OÜ Puffet Invest hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu valduse rikkumise lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastuhagi OÜ Puffet Invest vastu leppetrahvi 750 eurot saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8250,18 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Puffet Invest apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant: OÜ Puffet Invest (registrikood: 10672835), lepinguline esindaja Mark Obolenski Kostja/vastustaja: Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood: 10811490), lepinguline esindaja Kädi Sacik-Korn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 03.03.2017 otsus tühistada osas, milles maakohus määras kindlaks, et auto valdus antakse OÜ-le Puffet Invest pärast tema poolt 750 euro tasumist (resolutsiooni p 2).
3.OÜ Puffet Invest apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta OÜ Puffet Invest kanda.
5.Osaühing EUROPARK ESTONIA ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude hüvitamiseks. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.09.06.2015 esitas OÜ Puffet Invest hagi Osaühing EUROPARK ESTONIA vastu valduse rikkumise lõpetamiseks ja kahju hüvitamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt parkis hageja töötaja 12.12.2014 sõiduki Toyota RAV4 registrimärgiga XXXXXX kostja opereeritavasse parklasse Narva mnt 13 Tallinnas. Sõiduk teisaldati parklast kostja poolt õigusvastaselt ja omavoliliselt Rävala Parkimismaja parklasse ning blokeeriti. Seetõttu ei olnud hagejal võimalik kasutada omaabi valduse taastamiseks. Kostjalt saadud teabe järgi hageja auto teisaldati, kuna parkimistasu oli tasumata. Kostja lubas hagejale sõiduki tagastada, kui hageja maksab ära leppetrahvi, teisaldamiskulud ja sõiduki hoiukulud.
3.Kostja valdas sõidukit AÕS § 34 lg-st 1 tulenevalt ebaseaduslikult, kuna selle valduse äravõtmine hagejalt toimus õigusliku aluseta. Hageja ei ole sõlminud kostjaga kokkulepet, mis oleks olnud õigustuseks sõiduki teisaldamisel ning kostjal ei ole nõuet hageja vastu, kuna hageja ei sõlminud kostjaga parkimislepingut. Hageja ei saanud sõidukit kasutada oma igapäevases majandustegevuses alates 12.12.2014 ning selline olukord tekitas hagejale olulist kahju. Kostja oli hageja omandis oleva sõiduki ebaseadusliku valdamisega rikkunud hageja omandiõigust.
4.Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 tähenduses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel on lähtekohaks kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (Riigikohtu 21.05.2009. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15). Sõiduki puhul lähtutakse kasutuseelise arvutamisel sõiduki eeldatavast üürihinnast, arvestades ka vajalikke kulutusi, mida üürides tulnuks teha. Kasutuseelise arvutamisel võttis hageja aluseks Easy Car Rent OÜ autorendi kuuhinna, kui turul pakutavaist soodsaima ning arvestas kasutuseelise väärtuseks 799 2(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 eurot kuus. Hageja luges ebaseadusliku valdamise perioodiks 12.12.2014 kuni hagi esitamiseni 09.06.2015. Kostja tegevuse tõttu ei olnud hagejal võimalik sel perioodil sõidukit välja üürida ega muul viisil hageja omandis olevat sõidukit teenida. Hageja hinnangul oli kasutusväärtus kokku 4750,18 eurot.
5.Kostja lepingutingimused, mis nägid ette parkimistasu maksmata jätmisel õiguse sõiduk teisaldada ja seda kinni pidada, olid teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja tühised. Kostja vastuväited ja vastuhagi
6.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas 21.08.2015 vastuhagi leppetrahvi 750 euro nõudes.
7.Õige ei ole hageja väide, et hageja ei sõlminud kostjaga parkimislepingut. Kostja oli parkimisteenust pakkuv ettevõte. Parklate sissesõitude juurde olid paigaldatud infotahvlid, mis sisaldasid tüüptingimusi sõiduki parkimiseks. Infotahvlitel avaldas kostja tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki juht sõiduki kostja parklasse pargib. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis nr 3-2-1-75-10 leidnud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Lisaks infotahvlitele oli parkla sissesõidu juurde paigaldatud liiklus- ja teavitusmärke, mis andsid parklasse sissesõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla omanik kehtestab tingimused seal parkimiseks. Sõiduki parkimisega nõustus hageja lepingu tingimustega ja lepingu sõlmimisega. Seaduses ei ole sätestatud parkimisteenuse osutamiseks kohustuslikku lepingu sõlmimise vormi. Kostja leidis, et tõendatud oli nii tema lepingu sõlmimise pakkumus kui ka hageja nõustumus, järelikult oli leping sõlmitud. Parkimislepingus oli kokkulepitud, et kui sõiduki juht pargib sõiduki eirates parkimistingimustes sätestatud korda, on parkla operaatoril õigus määrata sõiduki juhile lepptrahv 30 eurot ja sõiduki juhil on kohustus leppetrahv tasuda. Sellest tulenevalt oli kostjal õigus määrata hagejale leppetrahv iga kord, kui hageja rikkus parkimislepingut. Leppetrahv esitati kohe pärast lepingu rikkumise tuvastamist, seega oli järgitud ka mõistliku aja kriteeriumit VÕS § 159 lg 2 kohaselt.
8.Hageja sõidukile paigutati alates 25.01.2014 meeldetuletusi leppetrahvide tasumata jätmise kohta koos selgitusega, et leppetrahvide tasumata jätmise tagajärjel võidakse sõiduk teisaldada. 12.12.2014 ei teisaldatud sõidukit esimest korda. 26.02.2014 teisaldati sama sõiduk Narva mnt 13 parklast ning sõiduki kasutaja Katrin Rasmann tasus leppetrahvi ja teisaldamistasu, seega ei saanud 12.12.2014 olla hagejale teadmata, milline on parkimistingimuste rikkumise tagajärg.
9.Kostja ei teostanud teisaldamist õigusvastaselt, kuna hageja ja kostja vahel oli sõlmitud parkimisleping. Kostja parkimistingimused sätestasid, et parkimistingimuste rikkumise korral on kostjal õigus kohaldada teisaldamist ja parkimislepingu korduva rikkumise tõttu oli kostja sunnitud kohaldama õiguskaitsevahendina teisaldamist. Kostja möönis, et teisaldamise näol on tegemist äärmusliku õiguskaitsevahendiga, kuid kostjal ei olnud võimalik muid õiguskaitsevahendeid teisaldamise asemel kasutada. Kostja kohaldas aastatel 2012 ja 2013 õiguskaitsevahendina rataste lukustamist. Näiteks perioodil 08.08.2012 kuni 03.01.2013 paigaldati 118 korral parkimislepingu rikkumise korral rattalukk, mis 27 korral sõiduki kasutaja poolt 3(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 omastati. Paigaldatud rattalukkude kaotamise tõttu kandis kostja 5 kuu jooksul kahju 3 968,20 eurot.
10.Lepingu tingimusi ei räägitud küll eelnevalt läbi, kuid hageja ei olnud sunnitud sõlmima parkimislepingut kostjaga. Seetõttu ei saanud teisaldamist võimaldav tüüptingimus olla hagejat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.
11.Alternatiivselt, juhul, kui maakohus oleks käsitlenud teisaldamist pandiõiguse teostamisena VÕS § 307 mõttes, leidis kostja, et tal ei olnud võimalik oma nõuete tagamiseks väiksemas ulatuses pandiõigust teostada. Kuna seadus sätestab üürileandja pandiõiguse, siis VÕS § 42 lg 2 järgi ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. See omakorda tähendab seda, et isegi juhul, kui lepingutingimustest ei oleks poolte vahel teisaldamise õiguses kokku lepitud, sh kui tüüptingimus oleks tühine, oleks kostjal olnud õigus hoida sõidukit kinni VÕS §-le 307 tuginedes.
12.Kuna sõiduki teisaldamine ei toimunud õigusvastaselt, siis hagejal puudus alus kahju hüvitamise nõudmiseks. Juhul kui kohtu hinnangul oli teisaldamine õigusvastane, tuleks sellest hoolimata jätta hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotuses. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-94-08 leidnud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Riigikohus on asunud seisukohale, et saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemiseks tuleb hageja võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused sellise sissetuleku saamiseks. Võttes arvesse eeltoodut, leidis kostja, et sõiduk ei olnud kostja kasutuses, mis on kasutuseelise kaotamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude esitamise eelduseks ja hageja ei ole tõendanud, et tal oli kavatsus ja võimalus sõiduki kasutusest tulu teenida. Kuna hageja andis sõiduki oma majandustegevuses kasutada töötajale, siis oli töötaja hageja esindaja ja tegi tehinguid hageja nimel, kasutades sõidukit vaidlusalustel aegadel majandustegevuse raames isikuna, kelle eest hageja vastutas TsÜS § 116 lg 2 järgi.
13.Vastuhagiavalduse kohaselt oli hageja parkinud kostja opereeritavas parklas ilma parkimistasu maksmata perioodil 09.04.2013-12.12.2014 25 korda. Kostja väljastas hagejale iga kord, kui tuvastas parkimistingimuste rikkumise, leppetrahvikviitungi, millele hageja pretensioone ei esitanud. Leppetrahvid olid hagi esitamise seisuga maksmata, kokku 750 (25 x 30) euro ulatuses. Seetõttu palus kostja maakohtul lahendada kostja võlanõue hageja vastu koos hageja nõudega ja mõista hagejalt välja võlgnevus summas 750 eurot kostja kasuks.
14.Hageja oli kostja ees võlgnevuses. Võlanõude esitamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused – poolte vahel oli võlasuhe, üks pool jättis omapoolse kohustuse täitmata, täitmata kohustus on muutunud sissenõutavaks. Tuvastatavad asjaolud on samad, mis kostja esitas teisaldamise õiguspärasuse tõendamiseks.
15.Hageja taotles tagaseljaotsuse tegemist, kuna kostja ei vastanud hagile õigeks ajaks. Kostja sai hagimaterjalid kätte 15.05.2015 ning pidi vastama hiljemalt 29.06.2015 (vastavalt Harju Maakohtu 11.06.2015 määrusele). Kostja esitas 25.06.2015 kohtule taotluse tõendite kogumiseks, mitte hagi vastust ega taotlust tähtaja pikendamiseks. Kuna vastus hagile oli esitatud alles 21.08.2015, siis tuli see, kui hilinenult esitatud dokument, jätta tähelepanuta ja teha tagaseljaotsus.
16.Kostja ei tõendanud hageja sõiduki parkimist kostja parklates. Teadmata oli väidetava rikkumise tuvastamise hetk ja kestus. Kostja ei tõendanud ka parkimislepingu sõlmimist hagejaga. Selge ei ole, kas parkimisteabega tutvumine on juhile mõistlikult võimalikuks tehtud. Parkimistingimuste kohaselt sõlmitakse leping sõiduki juhiga. Kostja ei ole tõendanud, kes hageja autot juhtis parkimislepingu sõlmimise ajal.
17.Parkimislepingu tingimused, mis võimaldasid tingimuste rikkumise korral sõiduki teisaldada ja kinni pidada, olid teist poolt ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised. Parkimistingimused ei sätestanud sõiduki teisaldamise tariife. Parkimistasu väiksuse tõttu oli sõiduki kinni pidamine ebaproportsionaalne meede. Parkimistingimuste p 10 ja 11 olid vastuolus VÕS § 316 lg-ga 1. Pandiõiguse teostamiseks puudusid kostjal sissenõutavaks muutunud nõuded hageja vastu ning kostja rikkus VÕS § 307 lg 1 ja võttis enda valdusesse oluliselt rohkem, kui oli vajalik tema eeldatavate nõuete rahuldamiseks. Teisaldamine oli hea usu põhimõttega vastuolus, kui samadel alustel oli teisaldamine avalik-õiguslikult opereeritava parkla puhul keelatud. Leppetrahvi nõue oli ebamõistlikult suur.
18.Lisaks taotles hageja vastuhagi läbivaatamata jätmist, kuna kostja ei teatanud õigel ajal, et soovib vastuhagi esitada ning vastuhagi ei ole objektiivselt võimalik rahuldada, kuna hageja juriidilise isikuna ei saa autot juhtida ega saanud seega ka kostjaga parkimislepingut sõlmida. Esimese astme kohtu otsus
19.Harju Maakohus jättis 03.03.2017 otsusega OÜ Puffet Invest hagi rahuldamata ja rahuldas Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastuhagi. Maakohus kohustas kostjat tingimuslikult hagejale üle andma sõiduauto Toyota RAV4 (registreerimismärk nr XXXXXX) valduse juhul, kui hageja tasub eelnevalt kostjale leppetrahvi 750 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja leppetrahvi võlgnevuse 750 eurot sõiduautoga Toyota RAV4 (registreerimismärk XXXXXX) parkimistasu maksmiseta parkimise eest 25-l korral ajavahemikus 09.04.2013-12.12.2014. Maakohus jättis nii hagimenetluse kui ka vastuhagimenetluse menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 125 eurot.
20.Puudusid alused ja eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks TsMS § 407 alusel, kuna kostja vastas hagile 21.08.2015, s.o kohtu poolt 13.08.2015 e-kirjaga kostjale antud tähtpäeval. Hageja taotlus vastuhagi läbivaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 7 või 423 lg 2 p 2 alusel tuli jätta rahuldamata. Ebaõige on hageja väide, et vastuhagi eesmärki ei ole võimalik saavutada, kuna äriühing ei saa sõidukit juhtida ja seetõttu ei saa ta olla ka vastuhagi aluseks oleva parkimislepingu pooleks. Äriühing realiseerib oma õigused ja kohustused läbi füüsilisest isikust esindaja (TsÜS § 31 lg 5). TsÜS § 5(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 116 lg 2 sätestab, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel.
21.Pooled vaidlesid selle üle, kas ja kellega oli sõlmitud leping sõiduauto parkimiseks kostja hallataval territooriumil, kas kostja parkimistingimused olid seaduslikud ja kehtivad, kas kostjal oli õigus nõuda leppetrahvi, kas kostja leppetrahvinõuded olid muutunud sissenõutavaks ning kas parkimise eest tasumata jätmise korral oli kostjal õigus hageja omandit rikkuda ja sõiduk teisaldada ning kinni pidada.
22.Kostja tõendas fotodega ja leppetrahvi väljatrükkidega, et sõiduk oli vastuhagis toodud kuupäevadel pargitud kostja väljatoodud aegadel kostja parkimisaladel.
23.Parkimislepingu p 1 järgi sõlmitakse parkimisleping VÕS-s sätestatud korras parkimise korraldaja ja sõiduki juhi vahel. LS § 72 lg 1 kohaselt sõidukiomanik ja vastutav kasutaja peavad tagama talle kuuluva või tema valduses oleva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise. Kuna hageja oli sõiduki omanik ja hageja ei esitanud andmeid, kes konkreetselt tema sõiduautot kasutas või et sõidukit kasutavad ja pargivad teised isikud tema tahte vastaselt, siis tuli eeldada, et sõidukit juhtis hageja oma esindaja tegevuse läbi. Hagejal tuli TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendada, kes 12.12.2014 ja ka kõigil 25-l varasemal korral hageja sõidukit kasutas ja kostja parkimisalale parkis. Selle väljaselgitamine oli hageja kui sõiduki omaniku kontrolli all, kostjal oli objektiivselt võimatu selle kohta tõendeid esitada. Hageja kui sõiduki omaniku kohustuseks oli järgida LS § 72 lg 2, milles sätestatakse, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta. Hageja ei esitanud maakohtule andmeid selle kohta, kes tema sõidukit kasutas.
24.Sisenedes tähistatud ning teavitus- ja liiklusmärkidega varustatud parkimiseks ettenähtud territooriumile, allutab sõiduki juht end tingimustele, mis on territooriumile sisenedes teatavaks tehtud. Kui need tingimused sõiduki juhile ei sobi või ta ei soovi olla nendega seotud, siis tuleb tal parkimiseks valida teine koht. Hageja on süstemaatiliselt parkinud kostja parklatesse selle eest tasu maksmata. Iga kord leidis hageja sõidki juht esiklaasilt leppetrahvi kviitungi ning mitmetel juhtudel ka hoiatuse tasumata leppetrahvide ja teisaldamise kohta. Seetõttu ei olnud usutav hageja väide, et ta ei olnud parkimislepingu sõlmimisest teadlik. Maakohus luges tuvastatuks, et 12.12.2014 sõlmisid pooled parkimislepingu Tallinnas Narva mnt 13 parklas hageja sõiduki parkimiseks, parkla sissesõidu juures asuval infotahvlil toodud tingimustel, kuid hageja jättis parkimistasu maksmata ning, et sarnaselt oli parkimisleping poolte vahel sõlmitud ka kõigil teistel vastuhagis toodud juhtudel. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et ta oli 12.12.2014 või varasemate parkimiste eest tasunud või kostja leppetrahvi nõuded rahuldanud.
25.Narva mnt 13 parkla parkimislepingu p 9 järgi tuleb parkimistingimuste rikkumise korral maksta parkimise korraldajale leppetrahvi 30 eurot. Parkimistingimuste p 10 järgi on parkimise korraldajal õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul 6(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 muu hulgas juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi. Parkimislepingu p-s 11 sätestatakse, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit kinni pidada. Maakohtu hinnangul vastas selline kokkulepe leppetrahvi kokkuleppele VÕS § 158 lg 1 mõttes ja selle nõude alus oli VÕS § 108 lg 1.
26.Leppetrahv ei olnud ebamõistlikult suur – 30 eurot ühe rikkumise eest. Kostja ei nõudnud leppetrahvile lisaks parkimise eest tasumist. Seega oli kostja nõutud leppetrahvi eesmärk mh kompenseerida parkimistasu mittemaksmist hageja poolt. Leppetrahvi suuruse hindamisel arvestas maakohus, et Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ § 13 lg 7 alusel on avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise korral linnal õigus nõuda leppetrahvi 31 eurot. Kostja nõutud leppetrahv vastas määrale, mis oli kehtestatud avaliku linnaruumi kasutamise reegleid eiranule. Kuna äriühingu eesmärk on tulu teenimine ja parkimise korraldamine oli kostja põhitegevusala ning kostjal oli vähem võimalusi korratu parkija distsiplineerimiseks, kui avaliku võimu esindajal, siis oli põhjendatud nõuda leppetrahvi vähemalt sama suures määras, kui avaliku ruumi kasutamise puhul.
27.Sõiduki teisaldamine oli õigustatud, kuna muud vahendid olid auto äraviimise takistamiseks ebapiisavad. Vähemalt korra oli sõiduk ka varasemalt teisaldatud parkimistasu maksmata jätmise tõttu ning see ei mõjutanud hagejat parkimislepingut täitma. Hageja oli vähemalt 26 korral 1,5 aasta jooksul parkinud kostja parklates parkimistasu maksmata.
28.Eeltoodu alusel oli hageja sõiduk kostja õiguspärases valduses. Arvestades, et hageja oli 12.12.2104 sõlminud kostjaga parkimislepingu, mille tingimuste p 2 kohaselt oli parkimine lubatud vaid parkimistasu ette makstes ning tingimuste p-d 10 ja 11 lubasid parkimiskorda rikkunud juhi sõiduki teisaldada ja kinni pidada ning hageja oli varasemalt 25 korral parkinud kostja territooriumil parkimiskorda rikkudes, siis oli õigustatud hageja sõiduki teisaldamine ja hagi tuli jätta rahuldamata.
29.Kuna sõiduk oli kostja seaduslikus valduses ning kostjal oli õigus keelduda sõiduki tagastamisest hagejale, siis puudus alus rahuldada hageja nõuet kasutuseeliste saamiseks. Lisaks märkis maakohus, et kostja ei olnud sõiduki valdamisest tulu saanud – kostja ei olnud sõidukit kasutanud, vaid selle võla katteks kinni pidanud.
30.Kostja tõendas, et hageja vastutaval kasutusel või omandis olev sõiduk oli tasu maksmiseta pargitud kostja hallatavates parklates vastuhagis näidatud aegadel ja kohtades. Poolte vahel oli iga kord sõlmitud parkimisleping, mis sisaldas leppetrahvi kokkulepet, mis oli proportsionaalne ja seaduslik. Leppetrahvi nõuded olid iga kord parkimise päeval jäetud hageja sõiduki esiklaasile klaasipuhastaja alla. Seega oli leppetrahvi nõude esitamisel järgitud ka mõistliku aja kriteeriumi VÕS § 159 lg 2 järgi. Mõistlik aeg ei olnud maakohtu hinnangul möödunud ka 12.12.2014, mil hageja sai pärast sõiduki teisaldamist teada tasumata leppetrahvi nõuetest.
31.Vastuhagi lahendamiseks olulised asjaolud olid tuvastatud hagi lahendamise käigus. Eeltoodud põhjustel rahuldas maakohus vastuhagi ning mõistis OÜ-lt Puffet Invest Osaühing EUROPARK ESTONIA kasuks välja leppetrahvi 25-l korral 7(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 parkimistingimuste rikkumise eest (parkimistasu maksmata) a 30 eurot, kokku 750 eurot.
32.Kuna Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-3-16 juhtinud muuhulgas tähelepanu tingimusliku otsuse tegemise võimalikkusele, siis märkis maakohus otsuses, et hagejal oli võimalik sõiduki valdus taastada tasudes kostjale leppetrahvid summas 750 eurot. Apellatsioonkaebus
33.03.04.2017 esitas OÜ Puffet Invest (hageja) Harju Maakohtu 03.03.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
34.Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja hageja menetlusõigusi. 16.12.2015 esitas kostja seisukoha hageja 22.09.2015 menetlusdokumendile. Maakohus ei küsinud selle menetlusdokumendi osas hagejalt seisukohta ning rikkus sellega hageja menetluspõhiõigust, s.t õigust olla ära kuulatud ja esitada tema vastu suunatud nõudele vastuväiteid. Seejärel tegi maakohus 03.03.2017 otsuse, tuginedes kostja 16.12.2015 menetlusdokumendile.
35.Hagi jäeti rahuldamata vaatamata hagi vastuse esitamise tähtaja möödumisele ja hageja korduvatele taotlustele tagaseljaotsuse tegemiseks. 11.06.2015 määrusega kohustas maakohus kostjat kohtule teavitama, kas ta soovib esitada vastuhagi. Kostja ei teatanud oma soovist vastuhagi esitada ega palunud ka hagile vastamise tähtaja pikendamist. Sellest järeldas hageja, et kohtu poolt määratud tähtaeg hagile vastamiseks oli möödunud ja maakohus oleks pidanud rahuldama hagi tagaseljaotsusega.
36.Maakohus jättis mitme olulise faktiväite ja asjaolu osas seisukoha võtmata ning seisukoha mittevõtmise põhjendamata. Lisaks on tõendamiskohustust ebaõigesti jaotatud. Hageja tugines LS § 72 lg-le 2, milles sätestatud tähtaja möödumisel puudub sõiduki omanikul kohustus omada teavet sõidukit juhtinud isikute kohta. Selle asjaolu mitteteadmist või tõendamata jätmist ei saa hageja kahjuks tõlgendada.
37.Ühtegi leppetrahvinõuet kostja hagejale ei esitanud. Maakohtu otsuses viidatud fotod on kostja poolt esitatud 16.12.2015 menetlusdokumendis, mille osas maakohus hageja seisukohta ei küsinud.
38.Maakohus ei kontrollinud kostja tüüptingimuste kehtivust ja vastuolus LS § 72 lg-ga 2 lugenud hageja lepingu pooleks ka enam kui 6 kuud vanematel juhtudel. Eeltoodud asjaoludel ei ole vastuhagi rahuldamise eeldusi tegelikult tuvastatud.
39.Maakohus ei ole kohtuotsuses hinnanud kõiki hageja vastuväiteid, mida hageja palub ringkonnakohtul hinnata (juhul kui ringkonnakohus peab vajalikuks ja võimalikuks uue otsuse tegemist). Parkimistingimused kehtestavad, et parkimistingimuste rikkumise korral on kostjal õigus kohaldada teisaldamist. Täpsemalt on Narva mnt 13 parkla tingimustes märgitud, et kui sõiduki parkimisel on rikutud käesolevates tingimustes sätestatud korda või kui sõiduk on pargitud selliselt, et võib ilmneda ohuolukord, tekib või võib tekkida oluline kahju või sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, võib sõiduki sõidukijuhi vastutusel ja kulul teisaldada. Lisaks on parklaoperaatoril õigus sõidukit kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni kinni pidada. Eraldi 8(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 rõhutamist vajab, et sõiduki teisaldamise tariifid ei ole tahvlil kajastatud ning nendega tutvumiseks peab parklasse sisenev juht tutvuma telefoni teel. Ometigi on kostja kohustuseks tutvustada enda tingimusi ja korda, mis rakendub nende rikkumisel.
40.Kostja on tüüptingimusega reserveerinud endale õiguskaitsevahendi kasutamise õiguse, mis on ebaproportsionaalne võrreldes lepingust saadaoleva tuluga. Olukorras, kus kostjal on õigus sõiduk teisaldada ka ebaolulise parkimistingimuse rikkumise tõttu ja nt 1,15 euro suuruse üüritasu tasumata jätmisel, muutub parkimislepingus määratletud tulemuse saavutamine (parkimisteenuse saamine tasu eest) parkla kasutajate jaoks küsitavaks. Hageja hinnangul on rakendatav õiguskaitsevahend sobimatu arvestades parkimislepingute eeldatavat hinda. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et sõiduki teisaldamine ja kinnipidamine on kostja jaoks tuluallikas.
41.Üürileandja võib üürilepingu erakorraliselt üles öelda VÕS §-des 314-319 nimetatud alustel ja korras. VÕS § 316 lg 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui: 1) üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega; 2) võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa; 3) võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa. Sama sätte lg 2 täpsustab, et üürileandjal ei ole VÕS § 316 lõikes 1 nimetatud ülesütlemise õigust, kui üürnik täidab oma kohustused enne ülesütlemist. Seega erinevad kostja pandiõiguse teostamise alused ja kord olulisel määral seaduses sätestatust ning seda kostja kasuks ning tingimuste igakordsete talujate kahjuks. Hageja viitab, et Riigikohus on tsiviilasjades nr. 3-2-1-8-08 ja nr. 3-2-1-127-11 VÕS § 305 lg 3 kohaldamise küsimuses rõhutanud, et kõnealuse sätte kohaselt võivad üürileandja pandiõigusele eelneda kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need ei kuulu üürnikule. Objektiivsete andmete põhjal pidi olema kostjale selge, et äriühing ei saa sõidukit juhtida, s.t parkimislepingu pooleks ei saa antud juhul olla hageja. Seega pidi kostjale olema teada, et üüripinnal (parkimiskohal) asuv vara (sõiduk) ei kuulu eelduslikult lepingu sõlminud isikule.
42.Kostja leppetrahvi sätestav tüüptingimus on tühine. Leppetrahvi summa ületab kordades eeldatavat lepingu koguhinda. Kostjal on õigus leppetrahvi nõuda ka juhul kui sõiduk pargitakse pooleks tunniks, millise lepingulise tasu summaks on 1,15 eurot, s.t kostja leppetrahvinõue ületab parkimislepingutest igakordselt saadava tulu määra kümnetes kordades, mis on selgelt ebamõistlik ja ebaproportsionaalne.
43.Isegi juhul, kui tegemist ei oleks tühise tüüptingimusega, on tegemist leppetrahvinõudega, mis on olemuslikult suunatud mitte kohustuse täitmisele sundimisele, vaid eeldatava kahju hüvitamisele, mis kuuluks igal juhul vähendamisele. Riigikohus on leidnud, et leppetrahvi vähendamise aluseks võib olla ebamõistlikult suur erinevus kokkulepitud leppetrahvi ja lepingu rikkumisest tekkinud kahju vahel. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-66-05 asunud seisukohale, et leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses ning kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele. Objektiivselt on alust väita, et 9,375 kuu üürisummale vastav leppetrahvinõue ületab olulisel määral kostja eeldatavat kahju, mis on tingitud parkimislepingute rikkumistest ja mida kostjal on 9(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 raske tõendada. Kogu maakohtu menetluse vältel ei ole kostja teatanud, millised eeldatavad ja raskesti tõendatavad tüüpilised kahjud seoses parkimislepingu tingimuste täitmata jätmisega on tekkinud või tekivad tulevikus. Seega ei ole kostjal tekkinud ka vastavat kahju, mille eeldatavaks hüvitamiseks oleks leppetrahvi nõude rahuldamine õigustatud. Maakohtu otsuse p 46 teises lõigus on märgitud, et leppetrahvi suuruse hindamisel arvestas maakohus ka sellega, et Tallinna Linnavolikogu 20.12.2012 määrusega nr 30 kehtestatud „Tallinna avalik tasuline parkimisala ja parkimistasu“ § 13 lg 7 alusel on avalikul tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata jätmise korral linnal õigus nõuda leppetrahvi 31 eurot. Maakohtu otsuse eelmärgitud põhjendus on hagejale üllatuslik, seda ei ole menetluses varem arutatud ega poolte seisukohti selles osas küsitud. Vastus apellatsioonkaebusele
44.Kostja vaidles hageja poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
45.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, esitatud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele, leiab, et maakohus on teinud õige ja seadusliku otsuse ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Kuna pooled on ringkonnakohtule teatanud, et hagi esemeks olnud sõiduk Toyota RAV XXXXXX on tagastatud kostja poolt hagejale ja hageja on selle võõrandanud, siis tuleb tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 auto valduse üleandmiseks hagejale pärast leppetrahvi 750 eurot tasumist kostjale. Eeltoodu tõttu muudetakse osaliselt ka maakohtu otsuse põhjendusi.
46.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi käesolevas otsuses maakohtu otsuse põhjendusi ei korrata. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
47.Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, millal hageja parkis kostja tasulistel parkimisaladel ja selle, et parkimisala oli tähistatud vajalike liiklusmärkidega ja parklasse sisenemisel olid nähtavaks tehtud teavitused parkimiskorra, parkimise eest tasumise ja lepingu rikkumisel kohaldatavate õiguskaitsevahendite kohta. Samuti tuvastas maakohus parkimislepingu sõlmimise nii 12.12.2014 kui ka vastuhagis leppetrahvi nõude aluseks olevatel kordadel.
48.Maakohus ei ole rikkunud tsiviilasja menetlemisel poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja hageja menetlusõigusi. Apellant ei ole väitnud, et ta ei saanud tutvuda kostja 10(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 16.12.2015 menetlusdokumendiga, vaid seda, et kohus ei nõudnud temalt selle kohta vastust. Maakohus on KIS-i andmete järgi kostja 16.12.2015 menetlusdokumendi teinud nähtavaks tolleaegsele hageja esindajale vandeadvokaadile Anto Varikule 28.12.2015 ja Anto Variku on selle kätte saanud 08.01.2016. 16.12.2015 menetlusdokumendis vastas kostja hageja 22.09.2015 vastuses vastuhagile esitatud väidetele ja esitas täiendavalt tõendeid selle kohta, et poolte vahel olid sõlmitud parkimiseks lepingud ja hageja oli korduvalt parkimislepinguid rikkunud. Kolleegium märgib, et hageja ei ole esitanud vastuhagi nõudele vastuväidet, mille kohaselt ei ole sõidukiga XXXXXX kostja poolt märgitud ajal ja kohas pargitud, vaid hageja väitis, et kostja ei ole tõendanud, et tegemist oli parkimisega liiklusseaduse mõttes, s.t tegemist võis olla kauba või reisijate peale- või mahalaadimisega (I kd tl 123 jne). Kohtul ei ole kohustust küsida iga menetlusosalise poolt esitatud dokumendi osas teise poole arvamust. Pärast 16.12.2015 menetlusdokumendi ja tõendite esitamist menetles maakohus tsiviilasja veel üle aasta ja hagejal oli võimalik esitada oma vastuväited. Konkreetseid vastuväiteid 16.12.2015 menetlusdokumendile ja sellega koos esitatud tõenditele ei ole apellant esitanud ka apellatsioonkaebuses.
49.Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kuna ei teinud hageja nõude osas tagaseljaotsust. Kolleegium selgitab, et tagaseljaotsuse tegemine on TsMS § 407 lg 1 järgi kohtu õigus, mitte kohustus, nagu võib apellatsioonkaebusest järeldada. 11.06.2015 määrusega võttis maakohus hagiavalduse menetlusse ja andis kostjale tähtaja vastuse esitamiseks 14 päeva määruse kättesaamisest. 25.06.2015 tegi kostja taotluse tõendite kogumiseks. 29.06.2015 kirjaga kohus rahuldas taotluse ja kohtu poolt nõutud tõendid esitati 07.07.2015, millest kohus teavitas kostjat 13.08.2015 ja palus hagile vastata hiljemalt 21.08.2015 (I kd tl 35). Kostja vastas hagile 21.08.2015, s.t kohtu poolt pärast tõendite kogumist antud tähtaja viimasel päeval.
50.Samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme puutuvalt vastuhagi menetlusse võtmist. TsMS § 373 lg 1 järgi on kostjal õigus esitada kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi) ja lg 2 sätestab, et vastuhagi hilisema esitamise korral võetakse see ühisesse menetlusse põhihagiga üksnes juhul, kui vastuhagi õigeaegselt esitamata jätmiseks oli mõjuv põhjus ja vastuhagi ühisesse menetlusse võtmine on kohtu arvates asja lahendamise huvides. Kostja esitas vastuhagi 21.08.2015 koos vastusega hagile, s.t vastavuses TsMS § 373 lg-s 1 sätestatule.
51.Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendamiskoormise jaotamist poolte vahel. TsMS § 230 lg 1 järgi peab üldreeglina menetlusosaline esitama oma väidete ja vastuväidete kohta tõendid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuna sõiduk Toyota RAV XXXXXX on olnud hageja kasutuses ja valduses, siis eelduslikult parkis hageja selle kostja parklasse ja sõlmis parkimislepingu. Maakohus on õigesti viidanud LS § 72 lg-le 2, mille kohaselt peab omanik säilitama 6 kuu jooksul andmed isikute kohta, kellele on ta andnud sõiduki kasutada. Kostjal vastavat asjaolu, kes tegelikult sõidukit kasutas, tõendada ei ole võimalik. Maakohus on e-kirjades viidanud pooltele
11(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 analoogsetes asjades tehtud Riigikohtu otsustele, mistõttu ei saanud pooltel, keda esindavad kvalifitseeritud juristid, olla arusaamatu tõendamiskoormis.
52.Puutuvalt hageja poolt kostja valveta ja tõkkepuuta parklates tasu maksmata parkimise tõendamist, peab kolleegium piisavaks, kui sõidukit on pildistatud ja leppetrahvile on märgitud vaidlusaluse auto parkimise aeg, koht ja number. Kostja on käesolevas tsiviilasjas esitanud fotod, kus parkiv auto on äratuntav ja fotodele on märgitud parkimise aeg ja koht (I kd tl 53-77 ja 187-242). Kostja on esitanud nii internetis avaldatud leppetrahvi andmete väljatrükid, millel on parkinud auto fotod, kui ka eraldi fotod, millel on parkiv sõiduk täpselt identifitseeritav. Samuti on nähtav ka ümbruskond, mille järgi sai tuvastada, millises parklas auto parkis. Hageja ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid kostja nõude aluseks olevate kuupäevade kohta ega väitnud, et ta neil päevadel kostja parkimisalal ei parkinud.
53.Apellatsioonkaebuse väidetele puutuvalt parkimistingimuste tühisust (sh leppetrahvi ettenägev tingimus) ja kohaldatava õiguskaitsevahendi ebaproportsionaalsust, mis olid esitatud ka maakohtule, on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud ja kolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks jätnud vastamata hageja poolt vastuhagile esitatud olulistele vastuväidetele puutuvalt tüüptingimuste tühisust. Samuti on maakohus analüüsinud leppetrahvi suurust ja mõistlikkust. Leppetrahvi suurust Tallinna linna poolt kohaldatava leppetrahviga on kostja analüüsinud 16.12.2015 menetlusdokumendi p-s 7 ja see ei saanud tulla hagejale üllatusena. Eeltoodu tõttu ei pea kolleegium vajalikuks neid apellatsioonkaebuse väiteid enam analüüsida ja maakohtu poolt otsuses toodut korrata.
54.Vastuseks apellandi väidetele VÕS § 316 lg-te 1 ja 2 kohaldamise kohta selgitab kolleegium, et eraõiguslikus suhtes võivad pooled leppida kokku lepingu rikkumise korral õiguskaitsevahendite kohaldamises. Praegusel juhul on pooled selles kokku leppinud. Kolleegiumi arvates ei ole hagejat ebamõistlikult kahjustav see, et kostja ei ole parkimislepingu tingimustes täpselt esile toonud millisel moel on kostjal võimalus hageja poolt parkimise eest tasu maksmata jätmisel oma õigusi kaitsta.
55.Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Vastavat taotlust ei ole hageja esitanud maakohtu menetluses. Ringkonnakohtu menetluses esmakordselt uute vastuväidete, sh ka leppetrahvi vähendamise taotluse, esitamine on TsMS § 652 lg 4 järgi lubatud üksnes juhul, kui uue asjaolu või väite esitamise lubatavust on pool oma kaebuses või vastuses põhjendanud. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta. Hageja ei ole selgitanud, miks ta vastavat taotlust ei esitanud maakohtule. Hageja on leppetrahvi vähendamise taotluse aluseks oleva asjaolu, et leppetrahvi ja lepingu rikkumise tõttu tekkinud kahju vaheline proportsioon on ebamõistlikult suur ja kahjustab leppetrahvi tasuma kohustatud isikut, esitanud tüüptingimuse tühisuse põhjendamiseks, kuid taotlust leppetrahvi vähendamiseks maakohtu menetluses ei esitatud. Seega jätab kolleegium taotluse tähelepanuta.
56.Kolleegium märgib, et leppetrahvi suurussesse puutuv ei saanud tulla apellandile üllatusena, kuna kostja on seda käsitlenud oma 16.12.2015 menetlusdokumendis.
57.Maakohus tegi 03.03.2017 tingimusliku otsustuse kohtuotsuse täitmise korra kohta, millega kohustas kostjat hagejale sõiduki valduse üle andma siis, kui hageja on 12(13)
Tsiviilasi nr: 2-15-8826 kostjale tasunud väljamõistetud leppetrahvid. Praeguseks hetkeks on kostja hagejale auto valduse tagastanud ja hageja teatas, et ta on sõiduki võõrandanud, mistõttu tingimusliku otsustuse tegemiseks puudub vajadus. Vaatamata sellele, et sõiduki valdus on hagejale tagastatud, jääb maakohtu otsus muutmata hagi rahuldamata jätmise osas, kuna maakohus on otsuses nõude õigesti lahendanud ja pärast maakohtu lahendi tegemist toimunud sündmused ei mõjuta maakohtu otsust. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 (otsuse täitmise kord) tühistada ja vastavas osas muuta maakohtu otsuse põhjendusi, kuid ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
58.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldas, siis on õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jäetud menetluskulud hageja kanda ja välja mõistetud hagejalt kostja kasuks vastuhagi esitamisel tasutud riigilõiv. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda. Kostja ei ole esitanud taotlust apellatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.