J S avaldus U Rule ja Lääne-Saare vallavalitsusele kinnisasjale avalikult teelt ligipääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks L kinnisasja katastritoimiku III ossa P kinnisasja igakordse omaniku kasuks. Juurdepääsu määramine
Menetlustoiming Menetlusosalised ja nende esindajad
Puudutatud isikud : U R ( ), nõustaja Helen Batista Lääne-Saare vallavalitsus (asukoht Marientali tee 27, Kuressaare, 93815 Saare maakond, e-post [email protected]). Esindaja Kaire Müür
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada avaldus.
2.Määrata avaldaja J Sle kuuluvale P kinnistule (kü XXXXXXXXXXXXXXXX) juurdepääs K külateelt (XXXXXX), mööda Tuudi kinnistu piiri (XXXXXXXXXXXX) kulgeva pinnastee (märgitud plaanil sinise joonega) jätkuna, üle L kinnistu (XXXXXXXXXXXX) (lisatud plaanil punase joonega märgitud) juurdepääsutee pikkus L kinnistul 59 m.
3.L kinnistule määratud juurdepääsu on avaldaja õigustatud kasutama igapäevaselt jalgsi või sõiduautodega liiklemiseks. Veoautode ja raskeveokitega on juurdepääsu õigus kasutada vaid kuival ajal.
4.Kohustada L kinnistu omanikku taastama kündmisega likvideeritud juurdepääsutee mõistliku aja jooksul (hiljemalt 01. maiks 2018) samasse seisundisse nagu see oli enne kündmist, kui maaomanik seda ei tee, lubada tee taastada P kinnistu omanikul.
5.Kanda kinnistusregistrisse L kinnistu registriossa nr. XXXXXXIII jakku märge juurdepääsu määramisest P kinnistu ( reg. osa nr. XXXXXXX) igakordse omaniku
2-17-10505 ja valdaja kasuks selles, et Kinnistu on koormatud kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXX P igakordsete omanike, tema pereliikmete, külaliste ja kinnistut teenindavatele isikute ja valdajate kasuks tähtajatu juurdepääsuõigusega liikumiseks jalgsi ja sõiduautodega ning kuival ajal igat liiki mootorsõidukitega kohtumääruse lisaks oleval kaardil märgitud juurdepääsu asukohas Juurdepääsuõiguse tasu 120 eurot aastas.“.
6.Tuvastada U Ru kohustus anda nõusolek p. 5 märgitud kinnistusraamatu kande tegemiseks ja asendada L kinnisasja omaniku nõusolek märke kandmiseks kinnistusregistrisse käesoleva määrusega.
7.Määrata juurdepääsu kasutamise tasuks 120 eurot aastas ja mõista see välja P kinnistu omanikult L kinnistu omaniku kasuks juurdepääsuõiguse eest üle L kinnistu, alates juurdepääsu määrava kohtulahendi jõustumisest. Tasu on võimalik maksta kord aastas iga kalendriaasta eest ette, hiljemalt 20. detsembriks või ositi 10 eurot kuus teeniva kinnisasja omaniku poolt antud arvelduskontole.
8.Menetluskulude jaotus
8.1.Jätta menetluskulud puudutatud isiku U R kanda.
8.2.Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks määrusega peale käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg. 1 p. 2 ja lg. 2).
Edasikaebamise kord Määrusele on õigus esitada määruskaebust 15 päeva jooksul, arvates käesoleva määruse kätte toimetamisest, Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud kohtu kaudu. Kui kaebuse esitaja soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda määruskaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 633 lg 7) Asjaolud 07.07.2017 esitas J S kohtule avalduse /t.l. 1/ avaldaja kinnisasjale avalikult teelt ligipääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks L kinnisasja katastritoimiku III ossa P kinnisasja igakordse omaniku kasuks, sest ajalooline tee, mis võimaldas ligipääsu avaldaja kinnisasjale, on L kinnisasja põllumajandustööde käigus üles küntud. Vastavalt esitatud avaldusele hagile /t.l. 1/
1.Avaldajale kuulub K külas P kinnisasi katastritunnusega XXXXXXXXXXXXXXXX (lisa 1). Avaldaja soovis detsembris 2016 oma kinnisasjalt ära vedada küttepuidu, kuid selgus, et ajalooline tee, mis võimaldas ligipääsu K küla P kinnisasjale, on L kinnisasja Põllumajandustööde käigus üles küntud. Seega likvideeriti vastustaja poolt kinnistule ligipääs mistahes liiklusvahendiga ja avaldajal ei ole võimalik oma kinnistut sihtotstarbeliselt maakoduna kasutada (lisa 2 fotod). L kinnisasja omanik on omavoliliselt likvideerinud ajaloolise ligipääsutee, mis on aastakümneid olnud ka avaldaja kasutuses.
2.L kinnisasja omand kuulub U Rule (Raamat) (lisa 3). Avaldaja pöördus L kinnisasja omaniku kontaktandmete saamiseks Lääne-Saare valla poole ja vastusena saadeti U R kontaktandmed. Avaldaja proovis saada U Ru ́ga kontakti, kuid tulutult – e-kirjadele ja telefonikõnele ei vastatud. 16.veebruaril 2017 saatis avaldaja vastustajale ja Lääne-Saare vallale avaldused. U R ́ule saadetud avaldus oli suunatud ajaloolise tee taastamisele ja avaldajale ligipääsu tagamisele L kinnisasja ajaloolise tee kaudu (lisa 4). Lääne-Saare vallale oli avaldus suunatud riikliku järelevalve algatamiseks ajaloolise tee ebaseadusliku lammutamise asjas. U R avaldusele ei vastanud. Lääne –Saare vald teatas, et kuna oli tegemist ajaloolise erateega, puudub vallal järelevalve pädevus (lisa 5).
4.Avaldaja on seisukohal, et L kinnisasja omanikul puudus õigus ajaloolist ligipääsuteed üles
2-17-10505 künda ja sellega takistada avaldajal P kinnisasja kasutamist. Tee üleskündmisega on tekitatud avaldajale ka kahju. Avaldaja oli sunnitud Kuressaares asuvate eluruumide kütteks ostma kallist küttepuitu, sest avaldaja enda puidu kättesaamiseks on tehtud tee likvideerimisega takistusi.
5.L kinnisasja omaniku poolt rikuti avaldaja õiguseid sellega, et ajaloolise tee üleskündmisega likvideeriti avaldaja kinnisasjale ligipääs avalikult kasutatavalt teelt. Avaldaja toonitab, et on aastaid panustanud selle ajaloolise tee korrastamisse ning on vedanud aukudesse kive ja kruusa ja tasandanud naabri põllumajandusmasinate poolt teele jäetud roopaid. Avaldusele lisatud fotodelt on nähtav, et üleskünni tagajärjel on paljastunud teepinnas paiknenud kivid.
6.Avaldaja õiguseellased ja avaldaja ise on nüüdseks üles küntud ajaloolist teed kasutanud kinnisasjale ligipääsuks nii jalgsi, põllumajandusmasinatega kui ka veokitega. Muu ligipääsu võimalus avaldajal puudub. Avaldaja on seisukohal, et vastustaja on tee üleskündmise ja avaldajale kinnisasjale ligipääsu takistamisega tekitanud avaldajale ka kahju, mille sissenõudmiseks kavatseb avaldaja esitada tsiviilhagi.
7.Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu kohus. Käesoleval juhul tuleb arvestada asjaoluga, et L kinnisasja omanik on heade kommete vastaselt ja tahtlikult likvideerinud ajaloolise tee, mille kaudu pääses avaldaja oma kinnisasjale. Käesoleval juhul ei ole L kinnisasja omanik reageerinud avaldaja taotlustele. Avaldajal puudub skuni käesoleva ajani ligipääs enda kinnisasjale. Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-17 selgitanud: „Seejuures tuleb arvestada, et juurdepääsu määramise vaidluses on kohtul tulenevalt uurimispõhimõttest kohustus selgitada välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Kohtu selline kohustus tuleneb sellest, et avaldus, millega taotletakse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt lahendada hagita menetluses. Seetõttu peab kohus TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi lahendi tegemiseks vajalikud asjaolud ise välja selgitama ja koguma ka vajalikud tõendid. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Sama paragrahvi lg 7 järgi tuleb kohtul kontrollida avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole vastuväiteid esitatud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 42). Muuhulgas tuleb vajadusel määrata ekspertiis, et selgitada välja, kas avaldajate soovitud viisil on juurdepääs võimalik. Juhul kui juurdepääsuks kasutatav tee ei ole valmis või ei vasta selle kasutamise nõuetele ja puudutatud isik I avaldab, et ta ei kavatse seda valmis ehitada või et ta ei kavatse seda viia vastavusse kasutamise nõuetega, peab ta võimaldama avaldajatel endal seda teha. Kohus võib vajadusel kohustada puudutatud isikut I lubama avaldajatel tee valmis ehitada või viia see seisukorda, mis vastab selle kasutamise nõuetele ning võimaldab teed kasutada vastavalt avaldajate soovitud ja kohtu määratud tingimustele.“ Avaldaja on taotlenud kohtul kohustada vastustajat taastama ajalooline tee mõistliku aja jooksul. Avaldaja on seisukohal, et mõistlik aeg ajaloolise pinnastee taastamiseks endisel kujul on üks kalendrikuu.
8.Tulenevalt eelnevast palub avaldaja: - Võtta avaldus menetlusse - Kaasata Lääne-Saare vallavalitsus; - Määrata avaldajale ligipääs avalikult teelt P kinnisasjale, asendades kohtulahendiga L kinnisasja omaniku nõusolek märkuse kandmiseks katastritoimiku III ossa ligipääsuks P kinnisasjale üle L kinnisasja P kinnisasja igakordse omaniku ja valdaja kasuks piiramatu
2-17-10505 -
-
arv kordi ööpäevas jalgsi ja mistahes liiklusvahendiga; Kohustada vastustajat taastama ligipääsuks vajalik ajalooline tee mõistliku aja jooksul ja juhul, kui vastustaja seda ei tee, kohustada vastustajat lubama taastada tee seisukorda, mis võimaldab avaldajal teed kasutada vastavalt avaldaja soovitud ja kohtu määratud tingimustele. Kõik menetluskulud määrata vastustaja kanda
Vastusena U. Raamatu pakkumisele on avaldaja märkinud järgmist /t.l. 104/ Avaldaja on seisukohal, et kahjuks ei ole võimalik U R poolt tehtud ettepanekuid (lisa 1) vastu võtta nende ebamõistlikkuse tõttu. Avaldaja selgitab järgmist:
1.U R poolt likvideeritud tee kulges otse üle L kinnistu osa. Kui rajada uus tee U R poolt pakutud viisil kinnistu piiri mööda, siis läheb tee alla kaks korda suurem Pmaa osa, kui see oli endise tee korral. Samuti ei võimalda pakutud 2 kuni 2,5 meetri laiune tee ala teha veokil pöördeid kinnisasja sopistuse - nn hamba nurkades. Selliselt rajatav tee oleks Pmaad raiskav ja ehituslikult ka kordades kallim. Endise tee pikkus üle L kinnisasja oli ca 59 m ja edasi Otsa kinnistu piiri äärt mööda 53 meetrit. Varasema tee ala otse üle L kinnistu oli 147, 5 m2 (59mX2,5m) (vt lisa 2) U R esimese ettepaneku kohaselt tuleks aga tee rajada nn kinnistu hamba äärest kulgevat piiri mööda, mis teeks L kinnistu hamba osas tee pikkuseks ca 114 meetrit ja täiendavalt O kinnistu piiri äärt mööda veel 53 meetrit. (lisa 3) U R poolt pakutud tee piiri äärt mööda rajades seega tee alune maa 2,5 meetri tee laiuse korral 114 X 2,5 = 285 m2, millele lisandub O kinnistu piiri äärest tee aluse osa. Põhjusel, et veokid ei saa kinnistu hamba nurkades pöörata kohapeal 90 kraadi, tuleb tee aluse maa laiuseks piiri äärt mööda tegelikkuses 3 meetrit, mille tagajärjel läheb U. Raamat pakutud juhul Pmaast tee alla 114 X 3,0 = 342 m2 + O kinnistu äärne maa ala. J S ei ole veendunud, et selliselt rajatav tee oleks kooskõlas maakorralduslike nõuetega. Uuest kohast tee rajamine oleks seega ainuüksi tee aluse maa erineva pindala tõttu vähemalt 2,31 korda ka kallim (342m2 / 147,5m2) ajaloolise tee kulgemise pinnaga võrreldes.
2.Teine U R pakutud variant, mis lähtub J S ettepanekust ära osta L kinnisasja nn hammas, on väljapressimise hõnguga. Vajalik tee ala L kinnisasjal koos sopistuse või nn hamba pindalaga on alusplaanilt mõõtes ca 1870,8 m2 ( vt lisa 4) U. Raamat pakub L kinnistust maatükki pindalaga ca 2000 m2 hinnaga 12 000 eurot. Maa-ameti tehingute statistika kohaselt oli 2016 Pmaa hektari hind Saaremaal 2000 eurot (lisa 5 lk 8). Kui eeldada, et maa hind on eelmise aasta tempoga (8% aastas) kasvanud, siis on 2017 aastal põllumaa hektari harilik hind (2000 +8%) 2160 eurot hektar, millest lähtuvalt on 2 000 m2 põllumaa tavaline hind (2X216 €) 432 eurot Käesoleval juhul on U. Raamat poolt pakutud müüa 2 000 m2 ehk 1/5 hektarit hinnaga 12 000 eurot, mis on 27,8 korda kõrgem kui harilik keskmine turuhind Saaremaal. Selline hinnapakkumine ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas.
3.Avaldaja soovib avaldust täiendada vaatluse kuupäeval tehtud digiülesvõtetega, millest nähtub ajaloolise killustikkehandiga tee kulgemine (lisa 6) ja U. R poolt ülesküntud ja likvideeritud tee osa (lisa 7). Fotol nähtavad L kinnistul sõitnud traktori jäljed, mis on täitunud veega.
2-17-10505
4.J S pakkumine kompromissiks J S on valmis maksma lisa 4 plaani väljatrükil kajastatud maa eest, mille suurus on ca 2000m2, kokku summa 1200 eurot. J S poolt pakutav hind on 2,7 korda kõrgem kui harilik keskmine põllumaa turuhind Saaremaal. Selliselt jagatud kõlvik oleks ka maakorralduslikult otstarbekas ja likvideeriks L kinnistu ebamõistliku väljasopistuse või nn hamba ja võimaldaks rajada ligipääsutee avaldaja kinnisasjale mööda ajaloolise tee kulgemise kohta. Kompromissi puhul jääksid kummagi poole menetluskulud poolte endi kanda Puudutatud isikute seisukohad UR
1.Vaidleb avaldaja taotlusele vastu/t.l. 34/. L maaüksusel oli ajalooliselt tegemist põllumaaga. Tegemist ei ole ajaloolise teega. Avaldaja on omavoliliselt hakanud käima üle L kinnisasja, millele vastustaja ei ole teinud takistusi. Ajavahemikul 2007-2016 karjatati L maaüksusel lambaid. Rentnik ehitas karjaaiad ja rajas sinna ka väravad. Avaldaja kasutas seda võimalust ebasõbralikult, jättes karjaväravad lahti, mille tagajärjel lambad said aiast välja. Sellist käitumist tuvastati mitmel aastal korduvalt. Suusõnalistele märkustele avaldaja ei reageerinud. Selle tulemusel ei olnud võimalik rentnikul seal enam lambaid karjatada. Nimetatud ajaolust lähtuvalt taastati põllumaa ja rentnik külvas L maaüksusele teravilja.
2.E-kinnistusraamatu andmetele kuulub avaldajale kinnisasi numbriga xxxxxx katastritunnusega xxxxxxxxxxx. Millele on ligipääs avalikult kasutatavalt teelt. Avaldaja kinnisasjale XXXXXXX katastritunnusega XXXXXXXXXXXXXXXX on võimalik pääseda eelpool nimetatud kinnistu kaudu. (lisa 1 Maaameti väljatrükk) Kuna mõlemad kinnistud kuuluvad avaldajale, siis puudub tal alus nõuda ligipääsu oma kinnistule üle vastustaja kinnistu. Vastustaja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Vastustaja on nõus asja lahendamisega lihtmenetluses. Vastustaja hinnangul ei ole asja võimalik lahendada kompromissiga või muul viisil kokkuleppel.
13.10. 2017 saadetud seisukohas/t.l. 81/ Leiab U R, et avaldaja taotlus tuleb jätta rahuldamata. U R mõistab tema vastu J S poolt esitatud nõudeid koostoimes selliselt, et:
juurdepääs P kinnistule tuleb määrata kohalikult teelt nr XXXXXX üle järgmiste kinnistute: Tuudi kinnistu ja L kinnistu selliselt, et juurdepääs kulgeks mööda ajaloolist teed, mis on märgitud J S 26.07.2017. a menetlusdokumendi lisaks 3 oleval kaardil; juurdepääs peab olema ööpäevaringne ning kasutamiseks nii jalgsi kui ka mistahes liiklusvahendiga; juurdepääsuks vajalik ajalooline tee tuleb U Ru poolt taastada mõistliku aja jooksul ja seisundis, mis võimaldaks J Sl teed kasutada vastavalt tema soovitule ja kohtu poolt määratud tingimustele ehk siis seisundis, mis võimaldab teed kasutada ööpäevaringselt nii jalgsi kui ka mistahes liiklusvahendiga; juhul kui U R ajaloolist teed ei taasta, siis lubada seda teha J Sl endal. TsMS § 200 lg 1 kohaselt on menetlusosalised kohustatud kasutama oma menetlusõigusi heauskselt. TsMS § 200 lg 2 kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel ega tema esindajal või nõustajal õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. U Ru hinnangul tähendab eelnev muu hulgas seda, et kohtule esitatud faktilised asjaolud peavad olema tõesed. Arvestades J S nõuet tuleb tal TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi muu hulgas
2-17-10505 tõendada, et juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt üle L kinnistu P kinnistule kulges mööda ajaloolist teed ning U R likvideeris ajaloolise tee ja ajaloolise tee seisukord oli selline, mis võimaldas J Sle ööpäevaringset juurdepääsu P kinnistule nii jalgsi kui ka mistahes liiklusvahendiga (s.t näiteks ka raskeveokiga), P kinnistul puudub muu juurdepääs avalikult kasutatavale teele.
U R on seisukohal, et J S ei ole eelnimetatud asjaolusid tõendanud ja on esitanud kohtule teadlikult ebaõigeid andmeid, et selle kaudu saavutada olukord, kus U R on kohustatud võimaldama ja tagama avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu P kinnistule üle L kinnistu ning taastama selleks ajaloolise tee seisundis, mis võimaldab tee kasutamist igal ajal ja mistahes liiklusvahendiga (sh näiteks raskeveokiga).
7.U R põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 7.1 . U Ru L kinnistu ei külgne ajaloolise tee osas avalikult kasutatava kohaliku teega nr XXXXXX. Eelnimetatud kohaliku teega külgneb xx kuuluv T kinnistu. Eelnimetatud asjaolud on kergesti tuvastatavad J S 26.07.2017. a menetlusdokumendi lisaks 3 oleva kaardi alusel. Arvestades, et L kinnistu ei külgne ajaloolise tee osas kohaliku teega, ei saa U R tagada ega võimaldada P kinnistule juurdepääsu kohalikult teelt.
7.2.U R sai L kinnistu omanikuks 02.12.1997. a aastal, kui talle tagastati tema esiisa talumaad (vt J S avalduse lisa 3 – L kinnistu kinnistusraamatu väljavõte). Ajal, mil U R sai L kinnistu omanikuks, ei eksisteerinud looduses J S poolt väidetud ajaloolist teed ei T ega L kinnistul ning ajaloolist teed mööda ei toimunud mingisugust juurdepääsu P kinnistule.
7.3.Ajalooline tee jäeti T kinnistu omanikuÜ Ii ja J S enda poolt kasutusest välja üheksakümnendate keskel, s.t enne kui U R sai L kinnistu omanikuks. Põhjuseks oli asjaolu, et ajalooline tee poolitas T kinnistu sisuliselt kaheks ja segas sellel toimetamist.Ü I ja J S rajasid T kinnisasjale uue juurdepääsu, mis kulges kohalikult teelt nr XXXXXX üle T kinnisasja mööda T ja L kinnistu piiri kuni L kinnistu piirini (lisa 1 –Ü Ii selgitus ja lisa 2 – kaart uue juurdepääsu tee asukoha kohta).
7.4.T kinnisasjale jääva tee rajasid ühekskümnendate keskel Ü I ja J S ning selleks sõideti rohumaale autoga nn rööpad sisse ja 2/3 tee pikkuse ulatuses veeti sisse sõidetud rööbastele osaliselt J S poolt kruusa (vt lisa 1 –Ü Ii selgitus) ning ülejäänud T kinnistule jääv tee kuni L kinnistu piirini on lihtsalt autoga rohumaale sisse sõidetud tee. L kinnistu piirilt läheb juurdepääsuks rajatud tee L kinnistult otse üle ja seda meetreid eemal ajaloolisest teest. U Rule ei ole teada, kes selle tee rajas, kuid võib eeldada, et seda tegi J S. L kinnistut ületav tee kujutas endast samuti rohumaale autoga sisse sõidetud nn rööpaid, kuid sellele ei ole keegi kunagi kruusa vedanud, vähemalt ei ole see kunagi silmaga näha olnud.
7.5.T ja L kinnistul asuv nn uus juurdepääsutee on pinnastee LS § 2 p 81 tähenduses, mis on pealiskihita tee ning mis T kinnistule on 2/3 ulatuses sellisena rajatud ja T kinnistu lõpuosast ja L kinnistul sõidukite liikumise tulemusena selliseks kujunenud (lisa 3 – foto T kinnistu ja L kinnistu piiril asuvast juurdepääsuteest).
7.6.Nn uus juurdepääsu tee ei ole kunagi võimaldanud sellel mistahes liiklusvahendiga (sh näiteks raskeveokiga) igal ajal liigelda, kuna tee on märja ilma korral raskesti läbitav. Kohalikult teelt nr XXXXXX üle T ja L kinnistu P kinnistule pääsemiseks J S poolt avalduses nõutud viisil, s.t ööpäevaringselt nii jalgsi kui ka mistahes liiklusvahendiga tuleks projekteerida ja ehitada kogu ulatuses välja uus tee, mis oleks siis võimeline kanda mistahes liiklusvahendeid (sh raskeveokeid) ja seda sisuliselt igal ajal.
2-17-10505
7.7.J S omandis olev P kinnistu jagati 14.03.2013. a avalduse alusel kolmeks kinnistuks ja P kinnistust eraldusid O kinnistu (katastritunnus XXXXXXXX) ja OP kinnistu (katastritunnus XXXX) (vt J S avalduse lisa 1). Kuni jagamiseni külgnes P kinnistu avalikult kasutatava teega nr XXXXXXXX ning alates jagamisest külgneb eelnimetatud teega O kinnistu (lisa 4 – kaart). O ja OP kinnistud on J S omandis. Seega on J S P kinnistul olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele nr 2700540 läbi OP ja O kinnistute. Eeltoodust tulenevalt on U R tõendanud, et J S on teadlikult esitanud kohtule ebaõigeid faktilisi asjaolusid juurdepääsu asukoha, selle seisukorra ja ajaloolise tee likvideerija kohta. Taolise pahatahtliku ja menetlusnorme (TsMS § 200 lg 1 ja lg 2) eirava käitumise eesmärk saab olla vaid üks – J S ei soovi vaid juurdepääsu kohalikult teelt üle T ja L kinnistu, vaid ta soovib, et U R talle selle tee täies ulatuses (kohalikult teelt üle T ja L kinnistute) U Ru vahendite arvel rajaks ja teeks seda seisukorras, mis võimaldaks tee kasutamist igal ajal nii jalgsi kui mistahes liiklusvahendiga. Eelnevat kinnitab veenvalt ka tõsiasi, et J S ei maini oma avalduses kordagi, et ajalooline tee läbib enne L kinnistut hoopis T kinnistut, et J S ise oli üks ajaloolise tee likvideerijatest (koosÜ Iiga), et J S rajas ise nn uue juurdepääsu kohalikult teelt P kinnistule, mis kulges ajaloolisest teest eemal. Samuti kinnitab eelnevat ka asjaolu, et J S on esitanud U Ru vastu kogu ajaloolise tee taastamise nõude (s.t ei ole avalduses esitatud ajaloolise tee taastamise nõuet mingilgi moel piiritlenud vaid L kinnistuga). U RU VASTUVÄITED KOHALIKU OMAVALITSUSE POOLT ESITATUD EBAÕIGETE
FAKTILISTE ASJAOLUDE KOHTA
Lääne-Saare Vallavalitsus esitas oma 21.07.2017. a kohtule esitatud seisukohas järgmised ebaõiged asjaolud:
8.Maa-ameti Geoportaali Ajalooliste kaartide kaardirakendustest nähtub, et tänasele P kinnisasjale toimus juurdepääs sama teed pidi nagu tänagi (vt seisukoha lk 1, viimane lõik), mida tõendavat 1946. a topokaart (vt seisukoha lisa 1) ja 1988 aasta kaart (vt seisukoha lisa 2); Ajaloolisest ca 260 meetri pikkusest juurdepääsuteest on alles T kinnisasjal asuv teelõik.
9.U Rule jääb arusaamatuks, miks ei ole kohalik omavalitsus enne seisukoha kohtule esitamist teinud selgeks, mis tegelikkuses nende hallataval territooriumil toimub ning on tuginenud oma seisukoha kujundamisel aegunud andmetele ning 1946. aasta ja 1988. aasta kaardimaterjalile. 10.U R on esitanud kohtule asjaolud ja neid kinnitavad tõendid selle kohta, et ajalooline tee on täies ulatuses likvideeritud üheksakümnendate keskel T kinnistu omanikuÜ Ii ja J S enda poolt ning selle asemele on üheksakümnendate keskel rajatud nn uus juurdepääs ja seda T kinnistu osasÜ Ii ja J S poolt ning L kinnistu osas eelduslikult vaid J S poolt (vt U Ru seisukoha punkte 17.1-17.8). 11.Kohalik omavalitsus ei ole oma seisukohas pööranud mingisugust tähelepanu J S poolt esitatud nõudele, millega J S muu hulgas nõuab juurdepääsu taastamist U Rult selliselt, et tee oleks kasutatav igal ajal nii jalgsi kui ka mistahes liiklusvahendiga. Kohalik omavalitsus ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis kinnitaksid ajaloolise tee olemasolu ja selle seisukorda, muu hulgas seda, kas teed on võimalik kasutada J S poolt soovitud viisil. Selle asemel on kohalik omavalitsus lihtsalt esitanud paljasõnalise seisukoha, et ehkki on olemas ka alternatiivne juurdepääsu lahendamise võimalus, mis on nt ajaloolisest teest lühem ca 60 meetrit, kuid kuna ajalooline tee on suuremas ulatuses olemas, siis tuleb see taastada ning võimaldada J Sle juurdepääs tema poolt soovitud viisil läbi L kinnistu.
2-17-10505 12.U R on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse seisukoht tuleb tervikuna jätta asja lahendamisel arvesse võtmata, kuna see tugineb ebaõigetele faktilistele asjaoludele.
TÄIENDAVAD FAKTILISED ASJAOLUD
13.Lisaks U Ru poolt käesoleva seisukoha punktides 17.1-17.8 esitatud asjaoludele, peab U R vajalikuks märkida, et U R ei ole kunagi takistanud J Sl ja tema abikaasal kasutada L kinnistut P kinnistule pääsemiseks ja seda isegi siis, kui J S ja tema abikaasa käitusid U Ru suhtes äärmiselt pahatahtlikult. Nimelt karjatasid algusaastatel U Ru pereliikmed L kinnistul lambaid ning karjaaed hõlmas esialgu kogu kinnistut ning L kinnistu ületamiseks sisse sõidetud rohutee otstes olid väravad, mida sai vajadusel kinnistu ületamiseks avada ja sulgeda. Väravate sulgemine oli J Sle niivõrd koormav, et alailma olid need lahti ja lambad jooksid minema ning harvad ei olnud juhud, kus lambad jooksid mööda küla ning ümbritsevaid metsi nii, et veel talvelgi võis lähedalasuvatest metsadest U Ru pereliikmetele kuulunud lambaid leida, osad elus, osad mitte. See tekitas mõistagi pingeid külaelanikega, mistõttu otsustati, et lammaste karjaaed tehakse ümber ning L kinnistut ületav rohutee ja sellest paremal asuv kinnistu osa jääb sellest välja. Seega ei saanud U R J S ebamõistliku ja pahatahtliku käitumise tõttu kogu oma kinnistut kasutada. 2016. a sügisel otsustati, et lammaste karjatamine kinnistul lõpetatakse ja see küntakse üles ja sellele külvatakse vili, et saaks kasutada ja hooldada kogu kinnistut ning samal ajal, kui vaja, saab pääseda ka P kinnistule. Siinkohal väärib märkimist, et J Sl ei ole olnud mingisuguseid probleeme L kinnistu ületamisel ka siis kui sellele külvati vili. Sisuliselt on ka täna tegemist pinnasteega LS § 2 p 81 tähenduses, mis on kujunenud autodega sellest üle sõitmise tulemusena ning mis on samaväärne pinnaseteega, mis oli L kinnistul enne sellele vilja külvamist.
ÕIGUSLIK PÕHJENDUS
14.AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. 15.AÕS § 156 lg 2 sätestab, et kui kinnisasja osalise võõrandamise tagajärjel võõrandatud või allesjäänud osa kaotab ühenduse avalikult kasutatava teega, peab selle osa omanik, mille kaudu ühendus seni toimus, võimaldama teise osa omanikul ühendust pidada oma kinnisasja kaudu käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tingimustel. 16.AÕS § 156 lg 3 sätestab, et kinnisasja omanikul ei ole õigust juurdepääsu nõuda, kui senine ühendus avalikult kasutatava teega või kinnisasja osade vahel on katkenud tema tahtel. 17.Riigikohus on lahendis 3-2-1-31-17 leidnud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsu nõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tulenevate kitsendustega (p 11). Viidatud lahendis on Riigikohus punktis 12 asunud seisukohale, et ekslik on kohtute seisukoht, et tee lõpuni ehitamine on teeomaniku ülesanne. Kolleegium märgib, et analoogiliselt olukorraga, kus teenivale kinnisasjale seatakse reaalservituut valitseva kinnisasja kasuks ja kus tulenevalt AÕS § 172 lg-st 2 ei või reaalservituut teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks (v.a abistavad teod), ei või ka AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral koormatava kinnisasja omanikku sellisteks tegudeks kohustada. Samuti on Riigikohus viidatud lahendi punktis 12 leidnud, et kohtul tuleb hinnata, kas koormatava kinnisasja seisund võimaldab juurdepääsu avaldajate taotletud viisil.
2-17-10505 Viidatud lahendi punktis 13 on Riigikohus asunud seisukohale, et juhul kui juurdepääsuks kasutatav tee ei ole valmis või ei vasta selle kasutamise nõuetele ja puudutatud isik I avaldab, et ta ei kavatse seda valmis ehitada või et ta ei kavatse seda viia vastavusse kasutamise nõuetega, peab ta võimaldama avaldajal endal seda teha. 18.U R on seisukohal, et ta on kohtule esitanud tõendid, millest nähtub, et J S ja kohaliku omavalitsuse poolt väidetud nn ajaloolist teed ei eksisteeri juba aastakümneid, U R ei ole nn ajaloolise tee kadumisega mingisuguses seoses ning tegelikkuses kasutas ja kasutab ka käesoleval ajal J S P kinnistule juurdepääsuks T ja U Rule kuuluvat L kinnistut, milliseid läbib juurdepääs teisest asukohast kui on kaartidele märgitud nn ajalooline tee. Seega ei ole U R ajaloolist teed omavoliliselt likvideerinud ning J S ei saa nõuda nn ajaloolise tee taastamist U Rult. U R on esitanud kohtule tõendid –Ü Ii selgituse, mille kohaselt likvideeriti nn ajalooline tee ühekskümnendate keskel ja üheks likvideerijaks oli J S. Eeltoodust tulenevalt on nn ajaloolise tee likvideerimisega seotud J S ise ning tal puudub ka seetõttu õigus nõuda U Rult ajaloolise tee taastamist ning selle kaudu juurdepääsu võimaldamist üle L kinnistu P kinnistule (AÕS § 156 lg 3). 19.Arvestades siinkohal, et kohus on TsMS § 5 lg 1 järgi seotud esitatud nõudega, milleks on juurdepääsu võimaldamine P kinnistule avalikult kasutatavalt teelt üle L kinnistu mööda ajaloolist teed, siis tuleb J S nõue jätta AÕS § 156 lg 3 alusel täielikult rahuldamata ja menetlus asjas lõpetada. 20.Täiendavalt märgib U R, et juurdepääsu nõude esitamine AÕS § 156 lg 1 alusel on õigustatud üksnes juhul, kui kinnisasjal puudub vahetu juurdepääs avalikult kasutatavale teele. J S P kinnistul oli kuni selle jagamiseni OP ja O kinnistuks vahetu juurdepääs avalikult kasutatava teega ning alates kinnistu jagamisest saab J S raskusteta sõlmida ise kõik vajalikud kokkulepped OP ja O kinnistute koormamiseks neile tee rajamiseks ja seeläbi P kinnistule avalikult kasutatava teega juurdepääsu loomiseks. 21.J S soovib esitatud nõude järgi saavutada olukorda, kus tal on juurdepääsuks P kinnistule kasutada tee, millel on võimalik liigelda mistahes liiklusvahendiga piiramatu arv kordi ööpäevas, mis tähendaks sisuliselt sellise kattega tee rajamist, mis võimaldab mistahes liiklusvahenditel (sh raskeveokitel) P kinnistule juurdepääsu. See omakorda tähendab, et J Sl tuleb rajada tee, mis taolist koormust kannatab, sest tänane juurdepääs T kinnistu ja L kinnistu kaudu seda ei võimalda. Siinkohal peab U R vajalikuks rõhutada, et käesolevas seisukohas viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt puudub U Rul kohustus seoses tee rajamisega teha mistahes tegusid, s.t et J S ei saa nõuda ja seda isegi juhul, kui tal oleks õigus üle L kinnistu juurdepääsule P kinnistule, et U R rajaks talle mistahes tingimustele vastava tee, kuid veelgi enam tee, millel oleks võimalik liigelda mistahes liiklusvahendiga, sh raskeveokitega. Sisuliselt tuleks J Sl rajada täiesti uus tee, mis taluks tema poolt soovitud kasutusviisi ja seda ka siis kui juurdepääs peaks teoreetiliselt asuma üle T ja L kinnistute. Seega võib J S rajada tema nõuetele vastava tee enda kinnistute kaudu, kuna P kinnistu vahemaa avalikult kasutatava teeni üle T ja L kinnistu või üle OP ja O kinnistu oluliselt ei erine. Seega ei oma mistahes liiklusvahendiga igal ajal sõidetava tee rajamise osas kulukuse seisukohalt mingisugust vahet, kas tee kulgeb mööda T ja L kinnistut või mööda J S enda OP ja O kinnistuid. 22.AÕS § 156 lg 1 kohaselt tuleb juurdepääsutee rajamisel arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. U Ru huvides ei ole mistahes tee rajamine tema põllumaale, veelgi vähem sellise tee rajamine, mis peaks taluma mistahes liiklusvahendeid. Samuti ei ole U Ru huvides seoses tee rajamisega talle kui omanikule paratamatult seaduse alusel (eelkõige ehitusseaduses sätestatud nõuded) tekkivate kohustustega tegelemine, mis ühelt poolt nõuavad raha ja teisalt ka aega. Eeltoodust tulenevalt on U R seisukohal, et J Sl on vaja P kinnisasjale avalikult teelt juurdepääsu,
2-17-10505 mitte U Rul. Seega tuleks J Sl see vajadus iseendal tema oma kinnistute kaudu lahendada ja rajada tee avalikult kasutatavalt teelt P kinnistuni läbi O ja OP kinnistute. Olukorras, kus isikul on endal võimalik läbi enda kinnistute juurdepääs lahendada, saaks nõuda juurdepääsu üle kolmandate isikute kinnisasjade vaid äärmisel vajadusel eelkõige siis, kui juurdepääsu rajamine läbi J S kinnistute on ebamõistlikult kallis. Täna ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta kui palju võiks tee rajamine J S nõutud kujul maksma minna, mistõttu on U R seisukohal, et J S P kinnistul on juurdepääs avalikult kasutatavale teele läbi P kinnistu jagamise tulemusena tekkinud OP ja O kinnistute ning J Sl tuleb juurdepääs lahendada nende kaudu. Oluline on märkida, et ka AÕS § 156 lg 2 kohaselt, tuleb antud juhul juurdepääs lahendada O ja OP kinnistute kaudu. Eeltoodust tulenevalt palun jätta J S avaldus täielikult rahuldamata ja menetluskulud J S kanda.
10.jaanuaril 2018 esitatud teesides märkis U. R
1.Riigikohus on leidnud, et avaldus, millega taotletakse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt lahendada hagita menetluses. Seetõttu peab kohus TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi lahendi tegemiseks vajalikud asjaolud ise välja selgitama ja koguma ka vajalikud tõendid. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Sama paragrahvi lg 7 järgi tuleb kohtul kontrollida avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole vastuväiteid esitatud.
2.Eeltoodust tulenevalt on kohus käesoleva asja lahendamisel seotud avaldaja poolt esitatud nõuetega ja seda vaatamata asjaolule, et kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
3.Asjaolu, et kohus ei ole käesolevas asjas seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ja asjaoludega ja nende hinnangutega asjaoludele, ei tähenda, et avaldaja ei peaks kohtumenetluses vastavalt TsMS § 477 lg 1 ja TsMS § 230 lg 1 esimesele lausele tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded.
4.Arvestades avaldaja 26.07.2017. a menetlusdokumendi lisa 3, siis nõuab avaldaja, et igal ajal mistahes liiklusvahendiga läbitav juurdepääs kulgeks mööda ajaloolist teed, milline on märgitud viidatud menetlusdokumendi lisaks 3 oleval kaardil ja mis tuleb U Ru poolt taastada.
5.Hilisemates kohtule avaldaja poolt esitatud menetlusdokumentides avaldaja oma nõudeid muutnud ega täpsustanud ei ole, samuti jäi avaldaja oma nõuete juurde 28.11.2017. a toimunud kohtuistungil.
6.Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda avaldaja 07.07.2017. a avalduses esitatud nõuetest ja kontrollida, kas avaldaja nõuded on tõendatud.
7.Avaldaja on oma nõuete tõendamiseks esitanud kohtule järgmised asjaolud:
7.1.U R on omavoliliselt likvideerinud ajaloolise ligipääsutee, mis on aastakümneid olnud avaldaja kasutuses;
7.2.Avaldaja on aastaid panustanud ajaloolise tee korrastamisse ning on vedanud aukudesse kive ja kruusa ja tasandanud naabri Põllumajandusmasinate poolt teele jäetud roopaid;
7.3.Avaldaja õiguseellased ja avaldaja ise on nüüdseks üles küntud ajaloolist teed kasutanud kinnisasjale ligipääsuks nii jalgsi, Põllumajandusmasinatega kui ka veokitega. Muu ligipääsu võimalus avaldajal puudub;
7.4.Ajaloolise tee puhul on tegemist pinnasteega.
8.U R on esitanud avaldaja poolt esitatud asjaoludele muu hulgas järgmised vastuväited:
8.1.Avaldaja poolt silmas peetud ajaloolist teed ei ole olemas vähemalt alates üheksakümnendate aastate keskpaigast ning see on loodusest täielikult kadunud.
8.2.Ajaloolise tee likvideerisid T kinnistu osasÜ I ja avaldaja, kes tõstsid tee T ja L kinnistu piirile. T kinnistul asuvale teele vedas Ü Ii nõusolekul kruusa avaldaja.
2-17-10505
8.3.L kinnistu osas on ajalooline tee kas siis likvideeritud tahtlikult avaldaja enda poolt või on see maastikult kadunud seetõttu, et langes kasutusest välja, kuna avaldaja asus L kinnistut ületama meetreid ajaloolise tee kõrvalt, et võimalikult otse P kinnistule pääseda.
9.Asjaolu, et ajaloolist teed T ja L kinnistutel täna looduses ei eksisteeri, leidis kinnitust ka 28.11.2017. a paikvaatluse käigus.
10.Avaldaja juurdepääsu ja tee taastamise nõuded on seotud täna enam mitte eksisteeriva ajaloolise teega, mille likvideerimisega U Rul puudub mistahes seos ja mida mööda ei ole võimalik juurdepääs avalikult teelt üle T ja L kinnistute P kinnistule. Avaldaja ei ole oma nõudeid muutnud, seega on need jätkuvalt seotud ajaloolise teega ja asja lahendamisel tuleb sellest lähtuda. Kuivõrd ajaloolist teed ei ole olemas, siis ei saa seda mööda määrata juurdepääsu ega kohustada seda taastama U Rut, kes teed ei likvideerinud ning avaldaja U Ru vastu suunatud nõuded tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
11.Täiendavalt peab U R selguse huvides vajalikuks märkida, et isegi kui avaldaja oleks oma nõuet muutnud ja nõudnud juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt üle L kinnistu P kinnistuni mööda juurdepääsu, mida on avaldaja U Rule teadaolevalt kasutanud, siis puuduks mistahes alus ka taolise nõude, sh tee taastamise nõude, rahuldamiseks, kuna juurdepääsunõude üldised eeldused ei ole täidetud. U R põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
12.L kinnistult P kinnistule pääsemiseks ei eksisteerinud teed, mis oleks olnud kasutatav igal ajal mistahes liiklusvahenditega. Tegemist oli pinnasteega LS § 2 p 81 mõttes, mis oli P pealiskihita tee ja tekkis seetõttu, et avaldaja asus L kinnistu Pmaad sõidukiga ületama, s.t kujunes selliseks sõidukite liikumise tulemusena. Avaldaja asus L kinnistut selliselt kasutama enne kui U R sai kinnistu omanikuks ning pärast seda lihtsalt jätkas seda. U Rule ei ole kunagi olnud silmaga nähtavaks see, et L kinnistu pinnastee oleks olnud kaetud nt kruusaga nagu on nt T kinnistu tee või oleks sellesse veetud kive või muud materjali. See oli lihtsalt pinnastee, millest avaldaja eelkõige suveperioodil üle sõitis. Ilmselt oli sellest võimalik üle sõita ka külmadel talvedel, kuid see asjaolu ei ole U Rule teada, kuna ta viibib ise L kinnistul harva ning talvel ei ole üldjuhul ka põllumaale asja.
13.Asjaolu, et L kinnistut ületas kõige algelisem üle rohumaa sõitmise tulemusena tekkinud pinnastee ja isegi mitte T kinnistul asuva teega samaväärne tee, rääkimata siis igal ajal mistahes liiklusvahendiga kasutatavast teest, tõendab kaudselt ka avaldaja ise, märkides avalduses, et L kinnistul asus pinnastee, millele ta on aja jooksul aukudesse kive ja kruusa vedanud. Arvestades siinkohal avaldaja poolt kohtule esitatud fotosid, mis on väidetavalt tehtud ülesküntud juurdepääsust, siis on ilmne, et see kogus ei saanud olla suur ega katta kogu juurdepääsu, vaid parimal juhul juhuslikke hooaja jooksul tekkinud auke.
14.Asjaolu, et L kinnistul ei ole kunagi olnud juurdepääsu, mis oleks olnud igal ajal kasutatav mistahes liiklusvahendiga tõendab muu hulgas ka U Ru poolt tellitud ekspertarvamus (lisa 1), mille kokkuvõttest nähtub, et L kinnistut läbiv pinnastee/rada ei ole olnud mitte kunagi aastaringselt läbitav ega kasutatav veoautode või suuremate ratasmehhanismide poolt. Teemullet ei ole seal mitte kunagi olnud, vaid on proovitud kättesaadavate jämepurdsete materjalidega (kivitükid, tellised jne) ära vajunud rattajälge lühikeses lõigus täita. Analoogne tee tekib kui mistahes rohumaad ületada mõned korrad sõiduautoga ning roopa tekkimisel täita need kividega (vt lisa 1, viimane lehekülg, viimane lõik).
15.Seega ületas avaldaja P kinnistule pääsemiseks L kinnistul asunud pinnasteed, mis ei olnud igal ajal mistahes liiklusvahenditega läbitav.
16.Avaldaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks vastupidist.
2-17-10505
17.Riigikohus on leidnud, et määrates juurdepääsu avalikult kasutatavale teele, tuleb esmalt arvestada juurdepääsunõude rahuldamise üldiste eeldustega, milleks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu vastavus maakorralduslikele nõuetele ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega.
18.Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus ei saa juurdepääsu määrata nii, et selle tulemuseks on kahju tekkimine koormatava kinnisasja omanikule või kolmandatele isikutele.
19.U R on esitanud kohtule asjaolud ja neid kinnitavad tõendid selle kohta, et avaldajale kuuluv P kinnistu jagati 14.03.2013. a kolmeks kinnistuks: P kinnistuks, OP kinnistuks ja O kinnistuks ning kuni jagamiseni külgnes P kinnistu avalikult kasutatava teega nr 2700540. Alates P kinnistu jagamisest käesoleva ajani külgneb eelnimetatud avalikult kasutatava teega avaldaja omandis olev O kinnistu ning P kinnistu juurdepääs avalikult kasutatavale teele on võimalik lahendada OP ja O kinnistute kaudu. Siinkohal on oluline märkida, et juurdepääs AÕS § 156 lg 1 tähenduses ei tähenda olemasolevat teed, vaid üksnes juurdepääsu võimalust kas siis olemasoleva või tulevikus rajatava tee kaudu kinnistult avalikult kasutatavale teele. Seega tee olemasolu või puudumine P kinnistult üle OP ja O kinnistu avalikult kasutatavale teele nr 2700540 ei ole iseenesest määrav, vaid saab ühe asjaoluna kogumis koos teiste asjaoludega olla üheks kaalutluse aluseks kohtule otsuse tegemisel.
20.O ja OP kinnistud on sarnaselt L kinnistule maatulundusmaad, mis on kasutuses Pna. P kinnistut kasutab avaldaja suvekoduna. L kinnistul asunud sarnase pinnastee rajamine üle P ei ole kulukas ettevõtmine, kuna selleks on vaja ületada põldu mõned korrad sõiduautoga ning roopa tekkimisel täita need kividega (vt lisa 1, viimane lehekülg).
21.J S ei ole esitanud kohtule ühtegi asjaolu ega neid kinnitavaid tõendeid, millest nähtuks, mis on need objektiivsed reaalselt eksisteerivad asjaolud, mille tõttu tuleks juurdepääs P kinnistule lahendada just L kinnistu kaudu, mitte J S enda OP ja O kinnistute kaudu. Seega jääb antud juhul arusaamatuks, mis on see J S ülekaalukas huvi võrreldes U Ru huviga, mis võimaldaksid juurdepääsu määrata J S enda kinnistute asemel U Ru L kinnistule ehk siis kitsendada J S kinnistute asemel U Ru kinnistut. Kuna J S ei ole oma ülekaalukat huvi esile toonud ega tõendanud, siis tuleb asuda seisukohale, et see huvi puudub.
22.Juurdepääs P kinnistule avalikult kasutatavalt teelt üle L kinnistu eeldaks paratamatult esmalt T kinnistu ja alles seejärel L kinnistu ületamist. T kinnistu ei ole koormatud juurdepääsuõigusega P kinnistu kasuks, samuti ei ole T kinnistu omanik käesolevas asjas mingilgi moel menetlusse kaasatud. Samas L kinnistult ei ole võimalik P kinnistule pääseda ilma T kinnisasjata. Riigikohtu hinnangul tuleb isikud, kelle kinnisasjast juurdepääs sõltub, menetlusse kaasata menetlusosalistena.
23.Olukorras, kus juurdepääsu P kinnisasjale avalikult teelt ei ole võimalik tagada vaid L kinnistu kaudu, ei saa vaid L kinnistut ka taolise kohustusega koormata, kuna see ei ole objektiivselt sõltuv vaid L kinnistust ja võib viia olukorrani, kus kohtulahendit ei ole võimalik täita ning samas on U Ru õigused L kinnistu osas P kinnisasja omaniku kasuks kitsendatud.
24.J S nõuab juurdepääsu piiramatu arv kordi ööpäevas mistahes liiklusvahendiga. Kuivõrd juurdepääs avalikult teelt algab T kinnistust ja eeldab selle ületamist enne L kinnistut, siis peaks nii T kui ka L kinnistu juurdepääs olema ühesugune. Täna ei ole keegi analüüsinud ning avaldaja ka menetluses esile toonud, millised on T kinnistul asuva teelõigu omadused ja kas see vastab sellistele nõuete, et sellel on võimalik igal ajal mistahes liiklusvahendiga liigelda. Kui T kinnistul asuvat teelõiku ei saa igal ajal mistahes liiklusvahendiga ületada, siis muutub ainetuks L kinnistule mistahes liiklusvahendiga ületatava tee rajamine.
2-17-10505
25.Juurdepääsu avalikult teelt üle T ja L kinnistu P kinnistuni ei ole võimalik määrata ka seetõttu, et see ei vastaks maakorralduslikele nõuetele, vähemalt ei ole avaldaja esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis vastupidist kinnitaks. Olemasolev olukord kindlasti ei võimalda igal ajal mistahes liiklusvahendiga üle T ja L kinnistute juurdepääsu P kinnistuni. Seega tuleks kogu juurdepääs sisuliselt uuesti rajada. See peab aga olema maakorralduslikult võimalik ning eeldab, et kohalik omavalitsus väljastab kõik vajalikud load tee rajamiseks.
26.Avaldaja ei ole kohtule esitanud ühtegi asjaolu ja neid kinnitavaid tõendeid, mis tõendaksid, et antud juhul esinevad tema kasuks ülekaalukad asjaolud, mis annavad aluse U Ru õigusi ja huve piirata ning üle L kinnistu P kinnistule juurdepääs rajada.
27.Avaldaja on teadlikult rajanud oma nõude ebaõigele eeldusele ja faktilisele asjaolule, et juurdepääs tuleb määrata üle L kinnistu, kuna sellel asub nn ajalooline tee, mis on eksisteerinud seal nö aegade algusest ja võimaldab P kinnistule juurdepääsu piiramatu arv kordi ööpäevas jalgsi ja mistahes liiklusvahendiga. Lisades ebaõigele eeldusele ebaõige faktilise väite, et üles künti U Ru poolt just nn ajalooline tee, üritab avaldaja teadlikult ja kohut eksitades luua olukorra, kus U R on kohustatud rajama L kinnistule igal ajal mistahes liiklusvahendiga ületatava tee ning võimaldama selle kaudu avaldajale juurdepääsu P kinnistule. Samal ajal vabaneb avaldaja ise OP ja O kinnistute teega koormamisest ning tee rajamisega kaasnevatest kuludest.
28.Avaldaja osales ise nn ajaloolise tee likvideerimisel ja talle on seega hästi teada või peab olema hästi teada asjaolu, et tema poolt viidatud ajaloolist teed ei eksisteeri, sest see on likvideeritud, ta ei ole kasutanud viimase paarikümne aasta jooksul P kinnistule jõudmiseks nn ajaloolist teed, vaid tema enda poolt omavoliliselt tekitatud ja ajaloolise tee kõrvalt kulgevat pinnasteed, mis ei olnud enne L kinnistu P kündmist ega ole ka täna seisundis, mis oleks kunagi võimaldanud või saaks võimaldada täna seal liigelda igal ajal mistahes liiklusvahendiga.
29.Ajalooline tee ongi käesolevas asjas nö mängu toodud vaid selleks, et jätta kohtule mulje, et eksisteeris õiguslikul alusel rajatud tee, mis on likvideeritud, kuid mille seisukord võimaldas igal ajal ja mistahes liiklusvahendiga liigelda, et seeläbi saada endale ilmselge ülekaalukas huvi juurdepääsu õiguse määramiseks üle L kinnistu ning langeks ära vajadus tõendada, miks ei saa P kinnistu juurdepääsu lahendada avaldaja enda kinnistute OP ja O kaudu.
30.Kui jätta aga nn ajalooline tee kõrvale ja lähtuda tegelikest asjaoludest (avaldaja likvideeris ajaloolise tee ise, sõitis omavoliliselt tekitatud pinnastee kaudu üle U Ru L kinnistul asuva Pmaa, mis ei ole kunagi olnud sellises seisukorras, et sellel saaks igal ajal mistahes liiklusvahendiga liigelda), siis tuleb avaldajal juurdepääsu küsimus lahendada enda kinnistute kaudu ning vaid ülekaaluka huvi olemasolu korral, mille tõendamise koormis lasub avaldajal, ja eeldusel, et maakorralduslikult on üldse võimalik rajada üle T ja L kinnistu tee, mis võimaldab igal ajal mistahes liiklusvahendiga liigelda, saaks nõuda juurdepääsu OP ja O kinnistute asemel üle L ja T kinnistu. Kokkuvõttes leiab U R, et avaldaja avalduses esitatud nõuete rahuldamiseks puudub alus ja see tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda. Lääne-Saare Vallavalitsus Toetab avaldust /t.l. 25/ .Maa- ameti Geoportaali Ajalooliste kaartide kaardirakendusest nähtub, et tänasele P kinnisasjale toimus juurdepääs sama teed pidi nagu tänagi. Seda kinnitab 1946 aasta topokaart (lisa 1), kus avaldajale kuuluv majavaldus asub sõna „М “ kohal. Samasugune situatsioon juurdepääsu tee asukoha osas kajastub ka 1988 aasta kaardil (lisa 2), millele on kantud ka tänased kinnistute piirid.
2-17-10505 Mõlemal ajaloolisel kaardil on juurdepääsutee P kinnisasjale märgitud punktiirjoonega K külateelt. Teisi juurdepääsuteid avaldaja kinnisasjale ei ole ajaloolistel kaartidel märgitud. Kohus võib eelmenetluse käigus kaaluda ka juurdepääsu võimalust avaldaja kinnisasjale S kinnisasjal (xxxxxxx) asuvalt erateelt üle Rx kinnisasja (xxxxxxxxxxx). Võimaliku alternatiivse juurdepääsutee pikkuseks on ca ́200 m, kuid see eeldab nimetatud kinnisasjade omanike nõusolekut, vastavate kokkulepete sõlmimist ja täiesti uue ligipääsutee väljaehitamist. Samas on avalikult kasutatavalt K külateelt (XXXXXX) algavast ca ́260 meetri pikkusest ajaloolisest juurdepääsuteest alles T kinnisasjal asuv teelõik. Taastamist vajaks seega L kinnisasjal asunud juurdepääsutee, mis on ka avaldaja soov. Vallavalitsus on seisukohal, et avaldajal on ajalooliselt olnud juurdepääs oma kinnisasjale täna munitsipaalomandis olevalt avalikult kasutatavalt K külateelt (XXXXXX) üle T ja L kinnistute ning kohtule esitatud avaldus avalikult teelt ligipääsu määramiseks ja kinnistusraamatusse märkuse kandmiseks P kinnisasja igakordse omaniku kasuks on põhjendatud.
Kohtu seisukoht Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1 p-i 131 kohaselt on hagita asi avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja tehnorajatise talumise asjad. Vastavalt TsMS § 476 lg-le 1 algatab kohus hagita asja menetluse omal algatusel või huvitatud isiku või asutuse avalduse alusel. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalide, poolte seisukohtadega ja viinud läbi paikvaatluse, leidis, et avaldaja esitatud taotlus kuulub rahuldamisele avalduses toodud õiguslikul alusel, järgmistel põhjustel:
1.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et
1.1.J S (edaspidi ka avaldaja) omandis on P kinnistu asukohaga S vallas, K külas /t.l. 4/. L kinnistu omanikuks on U R /t.l. 7/
1.2.Avaldaja kinnistule puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, milleks on K külatee.
1.3.Avaldaja on oma kinnistule pääsemiseks kasutanud eelnimetatud K külateelt, üle T ja P kinnistu kulgevat pinnasteed.
2.AÕS § 156 lg. 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Avaldaja taotleb juurdepääsu määramist talle kasutatavale P kinnistule avalikult kasutatavalt teelt (K külatee (XXXXXX) üle L kinnistu T maaüksusel asuva pinnastee pikendusena. Riigikohus on mitme tsiviilasja lahendis (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05; 26. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4108; 3.06.2008 otsus ts asjas nr 3-2-1-48-10) märkinud, et avalikult kasutavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Kohtul tuleb kaaluda nii juurdepääsu nõudva kui ka koormatava kinnisasja omaniku kõiki huve. Kohus peab huvide kaalumisel arvestama tekkida võivaid kulutusi, varasemaid kasutamise tavasid, juurdepääsu
2-17-10505 koormatust jm olulisi asjaolusid. Riigikohus on ka korduvalt rõhutatud vajadust eelistada juurdepääsu määramisel väljakujunenud tava.
3.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas seni kasutatud tee näol on tegemist ajaloolise teega. Avaldaja leiab, et tegemist on ajaloolise teega, mille kasutamine on takistatud tänu sellele, et puudutatud isik, P kinnistu omanik U R, on tema maad läbiva osa teest üles kündnud. Puudutatud isik U R sellega ei nõustu ja leiab, et nn. tee on tekkinud selle tulemusena, et sealt on korduvalt autoga läbi sõidetud ja mingit teed seal tegelikult ei ole veel vähem on tegemist ajaloolise teega. U R on koos kohtukõne teesidega esitanud ka ekspertiisi selle kohta, et tegemist ei ole ajaloolise teega vaid seda on läbitavaks kohendatud kivide, telliste ja killustikuga. Vaidlusalune teelõik on olnud läbitav vaid jalgsi ja sõiduautodega kuid veoautodega läbitav on see olnud vaid kuival ajal. Veel enam, U Ru arvates on avaldaja ise võtnud osa ajaloolise tee likvideerimisest koos T kinnistu omanikuga. Edasi hakkas avaldaja läbima T kinnistut piiri äärest, kuhu vähehaaval tõi täiteks killustikku ja kive. Seega on ta oma tegevusega lõpetanud ajaloolise tee eksisteerimise. Lääne-Saare Vallavalitsuse käsutuses olevad andmed seevastu tõendavad, et tegu on ajaloolise juurdepääsuga praegu avaldaja omandis olevale kinnistule. Tee on märgitud nii 1946.a. kaardil /t.l. 26/ kui maa-ameti kaardiserverist tehtud väljatrükil /t.l. 27/. Kaartidel on näha, et juurdepääs avaldaja kinnisasjale toimis läbi T ja L kinnistu. Ka ajalooline tee, mis kulges T kinnistul varem, jõudis L kinnistu piiril samasse punkti nagu praegune olemasolev juurdepääsutee. Kohtu hinnangul ei saa senise ajaloolise tee ümber tõstmist T kinnistul lugeda ajaloolise tee likvideerimiseks, sest alates L kinnistu piirist on ajalooliselt kasutusel olnud tee kulgenud samas kohas, kus ta praegu tuleks taastada T kinnistul asuva tee pikendusena. Mujalt ei ole P kinnistu hoonete juurde kunagi juurdepääsu olnud. Kohus on paikvaatluse käigus veendunud, et T kinnistu piiri mööda kulgev tee on pinnastee, mida on killustikuga täidetud ja mis on ka sõidukitega läbitav /t.l. 5/. Tee lõpeb L kinnistu piiril, kuna L kinnistu osa, mida tee läbis, on üles küntud /fotod t.l. 111 ja 112/. Kohus möönab, et T kinnistul on teed nihutatud, et see ei jääks liiga lähedale ehitatavale hoonele, kuid T kinnistu piiri äärde rajatud tee on kasutuskõlblik pinnastee /foto t.l. 111/. Menetlusosalised on tunnistanud, et tee rajati 1986. aastal, seega on tee olnud avaldaja kasutuses pikka aega. T kinnistut läbivat teeosa on avaldaja kasutanud kokkuleppel maa omanikuga. Juurdepääsu kasutamise üle vaidlust ei ole ja seetõttu ei pidanud kohus vajalikuks seda ka korraldada ja ei kaasanud maaomanikku menetlusse. Kohus nõustub siinkohal kohaliku omavalitsusega selles, et tegemist on ilmselgelt ajaloolise teega, mille kasutamine L kinnistul ei ole võimalik põhjusel, et maaomanik on selle läbi kündnud.
4.Rääkides tee taastamise vajadusest, on kõne all siiski vaid lõik mis läbib nn „hammast“ L kinnistul e. siis sellest väljaulatuvat osa /t.l. 40 märgitud punase joonega/. Selle pikkus 59 m. Tee eraldab põlluosa, mille pindala on 1870,8 m 2 . Kohus on seisukohal, et maaomanikku ei saa sundida rajama teed, mis oleks läbitav kõikvõimalike sõidukitega, vaid mõeldav on vaid tee taastamine samasse seisukorda nagu ta oli enne kündi ja nagu ta jätkub enne ja peale L kinnistu piiri. Selliselt kulgev juurdepääs on menetlusosaliste huvides mõistlikum lahendus kui teised alternatiivsed variandid sest koormab vaid ühte kinnisasja ja sedagi vaid 59 m ulatuses. Kuna tegemist on maaga, mida kasutatakse teravilja kasvatamiseks ja millel ei asu hooneid, ei koorma see oluliselt teenivat kinnisasja. On selge, et juurdepääs ei ole U Ru huvides, kuna maal puudub hoonestus, samas ei ole see ka ülemäära koormav.
2-17-10505
5.U R on asunud seisukohale, et kuna L kinnistu ei külgne avalikult kasutatava teega siis ei saa juurdepääsu selle kaudu määrata. Kohus ei nõustu sellise käsitlusega. Kuna T kinnistut läbivat teeosa kasutab avaldaja kokkuleppel kinnisasja omanikuga, kelle kinnistu külgneb avalikult kasutatava teega, siis on antud juhul vaja lahendada avaldaja juurdepääs just puudutatud isiku kinnisasja kaudu. Kohus kaalub sealjuures ka muid võimalikke juurdepääsu asukohti lisaks avaldaja pool taotletavale.
6.Puudutatud isik U R on arvamusel, et teine võimalik juurdepääs P kinnistule oleks rajada tee nn L kinnistu väljasopistuva osa piiri mööda. Kohus sellega ei nõustu, sest sellisel juhul oleks tee avaldaja jaoks oluliselt pikem ja piiri mööda tuleks rajada uus tee, mis oleks kulukam juba olemas oleva tee pikendusest. Ka on kohalik omavalitsus seisukohal, et maatüki peaaegu täisnurgad ei oleks sõidukitega läbitavad ja kui neid ümardada selliselt, et neid saaks läbida ka suuremad veokid, siis kaotaks teeniva kinnisasja omanik sisuliselt suurema osa kõnealusest väljaulatuvast maast teele. Sama leidis kohus ka paikvaatlusel. Teine asukoht eeldaks tee väljaehitamist ja kujuneks ilmselt tee kasutaja jaoks kulukamaks kui praerguse tee pikendusena taastamist vajav tee. Seetõttu ei pea kohus sellist lahendust mõistlikuks ja põhjendatuks.
7.Kolmanda variandina on U. Raamat pakkunud võimalust määrata üle kinnisasja nr. XXXXXXX /t.l. 35/. Tegelikult mõeldakse siin OP ja O kinnistu kaudu uue juurdepääsutee rajamist. Selline lahendus eeldaks oluliselt pikema tee väljaehitust kui seda on taotletav teeosa. Tee tuleks rajada Ple ja kujuneks ilmselt oluliselt kulukamaks. Seetõttu ei saa seda pidada mõistlikuks. Ka ei ole kohalik omavalitsuse sellist lahendust võimalikuks pidanud just selle tõttu, et selleks tuleks rajada kilomeetreid teid.
8.Kohus ei nõustu siinjuures puudutatud isiku seisukohaga, et samaväärse tee rajamiseks mujale piisaks mõnest korrast autoga ülesõitmisest. Olemasoleva tee näol on tegemist siiski killustikuga täidetud pinnasteega ja sellise tulemuse saavutamine nõuab olulist lisakulu.
9.Kohalik omavalitsus on küll pakkunud juurdepääsu määramist avaldaja kinnistult avalikult kasutatavalt teele S kinnisasjal asuva eratee kaudu ja üle R kinnistu. Vallavalitsuse andmetel oleks see tee lühem kui taotletav, kuid eeldaks täiesti uue ligipääsutee väljaehitamist, mis kohtu hinnangul ei ole mõistlik ja seetõttu ei ole kohus seda võimalust ka põhjalikumalt kaalunud. Kohus leidis, et selline juurdepääsu määramine on avaldaja jaoks liialt koormav ja kulukas. Ka eeldaks see mitme maaomaniku kaasamist ja kokkuleppeid juurdepääsu rajamiseks ja eratee kasutamiseks. Avaldajal tuleks rajada kilomeetrite pikkune tee oma kinnisasjale, olukorras kus olemas olevast juurdepääsust on enamusosa mõistliku kasutamise korral suvilana kasutatava maamaja tarvis sobiv ja taastamist vajab vaid väike osa sellest.
10.Kohus peab juurdepääsu määramisel hindama juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukust võrreldas kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku juurdepääsust tulenevate kitsendustega. Siinjuures ei saa asjasse puutuvaks ja põhjendatuks pidada puudutatud isiku väidet, et kuna tee ei ole tema huvides, siis ta ei pea vajalikuks seda taastada. Tee teenib avaldaja kinnisasja. Juurdepääsu määramisel avaldaja poolt soovitud viisil ei saa tee olemasolu pidada puudutatud isiku huve sedavõrd kahjustavaks, et see välistaks juurdepääsu rajamise üle tema kinnistu kui see on avaldaja huvisid arvestades mõistlik. Antud juhul on avaldajale kuuluv kinnisasi hoonestatud. Sellel asuvat hoonet kasutav avaldaja suvilana. Samas puudutatud isikule kuuluval maal hooneid ei ole ja seda kasutatakse teravilja kasvatamiseks. Juurdepääsu määramist puudutatud isiku kinnisasja kaudu toetab ka kohalik omavalitsus, kes leiab, et see on ka maakorralduslikus mõttes õige. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et avaldaja esitatud taotlus juurdepääsu määramiseks avalikult kasutatavalt teelt T kinnisasja läbiva tee pikendusena, üle L kinnistu, on mõistlik ja põhjendatud.
2-17-10505 Kohtu hinnangul ei kaalu asjast puudutatud isiku U Ru põhjendused juurdepääsu keelamiseks ja uue juurdepääsutee rajamiseks üles avaldaja huvi pääseda oma kinnisasjale seni kasutatud juurdepääsuteed mööda, et tagada P kinnistu ja sellel asuvate hoonete korrapärane majandamine.
11.Juurdepääsu kasutamise tingimusena on avaldaja soovinud selle kasutamise võimalust ööpäevaringselt mistahes liiklusvahenditega, piiramatu arv kordi. Puudutatud isik sellega ei nõustu. Kohus nõustub puudutatud isikuga. Arvestades juurdepääsutee seisukorda käesoleval ajal väljaspool puudutatud isiku kinnisasja, T kinnistul, on selle kasutamine igapäevaselt võimalik sõiduautodega, raskemad liiklusvahendid saavad teed läbida ainult kuival ajal, sest vastasel juhul kahjutaks see oluliselt tee seisukorda.
12.Juurdepääsu õiguse tasu Juurdepääsuõigus on tasuline õigus. Asjast puudutatud isik U R on lubanud küll juurdepääsu õiguse tasu suurust kaaluda, kuid ei ole oma seisukohta kohtule esitanud kuna leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Seetõttu määrab kohus juurdepääsuõiguse tasu ise, arvestades seejuures juurdepääsutee pikkust ja kasutustihedust (põhiline kasutus toimub suvel). Sellest tulenevalt leiab kohus, et mõistlikuks tasuks juurdepääsu kasutamise eest on 10 eurot kuus e. siis 120 eurot aastas, mille avaldaja on kohustatud tasuma koormatud kinnisasja omanikule.
13.AÕS § 141 lg 3 kohaselt kehtib kohtulahendi või tehinguga seatud kitsendus kolmandate isikute suhtes, kui see on kinnistusraamatusse kantud. Nagu eelpool on juba märgitud, peab kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks KRS § 341 lg 1 järgi olema ka isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuna avaldaja puudutatud isikult U Rult juurdepääsu kandmiseks kinnistusregistrisse nõusolekut ei ole saanud, tuvastab kohus U Ru kohustuse anda nõusolek kinnistusraamatu kande tegemiseks ja asendab tema nõusoleku käesolevas kohtuasjas tehtava määrusega ja kannab selle kinnistusraamatusse L kinnistu kohta avatud registriosa nr XXXXXXIII jakku esimesele vabale järjekohale märkusena: „Kinnistu on koormatud kinnistusregistri registriosa nr XXXXXXX P igakordse omaniku, tema pereliikmete, külaliste ja kinnistut teenindavatele isikute ja valdajate kasuks tähtajatu juurdepääsuõigusega liikumiseks jalgsi ja sõiduautodega ning kuival ajal igat liiki mootorsõidukitega kohtumääruse lisaks oleval kaardil märgitud juurdepääsu asukohas (punane joon) Juurdepääsuõiguse tasu 120 eurot aastas.“
14.Menetluskulude jaotus TsMS § 172 lg. 1 järgi hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta puudutatud isiku kanda kuna soovimatuse tõttu sõlmida kokkulepet, on ta põhjustanud avaldaja pöördumise kohtusse. Menetluskulude suuruse määrab kohus määrusega mõistliku aja jooksul peale kohtulahendi jõustumist (TsMS § 177 lg. 1 p. 2 ja lg. 2)
15.Kompromissist Kohus peab vajalikuks selgitada, et TsMS § 430 kohaselt pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses
2-17-10505 märgitakse kompromissi tingimused. Kompromissi sõlmimise korral jäävad menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Mõlder Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.