Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

Hageja sõlmis 19.02.2007.a töölepingu OÜ-ga K. koristajana tööleasumiseks. 01.05.2007.a andis OÜ K. kõik oma õigused ja kohustused, sh. töölepingud üle S. OÜ-le. Hageja töötas suulisel kokkuleppel kostjaga mitmel objektil ning sai selle eest oluliselt erinevat tasu kui töölepingus kirjas oli. Hageja töötasu kokku erinevatel objektidel pidi vastavalt kokkuleppele kostjaga olema 6667 krooni. Tegelikkuses maksti hagejale aga ainult 6227 krooni, 440 krooni vähem. Palga vähemmaksmist kinnitab kinnitab kostja ise arvestusega hageja palgalehel ja töövaidluskomisjonile antud seletusega. Palka kohustus kostja hagejale tasuma vastavalt töölepingu p. 13 kohaselt iga kuu 10. kuupäevaks. Hageja pöördus oma nõudega koheselt kostja poole, kuid vaatamata sellele kostja hagejale 440 krooni ära ei maksnud. Kuna hagejale oli osaliselt palk välja maksmata esitas hageja 26.07.2007.a kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks 31.07.2007 TLS § 82 alusel. Töölepingu lõpetamise põhjuseks oli peale palgaosa maksmatajätmise ka see, et kostja ei sõlminud hagejaga sellist töölepingut, kus oleks olnud fikseeritud hageja tegelikud töötingimused: töö tasustamise alused ja töö maht. Hagejale ei väljastatud palgaarvestuse teatisi, samuti ei andnud tööandja talle tööriietust. Kostja hageja avaldust ei vaidlustanud, kuid töölepingut ei lõpetanud. Saamata jäänud palk kanti üle 27.09.2007.a. Hageja palub tuvastada töölepingu lõppemine TLS § 82 alusel alates 31.07.2007.a ja kostjalt välja mõista hüvis kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 25 026.30 krooni.

KOSTJA VASTUVÄITED ESITATUD HAGIAVALDUSELE

Kostja hageja nõuet ei tunnista. Tööandja võttis hageja töölepingu üle OÜ-lt K. alates 01. mai 2007.a Töölepinguseaduse § 6 alusel, selle asjaolu suhtes pooltel vaidlus puudub. Töövaidluskomisjoni istungil selgus, et töötaja soovis 440 krooni maksmist, mis tulenes kinni peetud tulumaksu arvestusest. Töötaja esitas raamatupidamisele avalduse, milles teatas, et alates juulist 2007.a on ta põhikohaga tööl teises äriühingus ja seetõttu palus alates 01.07.2007.a kinni pidada tulumaks väljamaksetelt alates esimeselt kroonilt. Raamatupidaja seda soovi ka täpselt täitis. Töövaidluskomisjoni istungil selgus, et töötaja pidas silmas mitte palga väljamaksmise, vaid palgaarvestuse kuupäeva. Kostja on seisukohal, et tööandja ei ole hageja töölepingutingimusi muutnud, sh ei ole kokkulepitud tingimusi täitmata jätnud, töötingimusi halvendanud ega muutnud töötasustamise või töörežiimi TLS § 64 tähenduses. Hageja nõuded nii töölepingu lõppemise tunnustamiseks TLS § 82 alusel kui ka kolme kuu hüvitise maksmise nõudes on alusetud. Kostja palub hagi jätta rahuldamata.

KOHTUISTUNG

Hageja, J.R. esindaja Maia Ploom’i poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et hageja sõlmis 19.02.2007.a töölepingu OÜ-ga K. tööajaga 4 tundi päevas, 20 tundi nädalas ja palgaga 3600 krooni, s.o. poole koormusega. Tööandja muutus S. OÜ-ks, kuid uut töölepingut ei sõlmitud. Töötaja pidi koristama eri objektidel, kirjas on täiskoha tunnid, kuigi leping oli koha peale. Töömaht suurenes, aga hageja ei tea mille pealt talle palka maksti, kuigi hageja sai rohkem raha kui oli kokku lepitud. Töötaja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks 26.07.2007.a ja tööandja võttis avalduse vastu. Hageja oli veel viis päeva tööl ja siis rohkem enam tööle ei läinud. Viimased 440 krooni sai hageja kätte töövaidluse ajal. Lõpparve sai hageja kätte pärast töövaidluskomisjoni otsust. Hageja palub kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 järgi lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest ühe kuu keskmist palka ja TLS § 82 alusel kahe kuu keskmist palka. Hageja, J.R., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et töökoormus muutus tal juba OÜ-s K. märtsist 2007.a. Ta tegi rohkem tööd ja talle pakuti rohkem palka, ta nõustus sellega. Enne tööde alustamist, objekti juht seletas talle mida ta tegema pidi. Kui ta esitas töölepingu lõpetamise avalduse, siis ei olnud tal kätte saadud kogu palk, saamata oli jäänud 440 krooni ja

2500 krooni, mis maksti talle hiljem ära. Ta esitas tööandjale avalduse, et maksud peetaks kinni esimesest kroonist. Kostja esindaja, Ants Kuninga, poolt kohtuistungil antus seletusest nähtub, et kostja hagi ei tunnista. Tööandjal puudus põhjus lõpetada tööleping TLS § 82 alusel kuna töötaja teadis täpselt, mis asutuses ta töötab. Kuna töötaja oli esitanud avalduse pidada kinni tulumaks alates esimesest kroonist, siis raamatupidaja oli kohustatud vastavalt avaldusele seda ka tegema. Töövaidluskomisjonis selgus, et kogu vaidlus ongi sellest tingitud ja kostja maksis hagejale 440 krooni koheselt välja. Töölepingut ja selle tingimusi ei ole kostja oluliselt rikkunud ja seega ei ole alust töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Hagejale maksti lõpparve välja koheselt peale töövaidluskomisjoni otsust 09.11.2007.a. Seniajani oli tööleping hagejaga peatatud. Kostja leiab, et TLS § 79 alusel puudus kostjal alus hagejaga tööleping lõpetada, sest puudus hageja sellekohane avaldus. Kui kostja sai töövaidlusorgani otsuse kätte 09.11.2007.a ja hagejaga loeti tööleping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel, lõpetas kostja töölepingu, maksis viivitamatult hagejale välja lõpparve ja seega leiab kostja, et puudub alus ka hüvitise nõudmiseks lõpparve kinnipidamise eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

Töölepinguseaduse § 82 lg 1 sätestab töölepingu lõpetamise tööandja lepingutingimuste rikkumise või tootmis-või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu.

poolse

Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja esitas 26. juulil 2007. a avalduse (tl 8) töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjusel, et kostja ei sõlmi kirjalikku töölepingut, ei esita nõudmisel palgateatisi ja arvestab töötasu ebaõigesti. Tööandja oma kirjas 30.07.2007.a (töövaidluskomisjoni toimiku lk nr 4), teatab hagejale, et tema avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel ei kuulu rahuldamisele kuna töölepingu lõpetamine hageja poolt näidatud alusel ei ole põhjendatud. Töötaja avaldus töölepingu lõpetamiseks on ühepoolne tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 mõttes, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Kuna hageja soovis lõpetada töölepingu TLS § 82 lg 1 alusel, tuleb kohtul kontrollida TLS § 82 lg 1 järgi töölepingu lõpetamise aluse olemasolu. Töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töölepingu seaduse § 6 kohaselt ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine ei lõpeta töölepingut. Hageja ja OÜ-u K. vahel oli sõlmitud tööleping 19. veebruaril 2007.a (tl 7), mille kohaselt hageja asus OÜ-s K. tööle alates 19. veebruarist 2007.a koristaja ametikohal kuupalgaga 3600 krooni. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejat on teavitatud asjaolust, et OÜ K. ja S. OÜ vahel 01.05.2007.a sõlmitud ettevõtte ülemineku lepingu kohaselt läheb puhastus-ja koristusteenuseid osutav ettevõtte 01. maist 2007.a üle S. OÜ-le, kellest saab ka hageja uus tööandja. Hageja on vastavale teatele ka allkirja andnud (töövaidluskomisjoni toimiku lk 2324). Seega on kohtus leidnud tõendamist, et hageja ja kostja vahel oli olemas kehtiv tööleping Töölepinguseaduse § 1 mõtte kohaselt ning töölepingu tingimustes olid pooled kokku leppinud. Kui tööandja ei täida kokkulepitud tingimusi, näiteks ei maksa palka, ei kindlusta tööga, siis tekib töötajal õigus lõpetada tööleping. Hageja on toonud üheks põhjuseks töölepingu

lõpetamiseks TLS § 82 alusel, et talle oli vähem palka arvestatud 440 krooni. Samas on hageja ise kohtuistungil tunnistanud, et ta tegi raamatupidamisele avalduse tulumaksu kinnipidamise kohta. Töövaidluskomisjoni toimiku materjalide juurde lisatud töödejuhataja poolt koostatud palgaarvestusest perioodil 01.06-30.06.2007 (töövaidluskomisjoni toimik lk nr 6) nähtuvalt on hagejale makstud vähem töötasu 440 krooni. Maksekorraldusest nr 1395 nähtub, et nimetatud summa on hagejale üle kantud koos ettenähtud viivisega 27.09.2007.a (tl nr 12 ja töövaidluskomisjoni toimiku lk nr 47). Seega ei leidnud kohtus tõendamist asjaolu, et tööandja oleks töölepingu tingimusi muutnud või oleks täitmata jätnud kokkulepitud tingimusi, töötingimusi halvendanud või muutnud töötasustamise või töörežiimi. Tööandja eksis küll töötasu arvestusega, kuid see ei ole selline oluline rikkumine, mis tooks endaga kaasa töölepingu lõpetamise võimaluse töötaja poolt vastavalt TLS §-le 82. Seega puudus hagejal õiguslik alus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ja puudub alus nõuda kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist. Töölepingu seaduse § 79 lg 1 järgi lõpeb tööleping töötaja algatusel. Vastavalt TLS § 79 lgle 1 teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt üks kuu. Töölepingu seadus seob määramata ajaks sõlmitud töölepingu töötaja algatusel lõppemise vähemalt ühekuulise etteteatamise tähtajaga. Vastavalt TLS § 83 lg-le 1 võib töötaja etteteatamistähtaja möödumisel töölt lahkuda. Töötajal on õigus töölepingu lõpetamisel TLS § 79 lg 1 alusel töölt lahkuda pärast ühekuulise etteteatamistähtaja möödumist ilma tööandjale töölepingu lõpetamise põhjust esitamata. Kui töötaja on töötamise lõpetanud (töölt lahkunud) pärast viiepäevase etteteatamistähtaja möödumist, kuid tal puudus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi õiguslik alus, siis sellises olukorras võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu töötaja töölt ärajäämise tõttu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel pärast kirjaliku avalduse esitamisest ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumist. Töötamise lõpetamisega on töötaja avaldanud otsest tahet lõpetada töösuhe. Kuna hageja esitas tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks 26.07.2001.a, siis tuleb lugeda poolte vahel tööleping lõppenuks 25. augustil 2007.a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel. Hageja palub kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 järgi lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk. Töölepinguseaduse § 119 lg 2 järgi on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Antud asjas on leidnud tuvastamist, et töötajal ei olnud õiguslikku alust lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, siis ei ole tööandja TLS § 74 lg-st 2 tulenevalt lõpparvet kinni pidanud ja tööandja oleks lõpparve maksmisega viivituses alates töövaidlusorgani otsuse jõustumisest. Hageja on kinnitanud, et peale töövaidluskomisjoni otsust on ta lõpparve kätte saanud. Seega ei kuulu hageja nõue lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest hüvitise nõue rahuldamisele.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab antud asjas S. OÜ poolt kantud menetluskulud täies ulatuses J.R. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.