Abja valla (vallavalitsuse kaudu) avaldus tahtevastasele erihooldusteenusele paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 28. septembri 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R.I. a määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (puudutatud isik): R.I. (isikukood XXXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Rene Hallemaa
esindajad
R.I.
Vastustaja (avaldaja): Abja vald (vallavalitsuse kaudu)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 28. septembri 2017 määruse resolutsiooni p 1 ja teha asjas uus määrus.
2.Jätta Abja valla (vallavalitsuse kaudu) avaldus R.I. a tahtevastasele erihooldusteenusele paigutamiseks rahuldamata.
3.Jätta Tartu Maakohtu 28. septembri 2017 määrus muutmata osas, millega määrati kindlaks ja otsustati välja maksta advokaat Rene Hallemaale riigi õigusabi tasu ja kulud summas 274 eurot 80 senti (resolutsiooni p 2.1) ning jäeti need riigi kanda (resolutsiooni p 2.2).
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Abja vald (vallavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 7. juulil 2017 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus paigutada R.I. (puudutatud isik) kinnisesse asutusse ja määrata puudutatud isikule eestkostja. Tartu Maakohus eraldas 4. augusti 2017 määrusega puudutatud isiku kinnisesse astutusse paigutamise avalduse eestkostja määramise avalduse menetlusest eraldi menetlusse. Avalduse kohaselt on puudutatud isikul väljakujunenud tugev alkoholi- ja nikotiinisõltuvus. Olukordades, kus tal tekib organismis alkoholi ja nikotiini puudujääk, muutub puudutatud isik väga agressiivseks: sõimab kõiki valimatult, ärritub väga äkiliselt ja on ettearvamatu käitumisega, sõimuga kaasneb ähvardus kehavigastuse tekitamiseks või vara põlema panemiseks. Puudutatud isik on kandnud kriminaalkaristust kehavigastuse tekitamise eest ning ta on reaalselt teise isiku vara põlema pannud aastal 2010. Puudutatud isik on korduvalt viibinud haiglaravil (Abja Haiglas 2015 märtsis 14 päeva ja 2016 märtsis 4 päeva), kuid alati on ravi lõpetatud ennetähtaegselt seoses patsiendi ebakorrektse käitumisega (alkoholi kuritarvitamine, palatikaaslaste tapmisähvardused, personali suhtes agressiivsus). Ravita ja tavapärases keskkonnas võib puudutatud isik olla ohtlik iseendale ja teistele. Puudutatud isik ei saa elada iseseisvalt ja psüühikahäire tõttu ei suuda ta kestvalt oma tegusid juhtida ning vajab pidevat järelevalvet. Seetõttu ei saa puudutatud isiku suhtes kohaldada muid abinõusid kui hoolekandeasutuses pakutav ööpäevaringne erihooldusteenus.
2.Puudutatud isiku esindaja leidis, et sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole täidetud ning avaldus tuleb jätta rahuldamata. Üksnes alkoholi kättesaadavuse vältimine, alkoholi tarvitamisest tulenev verbaalne vägivald ja alkoholi tarvitamisest võõrutamine ei saa olla kinnisesse asutusse paigutamise eesmärk. Esindaja hinnangul ei ole puudutatud isik teistele sedavõrd ohtlik, et ta tuleks tahtevastaselt paigutada hoolekandeasutusse erihooldeteenust saama.
3.Kohus kuulas puudutatud isiku ära 27. septembril 2017 Viljandi kohtumajas. Puudutatud isik avaldas kohtule, et tal ei ole alkoholiga probleeme ning ta ei vaja erihoolekandeteenust, ta ei ole ohtlik iseendale ega teistele.
MAAKOHTU SEISUKOHT
4.Tartu Maakohus rahuldas 28. septembri 2017 määrusega avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta määruse tegemisest, s.o kuni 28. septembrini 2018. Maakohtu põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimetatud asjaolu on tõendatud asjas läbi viidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktiga, mille kohaselt põeb puudutatud isik alkohoolset dementsust. Samuti tuvastas maakohus, et puudutatud isik on haiguse tõttu ilma ravi ja tugevdatud järelevalveta ohtlik endale ja teistele, ohtlikkus väljendub raskel kujul väljendunud alkoholisõltuvuses ja rasketes tundeelu häiretes. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning ta peab ennast vaimselt terveks. Eksperdi arvamuse kohaselt vajab puudutatud isik tahtevastast ravi ja hooldamist kinnises asutuses, s.o tugevdatud järelevalvega erihooldekodus.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5.Puudutatud isiku esindaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 28. septembri 2017 määruse resolutsiooni p-i 1 ja teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata. Määruskaebuses esitatu kohaselt on maakohus ebaõigesti oma otsuse rajanud vaid eksperdi arvamusele. Riigikohus on kohtuasja nr 3-2-1-81-07 otsuse p-s 11 rõhutanud põhimõtet, mille kohaselt ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta kohtule siduv, vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Maakohus on jätnud tähelepanuta puudutatud isiku varasema vabatahtliku alkoholi võõrutusravil osalemise ning analüüsimata on jäänud erihoolekandeteenusest eraldiseisev võimalik psühhiaatriline sundravi tundelu stabiliseerimiseks. Puudutatud isiku arusaamisvõime on piiratud, kuid tegemist on eelkõige alkoholi tarvitamise ajal esineva ajutise otsustusvõimetusega ning kaines olekus mõistab isik oma tegudega kaasnevat vastutust. Antud juhul ei ole kinnisesse asutusse paigutamine vajalik isiku pikaajalise ravi tagamiseks ja käitumise kontrollimiseks, vaid alkoholist võõrutamiseks. Seadus ei näe ette aluseid kinnisesse asutusse paigutamiseks alkoholi sõltuvusest tulenevate tagajärgede ennetamiseks. Olukorras, kus isikul on vajalik tundeelu stabiliseeriv ravi, saavad esineda äärmisel juhul alused puudutatud isiku suhtes psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ning isiku huvides oleks tema paigutamine psühhiaatriahaiglasse psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 alusel.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.Abja vald (vallavalitsuse kaudu) ei esitanud seisukohta määruskaebuse kohta.
INGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 28. septembri 2017 määruse resolutsiooni p 1 tuleb tühistada ja ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab Abja valla (vallavalitsuse kaudu) avalduse R.I. a tahtevastasele erihooldusteenusele paigutamiseks rahuldamata. Tartu Maakohtu 28. septembri 2017 määrus tuleb jätta muutmata osas, millega määrati kindlaks ja otsustati välja maksta advokaat Rene Hallemaale riigi õigusabi tasu ja kulud summas 274 eurot 80 senti (resolutsiooni p 2.1) ning jäeti need riigi kanda (resolutsiooni p 2.2). Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
8.Asja materjalide kohaselt on Abja vald esitanud maakohtule avalduse R.I. a tahtevastasele erihooldusteenusele paigutamiseks. SHS § 105 lg 1 kohaselt paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: • isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (p 1); • hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamata jätmise korral on ta endale või teistele ohtlik (p 2); • varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik (p 3). Kohus peab isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või paigutamise pikendamiseks tuvastama kõik eeltoodud asjaolud. Isiku võib tema nõusolekuta paigutada hoolekandeasutusse hooldamisele kuni üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates ning hooldamise tähtaega võib pikendada aasta kaupa, kui eeldused ei ole ära langenud (SHS § 105 lg 5).
9.Käesolevas asjas on ekspert tuvastanud, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (tl 19). Seega on täidetud SHS § 105 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus. Isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks aga ainuüksi sellest ei piisa. Tuleb tuvastada, et täidetud on ka SHS § 105 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eeldused.
10.Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et kuna kinnisesse asutusse paigutamisel piiratakse oluliselt isiku põhiõigusi, eeldab paigutamine, et isik võib olla tegelikult ohtlik endale või teistele. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (vt nt Riigikohtu 2. märtsi 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p 19). Isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning tuvastada tuleb ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 13; 30. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Maakohtu seisukoha kohaselt väljendub R.I. a ohtlikkus eelkõige endale ja ka teistele selle, et tal on välja kujunenud raskel kujul alkoholisõltuvus, tundeelu häired ning puudub haiguskriitika. Asjaolu, et isikul esineb raskel kujul alkoholisõltuvus ning tal on välja kujunenud tundeelu häired, ei ole piisav selleks, et lugeda isik ohtlikuks iseendale või teistele. Samuti ei saa tuvastada isiku ohtlikkust endale või teistele seetõttu, et ta vajab alkoholivastast ning tundeelu stabiliseerivat ravi. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning tuvastada tuleb ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust tuvastada R.I. a ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga. Toimikus on puudutatud isikuga seotud juhtumite väljavõte andmebaasist MIS ajavahemikul 2014 kuni 03.07.2017 (tl 6-7). Väljavõttest nähtuvalt on R.I. 09.06.2017 ähvardanud vallavalitsuses võtta öösel kanistri bensiini ning maja põlema panna; 05.07.2016 magas alkoholijoobes R.I. vallamaja taga; 20.03.2016 varastas alkoholijoobes R.I. kaupluses pudeli viina ning peeti kinni ja viidi kainenema; 19.03.2016 oli R.I. Abja hooldushaiglas alkoholijoobes, suitsetas haigla ruumides, oli agressiivne ja viidi kainenema; 05.02.2016 oli R.I. alkoholijoobes ja viidi koju; 05.01.2016 oli R.I. kultuurimaja ruumides alkoholijoobes ja räuskas.
Viidatud väljavõte annab küll aluse asuda seisukohale, et R.I. al on välja kujunenud alkoholisõltuvus, kuid selle põhjal ei ole tuvastatav Rein Ilumetsa ohtlikkus endale või teistele SHS § 105 lg 1 p 2 mõttes. Vastupidiseks väiteks ei anna alust ka perearst Ürjo Mälksoo teatis (tl 5), mille kohaselt R.I. on alkoholi kuritarvitaja, kergelt ärrituv, verbaalselt vägivaldne sotsiaaltöötaja ja koduõe suhtes. Olukorras, kus toimikus olevatest tõenditest ei nähtu, et R.I. a paigutamine tahtevastasele erihooldusteenusele on vajalik seetõttu, et isik võib lähitulevikus olla ohtlik endale või teistele, ei ole täidetud SHS § 105 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus ning seetõttu on maakohus alusetult paigutanud R.I. a kinnisesse asutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama.
11.Lisaks ei ole maakohus põhjendanud, miks ei ole puudutatud isiku ohtlikkust endale või teistele võimalik vältida muul viisil kui hoolekandeasutuses ööpäevaringse tugevdatud järelevalvega erihooldusega SHS § 105 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus on vaidlustatud määruses märkinud, et varem kasutatud abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks ning muude abinõude kasutamine ei taga ohutust, kuid puudub selgus selles, milliseid abimeetmeid varem kasutati. Samas aga arvestades seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks on vajalik, et täidetud oleks kõik SHS § 105 lg 1 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud eeldused ning SHS § 105 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus ei ole täidetud, siis puudub vajadus kontrollida SHS § 105 lg 1 p-i 3 täitmist.
12.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja esindajaga selles, et asja materjalide põhjal võib olla puudutatud isikule vajalik tundeelu stabiliseeriva ravi (psühhiaatriline ravi), kuid antud asjas ei ole vastavat taotlust esitatud ega vastavaid tõendeid kogutud. TsMS § 172 lg 3 alusel jätta menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.