Kaija Kaijanen (eesistuja), liikmed Krista Kirspuu, Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5003
Tsiviilasi
Kermon Invest OÜ hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2014/1187
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. juuni 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kermon Invest OÜ apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): Kermon Invest OÜ (registrikood 10616506), lepinguline esindaja Viljar Subka, nõustaja AO; Kostja (vastustaja): Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela
Kohtuistungi toimumise aeg
18. oktoober 2017. a
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 16. juuni 2017. a otsus muutmata ja Kermon Invest OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Kermon Invest OÜ kanda.
Rahuldada Danske Bank A/S Eesti filiaali menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja määrata Danske Bank A/S Eesti filiaali apellatsiooniastme menetluskulud kindlaks summas 939.60 eurot.
4.Välja mõista Kermon Invest OÜ-lt Danske Bank A/S Eesti filiaali apellatsiooniastme menetluskulud summas 939.60 eurot Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks.
1(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003
5.Välja mõista Kermon Invest OÜ-lt viivis menetluskuludelt (939.60 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude nõude täitmiseni Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks.
6.Jätta Danske Bank A/S Eesti filiaali menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 972 euro ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Kermon Invest OÜ (hageja) esitas 30. märtsil 2016. a Harju Maakohtule hagi Danske Bank A/S Eesti filiaali (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 024/2014/1187.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 08. novembril 2005. a laenulepingu nr KL071105KE, mille alusel sai hageja kostjalt laenu 3 500 000 eesti krooni. Vastavalt laenulepingule ja selle lisale nr 19 saabus laenusumma 173 616.75 eurot tagastamise tähtpäev
07.novembril 2011. a. Kostja 25. septembri 2014. a avalduse alusel algatas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetluse nr 024/2014/1187 laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse summas 173 606.34 euro ja viivise summas 173 433.06 euro sissenõudmiseks. Täitemenetluse käigus on põhinõue täidetud ja täitmisel on üksnes viivis summas 166 949.81 eurot. Kostja on arvestanud viiviseid perioodi eest 08. novembrist 2011. a kuni 06. oktoobrini 2012. a, s.o kuni viiviste summa suurus saavutas põhiosa võlgnevuse summaga võrdse suuruse. Alates septembrist 2014. a on hageja tagastanud kostjale võlgnevusi kokku 189 200 euro ulatuses, sh tasunud kogu põhivõlgnevuse 173 606.34 eurot, viivitusintresse ja täituri tasu summas 15 593.66 eurot (189 200 – 173 606.34). Vaatamata sellele, et kostja on kätte saanud kogu põhivõlgnevuse ja ka osa viiviseid, jätkab kostja hageja suhtes täitemenetluse läbiviimist. Selliselt soovib kostja hageja arvel põhjendamatult rikastuda. Hageja leiab, et olukorras, kus hageja on tasunud kostjale kogu põhivõlgnevuse, on viivitusintresside nõudmine niivõrd suures ulatuses nagu 173 606.34 eurot selgelt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega.
3.Hageja leiab, et kostja nõutud viivitusintresside ulatus on erakordselt ulatuslik. Kostja on arvestanud hagejalt viivitusintresse viivise määraga 0,3% päevas ehk 109,5% aastas. Hageja leiab, et lepingus sisalduv viivisemäär on ebamõistlikult kahjustav st tühine tüüptingimus. Hageja tugineb sellele, et tegemist on eelnevalt kostja poolt välja töötatud lepingutega, samuti ei ole selle tingimused poolte vahel eraldi läbi räägitud. Tegemist on seaduses sätestatud viivise määrast enam kui 13 korda kõrgema viivise määraga. Hageja palub vähendada viivitusintresse nullini. Lisaks puudub kostjal viivitusintresside tasumiseks õigustatud huvi ulatuses, milles viivitusintressid ületavad kostja nõude maksmapaneku kulutusi ning hageja poolt põhivõlgnevuse tasumisega viivitamine on põhjustatud asjaoludest, mille üle hagejal puudus kontroll ja mis ei kuulunud hageja mõjusfääri. Hageja palub tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 024/2014/1187 lubamatuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003 Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja põhjendas, et pooled on läbirääkimiste tulemusena sõlminud laenulepingu (sh viivitusintressi kokkuleppe) oma igapäevases majandustegevuses, juhindudes seejuures lepinguvabaduse põhimõttest. Seadus ei keela majandustegevuses tegutsevatel isikutel leppida kokku kõrgemas viivitusintressis kui seadusjärgne intressimäär. Hagejal oli võimalus mõjutada viivitusintressimäära kujunemist laenulepingus. Laenulepingule on sõlmitud koguni 19 muudatuskokkulepet ehk laenulepingut ja selle tingimusi on aja jooksul koguni 20 korda läbi räägitud. Isegi kui kohus leiab, et laenulepingu põhitingimustes kokkulepitud viivitusintressimäär 0,3% tasumata summalt päevas on tüüptingimus, siis on tegemist antud majandustegevuse valdkonnas so krediiditurul ning ka muus majandustegevuses täiesti tavalise viivitusintressiga, mistõttu pole viivitusintressimäär ebamõistlikult kahjustav ega tühine tüüptingimus. Viiviste rakendumine sõltub võlgnikust endast, mistõttu ei ole tegemist hagejat ebamõistlikult kahjustava lepingutingimusega.
5.Arvestades asjaolu, et viivist nõutakse üksnes põhinõudega võrdses ulatuses ning arvestades hageja poolset pikaajalist (aastaid kestvat) lepinguliste kohustuste rikkumist, ei ole põhinõudega võrdses ulatuses viiviste nõudmine ebaõiglane ega vastuolus hea usu põhimõttega. Poolte vahel kokku lepitud viivitusintressimäär 0,3% päevas on majandustegevuses tavapärane ega ole ebamõistlik. Kuivõrd laen tagastati kostjale reaalselt alles 19. mail 2015. a, on võlasuhtele tegelikkuses rakendunud viivitusintress üksnes 0,08% päevas, mille vähendamiseks ei ole mistahes alust. Viiviste vähendamine ei saa teenida kaasa võlgniku rikastumise eesmärki ehk lepinguliste kohustuste rikkumine ei saa olla majanduslikult kasulikum lepinguliste kohustuste täitmisest. Hageja ei ole tõendanud, et talle kaasneksid viiviste tasumisega mingid majanduslikult rasked tagajärjed. Ka ei esine mistahes muid asjaolusid, mis õigustaks viiviste vähendamist nullini. Viiviseid ei saa ühelgi juhul vähendada alla seadusjärgse määra. Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohtu 16. juuni 2017. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus rahuldas osaliselt kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõistis hagejalt kostjale menetluskuludena välja 3 067.20 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistas hagi tagamise otsusega, kuna hagi jäeti rahuldamata.
7.Kohus põhjendas, et vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid 08. novembril 2005. a laenulepingu nr KL-071105KE, mille alusel sai hageja kostjalt laenu 3 500 000 eesti krooni (I kd tl 23). Laenulepingut on muudetud kokku 19 korral ning viimase, 20. juulil 2011. a sõlmitud laenulepingu muudatus nr 19 laenulepingule nr KL-071105KE järgi, kinnitasid laenulepingupooled, et laenusaaja kasutuses ja käsutuses on käesolevaks hetkeks laen summas 173 616,75 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg on 07. november 2011. a. Samuti muutsid pooled laenuintresside ja tasumise põhimõtteid ning leppisid kokku maksepuhkuses. Laenulepingutes leppisid pooled kokku ka lepingu tagatistes ning on sõlminud erinevaid hüpoteegi seamise lepinguid laenusaaja kinnisvarale. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja
25.septembri 2014. a avalduse alusel algatas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetluse nr 024/2014/1187 laenulepingust nr KL-071105KE tuleneva põhivõlgnevuse summas 173 606.34 euro ja viivise summas 173 433.06 euro sissenõudmiseks. Täitemenetluse käigus on põhinõue täidetud ja täitmisel on üksnes viivis summas 166 949.81 eurot. Kohus luges need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte majandustegevuses sõlmitud laenulepingus nr KL-071105KE kokkulepitud viivisemäär 0,3% võlgnetavalt summalt päevas on tühine tüüptingimus.
3(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003
8.Kohus leidis, et laenulepingus nr KL-071105KE kokkulepitud viivisemäär 0,3% päevas võlgnetavalt summalt päevas ei ole käesoleval juhul tüüptingimus VÕS § 35 lg 1. Hageja väited viivisemäära tüüptingimuseks olemise kohta on üldsõnalised ning põhistamata. Hageja ei ole esile toonud, et tal ei olnud võimalik laenulepingu sõlmimisel vaidlusaluse lepingutingimuse sisu reaalselt mõjutada. Hageja ei ole isegi väitnud, et juba lepingut sõlmides leidis hageja, et kohaldatav viivisemäär on liiga suur ja ta soovis seda tegelikkuses muuta. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kostjal on ettevalmistatud visuaalselt sarnased põhjad laenulepingute sõlmimiseks ja ka hulk laenulepingule kohalduvaid tüüptingimusi, kuid kohtule ei ole veenvad hageja väited selle kohta, et hagejaga ei ole viivise määra kuidagi läbiräägitud. Viivisemäär ei sisaldu käesoleval juhul ka laenulepingu tüüptingimuste vaid lepingu põhitingimuste osas, kus on kokku lepitud ka intressimääras ning laenu tähtajas. Need kõik on läbiräägitavad tingimused.
9.Kohus nõustus hagejaga selles, et iseenesest võib tüüptingimusele viidata see, et ühte tingimust kasutatakse samasuguses sõnastuses mitmes erinevas lepingus. Kuid kohtu hinnangul ei kinnita pelgalt teiste laenusaajatega sõlmitud laenulepingutes sama viivisemäär käesoleval juhul tüüptingimuse olemasolu. Lisaks nähtub kohtule esitatud lepingutest, et kostja on teiste laenusaajatega sõlminud nii 0,3% kui ka teistsuguse viivisemääraga laenulepinguid (II kd tl 3659), seega on kostja pidanud erinevate laenusaajatega läbirääkimisi ka viivise osas ega kohalda automaatselt kõigile ühesugust viivisemäära. Kohtule esitatud Harju Maakohtu 13. novembri 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-57814 on tuvastatud, et kostja ja Incom Holding OÜ vahel sõlmitud laenulepingus sisalduv kokkulepe viivisemääras 0,3% päevas ei ole tüüptingimus. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata, muuhulgas nõustus ringkonnakohus, et viivisemäära näol ei ole tegemist tüüptingimusega (II kd tl 176-194). Kohus nõustus kostja seisukohaga selles, et laenulepingus sisalduva mittetüüptingimusega ei ole võimalik tõendada asjaolu, et kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingus on sama suure viivise määra näol tegemist tüüptingimusega.
10.Kohtu märkis, et ei ole usutav, et nii laenulepingu sõlmimisel kui poolte pikaajalise laenusuhte nii arvuka korrigeerimise korral ei oleks hageja saanud viivisemäära kuidagi mõjutada. Kostja paindlikkust viivisemäära osas näitab muuhulgas ka see, et ka pärast kohtutäituri poole pöördumist avaldas kostja valmisolekut vähendada viivisemäära viiviseni 12% aastas (II kd tlk 60). Ka käesoleva kohtumenetluse raames avaldas kostja korduvalt nõusolekut vähendada viivisemäära seaduses sätestatud määrani. Hageja ei ole neid kostja pakkumisi vastu võtnud. Eeltoodust tulenevalt kohus leidis, et tegemist ei ole tüüptingimusega.
11.Isegi kui asuda seisukohale, et kokku lepitud viivisemäär 0.3% päevas on tüüptingimus, ei ole kohtu hinnangul tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes, mille korral peaks kohus jätma kohaldamata lepingujärgse viivisemäära ja lähtuma seadusjärgsest viivisemäärast. Riigikohus on leidnud, et tühine ja ebamõistlikult kõrge on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Käesoleval juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäär seaduslikku viivisemäär rohkem kui kakskümmend korda. Kohus leidis, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ega saa olla hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kostja on kohtule esitanud tõendid selle kohta, et Eesti turul tegutsevad suuremad krediidiandjad rakendavad majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud krediidilepingute korral viivist 0,2%-0,3% päevas, mida võib pidada majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingute puhul kohalikuks keskmiseks turul kehtivaks viivitusintressimääraks ehk turul valitsevaks praktikaks (II kd tl 69-159). Kohus leidis, et kuigi laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on kõrgem seaduses sätestatud viivisemäärast, ei ole see käesoleval juhul nii kõrge, et seda saaks pidada ebamõistlikuks viivisemääraks, isegi kui
4(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003 tegemist oleks tüüptingimusega. Kohus märkis, et laenuleping on sõlminud mõlema poole majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega.
12.Kohus leidis, et hageja ei ole toonud esile erandlikke asjaolusid viivise vähendamiseks VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel. Kohtu hinnangul looks viivise nullini vähendamine olukorra, kus hagejale oleks laenulepingu rikkumine soodsam kui selle kohane täitmine. See aga ei ole kooskõlas VÕS § 133 lg 8 mõttega ning oleks võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
13.Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et viivist tuleb vähendada muuhulgas põhjusel, et käesoleval juhul ei kostjale ei ole laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju tekkinud. Kohus leidis, et nii Riigikohtu juhiste kui ka muu kohtupraktika kohaselt on võlausaldajale tagatud lepingu järgses määras viivis kuni põhinõude suuruseni ning põhinõuet ületavas osas seadusjärgses määras viivis. Kostja nõuab hagejalt viivist põhivõla ulatuses, seega ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust, kas kas kostjale tegelikkuses tekkis laenusumma õigeaegsest tagastamata jätmisest kahju. Kohtu hinnangul ei anna viivise vähendamiseks alust asjaolu, et laenusumma on juba kostjale tagastatud. Põhivõlg on kostjale tasutud täitemenetluse raames alles 19. mail 2015. Põhinõude tasumine ei muuda olematuks kohustuse täitmisega viivitamist kokku 1 289 päeva (07.11.2011 - 19.05.2015). Laenusumma tagastamine oli laenusaaja laenulepingust tulenev põhikohustus. Lisaks ei põhjustanud kostja takistusi, mis põhjustasid põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole esile toonud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Apellatsioonkaebus
14.Hageja esitas maakohtu otsuse peale 23. augustil 2017 apellatsioonkaebuse, paludes otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palus ringkonnakohtul kuulata vande all ära KK ja nõuda kostjalt välja kostja ja Incom Holdingu vaheline laenuleping nr KL-260410-IN, millised taotlused jättis maakohus rahuldamata.
15.Hageja on seisukohal, et kohus on hinnanud hageja poolt esitatud tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1, kui on tuvastanud, et: 1) laenulepingus nr KL-071105KE kokkulepitud viivisemäär 0,3% päevas võlgnetavalt summalt päevas ei ole käesoleval juhul tüüptingimus (otsuse p 12); 2) laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ega saa olla hagejat ebamõistlikult kahjustav (otsuse p 17); 3) laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on kõrgem seaduses sätestatud viivisemäärast, ei ole see käesoleval juhul nii kõrge, et seda saaks pidada ebamõistlikuks viivisemääraks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega (otsuse p 18); 4) hageja ei ole suutnud praegusel juhul kohut veenda, et nõutav viivis oleks kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur (otsuse p 23). Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, olles vastuoluline osas, milles kohus jõudis järeldusele, et hageja ei ole esile toonud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel (otsuse p 26). Selline kohtu järeldus on vale ja vastuolus hageja poolt esitatud põhjenduste ja tõenditega.
16.Hageja palub ringkonnakohtul kuulata apellatsioonimenetluses tunnistajana üle KK, kes saab anda ütlusi laenulepingu sõlmimise asjaolude kohta, sh selle kohta, et lepingute näol on tegemist eelnevalt kostja poolt välja töötatud lepingutega, samuti, et viivisemäära tingimuste
5(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003 üle läbirääkimisi ei peetud ja et hageja ei saanud mõjutada 07. novembri 2005. a lepingus sisaldunud viivise määra suurust ega muid lepingutingimusi.
17.VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimus, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks (lg 1). Sama sätte lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Seega ei tulene seadusest, et tüüptingimuseks saab lugeda üksnes tingimuse, mida pool on üritanud läbi rääkida ja et läbirääkimised on osutunud ebaõnnestunuks. VÕS § 35 lg 1 sätestab selgesõnaliselt, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimus, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Selliste tingimustega on tegu ka vaidlusaluse lepingu puhul. Danske Bank ja Incom Holdingu vaheline laenuleping KL-260410-IN tõendab, et vaidlusaluse tingimuse näol on tegemist tingimusega, mida kostja on kasutanud korduvalt tüüplepingutes. Teisisõnu, fakt, et laenulepingus KL260410-IN kasutati samasuguseid tingimusi (sh viivise määra), on otseseks kinnituseks, et vaidlusaluse lepingutingimuse näol on tegemist tüüptingimusega. Ka kostja ise on selgesõnaliselt kinnitanud, et ta sõlmib iga aasta tuhandeid lepinguid, mille tingimused (sh viivise määr), kattuvad. Selliselt on kostja kinnitanud, et poolte vaheline vaidlusalune leping vastab tüüptingimuste mõistele, s.o tegemist on tingimusega, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks sarnastes lepingutes (vt RKTKo 3-2-1-156-13, p 10). Kohtu poolt tõendi väljanõudmise rahuldamata jätmine tähendab, et kohus võtab hagejalt võimaluse tõendada, et kostja kasutab vaidlusalust lepingutingimust korduvalt ja pidevalt oma lepingutes. Vastus apellatsioonkaebusele
18.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja leidis, et apellatsioonkaebus tuleb esitamise tähtaja järgimata jätmise tõttu jätta läbi vaatamata, taotlused tunnistaja ärakuulamiseks ja tõendi väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Samuti esitas kostja sisulised vastuväited apellatsioonkaebuse ja palus jätta see rahuldamata. Menetluse käik ringkonnakohtus
19.Ringkonnakohtus 18. oktoobril 2017. a toimunud kohtuistungil asus kohus seisukohale, et puudub alus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata selle esitamise tähtaja järgimata jätmise tõttu, sest maakohus on apellanti tähtaja osas eksitanud, muutes infosüsteemis kohtuotsuse kättetoimetamise aega. Ringkonnakohus jättis rahuldamata apellandi taotluse KK tunnistajana ärakuulamiseks. Taotlusest nõuda kostjalt välja kostja ja Incom Holdingu vaheline laenuleping nr KL-260410-IN apellant loobus ning vastustaja ei vaielnud loobumisele vastu. Ringkonnakohus võttis taotlusest loobumise vastu ja jättis taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega ning kuulanud ära pooled ringkonnakohtu istungil, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
21.Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuses on hageja korranud varasemas menetluses esitatud väiteid. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheitega, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Maakohus on kolleegiumi arvates põhjalikult analüüsinud hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ja tõendeid, vastanud hageja väidetele ning on oma otsust piisavalt põhjendanud.
6(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003
22.Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel sõlmitud lepingut ei saa lugeda sõlmituks tüüptingimustel. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja muutnud usutavaks väidet, et tal puudus võimalus kostjaga viivisemäära osas läbirääkimiste pidamiseks, arvestades mh asjaolu, et laenulepingut on muudetud kokku 19 korral. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta soovis lepingus muudatusi teha, kuid kostja ei andnud talle selleks võimalust.
23.Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui kostja on kasutanud viivisemäära 0,3% päevas ka teistes lepingutes, ei tähenda see, et tegemist oleks tüüptingimusega. Seega ka kostja kinnitus samasuguse viivisemäära kasutamise kohta samuti teistes lepingutes ei tähenda seda, et poolte vaheline vaidlusalune leping vastab tüüptingimuste mõistele. Lisaks on oluline, et viivisemäär ei sisaldu käesoleval juhul laenulepingu tüüptingimuste vaid lepingu põhitingimuste osas, kus on kokku lepitud ka intressimääras ning laenu tähtajas.
24.Lisaks on hageja taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kolleegium märgib, et kuigi viivise määr ületab seaduses sätestatud määra, on laenuleping sõlmitud majandustegevuses tegutsevate poolte vahel kokkuleppeliselt sätestatud viivise määraga, mistõttu ei saa viivise määra suurus iseenesest olla aluseks viivise vähendamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ega saa olla hagejat ebamõistlikult kahjustav. Lisaks ei ületa kostja nõutav viivise summa põhivõla suurust. Põhjendamatu ja otsitud on hageja väide, et viivise vähendamise osas on maakohtu otsus vastuoluline (punkt 26). Maakohus on otsuse punktides 22-25 analüüsinud hageja väiteid, millega hageja põhjendas taotlust viivise vähendamiseks, ja põhjendatult jõudnud järeldusele, et hageja ei ole esitanud (selliseid) asjaolusid, mis annaksid alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on esitanud ringkonnakohtule 18. oktoobri 2017. a kohtuistungil menetluskulude nimekirja apellatsiooniastme menetluskulude kohta. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline esindaja teinud järgmisi toiminguid: 1) 16. mail 2017. a maakohtu istungi protokolliga tutvumine ja analüüs (0,2 tundi); 2) 18. mail 2017. a vastuväidete koostamine hageja menetluskulude nimekirjale (1,5 tundi); 3) 24. augustil 2017. a ringkonnakohtule seisukoha koostamine (0,5 tundi); 4) 14.-15. septembril 2017. a apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine (12 tundi); 5) 17. oktoobril 2017. a ringkonnakohtu istungiks valmistumine (2 tundi). Samuti palus kostja määrata kindlaks menetluskulud seoses istungil osalemisega vastavalt istungi kestusele ning arvestades tunnitasuna kõikide menetlustoimingute puhul 108 eurot/tunnis (sh käibemaks). Hageja ei vaielnud vastu kostja tunnitasu määrale, kuid leidis, et apellatsioonivastuse koostamise ajakulu 12 tundi on liiga suur.
7(8)
Tsiviilasi nr 2-16-5003
26.Ringkonnakohus peab TsMS § 175 lg 1 alusel kostja menetluskulusid põhjendatuks ja vajalikuks osaliselt. Täies ulatuses on põhjendatud 16. mail 2017. a maakohtu istungi protokolliga tutvumine ja analüüs (0,2 tundi), 17. oktoobril 2017. a ringkonnakohtu istungiks valmistumine (2 tundi) ja istungil osalemise kulu (1,5 tundi). Täies ulatuses on põhjendamatu
18.mail 2017. a vastuväidete koostamine hageja menetluskulude nimekirjale (1,5 tundi), kuna menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastamise eest kantud menetluskulusid ei saa sarnaselt menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskuludega lugeda põhjendatuks ja vajalikuks TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt ka RKTKm 3-2-1-77-14, p 12).
24.augustil 2017. a ringkonnakohtule seisukoha koostamise kulu (0,5 tundi) ei ole samuti põhjendatud, sest ringkonnakohus ei ole kostjalt nimetatud seisukohta nõudnud. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamise mõistlikuks ajaks peab ringkonnakohus 5 tundi, arvestades mh apellatsioonkaebuse ja vastuse mahtu, ning seda, et kostja taotlus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata jäi rahuldamata (TsMS § 169 lg 3). Sarnaselt hagejaga peab ringkonnakohus kostja esindaja tasumäära 108 eurot/tunnis (sh käibemaks) põhjendatuks ja vajalikuks (TsMS § 175 lg 1). Kokku rahuldab ringkonnakohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse 0,2 + 2 + 1,5 + 5 = 8,7 tunni, s.o 939.60 euro ulatuses. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus jääb rahuldamata 972 euro ulatuses. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb hagejal tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude nõude täitmiseni.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.