3.Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Natalia Zharinova (hageja) esitas hagi Tamara Varšavskaja (kostja I) ja Marina Leitsingeri (kostja II) vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks. Hageja palus tunnistada kehtetuks Narva notari Tatjana Boitsova poolt tõestatud 28.11.2014 võõrandamisleping ja asjaõigusleping, mille kohaselt läks korteriomand aadressiga XXX Narva (registriosa nr XX) omandiõigus kostjalt I üle kostjale II; kohustada kostjat II andma tagasi kostja I omandisse kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadud korteriomand aadressiga XXX , Narva seoses kostja I ja kostja II vahel müügilepingust tuleneva kohustuse äralangemisega; asendada kohtuotsusega kostja II nõusolek kostja II omaniku kande kustutamiseks kinnistusraamatust korteriomandi aadressiga XXX , Narva osas ja kostja I kandmiseks korteriomandi aadressiga XXX , Narva omanikuna kinnistusraamatusse. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu 29.11.2010 kohtuotsuse alusel, millega võlgnikult I. Bazanovalt mõisteti hageja kasuks välja 105 750 Eesti krooni, menetluskulud 13 700 Eesti krooni (kokku nõue 119 450 Eesti krooni s.o 7634,25 eurot), alustatud 07.10.2011 täitemenetlust nr 169/2010/2063. 15.12.2015 seisuga on võlgnikult sisse nõudmata 4583,97 eurot, sealjuures viimane makse kohtutäiturile summas 1800 eurot tehti 20.11.2015, enne kohtuistungit. Täitemenetluse alustamise seisuga oli võlgniku omandis korteriomand asukohaga XXX Narva. Võlgnik kinkis 10.04.2012 korteriomandi oma emale, kostjale I. Tartu Ringkonnakohtu 03.10.2014 kohtuotsusega (tsiviilasi nr 2-12-46137) tunnistati 10.04.2012 kinkeleping tagasivõitmise korras TMS § 189 alusel kehtetuks. Kohus tuvastas, et kinkelepingu puhul oli tegemist võlausaldaja huve kahjustava tehinguga. Kohtuotsusega kohustati kostjat I andma võlgniku omandisse tagasi kehtetuks tunnistatud lepingu alusel saadud korteriomand aadressiga XXX , Narva linn seoses võlgniku ja kostja I vahel kinkelepingust tuleneva kohustuse äralangemisega. Kostja I müüs 28.11.2014 (täitemenetluse ajal) korteriomandi aadressil XXX , Narva kostjale II. Korteriomandi võõrandamise tehingu tegi võlgnik I. Bazanova ise kostjalt I saadud volikirja alusel.
Hageja leiab, et 28.11.2014 müügitehing, millega korteriomand aadressiga XXX , Narva võõrandati kostja I poolt oma tuttavale kostjale II, on teeseldud tehing. Hageja väitel varjas võlgnik I. Bazanova 28.11.2014 müügitehingu tegemisel notari eest asjaolu, et omandiõigus korterile aadressiga XXX Narvas on tsiviilasjas nr 2-12-46137 vaidluse esemeks, et vältida korteriomandi sattumist täitemenetluse objektiks. Korteriomandi müügitehing oli teeseldud tehing, kuna tehing tehti ilma raha maksmata. Korteriomand müüdi ilma kinnisvarabüroo vahenduseta võlgniku I. Bazanova heale tuttavale kostjale II. Korteri halduskulud maksab käesoleva ajani võlgnik I. Bazanova, kostja II ei saa võlgnikult mingit üüri ega renti korteri kasutamise eest. Et kostja II ei ole tsiviilasja menetluse kestel esitanud vastuväiteid enda eksitusse viimise osas, mille tõttu ta omandas ebasobiva objekti, saab järeldada, et kostja II teadis tehingu tegemise ajal võlgniku kavatsusest viia korter välja täitemenetlusest nr 169/2010/2063. Hageja väitel ei ole kostja I lepingus kokku lepitud kuupäeval andnud üle korteriomandi valdust kostjale II. Hagejale jääb arusaamatuks, kuhu kulutas 86-aastane kostja I korteri müügist sularahas saadud 24 000 eurot. Kuna võlgnik ja kostja I olid lähisugulased, oleks tulnud korteri müügist saadud raha suunata hagejale võlgnetava summa vähendamiseks, mida ei ole tehtud. Hageja leiab, et nimetatud asjaolude põhjal saab järeldada, et korteriomandi müügi tehing oli teeseldud tehing ja seega pidi kostja I teadma sissenõudja/hageja huvide kahjustamisest. Hageja on seisukohal, et mitme aasta jooksul võlgnevuse tagastamisega viivitamisega on hagejale tekitatud materiaalne kahju, kuna hageja ei saa pöörata sissenõuet võlgniku korteriomandile. Hageja leiab, et võlgnikul I. Bazanoval puuduvad muud varad peale korteriomandi aadressiga XXX , Narva, mille arvelt saaks täitemenetluses hageja nõuet rahuldada.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja I leidis, et tagasivõtmise nõuet saab esitada ainult selle isiku vastu, kes on täitemenetluse aluseks olnud täitedokumendis nimetatud kohustatud isikuna (võlgnikuna). Kohtutäituri menetluses oli täitedokument, mille alusel kohtutäitur teostas sissenõudmist võlgnikult I. Bazanovalt hageja kasuks. Seega ei või hageja esitada ühtegi nõuet kostja I vastu tagasivõitmiseks täitemenetluses, kuna kostja I ei ole võlgnik TMS-i mõttes. Samuti ei ole hageja kostja I võlausaldajaks sama seadustiku tähenduses. Esitatud hagiavaldusest ja hagiavalduse lisadest ei ole selge, millist kahju hagejale vaidlustatava võõrandamistehinguga tekitati. Asjaolu, et kohtuotsusega tuvastati hagejale kahju tekitamine võlgniku I. Bazanova ja kostja I vahel tehtud võõrandamistehinguga, ei tähenda automaatselt seda, et kahju tekitati ka kostja I ja kostja II vahel teostatud tehinguga. Hageja esitas kohtutäituri 02.04.2012 õiendi selle kohta, et seisuga 30.03.2012 oli hagejal nõue korteri endise omaniku vastu summas 6444 eurot. Samast õiendist tuleneb, et endine korteriomandi omanik teostas igakuiselt makseid võla tasumiseks. Hageja esitas tõendi selle kohta, et seisuga 15.12.2015 on esialgse võlgniku kohustuste jääk võlausaldaja ees 4583,97 eurot. Tõendist tuleneb, et võlgnik tegeleb aktiivselt sellega, et tasuda võlgnevust. Seega ei ole tõendatud võlgniku soov kahjustada võlausaldaja huve.
3.Kostja II vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja I ja kostja II vahel on 28.11.2014 sõlmitud korteriomandi müügi- ja asjaõigusleping. Nimetatud lepingu kohaselt ostis kostja II kostjalt I korteriomandi, aadressil XXX Narva, hinnaga 24 000 eurot. Müügilepingu p 3.1. kohaselt tasus kostja II kostjale I korteriomandi müügihinna müügilepingu sõlmimisel sularahas. Kostjale II on arusaamatu, milliste asjaolude põhjal asus hageja seisukohale, et lepingu puhul on tegemist näiliku tehinguga. Korteri müügihind 24 000 eurot vastab selle tegelikule väärtusele tehingu tegemise aja seisuga. Kostja II on tasunud müügihinna 24 000 eurot kostja I esindajale sularahas 28.11.2014 müügilepingu sõlmimisel
notaribüroos. Kostja II ostis vaidlusaluse korteriomandi eesmärgiga omandada Eestis eluase täisealisele tütrele, kes elab ja töötab välismaal. Kostjal II ei ole teada, et kostja I vara suhtes oleks toimunud täitemenetlus ega sellest, et kostjal I oleks kohustused kolmandate isikute ees. Kostjale II ei olnud teada võlgniku I. Bazanova tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Samuti ei olnud kostja II kuni hagiavalduse saamiseni käesolevas tsiviilasjas teadlik asjaolust, et võlgnikul on võlg hageja ees Viru Maakohtu 29.11.2010 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-10-37982. Kostja II sõlmis vaidlusaluse korteriomandi võõrandamisja asjaõiguslepingu heas usus tuginedes kinnistusraamatu kannetele, mille õigsust kontrollis tehingu tõestanud notar. Kostjal II ei ole teada asjaolusid, mille alusel saaks väita, et 28.11.2014 tehinguga kahjustatakse kostja I võlausaldajate huve. Võlgnik I. Bazanova tasub võlga hageja ees täitemenetluses. Seega pole alust väita, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei vii nõude rahuldamiseni. Kostja II on seisukohal, et sissenõudja huvide kahjustamine pole tõendatud ning tehingu tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohus jättis 03.02.2017 otsusega hagi rahuldamata. Kostjate menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et hagejal on võlgniku suhtes täitedokument - Viru Maakohtu 29.11.2010 otsus. Vaidlust ei ole, et nõue on sissenõutav ja esitatud täitmisele. 15.12.2015 seisuga on võlgnikult (I. Bazanova) hageja kasuks sisse nõudmata 4583,97 eurot ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgniku I. Bazanova muule varale ei ole viinud ega ka vii nõude rahuldamiseni. Täitemenetluse alustamise seisuga oli võlgniku I. Bazanova omandis korteriomand asukohaga XXX Narva. Võlgnik kinkis 10.04.2012 korteriomandi oma emale, kostjale I. Kostja I müüs 28.11.2014 (täitemenetluse ajal, pärast tsiviilasjas nr 2-12-46137 ringkonnakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist) korteriomandi kostjale II. Kuna kostjale II on 28.11.2014 võõrandamislepingu ja asjaõiguslepinguga üle läinud omandiõigus vaidlusalusele korteriomandile, on kostja II kostja I eriõigusjärglane. TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse (PankrS) §-s 116 kehtestatud korras. Seega on hagi esitatud õige isiku vastu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja II kui kostja I eriõigusjärglane oleks võlgniku I. Bazanova lähikondne PankrS § 117 mõttes. Samuti ei ole hageja esitanud väiteid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus PankrS § 117 lg 3 alusel lugeda kostja II võlgniku I. Bazanova lähikondseks kui PankrS § 117 lg 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase muu isiku. Seega ei saa kohus PankrS § 116 lg 2 p-le 2 toetudes eeldada, et kostjale II olid teada võlgniku I. Bazanova tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostjale II oli tehingu tegemise ajal teada korteriomandiga seotud kohtu- või täitemenetlus või muud asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja II teadis korteriomandi ostmisel tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid. Hageja väide, et võlgnik varjas 28.11.2014 müügitehingu tegemisel notari eest asjaolu, et omandiõigus korterile aadressiga XXX , Narva on tsiviilasjas nr 2-12-46137 vaidluse esemeks, ei anna põhjust järeldada, et kostja II sellest teadis või pidi teadma.
Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja II oleks korteriomandi aadressiga XXX omandanud kostjalt I tasuta.
Narva
Kohus järeldas, et hageja ei saa TMS § 194 ja PankrS § 116 lg 2 p 1-2 ja lg 3 kohaselt esitada võlgnikuga tehingu teinud poole ehk kostja I eriõigusjärglase kostja II vastu tagasivõitmise nõuet ning seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsuses selgitatud eesmärki, mille tõttu kostja I (kes on võlgniku I. Bazanova ema) võõrandas oma korteriomandi vaidlustatud tehinguga. Samuti analoogilistes asjades tehtud Riigikohtu lahendite kohaselt tuleb mh tuvastada, kas tagastustehing tekitas kahju hageja kui sissenõudja huvidele. Hageja esitas kohtule kogumi tõendeid, mis on omavahel loogiliselt seotud. Kostjad pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja II andis sularaha üle kostjale I või I. Bazanovale. Maakohtu viide sellele, et notariaallepingu kohaselt müüja (kostja I) kinnitas oma allkirjaga raha saamist, ei ole arvestatav, kuna see sisaldub antud tsiviilasjas vaidlustatavas korteri müügilepingus. Ehk kuna antud väide on kohtuliku tõendamise esemeks, ei tohi seetõttu viidata tõendamise esemele kui tõendile. Maakohus on rikkunud TsMS § 442 lõikes 8 toodud nõuet kõigi tõendite analüüsimise osas. Maakohus on jätnud arvestamata, et vaidlustatav tehing on järg varem sooritatud tehingule (10.04.2012 kinkelepingule), mis tunnistati Viru Maakohtu 24.07.2013 otsusega kehtetuks ning on kehtetu alates selle sooritamise hetkest (TsÜS § 90 lg 1). Järelikult ei olnud kostjal I õigust korterit edasi võõrandada, seejuures andes oma tütrele I. Bazanovale volikirja korteri võõrandamise tehinguks. Kostja I, olles võlgniku lähedane sugulane, pidanuks teadma, et selline tehing tekitab kahju sissenõudjale (hagejale). Maakohus jättis rahuldama hageja taotluse kutsuda kohtuistungile kostjad, mistõttu ei olnud hagejal võimalik välja selgitada, mis eesmärgil korteri müüdi. Tänaseks ei ole võlgniku ja kostjate tegevuse tõttu võimalik täita kolme kohtuotsust: Viru Maakohtu 29.11.2010 otsus, Viru Maakohtu 24.07.2013 otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 03.10.2014 otsus.
6.Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda. Vastuse kohaselt ei ole hageja nõue tõendatud ning kostja I vastuväited on täies ulatuses tõendatud. Kostja I jääb maakohtu menetluses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Notariaalleping sisaldab kostja I selgelt väljendatud kinnitust, et kostja II tasus korteri ostuhinna enne lepingu sõlmimist. Lisaks kinnitasid kostjate esindajad 09.12.2015 toimunud istungil, et kostja II rahaline kohustus kostja I ees oli täidetud sularahas. Maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostja II oleks korteriomandi omandanud kostjalt I tasuta.
Kostja I ei nõustu hageja väitega, et maakohus jättis põhjendamatult tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata. Vastav taotlus oli esitatud hilinemisega, ei olnud piisavalt määral põhistatud ning selleks puudus vajadus. Apellatsioonkaebuse ülejäänud osas vaidleb kostja I vastu ning toetab maakohtu otsuses sisalduvaid järeldusi ega hakka neid kordama.
7.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Kostja II jääb varem esitatud seisukohtade juurde, et käesolevas asjas pole täidetud TMS § 187 lg 1, TMS § 188 lg 1, PankrS § 116 kohaldamise eeldused. Kostjale II polnud teada võlgniku I. Bazanova tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Asjasse ei puutu hageja väited, et tehingu tegemine võlgnik I. Bazanova poolt tõendab tehingu eesmärki, milleks on soov välja viia vara täitemenetlusest, mille maakohus jättis väidetavalt tähelepanuta. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale II oli tehingu tegemise ajal teada korteriomandiga XXX Narva seotud kohtu- või täitemenetlus või muud asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja II teadis korteriomandi ostmisel tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid. Ebaõige on hageja seisukoht, et maakohus jättis tähelepanuta hageja väited vaidlusaluse tehingu rahatuse kohta (apellatsioonkaebuse p 12), nimelt, et kostja II pole esitanud tõendeid müügihinna summas 24 000 eurot tasumise kohta. Kostja II on omalt poolt tõendamiskohustust täitnud. Müüja esindaja I. Bazanova on kinnitanud raha kättesaamise fakti allkirjaga müügilepingul Hageja pole tõendanud, et 28.11.2014 korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu puhul oleks tegemist teeseldud või näiliku tehinguga
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles apellant taotles maakohtu otsuse tühistamist.
9.Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda esmalt hagi õigusliku alusega seotud küsimusi, millest sõltub see, missugused asjaolud kuuluvad asja lahendamisel tõendamisele ning kuidas jaguneb tõendamiskoormis. Sellest lähtuvalt on võimalik hinnata, kas maakohus on täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust (TsMS § 392, § 400 lg 5, § 435 lg 1, § 436). Maakohus lahendas hagi TMS 4. osa (§§ 187 jj) sätete alusel, mis käsitlevad võlgniku vara tagasivõitmist täitemenetluses. TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras. Võlgnikuna on praeguse vaidluse puhul käsitatav Irina Bazanova, kelle suhtes hagejal on kohtuotsusega tunnustatud rahaline nõue (täitedokument), kes aga ei ole käesoleva menetluse pooleks. Võlgnik tegi 10.04.2012 kinketehingu kostjaga I (T. Varšavskaja), mis tunnistati tsiviilasjas nr 2-12-46137 tehtud kohtuotsusega tühiseks.
Kostja I tegi vaidlusaluse tehingu 28.11.2014 kostjaga II (M. Leitsinger), võõrandades korteri talle edasi. Selleks ajaks oli tsiviilasjas nr 2-12-46137 küll tehtud Tartu Ringkonnakohtu 3.10.2014. a otsus, kuid see oli veel jõustumata (otsus jõustus 12.01.2015. a).
10.Seega on iseenesest õige maakohtu käsitlus, et kostja I on käesoleva vaidluse kontekstis võlgnikuga tehingu teinud isik ja kostja II on võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglane TMS § 194 mõttes. Praegusel juhul on aga tegemist ebatüüpilise olukorraga, kus sissenõudja hagi võlgniku ja temaga tehingu teinud isiku vastu tagasivõitmise korras korteri võõrandamistehingu kehtetuks tunnistamiseks on juba kohtu poolt lahendatud. Sellisel juhul oleks sissenõudjal iseenesest võimalik tugineda TsMS §-le 460. Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks. Praegusel juhul on kostja II (M. Leitsinger) saanud korteri omanikuks, s.o kostja I eriõigusjärglaseks, pärast tsiviilasjas nr 2-12-46137 hagi esitamist. Seega TsMS § 460 lõike 1 kohaselt kehtiks tsiviilasjas nr 2-12-46137 tehtud otsus ka kostja II suhtes. Samas tuleb arvestada TsMS § 460 lõikes 2 sätestatud piirangut, mille kohaselt ei kehti otsus menetlusosalise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega olnuks kostjal II võimalik esitada vastuväide, et ta ei olnud 28.11.2014. a tehingu tegemise ajal teadlik tsiviilasjas nr 2-12-46137 toimunud kohtumenetlusest. See tinginuks hageja jaoks siiski vajaduse pöörduda veel kord kohtusse tuvastushagiga tegemaks kindlaks, et kostja II oli eelnenud kohtumenetlusest teadlik.
11.TMS § 194 ja PankrS § 116 lõike 2 koostoimest tulenevalt pidi hageja tõendama, et kostjale II kui kostja I eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või et kostja II omandas korteri tasuta. Tsiviilasjas nr 212-46137 oli tagasivõitmise aluseks TMS § 189 lg 1, s.o asjaolu, et võlgnik võõrandas oma vara (korteri) kostjale I tasuta käsutuse ehk kinkelepingu alusel. TMS § 189 lg 1 ja § 188 lg 2 koostoimest tulenevalt ei pidanud hageja seejuures tõendama, et kinke saaja teadis või pidi teadma, et kinkelepinguga kahjustatakse võlausaldaja huvisid, vaid sellist teadmist tuli eeldada.
11.1.Seega tuli hagejal praeguses asjas tõendada, et kostjale II olid 28.11.2014. a lepingu sõlmimise ja/või kinnistusraamatusse kande tegemise seisuga teada asjaolud, mille kohaselt võlgnik I. Bazanova kinkis 10.04.2012 tehinguga talle kuulunud korteri oma emale, s.o kostjale I, olukorras, kus I. Bazanova suhtes oli olemas kehtiv täitedokument ning alustatud oli täitemenetlust. Teise võimalusena tuli hagejal tõendada, et kostja II omandas korteri tasuta vaatamata müügilepingus märgitule, et kostja on tasunud korteri eest 24 000 eurot.
11.2.Tuginedes TsMS §-le 460 tulnuks aga hagejal tõendada, et kostja II oli tehingu tegemise ajal teadlik tsiviilasjas nr 2-12-46137 toimunud kohtumenetlusest (kohtuotsusest või hagi esitamisest).
11.3.Sellele lisaks on hageja viidanud asjaoludele, mille kohaselt 28.11.2014. a kostjate I ja II vahel sõlmitud korteri müügileping oli fiktiivne ehk näilik tehing ja sellisena TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Seejuures ei saa kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping reeglina olla näilik, kuid näilik võib olla kohustusleping. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-74-05 (p 18) kohaselt võib tehingu näilikkusest tulenevale kehtetusele tugineda ka isik, kes ei olnud vaidlusaluse tehingu pooleks, kuivõrd tehingu teinud isikud ise ei pruugi olla tehingu tegeliku sisu ja eesmärkide ilmnemisest huvitatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja õigus tugineda kostjate I ja II vahelise tehingu näilikkusele tuleneb praegusel juhul koostoimest PankrS § 116 lg 1 p 2 ja TMS § 194 vahel.
12.Tõendamise ese on eelviidatud aluste puhul mõnevõrra erinev. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja taotletavat eesmärki on põhimõtteliselt võimalik saavutada igal eelmainitud
õiguslikul alusel, siis saab hageja tugineda neile alternatiivselt, vastavalt sellele, kuidas jaguneb tõendamiskoormis ning missuguseid asjaolusid on hageja suuteline tõendama. Esimesed kaks alust, mis võimaldaksid praegusel juhul hagi rahuldada, eeldavad seda, et hageja tõendaks kostja II M. Leitsingeri teadlikkust võlgniku I. Bazanova ja kostja I T. Varšavskaja vahelise 10.04.2012 tehingu asjaoludest (tagasivõidetavuse alused ja/või kohtumenetluse toimumine tsiviilasjas nr 2-12-46137) 28.11.2014 tehingu sõlmimisel või kinnistusraamatusse kande tegemise aja seisuga. Teiseks oleks hagejal võimalik tõendada, et kostja II omandas korteri tegelikult tasuta. Praegusel juhul ei ole maakohus arutanud menetlusosalistega TsMS §-le 460 tuginemist ega sellega seonduvat tõendamiseset. Samuti ei ole arutatud tõendamiskoormise võimalikku ümberpööramist 28.11.2014. a müügitehingu näilikkuse küsimuses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellega rikkunud selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust (TsMS § 392 lg 1 - 3, § 436 lg 7, § 438 lg 1) ning see võis kaasa tuua asja ebaõige lahendamise, kuivõrd hagejal ei olnud täielikku ettekujutust sellest, missuguseid asjaolusid tuleks tal tõendada. Alternatiivselt ei ole tõendamiskoormise ümberpöördumise korral kostjatele selgitatud nende kohustust tõendada, et korteri müügitehing toimus tõepoolest raha eest ning see ei olnud näilik.
13.Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole esitanud väiteid ega tõendanud, et kostja II oleks olnud võlgniku ja kostja I vahelise tehingu tagasivõitmise alustest teadlik. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostjat II ei olnud alust pidada võlgniku lähikondseks PankrS § 117 mõttes, mistõttu ei kehti PankrS § 116 lõikes 3 sätestatud eeldus tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaoludest teadmise osas. Kohus märkis, et hageja ei ole tõendanud, et kostjale II oli tehingu tegemise ajal teada XXX korteriomandiga seoses toimuv kohtu- või täitemenetlus või muud asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja II teadis korteriomandi ostmisel tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selles osas täitnud puudulikult selgitamiskohustust. Hageja palus korduvalt kohustada kostjaid ilmuma isiklikult kohtuistungile, et selgitada välja tehingu faktilised asjaolud. Maakohus jättis taotluse 09.12.2015. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt rahuldamata viitega TsMS § 346 lg-tele 1 ja 5. Kohus asus seega seisukohale, et menetlusosaliste isiklik ilmumine ei ole vajalik asja lahendamiseks tähendust omavate asjaolude selgitamiseks ning et kostjate lepingulised esindajad olid võimelised selgitama faktilisi asjaolusid. Samas nähtub asja materjalidest, et kostjate lepingulised esindajad tegelikke asjaolusid ei teadnud ning vastasid hageja küsimustele kas kaudse info põhjal või teatasid, et neil puudub selle kohta info või ei pidanud nad küsimust asjakohaseks. Maakohtul tulnuks selgitamiskohustuse raames hagejale selgitada, et üheks võimaluseks oma väidete kohta tõendite esitamiseks on taotleda kostjate vande all ärakuulamist. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on menetlusosalise vande all antud seletus üheks võimalikuks tõendiks tsiviilasjas. TsMS § 267 lg 1 kohaselt võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolud või kes ei ole muid tõendeid esitanud, taotleda asjaolu tõendamiseks vastaspoole vande all ülekuulamist. TsMS § 270 lg 1 kohaselt, kui pool keeldub vannet või vande all seletust andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, võib kohus lugeda vastaspoole väidetud asjaolu tõendatuks, arvestades muu hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi. Kuna maakohus ei ole täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust, siis võis hageja selle tagajärjel minetada võimaluse tõendada asja lahendamisel olulisi asjaolusid. Arvestades vaidluse sisu ja olemust on võimalik, et hagejal puuduvad võimalused tõendada oma väiteid ja hagi rahuldamise aluseks olevaid asjaolusid muude tõenditega kui kostjate vande all antud seletustega.
14.Maakohus leidis ka, et hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja II omandanud korteriomandi kostjalt I tasuta. Kohus tugines sellele, et notariaalselt vormistatud 28.11.2014 võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu järgi on ostja tasunud müügihinna 24 000 eurot müüjale sularahas enne lepingu sõlmimist, raha saamist on müüja kinnitanud oma allkirjaga lepingul. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on seejuures jätnud hindamata osa hageja esitatud väidetest ning on sellega rikkunud põhjendamiskohustust. Hageja on menetluses esitanud väiteid ja toonud esile asjaolusid, mis võivad viidata sellele, et korteri võõrandamine toimus eesmärgiga kahjustada hageja kui võlausaldaja huve, muutes võimatuks korterile sissenõude pööramise täitemenetluses. Hageja on tõstatanud ka küsimuse kostjate I ja II vahel 28.11.2014 sõlmitud korteri müügilepingu rahatusest ja fiktiivsusest. Lepingu p 3.2 kohaselt tasus ostja korteri müügihinna müüjale täielikult sularahas enne lepingu sõlmimist ning müüja kinnitas raha saamist oma allkirjaga 28.11.2014. a notariaalsel lepingul. Muuhulgas esitas hageja väiteid, millest järelduvalt võis korteri 28.11.2014 müügitehing olla näilik ning sellega sooviti varjata korteri tasuta võõrandamist. Võlgnik kinkis esmalt korteri kostjale I, samas kostja I võõrandas korteri kostjale II müügilepinguga, mille kohaselt oli korteri müügihinnaks 24 000 eurot. Niisuguste tehingute tagajärjel loobus võlgnik sisuliselt vabatahtlikult korteri väärtusele vastavast vastusooritusest. Kui võlgnik oleks ise korteri müünud 24 000 euro eest, saanuks selle raha eest hageja nõude täies ulatuses rahuldada. Hageja tõi muuhulgas esile, et korteri võõrandamisel tegutses kostja I esindajana võlgnik I. Bazanova, kes väidetavalt sai enda kätte ka korteri eest tasutud rahasumma. Samuti tõstatas hageja küsimuse korteri võõrandamistehingute eesmärgist olukorras, kus kumbki kostjatest ei vajanud korterit elamiseks ning kokkuleppel kostjaga jätkas I. Bazanova korteri tasuta kasutamist.
15.Ringkonnakohus leiab, et asjas tuleb kaaluda ka tõendamiskoormuse ümberpöördumist hageja kasuks selliselt, et müügilepingu rahatusega seotud asjaolusid tuleks tõendada hoopis kostjatel. Riigikohus on oma praktikas korduvalt leidnud, et kuigi hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal, ei ole hageja tõendamiskoormus piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62732 p 14; samuti 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1173-12, p 17). Hageja kui vaidlusaluses tehingus mitte osalenud isiku võimalused müügilepingu rahatuse tõendamisel on piiratud nii seetõttu, et hagejal puudus tehinguga vahetu kokkupuude (osalus) kui ka seetõttu, et tõendada tuleks negatiivset asjaolu (raha mittemaksmine). Ringkonnakohtu arvates on niisuguses olukorras võimalik juhinduda Riigikohtu 23. jaanuari 2006. a otsuses nr 3-2-1-14705 (p 13) väljendatud seisukohast, mille kohaselt on üheks võimaluseks lepingu rahatuse tõendamisel ka selle asjaolu tõendamine, et raha väidetaval üleandjal puudus raha, sest kui lepingu alusel üleantavat raha ei olnud, siis ei olnud võimalik ka selle üleandmine saajale. Samuti on hagejal võimalik tugineda asjaolule, et väidetav korteri müüja (kostja I) raha tegelikult ei saanud. Maakohtu 09.12.2015. a istungil on hageja püsitanud küsimused, kust sai kostja II suures summas sularaha, miks tasuti korteri eest sularahas ja kuhu see rahasumma paigutati.
16.Praegusel juhul ei ole asjaolusid arvestades välistatud, et tõendamiskoormis tuleks lugeda ümberpööratuks, kuivõrd hageja on oma väiteid TsMS § 235 tähenduses põhistanud.
Tõendamiskoormuse ümberjaotumise osas tuleb maakohtul võtta seisukoht, muuhulgas arutades seda eelnevalt pooltega ja andes neile seejärel võimaluse asjaolude tõendamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kõne alla ei saa siiski tulla tõendamiskoormise ümberpöördumine küsimuses, kas kostja II oli teadlik võlgniku (I. Bazanova) ja kostja I vahelise 10.04.2012 tehingu asjaoludest (tagasivõidetavuse alused ja/või kohtumenetluse toimumine tsiviilasjas nr 2-12-46137). Selles osas tuleb TsÜS § 139 kohaselt eeldada kostja II heausksust ning puudub võimalus kohustada kostjat II tõendama negatiivset asjaolu, mille kohaselt ta ei olnud korteriga varem tehtud kinkelepingu asjaoludest ja selle tagasivõitmise üle peetud kohtuvaidlusest teadlik. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks. Kohtu selgitamiskohustust on rikutud mahus, mis ületaks apellatsioonimenetluse piirid ning ringkonnakohus ei pea võimalikuks kõrvaldada puuduseid apellatsiooniastmes.
17.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et hageja kui võlausaldaja huvide vastast olukorda olnuks võimalik juba eos vältida mitmete menetluslike abinõudega. Kui asja materjalide kohaselt alustati võlgniku I. Bazanova suhtes täitemenetlust nr 169/2010/2063 juba 07.10.2011. a, siis oli täitemenetluse raames kohtutäituril võimalik võlgniku vara arestida (TMS § 52 jj) ning sellisel juhul ei oleks võlgnikul olnud võimalik vara käsutada (TMS § 54). Ringkonnakohtule ei ole teada, millisel põhjusel ei toimunud täitemenetluses võlgniku vara arestimist. Täitemenetluses on sissenõudjal muuhulgas võimalik esitada TMS § 217 alusel kaebus ka kohtutäituri tegevusetuse peale. Teiseks sai kostja I poolt korteri edasivõõrandamine kostjale II võimalikuks seetõttu, et tsiviilasjas nr 2-12-46137 ei taotlenud hageja hagi tagamise abinõude kohaldamist. Vara tagasivõitmise vaidluses oleks võimaliku abinõuna kõne alla tulnud nii kinnistusraamatusse vara käsutamise keelumärke seadmine kui ka vastuväite sissekandmine, mis välistanuks korteriomandi heauskse omandamise kolmandate isikute poolt. Nende võimaluste kasutamine oleks võimaldanud praegust kohtumenetlust vältida.
18.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.