Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Kohtuasi
XX avaldus rakendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.10.2017 avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
pärandvara
hoiumeetmete
nende Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Andres Kurg Puudutatud isikud YY (isikukood XXXXXXXXXXX) ja AA (isikukood XXXXXXXXXX), ühine esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
Määrata kindlaks määruskaebuse esitamisest tingitud hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista XX-lt välja menetluskulude (esindaja kulud) katteks AA kasuks 189 eurot (sh käibemaks).
5.Määruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-15098 Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (avaldaja) on esitanud 10.10.2017 Pärnu Maakohtule avalduse pärandvara hoiumeetmete rakendamiseks. Avaldaja palub seada käsutamise keelumärke avaldaja (kui järelpärija) kasuks kinnistule asukohaga XXX (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX), alternatiivselt palub avaldaja seada samale kinnisasjale avaldaja kasuks kohtuliku hüpoteegi esimesele võimalikule järjekohale summas 26 000 eurot.
2.Avalduse asjaolude kohaselt tegid 10.08.2010 abikaasad YY (puudutatud isik I) ja TT testamendi, milles määrasid teineteist vastastikku ainupärijateks. Testamendi p 2.2. kohaselt määrati pärast üleelanud abikaasa surma kogu vara pärijaks avaldaja. TT suri 11.06.2012 ja talle kuulus XXX asuv kinnisasi. 18.09.2012 pärimistunnistuse ja omandiõiguse tunnistuse alusel kanti puudutatud isik I kui TT eelpärija kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Ühtlasi kanti kinnistusraamatu III jakku märge avaldaja kui järelpärija kasuks. Puudutatud isik I on kinnistu võõrandanud AA-le (puudutatud isik II). Puudutatud isikud soovivad viidatud märke (järelpärija kohta) kustutamist, kuid avaldaja ei ole andnud nõusolekut märke kustutamiseks.
3.Avaldaja hinnangul on õiguslikult võimalik kinnisasi pärandvarasse ennistada. Selle võimatusel saab nõuda kahju hüvitamist. Pärandvaraks, mille järelpärija järelpärimise tingimuse saabumisel omandab, on praegusel hetkel tingimuslik nõudeõigus ning selle sisuks on järelpärimise tingimuse saabumisel tühise tehingu järgi võõrandatud kinnistu pärandvarasse tagasinõudmine või alternatiivselt kahju hüvitamise nõue. Sellise nõudeõiguse realiseerimise tagamiseks on vajalikud pärandvara hoiumeetmed. Järelpärija soovib järelpärimise tingimuse saabumisel sellist nõudeõigust realiseerida.
4.Kui kinnisasja pärandvara koosseisu tagasinõudmine ei õnnestu või osutub võimatuks, on avaldaja jäänud ilma õigusest varale, mida saab käsitleda tema kahjuna. Puudutatud isikute tehtud käsutustehing piirab avaldaja õigusi, kuna tehingut vaidlustamata ja kinnistusraamatu kannet muutmata ei ole varasemalt pärandvara osaks olnud kinnistu pärimine (järelpärija omandiks saamine) tehniliselt võimalik. Eelpärija tehtud tehing on tühine, kuid seaduse sättest tuleneva edasilükkava tingimusega on tehingu tühisus seotud järelpärimise tingimuse saabumisega ehk puudutatud isiku I surmaga (pärimisseaduse (PärS) § 46 lg 1). Sellistest asjaoludest tulenevalt ei ole antud hetkel avaldajal võimalik oma õigusi kaitsta tehingu tühisust ja kinnistusraamatu kande muutmise tahteavalduse tegemise kohustamiseks suunatud hagiga puudutatud isikute suhtes või tehingu tühisuse tuvastamise ja kinnistu pärandvarasse ennistamise nõudega.
5.Avaldaja saab järelpärimise tingimuse saabumisel pärandvarasse kuuluva nõude alusel esitada kahju nõude isikute vastu, kes kuigi tühise, kuid võimalikest asjaoludest tulenevalt tagasivõtmisele mittekuuluva tehingu alusel lõid olukorra, mille tõttu jääb avaldaja ilma kinnistust kui pärandvarast. Kahju nõude hind on võrdne pärandvara väärtusega, selle realiseerimist saab tagada kohtuliku hüpoteegiga. Maakohtu määrus 2(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-15098
6.Maakohus keeldus 20.10.2017 määrusega avalduse menetlusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel.
võtmisest
7.Maakohus tuvastas, et avalduses märgitud kinnisasja puhul on tegemist pärandvaraga, mille suhtes pärand avanes TT surmaga 11.06.2012, ja mis on selle eelpärija poolt edasi võõrandatud puudutatud isikule II. Kinnistusraamatu andmetel on vaidlusaluse kinnisasja näol tegemist kinnisasjaga, mis on kolmanda isiku omandis.
8.Maakohus selgitas, et PärS § 110 lg 1 kohaselt kohaldatakse hoiumeetmeid siis, kui pärija ei ole teada, pärija ei viibi pärandi avanemise kohas, ei ole teada, kas pärija on pärandi vastu võtnud, esinevad muud seaduses sätestatud alused, ning PärS § 111 lg 3 alusel pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omava isiku taotlusel, kui hoiumeetmete rakendamata jätmine võiks ohustada nendele isikutele kuuluva nõude rahuldamist pärandvara arvel. Hoiumeetme rakendamise eesmärk on PärS § 110 lg 1 järgi olemasoleva vara säilitamine võimalike pärijate huvides ning PärS § 111 lg 3 järgi võlausaldajate huvides koos sellel lasuvate koormatiste kandmisega ning et võlasusaldajad saaks oma nõuded rahuldatud pärandvara arvel.
9.Maakohtu hinnangul ei saa vaidlusaluse kinnisasja puhul olla tegemist pärandvaraga, mille suhtes hoiumeetmeid rakendada. Kohus asus seisukohale, et hetkel puudub vara, mille suhtes hoiumeetmeid PärS § 110 lg 1 ja § 111 lg 3 alusel rakendada ning esitatud avaldusega ei ole võimalik saavutada pärandi hoiumeetmete rakendamise eesmärki. Määruskaebus
10.Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub avaldaja tühistada maakohtu määruse ja saata asi tagasi Pärnu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
11.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud kohaldamata PärS § 48 lg 2 ning samuti on valesti kohaldatud menetlusõigust (TsMS § 371 lg 2 p 2). Kohtumäärus ei ole vajalikus ulatuses põhjendatud.
12.Avaldaja nõustub, et pärandvara on kolmanda isiku omandis ja seega on olemasolevas seisus pärandvaraks mitte konkreetne kinnistu vaid hoopis järelpärija tingimuslik nõue. Sellele nõudele paluski avaldaja pärandvara hoiumeetmete rakendamise kaudu kaitset. Maakohus ei ole määruses käsitlenud avaldaja võimaliku pärandvarana mitte nõuet vaid kinnisasja. Kinnisasi võib olla järelpärija pärandvaraks eelduslikult alles seejärel, kui järelpärija oma nõude realiseerib. Maakohus ei ole käsitlenud asjaolu, et kinnistu võõrandamine eelpärija poolt oma pojale riivab avaldaja kui järelpärija õigusi. Samuti on käsitlemata PärS § 48 lg 2, mille kohaselt pärandvara hulka kuuluva eseme tasuta käsutustehing või pärandvara hulka kuuluva kinnisasja või kinnisasjaõiguse käsutustehing, mille on teinud eelpärija, on järelpärimise tingimuse või tähtpäeva saabumisel tühine, kui tehing välistab või piirab järelpärija õigusi. Menetluse edasine käik 3(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-15098
13.Puudutatud isikud palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
15.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata.
16.TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Nimetatud sätte peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Hagi menetlemisest keeldumine on viidatud sätte kohaselt kohtu õigus, mitte kohustus. Seejuures lasub kohtul keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades, tuleb kohtul analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks. Seejuures ei hinda kohus asjas esitatud nõude põhjendatust ega tõendatust asjas esitatud põhistuste ja tõendite alusel, vaid lähtub hagi õiguslikust perspektiivikusest. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid (vt nt Riigikohtu 02.05.2012 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13; 09.10.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12; 18.11.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldub TsMS § 477 lg 1 järgi ka hagita asja läbivaatamisel.
17.Maakohus leidis avalduses esile toodud asjaolude pinnalt, et avaldust pärandvara hoiumeetme rakendamiseks ei ole võimalik rahuldada ja seega tuleb avalduse menetluse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 (maakohtu määruses ekslikult viivatud lg 2) alusel keelduda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et esitatud avaldusel ei ole perspektiivi, kuid kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).
18.Ringkonnakohus selgitab esmalt avaldaja ja puudutatud isiku I positsiooni TT pärimismenetluses ja sellest tulenevalt ka pärandvara koosseisu küsimust. Kui abikaasade vastastikuses testamendis ei ole määratud, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, läheb pärand kolmandale isikule üle üleelanud abikaasa surma päeval olnud koosseisus (PärS § 90 lg 3). Kui testamendi kohaselt peab pärand üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus, on üleelanud abikaasal pärandi kasutamisel ja käsutamisel samad õigused kui eelpärijal (PärS § 90 lg 4). Seega on üleelanud abikaasa küll eelpärija positsioonis, kuid tema õigused pärandvara suhtes võivad olla erinevad sõltuvalt sellest, kuidas tema õigused on abikaasade vastastikuses testamendis määratud. Kui abikaasad ei ole testamendis õiguseid pärandvara suhtes
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-15098 eraldi reguleerinud, siis kehtivad seaduses ettenähtud reeglid. Selleks, et abikaasade vastastikuse testamendiga piirata üleelanud abikaasa õiguseid pärandvara käsutamisel, peab testamendis olema märgitud vastav piirang. Eeltoodud regulatsioon erineb tavapärasest eel- ja järelpärija vahelistele suhetele laienevast regulatsioonist (PärS §-d 45-55).
19.Avaldusest nähtuvalt on praegusel juhul tegemist abikaasade vastastikuse testamendiga, milles on määratud, et pärast üleelanud abikaasa surma on kogu vara pärijaks avaldaja. Seejuures ei ole avaldaja tuginenud PärS § 90 lg-s 4 sätestatu kohasele kokkuleppele, mille järgi saavad abikaasad testamendis määrata, et pärand peab üle minema kolmandale isikule varem surnud abikaasa surma päeval olnud koosseisus. Vastava kokkuleppe puudumise korral tuleb eeldada, et abikaasade vastastikuse testamendi eriregulatsiooni tõttu on puudutatud isik I TT järelt pärija ilma piiranguteta ning ta võib pärandvara kasutada ja käsutada oma äranägemise järgi. See tähendab, et kui puudutatud isiku I surma ajaks enam vara alles ei ole, pole avaldajal enam õigust seda pärida. Kuna puudutatud isikul I on õigus kogu pärandvara vabalt kasutada ja käsutada, ei ole asjakohane ka avaldaja seisukoht, mille kohaselt on pärandvaraks avaldaja kui järelpärija tingimuslik nõue, mitte kinnisasi.
20.Seega ei ole võimalik avalduses esile toodud asjaolude õigsust eeldades järeldada, et TT pärand, sh vaidlusalune kinnisasi, tuleb säilitada TT surma päeval olnud koosseisus kuni puudutatud isiku I surmani. Kuivõrd pärandvara hoiumeetmete rakendamise eesmärk on PärS § 110 lg 1 järgi olemasoleva vara säilitamine, mis avalduses esile toodud asjaoludest nähtuvalt ei ole praegusel juhul üleelanud abikaasa kohustuseks ja seega mida avaldajal ei ole õigus nõuda, ei ole õiguslikult võimalik rahuldada avalduses esitatud nõuet rakendada pärandvara suhtes hoiumeetmeid.
21.Vastuseks määruskaebuse etteheitele, et maakohus on määruse tegemisel ebaõigesti jätnud kohaldamata PärS § 48 lg 2, mille kohaselt pärandvara hulka kuuluva kinnisasja võõrandamise tehing on tühine, märgib kolleegium järgmist. Viidatud säte näeb ette piirangud eelpärijale, kes tavapäraselt on üksnes pärandvara valitseja ning peab oma tegevuses silmas pidama järelpärija huve ja õigusi, olles kohustatud tagama pärandvara säilimise. Praegusel juhul on PärS §-st 90 tulenevalt puudutatud isikul I pärijana õigus vabalt pärandavara käsutada ja seega talle PärS § 48 lg-s 2 sätestatud piirang ei kohaldu.
22.Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
Menetluskulud
23.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-15098
24.TsMS § 174 lg 3 sätestab, et kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
25.Vastavalt 15.12.2017 esitatud menetluskulude nimekirjale on puudutatud isikud kandnud ringkonnakohtus menetluskulusid 189 eurot. Õigusabi on seisnenud asja materjalidega tutvumises ning määruskaebusele vastuse koostamises (1,5 t) tunnitasuga 105 eurot, millele lisandub käibemaks.
26.Avaldaja leiab, et on avalduse menetlusse võtmise küsimus kohtu ülesandeks, mis tuleb lahendada üksnes avalduse põhjal. Vastuseks avaldaja seisukohale, mille kohaselt ei ole puudutatud isikute menetluskulude hüvitamine põhjendatud, selgitab ringkonnakohus järgmist. TsMS § 663 lg 3 järgi toimetab maakohus määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsib neilt vastuse. Ilmselgelt puudutab maakohtu määrus puudutatud isikute õigusi, mistõttu on nende huvides esitada kohtu nõudel vastus määruskaebusele. Seega leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on puudutatud isikute menetluskulude hüvitamise nõue põhjendatud.
27.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades määruskaebuse ja selle vastuse sisu ja mahtu, on määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu kolleegiumi arvates vajalik ja põhjendatud. Kolleegium arvestab seejuures, et määruskaebusele vastuse koostamiseks tuli puudutatud isikute lepingulisel esindajal esmakordselt tutvuda kogu asja materjalidega.
28.Lepingulise esindaja tasumäära põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus. Ringkonnakohus juhindub tasumäära osas Riigikohtu senisest praktikast, kus on peetud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16, p 13; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14; 19.10.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p 13). Ringkonnakohtu arvates on puudutatud isikute lepingulise esindaja tunnitasu 105 eurot (käibemaksuta) mõistlik ja põhjendatud.
29.Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isikud kasutanud ühist esindajat. Menetluskulude nimekirjas kinnitavad puudutatud isikud, et vastavalt asjaosaliste kokkuleppele on puudutatud isikute õigusabikulude arve adresseeritud puudutatud isikule II, mistõttu taotlevad nad kulude hüvitamist puudutatud isikule II.
30.Eeltoodu põhjal rahuldab ringkonnakohus puudutatud isikute avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõistab avaldajalt puudutatud isiku II kasuks välja lepingulise esindaja kulud (1,5 * 126) 189 eurot.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-15098
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.