T.E. hagi A.U. ja T.U. vastu pärandvara jagamiseks ning A.U. ja T.U. vastuhagi pärandvara jagamiseks ja pärandiga seoses tehtud kulutuste hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. septembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.E. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
6. veebruar 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): T.E. (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustajad (kostjad): A.U. (isikukood XXX) ja T.U. (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Siret Saks
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 30. septembri 2017 otsus osas, milles maakohus jagas pärandvara (resolutsiooni p-d 1 – 4) ning saata T.E. hagi A.U. ja T.U. vastu pärandvara jagamiseks ning A.U. ja T.U. vastuhagi pärandvara jagamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Jätta muutmata Tartu Maakohtu 30. septembri 2017 otsus osas, milles maakohtus jättis rahuldamata A.U. ja T.U. vastuhagi pärandiga seoses tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks (resolutsiooni p 5).
4.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.E. (hageja) esitas 21. mail 2015 Tartu Maakohtule hagi A.U. (kostja I) ja T.U. (kostja II) vastu ühisomandi lõpetamiseks ja pärandvara jagamiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt on 2. oktoobril 2014 väljastatud pärimistunnistuse järgi A. ja O. U. seadusjärgsed pärijad hageja ja kostjad võrdsetes 1/3 osades. Käesoleva ajani ei ole pärijad suutnud lahendada erimeelsusi, mis puudutavad pärandvara koosseisu kuuluvate X. (registriosa nr X. ) ja Y. (registriosa nr Y. ) kinnistute jagamist. X. kinnistu hoonete eest on kandnud hoolt eelkõige hageja ning ta on vanemaid majapidamises aidanud, mistõttu hageja on enam seotud isataluga ning ta soovib seda säilitada. Hagejale teadaolevalt soovib kostja I hoonetele ainuomandi saamisel need tõenäoliselt võõrandada. Samuti soovib hageja, et tema omandisse jääks X. kinnistu hoonetele juurdepääsu võimaldava tee mõlemal poolel asuv mets. Vastasel juhul on äärmiselt tõenäoline, et kostjad, kes tegelevad metsamajandusega, võtavad antud metsa maha ja hooned jääksid seejärel lagedale platsile. Hagejal ei ole huvi Y. kinnistu omandamise vastu, temale teadaolevalt ei soovi kinnistut omandada ka kostja II. Kuna Y. kinnistu paikneb kostjale I kuuluva W. kinnistu ja kostja I abikaasale P.U kuuluva L. kinnistu vahel, on põhjendatud jätta Y. kinnistu kostja I omandisse. Kinnistule puudub juurdepääsutee, kuid kostjal I on võimalik sellele juurde pääseda ja seda majandada temale kuuluva W. kinnistu kaudu. Hageja ettepanek pärandvara jagamiseks on järgmine: - hageja ainuomandisse jäävad X. kinnistul asuvad ehitised (üksikelamu ja kõrvalhooned, s.o majandushoone-küün, abihoone ja grillinurk-varjualune) ning osa metsaeraldistest 1 ja 7 ning
metsaeraldised 3, 4, 5, 6, 8, 9 ja 10 vastavalt dokumendis „Kinnistu katastriüksused ja metsaeraldised Eesti põhikaardil“ esitatud joonisele; - kostja I ainuomandisse jääb Y. kinnistu ja joonise kohaselt X. kinnistu metsaeraldised 11, 12 ja 13; - kostja II ainuomandisse jäävad kooskõlas joonisega osa X. kinnistu metsaeraldistest 1 ja 7 ning eraldis 2.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu ning esitasid 15. juunil 2015 vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi valdamiseks ja säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks. Kostjate nõude kohaselt tuleks pärandvara jagada järgmiselt: - kostja II ainuomandisse jäävad X. kinnistust kostjate poolt esitatud plaanil nr 74 märgitud eraldised nr 1, 2, 3, 4, 5, 10 ja osa eraldisest 11; - kostja I ainuomandisse jäävad X. kinnistust kostjate poolt esitatud plaanil nr 74 märgitud eraldised nr 6, 7, 8, 9, 12, 14, 15, 16 ja osa eraldisest 11 ning hoonetega ala (sh maja turuväärtusega 51 000 eurot); - hageja ainuomandisse jäävad Y. kinnistu ja X. kinnistu metsaeraldised nr 13, 17 ja 18. Samuti paluvad kostjad hagejalt välja mõista kostja I kasuks 4887 eurot hüvitist enamsaadud vara väärtuselt ja 6587 eurot 7 senti tehtud kulutuste katteks. Kostjad viitavad oma hagiavalduses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-61-12, mille kohaselt peab kohus lahendama kaasomandi lõpetamise nõude kaaludes poolte huve ja lähtuma õiglusest. Kostjate vastuväidete kohaselt on kostja I asunud pärandvara hulka kuuluva maja seisukorda ja säilimist tagama ning tema sooviks on nimetatud hoones edaspidi elada. Kostja I on A. ja O.U. lastest ainukesena antud hoones elanud. Kostjal I puudub oma isiklik kinnisvara, millel oleks olemas elamu, kus saaks aastaringselt elada. Kostjal I on maatulundusmaa samas piirkonnas, mistõttu on tema sooviks asuda elama lähemale oma kinnisvarale, et selle majandamist lihtsustada. Lisaks on kostja I sooviks elada lähemal oma vennale (kostjale II). Hagejal on 15 km kaugusel Rõngu alevikus olemas eramaja. Hageja eraldis X. kinnistult piirneb hageja pojale kuuluva kinnistuga. Arvestades asjaolu, et hageja ei ole näidanud välja reaalset huvi maja seisukorra ja selle hooldamise vastu, tuleb eeldada, et hagejal puudub selline aeg, et oma eramu kõrvalt tegeleda täiendavalt ka pärandvara hulka kuuluva hoonega. Y. kinnistule on juurdepääsutee kolmelt poolt. Üks on läbi W. kinnistu, teine on läbi M. ja L. kinnistu ning kolmas on läbi L. kinnistu. Hageja poolt välja pakutud jagamise ettepanek ei ole mõistlik arvestades kostja II omandit ja sinna viivat kostja II poolt rekonstrueeritud teed. Põhjendatud ei ole jagada maa selliselt, et tee, mis viib kostja II kinnistule ja mille on ta ise rekonstrueerinud, jääb hageja maale.
8.märtsi 2017 menetlusdokumendis täpsustasid kostjad oma nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et pärandvara ühisusse kuuluva X. kinnistul asuva ehitise turuväärtuseks on 51 000 eurot ja Y. kinnistu turuväärtus on 73 564 eurot. Kostjad jäid nõude juurde, milles on pärandvara koguväärtuseks hinnatud 408 814 eurot. Juhul, kui kohtu hinnangul tuleks lähtuda pärandvara reaalosadeks jagamise puhul kohtule 21. detsembril 2016 esitatud kohtu poolt määratud ekspertide tehtud ekspertiisiaktist (summas 213 411 eurot), esitavad kostjad alternatiivse nõude pärandvara ühisuse jagamiseks. Kostjad leiavad, et lähtuvalt kohtupraktikast oleks õigem lähtuda turuväärtusest, mis on hinnatud otsuse tegemisel kõige lähemal ajahetkel. Nimetatud juhul oleks jagatava pärandvara väärtuseks 337 975 eurot. Kostjate alternatiivne ettepanek on jagada pärandvara järgmiselt:
- jagada kinnistusraamatu registriosa nr X. kolmeks uueks kinnistuks, millest moodustuvad katastriüksused selliselt, et plaanil nr 1 märgitud metsaeraldistest nr 3,5,10 ja osaliselt eraldisest 8 (0,62 ha) ja osa eraldisest 9 (1,16 ha) moodustub uus registriosa, plaanil nr 1 märgitud metsaeraldistest nr 1,2,4,6, 7 ja osa eraldisest 8 (0,38 ha) moodustub uus registriosa ja plaanil nr 1 märgitud metsaeraldistest 11, 12, 13 ja osa eraldisest 9 (0,34 ha) moodustub uus registriosa; - kohustada T.E. t andma nõusolek pärandvara jagamiseks selliselt, et X. kinnistust plaanil nr 1 märgitud eraldised 3,5,10 ja osaliselt eraldisest 8 (0,62 ha) ja osa eraldisest 9 (1,16 ha) moodustub uus registriosa ja moodustatud katastriüksuse ainuomanikuks kantakse kinnistusraamatusse A.U. ; - kohustada T.E. t andma nõusolek (isikukood XXX) pärandvara jagamiseks selliselt, et X. kinnistust plaanil nr 1 märgitud metsaeraldistest nr 1,2,4,6,7 ja osa eraldistest 8 (0,38 ha) moodustub uus registriosa moodustatud katastriüksuse ainuomanikuks kantakse kinnistusraamatusse T.U. ; - kohustada T.E. t andma nõusolek pärandvara jagamiseks selliselt, et X. kinnistust plaanil nr 1 märgitud metsaeraldistest 11, 12, 13 ja osa eraldusest 9 (0,34 ha) moodustub uus registriosa moodustatud katastriüksuse ainuomanikuks kantakse kinnistusraamatusse T.E. .
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. septembri 2017 otsusega T.E. hagi pärandvara jagamiseks ja ühisomandi lõpetamiseks ning lõpetas ühisomandi pärandvara hulka kuuluvatele X. ja Y. kinnistutele. Kohus jättis rahuldamata T.E. hagi pärandvara jagamiseks tema poolt taotletud viisil ning rahuldas A.U. ja T.U. vastuhagi ning jagas pärandvara nende poolt vastuhagis taotletud viisil. Kohus jättis rahuldamata vastuhagi pärandvara valdamiseks ja säilitamiseks tehtud kulutuste hüvitamiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust pärandvara koosseisu kuuluvate X. (registriosa nr X. ) ja Y. (registriosa nr Y. ) kinnistute väärtuste üle. X. kinnistu väärtus on kindlaks määratud Kaanon Kinnisvara ekspertiisiga; hoonete väärtus enne avariid oli 50 000 eurot ning pärast avariid 51 000 eurot. Pooled vaidlevad kinnistute eraldiste jagamise üle, kostjatel ei ole kinnistute jagamisel lahkarvamusi. Kohus leidis, et pooltevaheliste tülide tõttu on kaasomandi lõpetamine põhjendatud. Pooled ei ole suutnud kokku leppida hoonete säilitamiseks või parendamiseks tehtavates investeeringutes. Hageja ei ole osa võtnud hoone veeavarii tagajärgede likvideerimisest ning seda on teinud kostjad. Kohus leidis, et kuigi maakorralduslikult on võimalik jagada kinnistud ka hageja poolt pakutud viisil, on kostjate pakutud variant kõige enam põhjendatud. Kostjate esitatud tabelist (III kd tl 105) nähtub, et nende poolt taotletud katastriüksuste jagamise viisi puhul on need jagatud selliselt, et kõik kolm omanikku saavad võrdse osa pärandist. X. katastriüksuse jagamise skeemil (III kd tl 104) joonistuvad üksteise kõrval asuvate eraldistena need eraldised, mis jäävad ühele isikule ning jagamine on loogiline nii kompaktsuse kui eraldiste väärtuste järgi ning hagejal tuleb leppida, et väärtuseid jagades jääb Y. kinnistu temale koos teiste eraldistega X. kinnistul. Y. kinnistu paikvaatlus näitab, et kinnistule on juurdepääs mitmest kohast (III kd tl 140). X. kinnistul asuvad hooned, milles poolte isa O.U. eluajal elas ning mis oli pere kokkukäimise kohaks aastast 1985 kuni vanemate surmani. Seega on kõigil pooltel emotsionaalne side X. kinnistuga. Puudub kahtlus, et kõik pooled hoolitsesid oma vanemate eest, kuid see ei mõjuta mitte mingil määral seda, kellele jäävad vanematele kuulunud hooned pärandina. Hoonete jäämist kostjale I toetavad faktid, et ta on noorima lapsena majas ise elanud, temale hoonete jätmisega ei teki vajadust uue eraldi tee järele, sest vennad saavad omavahel läbi ning kostja II maja on
sealsamas lähedal. Kostja I on andnud suure panuse mitme aasta jooksul maja hooldades ning selle ümbrust korrastades. Hageja ei ole panustanud hoonete säilimisse ning seda ei saa õigustada poolte omavaheliste tülidega. Hageja on viidanud eelduslike lageraiete tegemisele hoonete juures, kuid see on tõendamata. Asjas on kindlaks tehtud, et hageja ei ole tasunud kulutusi, mis on olnud vajalikud hoonete säilitamiseks. Asja alalhoidmise kulutuseks saab pidada kulutusi, mida kostjad on teinud peale veeavariid hoones hoone säilitamiseks. Kostjad on maja ja selle kommunikatsioonide säilimiseks kütnud maja nende endi sõnul viis kütteperioodi, kuid arvestades isa surma aega 18. aprill 2014 ei mahu nende aastate vahele viit kütteperioodi. Kohus ei kahtle, et kostjad on teinud otseseid kulutusi hoonete säilitamiseks, kuid kulukviitungeid selle kohta kohtutoimikus ei ole. Tõendamata on ka hoone veeavarii likvideerimise kulud summas 960 eurot.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus täitnud TsMS § 441 ja § 442 sätteid, mille kohaselt peab kohtuotsus olema kohtu poolt allkirjastatud ning otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohtuotsusele lisatud katastriüksuste jagamise skeem on kohtu poolt allkirjastamata. Lisaks peaks kohus kinnisasja reaalosadeks jagamisel kohtuotsuse resolutsioonis kirjeldama kinnisasja jagamise piire ehk kohtuotsuse resolutsioonis peaks olema ilma vastava skeemita olema võimalik aru saada, kuidas kohus kinnisasja jagab ja millisteks reaalosadeks ning kus on nende piirid. Kohus on rikkunud selgitamiskohustust, kuna ei selgitanud pooltele, et neil on võimalus tugineda lisaks ka muudele jagamise viisidele. Antud asjas ei soovinud ükski pooltest Y. kinnistu endale jätmist, kuid vaatamata sellele on kohus jätnud selle hagejale. Kohus oleks pidanud pooltele selgitama ja võimaldama neil esitada Y. kinnistu osas alternatiivse enampakkumise nõude või jätma kinnistu jagamata (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-14-17, p-d 21, 23). Tulenevalt eeltoodust ei saa antud asjas ühisomandit jagada kostjate poolt taotletud viisil. Kui Y. kinnistu jääb jagamata, siis sellises olukorras ei ole ka muu kohtuotsuses toodud ühisomandi lõpetamise viis hageja suhtes õige ega õiglane, kuna hageja saaks kostjatest ca 70% vähem vara. Kui Y. kinnistu jagamine toimuks selliselt, et seda müüakse enampakkumisel ja sellest saadud tulem jagatakse kõigi kaasomanike vahel võrdselt, siis sellisel juhul saaks hageja ca 30% vähem vara. Kohus on jätnud täielikult käsitlemata küsimuse, kuidas oleks tulnud lahendada Y. kinnistu jagamine ning leidnud üksnes, et kuna X. kinnistul olev hoone peaks kuuluma kostjale I, siis sellest tulenevalt jääb Y. kinnistu hagejale. Kohus ei ole selgitanud, miks ta ei arvesta hageja poolt esitatud selgitusega, miks peaks Y. kinnistu jääma kostjale I. Olukorras, kus Y. kinnistu piirneb kinnistutega, mis kuuluvad kostjale I ja tema pereliikmele ning hageja ja kostja I suhted on konfliktsed, on mõistlik ja kaasomanikke kõige vähem koormavam jätta Y. kinnistu kostja I omandisse või müüa see avalikul enampakkumisel. Y. kinnistu jätmisel kostjale I on viimasel võimalik jätkata metsamajandusliku tegevusega antud piirkonnas, laiendades temale juba varasemalt kuuluvate kinnistute arvu ning sellega moodustuks kostja I omandis olevate kinnistutega koos ühtne tervik. Kohus ei ole analüüsinud ning arusaamatu on, mille alusel ja kuidas on ta jõudnud järeldusele, et kostjate poolt taotletud viis on n-ö kompaktsem. Kui kohus jätab hagejale osaliselt X. üksusel asuvaid katastriüksusi ja lisaks sellele ka Y. kinnistu, siis ei saa rääkida sellest, et hagejale jäetud osad on kompaktsed, kuna hagejale kuuluvad kinnistud asuksid omavahel mitmete kilomeetrite kaugusel.
Ekslik on kohtu seisukoht, et ühisomandi lõpetamisel kohtuotsuses toodud viisil ei peaks pärast jagamist kinnistutele juurdepääsuteed rajama. Y. kinnistu paikneb kostja I teise kinnistu ja tema abikaasa kinnistu vahel, millistel on juurdepääsutee riigimaanteelt. Samas kui hageja peaks saama Y. kinnistu, siis peaks hageja rajama juurdepääsutee teistele isikutele kuuluvatelt kinnistutelt. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et X. kinnistul asuvad hooned tuleb jätta kostjale I, kuna kostja I ja kostja II on panustanud hoonete hooldamisse, kuid hageja ei ole seda teinud. Kostjad ei ole esitanud ühtegi dokumenti, et nad oleksid oma rahalisi vahendeid hoonete hooldamisse paigutanud. Hageja on valmis panustama hoonete hooldamisse, kuid kostjad takistasid hagejal seda teha talle sobilikul ajal ja viisil. Hageja on andnud ütlusi selle kohta, et tema oli nõus maja konserveerimisega, samuti kandma sellega seoses kulusid, mis oleks ära hoidnud hoone veeavarii. Kostjal I ei ole suuremat emotsionaalset sidet X. kinnistuga ning soov elada kostja II lähedal ei saa anda kostjale I eelise ühisomandi jagamisel.
5.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 30. septembri 2017 otsuse osas, milles maakohus jagas pärandvara (resolutsiooni p-d 1 – 4) ning saadab TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel hageja hagi kostjate vastu pärandvara jagamiseks ning kostjate vastuhagi hageja vastu pärandvara jagamiseks maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jätab muutmata Tartu Maakohtu 30. septembri 2017 otsuse osas, milles maakohtus jättis rahuldamata kostjate vastuhagi pärandiga seoses tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks (resolutsiooni p 5). Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja I ja kostja II vastuhagi pärandiga seoses tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks ning nimetatud osas ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
7.Iseenesest on osaliselt õige hageja väide, mille kohaselt ei ole maakohus resolutsiooni sõnastades järginud TsMS § 442 lg-s 5 sätestatut, kuid sellise minetuse saaks ringkonnakohus ise kõrvaldada, täpsustades (muutes) maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust nii, et see on täidetav (arusaadav) ka muu otsuse tekstita. Samas aga on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus asja läbivaatamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning seetõttu ringkonnakohus tühistab vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja saadab asja vastavas ulatuses maakohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Käesoleval juhul on tegemist pärandvara jagamise vaidlusega kaaspärijate vahel (PärS § 152 lg 4). PärS § 152 lg 1 kohaselt pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui PärS § 155 sätetest ei tulene teisiti. Pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PärS § 152 lg 3 alusel pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kohus saab lähtuda pärijate hagis ja vastuhagis esitatud nõuetest ning jagada pärandvara, lähtudes eelkõige PärS §-dest 159, 154 ja 155 ning AÕS §-st 77. Antud juhul ongi maakohus jaganud pärandvara võttes aluseks hagis ja vastuhagis esitatud nõuded. Samas aga on maakohus jätnud
tähelepanuta PärS § 159 lg 3, mille kohaselt kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Seetõttu nõustub ringkonnakohus apellandi väitega, et maakohus on rikkunud asja lahendamisel selgitamiskohustust.
9.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-14-17 p-s 21 asunud seisukohale, et „Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt ka nt Riigikohtu 9. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19)/.../ Kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv.“ Käesoleval juhul nähtub nii hagist kui vastuhagist, et ei hageja ega ka kostjad ei ole soovinud pärandvara jagamisel saada oma omandisse Y. kinnistut. Kuna keegi kaaspärijatest ei soovinud pärandvara jagamisel saada Y. kinnistu omanikuks, siis oleks maakohus pidanud selgitama menetlusosalisetele õiguslikku olukorda ning andma võimaluse tugineda hagis ja vastuhagis märgitud kaasomandi lõpetamise viisidele lisaks muudele viisidele (sh kinnistu müümisele enampakkumisel).
10.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-14-17 p-i 23 kohaselt „Kolleegiumi arvates ei ole vähemasti üldjuhul ei põhjendatud ega mõistlik jätta kaasomandis (ühisomandis) olev ese ühele kaasomanikule (ühisomanikule) vastu tema tahtmist, eriti hüvitise maksmise kohustusega.“ Ringkonnakohus leiab, et kuna pärandvara hulka kuuluv Y. kinnistu on jäetud vastuolus PärS § 159 lg-s 3 sätestatuga hagejale, kuigi ta seda ei ole soovinud, siis tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada.
11.PärS § 152 lg 2 järgi jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Seoses pärandvara jagamise osalise tühistamisega (Y. kinnistu hageja omandisse jätmine) tühistab ringkonnakohus pärandvara jagamise tervikuna, s.o ringkonnakohus tühistab pärandvara jagamise ka X. kinnistu osas. Kuigi pärandvara osaline jagamine on iseenesest võimalik, siis antud juhul ei ole pärijad esitanud pärandvara osalise jagamise nõuet, ning X. kinnistu praeguse jagamise korral ei ole tagatud pärandvara jagamine pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale.
12.Seoses X. kinnistu jagamisega märgib ringkonnakohus järgmist. Asja materjalide kohaselt on soovinud nii hageja kui kostja I jagada kinnistu nii, et jagamisel tekkival ja neile kuuluma hakkaval kinnistul paikneksid hooned. Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Ühisomanike huvid ja soovid on eelduslikult võrdväärselt kaalukad ning ühisomanike vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud ühisomanikel endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. Ühisomanikel on alati võimalik ümber lükata eeldus, et nende huvid ja soovid on võrdväärsed. Lisaks eeltoodule ei ole X. kinnisasja pärandvarana jagamise puhul selge, kas hageja ja kostja I sooviks on saada ainult jagamisel tekkiv kinnisasi koos hoonetega või soovivad nad kinnisasja jagamist ka siis, kui jagamisel tekkiv kinnisasi jääb neile ilma hooneteta. Analoogiliselt kaasomandi sätetele PärS § 159 lg 4 alusel kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks tema pärandiosast, on pärija kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise. Seega on võimalik X. kinnisasja jagamine selliselt, et pärija, kes saab hoonetega kinnisasja (s.o saab vara suuremas väärtuses, kui on tema pärandiosa), maksab teistele pärijatele rahalise hüvitise.
13.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.