Imbi Sidok-Toomsalu (eesistuja), Ele Liiv, Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
31.01.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-19030
Tsiviilasi
XX hagi OÜ V vastu kutsehaigusega tekitatud kahju ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.05.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 511.01 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja/vastustaja OÜ V (registrikood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Gaabriel Tavits
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 12.05.2017 otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata suuremas ulatuses, kui sissenõutavaks muutunud hüvitisest 6100.04 eurot, samuti viivise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada XX hagi OÜ V vastu kutsehaigusega tekitatud kahju ja viivise väljamõistmiseks osaliselt. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, jääb otsus muutmata.
2.2.Välja mõista V OÜ-lt ühekordne kahjuhüvitis perioodi 01.07.2014 kuni 31.01.2018 eest 13 223.39 eurot XX kasuks;
2.3.Välja mõista V OÜ-lt igakuine perioodiline hüvitis 495.50 eurot alates 01.02.2018 kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni XX kasuks. Igakuine hüvitis muutub, kui muutub XX-le makstava
1(15)
töövõimetuspensioni suurus või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsent;
2.4.Kohustada V OÜ iga-aastaselt aprillikuus igakuist hüvitist indekseerima pensioniindeksiga;
2.5.Välja mõista V OÜ-lt käesoleva otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis tasumata hüvitiselt perioodi 01.07.2014 kuni 31.01.2018 eest summas 1659.09 eurot XX kasuks;
2.6.Välja mõista V OÜ-lt XX kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis alates 01.02.2018 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 13 223.39 eurot kohase täitmiseni.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta V OÜ kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast käesoleva tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 177 lõike 1 punkt 2). Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 19.12.2016 Pärnu Maakohtule hagi OÜ V (kostja) vastu kutsehaigusega tekitatud kahju ja viivise väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt töötas hageja õmblejana OÜ-s V, mis tegeleb mööbli tootmisega. Hagejal diagnoositi 17.05.2013 kutsehaigus, mis on diagnoosimise teatise kohaselt kutsehaiguseks kujunenud välja perioodil 2001-2012, kui hageja töötas kostja juures. Kutsehaiguse põhjustas töötamine õmblejana, kus esinesid sundasendid, koormus ja ühetaolised liigutused kätele. Nimetatud ohuteguritega kokkupuute tagajärjel diagnoositi hagejal ülekoormushaigus. Seoses kutsehaigusega tuvastas Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi komisjon hagejal püsiva töövõime kaotuse alates 24.05.2013 30% ulatuses ja alates 11.12.2013 40% ulatuses.
3.Hageja asus kostja juures tööle 17.09.2001. Esmane tervisekontroll teostati 31.05.2005. Järgmise tervisekontrolli tegemise ajaks oli määratud IV kvartal 2006.a. Kostja eiras 09.01.2013 töötervishoiuarsti otsust, sest ei korraldanud hageja tööd ümber selliselt, et viimane ei pidanuks nahaõmblemise töid, mis olid hagejale vastunäidustatud, tegema. Töötervishoiuarst ei tee tööandjale põhjuseta taolisi ettepanekuid, vaid sellel on töötaja töövõime säilitamise ja tööga seotud tervisehäire vältimise eesmärk ning tööandjal on kohustus arsti korraldusi täita. Tööinspektor tuvastas, et kostja ei arvestanud töötervishoiuarsti ettepanekuid, rikkudes sellega töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 121 lõike 2 punkti 5. Kostja ei jälginud piisavalt ettevõttes kehtestatud
2(15)
töötervishoiu ja tööohutuse nõuetest kinnipidamist, rikkudes sellega TTOS § 13 lõike 1 punkti 1.
4.Kutsehaigestumise uurimisel tehti kindlaks järgmised kostja rikkumised hageja suhtes: 1) TTOS § 13 lõike 1 punkti 1 rikkumine (kostja rikkus sisekontrolli tegemise kohustust); 2) TTOS § 13 lõike 1 punkti rikkumine 4 (kostja rikkus riskianalüüsi alusel tegevuskava koostamise kohustust); 3) TTOS § 13 lõike 1 punkti 6 rikkumine (kostja ei teavitanud töötajaid riskianalüüsi tulemustest ja töökeskkonnas esinevatest ohuteguritest); 4) TTOS § 9 lõike 3 rikkumine (kostja ei korraldanud töökohta hagejale sobivaks); 5) töötajate tervisekontrolli korra § 2 lõike 1 punkti 3 rikkumine (kostja ei suunanud õigel ajal hagejat tervisekontrolli); 6) töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 5 lõike 2 punkti 3 rikkumine (kostja ei juhendanud hagejat ergonoomilistest töövõtetest ja -asenditest); 7) TTOS § 4 lõike 2 rikkumine (kostja ei kujundanud ega sisustanud hageja töökohta selliselt, et vältida tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu); 8) TTOS § 121 lõike 2 punkti 5 (kostja ei kohandanud hageja tööd ja töökorraldust talle võimalikult sobivaks).
5.Kostja lõpetas töölepingu hageja kutsehaiguse tõttu 31.05.2013. Kostja tasus hagejale aprillis ja augustis 2015.a kutsehaigusega tekitatud kahjuhüvitist kokku 5359.07 eurot (bruto). Hageja leidis pärast kostjaga töölepingu lõpetamist lühiajaliselt tööd U OÜ-s, kus tehti talle aprillis 2015.a väljamakse 546.75 eurot (bruto) ja mais 2015.a 1080.31 eurot (bruto). Kostja vastus hagile
6.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu osaliselt, leides, et hageja ise vastutab tekkinud kutsehaiguse eest 30% ulatuses; et kostja on maksnud ülejäänud ulatuses hüvitise välja osadena, sh maakohtumenetluse ajal; et kostja ei ole hüvitise maksmisega viivitanud, kuna ei teadnud hagejale määratud töövõimekaotuse ulatust ega pensioni suurust 2016.a. Maakohtu otsus
7.Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise perioodilise hüvitise 273.10 eurot alates 01.04.2017 kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Kohus märkis, et igakuine hüvitis muutub, kui muutub hagejale makstav töövõimetuspensioni suurus või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsent ning kohustas kostjat alates 01.04.2017 hüvitise indekseerima pensioniindeksiga. Samuti mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis protsendina põhinõudest alates 20.04.2017 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi jäi rahuldamata nõuetes perioodi 01.07.2014 kuni 30.11.2016 eest ühekordse kahjuhüvitise 12 483 euro saamiseks, alates 01.12.2016 igakuise perioodilise hüvitise 471.34 euro saamiseks ja viivise summas 990.38 eurot väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte enda kanda.
8.Maakohus hindas nõude rahuldamise eelduseid VÕS § 1043 alusel. Maakohus leidis, et kuna hagejale on diagnoositud töötervishoiuarsti poolt kutsehaigus, on tuvastatud põhjuslik seos töötingimuste ja töövõime kaotuse vahel, mis tõi kaasa tervisekahjustuse. Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstide otsustega on tõendatud, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsiva töövõime kaotuse.
3(15)
9.Maakohus asus kutsehaiguse diagnoosimise teatise alusel seisukohale, et kostja rikkus juhendamiskohustust, s.o Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord” § 4 lõiget 1, § 5 lõiget 2, § 6 lõiget 1, § 7 ja § 8. Samuti Sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lõikeid 3 ja 4, Vabariigi Valitsuse (VV) määruse nr 13 “Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 1 lõike 6 punkte 1 ja 2 ning § 1 lõiget 8, TTOS § 13 lõike 1 punkte 12 ja 13 ning VV määruse nr 13 “Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 1 lõikeid 1, 3, 4, 6, 7 ja 9. Kostja ei juhendanud töötajat, milliste töövõtete ja -asendite abil on võimalik tervist säästval viisil töötada. Kuna kostja koostatud juhendid ei sisaldanud konkreetset informatsiooni või näidismaterjali ergonoomiliselt õigetest tööasenditest ja -võtetest, ei olnud hageja neist teadlik. Juhendamiskohustuse rikkumine on põhjustanud hagejale kutsehaiguse.
10.Lisaks puudus kostjal nõuetekohane riskianalüüs ja toimiv tööga seotud tervisekahjustuste ennetussüsteem. Kostja rikkus TTOS § 121 lõike 2 punkte 1 ja 2, § 13 lõike 1 punkte 3, 4, 6 ja 5 ning Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lõike 1 punkti 1. Riskianalüüsis ei ole arvestatud, millist ohtu kujutas hageja töös koormus kätele. Nõuetekohaste riskianalüüside korraldamata jätmise tõttu puudus võimalus objektiivselt hinnata terviseseisundi sobivust antud töökohale. Kuna hagejale kutsehaiguse põhjustanud riskid jättis kostja õigeaegselt hindamata, ei saanud tervishoiutöötajad adekvaatselt hinnata hageja tervisliku seisundi sobilikkust õmbleja töökohale. Seega töötervishoiuteenuse osutajal puudus ülevaade hageja töötingimustest, mistõttu ei saanud avastada võimalikult vara hageja võimalikke kutsehaiguse ilminguid. Õigeaegselt kutsehaiguse ilmingute ravima asumisel ja vastavate töökorralduslike meetmete rakendamisel oleks kostja saanud hagejale diagnoositud kutsehaigust ilmselt ära hoida.
11.Lisaks ei viinud kostja läbi hageja töökeskkonnas süstemaatilist sisekontrolli. Kostja rikkus TTOS § 13 lõike 1 punkte 1 ja 2, Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lõiget 8, VV määruse nr 13 “Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 1 lõiget
4.Puuduliku sisekontrolli tõttu hageja ei teadnud, millised ohutegurid tema tervist ohustavad ning kuidas oleks olnud võimalik nende negatiivset toimet oma tervisele vältida. Kui kostja oleks nõuetekohaselt täitnud süstemaatilist sisekontrollikohustust, oleks ta pidanud märkama, et hageja töökeskkond, töötingimused ja töökorraldus ei ole kooskõlas õigusaktidega ja hageja töö tuli tegelikult ümber organiseerida. Nõuetekohase sisekontrolli korral oleks kostja pidanud enne kutsehaiguse diagnoosimist avastama, et hagejale võib asjaomane töö mitte sobida.
12.Kostja ei võtnud kasutusele Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ §-s 4 loetletud abinõusid, mille rakendamisel oleks olnud võimalik vähendada hageja tööga seotud füüsilist koormust. Kuna kostja ei rakendanud viidatud abinõusid, oli füsioloogiliste ohuteguritega seotud terviseriskid hageja töökeskkonnas maandamata, mis soodustas omakorda kutsehaiguse väljakujunemist.
13.Kostja rikkus esmase ja perioodiliste tervisekontrollide läbiviimise kohustust. Kostja korraldatud tervisekontrollid ei olnud nõuetekohased, sest kostja ei tellinud
4(15)
töötervishoiuarstilt meditsiinilist ülevaatust hageja käte ja õlavöötme luu- ning lihaskonnaseisundi kohta. Lisaks ei korraldanud kostja hagejale nii esmast kui perioodilisi tervisekontrolle õigusaktides sätestatud tähtaja jooksul. Kostja küll korraldas tervisekontrolle (esmane 31.05.2005, järgmised 18.06.2008, 09.11.2010 ja 09.01.2013), kuid ühegi neist käigus ei kontrollitud hageja käte ja õlavöötme tervislikku seisundit. See kostja rikkumine on otseselt põhjuslikus seoses diagnoositud kutsehaigusega, sest õigete terviseuuringute abil kutsehaiguse sümptomite varajase avastamise kaudu oleks saanud hageja tervist õigeaegselt ravima asuda ning vastavalt objektiivsele tervislikule olukorrale hageja töö ümber korraldada ja nende abinõude kasutuselevõtmisega ei oleks hagejal kutsehaigust välja kujunenud. Tervisekontrolli tegemise kohustuse rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal diagnoositud kutsehaigusega. Eeltoodule tuginedes rikkus kostja Sotsiaalministri määruse nr 74 “Töötajate tervisekontrolli kord” § 2 lõike 1 punkti 2, § 5 lõiget 2, Sotsiaalministri määrust nr 40 “Töötajate tervisekontrolli kord” § 1 lõiget 4, VV 22.07.1992.a määruse nr 214 “Tööde loetelu, kus nähakse ette töötajate eelnev ja perioodiline tervise kontrollimine” loetelu I osa “Tervistkahjustavad tööd” punkti 4 alapunkti 12 ja TTOS § 13 lõike 1 punkti 7.
14.Lisaks ei korraldanud kostja hageja tööd ega kohandanud töökohta tervisele võimalikult ohutuks. Kostja eiras 09.01.2013 töötervishoiuarsti korraldust ega organiseerinud tööd ümber selliselt, et viimane ei peaks tegema nahaõmblust. 18.06.2008 ja 09.11.2010 tervisekontrolli otsustes on märgitud soovitusena, et hagejale tuleb võimaldada kahel korral nädalas spordiklubis käimist ja tegelemist tervisespordiga. Kostja ei arvestanud nende soovitustega ega korraldanud tööd ümber. Töötervishoiuarsti korralduste ja ettepanekute eiramisega rikkus kostja TTOS § 13 lõike 1 punkti 1, mille kohaselt on kostja kohustatud kavandama, korraldama ja jälgima töötervishoiu ning tööohutuse olukorda ettevõttes. Lisaks rikkus kostja TTOS § 9 lõiget 3, § 121 lõike 2 punkti 5, töölepinguseaduse (TLS) § 49 punkti 4, VV 21.12.1999 määruse nr 402 “Tegevusaladele esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 2 lõiget 1, VV 14.06.2007 määruse nr 176 “Töökohale esitatavad tööohutuse ja töötervishoiu nõuded” § 2 lõiget 3 ja Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 3 lõike 1 punkte 1 ja 2. Nimetatud rikkumiste tõttu ei olnud hageja töökeskkond ja -korraldus töötaja tervisele ohutu, mis omakorda soodustas diagnoositud kutsehaiguse väljakujunemist.
15.Kohus nõustus kostjaga, et kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest ei nähtu, et hagejal tekkis ja kujunes välja kutsehaigus selle tõttu, et kostja ei teostanud töökeskkonna mikrokliima mõõtmisi ja seeläbi ei taganud ohutut töökeskkonda. Kohus ei tuvastanud, et kostja poolt töökeskkonna mikrokliima mõõtmiste mittetegemise tagajärjel tekkis ja kujunes välja hagejal kutsehaigus. Kohus ei võtnud asja juurde tervishoiuarsti Tiia Piho ekspertiisiakte tsiviilasjades nr 2-15-9830 ja 2-13-4353, kuna esitatud dokumentidel puudub puutumus käesoleva asjaga ning samuti sisaldavad need delikaatseid isikuandmeid kolmandate isikute kohta, kelle nõusolek nimetatud andmete avaldamiseks puudub.
16.Maakohus lähtus kahju suuruse arvestamisel VÕS § 127 lõikest 1, §-st 130 ja § 136 lõikest 2. Kahjuhüvitise aluseks võetav keskmine töötasu on 1389.69 eurot ja seda summat tuleb edaspidi indekseerida pensioniindeksiga. Kahjuhüvitise arvutamisel on arvestatud hagejale makstava töövõimetuspensioniga, kostja poolt tasutud hüvitisega 5359.07 eurot (arvestatud juuni 2013 kuni juuli 2014 hüvitise katteks) ja vahepealsel
5(15)
ajal teenitud sissetulekuga, mis ületab säilinud töövõime protsendile (60%) vastavat summat keskmisest indekseeritud sissetulekust. Pensioniindeksi suurused tulenevad vastavatest VV määrustest. Hageja leiab, et eeltoodust tulenevalt on 30.11.2016 seisuga ühekordseks hüvitiseks 12 483.10 eurot, alates 01.12.2016 igakuiseks hüvitiseks 471.34 eurot ja 19.12.2016 seisuga (hagi esitamise kuupäev) oli sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määra alusel 990.38 eurot.
17.Maakohus asus seisukohale, et kutsehaiguse diagnoosimise teatisega, Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstide otsustega ja kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttega on tõendatud, et hagejale on diagnoositud kutsehaigus, mis põhjustab püsivat töövõime kaotust. Seega tuleb eeldada põhjuslikku seost sissetuleku vähenemise (kahju) ja kutsehaiguse vahel. Hageja ei oleks sissetulekut kaotanud, kui kostja ei oleks hagejale kutsehaigust põhjustanud. Eeltoodule tuginedes on kostja õigusvastane käitumine ja sellest tingitud kutsehaigus põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Maakohus asus seisukohale, et kostja on süüdi hagejale kahju tekitamises ja on õigusvastase teo pannud toime vähemalt hooletusest või ettevaatamatusest, mis tähendab käibes vajaliku hoole järgimata jätmist. Käibes vajalik hool oleks olnud rakendada nõuetekohaselt piisavaid preventiivseid meetmeid, viia läbi nõuetekohased juhendamised ergonoomilistest töövõtetest ja -asenditest, teostada nõuetekohased riskihindamised ja -analüüsid, teostada süstemaatilist sisekontrolli, viia läbi nõuetekohased tervisekontrollid, tagada hageja tervise kaitse raskuste teisaldamistega kaasnevate ohutegurite eest, korraldada hageja töö tema tervisele ohutult jne. Kostja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev juriidiline isik pidi olema teadlik eelnevalt käsitletud normidest. Kuna kostja neid norme nõuetekohaselt ei täitnud, on tema käitumine käsitatav vähemalt hooletusena, mille tõttu tekkis hagejale kahju. Eeltoodule tuginedes ja VÕS § 1050 kohaselt on kostja süüdi hagejale kahju tekitamises.
18.Kohus leidis, et kutsehaiguse uurimise kokkuvõttest tulenevalt ei ole ka töötaja järginud töötervishoiuarsti ettekirjutisi. Hageja teadis tervisekontrolli otsuste sisu ja soovitusi, kuid ei küsinud kostjalt, kas ja millises ulatuses on võimalusi tervisespordiga tegelemiseks. Hageja ei esitanud tööandjale informatsiooni selle kohta, et tal ei ole võimalik arsti poolt esitatud soovitusi täita tööandjast tingituna. Seega on töötaja rikkunud TTOS § 14 lõike 1 punkti 7. Töötaja rikkumine on raskelt hooletu või tahtlik (lihtsalt ei taha täita). Ehkki töötaja käis sageli töötervishoiuarsti juures, ei andnud ta tööandjale teada, et tal esinesid tervisehäired, mis takistasid täita tööülesandeid. Hageja ei ole selgitanud, miks ta ise ei teavitanud tööandjat oma võimalikest terviseprobleemidest, mis segavad tal tööülesandeid täita. Sellest tulenevalt on töötaja raskelt hooletult rikkunud TTOS § 14 lõike 1 punkti 6. Samuti eiras hageja teadlikult puhkepauside nõuet, kuigi tööandja oli puhkepausid ette näinud ning hageja oli nendest teadlik. Töötaja ei ole ka ise midagi ette võtnud, et ära hoida töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumisi. Tulenevalt TTOS § 12 lõikest 5 on tööandja ja töötaja kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd. Tulenevalt TTOS § 14 lõike 1 punktidest 1 ja 2 on töötaja kohustatud osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja -ohutuse nõudeid ning samuti on töötaja kohustatud järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust. Seega hageja on rikkunud TTOS § 14 lõike 5 punkti 4. Nimetatud nõuete rikkumine ei saa toimuda hooletuse tõttu, vaid üksnes raske hooletuse tõttu olukorras, kui töötaja oli teadlik puhkepauside pidamise kohustusest. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta neid rikkumisi toime ei pannud. Kohus leidis, et sellega on töötaja vähemalt 30% ulatuses kaasa aidanud temal kutsehaiguse
6(15)
süvenemisele ning osalise töövõimetuse tekkimisele. Seega on täidetud VÕS § 139 lõigete 1 ja 3 kohaldamise eeldused kahjuhüvitise vähendamiseks.
19.Kohus asus seisukohale, et tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes kajastatu on aluseks ka hageja TTOS-i sätete rikkumiste tuvastamisele ja kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 lõike 3 järgi. Uurimiskokkuvõte on objektiivne nii hageja kui kostja rikkumiste osas. Kohus tuvastas uurimiskokkuvõtte alusel hageja raskelt hooletu käitumise. Kostja vastavat seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Kohus nõustus, et kostjal tuleb vastutada hagejal kutsehaiguse tekkimises 70% ulatuses ning hageja enda rikkumiste, mis tingisid kutsehaiguse tekkimise, ulatus on 30%. Hageja ei ole millegagi ümber lükanud tööinspektsiooni poolt koostatud kokkuvõttes esiletoodud temapoolseid rikkumisi. Hageja on esitanud 27.04.2017 seisukohtade juurde harjutuste kava, kuid sellest ei nähtu, et tegemist oleks hagejale koostatud spetsiaalse programmiga. Väited selle kohta, et hageja tegi harjutusi, et ära hoida temal tekkivat tervisekahjustust, on paljasõnalised ning tõendamata. Töötaja on ise Tööinspektsioonile kinnitanud, et temal esinesid juba enne kutsehaiguse kindlaks tegemist probleemid kätega. Tööandjale töötaja niisugust informatsiooni ei edastanud, seega ei saanud tööandja ka operatiivselt reageerida töötaja tervislikule olukorrale. Töötervishoiuarsti otsused kinnitasid, et muudatusi töökorralduses ei ole vajalik teha. Kuivõrd töötaja teadis, et tal on kätega juba varem probleeme, aitas töötaja raskelt hooletult kaasa tema tervise halvenemisele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16 asunud seisukohale, et kui töötaja teadis probleemist tema tervise seisundis, kuid ei informeerinud sellest tööandjat, on tegemist töötajapoolse raske hooletusega.
20.Maakohus nõustus kostjaga, et kahjuhüvitis ei kuulu väljamõistmisele alates 01.07.2014 kuni 30.11.2016 suuruses, mida hageja nõuab. Hageja on saanud aprillis ja mais 2015 töötasu, mis on suurem kui tööandja makstav hüvitis. Kostja on hagejale maksnud välja 2015.a hüvitise seisuga 31.12.2014. Kostja ei ole hagejale hüvitist maksnud alates juunist 2015, kuna hageja ei esitanud dokumente temale määratud töövõimekaotuse astme kohta ega alates 01.04.2015 makstava töövõimetuspensioni kohta. Nimetatud tõendid on hageja esitanud alles 2016.a detsembris koos hagiavaldusega. Hüvitise arvestamisel tuleb arvesse võtta, et 30% ulatuses on töötaja vastutav temal diagnoositud kutsehaiguse osas. Seega on põhjendatud hüvitist arvestada alates 01.06.2013. Kohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et hageja nõustus asjaoluga, et tema vastutuse määraks jääb 30%. Kui hageja sellega nõustunud ei oleks, oleks hagivalduses esitatud rahalise nõude algusaeg olnud määratud teise kuupäevaga, mitte aga 01.07.2014. 16.02.2017 menetlusdokumendi punktis 2.3 on hageja samuti väitnud, et nõustub kompromissiga 31.01.2017 pakkumises toodud tingimustel. Nimetatud pakkumises lähtus kostja asjaolust, et hageja vastutuse määr on 30%. Seega on kostja kuni 30.06.2015 hagejale seaduses ettenähtud hüvitist maksnud. Kohus võttis kahjuhüvitise arvestamise aluseks kostja arvestuse.
21.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lõigete 1 ja 2 alusel poolte endi kanda.
Apellatsioonkaebus
22.Hageja palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja rahuldada hagi tervikuna järgnevalt: 1) mõista välja kostjalt hageja kasuks perioodi 01.07.2014 kuni 30.11.2016 eest ühekordne kahjuhüvitis 12 483.10 eurot; 2) märkida otsuses, et lugeda kostja kohustus täidetuks summas 6100.04 eurot, mille kostja tasus hagejale kohtumenetluse ajal
7(15)
18.04.2017; 3) mõista välja kostjalt hageja kasuks igakuine perioodiline hüvitis 471.34 eurot alates 01.12.2016 kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni (igakuine hüvitis). Igakuine hüvitis muutub, kui muutub hagejale makstava töövõimetuspensioni suurus või kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsent; 4) kohustada kostjat iga-aastaselt aprillikuus igakuist hüvitist indekseerima pensioniindeksiga; 5) mõista välja kostjalt hageja kasuks viivis 19.12.2016 seisuga summas 990.38 eurot; 6) mõista välja kostjalt hageja kasuks jooksev viivis alates 20.12.2016 VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni; 7) jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
23.Maakohus ei tuvastanud nõuetekohaselt VÕS § 139 lõike 3 kohaldamise eelduseid. VÕS § 139 lõigete 1 ja 3 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks ei piisa nentimisest, et hageja on töötervishoiunorme rikkunud, vaid tuvastada tuleb ka põhjuslik seos väidetava rikkumise ning kahju vahel. Ei ole põhjendatud vähendada tervisekahjustuse hüvitist põhjusel, et kannatanu käitus hooletult või et kahju tekkis ohu tagajärjel, mille eest kannatanu vastutab, kuid mille realiseerumises ta süüdi raske hooletuse või tahtluse vormis ei olnud. Isegi kui hageja rikkus ühel korral mõnda etteheidetud kohustust, oleks tegemist lihtsa hooletusega VÕS § 104 lõike 3 tähenduses, mille tõttu ei ole VÕS § 139 lõike 3 alusel põhjendatud kahjuhüvitist vähendada. Maakohus ei tuvastanud raske hooletuse ega tahtluse asjaolusid. Hageja põhjendab, et ei ole käitunud oma tervise suhtes ükskõikselt. Ta oli teadlik endal esinevast probleemidest kätega, kuid ta ei tajunud täiel määral sellega seotud tervisekahjustusega kaasneda võivaid tagajärgi, sh püsiva tervisekahjustuse väljakujunemise võimalust. Raskest hooletusest oleks alust rääkida, kui hageja oleks jätkanud töötamist kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite tingimustes pärast seda, kui töötervishoiuarst oleks tal sõnaselgelt soovitanud niisugusest tööst hoiduda. Lisaks ei ole kostja täpsustanud, millal on hageja väidetud rikkumised toime pannud ning milliseid konkreetseid norme hageja rikkus.
24.Maakohus on jaganud ebaõigesti tõendamiskoormuse. Hageja leiab, et kui tööandja tugineb väitele, mille kohaselt töötaja on töötervishoiunorme rikkunud, tuleb tööandjal tõendada töötaja rikkumise ja selle põhjusliku seose asjaolud. Vastasel korral peaks töötaja tõendama negatiivset asjaolu, st seda, et ta ei ole väidetavaid norme rikkunud. Kostja tõendamiskoormise täitmiseks ei piisa tööandja viitest uurimiskokkuvõttele, mis on koostatud tööandja enda seletuste alusel, vaid kostjal tuli esitada neutraalsed tõendid (nt sisekontrolli aktid, tunnistajate ütlused jms) vastavate asjaolude tõendamiseks. Tõendatud ei ole kostja väide, et hageja on tahtlikult või raskelt hooletult endale kahju tekitanud ning et hageja vastutab enda kahju eest 30% ulatuses. Maakohus rikkus tõendite igakülgse ja objektiivse hindamise nõudeid, jättes tähelepanuta, et Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõte on koostatud mh tööandja ja töötajate selgituste alusel. Uurimiskokkuvõttes toodud viited töötaja rikkumiste kohta põhinevad tööandja subjektiivsetel seletustel, mis olid selgelt kallutatud soovist vältida või vähendada oma võimalikku vastutust töötaja kutsehaiguse eest.
25.Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta tööandja põhilise kohustuse, mis tuleneb TTOS § 9 lõikest 3, mille kohaselt peab tööandja töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks. Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist. Sotsiaalministri 24.04.2003 määruse nr 74 “Töötajate tervisekontrolli kord” § 5 lõikest 7 tuleneb, et tervisekontrolli otsuses toodud
8(15)
ettepanekud on tehtud ja suunatud tööandjale. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti ka sama korra § 5 lõiget 7 ning asunud seetõttu vääralt seisukohale, et esimesena oleks pidanud hageja kostja poole pöörduma töökorralduse muutmiseks. Esmalt oleks tööandja pidanud rakendama abinõusid tervisekontrolli otsuses toodud ettepanekute/soovituste järgimiseks. Maakohus ei tuvastanud abinõusid, mida kostja rakendas tervisekontrolli otsuses toodud ettepanekute täitmiseks.
26.Maakohus ei ole ka põhjendanud, millisest võimalikust tervisehädast oleks hageja pidanud kostjat teavitama. Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta, et hageja sai alles kutsehaiguse diagnoosimisel teada, et tal on tervisekahjustus, mis takistab tal töö tegemist. Maakohus ei tuvastanud asjaolusid, mille alusel oli hagejal varem teada terviseprobleemid, mis olid seotud töötamisega. Hageja arvates ei ole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud puhkepauside pidamise nõude rikkumist. Otsusest ei selgu, milliste tõendite alusel on tuvastatud, et hageja oli teadlik puhkepauside pidamise korraldusest (sh regulaarsusest ja sisust). Seega ei ole põhjendatud kohtu järeldus, et hageja eiras teadlikult puhkepauside pidamise nõuet. Isegi kui vastaks tõele kostja väide, et hageja oli teadlik puhkepauside pidamise korraldusest, ei ole hageja seda rikkunud. TTOS § 13 lõike 1 punktist 1 tuleneb, et kui hageja oleks rikkunud puhkepauside pidamise kohustust, oleks see pidanud sisekontrollide käigus selguma. Antud juhul ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et sisekontrolli käigus tuvastati hageja juures puhkepauside pidamise nõuete eiramisi.
27.Alusetu on maakohtu etteheide hagejale, et ta ei võtnud midagi ette, et hoida ära töötervishoiu ja tööohutusnõuete rikkumisi. Töötaja saab heas usus eeldada, et tööandja juhindub töö korraldamisel ning töökeskkonna ohutuse tagamisel kehtestatud nõuetest. Kui õigusaktidest tulenevad tööandjale kohustused, ei ole põhjendatud töötajale ette heita, kui tema tööandjale kehtestatud nõudeid ei tea. Kindlasti ei ole tegemist antud juhul tahtliku või raskelt hooletu enesekahjustamisega.
28.Hageja leiab, et kohus ei ole viidanud otsuses ühelegi tõendile ega põhjendanud, mille alusel saab järeldada, et hageja on ennast kahjustanud tahtlikult või raskelt hooletult, mis on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga 30% ulatuses. Kostja rikkumisteta ei oleks hagejale kutsehaigust diagnoositud. Kui kostja oleks taganud hagejale ohutu töökeskkonna, ei oleks hagejale kutsehaigust tekkinud. St, et puudub mistahes põhjuslik seos hageja väidetavate rikkumiste ning kutsehaiguse ja sellest tuleneva kahju vahel. Maakohus ei ole hinnanud otsuse tegemisel tõenäosust, kui suures ulatuses hagejast tulenevad asjaolud või temast lähtuv risk kahju tekkimist soodustas.
29.Hageja ei võtnud omaks kostja väidet, et hageja on ise endale tahtlikult või raskelt hooletult põhjustanud kutsehaiguse, ega sellest tulenevat osalist kahju. Hagiavalduses kahju arvestuse algusajaks märgitud 01.07.2014 alusel ei ole põhjendatud lugeda, et hageja tunnistab omavastutust 30% ulatuses. Hageja on kostja positsioonile järjepidevalt vastu vaielnud. Hagis on kahju arvestatud alates 01.07.2014 põhjusel, et aprillis ja augustis 2015 tehtud kostja kaks makset summas 5359.07 eurot katavad perioodil 2013. aasta juunist kuni 2014. aasta juulini (summa 410.95 eurot kuus ulatuses) tekkinud kahju. Hageja on neid asjaolusid selgitanud hagiavalduse punktis 2.3.4 ja avalduse lisas 11 toodud tabeli juures.
30.Lisaks on maakohtu otsuses toodud arvestus ebaselge. On arusaamatu, millistel asjaoludel ja põhjendustel on kohus arvestanud kahju just alates 01.07.2015.
9(15)
31.Hageja leiab, et tema viivisenõue on põhjendatud. Kostja ei ole hagejale perioodilisi hüvitisi õigeaegselt maksnud, millest tulenevalt on hagejal õigus VÕS § 113 lõike 1 alusel nõuda viivist. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja seisukoha, et kostjale olid teada hüvitise maksmiseks olulised asjaolud. Tegelikult on hageja alati vastavad dokumendid esitanud. Kostja on ignoreerinud hageja pöördumisi, millest tulenevalt oligi hageja sunnitud esitama hagiavalduse. Viimati saatis hageja kostjale pretensiooni 25.05.2016 ning kordas seda 25.07.2016. Kui kostjal oleks tekkinud kahtlus hageja püsiva töövõime kaotuse jätkumise osas, on eluliselt usutav, et kostja oleks pöördunud vastava päringuga hageja või Sotsiaalkindlustusameti poole. Tegelikult on hagejale määratud kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus järjepidevalt (st eelmise püsiva töövõime kaotuse otsuse lõppemisel kehtib järgmisest päevast uus otsus), ka käesoleval ajal. Kostja vastuväide viivisenõudele on selgelt otsitud. Kostja ei ole senini isegi tunnustatud osas hageja nõuet täitnud. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Kostja vaidleb hageja esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata igakuise hüvitise väljamõistmiseks perioodi 01.07.2014 kuni 31.03.2017 eest ning viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohtul on võimalik teha uus otsus, millega rahuldada hagi igakuise hüvitise väljamõistmiseks perioodi 01.07.2014 kuni 31.03.2017 eest ning viivise väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus jaotab uuesti ka menetluskulud.
34.Ringkonnakohus märgib, et ei käsitle apellatsioonkaebusele lisatud hüvitise arvestamise tabelit ja kohtu ettepanekul 22.01.2018 esitatud täiendavat arvestust koos arvestuse aluseks olevaid arvandmeid tõendava väljatrükiga Sotsiaalkindlustusameti lehelt uue tõendina, vaid osana apellatsioonkaebusest.
35.Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt asja lahendamisel võlaõigusseaduse lepinguvälise vastutuse sätete kohaldamisega, kuigi kutsehaiguse väljakujunemine algas töötervishoiu arsti teatise (t I kd lk 19) kohaselt 2001.a, seega enne võlaõigusseaduse kehtima hakkamist 01.07.2002. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) § 22 lõikele 1 kohaldatakse VÕS-i kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002. Käesolevas asjas on kahju tekitanud tööandja tegevus toimunud valdavas ulatuses VÕSi kehtivuse ajal (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-117-08, punkt 13). VÕS § 1044 lõike 3 järgi võib töötaja valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele teole (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-55-10, punkt 25). TTOS kehtib alates 26.07.1999.
36.Vastavalt TsMS § 652 lõike 1 punktile 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud tööandja rikkumised.
10(15)
Puudub vaidlus selle üle, et tööandja on rikkunud sisekontrolli tegemise kohustust (maakohtu otsuse lk 6); riskianalüüsi alusel tegevuskava koostamise kohustust (maakohtu otsuse lk 5); kohustust teavitada töötajaid riskianalüüsi tulemustest ja töökeskkonnas esinevatest ohuteguritest (maakohtu otsuse lk 5-6); kohustust korraldada töökoht hageja omadustele sobivaks (maakohtu otsuse lk 7-8); esmase ja perioodiliste tervisekontrollide läbiviimise kohustust (maakohtu otsuse lk 7-8); kohustust juhendada hagejat ergonoomilistest töövõtetest ja -asenditest (maakohtu otsuse lk 4); kohustust kujundada ja sisustada hageja töökohta selliselt, et vältida tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu (maakohtu otsuse lk 7-8); kohustust kohandada hageja tööd ja töökorraldust töötajale võimalikult sobivaks (maakohtu otsuse lk 8).
37.Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, millist kaalu kahju tekkimisel saab omistada töötaja rikkumistele, samuti kahjuhüvitise arvestuse ja viivise arvestuse algusaja üle.
38.Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lõike 1 kohaselt ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda sätet kohaldatakse VÕS § 139 lõike 2 järgi ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lõike 3 kohaselt vähendada sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alusel üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-142-16, punkt 14).
39.Õige on hageja väide, mille kohaselt ei saa talle omistada omaksvõttu kostja väite osas, et hageja vastutuse määraks on 30%. Maakohus on hageja nõusolekut 30%-lise vastutuse määraga tuvastanud hageja rahalise nõude algusajaga ja nõustumisega kostja 31.01.2017 pakutud kompromissiga. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. TsMS § 231 lõike 2 teise lause kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Käesoleval juhul ei ole hageja avaldanud kohtule nõustumist kostja poolt esiletoodud väidetava 30%-lise vastutuse määraga. Eeltoodule vastupidiselt on hageja korduvalt vaielnud nimetatud väitele vastu ja esitanud omapoolsed seisukohad (16.02.2017 vastuses, t I kd lk 102-103; 12.04.2017 vastuses, t I kd lk 134). Oma seisukohta hageja menetluse ajal ei muutnud. Hageja nõustumist 30%-lise vastutuse määraga ei saaks ka järeldada hageja avaldusest, et ta oleks nõus sõlmima kostjaga kompromissi. Asja sisulisel lahendamisel ei saanud asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lähtuda hageja valmisolekust teha vaidluse kompromissiga lahendamiseks nõuetes järeleandmisi. Samuti ei saa omaksvõttu 30%lise vastutuse määra osas järeldada sellest, millise nõude hageja kohtule esitab. Hagejal on õigus määrata, missuguse nõude ta kohtule esitab.
40.Kuna käesoleval juhul on hageja nõudeks hüvitis varalise kahju tekitamise eest tervise kahjustamise korral, on VÕS § 139 lõikest 3 tulenevalt võimalik vähendada väljamõistetavat hüvitist üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa hageja tahtlus või raske hooletus. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on iseenesest õigesti 11.07.2013 Tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte nr 3.3-7/5618-10
11(15)
alusel tuvastanud töötaja rikkumised. Nimelt ei teavitanud töötaja tööandjat tööülesannete täitmisest takistavast tervisehäirest, millega rikkus TTOS § 14 lõike 1 punkti 6; ei täitnud töötervishoiuarsti korraldust tegeleda tervisespordiga, millega rikkus TTOS § 14 lõike 1 punkti 7; ei järginud töö- ja puhkeaja korraldust, millega rikkus TTOS § 14 lõike 5 punkti 4.
41.Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et töötajale saab nende rikkumiste puhul ette heita rasket hooletust või tahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kahjuhüvitise määramisel omistanud ebaproportsionaalselt suurt kaalu töötaja rikkumistele ja leidnud, et töötaja on pannud need rikkumised toime raskest hooletusest. Samal ajal on maakohus asunud seisukohale, et tööandja arvukad rikkumised on toime pandud vaid hooletusest. Riigikohus on varem kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise vaidluse lahendamisel leidnud, et kahjuhüvitise suuruse määramisel peab kohus mh analüüsima, kas töötaja ei ole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning on jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme (otsus nr 3-2-1-145-09, punkt 15; otsus nr 3-2-1-142-16, punkt 14). Ringkonnakohus märgib, et tööandja teavitamata jätmisel töötaja tervislikust seisundist on Riigikohtu praktikas jaatatud töötaja rasket hooletust olukorras, kus töötajale oli juba enne tööle asumist tehtud mitu karpaalkanali operatsiooni, mida ta tööandja eest varjas ning tervislikust seisundist olenemata täitis käsi koormavaid tööülesandeid (vt otsus nr 3-2-1-142-16, punkt 14). Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et hageja käte ülekoormushaigus kujunes välja perioodil 2001-2012 (t I kd lk 19), s.o ajal, mil hageja töötas kostja juures. Hageja on töötervishoiu tööinspektorile avaldanud, et on olnud pikalt ja palju aega haiguslehel käte pärast ja korduvalt andnud käte probleemidest teada ka töötervishoiuarstile (samas lk 26). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei olnud raskelt hooletu tööandja teavitamata jätmisel oma tervislikust seisundist, vaid töötajale saab ette heita üksnes hooletust. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka sellega, et tööandja rikkus riskianalüüside korraldamise kohustust, mistõttu puudus ka töötajal võimalus objektiivselt hinnata enda terviseseisundi sobivust antud töökohale. Samuti rikkus tööandja esmase ja perioodiliste tervisekontrollide läbiviimise kohustust ega korraldanud hageja tööd ja töökohta tervisele võimalikult ohutuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa töötajale panna kohustust hinnata võimalikke tööga kaasnevaid pikaajalisi riske, sest vastavate riskide väljaselgitamine eeldab riskianalüüsi tegemist, milleks töötajal puudub kompetents.
42.Kolleegiumi arvates saaks hagejale ette heita rasket hooletust juhul, kui töötervishoiuarst oleks keelanud tal õmblejana töötamise ja hageja oleks sellest olenemata jätkanud töötamist. Töötervishoiuarst aga ei märkinud, et hagejal oleks vastunäidustusi töötamiseks senisel ametikohal enne 09.01.2013 otsusest, milles esmakordselt toodi välja, et vastunäidustatud on naha õmblus. Juba 15.05.2013 diagnoositi hagejal kutsehaigus (t I kd lk 24-28) ja 31.05.2013 lõppes töösuhe (samas lk 31). Näiteks asus Tartu Ringkonnakohus 27.01.2017 otsuses tsiviilasjas nr 2-11-960 seisukohale, et olukorras, kus töötajal oli arstliku ekspertiisi otsusega keelatud teatud töö tegemine, kuid ta jättis keelu olemasolust ja pikkusest töötervishoiuarsti ja tööandjat selgelt ja täpselt informeerimata, jättis töötaja järgimata käibes vajaliku hoolsuskohustuse ja kahjustas oma tervist vähemalt raske hooletusega. Seejuures pidas kohus põhjendatuks vähendada kahju hüvitist hageja raske hooletuse tõttu 10 %.
43.Ringkonnakohtu hinnangul ei jätnud käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel hageja täitmata töötervishoiuarsti korraldust tegeleda tervisespordiga raske hooletuse või
12(15)
tahtlusega. Kolleegiumi hinnangul saaks nimetatud korralduse täitmata jätmist pidada raskeks hooletuseks juhul, kui sellise rikkumisega asetas töötaja end vabatahtlikult riskantsesse olukorda ja risk realiseerus. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et tervisespordiga mittetegelemise mõjutas oluliselt hageja kutsehaiguse kujunemist. Kui töötingimused on töötaja tervist kahjustavad, tekib kutsehaigus eelduslikult samal määral juba töö jätkamisel samades tingimustes. Ringkonnakohtu hinnangul saab tervisespordiga tegelemist kindlasti pidada oluliseks teguriks kogu keha tervisliku seisundi säilitamisel ja parandamisel, kuid tervisespordiga tegelemise korralduse täitmata jätmist ei saaks asetada rikkumise olulisuselt samale tasemele nt konkreetse töö tegemise keelu rikkumisega, mida kohtupraktika aktsepteerib rasket hooletust põhjendava asjaoluna. Eeltoodust tulenevalt oli hageja töötervishoiuarsti korralduse tegeleda tervisespordiga täitmata jätmisel hooletu, mitte aga raskelt hooletu.
44.Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejat ei saa ka pidada raskelt hooletuks töö- ja puhkeaja korralduse järgimata jätmisel. Kui hageja pingutas tööandja soovidele vastu tulemiseks või suurema palga teenimiseks ega pidanud ettenähtud puhkepause, ei saa seda vaadelda kahju tekkimise ohu tõrjumata jätmisena või toimingu tegemata jätmisena, mis oleks tekkinud kahju vähendanud. Seejuures arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et kostja ise rikkus juhendamiskohustust, kuna juhendis puudub info raskuste käsitsi teisaldamise ja karpaalkanali sündroomi kohta ning näited puhkepausidel lõdvestusharjutuste kohta, mis oleksid eelduslikult vähendanud sundasendis töötamisel tekkivaid pingeid. Hagejalt ei saanud oodata puhkepauside pidamist ja lõdvestusharjutuste tegemist kutsehaiguse vältimiseks, kuna kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei olnud ta teadlik tööst tulenevast ohust ega riskidest haigestuda kutsehaigusesse. Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et hagejale saab TTOS § 14 lõike 1 punktidest 6 ja 7 ning lõike 5 punktist 4 tulenevate kohustuste rikkumisel heita ette vaid hooletust, mitte aga rasket hooletust või tahtlust. Seetõttu puudub alus vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lõike 3 järgi.
45.Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud lähtuda kahjuhüvitise arvestamisel kostja esitatud arvestusest. Hageja põhinõudeks on välja mõista kostjalt hagejale perioodi 01.07.2014-30.11.2016 eest ühekordse hüvitisena 12 483.10 eurot ja igakuise perioodilise hüvitise alates 01.12.2016 kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Kostja on vaielnud vastu hüvitise suurusele perioodi 01.07.201430.11.2016 eest, sest töötaja sai 2015.a aprilli- ja maikuus töötasu, mis on suurem kui makstav hüvitis. Lisaks on kostja seisukohal, et kuni 2015. aastani maksis ta hagejale seaduses ettenähtud hüvitist ja aastal 2016 ei saanud hüvitist maksta, sest selle aasta kohta esitas hageja tõendid töövõimetuspensioni suuruse ja töövõimekaotuse astme kohta alles hagiavalduses (t I kd lk 63, 85, 112). Ringkonnakohus kostja vastuväidetega ei nõustu.
46.Hageja esitatud tabelist nõude arvestuse kohta (t I kd lk 36) nähtub, et maikuu 2015 eest ei ole hageja hüvitist nõudnud. Aprillikuu osas on aga hageja selgitanud, et kuna talle makstud töötasu oli väiksem kui säilinud töövõimele (60%) vastav indekseeritud töötasu osa, ei mõjuta tehtud väljamakse igakuise hüvitise suurust (t I kd lk 103). Kostja väide, et ta 2016. aastal ei teadnud hageja töövõimetuspensioni suurust ega töövõimekaotuse astest, on vastuolus tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtuvate eluliste asjaoludega. Nimelt määrati hagejale 40%-line töövõime kaotus 13.01.2014 otsusega üheks aastaks alates 11.12.2013, s.o kuni 11.12.2014 (t I kd lk 21). 19.01.2015 kirjas arvestas kostja hüvitist kuni 31.12.2014, arvestades 40%-lise töövõime kaotusega (I kd
13(15)
lk 31-33). Samas kirjas kinnitas kostja, et tasub igakuiselt 242.74 eurot kuus brutos ja et „seda suurusjärku säilitatakse kuni töövõimekaotusastme muutumiseni, töövõimetuspensioni suuruse muutumiseni, pensioniindeksi muutumiseni.“ Järgmine otsus hageja töövõime kaotuse kohta tehti 03.03.2015, millega määrati 40%-line töövõime kaotus kaheks aastaks, s.o kuni 31.12.2016 (t I kd lk 22-23). Kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta 2015. aastal ei teadnud hageja töövõimetuspensioni suurust ja töövõimekaotuse astet. Eeltoodust tulenevalt aga kui kostja teadis hüvitise maksmise aluseks olevaid asjaolusid 2015. aasta kohta, pidi ta neid teadma ka 2016. aasta kohta, sest 03.03.2015 otsus kehtis mõlema aasta jooksul. Samuti sisaldus viide 40%-lisele töövõimekaotuse määrale hageja 25.05.2016 pretensioonis (hagiavalduse lisa 9 (t II kd lk 18-20); saatmine (t I kd lk 34)). Pretensiooni mittesaamise kohta kostja maakohtus väiteid ei esitanud.
47.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o välja arvatud 6100.04 euro osas, milles kostja täitis sissenõutavaks muutunud kahjuhüvitise nõude kohtumenetluse ajal.
48.Eeltoodust tulenevalt puudub alus muuta hageja esitatud nõude arvestust (t I kd lk 36) kostja vastuväidete alusel. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides kajastab ringkonnakohus lahendi resolutsioonis sissenõutavaks muutunud hüvitise kogusumma ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga. Kolleegium hageja täiendava arvestuse (sh rakendatud pensioniindeks, saadud töövõimetuspension; t II kd lk 26) kontrollimisel ebatäpsusi ei tuvastanud. Samas ei kajasta arvestus vaidluse all mitteolevat asjaolu, et kohtumenetluse ajal (18.04.2017) täitis kostja nõude sissenõutavaks muutunud hüvitise osas 6100.04 euro ulatuses (maksekorraldus t I kd lk 162; kostja 28.04.2017 menetlusdokument samas lk 158-161). Seega tuleb käesoleva otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlana seisuga 31.01.2018 19 323.436100.04=13 223.39 eurot.
49.Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise. Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides kajastab ringkonnakohus lahendi resolutsioonis sissenõutavaks muutunud viivise kogusumma käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemise päeva seisuga, arvestades seejuures, et kohtumenetluse ajal 18.04.2017 täitis kostja põhinõude 6100.04 euro ulatuses ja viivisenõude 147.40 euro ulatuses. Kuna apellandi täiendav arvestus nimetatud asjaolu ei kajasta, arvestab ringkonnakohus sissenõutavaks muutunud viivise osaliselt erinevalt hageja arvestustest. 18.04.2017 tasutud 6100.04 euro arvel tuleb lugeda täielikult tasutuks hüvitis juuli 2014 kuni november 2015 eest, samuti 280.10 eurot detsembri 2015 eest. Hageja arvestust tuleb muuta, arvestades selle perioodi viivise arvestuse lõpukuupäevaks 18.04.2017. Vastavalt viivisekalkulaatorile (väljatrükid t II kd lk 31-47) moodustas viidatud perioodi eest kostja viivisevõlgnevus seadusjärgses määras seisuga 18.04.2017 kokku 966.08 eurot. Viivise arvestamisel tasumata hüvitise eest jaanuarist 2016 kuni käesoleva otsuse päevani lähtub kohus hageja arvestustest, kuna puudub alus nende õigsuses kahelda. Arvestades tasumata võlgnevust detsembri 2015 eest 120.15 eurot, on kostja viivisvõlgnevus kokku 20.04(viivisekalkulaatori väljatrükk t II kd lk 48)+820.37=840.41 eurot. Arvestades, et 18.04.2017 tasus kostja viivisest 147.40 eurot, tuleb käesoleva otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena 966.08+840.41-147.40=1659.09 eurot.
14(15)
50.Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka TsMS § 367 alusel tulevikku suunatud viivise. Selle nõude osas saab kohus võtta põhivõlana arvesse otsuse seisuga sissenõutavaks muutunud tasumata kahjuhüvitise 13 223.39 eurot, kuna edasiste perioodiliste maksete puhul ei saa olla kohtul veendumust, et kostja kohtuotsust kohaselt täitma ei hakka.
51.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus (TsMS § 173 lõige 3). Kuigi kostja rahuldas hageja nõude osaliselt, toimus see maakohtu menetluse ajal. Tegemist on menetluslikult sarnase olukorraga, mida reguleerib TsMS § 168 lõige 4, millest tulenevalt kannab kostja menetluskulud ka juhul, kui ta rahuldab nõude pärast hagi esitamist. Eeltoodust tulenevalt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lõige 1, § 171 lõige 1).
52.Kuna maakohus ei ole hageja menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra menetluskulusid kindlaks ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast käesoleva tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 177 lõike 1 punkt 2).
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.