XX avaldus YY (Y) surnuks tunnistamiseks ja surmaaja määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.08.2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse XX määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): XX (isikukood esindajad XXXXXXXXXX, aadress XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Leino Biin (e-post XXX) Puudutatud isik: YY (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Menetlusse kaasatud asutus: Siseministeerium (registrikood 70000562, aadress Pikk 61, 15065 Tallinn). lepinguline esindaja Kaido Jõgeva (e-post XXX) Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.XX määruskaebus rahuldada.
2.Harju Maakohtu 02.08.2017 määrus tühistada ja saata avaldus menetluse jätkamiseks tagasi samale maakohtule.
3.Menetluskulud jaotatakse avalduse uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
4.Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (TsMS § 696 lg 3 1.lause). Asjaolud ja menetluse käik
1.16.03.2017 esitas XX (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse YY (teadmata kadunud isik, puudutatud isik) surnuks tunnistamiseks ja surmaaja määramiseks.
2.Avalduse kohaselt sõlmiti avaldaja ja puudutatud isiku abielu 14.04.1953 Tallinnas. 1953 aasta sügisel kutsuti puudutud isik armeesse aega teenima, peale mida isik kadus jäljetult. Avaldaja ei ole puudutatud isiku elusoleku kohta saanud informatsiooni 64 aastat. Soovides käsutada avaldajale kuuluvat korteriomandit, selgus notari juures, et seda takistab rahvastikuregistrisse kantud märge abielu kohta puudutatud isikuga. Abielu ei ole lahutatud, avaldaja ei tea, kus võiks puudutatud isik elada ning ta ei tea ühtegi inimest, kes oleks tema saatusest midagi kuulnud. Avaldaja on veendunud, et puudutatud isik ei ole peale 1953 aastat Eestis elanud, sest rahvastikuregistris ei ole muid andmeid. Ühiseid elusolevaid tuttavaid avaldajal puudutatud isikuga ei ole. Ükskõik millise info hankimine on võimatu, kuna isiku elukohta teadmata ei ole Venemaalt või mujalt endise NSV Liidu territooriumilt tekkinud riikidest mingeid andmeid isiku kohta võimalik koguda. Avaldaja usub, et tõenäoliselt juhtus puudutatud isikuga midagi või koguni hukkus armeeteenistuses, sest vastasel juhul oleks ta saanud mingitki informatsiooni. Arvestades puudutatud isiku eluiga (ta peaks olema juba 83 aastane) ning seda, et temast pole midagi teada juba 64 aastat, on alust eeldada, et ta on surnud. 1955 aastal tutvus avaldaja CC-ga, kellega sõlmis abielu 02.04.1955 ja oli temaga abielus kuni abikaasa surmani 16.02.1998. Abielu sõlmimise eelselt väljastati passi kadumise tõttu avaldajale uus pass neiupõlvenimega ning ilma märketa esimese abielu kohta.
3.27.04.2017 kohtumäärusega algatas Harju Maakohus hagita menetluse ja kaasas menetlusse Siseministeeriumi.
4.25.05.2017 vastuses avaldas siseminister, et PPA elektroonilistes andmekogudes ning arhiivis puuduvad andmed puudutatud isiku elu ja tegevuse kohta Eesti Vabariigis. Isikule ei ole väljastatud dokumente, puuduvad elukoharegistreeringud, ei ole registreeritud juhtumeid ja menetlusi ning puudub info Eesti Vabariigi riigipiiri ületamise kohta. Eesti rahvastikuregister ei sisalda andmeid isiku elu ja tegevuse kohta pärast tema kadumist. Siseministri seisukoht on, et käesolevas menetluses puuduvad piisavad andmed järeldamaks, et puudutatud isik on surnud või isik oli surnud avalduses toodud kuupäeval. Isik on küll eeldatavasti eakas (83 aastane), kuid võib elada Venemaa Föderatsioonis. Menetluse käigus on selgunud, et avaldaja on abielus samaaegselt kahe mehega, millest võib tuleneda probleem teise abielu kehtivaks lugemisel. Kui abikaasaga ei ole mingisugusel põhjusel võimalik kontakteeruda, ei pruugi esmaseks ja parimaks valikuks olla tema surnuks tunnistamine. Sellist abielu on võimalik lahutada või tunnistada kehtetuks, milleks saab pöörduda kohtusse. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohtu jättis 02.08.2017 määrusega avalduse läbi vaatamata, menetluskulud avaldaja kanda, kuid kindlaks määramata.
6.Määruse põhjenduste kohaselt loetakse TsÜS § 17 kohaselt teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes.
7.TsÜS § 19 lg 1 kohaselt kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
8.Avalduse kohaselt abiellus avaldaja puudutatud isikuga 14.04.1953. Sama aasta sügisel kutsuti puudutatud isik armeesse aega teenima, peale mida igasugune kontakt puudutatud isikuga avaldajal katkes. Puudutatud isik ei kirjutanud, tema teenistuskoha kohta puudusid avaldajal igasugused andmed, sealhulgas postiaadress või väeosa number. Avaldaja märkis, et puudutatud isiku elusoleku kohta ei ole avaldaja saanud
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-4149 informatsiooni 64 aastat. 02.04.1955 abiellus avaldaja CC-ga ning oli temaga abielus kuni abikaasa surmani 16.02.1998.
9.Siseministeerium edastas puudutatud isiku kohta teadaolevate andmete saamiseks järelepärimise Politsei- ja Piirivalveametile. Politsei- ja Piirivalveamet teavitas Siseministeeriumit, et Politsei- ja Piirivalveameti elektroonilistes andmekogudes ja arhiivis puuduvad andmed puudutatud isiku elu ja tegevuse kohta Eesti Vabariigis. Puudutatud isikule ei ole väljastatud dokumente, puuduvad elukoharegistreeringud, ei ole registreeritud juhtumeid ja menetlusi ning puudub info Eesti Vabariigi riigipiiri ületamise kohta.
10.Avaldaja soovitud eesmärgiks on puudutatud isiku surnuks tunnistamine.
11.TsMS § 475 lg 1 p 3 kohaselt hagita asi on isiku surnuks tunnistamine ja isiku surmaaja tuvastamine. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.
12.TsMS § 423 lg 2 punkt 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.
13.Kohtu hinnangul isiku surnuks tunnistamine on võimalik olukorras, kus isiku surm on tõenäoline ja usutav, kuid faktiliselt ei ole see teada. Kohtuasja materjalidest sellist olukorda ei nähtu. Puudutatud isik on küll eeldatavasti eakas, kuid võib elada väljaspool Eesti Vabariiki. Tõsikindlalt ei saa ka järeldada, et isik on surnud, kui andmed isiku kohta üldse puuduvad. Kohus on seisukohal, et avaldajal ei ole võimalik avaldusega soovitud eesmärki saavutada. Kohus jätab avalduse läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 punkti 2 alusel.
14.TsMS § 172 lg 7 kohaselt kui kohus algatab hagita menetluse isiku tegevuse või avalduse tõttu, võib kohus jätta menetluskulud menetluse põhjustanud isiku kanda, kui menetlus on põhjendamatu ja põhjustati isiku poolt tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti.
15.Esitatud avaldus jäi läbi vaatamata. Kohus jätab seetõttu menetluskulud avaldaja kanda. Asja materjalidest ei nähtu, et menetlusosalised oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad põhjendatud menetlusosalistele kohtukulud. Kohus jätab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Määruskaebus
16.Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse avaldaja, kes palus määruse tühistada ja saata asi maakohtusse menetluse jätkamiseks.
17.Määruskaebuse kohaselt on kohus jätnud avalduse läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Viidatud säte annab kohtule õiguse, mitte ei pane kohustust jätta avaldus läbi vaatamata. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et kohus on tõlgendanud seadust ekslikult ning avalduse läbivaatamata jätmiseks puudub alus. Isikul on õigus taotleda 64 aastat tagasi kaduma läinud abikaasa surnuks tunnistamist. Selline alus tuleneb TsÜS §-st 19 lg 1. Kuivõrd abielus olek toob kaasa õiguslikud tagajärjed, sh varalistes küsimustes, on isikul vaieldamatult õigus taotleda isiku, kelle kohta 64 aastat puuduvad andmed, surnuks tunnistamist ja surmaaja tuvastamist.
18.Kohtumääruse põhistuses avaldatud seisukoht, mille kohaselt isiku surnuks tunnistamine on võimalik olukorras, kus isiku surm on tõenäoline ja usutav, kuid faktiliselt ei ole teada, ei tulene kehtivast seadusest. TsÜS § 19 lg 1 sätestab aluse isiku surnuks tunnistamise taotlemisele ja selleks asjaoluks on, et isiku elusoleku kohta puuduvad andmed viimase viie aasta jooksul.
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-4149
19.Kohus on kaevatavas kohtumääruses kaebaja arvates laiendanud TsÜS § 19 lg-s 2 või lg-s 3 märgitud aluseid TsÜS § 19 lg 1 alusel esitatud isiku surnuks tunnistamise avaldusele ning asunud ekslikule ja seadusest mittetulenevale seisukohale, mille puhul isiku surnuks tunnistamine on võimalik üksnes olukorras, kus isiku surm on tõenäoline ja usutav, kuid faktiliselt ei ole teada.
20.Kohtumääruse ülalkirjeldatud ja seadusest mittetulenev põhistus ning määruses avaldatud seisukoht, mille kohaselt isik võib elada väljaspool Eesti Vabariiki ja tõsikindlalt ei saa järeldada, et isik on surnud, kui andmed isiku kohta ja (64 aastat) üldse puuduvad, ja avaldusega ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada, tekitavad olukorra, kus isikul ei ole võimalik oma õigusi kaitsta.
21.Seda, millest tulenevalt avaldajal ei ole võimalik avaldusega soovitud eesmärki saavutada, kohtumäärus põhistusest ei nähtu. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et juhul kui kohtu käsutuses on tõendeid isiku elusoleku kohta, tuleks jätta avaldus rahuldamata.
22.Tõsikindalt on tuvastatud, et Eesti Vabariigis YY ei ela. Ametlikes Teadaannetes avaldatud teatele YY ega ka keegi kolmas, ei ole reageerinud ja YY elusoleku kohta andmeid esitanud. Teoreetiliselt võib 64 aastat tagasi kadunud isik, kes hetkel oleks elusoleku korral 83 aastane, kuskil elada. Samas reaalsus on see, et isikut endise nõukogude liidu aladelt üles leida ei ole andmebaaside puudumise või puudulikkuse tõttu võimalik. Avaldaja abielu YY-ga ei ole kehtetu ja selle kehtetuks tunnistamiseks puudub alus. Abielu lahutamine kohtus ja varasuhte reguleerimine vastavas hagimenetluses oleks teoreetiliselt võimalik, aga eeldaks jällegi YY üles leidmist ja temale menetlusdokumentide kättetoimetamist. Menetluse edasine käik
23.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusse kaasatud asutusele vastamiseks.
24.Siseminister leidis vastuses, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Avaldusest nähtub, et kaebaja soovib oma abikaasa surnuks tunnistamist põhjusel, et märge abielus oleku kohta takistab tal käsutada korteriomandit. Siseminister nõustub kaebajaga, et kui lugeda saavutatavaks eesmärgiks abikaasa surnuks tunnistamine, siis vastavasisulise avalduse esitamine võib teenida selle eesmärgi saavutamist. Siseminister leiab aga, et isiku surnuks tunnistamine ei saa olla esimeseks sammuks, kuidas kõrvaldada abielu kohta käiv märge Eesti rahvastikuregistrist, et kaebajal oleks võimalik käsutada korteriomandit. Seda ka juhul, kui abikaasa YY kohta puuduvad andmed 64 aasta jooksul. Abikaasa surnuks tunnistamisele ei järgne isiku õigus korteriomandi käsutamiseks, vaid pärimismenetlus.
25.TsÜS § 19 lg 1 sätestab, et kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus. TsÜS § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Seega, et lugeda isik teadmata kadunuks tuleb hinnata selle isiku elusoleku või surma tõenäosust. Teadmata kadunud isiku surnuks tunnistamine ning surmaaja tuvastamine kohtu poolt on seega samuti tõenäosuse hindamine, sest faktiliselt ei ole need asjaolud teada. Vastupidisel juhul ei ole vaja isikut surnuks tunnistada, sest isiku surmas ei ole kahtlusi, sel juhul võib olla vajadus TsÜS 22 alusel tuvastada surmaaeg, mitte aga isiku surma.
26.Siseminister on seisukohal, et kohtul on õigus jätta avaldus rahuldamata ka juhul, kui kohtu käsutuses ei ole otseseid tõendeid isiku elusoleku kohta, kuid kaudsete tõendite põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et isik on surnud. Siseministrile ei ole
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-4149 teatavaks saanud täiendavaid andmeid YY (isikukood XXXXXXXXXXX, kodakondsus teadmata) elusoleku või surma kohta. Sellest, et isik läks 1953. aastal sõjaväkke toonase Nõukogude Liidu territooriumile, ei saa üheselt järeldada, et isik on surnud ja isiku surma aeg tulenevalt TsÜS §-st 19 oleks/võiks olla 31.12.1954.
27.Kohus pidi lähtuma ka eesmärgist, mida kaebaja soovis avaldusega saavutada. Kohus leidis, et eesmärk ei ole selle avaldusega saavutatav ning jättis avalduse läbi vaatamata, mitte ei asunud sisuliselt hindama kaebaja abikaasa YY elusolemise tõenäosust. Kuigi kaebaja hinnangul vaidlustatud määrusest ei nähtu sõnaselgelt avalduse läbi vaatamata jätmise põhjendused, ei tähenda see, et määruskaebus oleks põhjendatud. Abikaasa surnuks tunnistamisega ei saavutaks kaebaja koheselt õigust korteriomandi käsutamiseks.
28.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
29.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ega rikkumisi kõrvaldada.
30.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on põhjendamatult jätnud avalduse TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
31.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud, leides, et avaldusega soovitud eesmärgi saavutamine ei ole võimalik. Avalduse eesmärgiks on sellest nähtuvalt isiku surnuks tunnistamine. Õigus seda nõuda tuleneb otseselt seadusest (TsÜS § 19). Maakohus on ka ise vaidlustatud määruses märkinud, et avaldaja sooviks on puudutatud isiku surnuks tunnistamine. Seega ei saanud maakohus jätta avaldust läbi vaatamata põhjusel, et selle eesmärgi saavutamine ei ole võimalik. Juhul, kui maakohus leidis, et esitatud asjaoludel ei kuulu avaldus rahuldamisele, tulnuks jätta see rahuldamata.
32.Ringkonnakohus selgitab, et käesoleval juhul on tegemist elulise juhtumiga, milles isik vajab lahenduse leidmiseks kohtu kaasabi. Sealjuures ei saa avalduses toodud asjaolude pinnalt vähemalt hetkel asuda seisukohale, et isikule pakuks paremat lahendust hagimenetluse algatamine, nagu leidis menetlusse kaasatud asutus, kuna TsMS § 338 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagis märkida menetlusosaliste ning nende võimalike esindajate nimed ja aadressid ning sidevahendite andmed. Kuid just elukoha andmeid puudutatud isiku kohta avaldajal ei ole, rääkimata veendumusest, et võimalik kostja üldse elus on. Nimetatud andmeteta hagiavalduse menetlusse võtmise osas oleks kohtul alust keelduda TsMS § 371 lg 1 p 9 ja 11 alusel. Lisaks ei saa kohtu ette toodud asjaolude pinnalt hetkel asuda ka sellele seisukohale, et avaldaja kaugemaks eesmärgiks olev korteriomandi käsutamine on saavutatav üksnes vara jagamise või pärimismenetluse teel, nagu menetlusse kaasatud asutus leidnud on, kuivõrd avaldaja väitel lahkus puudutatud isik tema juurest 1953 aasta sügisel, mistõttu tuleb tema eeldatavaks surmaajaks avaldaja arvates lugeda 31.12.1954.
33.Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul ei oleks ka avalduse rahuldamata jätmine võimalik olnud, kuna asjas vajalik eelmenetlus on lõpuni läbi viimata.
34.Isiku surnuks tunnistamise asjas ei piirdu kohtu roll eelmenetluse läbiviimisel ainult TsMS § 510 sätestatud toimingute tegemisega, vaid lisaks kohalduvad TsMS § 477 lg 1 alusel üleüldised eelmenetluse läbiviimise reeglid, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Ka on kohtul tulenevalt TsMS § 477 lg 7 sätestatud
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-4149 uurimisprintsiibist hagita menetluse läbiviimisel oluliselt suurem roll, sisaldades mitte ainult kohtule esitatud avalduse seadusele vastavuse ja tõendatuse kontrollikohustust, ja seda isegi juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid, vaid ka õigust nõuda tõendite esitamist ja koguda neid omal algatusel.
35.TsMS § 509 lg 2 kohaselt märgitakse isiku surnuks tunnistamise avalduses lisaks sellele, miks avaldaja on huvitatud isiku surnuks tunnistamisest, ka asjaolud, mis isiku surnuks tunnistamist põhistavad.
36.TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
37.Avalduse põhiväite kohaselt kutsuti puudutatud isik 1953 aasta sügisel armeesse. Selle asjaolu kohta ei ole avaldaja mingeid tõendeid maakohtule esitanud. Selle asjaolu põhistamisest sõltub aga avalduse rahuldamise võimalikkus, sh eeldatav surmaaeg.
38.Vähetähtis ei ole asja lahendamise seisukohast seegi, kuidas avaldaja reageeris asjaolule, et mingeid teateid abikaasa kohta edaspidi ei saabunud; kas lisaks temale oli veel isikuid, kes puudutatud isikust midagi teada võisid; kus elasid puudutatud isiku vanemad ja nende alanejad sugulased tema kadumise hetkel; kus on puudutatud isik sündinud ja milline võiks olla see regioon, kuhu puudutatud isik eeldatavalt pärast armeeteenistuse läbimist elama suunduda võis.
39.Maakohtul tuleb avalduse uuel menetlemisel avaldaja väiteid puudutatud isiku lahkumise kohta kontrollida ning anda võimalus nende põhistamiseks ja asjaolude täpsustamiseks.
40.Tsiviilasjas on tuvastatud, et Eesti Vabariigil andmed puudutatud isiku elu ja surma kohta puuduvad. Ametlikes Teadaannetes TsMS § 510 alusel väljastatud teatele ükski isik menetluse kestel reageerinud ei ole. Maakohus on vaidlustatud määruses asunud seisukohale, et isik võib elada väljaspool Eesti Vabariiki, kuigi ei ole põhjendanud, miks kohus leiab, et isik võib pigem olla elus kui surnud. Menetlusse kaasatud asutus on asunud seisukohale, et asjast puudutatud isik võib elada Vene Föderatsioonis, kuigi ei ole arvamust samuti põhjendanud.
41.Arvestades viiteid Vene Föderatsioonile kui võimalikule elukohariigile, tuleb maakohtul avalduse uuel menetlemisel kaaluda tõendite kogumist omal algatusel.
42.Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikkel 2 lõige 1 alusel saaks maakohus esitada õigusabi andmise taotluse Vene Föderatsiooni vastavale asutusele selle kohta, kas välisriigil on andmeid puudutatud isiku elusoleku või surma fakti kohta.
43.Juhul, kui taotluse tegemiseks on vajalikud andmed puudutatud isiku isanime ja sünnikoha kohta, saab maakohus küsida need avaldajalt ja vajadusel üle kontrollida rahvastikuregistri andmebaasis asuvatest arhiveeritud dokumentidest.
44.Seoses asjas kohalduva materiaalõigusega peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu, et TsÜS § 19 lg 1 kohaselt võib kohus teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
45.Riigikohtu praktika kohaselt on isiku surm asjaolu, mille täpse aja kindlaksmääramine on oluline mitmete õiguslike tagajärgede tõttu. Surnuks tunnistamine TsÜS § 19 järgi tähendab kohtulikku isiku surma kinnitamist. Tegemist on sättega, mis reguleerib juhtumeid, kui isiku surm on tõenäoline, kuid see ei ole kindel. Surnuks tunnistatud isiku surmaaeg määratakse kindlaks surma oletatava aja põhjal TsÜS § 20 alusel (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-11, p 9). Seevastu TsÜS § 22 võimaldab isiku surma
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-4149 tuvastada juhtudel, kui surmaakti ei ole koostatud, kuid isiku surm ei ole kahtluse all (vt samas).
46.Ringkonnakohus märgib lõpetuseks, et avalduses on lisaks asjast puudutatud isikule korduvalt mainitud ka AA nimelist isikut. Avalduse uuel menetlemisel tuleb välja selgitada seegi, kas ja kuidas omab see puutumust käesoleva asjaga.
47.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
48.Käesolevale määrusele ei saa esitada määruskaebust (TsMS § 696 lg 3 1. lause) (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-14, p 11).
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik