Sihtasutuse Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja YY taotlus esialgse õiguskaitse rakendamise korras isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.08.2017.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (vastustaja): Sihtasutus psühhiaatriakliiniku juhataja YY
Pärnu
Haigla
Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja Suido Västra Kohalik omavalitsus: Viimsi vald (vallavalitsuse kaudu) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 25.08.2017.a määrus muutmata.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta XX taotlus ekspertiisi määramiseks rahuldamata.
Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud riigi kanda.
5.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Puudutatud isik võeti ravile kliiniku statsionaarsesse osakonda 21.08.2017.a ning samal päeval kell 18.00 kohaldati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-tele 1, 2 ja 3. 22.08.2017.a taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja selle pikendamist 40 päevani.
1(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464 Taotluse kohaselt toodi puudutatud isik haiglasse venna poolt, kuna alates juunist süvenenud maniakaalne ebaadekvaatne käitumine. Mõned aastad tagasi esmakordselt maniakaalne hoog. Sellel perioodil suur suhtlemisvajadus, mõttekäik kiirenev, mõte hüppab, on seosetu. Tekivad suurusmõtted, magab öö jooksul paar tundi, kulutab raha, kaob pikaks ajaks ära. Olekult muutub arrogantseks, tekivad võõrastega konfliktid, mis muutuvad füüsiliselt vägivaldseks. 24.07.2017.a – 30.07.2017.a maniakaalse episoodiga olnud Tallinna Psühhiaatriakliinikus, patsiendi ja ka abikaasa tungival soovil välja kirjutatud. Eelmisel päeval tekkinud abikaasaga tüli, mis läinud vägivaldseks. Patsient olekult ning käitumiselt tavapärasest täiesti teistsugune. Tekivad hirmud ja paranoilised mõtted (vaatab pidevalt ringi, kardab, et keegi tuleb kallale; ütleb, et naine mõjutab lapsi tema vastu). Sel suvel olid perega käinud puhkusel, kus Saksamaa kiirteel sõitis 200 km/h, seadis ohtu abikaasa ja lapsed, käitumine inadekvaatne. Hospitaliseerimisel on mõttekäik kiire, laialivalguv, hüplik, kõne monologiseeriv, paljusõnaline, sisutühi. Küsimustele täpseid, selgeid vastuseid ei anna, jutu teema hüppab, unustab ära, mida küsiti. Esinevad suurusmõtted (oskavat 10 keelt, omavat 3 magistrikraadi; ütleb, et on „tegija“, omavat igal pool tutvusi ja firmasid, avaldab, et on väga rikas mees, Eesti majandus püsib tema õlul), mis abikaasa sõnul polevat tõsi. Arvab, et endine töökaaslane ja abikaasa soovivad talle halba, naine püüab teda „hulluks“ teha. Täielikult haigusteadvuseta, väga kriitiline Tallinna haiglas olemise suhtes, väidab, et „neer“ peksti lahti. Tegelikkuses on patsient sattunud mitmel korral füüsilisse konflikti, kuna ilmselt maaniaseisundist kantuna provotseerinud ise konflikte. Enda käitumise suhtes kriitikavaene. Kohtule taotluse esitamise päeval, 22.08.2017.a püsis puudutatud isikul ebaadekvaatse üliaktiivse käitumisega maania, haiguskriitika on jätkuvalt puudulik ning esineb ohtliku käitumise kordumise tõenäosus, kui jääb haigusspetsiifilise ravita. Tahteaktiivsus suurenenud, esitab ebaadekvaatseid nõudmisi ja soove. Avaldab, et abikaasa tahab teda „neutraliseerida“, lastest eraldada. Tal esineb maniakaalne seisund, mis vajab spetsiifilist ravi antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega, lisaks võib ta vajada ka elekterkonvulsioonravi. Tegemist on raske psüühikahäirega. Ravita jäämisel suure tõenäosusega lisanduvad psühhootilised sümptomid ning kordub agressiivne käitumine ja seega ka uued konfliktid avaühiskonnas. Kuna tal esineva raske psüühikahäire bipolaarse meeleoluhäire maniakaalne faas on esinenud mitme kuu vältel, on juba praegu ette näha pikemat ravivajadust kui 4 päeva. Taotlusele on lisatud 21.08.2017.a psühhiaatri CC otsus tahtest olenematu ravi kohaldamise kohta ja teise psühhiaatri YY 22.08.2017.a arvamus tahtest olenematu ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Nimetatud dokumentide kohaselt on puudutatud isiku psüühikahäire iseloom maniakaalne ja psühhootiline. Osakonnas viibimise jooksul on patsient olnud suureline, ähvardab sõnaliselt kaebuste ja kohtuga nii Tallinna kui ka Pärnu haiglat. Väidab, et Peterburis üks maailmakuulus neuroloog öelnud, et ta „on ajude poolt täiesti terve, probleem vaid liikuvas neerus“, mida seostab Tallinna haiglas toimunud turvameeste sekkumisega. Emotsionaalselt labiilne, ärritub liikumisvabaduse piiramise peale, nõuab telefoni (samas eelmisel päeval asus koheselt osakonnas filmima ning kaaspatsientidest pilte tegema). Puudutatud isik on ohtlik enda tervisele ja julgeolekule, samuti teiste heaolule ja julgeolekule. Muu ravi kui tahtevastane ravi pole võimalik, sest ta ei mõista haiglasoleku vajadust ning temale määratud meeleolu stabiliseerivat ravimit ta ei võta, ta on ravi suhtes paranoiline ja ütleb, et see on mürk. Kuna puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt taotlusele vajab puudutatud isik tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist vastavalt PsAS § 11 lg-le 1.
2(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464
2.23.08.2017.a määrusega kohaldas kohus avaldaja taotluse alusel ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-ga 5 puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 4 päevaks.
3.Puudutatud isikule menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et statsionaarne ravi oli tema suhtes vajalik.
4.Kohus külastas puudutatud isikut psühhiaatriakliinikus 24.08.2017.a ja kuulas ta ära. Samuti kuulas kohus 24.08.2017.a psühhiaatriakliinikus ära psühhiaater dr YY arvamuse. Dr YY rääkis, et puudutatud isiku diagnoos on bipolaarse meeleoluhäire maniakaalne faas. 2014.a olid esimesed haiguse tunnused, aga kuni 2017.a juulini ei ole ta arsti poole pöördunud. Abikaasa on varem palunud tal arsti poole pöörduda, aga mees on keeldunud. Dr Y sõnul on puudutatud isikul raske psüühikahäire, ta on ohtlik eelkõige iseendale. Ilma provotseerimata ta teisi ei ründa. Puudutatud isiku haigus on olnud pikka aega ravimata. Ta on tekitanud perele nii majanduslikku kui ka psüühilist kahju. Dr Y sõnul puudutatud isik on sattunud füüsilistesse konfliktidesse ja see on ohtlikkus iseendale. Dr Y kinnistusel muu ravi ei ole võimalik, ta vajab ravi kuni 40 päeva, ravi peab jätkuma spetsiifilise raviga antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega, lisaks vajadusel ka elekterkonvulsioonraviga. Dr YY leidis, et puudutatud isikule tuleb kätte toimetada ainult resolutsiooniga kohtumäärus, kuna paranoilised mõtted perekonnaliikmete suhtes võivad süveneda ja võib tekkida agressiivsus, mis tekitab kahju tema tervisele ja tervenemisele.
5.Kohus kuulas 25.08.2017.a telefoni teel ära puudutatud isiku abikaasa DD. Esimene kord läksid nad puudutatud isikuga Tallinna psühhiaatriakliinikusse 2017.a juulis ja tal diagnoositi bipolaarne häire ning öeldi, et ta vajab ravi. Puudutatud isik palus end koju lubada, lubas tablette võtta, aga tegelikult ei võtnud. Abikaasa oli ka tema koju lubamisega nõus, kuna puudutatud isik mõjutas, et ta nõus oleks. Käesoleval ajal leidis DD, et puudutatud isik vajab haiglas ravi. DD kinnitas, et puudutatud isikul on ka eelnevalt olnud haigushooge. Esimene oli juba 2014.a. Siis ta läks kodust ära, hulkus ringi, telefonidele ei vastanud ja keegi ei teadnud, kus ta on. Järgmine kord ägenes haigus 2015.a mais-septembris, millal ta läks mööda maailma rändama, oli Rootsis ja ka Saksamaal. Eestisse tulles sattus haiglasse. 2016.a olid väiksemad haigusepisoodid. 2017.a on haigus ägedam. Ta läheb hulkuma, telefonile ei vasta ja ei anna tagasisidet. Keegi peres ei tea, kus ta on. Sel suvel ta läks Venemaale ja ei öelnud, kuhu läheb, kadus ära, ei teatanud perele. Tegelikult ta ennast ei ravi. Räägib, sehkendab kogu aeg ja unustab end ära. Kui teda segada, siis ta ägestub ja muutub ettearvamatuks. Kodus ägestus alaealiste laste peale. Haigushoog tuleb harilikult hüplikult. Kui temaga rääkida, ei saa ta aru, millest jutt käib. DD kinnitas, et ravimeid puudutatud isik ei võta, arvab, et naine tahab teda ära mürgitada. Puudutatud isik on sattunud füüsilistesse konfliktidesse. Esimene konflikt oli 2015.a Viikingi laeval. Nüüd 19.07.2017.a sattus autopesulas füüsilisse konflikti. Konfliktid tekivad seoses puudutatud isiku enda käitumisega. Eelmisel pühapäeval tekkis DD-l endal puudutatud isikuga füüsiline konflikt. Puudutatud isik hoidis teda füüsiliselt kinni. Siis kadus ta ära. Puudutatud isik ei maga, läheb kodunt ära ja hulgub öösel ringi või kodus öösel käib mööda tuba või räägib telefoniga kellegagi. Ta käib vahest töö juures, aga siis seal tekivad tal sõnalised konfliktid töölistega.
6.Kohus kuulas 25.08.2017.a telefoni teel ära puudutatud isiku venna AA. Puudutatud isikul on olnud stressirohke periood ja ettevõtte kaotused. Kui inimene on olnud nii suure stressi all, siis ta murdub. Ta ei ole endine. Vend tõi puudutatud isiku haiglasse ja venna mure oli see, et puudutatud isik ei maga ja on pinges. Puudutatud isik ise väidab, et ta on saanud turvameeste käest peksa ja on olnud kukkumisi. AA kinnitab, et tema ei tea puudutatud isiku seisundit.
3(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464 Puudutatud isik ise ütleb, et ta neid ravimeid ei võta, kuna need teevad ta „juurviljaks“. Vend ei oska seisukohta võtta ja ei tea, kuidas need ravimid mõjuvad. Vend arvab, et puudutatud isik ei ole endale ja teistele ohtlik. Teda ei peaks hoidma sellise režiimiga sellises kinnises osakonnas. Vaja on aru saada, kui tõsised on puudutatud isiku tervise probleemid, vend temaga koos ei ela ja täpselt ei tea. Vend leidis, et võib-olla oleks saanud kasutada teisi alternatiive.
7.Pärnu Maakohus tegi 25.08.2017.a määruse, millega rahuldas avalduse ja pikendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku statsionaarses osakonnas 40 päevani kuni 30.09.2017.a kl 18.00. Kohus määras, et tahtevastase ravina võib kohaldada spetsiifilist ravi antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega ning vajadusel elekterkonvulsioonravi. Kohus jõudis esitatud kirjalike andmete ja ärakuulamisel kogetu põhjal seisukohale, et PsAS § 11 lg 1 koosseisu olemasolu on eeltooduga kinnitust leidnud. Psühhiaatrid on esitanud dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, millest tulenevalt on tal bipolaarse meeleoluhäire maniakaalne faas, mis on esinenud juba mitme kuu vältel ning ebaadekvaatse üliaktiivse käitumisega maania püsib. Tal on paranoilised mõtted ja kardab, et keegi tuleb kallale. Tema enesehinnang on suureline ja maaniaseisundist kantud. Ta esitab ebaadekvaatseid soove ja nõudmisi, on arvamusel, et oskab kümmet keelt, omab kolme magistrikraadi, arvab, et endine töökaaslane ja abikaasa soovivad talle halba ja naine püüab teda hulluks teha. Saksamaa kiirteel 200 km/h sõidukiga sõites seadis ohtu oma abikaasa ja lapsed. Ta on ohtlik eelkõige endale, on sattunud mitmel korral füüsilisse konflikti, kuna ilmselt maaniaseisundist kantuna on ta provotseerinud ise konflikte. Puudutatud isik on korduvalt lahkunud pikemaks ajaks kodust ütlemata perekonnaliikmetele, kuhu ta läheb ja kus viibib ning telefoniga ei ole kättesaadav. Ta on olnud viimasel ajal magamata, mida kinnitavad nii abikaasa DD kui ka vend AA. Kodus on ägestunud alaealiste laste peale ja abikaasaga tekkinud füüsiline konflikt, mille tagajärjel hoidis abikaasat füüsiliselt kinni, mistõttu ei ole välistatud oht ka teistele inimestele. Töö juures tekkinud konfliktid. Tema haiguskriitika on puudulik ning esineb ohtliku käitumise kordumise tõenäosus, kui ta jääb haigusspetsiifilise ravita. Muu ravi kui tahtevastane ravi pole võimalik, kuna ta ei ole koostööaldis ega mõista haiglasoleku vajadust. 24.07.2017.a - 30-07.2017.a viibis puudutatud isiku maniakaalse episoodiga Tallinna Psühhiaatriakliinikus, kuid on tema enda ja abikaasa tungival soovil välja kirjutatud. Olles vestelnud puudutatud isikuga, veendus kohus, et ta ei saa jätkuvalt aru ravi vajadusest. Ravita jätmisel võib psüühiline seisund veelgi halveneda ning varasemat haiguse kulgu arvestades võivad jätkuda konfliktid avaühiskonnas ning käitumine muutuda ettearvamatuks. Seetõttu ravita jätmisel ja haiglaravita ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui ka teiste elu, tervist ja julgeolekut. Raske psüühikahäire piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ravisoostumus ning seega alternatiivseid ravimeetmeid ei ole võimalik rakendada. Kohtu poolt ärakuulamisel soovis puudutatud isik haiglast välja saada. Puudutatud isiku haigusseisundi ja ravivajadusest arusaamise puudumises veendus kohus isiklikult. Kohtul pole alust kahelda psühhiaatrite hinnangutes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajaduse suhtes. Muu ravi ei ole antud juhul võimalik, kuna isik ei saa aru ravi vajadusest, ravikoostöö ja haigusteadvus puudub. Puudutatud isikul on määratud spetsiifiline ravi antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega ning vajadusel elekterkonvulsioonravi ja tahtevastase ravina tuleb seda jätkuvalt kohaldada. Kohus leidis, et patsiendi huvides on temale kohtumääruse põhjendusi mitte avaldada, kuna määruse põhjenduste teadasaamine võib halvendada puudutatud isiku tervisliku seisundit. Seega tuleb puudutatud isikule kätte toimetada kohtumääruse resolutsioon.
4(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464
8.08.09.2017.a esitas puudutatud isik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse täies ulatuses tühistada. Määruses välja toodud asjaolud tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks alust ei anna. Maakohus on kohaldanud PsAS § 11 lg 1 vastuolus kohtupraktikaga. Maakohus ei ole muuhulgas põhjendanud, miks ei oma tähtsust tõendid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta seisuga 17.08.2017.a. Maakohtu põhjendused tuginevad põhiosas abikaasa väidetele. Ükski välja toodud asjaolu ei anna alust järeldada, et puudutatud isik on ohtlik iseendale või teistele isikutele, sest puudutatud isiku väidetavat ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 kohaldamiseks peab hindama kõrgendatud standardite alusel. On tõendamata, et puudutatud isik on ise konflikte provotseerinud. Kiirteel on sellise kiirusega sõitmine lubatud ning puudub alus eeldada, et puudutatud isikul koos abikaasa ja lastega selline olukord korduks. Puudutatud isik allus alates 24.08.2017.a ravile vabatahtlikult, st sisuliselt ei teostatud puudutatud isiku suhtes tahtevastast ravi, tahtevastase ravi vajadus on ära langenud ja puudutatud isiku ravi on võimalik jätkata väljaspool haiglat, ambulatoorselt. Puudutatud isik ei ole ohtlik endale ega teistele. Kohus ei ole tahtevastase ravi liiki ja ulatust selgitanud vastavalt Riigikohtu selgitusele lahendis 3-2-1-155-13. 24.08.2017.a puudutatud isiku ärakuulamise protokolli ja erialakirjanduse kohaselt ei vasta puudutatud isiku käitumine bipolaarse häire maniakaalse faasi sümptomitele. Puudutatud isiku terviseseisundit analüüsinud Sankt-Peterburgi arst dr D on koostanud täiendava selgituse puudutatud isiku suhtes läbiviidud uuringute tulemuste ja soovitava ravi kohta, milles arst puudutatud isikul psüühilise haiguse tunnuseid ei esita ja tahtevastast ravi seega ei vaja. Arsti selgituse ja ravi soovituse kohaselt on puudutatud isikul tuvastatud selgroo kaelaosa funktsionaalne häire ja vegetatiivse närvisüsteemi häire, mis avaldub perioodilise peavaluna ja unehäirena. Arst soovitas puudutatud isikule muuhulgas regulaarset füüsilist koormust, st ravivõimlemist jms. Arst soovitas puudutatud isikul pöörduda neuroloogi, nefrioloogi, gastroenteroloogi ja osteopaadi poole. Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku põhjendustega ja taotlusega vaidlustatud määrus tühistada, palub puudutatud isik määrata psühhiaatriline ekspertiis, mille tulemusel peaks olema võimalik välja selgitada puudutatud isiku suhtes tahtevastase ravi jätkamise põhjendatus.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Vastustaja ja kohalik omavalitsus vaidlesid määruskaebusele vastu.
11.Tallinna Ringkonnakohus palus 21.11.2017.a kirjaga avaldajal täpsustada avalduse aluseks olevaid asjaolusid. 30.11.2017.a esitas avaldaja täiendavad selgitused. Määruse põhjendused
12.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu määrus on põhjendatud ja seaduslik ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb seega jätta rahuldamata.
13.TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda
5(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464 juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
14.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et isiku paigutamine tema nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda tema tahtest olenemata oli põhjendatud. TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eeldused olid täidetud. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub toimikust, et isik on kohtuniku poolt ära kuulatud (tl 28) ning et psühhiaatri hinnangul oli vajalik esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine kuni 40 päevani (tl 11-12). Seega olid täidetud ka TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad formaalsed eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.
15.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuses väljatoodud seisukohaga, et puudutatud isik on psüühiliselt terve, ei vaja ravi ega ole ohtlik. Nimetatud seisukohad lähevad vastuollu asja materjalidega, sh psühhiaatrite arvamusega, isikule määratud esindaja seisukohaga ning maakohtu poolt tuvastatuga. Asja materjalidest nähtub, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused on täidetud. Määruskaebuses toodud väited nimetatud asjaolude esinemist ümber ei lükka. Maakohus on õigesti tuvastanud, et isikul esines raske psüühikahäire ning tema seisundist lähtuvalt ei olnud ta võimeline mõistma oma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Määruskaebuse väited, mille kohaselt peab puudutatud isik end terveks on põhjendamata. Määruskaebuse esitajal diagnoositi raske bipolaarne meeleoluhäire, psühhootiliste sümptomiteta maania (RHK-10 kood nr F31.1), mis ei võimaldanud isikul sihipäraselt käituda ega oma käitumisest aru saada. Diagnoos tugines puudutatud isikul esinenud järgmistel sümptomitel: kõrgenenud meeleolu sõltumata olukorrast, energiatulv, eufoorilisus, üliaktiivsus, kõnetung, vähenenud unevajadus, alanenud tähelepanu ja keskendumisvõime, ebaadekvaatselt tõusnud enesehinnang ning spontaansed põhjendamatult optimistlikud suurusmõtted, kvantitatiivsed tajuhäired (nt päevavalguse tundumine silmadele liialt eredalt), tahteaktiivsuse tõus ning sihipärasuse langus, mis väljendus ebapraktiliste tegevuste tegemises, mõtlematute kulutuste tegemine, väheste sotsiaalsete piduritega suhtlemine ja suhete loomine, provokatiivsetele olukordadele reageerimine ärrituse, kahtlustuste ning ka füüsilistesse konfliktidesse sattumisega, mis ei olnud isikule enne haigusepisoodi iseloomulik. Ringkonnakohtul pole alust kahelda eeltoodud sümptomite esinemises ning sellest tulenevalt ka diagnoosis. Eeltoodud sümptomite, varasema käitumise ning hospitaliseerimisel väljendatud mõtete alusel on usutav, et nimetatud meeleoluhäire piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Määruskaebuses esitatud väide, et 17.08.2017.a leidis Sankt-Peterburgis asuv psühhiaater TT, et puudutatud isikul puuduvad psüühilise haiguse tunnused, ei anna alust leida vastupidist. Avaldaja märkis ning ringkonnakohus nõustub sellega, et meeleoluhäire sümptomid ei pruugi olla püsivad ning varasemaid hinnanguid ei saa seetõttu arvestada. Puudutatud isiku poolt määruskaebusele lisatud tõendi ja selle tõlke kohaselt on puudutatud isiku läbi vaadanud neuroloog ja refleksterapeut, kes ei ole eelduslikult pädevad hindama isikute psüühilist seisundit. Esitatud tõenditest ei nähtu, et puudutatud isiku tervislikku seisundit oleks PsAS §-s 11 nimetatud kriteeriumitele vastavalt hinnanud psühhiaater. Asjaolu, et isikul võivad esineda selgroo kaelaosa funktsionaalsed ja vegetatiivsed närvisüsteemi häired, ei lükka ümber puudutatud isikul kahe psühhiaatri poolt tuvastatud bipolaarse meeleoluhäire mitmeid sümptomeid. Lepingulise esindaja viited erialakirjandusele ja hinnang puudutatud isiku käitumisele ei anna alust leida, et psühhiaatrite kui ekspertide antud hinnang puudutatud isiku käitumisele oli ebaõige. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida.
6(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464
16.Samuti ei ole põhjendatud, et arstid ja maakohus on valesti leidnud, et isik on ohtlik. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest selgelt, miks tuleb isikut ohtlikuks pidada (isik muutub haigushoos agressiivseks ja provotseerib füüsilisi konflikte, ravita jäämisel isiku haigusseisund süveneb). Puudutatud isiku ohtlikkust on kohtu nõudmisel avaldaja täiendavalt lahti selgitanud 30.11.2017.a menetlusdokumendis. Arsti hinnangul oli isik peamiselt ohtlik iseendale, mh on kestev magamatus ja kehaline ülierutuvus puudutatud isiku psüühikahäire sümptomitena ohtlikud isikule endale, mh kaasneb nendega südame rütmihäirete risk, kehakaalu suur langus ning kesknärvisüsteemi närvirakkude kiirem hävinemine, mille tulemusel võib isikul tekkida ajukahjustus. Samuti võib arsti hinnangul puudutatud isikul esineva psüühikahäire ravimata jäämisel haigus suure tõenäosusega muutuda püsivaks meeleoluhäireks (st normaalse meeleolu perioode ei õnnestu saavutada) ja raviresistentseks, mille tulemusel võib isiku toimetulekuvõime langeda või isik invaliidistuda, ning järgnevad ägenemised võivad olla raskekujulisemad, raskemini ravile alluvad ja tihedamad. Lisaks sellele, et ravita jäämine on otseselt ohtlik isiku enda tervisele, on isiku enda varasema käitumise alusel tõenäoline (mh füüsilistesse konfliktidesse sattumine tavaolukordade provokatsioonina tajumise tulemusel, enda abikaasa füüsiline kinnihoidmine) ja isikul esinevale haigusseisundile iseloomulik konfliktidesse sattumine tunnetatud väliste piirangute või provotseeritud olukordade korral, mis tavaolukorras agressiivset käitumist tingima ei peaks. Samuti on arsti selgituste kohaselt psüühikahäire edasise kulu puhul ravita jäämisel tõenäoline, et lisanduda võivad psühhootilised sümptomid (sh luulumõtted ja tajuhäired), mis mõjutavad isiku käitumist sellisel määral, et on järjest tõenäolisem agressiivse käitumise kordumine ja sagenemine, mis võib ohustada ümbritsevaid. Seega ei ole ravita jäämisel ka tavaolukordade puhul välistatud, et haigusepisoodi korral võib isik ohustada peale enda julgeoleku ka enda lähedaste ja kolmandate isikute tervist ja julgeolekut. Puudutatud isik tajub maniakaalses seisundis provokatsioonina olukordi, mida saab pidada igapäevasteks. Arsti selgituste kohaselt on eelkõige tavapärane just haige isiku rünnakute ohvriks sattumine enda põhjendamatult agressiivse ja provotseeriva käitumise tõttu teiste isikute suhtes. Puudutatud isiku abikaasa selgituste kohaselt leidis puudutatud isikul selline juhtum aset ka 2017.a juulikuus, mille puhul puudutatud isik tajus, et teine mees käitus tema suhtes üleolevalt ning asja lahendama minnes tekkis füüsiline konflikt, mille tulemusel pidi isik pöörduma EMO-sse. Samuti oli isik varasemalt psühhiaatriakliinikus viibides muutunud füüsiliselt agressiivseks selliselt, et oli vaja rakendada lühiajalisi ohjeldusmeetmeid. Ka puudutatud isiku vend märkis, et puudutatud isik on talle väitnud, et ta on saanud turvameeste käest peksa (tl 29). Eeltoodud asjaolud annavad alust leida, et isiku paigutamine kinnisesse asutusse oli vajalik, kuivõrd viivitusega oleks kaasnenud oht nii isikule endale kui ka kolmandatele isikutele. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda arstide ja maakohtu poolt isiklikul vaatlusel tuvastatus, et isik oli ohtlik nii endale kui ka teistele.
17.Täiendavalt ei saa isik ise aru oma ravivajadusest (nagu nähtub ka määruskaebusest), mis on ka arsti selgituste kohaselt iseloomulik diagnoositud meeleoluhäirele, kuivõrd haiguse sümptomid on mh energiatulv, eufooriatunne ja kõrgenenud enesehinnang. Ei ole välistatud, et haiguskriitika ei teki ka sümptomite kadumisel. Arvestades seda, et isik on korduvalt tema tahtevastaselt hospitaliseeritud, pole seejärel aga vastuvõttudel käinud, ravimeid vabatahtlikult tarvitanud ega määratud toetusraviga jätkanud, ei ole muu psühhiaatriline abi ilmselt küllaldane. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
18.Määruskaebuses on puudutatud isik seadnud kahtluse alla ka arsti poolt taotletud ja maakohtu poolt kindlaksmääratud ravi liigina elekterkonvulsioonravi. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuses toodud sellekohased vastuväited põhjendamatud. Käesoleval juhul on arsti poolt taotletud ja maakohtu poolt võimaldatud ravi põhjendatud, arvestades et
7(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464 arsti selgituste kohaselt on vastavalt rahvusvahelistele bipolaarse häire ravijuhiste (CANMAT, NICE) soovitustele tuginedes vajalik ühe ravi võimalusena määrata ka elekterkonvulsioonravi. Käesoleval juhul on arst ka selgitanud, et kuigi seda ravi liiki puudutatud isiku puhul ei kasutatud ning seda kasutatakse üldjuhul viimase variandina, ei ole nimetatud ravi liigi kasutamine välistatud ja selle kohaldamine võib olla vajalik, kui isiku haigus ei allu teistele ravi liikidele. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti määranud selle ühe võimaliku ravi liigina.
19.Täiendavalt vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et puudutatud isiku paljasõnaline väide, et tema poolt konfliktide provotseerimine on tõendamata, ei anna alust kahelda psühhiaatrite ja lähedaste tähelepanekutes, arvestades et puudutatud isikul esineva psüühikahäire puhul on ravivajaduse, sh sümptomite eitamine tavapärane. Konfliktide provotseerimine ei ole ka ainus asjaolu, mille alusel on käesoleval juhul leitud, et puudutatud isik on vaja paigutada kinnisesse asutusse ja talle tahtevastast ravi kohaldada. Eeltoodud põhjendustel on isikul tuvastatud raske psüühikahäire, mille sümptomite tulemusel on ravita jäämine ohtlik nii isiku enda tervisele kui ka tõenäoliselt teistele haiguse süvenedes. Nimetatu hindamisel saab kohus lähtuda ka lähedaste kirjeldustest ja arstide poolt tuvastatust. Samuti kuulasid käesoleval juhul puudutatud isiku üle ka puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja ja kohtunik isiklikult, kes samuti vahetult tuvastasid, et kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtevastase ravi kohaldamise eeldused, sh puudutatud isiku ohtlikkus on olemas. Puudutatud isiku sõit Saksamaa kiirteel 200 km/h ei ole samuti ainuke asjaolu, mille alusel tuvastati puudutatud isiku ohtlikkus psüühikahäire tulemusel. Kuigi Saksamaa kiirteel võib selline käitumine olla lubatud, siis arvestades, et puudutatud isikul on esinenud maniakaalseid hoogusid psüühikahäire tulemusel ning kiirteel sõites reisis isik enda perega, sh kahe alaealise lapsega, kes tajusid olukorda ohtlikuna endale, on nimetatu siiski üks asjaolu, mida saab arvestada puudutatud isiku psüühikahäirest tuleneva ohtliku käitumisena, kuivõrd teised isikud tundsid, et nende julgeolek on ohustatud puudutatud isiku käitumise poolt, mida vaimselt terve isik ja vanem peaks lastega viibides vältima, olenemata sellest, kas see on seadusega lubatud või mitte. Asjaolu, et alates 24.08.2017.a allus isik ravile vabatahtlikult ning puudutatud isik ise märkis määruskaebuses, et ravi on võimalik jätkata ambulatoorselt, ei anna alust leida, et ravi oli põhjendamatu. Asjaolu, et puudutatud isiku suhtes lõpetati tahtevastane ravi varasemal korral, ei anna samuti alust leida, et käesoleval juhul oli tahtevastane ravi põhjendamatu, vaid pigem näitab isiku korduv kinnisesse asutusse paigutamine, et isikul on krooniline meeleoluhäire. Raviga ajutine nõustumine, kuid toetusraviga mittejätkamine ei ole alus, et leida, et isiku järgnevad hospitaliseerimised on alusetud. Seoses meeleoluhäire tekkimise põhjustega selgitas avaldaja, et psüühiliste haiguste vallandumisel on seos kõrgenenud stressi, eraeluliste ja tööalaste probleemidega, kuid haiguse vallandudes vajab isik ravi hoolimata põhjustest, mille tõttu haigus võib olla ilmnenud. Puudutatud isiku tervislik seisund 2014.a ja tema võime ettevõtet juhtida kuni 2015.a juulini ei anna alust leida, et 2017.a suvel ei vajanud isik tahtevastast ravi. Ülejäänud määruskaebuse väited ei anna samuti alust leida, et psühhiaatrite poolt tuvastatu oli ebaõige ning et arstide ja lähedaste poolt kirjeldatu alusel oleks maakohus ebaõigesti leidnud, et isik vajab tahtevastast ravi, mh töötajate suhtumine puudutatud isikusse, lepingulise esindaja isiklik arvamus puudutatud isiku iseloomu ja ohtlikkuse kohta.
20.Puudutatud isik on määruskaebuses palunud määrata psühhiaatriline ekspertiis. Arvestades, et puudutatud isiku suhtes on 20.09.2017.a seisuga lõpetatud tahtevastane ravi ja kinnisesse asutusse paigutamine, põhjusel et isik tervenes, ei saaks käesoleval ajal ekspertiisiga tuvastada asjaolusid, mis olid isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused 2017.a augustis. Seetõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata.
8(9)
Tsiviilasi nr 2-17-12464
21.Arvestades, et tegemist on sisuliselt lõpplahendiga, kuivõrd esialgse õiguskaitse menetlusele põhimenetlust ei järgnenud, tuleb kindlaks määrata ka menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 lause 1). TsMS § 172 lg 3 lause 1 kohaselt isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud jätta käesolevas asjas menetluskulud riigi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus (TsMS § 174 lg 3).
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.