Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. detsember 2017, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-2068
Kohtuasi
XX hagi YY vastu ühisomandi lõpetamiseks ja YY vastuhagi XX vastu ainuomandi tuvastamiseks ja ühisomandi lõpetamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. juuli 2017. a otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik XX apellatsioonkaebus (3500 eurot) ja hind YY apellatsioonkaebus (3500 eurot) Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja XX (endine X, isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov Kostja YY (isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg
Kohtuistungi toimumise aeg
31. oktoober 2017
Istungil osalenud isikud
Hageja lepinguline Tverdohlebov
esindaja
vandeadvokaat
Jevgeni
Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Aarne Akerberg
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 13. juuli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2068 osas, millega maakohus lõpetas kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX), korteriomandi (registriosa nr YYYYYYYY) ja Osaühingu A (registrikood XXXXXXXXX) osa ühisomandi, mõistis YY-lt XX kasuks välja hüvitise 17 500 eurot, mõistis XX-lt YY kasuks välja hüvitise 32 458 eurot 50 senti ületavas osas ja tasaarvestas nõuded. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastada nimetatud kinnisasja, korteriomandi ja osa kuulumine YY ainuomandisse, jätta YY-lt XX kasuks hüvitis välja mõistmata ja mõista XX-lt YY kasuks välja hüvitis 32 458 eurot 50 senti. Muus jätta maakohtu otsus muutmata.
2.2.Tuvastada, et kinnisasi (registriosa nr XXXXXXX) kuulub YY ainuomandisse. Kohustada XX andma vajalikud tahteavaldused kinnistusraamatu registriosa nr XXXXXXX II jakku ühisomanike YY ja XX kohta tehtud kande kustutamiseks ning YY ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.
2.3.Tuvastada, et korteriomand (registriosa nr YYYYYYYY) kuulub YY ainuomandisse. Kohustada XX andma vajalikud tahteavaldused kinnistusraamatu registriosa nr YYYYYYYY II jakku ühisomanike YY ja XX kohta tehtud kande kustutamiseks ning YY ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.
2.4.Tuvastada, et Osaühingu A (registrikood XXXXXXXXX) osa (nimiväärtusega 1278 eurot) kuulub YY ainuomandisse. Kohustada XX andma vajalikud tahteavaldused osa üleandmiseks YY ainuomandisse.
2.5.Lõpetada osaühingu N (registrikood XXXXXXXXX) osa (nimiväärtusega 13 453 eurot) ühisomand ja anda see XX ainuomandisse. Kohustada YY andma vajalikud tahteavaldused osa üleandmiseks XX ainuomandisse.
2.6.Mõista XX-lt YY kasuks osaühingu N osa eest välja hüvitis 32 458 eurot 50 senti.
2.7.Jätta XX ja YY maakohtus kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda.
3.Rahuldada XX apellatsioonkaebus osaliselt.
4.Rahuldada YY apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Jätta XX ja YY apellatsioonimenetluse kulud kummagi poole enda kanda.
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2-16-2068 Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 9. veebruaril 2016 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus lõpetada poolte ühisomandi ning jagada ühisomandis olevad asjad. Hageja palus müüa ühisomandis oleva kinnisasja ja korteriomandi ning jagada saadud raha poolte vahel võrdselt või anda kinnisasja ja korteriomandi ainuomandi üle kostjale, kohustada teda tegema omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused ja kohustada teda tasuma hagejale õiglast hüvitist kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Samuti palus hageja jagada ühisomandis olevad osaühingute osad poolte vahel võrdselt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt oli hageja alates 8. juulist 1993 abielus CC-ga (pärandaja). Pärandaja suri 23. augustil 2015 ja tema ainupärijaks on kostja (pärandaja poeg).
10.detsembril 2015 koostas notar pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse nr 5339, mille kohaselt kuuluvad poolte ühisomandisse Tallinnas PPP asuv korteriomand (korteriomand), Kohila vallas Aespa alevikus SSS asuv kinnisasi (kinnisasi), Osaühingu A osa (osa I) ja osaühingu N osa (osa II). Kostja ei oleva pärimismenetluses pärandavara tuvastamist vaidlustanud. Hageja on teinud kostjale ettepaneku lõpetada ühisomand, kuid kohtuväline jagamine ei ole õnnestunud. Kinnisasi ja korteriomand kuulusid abikaasade ühisvara hulka. Abikaasad ostsid kinnisasja abielu ajal (11. november 1998) erastamisväärtpaberite (EVP) eest. Samuti ostsid abikaasad korteri abielu ajal (27. novembril 1995), mille juurde erastasid hiljem ühiste vahendite eest ehitisealuse maa. EVP-d sai pärandaja oma abielu ajal väljateenitud tööstaaži eest, mistõttu olid need ühisvaraks. Lisaks ostsid abikaasad EVP-sid ühisvara eest, sh märgiti tehingu selgituseks „kinkimine“ liigsete formaalsuste vältimiseks. Asjas ei ole tähtsust sellel, kes oli enne korteriomandi kinnistamist korteri üürnikuks või enne kinnisasja kinnistamist aiandusühistu liikmeks. Korteriomandi väärtus on 59 000 eurot ja kinnisasja väärtus 35 000 eurot. Osaühingute osad kuulusid samuti abikaasade ühisvara hulka. Osa I tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, sest selle väärtus suurenes abielu ajal oluliselt (5 korda), kuna abielu ajal tegid abikaasad ühisvara arvel sissemakse ühingu osakapitali. Osaühingu juhatuse liikmeks on kostja, mistõttu ei ole hagejal infot selle väärtuse kohta. Osa II omandati abielu ajal. Kostja käitumise tõttu on ühingu majandustegevus seiskunud ja ühing tuleb likvideerida. Kostja vastuväited ja vastuhagi
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagis nimetatud esemed ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka ja ka hageja ise ei pidanud varem neid ühisvaraks. Abikaasad sõlmisid 30. juulil 2004 ühisvara jagamise kokkuleppe, milles nimetatud esemeid ühisvarana ei nimetatud ega jagatud. Ühisvara jagamisega loobus pärandaja olulises osas oma varast hageja kasuks. Korteriomand ja kinnisasi ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka, mistõttu ei pea kostja tasuma hagejale hüvitist. Pärandaja oli enne abielu sõlmimist aiandusühistu liige.
11.septembril 1993 andis aiandusühistu aiamaja jm vara pärandajale kui aiandusühistu liikmele tasuta üle. Pärandaja kui aiamaja omanik erastas 11. juunil 1998 aiamaja aluse maa hinnaga 6900 krooni talle kuulunud EVP-de eest. 31. augustil 1998 kanti pärandaja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Korteriomandi esemeks olevat korterit kasutasid esmalt
2-16-2068 pärandaja vanemad ja alates 29. aprillist 1986 üürilepingu alusel pärandaja. Pärandaja erastas
27.novembril 1995 korteri hinnaga 11 880 krooni ja tasus selle eest oma EVP-dega. Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2001. a korraldusega määrati ehitise teenindamiseks vajalik maa korteriomandi seadmiseks ja 14. detsembril 2001 kanti kostja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Pärandajal oli õigus saada 28 tööaasta eest 8400 EVP-d, lisaks kinkis NK pärandajale 12 000 EVP-d ja VA 93 498 EVP-d. Seega olid EVP-d pärandaja lahusvaraks, kuna ta omandas need tööaastate eest ja kinkena. Kostja on kandnud korteriomandi ja kinnisasja remondikulusid. Hageja ei ole panustanud nende omandamisse ega remonti. Juhul, kui kostja peab hagejalt hüvitist maksma, ei ületa korteriomandi väärus 50 000 eurot ja kinnisasja väärtus 30 000 eurot. Kostja kasutab juba aastaid korteriomandit pere ühise koduna ning kinnisasja suvilana, mistõttu tuleb korteriomand ja kinnisasi jätta kostja ainuomandisse. Abikaasade ühisvaraks oli osa II, kuid osa I oli pärandaja lahusvara. Osa I ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka. Pärandaja surma ajal kuulus pärandajale 1278 euro suuruse nimiväärtusega osa ja kostjale 3834 euro suuruse nimiväärtusega osa. Pärandaja asutas enne abielu sõlmimist (13. novembril 1991) Aktsiaseltsi A. 5. juulil 1997 kujundati aktsiaselts ümber osaühinguks. 22. juunil 1999 otsustasid osanikud suurendada osakapitali fondiemissooni teel, mille tulemusega suurenes pärandaja osa 20 000 kroonini (1278 euroni). Hageja ega abikaasade ühisvara arvel ei ole osa omandamiseks kulutusi tehtud. Osa II nimiväärtusega 13 453 eurot oli abikaasade ühisvara ja see ühing on hageja kontrolli all. Hageja nõusolekul on osaühingu väikeosanik ja juhatuse liige GG lõpetanud majandustegevuse, viinud ühingust välja kogu vallasvara ning kavatseb võõrandada ainsa ühingule kuuluva kinnisasja. Sellises olukorras on õiglane jätta osa hageja ainuomandisse ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis, mille suurus vastab poolele osa turuväärtusele pärandaja surma ajal (23. augustil 2015).
3.Kostja esitas 22. aprillil 2016. a vastuhagi, milles palus jagada poolte ühisomandis olevad asjad kostja soovitud viisil. Kostja palus jätta kinnisasja, korteriomandi ja osa I hüvitist maksmata kostja ainuomandisse ning kohustada hagejat andma omandi üleandmiseks vajalikud tahteavaldused. Osa II palus kostja jätta hageja ainuomandisse ning mõista hagejalt selle eest enda kasuks välja hüvitise 95 190 eurot (pool osa väärtusest pärandaja surma ajal). ERI Kinnisvara kutselise hindaja ja riiklikult tunnustatud eksperdi AT eksperthinnangute kohaselt on kinnisasja harilik väärtus 35 000 eurot ning korteriomandi harilik väärtus 59 000 eurot. Osa I harilik väärtus on 3855 eurot ja osa II väärtus 190 381 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 13. juuli 2017. a otsusega osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi. Maakohus jättis kinnisasja, korteriomandi ja osa I kostja ainuomandisse ning osa II hageja ainuomandisse, kohustas pooli andma omandi üleminekuks vajalikud tahteavaldused ning mõistis hagejalt pärast poolte hüvitisenõuete tasaarvestamist kostja kasuks välja 30 247 eurot 50 senti. Maakohus tuvastas asjas järgmised asjaolud: - pärandaja tegi 30. juunil 2015 testamendi, millega määras ainupärijaks kostja;
2-16-2068 -
-
pärandaja ja hageja abielu registreeriti 8. juulil 1993 ja abikaasade varalistele suhetele kohaldus alates 30. juulil 2004 abieluvaralepingu sõlmimisest lahusvara režiim; Tallinna notar Priidu Pärna koostas ja tõestas 10. detsembril 2015 pärimistunnistuse ja omandiõigusetunnistuse, mille kohaselt on 23. augustil 2015 surnud pärandaja ainupärijaks kostja; pärimismenetluse käigus tuvastas notar, et pärandaja nimel olev kinnisasi, korteriomand , osa I ja osa II kuuluvad pärandaja ja hageja ühisvara hulka; pärimistunnistuse alusel kanti hageja ja kostja 21. juunil 2017 korteriomandi ja kinnisasja ühisomanikena kinnistusraamatusse.
Maakohus juhindus otsust tehes asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-st 1 koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 6 ja § 77 lg-ga 2, samuti perekonnaseaduse (PKS) §-st 39 ja Riigikohtu 8. detsembri 2000. a otsuses väljendatud seisukohast, et pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas abikaasade osade võrdsust. Pärimistunnistuse ja omandiõiguse tunnistuse kohaselt tuvastas notar, et kõik varaesemed kuulusid abikaasade ühisvara hulka. Kohtule esitatud ühisvara jagamise ja abieluvaralepingust nähtub, et abikaasade varasuhtele kohaldus alates 8. juulist 1993 kuni 30. juulini 2004 ühisvara režiim ning abikaasad jagasid 30. juulil 2004 ühisvarana sõiduauto, Tallinnas XXX teel asuva kinnisasja ja garaažiühistu liikme varalised õigused ja kohustused, jättes need hagejale ilma hüvitist maksmata. Korteriomand oli pärandaja lahusvara. Asjas on tõendatud, et korteriomandit kasutasid alates
27.veebruarist 1973 pärandaja vanemad. Alates 29. aprillist 1986 sai korteriomandi üürnikuks pärandaja, kes erastas selle 27. novembril 1995 sõlmitud ostu-müügi lepinguga 11 880 krooni eest. Pärandaja tasus erastamisel EVP-dega, mille ta oli saanud 28 tööaasta eest (8400 EVP) ja kinkena (12 000 EVP ja 93 498 EVP). Seega omandas pärandaja korteriomandi oma lahusvara arvel ja selleks ei ole tehtud kulutusi abikaasade ühisvara arvel. Tallinna Linnavalitsus 16. mai 2001. a korraldusega nr 1937-k, määrati ehitise teenindamiseks vajalik maa korteriomandi seadmiseks ja 2. oktoobril 2001 kanti pärandaja korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse. Lahusvaraks oleva korteri kinnistamisel jäi tekkinud korteriomand eluruumide erastamise seaduse (EES) § 211 ja § 214 lg 5 ning Riigikohtu praktika kohaselt selle abikaasa lahusvaraks, kelle lahusvaraks oli ka vallasasjast korter. Seega oli korteriomand pärandaja lahusvara ja see ei ole poolte ühisomandis. Kinnisasi kuulus abikaasade ühisvara hulka. Asjas on tõendatud, et pärandaja oli enne hagejaga abielu sõlmimist AÜ VVV liige ja kasutas aiamaja ning kasvuhoonet. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis AÜ VVV 11. septembril 1993 pärandajale üle VVV krundil nr 30 asuva aiamaja, kasvuhoone ning püsiistandikud. Seega kasutas pärandaja aiandusühistu liikmena nimetatud varasid ning omandas need erastamise käigus tasuta, mistõttu oli aiamaja pärandaja lahusvara. 11. juunil 1998 sõlmitud ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu alusel omandas pärandaja aiamaja juurde kuuluva maatüki (985 m2) 6900 krooni eest, mille pärandaja oli tasunud EVP-des enne lepingu sõlmimist. Seega omandas pärandaja kinnisasja enda lahusvara arvel. Pärandaja erastas maa ja ta kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse abielu ajal. Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel Riigikohtu praktika järgi abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana. Seega oli kinnisasi hageja ning pärandaja ühisvara ning kuulub hageja
2-16-2068 ja kostja ühisomandisse. Tähtsust ei ole sellel, et kostja on kandnud kinnisasja oluliseks osaks oleva aiamaja remondikulusid (7300 euro), ega see, et hageja ei ole kinnisasja kunagi kasutanud. Oluline ei ole ka asjaolu, et mingeid kulutusi seoses kinnistu või aiamajaga ei ole tehtud pärandaja ning hageja ühisvara arvel. Pärast abikaasa surma ei saa abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Osa I ei kuulunud pärandaja ühisvara hulka. Asjas on tõendatud, et pärandaja asutas Aktsiaseltsi A 13. novembril 1991. Seega omandas pärandaja aktsiad enne abielu. Aktsiaselts kujundati 5. juulil 1997 ümber osaühinguks ja kanti 22. septembril 1997 äriregistrisse ärinimega Osaühing A. Osanikud otsustasid 22. juunil 1999 osakapitali suurendamise fondiemissiooni teel, mille tulemusena suurenes pärandajale kuuluva osa nimiväärtus 20 000 kroonini (1278 eurot). Hageja ei ole teinud mingeid kulutusi osa omandamiseks. Samuti ei ole tõendatud, et osa omandamiseks tehti kulutusi abikaasade ühisvara arvel. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt on osaühingu ainuosanik kostja. Seega ei kuulu osa I ühisomandi koosseisu. Kohus on kaasomandi lõpetamisel seotud hagis või vastuhagis nimetatud kaasomandi lõpetamise viisidega ning maakohus hindab asja lahendades paralleelselt nii hagis kui ka vastuhagis esitatud taotlusi. Kehtivat perekonnaseadust tuleb kohaldada siis, kui pärand on avanenud pärast 1. juulit 2010 ning selle kohaselt ei saa taotleda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist. Kuigi korteriomand ja osa I ei kuulu poolte ühisomandisse, tuleb ka nende osas ühisomand kohtuotsusega lõpetada ja jätta need kostja ainuomandisse, sest notar on nende kohta väljastanud pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse ning hageja on kantud ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Kuna korteriomand ja osa I olid pärandaja lahusvaraks, ei pea kostja nende eest hagejale hüvitist maksma. Kinnisasi tuleb jätta kostja ainuomandisse. Kostja huve riivaks hagejast olulisemalt ühisomandis oleva kinnisasja kaasomanike vahelisel enampakkumisel võõrandamine, sest kinnisasi on olnud aastaid kostja ja tema pere omandis ning kasutuses. Hageja huve ei riivaks kinnisasja jätmine kostjale, sest hageja ei ole kinnisasjaga emotsionaalselt seotud. Hageja ei ole kunagi kinnisasja kasutanud ega teinud sellele kulutusi. ERI Kinnisvara eksperthinnangu järgi on kinnisasja turuväärtus 35 000 eurot ning hagejale tuleb maksta omandi kaotuse eest õiglane hüvitis, mis on 1⁄2 kinnisasja hinnast (17 500 eurot). Osa II (nimiväärtusega 13 453 eurot) tuleb jätta hageja ainuomandisse. Osa ei ole mõistlik jagada reaalosadeks, see tähendaks isuliselt osa jagamata jätmist ja tooks kaasa hulgaliselt vaidlusi osanike vahel. Osa reaalosadeks jagamise korral jääks kostja vähemusse ja tal puuduks tõhus viis oma õigusi kaitsta. Arvestades poolte omavahelist läbisaamist, ei ole samuti mõistlik osa reaalosadeks jagada. Osa väärtuse määramisel ei saa lähtuda osa väärtusest ajal, mil hageja omandas ühingu üle kontrolli, vaid hüvitis tuleb määrata omandi kaotamise aja ligilähedase seisuga. Ekspertiisiakti kohaselt oli osaühingu netovara väärtus
31.detsembri 2016. a seisuga 95 495 eurot, millest pool (47 747 eurot 50 senti) tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel tuleb hageja ja kostja vastastikused kohustused tasaarvestada ning tasaarvestuse järel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 30 247 eurot 50 senti (47 747,50 –17 500).
2-16-2068 Kuna kostjal ei ole kohustust maksta hagejale hüvitist, ei tule määrata kohtuotsuse täitmise viisi hageja soovitud kujul. Samuti ei ole hageja taotlus põhjendatud. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades. Kostja apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et pärast abikaasa surma ei saa ühisvara jagades poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Kostja esitas ja tõendas kinnisasja jagamisel võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks olevad asjaolud (maatükk erastati kostja lahusvaraks olevate EVP-de eest) ning maakohus ka tuvastas need, mistõttu tuli kinnisasja jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest. Kuna hageja ei panustanud midagi kinnisasja omandamiseks, siis sai hüvitis omandi kaotamise eest olla 0 eurot, st tuli jätta kostjalt hageja kasuks hüvitis 17 500 eurot välja mõistmata. Lisaks tugines kostja vastuhagis asjaolule, et ühisvara jagamise lepinguga loobus pärandaja olulisest osast oma varast ja abikaasad ei käsitanud vaidlusaluseid esemeid ühisvarana, kuid maakohus ei võtnud selle kohta seisukohta. Kostja esitatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludel võiks PKS § 27 lg 2 p 3 järgi tegemist olla ka pärandaja lahusvaraga. Maakohus määras vääralt kindlaks osa II väärtuse ja mõistis seetõttu ekslikult hagejalt kostja kasuks välja väiksema hüvitise. Maakohus oleks pidanud määrama hüvitise suuruseks 79 453 eurot 50 senti. Kuigi kohtupraktika kohaselt tuleb üldjuhul määrata hüvitise suurus omandi kaotamise aja seisuga, tuleb praeguses asjas sellest kõrvale kalduda, sest hageja kontrollis pärast pärandaja surma osaühingut ning asus selle majanduslikku olukorda halvendama ja väärtust vähendama. Hageja hea usu põhimõtte vastane ja kostja õigusi kahjustav käitumine ei või anda hagejale eeliseid, s.o kohustust maksta kostjale väiksemat hüvitist. Seetõttu tuleb osa II väärtuse määramisel lähtuda osa väärtusest päeval, mis on võimalikult lähedane pärandaja surma päevale. Analoogia korras peaks ka praegusel juhul hageja hüvitama PKS §34 lg 1 ja 3 järgi ühisvara väärtuse vähenemise. Maakohus tasaarvestas hagejalt ja kostjalt vastastikuselt väljamõistetud hüvitised, kuid kuna kostjalt oleks tulnud hageja kasuks jätta hüvitis välja mõistmata, siis on tasaarvestus põhjendamatu. Kuna hagi oleks tulnud jätta rahuldamata ja vastuhagi rahuldada, siis oleks tulnud jätta menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude jaotus on ebaõige ka seetõttu, et kostja kandis kõigi asjade hindamise kulud (ekspertiisitasu 2400 eurot), mistõttu oleks vähemalt osa kostja kuludest tulnud jätta hageja kanda.
7.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja jäi varem kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde. Maakohus ei pidanud abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduma, sest PKS § 210 lg 2 järgi tule kohaldada kehtivat perekonnaseaduse, mis võrdsusest kõrvale kaldumise võimalust ei sätesta. Kuna võrdsusest kõrvalekaldumise küsimust ei arutatud, ei saanud hageja
2-16-2068 võimalust esitada oma vastuväiteid ja tõendeid. Hageja sai suuremat sissetulekut ja poja ülalpidamine oli peamiselt tema õlul. Hageja apellatsioonkaebus
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi, jättis menetluskulud poolte enda kanda ja jättis menetluskulude hüvitise hageja kasuks välja mõistmata. Hageja palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja kasutuseelise ja määrata kindlaks otsuse täitmise korra Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta samuti kostja kanda ja mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise koos viivisega. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus ekslikult ja viitamata ühelegi normile, et korteriomand ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS §14 lg 1 järgi oli korteriomand abikaasade ühisvara, mistõttu pidi maakohus mõistma selle eest hagejale välja hüvitise 29 500 eurot. Maakohus tuvastas vääralt, et osa I omandati enne abielu ning leidis seetõttu vääralt, et osa I ei kuulunud abikaasade ühisvara hulka, kuigi aktsiaseltsi A asutamise taotlus ei tõenda, et osaühing oli asutatud, samuti ei vasta taotlusel märgitud kapital osaühinguks ümberkujundamise ajal ühingul olnud kapitali suurusele. Seega omandati osa abielu ajal ja see oli enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi ühisvara. Maakohus kohaldas vääralt kehtivat perekonnaseadust. Lisaks on osa väärtus abielu ajal oluliselt suurenenud, mis annab alust tunnistada see enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 alusel ühisvaraks. Hageja on nõus lugema osaühingu osa väärtuseks 7197 eurot, mistõttu peab kostja talle hüvitama 3598 eurot 50 senti. Maakohus määras osa II väärtuse varem tehtud ekspertiisi, mitte hilisemate andmete alusel. Kuna tänaseks on osa II väärtus muutnud, tellis hageja osa hindamise. Hüvitis omandi kaotamise ees tuleb määrata kindlaks omandi kaotamise aja seisuga. Hindamisakti kohaselt on osaühingu 72,7% osaluse õiglane väärtus 31. juuli 2017 seisuga 64 917 eurot, millest hageja peab kostjale hüvitama pool (32 458 eurot 50 senti). Kuna maakohus rahuldas hagi peaaegu täielikult, tuli hageja menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 3000 eurot ja viivis. Maakohus jättis vääralt kohtuotsuse täitmise viisi kindlaks määramata. Hageja andmetel kavatseb kostja hoiduda kohtuotsuse täitmisest kõrvale, mistõttu tuleb määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise viis selliselt, et täitmise tagamiseks seatakse kostjale kuuluva(te)le kinnisasjadele hüpoteegid ja mõistetakse kostjalt välja ka viivis. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui käsitas 15. mai 2017. a määrusega hageja esitatud hagi tervikteksti osaliselt hagi muutmiseks ega andnud hagi muutmiseks nõusolekut. Hageja ei muutnud hagi, sest nõudis endiselt ühisvara jagamist jagamata ühisvara osas. Kasutuseeliste menetlemine eraldi menetluses ei vasta menetlusökonoomia põhimõttele ja võtab hagejalt võimaluse tasaarvestada kostja nõudeid enda vastu. Hagejal on õigus saada kostjalt 40 900 eurot kasutuseeliseid, sest kostja on kasutanud kinnisasjas ja korteriomandit selle eest tasu maksmata. Hageja sai esitada alternatiivseid vara jagamise viise ning taotleda kostja ja hageja vastastikuste hüvitisenõuete tasaarvestamist kohtuotsuse resolutsioonis.
2-16-2068
9.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Maakohus tuvastas õigesti, et korteriomand oli pärandaja lahusvara. Isegi kui ringkonnakohus leiab, et korteriomand oli ühisvara, tuleb arvestada poolte panust ning kalduda kõrvale ühisvara osade võrdsusest. Osa I oli pärandaja lahusvara, sest pärandaja asutas aktsiaseltsi „A“ enne abielu sõlmimist ja see kujundati ümber osaühinguks. Kui abikaasa lahusvaraks oleva eseme väärtus suureneb abielu ajal juurdekasvu tõttu, ei tähenda see, et algset väärtust ületav osa kuulub ühisvara hulka. Seega ei muutnud osakapitali suurendamine osa ühisvaraks. Osa II väärtus tuleb määrata vastavalt kostja apellatsioonkaebuses märgitule. Kuna maakohus rahuldas hoopis vastuhagi peaaegu kogu ulatuses, ei olud alust jätta menetluskulusid kostja kanda. Maakohus ei pidanud määrama hageja taotletud täitmise viisi, sest ei mõistnud kostjalt hageja kasuks tasaarvestuse tulemusena hüvitist välja. Samuti ei ole hageja taotlus põhjendatud. Viivisenõuet ei ole hageja õigel ajal esitanud. Kuna hageja ei esitanud vastuväidet maakohtu 15. mai 2017. a määrusele, millega maakohus ei nõustunud hagi muutmisega, on hageja kaotanud õiguse tugineda maakohtu menetlusnormi rikkumistele selles osas. Maakohus keeldus õigesti hagi muutmisega nõustumast.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus lõpetas kinnisasja, korteriomandi ja osa I ühisomandi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise (17 500 eurot) ja hagejalt kostja kasuks hüvitise 32 458 eurot 50 senti ületavas osas, samuti osas, milles maakohus tasaarvestas poolte nõuded. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega tuvastab kinnisasja, korteriomandi ja osa I kuulumise kostja ainuomandisse, jätab kostjalt hageja kasuks hüvitise välja mõistmata ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 32 458 eurot 50 senti. Muus osas ei anna apellatsioonkaebused alust maakohtu otsust muuta. Kolleegium selgitab, et kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja arusaadavuse huvides muudab kolleegium kohtuotsuse tervikresolutsioonis osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni sõnastust ka muus osas, muutmata selle sisu.
11.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas korteriomand ja osa I kuulusid abikaasade ühisvara hulka või olid need pärandaja lahusvaraks, milline on osa II väärtus ja sellest tulenevalt õiglane hüvitis selle omandi kaotamise eest ning kas maakohus keeldus õigesti poolte osade võrdsusest kõrvale kaldumast. Sellest tulenevalt on pooled vaidlustanud ka maakohtu väljamõistetud hüvitised ja nende tasaarvestamise järel makstava hüvitise suuruse. Lisaks on hageja vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis määramata kohtuotsuse täitmise viisi ning menetlemata osad hagi terviktekstis esitatud nõuded. Samuti vaidlevad pooled menetluskulude jaotuse üle. Muus osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud.
2-16-2068
Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
12.Arvestades poolte apellatsioonkaebuste väiteid käsitleb kolleegium esmalt vaidlusaluste esemete kuulumist poolte ühisomandisse (I), vaidlusaluse eseme väärtust (II) ja osade võrdsusest kõrvale kaldumist vaidlusaluste esemete jagamisel (III). Seejärel käsitleb kolleegium hageja etteheiteid maakohtule hagi tervikteksti menetlemata jätmise kohta ja otsuse täitmise viisi kohta (IV). Viimaks otsustab ringkonnakohus menetluskulude jaotuse maa- ja ringkonnakohtus (V). I
13.Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et kinnisasi ja osa II kuulusid pärandaja ja hageja ühisvara hulka. Pooled vaidlevad selle üle, kas ka korteriomand ja osa I kuulusid abikaasade ühisvara hulka ja on seetõttu on poolte ühisomandis.
14.Esmalt ei ole hageja nõus sellega, et korteriomand kuulus pärandaja lahusvara hulka. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult ja kooskõlas Riigikohtu praktikas väljendatuga seisukohale, et korteriomand kuulus pärandaja lahusvara hulka, mistõttu ei ole see poolte ühisomandis. Selles osas nõustub kolleegium täielikult maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Maakohtu järeldust ei muuda ebaõigeks asjaolu, et notar on pärimis- ja omandiõiguse tunnistuses pidanud korteriomandit abikaasade ühisvaraks. Pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse väljastamine ei võta poolelt õigust tuvastada nimetatud asjaolu kohtus pärandvara jagamise menetluses, kui ta ei nõustu notari järeldusega. Lisaks märgib kolleegium aga seda, et olukorras, kus korteriomand ei kuulunud poolte ühisomandisse, ei saanud maakohus ka selle ühisomandit lõpetada sõltumata asjaolust, et pooled on kantud pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse alusel kinnistusraamatusse ühisomanikena. Kuna maakohus tuvastas, et korteriomand oli pärandaja lahusvara ja kostja kui pärija taotles korteriomandit enda ainuomandisse ja enda ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmist ja vastavate tahteavalduse saamist hagejalt, sai maakohus käsitada kostja nõuet omandiõiguse tuvastamise ja sellest tulenevalt kinnistusraamatu kande muutmise nõudena. Seetõttu muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 ja 7 ning tuvastab, et korteriomand kuulub kostja ainuomandisse.
15.Hageja ei ole nõus ka sellega, et osa I kuulus pärandaja lahusvara hulka. Ka selles osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Kolleegiumi hinnangul hindas maakohus selles küsimuses tõendeid vastavuses TsMS § 232 lg-ga 1 igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et aktsiaselts, mis oli osaühingu õiguseellane, asutati enne abielu sõlmimist, mistõttu saab ka osa I pidada omandatuks enne abielu sõlmimist. Kuigi kostja ei ole esitanud aktsiaseltsi asutamise aja tõendamiseks asutamiskoosoleku otsust ega aktsiaseltsi põhikirja, on kostja esitanud tõendina Tallinna Linnavalitsusele 13. novembril 1991 esitatud asutamisloa taotluse (I kd, tl 121), milles palus väljastada enda asutatud aktsiaseltsile A asutamisloa 13. novembril 1991 asutatud seltsi põhikirja alusel. Samuti on kostja selgitanud, et muud dokumendid ei ole säilinud, mistõttu ei ole tal kohtule rohkem
2-16-2068 tõendeid esitada. Seda arvestades leidis maakohus õigesti, et aktsiaselts asutati enne abielu sõlmimist. Asjaolu, et nimetatud tõendil märgitud aktsiaseltsi kapital (3000 rubla) ja aktsiaseltsi osaühinguks ümberkujundamisotsusele (I kd, tl 122) märgitud osakapitali suurus (10 000 krooni) ei ole vastavuses, ei tähenda seda, et aktsiaseltsi ei oleks varem asutatud. Pigem kinnitab ka nimetatud tõend seda, et aktsiaselts oli varem asutatud ja tegutses ning
5.juunil 1997 kujundati see ümber osaühinguks. Kostja selgituse kohaselt tehti seda seetõttu, et muutusid aktsiakapitali ja osakapitali seaduses sätestatud miinimumsuurused, mis on kooskõlas toonase õigusliku olukorraga. Samuti ei tähenda aktsiaseltsi ümberkujundamine osaühinguks kolleegiumi hinnangul seda, et selle tulemusena tekkis abielu ajal uus ese, mis pidanuks toona kehtinud PKS § 14 lg 1 järgi kuuluma abikaasade ühisvara hulka. Kolleegiumi arvates ei toimunud aktsia osaks muutumise läbi sellist kvalitatiivset muutust varaeseme olemuses, mis annaks alust pidada seda uueks esemeks. Samuti ei panustatud ümberkujundamisel üldjuhul ühingusse lisavahendeid, kui ühingul oli piisavalt vara ulatuses, mis vastas seaduses sätestatud osakapitali suurusele. Kuigi TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hageja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et aktsiaselts asutati abielu ajal või et selle ümberkujundamisel osaühinguks panustati ühisvara arvel vahendeid. Samuti ei ole hageja tõendanud, et seda tehti hiljem osakapitali suurendades. Seevastu kinnitab osanike 22. juuni 1999. a protokoll, et osakapitali suurendati kasumi arvel. Hageja väited selle kohta, et osakapitali suurendati ühisvara arvel, kuna kasumile oli õigus mõlemal abikaasal, ei ole põhjendatud. Kuna nii aktsiad kui ka ümberkujundamise järel osa kuulus pärandaja lahusvara hulka, ei saanud ühingu kasumi arvel osakapitali suurendamine toimuda kuidagi ühisvara arvel. Seetõttu ei ole põhjendatud ka hageja väide selle kohta, et PKS § 14 lg 2 järgi esines alus tunnistada pärandaja lahusvara abikaasade ühisvaraks. Samuti ei ole hageja sellist nõuet kohtumenetluses esitanud. Eeltoodut arvestades luges maakohus õigesti osa I pärandaja lahusvaraks. Siiski olukorras, kus osa I ei kuulunud poolte ühisomandisse, ei saanud maakohus ka selle ühisomandit lõpetada. Seetõttu tuleb ka selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni p 6 ja 9 muuta ning tuvastada, et osa I kuulub kostja ainuomandisse. II
16.Edasi vaidlevad pooled selle üle, milline on õiglane hüvitis osa II omandiõiguse kaotamise eest. Pooled ei vaidle teiste varaesemete väärtuse üle ega selle üle, et osa II jääb jagamise käigus hageja ainuomandisse. Samuti ei vaidle pooled muude esemete jagamise viisi üle. Maakohus lähtus osa II väärtust määrates eksperdi arvamusest, mille kohaselt oli väärtus
31.detsembri 2016. a seisuga 95 495 eurot ja mõistis sellest tulenevalt hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 47 747 eurot 50 senti. Kostja hinnangul määras maakohus vääralt osa II väärtuse omandi kaotamise aja seisuga, kuigi arvestades erandlikke asjaolusid, tulnuks määrata väärtus ligilähedaselt pärandaja surma aja seisuga, sest pärast pärandaja surma sai hageja kontrolli osaühingu üle ja asus ühingu majandusetegevust lõpetama ning osa väärtust vähendama. Sellest tulenevalt tuleks määrata sama eksperdi arvamuse järgi osa II väärtus
31.detsembri 2015. a seisuga, s.o 158 907 eurot, ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 79 453 eurot 50 senti. Hageja seevastu leiab, et kuna osa väärtus on vahepeal vähenenud, siis tuleb hüvitis välja mõista, arvestades hageja apellatsioonimenetluses esitatud uues tõendis
2-16-2068 märgitud väärtust 64 917 eurot ja sellest tulenevalt mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 32 458 eurot 50 senti.
17.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et osa omandiõiguse kaotamise eest tuleb hüvitis välja mõista omandiõiguse kaotamise ligilähedase aja seisuga ega korda selles osas maakohtu põhjendusi (TsMS § 654 lg 6). Eeltoodu on kooskõlas Riigikohtu ühisvara jagamist puudutava praktikaga. Lisaks juhib kolleegium aga tähelepanu sellele, et praeguses asjas tuleb ühe abikaasa surma tõttu kohaldada asjas PKS § 39 järgi pärandvara jagamise sätteid. Ka PärS § 152 lg 2 järgi jagatakse pärandvara, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Seetõttu ei saa kohus määrata vara väärtust muu aja seisuga ning selleks ei anna alust ka kostja esiletoodud asjaolud. Kui hageja või osaühingu juhatuse liige on asunud osa väärtust vähendama, eesmärgiga jätta kostja ilma talle pärandiõiguse alusel kuuluvast varast, võib kostjal olla alus nõuda hagejalt ja/või osaühingu juhatuse liikmelt tekitatud kahju hüvitamist, kuid seda küsimust ei saa kohus lahendada ega sellega arvestada pärandvara väärtust pärandvara jagamisel hinnates.
18.Lisaks on Riigikohus leidnud, et tagamaks omandist ilma jäävale isikule õiglane hüvitis, peab ka ringkonnakohus jagatava vara tegelikku turuhinda kajastava eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtma ning lähtuma vara jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal (vt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10). Sellest juhindudes võttis ringkonnakohus kohtuistungil hageja esitatud uue tõendi vastu. Selle alusel tuleb määrata osa II väärtuseks 64 917 eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 32 458 eurot 50 senti, hoolimata sellest, et maakohus ei ole väärtuse ja hüvitise suurust määrates menetlusõiguse normi rikkunud ega materiaalõiguse normi vääralt kohaldanud. III
19.Kostja arvates jättis maakohus vaidlust lahendades põhjendamatult arvestamata kostja vastuväitega, mille kohaselt esineb alus kalduda kõrvale osade võrdsusest, eelkõige kinnisasja puhul. Kolleegium nõustub sellega.
20.Kolleegium märgib, et maakohus tugines otsust tehes iseenesest õigesti Riigikohtu
8.detsembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-116-00 väljendatud seisukohtadele, kuid jättis arvestamata, et Riigikohtu viidatud lahend oli tehtud enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ja enne 1. jaanuari 2009 kehtinud pärimisseaduse alusel ja Riigikohus on oma seisukohta muutnud. Kehtiva perekonna- ja pärimisseaduse alusel on Riigikohus leidnud, et osade võrdsusest kõrvalekaldumine on siiski võimalik. Riigikohus on leidnud, et kuigi pärandvara jagamisel ei saa kohus iseenesest osade võrdsusest kõrvale kalduda, kuna see toimub pärimisseaduse sätete järgi, saab kohus pärandvara koosseisu määrates seda siiski teha (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09, p 15 ja 18. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-10, p 14). Eeltoodut arvestades tuleb selles osas maakohtu otsust muuta. Praeguses asjas on kostja menetluses algusest peale väitnud, et kinnisasi ei olnud abikaasade ühisvara või oli alust kalduda selle jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, sest see omandati pärandaja lahusvara arvel. Seega saab kostja nõuet pidada ainuomandiõiguse tuvastamise nõudeks või alternatiivselt ühisomandi lõpetamise nõudeks.
2-16-2068
Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et kinnisasi kuulus abikaasade ühisvara hulka. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et pärandaja omandas kinnisasja täielikult oma lahusvara arvel ja ühisvara või hageja lahusvara selle omandamiseks ei kasutatud. Selles osas nõustub kolleegium täielikult maakohtu põhjendustega neid kordamata (TsMS § 654 lg 6). Kuna kinnisasi omandati aga enne 1. juulit 2010 pärandaja lahusvara arvel, siis tuleb toona kehtinud PKS § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda ning määrata pärandaja pärandvara hulka kuuluvaks kogu kinnisasi, s.o kalduda 100% osade võrdsusest pärandaja kasuks kõrvale. Sellest tulenevalt saab lugeda kogu kinnisasja pärandvara hulka kuulunuks ning ringkonnakohus tuvastab ka kinnisasja osas kostja ainuomandiõiguse. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada mh osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kinnisasja omandi kaotamise eest hüvitise 17 500 eurot.
21.Arvestades kõiki ülal märgitud põhjendusi, on poolte ühisomandis osa II ja see tuleb poolte vahel võrdsetes osades jagada. Kuna pooled ei vaidle apellatsiooniastmes osa II jagamise viisi üle, tuleb see anda hageja ainuomandisse ning hageja peab hüvitama kostjale osa omandi kaotuse eest 32 458 eurot 50 senti. Muud vaidlusalused esemed kuuluvad täielikult pärandaja pärandvara hulka ning neid kohus poolte vahel ei jaga. Tulenevalt aga asjaolust, et notar on väljastanud nende kohta pärimis- ja omandiõiguse tunnistuse, mille alusel on tehtud vastavad kanded registritesse, tuvastab kohus, et nende omandiõigus kuulus PärS § 2 tähenduses pärandaja pärandvara hulka ja pärandvara on PärS § 1 lg 1 ja § 4 lg 2 järgi pärandajale üle läinud. Seetõttu on kostja nimetatud esemete ainuomanik. IV
22.Hageja väited selle kohta, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis osad hageja hagi terviktekstis esitatud nõuded menetlemata, on küll osaliselt põhjendatud, kuid ei anna alust maakohtu otsust tühistada ega saata nimetatud osas asja maakohtule uueks lahendamiseks. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus 15. mai 2017. a määruses põhjendatult seisukohale, et hageja esitas 30. aprilli 2017. a menetlusdokumendis uued asjaolud ja uued nõuded, mida sai pidada hagi muutmiseks TsMS § 376 tähenduses, ning kohus ei andnud nõusolekut hagi muutmiseks. Igal juhul sai hagi muutmisena käsitada hageja kasutuseelise nõuet. Muus osas (kaasomandi lõpetamise viis, tasaarvestus) ei pruukinud kõik hageja uued nõuded olla käsitatavad hagi muutmisena, kuid hageja ei ole nende osas esile toonud, et maakohtu otsus oleks seetõttu lõppjäreldustes vale. Kuna ringkonnakohus ei mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitist, jätab kolleegium tähelepanuta hageja väited kohtuotsuse täitmise viisi kohta. V
23.Ülaltoodud põhjendustel tuleb apellatsioonkaebused osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada.
24.Maakohtu otsuse osaline tühistamine ega apellatsioonkaebuste väited ei anna alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Riigikohus on leidnud, et ühisvara jagamine toimub mõlema poole huvides, mistõttu on põhjendatud sellises kohtuasjas jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte enda kanda (vt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas
2-16-2068 nr 3-2-1-12-07, p 13). Kolleegiumi hinnangul saab seda kohaldada ka pärandvara jagamise puhul. Arvestades ülalmärgitut jättis maakohus põhjendatult poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda ning sellest juhindudes tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu poolte enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.