Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Merit Helm ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.11.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-107562
Tsiviilasi
MPP Zakhidtrans hagi Waltham OÜ vastu põhivõla 2542,60 euro ja viivise 100 euro saamiseks ning Waltham OÜ vastuhagi 2542,60 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.04.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Waltham OÜ apellatsioonkaebus Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 2542,60 eurot
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja (vastustaja): MPP Zakhidtrans (registrikood 23954671309, asukoht Schevchenko 6, Pidbuzh, Dronobychi regioon, 82180 Ukraina), lepinguline esindaja Igor Sumarok
ja
Kostja (apellant): Waltham OÜ (registrikood 12760207, asukoht Tulika 19, 10613 Tallinn), lepinguline esindaja Aleksandra Bolškova Kohtuistungi toimumise aeg
Välja mõista Waltham OÜ-lt MPP Zakhidtrans kasuks 420 eurot ringkonnakohtu õigusabikulu hüvitamiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS § 178 lg 2). Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MPP Zakhidtrans esitas 08.04.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Waltham OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite ning 05.05.2016 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.MPP Zakhidtrans (hageja) esitas 21.05.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Waltham OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4535 eurot ja viivise 118,36 eurot. 24.01.2017 ja 05.04.2017 istungitel vähendas hageja oma nõuet ning hageja lõplikuks nõudeks jäi põhivõlg 2542,60 eurot ja viivis 100 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 11.06.2015 kaubaveoleping nr 003w/2015 (I kd, lk 21-38, tõlge 172-179). 22.07.2015 tellis (tellimus nr 7/66) kostja hagejalt veo marsruudil Hispaania-Valgevene, veohinnaga 4000 eurot, veoseks 21,5 tonni puuvilju (I kd, lk 84-85, tõlge 183-185, parandamata versioon 120-121). 27.07.2015 palus kostja osutada täiendavat veoteenust ning pooled kooskõlastasid 27.07.2015 täiendava veo veotasuga 500 eurot, veoseks 3 palletti puuvilju (I kd, lk 39, tõlge 189, I kd, lk 4041, tõlge 180-182).
4.Hageja täitis oma lepingujärgsed kohustused. Selle tõendamiseks on CMR, mis on esitatud kostjale. Hageja esitas 03.08.2015 kostjale arve nr 210 summas 4535 eurot, maksetähtajaga 02.09.2015 (tl 43). Kostja on tasunud 22.04.2016 hagejale tellimuse nr 7/66 eest osaliselt, s.o 1957,40 eurot (tl 114). Hageja palub kostjalt välja mõista veoteenuse eest võlgnevuse 2542,60 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 774 lg 1, § 108 lg 1). Hagejal on õigus nõuda viivist lepingu p 7.3.5 kohaselt 0,01% päevas. Perioodil 03.09.2015 – 22.04.2016 võlgneb kostja viivisena 100 eurot (VÕS § 113 lg 1). Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi
5.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
6.Kostja nõustus, et 11.06.2015 on poolte vahel sõlmitud leping nr 003w/2015, 22.07.2015 kooskõlastasid pooled veotellimuse nr 7/66 ja 27.07.2015 selle täienduse. Kogu veotellimuse nr 7/66 tasuks leppisid pooled kokku 4500 eurot. 03.08.2015
väljastas hageja kostjale arve summas 4535 eurot, kuigi pooled leppisid kokku veotasus 4500 eurot. Täiendava 35 euro tasumises ei ole pooled kokku leppinud.
7.Kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. 27.07.2015 täiendav vedu telliti põhjusel, et hageja ei võtnud peale kogu kaupa. Hageja rikkus veotellimuse nr 7/66 täitmisel poolte vahel sõlmitud lepingu punkte 5.8 ja 5.10 ja veotellimuse punkte 7, 9, 12, 14, 18, mille kohta on kostja esitanud hagejale pretensiooni ja leppetrahvi nõude summas 2542,60 eurot. Hageja on selle kätte saanud 17.03.2016. Kostja on tasunud hagejale tellimuse nr 7/66 eest 1957,40 eurot.
8.30.06.2016 esitas kostja vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 2542,60 eurot. Vastuhagi kohaselt rikkus hageja tellimuse nr 7/66 täitmisel lepingut ja veotellimuses kokkulepitud tingimusi. Pooled leppisid kokku, et kostja peab peale laadima 21,5 tonni puuvilju, kuid ta laadis peale vähem. Hageja otsustas iseseisvalt liikuda edasi ning valis ise tollivormistamise punkti sellest kostjat teavitamata. Sellega rikkus hageja lepingu punkte 5.8 ja 5.10 ja tellimuse nr 7/66 lisatingimuste p-i 14 ja kahel korral p-i 9.
9.Kuna hageja ei laadinud 24.07.2015 peale kogu kaupa, pidi kostja tasuma hagejale täiendava laadimise eest 500 eurot (veotellimuse nr 7/66 täiendus), kuid kostja süü selles puudus. Kostja nõustus selle summa lisamisega, sest ka kostja oli huvitatud, et veos jõuaks kiiresti saajani, kuna tegu oli kiiresti rikneva kaubaga. Seega kuulub tasumisele leppetrahv 92,60 eurot lepingu p-i 9 järgi ja 100 eurot lepingu p-i 14 järgi.
10.Pärast tollivormistust ei saadetud kostjale kauba saatedokumente ja sellega rikuti veotellimuse lisatingimuste p-i 12. Seega kuulub tasumisele leppetrahv p-i 12 järgi summas 50 eurot.
11.Vastavalt veotellimusele nr 7/66 oli mahalaadimise kuupäevaks 29.07.2015. Hageja on teadlikult muutnud 22.07.2015 tellimust ja selle täienduse punkte „Tollivormistuspunkti saabumise kuupäev“ ja „Mahalaadimise kuupäev“ ning pannud sinna omakäeliselt 30.-31.07.2015, kuigi kokkulepitud kauba saabumise kuupäev ja mahalaadimise kuupäev oli 28.07.2015. Hageja poolt kohtule esitatud CMR-st ei ole näha, millal kaup saabus mahalaadimise kohta. Kostja CMR-lt on näha, et kaup saabus sihtkohta 03.08.2015. Hageja hilines kauba kättetoimetamisega 3 päeva. Sellega rikkus hageja veotellimuse lisatingimuste p-i 7 ja tasumisele kuulub p-i 7 järgi leppetrahv 300 eurot.
12.Veotellimuse nr 7/66 lisatingimuste p-i 18 kohaselt iga nõudelehe tingimuse rikkumise eest maksab täitja trahvi 500 eurot. Hageja rikkus veotellimuse lisatingimuste punkte 7, 9, 12 ja 14 ja seega kuulub p-i 18 järgi tasumisele leppetrahv 2000 eurot. Seega peab hageja kostjale kokku tasuma leppetrahvina 2542,60 eurot.
13.Lepingu p-i 4.9 kohaselt on kostjal õigus maksmisele kuuluvast summast kinni pidada leppetrahvi nõue. Seoses sellega olid poolte vahel arve nr 210 suhtes läbirääkimised jaanuaris 2016 ning pärast seda saatis kostja hagejale 13.01.2016 pretensiooni. Läbirääkimised uuenesid märtsis 2016, pärast mida saatis kostja 10.03.2016 hagejale uue pretensiooni.
14.Kostja ei ole kinnitanud täiendava veotellimusega, et hageja täitis 22.07.2015 tellimuse korrektselt. Hageja ei esitanud pretensiooni koheselt 27.07.2015, kuid see ei võta temalt õigust leppetrahvi nõuda hiljem. Pooled ei ole kokku leppinud, et kahjustatud pool peaks ilmtingimata teavitama teist poolt oma soovist rakendada leppetrahvi teatud aja jooksul ning kui seda ei tee, siis ta leppetrahvi ei nõua. Puudub alus leppetrahvi vähendamiseks, kuna hageja nõustus lepingut sõlmised leppetrahvi suurusega.
15.Kostja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Pooled on lepingu p-s 2.1 kokku leppinud, et kohaldavad lepingulistele suhetele CMR konventsiooni. CMR
konventsiooni art 32 lg 1 alusel kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tellimus täideti hageja poolt 2015. aasta juulis, kostja esitas vastuhagi 30.06.2016 ning seega ei ole kostja nõue aegunud. Hageja vastuväited vastuhagile
16.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja täitis veolepingu nõuetekohaselt, mh esitas kostjale pärast veoteenuse osutamist CMR-i. 27.07.2015 veoteenuse tellimuse täienduses ei ole kostja teavitanud hagejat lepingu tingimuste rikkumisest ega leppetrahvi nõudest. Kostja leppetrahvi nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Isegi, kui hageja hilines kauba kättetoimetamisega, siis pretensiooni ja leppetrahvi tasumise nõude esitamine rohkem kui 5 kuud peale teenuse nõuetekohast täitmist ja arve esitamist, on hea usu põhimõtte vastane. See on kooskõlas ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-15-08 avaldatuga. Juhul, kui kostja leppetrahvi nõue on põhjendatud, taotleb hageja ülemäärase leppetrahvi vähendamist (RKo nr 3-2-1-66-05). Esimese astme kohtu otsus
17.Harju Maakohtu 28.04.2017 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 2542,60 eurot ja viivis 100 eurot. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 1942 eurot.
18.27.07.2015 täiendava veo osas ei ole kostja tõendanud, et autole oleks esialgselt vähem kaupa peale laetud hagejast tulenevatest põhjustest, mistõttu ei peaks kostja täiendava veo eest tasuma. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud maksete tasumist. Riigikohus on leidnud, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust (RKTKo nr 3-2-1-3-09, p 12). Saatjal on VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi kohustus maksta vedajale veotasu. Hageja on tõendanud, et ta täitis kostjaga sõlmitud veolepingu ning et kaup on saajale üle antud. Kostjal on veotasu maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes veotasu osaliselt summas 2542,60 eurot tasumata. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista veoteenuse eest põhivõlgnevus 2542,60 eurot.
19.Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust (VÕS § 113 lg 1). Veotasu maksmisega viivitamisel on hageja õigus nõuda kostjalt viivist veolepingu p-i 7.3.5 alusel määras 0,01% päevas. Kostja ei esitanud viivisenõudele sisulisi vastuväiteid. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivis 100 eurot.
20.Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja leppetrahvi nõue tuleb, juhindudes VÕS § 159 lg-st 2, jätta rahuldamata, kuna leppetrahvi ei ole nõutud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-15-08, p-d 12, 13; nr 3-2-1-28-08, p 13; 11 nr 3-2-1-44-09, p 10). Hageja andis kauba sihtkohas üle 03.08.2015 ja esitas arve nr 210 samal kuupäeval, maksetähtajaga 02.09.2015. Kostjale oli 03.08.2015 teada, kui autojuht ei teavitanud veose asukohast ja seisundist, samuti veose hilinemine. Ka oli talle hiljemalt arve maksetähtajaks teada, et talle ei esitatud kõiki nõutud dokumente. Kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude alles siis,
kui hageja nõudis temalt arvete tasumist. Vahetult pärast teenuse osutamist ei ole kostja pretensiooniga hageja poole pöördunud.
21.Ka ei ole leidnud kinnitust, et pärast teenuse osutamist ja enne jaanuaris 2016 esitatud pretensiooni toimusid poolte vahel läbirääkimised. Poolte seaduslike esindajate kirjavahetus ei kinnita poolte läbirääkimisi, vaid näitab, et hageja seaduslik esindaja ei nõustunud kostja pretensiooniga (I kd, lk 144, tõlge 170). Kohus tuvastas, et hageja esitas 19.11.2015 kostjale pretensiooni arvete tasumiseks 3 veo, mh vaidlusaluse veo osas (II kd, lk 39-40, tõlge 44-45). Seejärel esitas kostja hagejale leppetrahvi nõude 13.01.2016 (II kd, lk 41, tõlge lk 46), mis aga hagejani ei jõudnud (II kd, lk 42). Hageja on kostja 10.03.2016 pretensiooni koos leppetrahvi nõudega saanud kätte 17.03.2016 (I kd, lk 115-117, tõlge 126-128, lk 118-119). Asjas ei ole kinnitust leidnud, et hageja oleks varasemalt kui 17.03.2016 leppetrahvi nõudest teada saanud. Täiendava veo kooskõlastamisel 27.07.2015 ei ole kostja võimalikust leppetrahvi nõudest teavitanud.
22.Nõude osas, millest hageja loobus, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda (TsMS § 168 lg 4 ja 5). Hageja loobus osaliselt nõudest, kuna kostja tasus pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist võlgnevuse osaliselt. Vaatamata maksekäsu kiirmenetluse avalduse vastuväites märgitule, et kostja tasus võlgnevuse osaliselt, esitas ta vastuväite siiski kogu nõudele (I kd, lk 7 pöördel). Kuna pooltel oli kaks pooleliolevat kohtuvaidlust ja kostja avaldas alles hagimenetluses, et tasus osaliselt võlgnevuse käesoleva tsiviilasja eest, siis oli hageja sunnitud hagi esitama kogu nõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud hagi ja vastuhagi menetlemise osas kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1942 eurot. Apellatsioonkaebus
23.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 3-6 osas ja teha selles osas asjas uus otsus, millega rahuldada vastuhagi, tasaarvestada poolte vahel nõuded ning teha menetluskulude kindlaksmääramise osas uus otsustus. Kostja palus jätta ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
24.Maakohus oleks pidanud tsiviilasja lahendamisel kohaldama CMR sätteid. Maakohus lähtus aga mõistliku aja kindlaksmääramisel ebaõigesti Eesti seadusandlusest ja Riigikohtu praktikast. Riigikohtus on lahendi nr 3-2-1-165-12 p-s 40 asunud seisukohale, et CMR-i alusel teostatud veo eest tasumise nõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus ning veotasu nõue aegub vastavalt CMR konventsiooni art 32 lg 1 p c regulatsioonile, sest see on vähemalt kaudselt CMR-st tulenev nõue. CMR konventsiooni art 32 lg 1 punkti c järgi kohaldatakse kostja nõudele üheaastast aegumistähtaega ning hagi aegumistähtaja kulg algas kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Veotellimus sõlmiti 22.07.2015 ning seega saabus kostja nõude aegumistähtaeg 22.10.2016. Kostja esitas esimest korda kirjaliku ja ametliku pretensiooni 13.01.2016 ja vastuhagi 30.06.2016. Seega on kostja oma nõude esitanud tähtaegselt.
25.Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei võiks vastuhagi lahendamisel kohalduda CMR konventsiooni sätteid võlaõigusseaduse sätete asemel (põhihagi osas põhjendas maakohus seadusandluse valikut, kuid vastuhagi lahendamisel mitte).
26.Poolte vahel toimusid läbirääkimised enne pretensioonide esitamist. Läbirääkimised toimusid telefoni teel ning seega ei ole võimalik seda otseselt tõendada. Kostja esitas 30.08.2016 kohtule väljavõtte programmist VIBER, millest on näha, et hageja reageeris agressiivselt kostja poolt märtsis 2016 esitatud pretensioonile, mis omakorda
koos sõnumite kontekstiga viitab kaudselt sellele, et poolte vahel toimusid läbirääkimised. Kostja hinnangul ei ole maakohus uurinud ega hinnanud kostja poolt esitatud tõendeid.
27.Maakohus jättis ebaõigesti hageja nõude osas, millest hageja loobus, menetluskulud kostja kanda. Ebaõige on, et kostja avaldas alles hagimenetluses, et ta tasus osaliselt võlgnevuse käesoleva tsiviilasja eest. Tsiviilasjas nr 2-17-107562 märkis kostja 26.04.2016 vastuväites, et ta on hagejale tasunud 1957,40 eurot ning tsiviilasjas nr 216-107558 26.04.2016 vastuväites, et ta tasus hagejale 2650 eurot. Seega oli kostja hagiavalduse esitamise ajaks tasunud hagejale 4607,40 eurot (1957,40 + 2650).
28.Menetluskulude jaotuse märkimisel oli käesoleval juhul asjakohatu maakohtu tuginemine TsMS § 168 lg-le 5. Kostja hinnangul tuleb kohaldada vaid TsMS § 168 lg-t 4. Hageja teadis, et kostja oli nõude hagiavalduse esitamise ajaks osaliselt rahuldanud, kui esitas nõude kohtule siiski täies ulatuses. Seega ei saa kostjalt selles ulatuses hageja menetluskulusid välja mõista. Algne hagiavaldus esitati summas 4653,36 eurot ning hageja vähendas oma nõuet 2642,60 euroni. Kuna hageja loobus nõudest 43,20% ulatuses, siis tuleks selles ulatuses jätta ka menetluskulud hageja enda kanda. Kostja esitas sellest tulenevalt ka vastava arvestuse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Vastustaja seisukoht
29.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
30.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on vastuhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Põhihagi rahuldamist hageja ei vaidlusta.
31.Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse 17.10.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluses palus kostja täiendada protokolli hageja esindaja ja kostja esindaja ütluste osas. Hageja on protokolli parandamise taotluse kätte saanud, kuid ei ole sellele oma seisukohta esitanud. Ringkonnakohus jätab taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli menetlusosalise soovitu kohaselt. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
32.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
33.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
34.Maakohus kohaldas tsiviilasja lahendamisel CMR konventsiooni sätteid küsimustes, mida CMR reguleerib. Kuna leppetrahvi esitamiseks mõistliku aja kindlaksmääramist
CMR ei reguleeri, lähtus maakohus õigesti selles osas Eesti seadusandlusest ja Riigikohtu praktikast. Kostja viide CMR konventsiooni art 32 lg 1 punktile c, mille järgi kohaldatakse kostja nõudele üheaastast aegumistähtaega, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohane. Maakohus ei jätnud kostja vastuhagi rahuldamata aegumise tõttu, vaid seetõttu, et leppetrahvi ei ole nõutud mõistliku aja jooksul. Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 159 lg-st 2 tuleneb, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab seega jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15 p-d 12 ja 13, nr 3-2-1-2808 p 13, nr 3-2-1-44-09 p 10). Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt, mida kostja pole vaidlustanud, andis hageja kauba sihtkohas üle 03.08.2015 ja esitas samal päeval kostjale teenuse eest arve. Vahetult peale teenuse osutamist ei ole kostja pretensioonidega kostja poole pöördunud. Leppetrahvi nõue edastati hagejale alles 17.03.2016. Väidetavaid läbirääkimisi enne pretensioonide esitamist pole kostja tõendanud, ehkki maakohus selgitas kostjale tõendamise kohustust 24.01.2017 istungil. Asjaolu, et hageja reageeris kostja hinnangul agressiivselt kostja poolt märtsis 2016 esitatud pretensioonile, ei tõenda kuidagi seda, et kostja oleks varem teada andnud hagejale oma leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest. Seega esitati leppetrahvi nõue rohkem kui poole aasta möödumisel väidetavast kohutuse rikkumisest, mis on ilmselget ebamõistlik tähtaeg, mille tõttu kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti TsMS § 168 lg 5 alusel menetluskulud kostja kanda nõude osas, millest hageja loobus. Ringkonnakohus kostja seisukohaga ei nõustu. TsMS § 368 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Vaidlust ei ole selles, et kostja tasus arve osaliselt pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, see on TsMS § 486 lg-st 2 tulenevalt peale hagi esitamist. Kostja ei tunnustanud maksekäsu kiirmenetluses nõuet osaliselt, vaid märkis, et esitab vastuväite kogu nõude vastu, mistõttu läks kogu nõue üle hagimenetlusse. Seega jättis maakohus õigesti menetluskulud täies ulatuses kostja kanda.
2.Maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suurust pole kostja vaidlustanud.
3.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
4.Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
5.Hageja esitas kohtuistungil ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Hageja ringkonnakohtu menetluskuluks on õigusabikulu, millest kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele ja analüüsile 2 tundi ja vastuse koostamisele 3,5 tundi, kokku 5,5 tundi, millele lisandub kohtuistungi aeg vastavalt protokollile. Hagejale on osutatud
õigusabi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja leidis, et mõistlik ajakulu asja ettevalmistuseks oleks 3 tundi.
6.Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonkaebusega tutvumisele ja analüüsile ning vastuse koostamisele kulunud põhjendatud ja vajalik ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul 3 tundi, millele lisandub kohtuistungi aeg 0,5 tundi, kokku 3,5 tundi. Hageja kordab vastuses põhiliselt juba maakohtus esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Hageja esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta on kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega. Õigusabikulule lisandub käibemaks, kuna hageja ei ole Eestis registreeritud äriühing.
7.Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 350 eurot (3,5x100) + käibemaks 70 eurot, kokku 420 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.