Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Kohtuasi
Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus XX suhtes isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 1. septembri 2017 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 1. septembri 2017 määruse resolutsioon muutmata, täiendades maakohtu määruse põhjendusi.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Asjaolud ja menetluse käik
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-13011
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (SA PERH; avaldaja) on esitanud 1. septembril 2017 Harju Maakohtule taotluse XX (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.
2.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik valvearsti poolt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 1. septembril 2017 kl 12.00. Puudutatud isik viibib SA PERH Psühhiaatriakliinikus ravil esmakordselt. Objektiivsed andmed tema varasema elukäigu kohta puuduvad. Kiirabi andmetel puudutatud isik avaldas, et teda telepaatiliselt mõjutatakse, tahetakse tappa jne, asjad tema korteris olid kummaliselt paigutatud. Vastuvõtul oli patsient ärev, pinges. Ta avaldas, et on tuntud maag ja laulja, keda paljud teised ekstrasensid mõjutavad ja tahavad hävitada. Ta kirjeldas, kuidas keegi teda telepaatiliselt vägistab, toppides talle sõrmi suguelunditesse. Tema keha olevat hävimise äärel, keegi võõras kõneleb läbi tema. Patsient näitas mobiiltelefonis endast tehtud videot, kus ta käitub ebaadekvaatselt, karjub, manab midagi, ning väidab, et teda on sunnitud seda tegema, et näidata, nagu oleks ta hull. Kogu vestluse vältel räägib patsient kellegi olematuga, tema mõttekäik on hüplev ja raskesti jälgitav. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol, puudub haiguskriitika ning sellest lähtuvalt võime adekvaatselt hinnata ravivajadust. Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Arvestades eeltoodut, taotles avaldaja puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist neljakümne päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljakümne päeva vältel tahtest olenematu ravi otsusest arvates. Maakohtu määrus
3.Maakohus rahuldas 1. septembri 2017 määrusega taotluse, rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva. Kohus andis ka loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi tuleb maakohtu määruse kohaselt lugeda lõpetatuks 11. oktoobril 2017 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus pidas tõendatuks, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol. Maakohus tugines puudutatud isiku esindaja arvamusele, puudutatud isiku isa selgitustele ja puudutatud isiku ärakuulamisel avaldatule. Puudutatud isik oli ärakuulamisel kohtule selgitanud, et teda soovitakse tappa. Samuti teatas, et ta on proovinud end ka tappa, sest teda survestatakse selleks. Puudutatud isiku isa YY 2(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-13011 selgitusete kohaselt halvenes tütre tervis juba aasta tagasi, ta hakkas end vigastama ja kodus tegema arusaamatuid rituaale. Arsti juurde keeldus pöördumast. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldaja taotlust. Eeltoodu alusel leidis maakohus, et puudutatud isik on ohtlik eelkõige iseendale. Kohtu hinnangul oli isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning haiglaravita jäädes püsiks ta ohtlikuna iseendale. Määruskaebus
4.15. septembril 2017 esitas puudutatud isik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isik leidis, et ta on terve ega vaja psühhiaatrilist ravi. Ta oskab oma erakordsete võimete tõttu ise hinnata, kas ravimite võtmine on edaspidi vajalik. Tema puhul ei ole täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Menetluse edasine käik
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
7.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus jääb rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määruse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659).
8.Maakohus on iseenesest rikkunud TsMS § 534 lg-t 5, mille esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike teise lause kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seega ei näe seadus ette esialgse õiguskaitse algset kohaldamist üle nelja päeva. TsMS § 534 lg 5 teise lause mõtte kohaselt rakendatakse esialgset õiguskaitset esmalt neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada. Seega saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (vt Riigikohtu 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18;
19.veebruari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik).
9.Kolleegium möönab, et arstidel võib juba esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajaks tekkida veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Ka käesoleval juhul on nii valvearst kui ka psühhiaatrid leidnud, et puudutatud isiku tervislikku seisundit arvestades ei ole nelja ööpäeva vältel psüühilise seisundi paranemist alust prognoosida (tl-d 3–4). Kolleegium märgib samas, 3(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-13011 et taolises olukorras tuleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või siis esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (vt nt Riigikohtu
19.veebruari 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 kolmas lõik).
10.Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud käesolevas asjas esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kolleegiumi hinnangul ei anna see minetus praegusel juhul siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna ringkonnakohtul on võimalik kontrollida TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist.
11.TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on kohus puudutatud isiku isiklikult ära kuulatud (tl 10) ning ringkonnakohtul puudub alus selles kahelda. Samuti on kohtule esitatud kahe psühhiaatri ühine arvamus, mille kohaselt on esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamine vajalik (tl 4). Seega olid kolleegiumi hinnangul iseenesest täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani. Ringkonnakohus täiendadab maakohtu määruse põhjendusi määruse käesolevas punktis esitatud põhjendustega.
12.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ning TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
13.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused täitmata. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust psühhiaatrid, kelle hinnangul on puudutatud isiku käitumine ebaadekvaatne ja ettearvamatu (tl 4). Psühhiaatrid on diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire ägeda psühhoosi näol. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks ning ravita jäämisel on puudutatud isik psühhiaatrite hinnangul oma ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik nii endale kui teistele. Lühiajalisem ravi pole psühhiaatrite kinnitusel tulemuslik. Maakohtu määrusest nähtub, 4(5)
Tsiviilasi nr: 2-17-13011 et esimese astme kohus on psühhiaatrite hinnanguga arvestades jõudnud järeldusele, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused on täidetud. Maakohus on määrust vastavas küsimuses piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega. Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite asjas avaldatud arvamustega.
14.Arvestades eeltoodut, on kolleegium seisukohal, et puudutatud isiku määruskaebus ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.
15.Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere Ele Liiv
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.