AL avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks, samuti TR-le suhtlemis- ja lähenemiskeelu kohaldamiseks JL avaldus vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning suhtluskorra muutmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. septembri 2017. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JL määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel
Avaldaja AL (isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova Puudutatud isik JL (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Puudutatud isik AL (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mati Senkel Tallinna Linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu), volitatud esindaja lastekaitse spetsialist Airi Vaaderpall
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 13. septembri 2017. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-16-1967 muutmata, kuid muuta osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
3.Jätta JL menetluse peatamise, uute tõendite kogumise ja lapse ärakuulamise taotlused rahuldamata.
4.Jätta lapsele AL-le osutatud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud JL kanda. Kohtu selgitused: Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse ärakirja kättesaamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad
1.AL (avaldaja, isa) esitas 5. veebruaril 2016 Harju Maakohtule avalduse JL (puudutatud isik I, ema) vastu alaealise lapse AL (puudutatud isik II, laps) suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks avaldajale, samuti TR-le (lapse vanaemale) suhtlemis- ja lähenemiskeelu kohaldamiseks. Avalduse kohaselt elavad avaldaja ning lapse ema alates 25. novembrist 2014 lahus. Ema takistab isal lapsega suhelda vaatamata sellele, et vanematel on ühine hooldusõigus. Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-905 on emale antud lapse viibimiskoha määramise osas otsustusõigus ning kindlaks on määratud isa ja lapse suhtlemise kord. Isa on soovinud alates lapse sünnist pühenduda lapse kasvatamisele ja tema eest hoolitsemisele, kuid seda on takistanud lapse ema ja vanaema. Ema süüdistab alusetult isa lapse seksuaalses ja vaimses väärkohtlemises. Ema on korduvalt pöördunud politseisse ja prokuratuuri erinevate süüdistustega, mis ei ole tulemusi andnud ja isa süü tema poja vastu toimepandud kuritegudes ei ole tõendatud. Kohtumenetluses läbiviidud kohtupsühhiaatrilinepsühholoogiline kompleksekspertiis ei kinnita ema alusetuid kahtlusi. Lapse ema ja vanaema kahjustavad lapse vaimset ja hingelist tervist, manipuleerivad lapsega ja kasutavad last ära oma huvides. Lapse elukeskkond ei ole turvaline ja rahulik ning eksperdi arvamuse kohaselt on laps on lapse ema käitumine kahjustanud lapse psüühikat. Lapse ema ja vanaema võivad olla ohtlikud lapse hingelisele ja vaimsele tervisele, kahjustada lapse arengut ning näidata halba eeskuju, kuidas oma elu (sh perekonnaelu) korraldada. Ema varjab isa eest lapsesse puutuvat informatsiooni, viib last pidevalt arstide juurde ja otsib spetsialiste, kes paneks lapsele ema arvates „õige diagnoosi“, mille ema saaks siis esitada
2-16-1967 kohtule. Ema vahetab pidevalt lapse lasteaedasid (on teinud seda nelja kuu jooksul kolm korda) või hoidub last lasteaeda üldse viimast ning annab lapse vanaema hoida, et last isa eest varjata. See, et laps ei käinud 3 aastat lasteaias, kahandab oluliselt lapse oskusi, suhtlemist ja iseseisvust. Ema ei ole suuteline lapsele kohast haridust ja turvalist elukorraldust pakkuma, millest tulenevalt ei või olla isikul, kes on oma last psüühiliselt väärkohelnud, lapse ainuhooldusõigust.
2.Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Puudutatud isiku väitel soovis lapse isa pärast lahku kolimist küll lapsega väga suhelda, kuid asus kohe last survestama, ei arvestanud lapse soovidega ja lõi last, mistõttu laps kartis teda. Isa on kasutanud füüsilist vägivalda ka lapse vanaema ja teiste suhtes. Ema ei soovinud, et isa võtab lapse ööseks enda juurde, kuid isa sellest ei hoolinud. Isa ja lapse kohtumistelt tuli laps tagasi närvilisena ning teda oli raske magama saada. Lapsega rääkides ilmnes, et lapse isa väärkohtleb last seksuaalselt, kuid politseis see tõendamist ei leidnud, sest asja uurinud politseitöötaja ei osanud last õigesti küsitleda ja ajas lapse keeruliste küsimustega segadusse. Lapsel ja isal ei ole häid, tihedaid, usalduslikke ja sõbralikke suhteid, sest enne suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse esitamist kohtule ei kohtunud isa lapsega 11 kuud. Selles, et laps on pidanud juba kolm korda lasteaeda vahetama, on süüdi lapse isa, sest tema teatas esimesse lasteaeda, et vanaemale last ei antaks ja lasteaia juhataja ei soovinud probleeme. Teisest lasteaiast pidi ema lapse ära võtma seetõttu, et ta oli teinud isa kohta avalduse politseisse ning ta ei soovinud, et selle menetlemise ajal isa lapsega suhtleks. Isa kujutab lapse vaimsele ja psüühilisele arengule ohtu ja last tuleb tema eest kaitsta. Isal ei ole moraalset õigust isegi viibida lapse kõrval, sest ta on võimeline füüsiliseks ja seksuaalseks vägivallaks. Isa ei või rääkidagi lapse hariduse ja tervise küsimustest, sest on ise oma kõlvatu käitumisega tekitanud lapsele korvamatut kahju. Ema kaitseb oma last isa kuritegeliku käitumise eest.
3.Lapse ema esitas 2. märtsil 2016 avalduse, milles palus lõpetada alaealise lapse suhtes ühise hooldusõiguse ning anda ainuhooldusõiguse lapse tervise- ja haridusküsimusetes üle lapse emale ning palus muuta maakohtu 8. aprilli 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-905 määratud suhtlemiskorda. Lapse viibimiskoht peab jääma muutumatult ema juurde, sest lapsel on ema juures stabiilne ja harmooniline keskkond ja laps armastab ema. Ema on tegelenud lapsega alates tema sünnist. Lapsel on lai silmaring, ta õpib ema käe all muusikat ja külastab kultuuriüritusi. Ema soovis, et kohus annaks talle ka ainuotsustusõiguse lapse tervise küsimustes, sest ta hoolitseb ettevaatlikult lapse tervise eest ja otsib vajadusel kvalifitseeritud arstiabi. Erinevalt lapse isast saab ema aru, mis on tähtis lapse hingelisele ja psüühilisele seisundile ning ta on loonud kõik tingimused lapse arenemiseks vaikses ja harmoonilises keskkonnas. Isal puudub vaimne side lapsega, 11 kuud ta ei soovinud lapsega kohtuda ning kui laps lõpuks isaga kohtus, tuli laps isa juures tagasi närvilise ja näljasena, kusjuures isa oli lapsele rääkinud, et ema on vastik ja vanaema on vägivaldne. Ema palus tühistada Harju Maakohtu 8. aprilli 2015. a lahendi tsiviilasjas nr 2-15-905 osas, mis reguleerib isa kohtumist lapsega, sest isa pani lapse suhtes toime kõlvatu teo, ning määrata, et isal ei ole õigus lapsega kohtuda.
4.Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse) arvates tuleb isa avaldus rahuldada, sest lapse
2-16-1967 praegune kodune keskkond ei ole alaealise jaoks stabiilne, lapse huve esikohale seadev ega tema arengut soodustav. Oma psüühikahäirest tulenevalt on ema ise veendunud ja soovib veenda teisi, sh last, oma paranoiliste luulumõtete tõepärasuses, ta ei lase isal lapsega suhelda ja mõjutab last isaga suhtlemisel. Ema käitumine on last psüühiliselt kahjustav ning lapsel avaldub see psüühikahäire segatüüpi ärevushäirena.
5.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus isa avalduse rahuldada. Tulenevalt ekspertide tuvastatud emal esinevast luululisest (paranoidsest) häirest ning last psüühiliselt kahjustavast käitumisest, tuleks emale selgitada vajadust psühhiaatrilise ravi järele ning juhul, kui ema ei nõustu vabatahtliku psühhiaatrilise raviga, võivad esineda alused psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks.
6.Maakohtus määras 8. aprillil 2016 lapsele ning tema vanematele kohtupsühhiaatrilisepsühholoogilise kompleksekspertiisi. Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus rahuldas 13. septembri 2017. a määrusega osaliselt lapse isa avalduse ning jättis rahuldamata lapse ema avalduse. Maakohus lõpetas ühise hooldusõiguse ja andis ainuhooldusõiguse lapse igakordse viibimiskoha (sh lapse elukoha) ning hariduse- ja tervishoiuküsimustes üle isale. Isa avalduse TR-le lähenemis- ja suhtlemiskeelu kohaldamiseks jättis maakohus rahuldamata. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-le 119, § 123 lg-le 1 ja § 137 lg-tele 1 ja 3. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on lapse ema teinud kõik võimaliku, et isa pojaga suhelda ei saaks ja poja elus vähemalgi määral ei osaleks. Nimetatut kinnitab asjaolu, et 2015. aasta esimesel poolaastal pöördus isa kohtusse avaldusega, et kindlaks määrata tema ja lapse suhtlemise kord, sest lapse ema tal lapsega kohtuda ei lase. Isa ja lapse suhtlemise kord määrati kindlaks lõplikult Tallinna Ringkonnakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-15-905. Seega ei vasta tegelikkusele ema väide nagu ei oleks isa pärast vanemate suhete lõppu oma lapsega suhelda soovinud, vaid ema takistas isal lapsega suhtlemist. Vaatamata jõustunud kohtumäärusele takistab ema praeguseni isal lapsega kohtumist väites, et laps on haige või ei saa muudel põhjustel ta isaga kohtuma minna. Nimetatut kinnitavad vanemate kirjavahetused, kus lapse isa küsib järjepidevalt, millal ta lapsega kohtuda saaks, kuid ema mõtleb välja kõikvõimalikke takistusi ja ettekäändeid, miks see toimuda ei saa. Selleks, et vältida isa ja lapse kokkusaamist, vahetas ema mitu korda lasteaeda ning ajal kui laps oli Tallinna XXX Lasteaia ja Tallinna XX Lasteaia nimekirjas, viis ta last lasteaeda üliharva. Ema ei ole sellist käitumist ise ka eitanud. Alates 2015. aastast on ema esitanud korduvalt politseile alusetuid avaldusi ja kaebusi, milles ta väitis, et lapse isa väärkohtleb seksuaalselt ja vaimselt oma last. Ema kahtlustused mingisugustki kinnitust leidnud ei ole. Seda tõendavad määrused kriminaalasjade lõpetamise kohta ja praeguses asjas läbi viidud ekspertiis. Maakohus määras asjas ekspertiisi ning eksperdid jõudsid järgmistele järeldustele: -
lapse isa on isik, kes tunneb adekvaatset muret oma lapsega toimuva suhtes, tema emotsionaalne reaktiivsus on olukorrale kohane ja käitumine on sihipärane ning isa isiksuse funktsioneerimise ja suhete funktsioneerimise tasemes häirumist ei ilmne. Isa suhtluses lapsega on piisavalt emotsionaalselt sensitiivse vastastikuse kontaktiga, isa käitumine lapsega suhtlemisel on adekvaatne ja lapse vajadusi arvestav ning isa mõistab adekvaatselt lapse arengust ja ealistest erivajadustest tulenevaid vajadusi. Isa käitumises ei
2-16-1967 esine häirumist lapsega suhtlemisel, samuti ei esine tunnuseid, mille alusel saaks järeldada, et ta võib kedagi, sh oma alaealist last, seksuaalselt väärkohelda; -
ema on olnud alates lapse sünnist lapsesse äärmiselt kiindunud. Ema suhet lapsega iseloomustab üleseotus ja ülivalvsus. Ema avaldab süstematiseeritud, korrektsioonile mittealluvaid paranoilisi suhtumismõtteid lapse isa ja teiste asjassepuutuvate spetsialistide ja ametnike suhtes. Emal esinevaid paranoilisi suhtumismõtteid saab käsitada luulumõtetena. Ta on korduvalt pöördunud erinevate spetsialistide poole väitega lapsel esinevate tervisehäirete kohta, mis olevat tingitud isa käitumisest. Objektiivselt lapsel olulisi tervisehäireid, peale ärevuse sümptomite, ei ole. Ema soovib järjepidevalt oma last uurida, näidates last ohvrina, samas ei järgi pakutud ravisoovitusi. Nimetatud käitumine on käsitatav Münchhauseni sündroomina by proxy ehk haigussümptomite tahtliku tekitamisena teisele. Psüühikahäirest tulenevalt on ema ise veendunud ja soovib veenda ka teisi, sh last, oma paranoiliste luulumõtete tõepärasuses. Ta tekitab tahtlikult lapsele eelkõige psüühilisi haigussümptome, et esitada last ohvrina ja läbi selle tunda ja näidata end lapse jaoks turvalise ja kaitsva isikuna ning tõrjuda lapsest eemale teisi isikuid, sh lapse isa. Ekspertide sõnul esinevad emal psüühikahäired luululine (paranoidne) häire (RHK-10 F22.0) ja somaatiliste või psüühiliste sümptomite tahtlik tekitamine teisele (RHK-10 F68.1). Ema keeldus võimalusest hinnata lapse käitumist olukorras, kus ta viibib koos mõlema vanemaga. Lapse suhtlemisel teiste täiskasvanutega on ema usaldamatu, kontrolliv ja piirav ning takistab teiste täiskasvanutega otsest suhtlemist. Ema käitub lapsega kontrollivalt, sekkuvalt, vähese usaldusega ja ebaadekvaatselt. Ema on temal avalduvatest psüühikahäiretest tingituna paranoiline lapse isa suhtes ning takistab teadlikult lapse ja isa kohtumist. Ema käitumine on last psüühiliselt kahjustav. Ema käitumises esineb tema psüühikahäiretest tulenevalt lapse ja isaga käitumise ja suhtlemise mõjutamine;
-
lapsel esinevad ema käitumise tulemusena kognitiivses tegevuses tähelepanu keskendumisraskused ja kontsentratsioonivõime raskendatus, mis mõlemad on iseloomulikud ärevusseisundite puhul. Emotsionaalses seisundis on lapsel väljendunud kõrgenenud ärevustase ning tema käitumises esineb ülivalvsus ja ettevaatlikkus. Suhtes emaga avaldub lapse käitumises üleseotus, vähene initsiatiiv ja ülivalvsus ema suhtes. Lapsel kujunenud kiindumussuhe emaga on käsitatav mõistega ebaturvaline. Lapsel avaldub psüühikahäire segatüüpi ärevushäire, mille sümptomite avaldumine on põhjuslikus seoses tema peamisel hooldajal (emal) avalduvatest psüühikahäiretest luululine (paranoidne) häire ja somaatiliste või psüühiliste sümptomite tahtlik tekitamine tingitud käitumisega. Lapse käitumisest, kõnest või millestki muust ei järeldu, et tema teadmised inimeste seksuaalkäitumisest ei vastaks tema eale. Poisil esineb psüühilise väärkohtlemise tunnuseid, mis on tingitud tema emal avalduvatest psüühikahäiretest tingitud käitumisest. Lapse käitumises on märgata, et ema mõjutab ebaadekvaatselt tema käitumist isaga. Lapse käitumise paranoiline mõjutamine avaldus ka ekspertide suhtes ekspertiisi käigus. Ema käitumine on last psüühiliselt kahjustav. Lapse käitumine isaga on vastuoluline. Laps on kohtumisel ebakindel, pinges ja tõrjuv, samas ka huvitatud ja kontakti sooviv. Raskusi võib seletada sellega, et laps ei ole alates 24. septembrist 2015 isaga kohtunud.
Arvestades eeltoodut, tuleb isa avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldada, kuna lapse praegune kodune keskkond ema juures ei ole stabiilne, lapse huve ja tema arengut soosiv, ning on tema vaimset ja füüsilist tervist kahjustav. Nimetatust tingituna ei ole põhjendatud rahuldada ema avaldust.
2-16-1967
Rahuldamata tuleb jätta isa avaldus lapse vanaema suhtes, kuna ei ole tõendatud, et vanaema oleks potentsiaalselt ohtlik lapse tervisele, hingelisele ning vaimsele heaolule. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud õigusrikkumisi alaealise või lapse isa suhtes, mis annaks alust kohaldada vanaemale lähenemis- ja suhtlemiskeeldu. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.Ema esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta isa avaldus rahuldamata ning rahuldada ema avaldus. Ema palus määruskaebemenetluses kuulata ära alaealise lapse, viia läbi kohtupsühhiaatriline-psühholoogiline korduv kompleksekspertiis, pidada maakohtule esitatud
2.augusti 2017. a videosalvestis lubatavaks tõendiks, viia läbi ekspertiis nimetatud videosalvestise ehtsuse ja selle võltsimise ja/või lapse väidetava mõjutamise kontrollimiseks, kuulata üle perearst SE ja psühholoog ÜK. Muuhulgas palus lapse ema peatada praeguse menetluse kuni Riigikohtu otsuse jõustumiseni põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse raames. Määruskaebuse kohaselt tugines maakohus üksnes kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi tulemustele, mille järgi jõudsid eksperdid järeldusele, et lapse ema on ohtlik oma lapsele, samas kui lapse isa on adekvaatne ning pedofiilseid kõrvalekaldeid oma lapse suhtes isal ei ole. Lapse ema tegeleb doktorikraadiga õpetajana igapäevaselt laste õpetamisega ning tema tegevus on siian lubatav. Lapse ema teovõimet ei ole piiratud, seega ei saa ekspertkomisjoni diagnoosi võtta absoluutse tõena. Kuna ekspertiisitulemus ei haaku lapse ema perearsti ning laste psühholoog ÜK seisukohaga, esineb alus kordusekspertiisi läbiviimiseks. Maakohus jättis arvestamata kohtule esitatud 2. augusti 2017 videosalvestises jäädvustatud lapse vestluse, leides, et see tõend ei ole usutav. Tõendi usutavuse kohta oleks maakohus pidanud läbi viima ekspertiisi, et tuvastada, kas see on ehtne või võltsing. Ringkonnakohtul tuleb laste psühholoog ÜK asjatundjana üle kuulata, et ta saaks anda nimetatud salvestise kohta ütlusi. Samuti tuleb ära kuulata perearst SE, kuna perearsti tõend selle kohta, et lapse ema on adekvaatne ja terve inimene, ei kattu ekspertiisi järeldustega. Maakohus ei kohtunud lapsega ega kuulanud teda ära. Vajalik on, et laps võtaks aktiivselt osa otsuse tegemise protsessist. Lapse ärakuulamist ei tohiks vältida üksnes tema vanuse tõttu. Eestkosteasutus ei külastanud lapse ema elukohta ega tõendanud, et see oleks olnud objektiivselt võimatu. Seepärast ei saa eestkosteasutuse seisukohta praeguses asjas pidada vajalikul määral põhjendatuks. Eraldi küsimus on see, kas praegune menetlus on üldse lubatav, arvestades, et maakohtu määruse resolutsioon ei ole täidetav. Menetlus võib olla põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on leidnud, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva eripärase kohtulahendi täitmise kord tervikuna ei ole täitemenetluse seadustikus piisavalt reguleeritud, mistõttu vajaks see regulatsioon koosmõjus TsMS §-ga 563 täiendamist või muutmist. Ebaefektiivse õigusliku regulatsiooni tõttu kehtib olukord, kus suhtluskorra või hooldusõiguse kindlaksmääramise määrust ei ole võimalik täita ja lapsel ei ole võimalik kasutada oma õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga, ega ka lapsevanemal kasutada õigust suhelda lapsega isiklikult. Praegune menetlus on mõttetu ja riivab ebaproportsionaalselt isiku põhiseaduslikku õigust kohtusse pöördumiseks tõhusa õiguskaitse saamiseks.
2-16-1967
9.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Avaldaja arvates tuleb jätta rahuldamata kõik ema kaebuses esitatud taotlused.
10.Puudutatud isikule II määratud korras esindaja ning Lasnamäe Linnaosa Valitsuse lastekaitse spetsialist palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
11.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu jätab ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse resolutsiooni muutmata ja määruskaebuse rahuldamata, kuid muudab osaliselt maakohtu määruse õiguslikku põhjendust. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata isa avalduse TR-le suhtlemis- ja lähenemiskeelu kohaldamiseks. Vanemad vaidlevad asjas üksnes selle üle, kummale vanemale peaks kuuluma osaliselt ainuhooldusõigus.
13.Esmalt juhib kolleegium tähelepanu sellele, et PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal PKS § 137 lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Kui vanema hooldusõigus kuulub ainult ühele vanemale, võib teine vanem PKS § 138 lg 1 I lause järgi kohtult taotleda, et lapse hooldusõigus antaks osaliselt või täielikult temale üle. Mõlemal juhul teeb kohus nii PKS § 137 lg 2 p 2 ja § 138 lg 1 II lause kui ka PKS § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh muudab kohus varem tehtud lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. Samas, kui hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem PKS § 138 lg 1 III lause järgi taotleda hooldusõiguse üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud. Kolleegium selgitab, et kuigi Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2015. a määruse jõustumisega on jõustunud Harju Maakohtu 8. aprilli 2015. a määrus, millega maakohus lõpetas osaliselt vanemate hooldusõiguse ja andis lapse viibimiskoha määramise õiguse üle lapse emale, sai maakohus praeguses asjas PKS § 138 lg 1 I lause alusel isale ainuhooldusõiguse üle anda ning lisaks sellele lõpetada PKS § 137 lg 1 alusel ühise hooldusõiguse haridus- ja tervise küsimustes ning anda ka selles osas isale ainuhooldusõiguse. Muus osas ei ole maakohus vanemate hooldusõigust lõpetanud, st vanematel on muus osas endiselt ühine hooldusõigus.
2-16-1967 Seega sai maakohus, hoolimata hooldusõiguse kohta varem tehtud jõustunud kohtulahendist, praeguses kohtuasjas hooldusõiguse osaliselt isale üle anda, sh viibimiskoha määramise osas, kui see vastas lapse huvidele ja varasema kohtulahendi aluseks olevad asjaolud olid oluliselt muutunud. Selles osas tuleb muuta kohtumääruse õiguslikku põhjendust.
14.Edasi märgib kolleegium, et praeguses asjas palus isa anda talle lapse viibimiskoha määramise ja haridus- ning terviseküsimustes hooldusõiguse üle seetõttu, et ema ei võimalda isal lapsega vastavalt kohtu määratud suhtlemise korrale kohtuda, ema mõjutab psühholoogiliselt last ning seetõttu on lapsele avaldunud kahjulik mõju, st lapse praegune elukorraldus ja elukeskkond ei taga lapse turvalist arengut. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et asjas esile toodud asjaoludel ning arvestades asjas kogutud tõendeid on isa avaldus põhjendatud ja ainuhooldusõigus tuleb anda osaliselt üle isale. Kolleegium märgib, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ning praegusel juhul ei ole maakohus hooldusõiguse üleandmist otsustades ületanud diskretsioonipiire ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohus tuvastas asjas õigesti asjaolud, millest saab järeldada, et lapse olukord oli muutunud ning lapse huvides oli hooldusõigus osaliselt isale üle anda.
15.Vastuseks määruskaebuse väidetele ja taotlustele märgib kolleegium järgmist. Asjaolu, et ema ei nõustu ekspertide järeldusega, ei anna alust rahuldada tema taotlust kordusekspertiisi läbiviimiseks. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ekspertiisi tegid oma ala asjatundjad ning tehtud järeldused on kooskõlas teiste asjas kogutud materjalidega. Ema soov, et kohus kuulaks ära 5-aastase lapse, kinnitab ekspertide arvamust, mille kohaselt ema kirjeldustest lapse kohta väljendub soov näha last tema bioloogilisest vanusest vanemana (koolilapsena) ning ema mõistab vaid osaliselt lapse arengust lähtuvaid vajadusi (VI kd, tl 176). Seega ei ole emal adekvaatset arusaama sellises vanuses lapse vaimsest võimekusest ning ema ei soovi väikest last säästa vanemate vahelistest probleemidest, vaid tahab last neisse igal juhul kaasata. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis lapse praeguses asjas ära kuulamata. Kuigi kohus võib last puudutavas asjas vajadusel ära kuulata igas vanuses lapsi, ei pea kohus TsMS § 5521 lg 1 järgi isiklikult ära kuulama nooremat kui 10-aastast last. Praegusel juhul oli laps maakohtu menetluse ajal 5-aastane ja eksperdi arvamuse kohaselt psühholoogiliselt mõjutatud, mistõttu ei olnud lapse huvides teda ära kuulata. Samadel kaalutlustel ei pea kolleegium vajalikuks kuulata last ära ka määruskaebuse menetlemise raames ja ema vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.
16.Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud asjas tõendeid kogudes ja hinnates menetlusõiguse normi vastu, mistõttu ei ole põhjendatud ema taotlus uute tõendite kogumiseks ja varem esitatud tõendiga arvestamiseks. Ema esitas koos määruskaebusega psühholoog ÜKu 21. septembril 2017 antud arvamuse lapsega 2. augustil 2017 tehtud videosalvestise kohta ning palub seda arvestada tõendina selle kohta, et lapse isa on last seksuaalselt väärkohelnud pikema aja jooksul. Määruskaebuses esitas ema taotluse viia läbi nimetatud videosalvestise ehtsuse (või selle võltsituse) kohta
2-16-1967 ekspertiis, et seeläbi kontrollida lapse mõjutamist ema poolt. Ema leiab jätkuvalt, et väikelapse pidev küsitlemine ning nende küsitluste salvestamine on vajalik tegevus, mis last ei kahjusta. Kolleegiumi arvates kinnitab selline tegevus ekspertiisi järeldusi selle kohta, et lapse ema soovib näidata oma last ohvrina ning püüab järjekindlalt leida kinnitust selle kohta, et lapse isa on last seksuaalselt väärkohelnud, kuigi üheski menetluses (sh kriminaalmenetlus) ega asjatundjate/ekspertide antud arvamustes ei ole selline kahtlus kinnitamist leidnud. Kolleegium märgib esitatud tõendi kohta lisaks seda, et ka psühholoog ÜK märgib, et ta ei ole psühholoogina lapsega isiklikult kohtunud ning avaldab arvamust üksnes ema tehtud videosalvestuse alusel (VIII kd, tl 38) ning ÜK kokkuvõttest ei saa teha ema soovitud järeldust, et laps kirjeldab videos seda, kuidas isa on teda väärkohelnud. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus esitatud tõendi ning sellega seotud taotluse ekspertiisi läbiviimiseks ning psühholoogi ÜK ülekuulamiseks rahuldamata. Määruskaebuses esitatud väite kohta, et perearsti SE arvamus lapse ema tervisliku seisundi kohta ei haaku ekspertiisi järeldustega, märgib kolleegium, et perearsti tõend (17. augusti 2017. a tõend, tl 185, VII kd) kinnitab perearsti arvamust patsiendi üldfüüsilise seisundi kohta. Perearst ei ole andnud mingit arvamust patsiendi psüühika kohta ning perearst, kes osutab üldarstiabi, ei saakski sellist arvamust ilma uuringute läbiviimiseta avaldada. Seega ei ole perearst asjatundjaks, kelle nimetatud tõendis märgitut oleks maakohus pidanud asjakohase tõendina menetluses käsitlema. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata määruskaebuses esitatud taotlused kuulata üle perearst SE.
17.Ema heidab määruskaebuses ette, et eestkosteasutus ei ole külastanud eluaset, kus laps koos emaga elab, mistõttu ei saa eestkosteasutuse antud arvamust pidada vajalikul määral põhjalikuks TsMS § 552 lg 2 mõttes. Kolleegium märgib, et nimetatud säte reguleerib kohtu koostööd valla- ja linnavalitsusega, ning maakohus on küsinud nimetatud sättele tuginedes valla- või linnavalitsuselt seisukoha alaealist puudutavas menetluses. Kaebaja ei ole täpsustanud, kuidas oleks ema elukoha külastus eestkosteasutuse arvamust saanud muuta.
18.Määruskaebuse väited suhtlemiskorra määruse täidetavuse ja selle võimaliku põhiseaduse vastasuse kohta ei ole praeguses asjas asjakohased ning kolleegium jätab need tähelepanuta. Seetõttu ei ole põhjendatud ka ema taotlus peatada praeguse kohtuasja menetlus.
19.Seoses sellega, et ema esindaja palus kohtule saadetud kirjas selgitust selle kohta, miks vaatab ringkonnakohus kohtuasja läbi kirjalikuks menetluses, märgib kolleegium järgimist. TsMS § 475 lg 1 p 8 ja § 550 lg 1 p 2 järgi lahendab kohus hooldusõiguse asju hagita menetluses. TsMS § 447 lg 2 alusel järgi võib kohus hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus. Hooldusõiguse asja läbivaatamiseks ei ole kohtule seadusega sätestatud kohustust korraldada kohtuistungit, küll tuleb kohtul menetlusosaline tema taotlusel või seadusest tulenevalt TsMS § 477 lg 4 järgi ära kuulata. Kohus lahendab hagita asja, sh hooldusõiguse asja, TsMS § 478 lg 1 esimese lause järgi kohtumäärusega. Hagita menetluses tehtud menetlust lõpetava kohtumääruse peale saab TsMS § 660 lg 3 järgi esitada määruskaebuse ning TsMS § 667 lg 3 järgi lahendab ringkonnakohus määruskaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas on maakohus kuulanud menetlusosalised ära ning ringkonnakohtu hinnangul ei olnud asjas vajalik pidada kohtuistungit. Menetluskulud
2-16-1967
20.Kolleegiumi hinnangul on asjas põhjendatud jätta lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud (riigi õigusabi tasu) TsMS § 172 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Muud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.