Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

ASJAOLUD

V K töötas Eesti Energia AS-is 14.07.1997 sõlmitud töölepingu alusel kuni 31.12.2004 juristina. 02.05.2002 sõlmisid pooled ametiauto kasutamise kokkuleppe, millega kostja andis hageja valdusesse ja kasutusse tööülesannete täitmiseks sõiduauto Peugeot 307. Samuti leppisid pooled kokku, et kostja tasub auto kasutamisega seotud kulud summas kuni 5000 krooni. 22.12.2004. sõlmisid pooled töölepingu nr 599 lõpetamise kokkuleppe, mille allakirjutamisega kinnitas hageja, et ta hüvitab tema kasutuses olnud ametiauto ja mobiiltelefoni kasutamisega seotud kulud, mis ületavad töötaja ja tööandja vahel kokku lepitud vastavate kulude kuulimiiti.

HAGIAVALDUS JA SELLE PÕHJENDUSED

Hageja esitas kohtusse hagi kostja vastu kinnipeetud töötasu 17 326 krooni ja viiviste 30 500 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja töölepingu alusel juristina. Vastavalt töölepingule oli hageja töökoht Ida-Virumaal ja tema tööpiirkond kogu tööandja tegevuspiirkond. Hagejaga sõlmitud töölepingut oli 01.02.2000.a muudetud ja 22.05.2001.a sõlmiti hagejaga kokkulepe, mille järgi ta pidi lisaks võlgade osakonna juristi ametikohale täitma ka üldõiguse juristi kohustusi. Alates 08.05.2001 moodustas hageja töötasu 11 500 krooni kuus. Alates 22.05.2001.a hageja töökohustuste sisu maht ega ka teenindatav piirkond sisuliselt ei muutunud, ning hageja töökohustuste täitmine eeldas jätkuvalt transpordivahendi kasutamist. Kuni 02.05.2002 kasutas hageja töökohustuste täitmiseks erinevaid tööandja transpordivahendeid, millega seotud kulud kandis täielikult tööandja. Tööandja ettepanekul oli hageja peale esmast keeldumist ja oma töökoha kaotuse kartuses, sunnitud sõlmima 02.05.2002 ametiauto kasutamise kokkuleppe kululimiidiga 5 000 krooni kuus. Kuna ametiauto kuludeks arvestati kõik liisinguauto kasutamise kulud ja ametiauto kasutamise eest tasutud maksud, ei katnud nimetatud kululimiit töökohustuste täitmisega seotud autokulusid ja kululimiiti ületavad autokulud peeti kinni hageja töötasust. Ajavahemikus juuli 2002 kuni 31.12.2004 pidas kostja hageja töötasust autokulude katteks kinni kokku 17 326 krooni. Seda vaatamata sellele, et vastavalt sõlmitud töölepingule kohustus tööandja kindlustama töötajat vajalike töövahenditega. Vastavalt hagejaga sõlmitud ametauto kasutamise kokkuleppe punktile 1.1 anti ametiauto hageja kasutusse ametikohustuste täitmiseks ning hageja seda ning auto kasutamise kokkuleppe p. 2.2 sätestatud auto sihipärase ja heaperemeheliku kasutamise nõuet ei rikkunud. Asjaolu, et auto oli töökohustuste täitmiseks vajalik töövahend, kinnitab ka see, et hageja ametikohale ja samade töökohustuste täitmiseks töötaja leidmiseks 2004 lõpus seadis Eesti Energia AS kandidaatidele nõudeks B-kategooria autojuhilubade omamise. Peale ametiauto kasutamise kokkuleppe sõlmimist on hageja korduvalt üritanud kostjaga kokkuleppele jõuda ametiauto kasutamise kokkuleppes sätestatud kululimiidi töölepingu tingimustega ja ka ametiauto kasutamise kokkuleppe enda tingimustega kooskõlla viimises, kuid hageja katsed tulemusi ei andnud. Arvestades ametiauto kasutamise kokkuleppes sätestatud sanktsioone kokkuleppe ennetähtaegse lõpetamise korral, lootes jätkuvalt autokuludega seotud küsimuste positiivsele lahendusele ja lähtudes oma töökohustuste täitmise vajadusest, ei pidanud hageja otstarbekaks ametiauto kasutamisest ühepoolselt loobuda. Ühtlasi ei olnud hagejal töökoha kaotuse kartuse tõttu võimalik ametiauto kasutamise kokkuleppe tingimusi töövaidlusorganis vaidlustada. Hageja kartuse põhjendatust kinnitavad ka temaga töölepingu

lõpetamise asjaolud. Nimelt oli kostja hageja teadmata juba 16.11.2004.a avaldanud CV- Keskuse andmebaasis kuulutuse hageja ametikohale töötaja leidmiseks ja alles kuu möödudes vahetult enne uue töötaja tööle vormistamist, teatas kostja hagejale oma soovist temaga tööleping lõpetada. Hageja palub tunnistada õigusvastaseks auto kui töövahendi kasutamisega seotud kulude kinnipidamine töötasust, välja mõista kostjalt hageja kasuks 17 326 krooni autokulude katteks kinni peetud töötasu ning viivised summas 30 500 krooni. Kohtukulud palub jätta kostja kanda. Hagi alustena on hagiavalduses viidatud TLS § 1, § 15, § 49 p 2 ja p 7 ning PaS § 34 ja 35.

KOSTJA VASTUS

Kostja oma 03.03.2005 kirjalikus vastuses hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt on hageja väide, et ta oli sunnitud sõlmima ametiauto kasutamise kokkuleppe kululimiidiga 5000 krooni kuus väär. Ametiauto kasutamine ei ole töötajale kohustuslik. Tööandja kulud suurenevad oluliselt sõiduauto töötaja personaalsesse kasutusvaldusesse andmisega ja samas on töötajal võimalik kasutada ametiautot 24 h ööpäevas, s.t ka väljaspool tööaega isiklikuks otstarbeks. See, millises ulatuses hageja kasutas ametiautot oma isiklike vajaduste rahuldamiseks, ei oma tähtsust. Asjaolu, et ametiauto kasutamise võimaldamine tööandja poolt töötajale on tulu ehk erisoodustus, on sätestatud Eesti Vabariigis tulumaksuseadusega. Autode kasutamise korra (kinnitatud Eesti Energia juhatuse 8.10.2001.a otsusega) p 2.2 kohaselt võib ametiauto kasutamise õigust omav töötaja valida kas uue või kuni 3 a vanuse ja kuni 100 000 km läbisõiduga auto, mille kasutuselevõtu ettepaneku ta teeb transpordigrupile. Nimetatud õigust kasutades valis hageja omale ametiauto ja tegi vastava ettepaneku Eesti Energia AS-i transpordigrupi juhile. Vastava hanke korraldamise käigus sõlmiti kasutusliisingu leping tööandja ja Balti Autoliisingu AS-i vahel nimetatud auto suhtes ning sõlmiti ametiauto kasutamise kokkulepe tööandja ja töötaja vahel, millega vormistati kinnitus töötaja valikule. Samas oli töötajal võimalus valida ka odavam sõiduauto või väiksema mootorivõimsusega auto, mille ülalpidamiskulud oleksid olnud väiksemad ja võimaldanuks limiiti ökonoomsemalt kasutada. Hageja allkirjastas vabatahtlikult 02.05.2002 ametiauto kasutamise kokkuleppe Eesti Energia AS kui tööandjaga, olles teadlik, et autode kasutamise korra p. 2.7 ja 2.8 kohaselt ning vastavalt nimetatud kokkuleppe p.-le 1.2 tasub tööandja auto kasutamisega seotud kulud summas maksimaalselt kuni 5000 krooni kuus ning nõustus sellega, et auto kasutamisega seotud kulude ja kuulimiiti ületavate summade arvestus toimub Eesti Energia AS-i raamatupidamise siseeeskirjade järgi. Seega aktsepteeris hageja seda, et auto kasutamisega kaasnevad kulud, mis ületavad kokkulepitud kululimiiti, peetakse kinni tema palgast ja ainult erandkorras on tal võimalik taotleda teatud kulude hüvitamist tööandja poolt. Hageja oli teadlik, et lisaks auto kasutamisega seotud otsestele kuludele, kuulub kululimiidi hulka ka erisoodustusmaks, mida tööandja on kohustatud maksma tulumaksuseaduse alusel ja rahandusministri poolt määrusega kehtestatud korras. Alates 01.03.2003 oleks töötaja saanud nimetatud maksu määra, s.t ka auto kasutamisest tingitud kulu, vähendada, pidades vastavat sõidupäevikut oma erasõitude osas ja esitades selle tööandjale rahandusministri poolt kehtestatud korras. Seda võimalust hageja ei kasutanud. Hageja poolt viidatud asjaolu, et Eesti Energia AS seadis samale töökohale asuvale kanditaadile tingimuseks B-kategooria juhilubade olemasolu, ei puutu asjasse, kuna tegemist oli uue töötaja valikuga ametisse alates 2005 jaanuarist. Tööandjal on õigus kehtestada ühepoolselt teatud tingimused spetsialistidele, kelle hulgast valib endale sobiva töötaja. Hageja põhjendused selle kohta, miks ta ei pidanud otstarbekaks ühepoolselt ametiauto kasutamisest loobuda, ei ole asjakohased, kuivõrd kululimiidi ületamise vältimiseks ei pidanudki ta seda tegema. Töötajal oli võimalik kasutada alternatiivseid meetodeid, pidada arvestust oma erasõitude kohta ja näiteks kasutada sideteenust või ühistransporti. Hageja väide, et varasemal perioodil hüvitati talle kõik kulud, mis tekkisid

tööandja transpordivahendite kasutamisel töökohustuste täitmiseks, ei oma tähtsust, kuna pooled on vabad kokku leppima kõiges, mis ei ole seadusega keelatud ning Eesti Energia AS-i kui tööandja ja hageja vahel 02.05.2002 sõlmitud ametiauto kasutamise kokkulepe vastab kõigile õigusaktidega kehtestatud nõuetele. Töötajale maksti töölepingu lõpetamisel hüvitust tema 6 kuu ametipalga ulatuses, s.o rohkem kui seadusega ettenähtud. Seega on tööandjapoolne käitumine töölepingu lõpetamisel olnud igati korrektne ja töötajale on välja makstud kõik sellega seotud hüvitised. Hageja poolt esitatud nõue viiviste väljamõistmiseks summas 30 500 krooni, mis ületab 1,7 korda 2002. a juulis kuni 2004. a detsembris töötaja palgast kinnipeetud 17 326 krooni, on põhjendamatu, kuna tööandja on käitunud kooskõlas õigusnormides sätestatud nõuetega.

HAGIAVALDUSE TÄPSUSTAMISE AVALDUS

13.01.2006.a. esitas hageja hagieseme täpsustamise avalduse, milles ta palub: tunnistada tühiseks 02.05.2002 töölepingu lisana sõlmitud ametiauto kasutamise kokkulepe osas, millega hagejat kohustati hüvitama kehtestatud kuulimiiti ületava osa sõltumata sõiduauto tööülesannete täitmisega seotud kulude suurusest; tunnistada õigusvastaseks auto kui töövahendi kasutamisega seotud kulude kinnipidamine hageja töötasust; välja mõista kostjalt autokulude katteks kinnipeetud töötasu 17 326 krooni ning viivised 30 500 krooni. Avalduse kohaselt on kostja väited selle kohta, et hagejal oli võimalus pidada sõidupäevikut oma erasõitude osas ja esitada see tööandjale rahandusministri poolt kinnitatud korras, alusetud, kuna hageja sõlmitud ametiauto kasutamise kokkulepe ei võimaldanud ametiauto erasõitudeks kasutamist ja hageja ei ole sellist õigust tööandjalt taotlenud ega ka tööandja teadmata ametiautot erasõitudeks kasutanud. Hageja on esitanud tööandjale korduvalt andmeid oma töökohustuste täitmisega seotud autokulude kohta ja palunud nende hüvitamist etteantud kululimiiti ületavas osas. Hageja vastavasisulisi taotlusi kostja ei rahuldanud. Alusetud on väited hageja poolt ökonoomsuse printsiibi mittearvestamisel ametiauto valikul ja oma töökohustuste täitmiseks ühistranspordi mittekasutamisel. Ametiauto, mille kasutamiseks hagejaga 2002 aastal leping sõlmiti, oli liisitud riigihanke korras ja oli osa tööandjale liisitavast suurest partiist, mille tulemusel hagejale kasutada antud ametiauto liisingukulud kujunesid väiksemaks, kui võimaliku eraldi liisimise puhul. Seda ka juhul, kui hageja poolt valitud auto oleks olnud väiksema mootori töömahuga. Hagejale ei olnud teada, et kululimiit 5000 krooni oli etteantud püsisuurusena ja soodsamate liisingutingimuste korral ei oleks kehtestatud väiksemat kululimiiti. Kasutatud ja eeldatavalt väiksemate liisimiskuludega ametiauto kasutusele võtmise ökonoomsuse väide ei ole õige kasutatud auto kasutuskulude prognoosimatuse tõttu. Asjaolu, et hageja töökohustuste täitmiseks ühistranspordi kasutamine ei olnud töömahtu ja töökohustusi arvestades võimalik, tõendab see, et enne 02.05.2002 ametiauto kasutamise lepingu sõlmimist pidas tööandja vajalikuks ja tagas hagejale tööülesannete täitmiseks transpordivahendi kasutamise võimaluse, kandes ise kõik sellega seotud kulud. Tööandja pidas vajalikuks sätestada hageja õiguse kasutada tööandja poolt selleks ettenähtud autot ametijuhendis, mis oli koostatud 14.05.2001 aastal. 06.02.2006.a esitas hageja hagi eseme täiendamise avalduse, milles palus täiendavalt tunnistada tühiseks 22.12.2004.a töölepingu nr. 599 lõpetamise kokkulepe osas, millega hagejat kohustati hüvitama ametiauto autokulud sõltumata tööülesannete täitmisega seotud kulude suurusest.

VASTUHAGI

Kostja esitas 13.01.2006.a vastuhagi, milles palub hagejalt välja mõista põhivõlgnevuse 3 653,90 krooni, viivise 302,10 krooni ning riigilõivu 280 krooni. Vastuhagi kohaselt sõlmisid Eesti Energia AS ja V K 22. detsembril 2004 töölepingu nr 599 lõpetamise kokkuleppe. Nimetatud kokkuleppe sõlmisega kinnitas V. K, et hüvitab tema kasutuses olnud ametiauto ja

mobiiltelefoni kasutamisega seotud kulud, mis ületavad töötaja ja tööandja vahel kokku lepitud vastavate kulude limiiti ja et kui neid ei ole võimalik õigusaktidest tulenevate piirangute tõttu töötaja lõpparvest kinni pidada või kui töölepingu kehtivuse ajal asetleidnud kuulimiidi ületamine tuleb ilmsiks hiljem, on töötaja kohustatud nimetatud kulud tööandjale hüvitama esimesel nõudmisel. 02. mail 2002 poolte vahel sõlmitud ametiauto kasutamise kokkuleppe p. 1.2 kohaselt on pooled kokku leppinud, et tööandja tasub auto kasutamisega seotud kulud summas kuni 5000 krooni kuus, mis on kuulimiit ja p. 3.4 kohaselt seda ületavad summad arvestatakse maha töötaja palgast arvestusperioodile järgneva kuu eest vastavalt Eesti Energia AS-i raamatupidamise siseeeskirjadele. Tööandjal ei olnud võimalik pidada kinni ametiauto kasutamise ülekulu 2004 novembri ja detsembri eest, sest tasumisele kuuluvate arvete laekumine võimaldanuks kinni pidada 2004 novembri kulud 2004 detsembrikuu palgast, mis kuulunuks väljamaksmisele jaanuaris ja detsembri kulud jaanuari palgast, mis kuulunuks väljamaksmisele veebruaris. Tulenevalt eeltoodust esitati hageja poolt kostjale 05.01.2005 arve nr 22155481 (tasumise tähtaeg 19.01.2005), 27.01.2005 arve nr 22443064 (tasumise tähtajaga 10.02.2005), 16.02.2005 arve nr 22780221 (tasumise tähtajaga 02.03.2005). Kahjuks kostja ka peale seda oma lepingulist kohustust ei täitnud, jättes talle õiguslikul alusel esitatud arved tasumata.

VASTUS VASTUHAGILE

V. K esitas 06.02.2006.a kohtule vastuse vastuhagile, milles ta palub kohaldada Eesti Energia AS nõude osas aegumist, jätta vastuhagi rahuldamata ning kohtukulud Eesti Energia AS kanda.

ASJA KÄIK

Viru Maakohtu 21.03.2006.a otsusega oli jäetud V K`i hagi Eesti Energia AS-i vastu kinnipeetud töötasu 17 326 krooni ja viiviste 30 500 krooni nõudes, 02.05.2002 töölepingu lisana sõlmitud ametiauto kasutamise kokkuleppe osaliselt tühiseks tunnistamise, auto kasutamisega seotud kulude palgast kinnipidamiste õigusvastaseks tunnistamise ja 22.12.2004.a töölepingu nr. 599 lõpetamise kokkuleppe osaliselt tühiseks tunnistamise nõudes rahuldamata. Eesti Energia AS-i vastuhagi V K ́i vastu rahuldati osaliselt ning V K ́ilt mõisteti Eesti Energia AS –i kasuks välja võlgnevus 3653 krooni 90 senti ja kohtukulude katteks 250 krooni. Ülejäänud osas, s.o. viivise 302,10 krooni nõudes jäeti vastuhagi rahuldamata. V K ́ilt mõisteti välja riigilõiv 1500 krooni riigituludesse. Viru Ringkonnakohtu 27.12.2006 otsusega tühistati osaliselt Viru Maakohtu 21.03.2006 otsus osas, millega jäeti rahuldamata V K haginõuded Eesti Energia AS vastu 17 326 krooni saamiseks, 30500 krooni viiviste saamiseks ja auto kui töövahendi kasutamisega seotud kulude töötasust kinnipidamise õigusvastaseks tunnistamiseks ning 1500 krooni riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas ja saadetud asi tühistatud osas uues läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Muus osas jäeti Viru Maakohtu 21.03.2006 otsus muutmata.

KOHTUISTUNGID

Kohtuistungil 19.10.2007.a hageja toetas hagi, seletades, et kokkuleppe sõlmimisel erisoodustusest ja tulumaksust juttu ei olnud. Auto oli talle antud tööülesannete täitmiseks ja seda kokkulepet ta täitis. Kuna 08.05.2002.a kokkulepet võib pidada lõppenuks, siis kasutas ta autot vastavalt töölepingule. Tulenevalt töö iseloomust oli tööandjal kohustus tagada talle töövahend. Ta ei sõitnud mitte koju, vaid garažeerimise kohta, ta hoidis autot oma kodu hoovis ja vaatas öösel aknast välja, kas ta on ikka alles. Kuigi teoreetiliselt oli võimalus kasutada autot isiklikeks sõitudeks, siis tema luges kokkuleppest välja seda, et talle on auto antud ametialaseks kasutamiseks ja seda ta ka tegi.

Kostja esindaja hagi õigeks ei võtnud, seletades, et auto oli hageja käes 24 tundi ööpäevas, seega oli hagejal võimalus kasutada autot ka isiklikuks otstarbeks ja selles osas on maksud kehtestanud riik mitte tööandja. Auto kasutamise põhieesmärgiks oli tööülesannete täitmine, kuid tööandja võimaldas seda kasutada ka isiklikuks otstarbeks. Hagejal oli võimalik täita teekonnalehti. Kohtuistungil 28.11.2007.a tunnistajana üle kuulatud V H ́i, kes töötab AS-is Eesti Energia võlanõude spetsialistina, ütluste kohaselt elas ta 2002.a Kohtla-Järvel naistuttava juures ja käis sealt tööle. Ta nägi nädalavahetustel korduvalt Prestone kaupluse juures hagejat koos oma abikaasaga ja ametiautoga Samuti nägi ta hagejat teiste poodi juures. Hagejal oli roheline tööauto, marki tunnistaja enam ei mäleta. Hagejat oma isikliku sõiduautoga on ta näinud sõitmas ühel korral kolm- neli aastat tagasi. Kohtuistungil 25.01.2008 hageja toetas hagi, selgitades, et tunnistajana ülekuulatud V.H tegeleb kostja võlgnikega, sh võlaga, mida kostja temalt sisse nõuab. Tema töö oli ajaliselt piiramata, tööd tegi ta siis, kui ta seda tegi. Tema ületas teed Prestone kaupluse juurest kenasti. Kuna seal on vasakpööre keelatud ja selleks, et Jõhvi poolt Kohtla-Järve teeninduspunti parkimisplatsile sõita, tuleb sõita pikk ring, s.o. mööda Järveküla teed edasi ja sealt ära pöörata. Töömaht ja sõidud on tõendatud esitatud disketiga ja 05.01.2001.a elektroonkirjaga. Peale ametiauto kasutamise kokkuleppe lõppemist seoses töölepingu redaktsiooni lõpetamisega kasutas ta seda transpordivahendit edasi. See tulenes töölepingu tingimustest, ta kasutas autot kui töövahendit. Alates uue töölepingu redaktsiooni kehtima hakkamisest vana enam ei kehtinud, ametiauto kasutamise kokkulepe oli vana redaktsiooni osa. Kostja esindaja jäi esitatud vastuväidete juurde, selgitades, et töölepingu numbri muutmine ei muuda kehtetuks auto kasutamise kokkulepet, see jäi töölepingu lisana kehtima. Isikliku auto olemasolu ei tõenda seda, et ametiautot ei kasutatud isiklikuks otstarbeks. See, et inimene pargib auto Prestone ette selleks, et üle tee minna, on naeruväärne. Sealt on väga ebamugav teed ületada, pealegi parkis hageja autot sinna ka puhkepäeviti. Kostja tegevus oli kooskõlas kehtivate õigusnormidega, hageja ja tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja ikkagi kasutas seda autot isiklikuks otstarbeks. Ta oleks pidanud pidama läbitud sõitude kohta sõidupäevikut.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud hagiavaldusega ja hinnanud asjas olevaid tõendeid kogumis, leidis, et hagi on põhjendamatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja on esitanud auto kasutamisega seotud kulude palgast kinni pidamise õigusvastaseks tunnistamise, kinnipeetud töötasu 17 326 krooni ja viiviste 30500 krooni nõuded. Nõuet on põhjendatud asjaoludega, et tööandja oli kohustatud varustama hagejat töövahenditega, sh ametiautoga ning hageja kasutas autot tööülesannete täitmiseks. Toimiku kirjalikes materjalides olevast 14.05.2001.a ametijuhendist (tl 8) nähtub, et töötajal oli õigus taotleda tema jaoks vajalikku tehnikat ja selle kasutamiseks vajalikku koolitust ning infotehnoloogiaga varustatud töökohta ja kasutada tööandja poolt selleks ettenähtud autot ning 28.04.2003.a ametijuhendist (tl 19-20) nähtub, et töökoht on varustatud personaalarvutiga, töötaja kasutuses on ametiauto, mobiiltelefon ja lauatelefon. Töölepingu nr 671 lisa nr 2 (tl 14- 18) p 5 kohaselt tööandja kindlustab töötaja tööülesannete täitmiseks vajalike töövahenditega tööandja poolt kehtestatud korras. Kohus tuvastas, et pooled on 02.05.2002.a sõlminud Ametiauto kasutamise kokkuleppe (tl 1113), mille p 1.1 kohaselt andis tööandja töötaja valdusesse ja kasutusse tööülesannete täitmiseks sõiduauto Peugeot 307. Nimetatud kokkuleppe p.1.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et tööandja tasub auto kasutamisega seotud kulud summas kuni 5000 krooni (kuulimiit) ning p. 2.7 kohaselt

töötaja kohustub hüvitama tööandjale kõik kuulimiiti ületavad auto kasutamisega seotud kulud vastavuses lepingu punktidega 3.1. kuni 3.6. Kokkuleppe p. 3.3 ja p 3.4 kohaselt lepingule allakirjutamisega töötaja kinnitab et ta on teadlik ja nõustub sellega, et auto kasutamisega seotud kulude ja kuulimiiti ületavate summade arvestus toimub Eesti Energia ASi raamatupidamise siseeeskirjade järgi ning annab oma nõusoleku tööandjale kuulimiiti ületavate summade mahaarvamiseks töötaja palgast, mis makstakse töötajale autoga seotud kulude arvestusperioodile järgneva kuu eest. Vastavalt Eesti Energia juhatuse otsusele 08.10.2001 kinnitatud Autode kasutamise korra (tl 86-89) punktile 2.8 ametiauto kulude arvestamine ja määratud kuu kululimiiti ületavate kulude kinnipidamine töötaja töötasust toimub vastavalt töötajaga sõlmitud ametiauto kasutamise kokkuleppele. Eesti Energia AS juhatuse 03.04.2000 otsusega ja 11.05.2004 otsusega kinnitatud raamatupidamise sise-eeskirjad (t.lk 224-226,228-231) sätestavad ettevõtte poolt renditud autodega seotud kulude kirjendamise kulukontodel. Kuni 01.06.2003.a kehtinud eeskirja punkti 10 redaktsiooni kohaselt korrigeeritud limiidiga võetakse arvesse, et puhkuse ajal hüvitab töötaja autokulud, välja arvatud rendimakse ja auto kulum ise. Alates 01.06.2003.a kehtiva raamatupidamise sise-eeskirja punkti 10 redaktsiooni kohaselt korrigeeritud limiidiga võetakse arvesse, et puhkuse või haigestumise ajal (välja arvatud sünnituslehel viimise ajal) hüvitab töötaja autokulud, välja arvatud erisoodustusmaks, rendimakse või auto kulum, ise. Toimiku kirjalikes materjalides olevate ametiauto kulude arvestuste (tl 57-75) kohaselt koosnes autokulude limiidiks määratud 5000 krooni muuhulgas: 2002 aastal renditasust 3134 krooni, erisoodustuse tulumaksust 351 krooni ja erisoodustuse sotsiaalmaksust 446 krooni ning alates 01.01.2003.a renditasust 3133,82 krooni, erisoodustuse tulumaksust 702,70 krooni ja erisoodustuse sotsiaalmaksust 891,89 krooni. Alates maist 2004.a on autukulude hulka arvestatud käibemaks omatarbelt 18% summas 305,08 krooni ning kindlaksmääratud kulud moodustasid kokku 5033,49 krooni (3133,82 +702,70+ 891,89+305,08). Juuli 2002 osas on autokulude limiiti korrigeeritud ning kasutatud limiidi 5000 krooni asemel limiiti 3540 krooni. Ajavahemikus juuli 2002.a kuni 31.12.2004.a pidas kostja hageja töötasust vastavalt igakuistele kulude arvestustele autokulude katteks kokku kinni 17 327 krooni (tl 32- 75). Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 kohaselt nimetatud seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. VÕS § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 64 lg1 kohaselt tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti; lg 2 kohaselt tehingu

tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt tehing jääb kehtima võimalikult suuremas ulatuses ning lg 3 kohaselt kahtluse korral tõlgendatakse tehingut kohustatud isiku kasuks. Alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS § 75 lg 1 kohaselt kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Tulumaksuseaduse § 48 lg 1 kohaselt tööandja maksab tulumaksu töötajale tehtud erisoodustuselt. Tulumaksuseaduse § 48 lg 3 kohaselt töötajaks lõike 1 tähenduses on töölepingu alusel töötav isik, avalik teenistuja (§ 13 lõige 1), juhtimis- või kontrollorgani liige (§ 9), samuti füüsiline isik, kes müüb tööandjale kaupu pikema aja jooksul kui kuus kuud /.../. Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 2 kohaselt erisoodustus on igasugune kaup, teenus, loonustasu või rahaliselt hinnatav soodustus, mida antakse lõikes 3 nimetatud isikule seoses töö- või teenistussuhtega, juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks olekuga või pikaajalise lepingulise suhtega, olenemata erisoodustuse andmise ajast. Erisoodustus on muu hulgas: sõiduki või muu tööandja vara tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 7 kohaselt sotsiaalmaksu makstakse erisoodustustelt tulumaksuseaduse tähenduses, ümberarvestatuna rahasse, ning erisoodustustelt maksmisele kuuluvalt tulumaksult. Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1 p 3 kohaselt käesoleva seaduse §-des 4 ja 6 sätestatud sotsiaalmaksu maksja on kohustatud maksma erisoodustustelt ja erisoodustustelt arvestatud tulumaksult sotsiaalmaksu, isikustamata neid summasid. Rahandusministri määrusega kinnitatud Erisoodustuste hinna määramise korra punkti 3 kohaselt kui erisoodustuseks on töötaja kulude katmine, loetakse erisoodustuse hinnaks tööandja poolt töötaja kulude katmiseks makstud summa. Nimetatud korra punkti 4 kuni 01.03.2003.a kehtinud redaktsiooni kohaselt kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 1000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta ning alates 01.03.2003 kehtiva punkti 4 redaktsiooni kohaselt kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine, loetakse erisoodustuse hinnaks 2000 krooni kuus iga töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutatud sõiduauto kohta, välja arvatud punktis 42 sätestatud juhul. Käibemaksuseaduse § 2 lg 6 kohaselt on omatarve on kauba andmine ja teenuse osutamine maksukohustuslase poolt oma töötajale, teenistujale või juhtimis- või kontrollorgani liikmele ning teenuse ja ettevõtluses kasutatava vara hulka kuuluva kauba kasutamine maksukohustuslase või tema töötaja, teenistuja või juhtimis- või kontrollorgani liikme poolt ettevõtlusega mitteseotud otstarbel. Kauba kasutamist eelnimetatud juhtudel käsitatakse omatarbena, kui maksukohustuslane on selle kauba sisendkäibemaksu oma käibemaksust maha arvanud. Asja materjalides olev Eesti Energia juhatuse otsusega kinnitatud Autode kasutamise korra punkt 2.8 kinnitab, et ametiauto kulude arvestamine ja määratud kuu kululimiiti ületavate kulude töötaja töötasust kinnipidamine toimub vastavalt poolte kokkuleppele, mitte tööandja arvestuste alusel. Kuigi hagejaga sõlmitud ametijuhendid, tööleping ning ametiauto kasutamise kokkulepe võimaldasid tal ametiautot kasutada, ei sisalda need tõendid konkreetseid viiteid sellele, millised kulud kuulusid auto kasutamise seotud kulude kuni 5000 krooni (kuulimiidi)

hulka. Ka ei sätesta sellist arvestust konkreetselt ka Eesti Energia AS-i raamatupidamise siseeeskirjad. Kuigi 02.05.2002.a ametiauto kasutamise kokkuleppe punktid, mis käsitlevad töötaja kohustust hüvitada kehtestatud kuulimiiti ületav osa, ei ole iseenesest tühised ning pooled oli vabad autokulude kandmise ja ka kululimiidi osas kokku leppima, puuduvad asjas tõendid, et pooled oleksid vastavates kululimiidi arvestuses kokku leppinud. Kuigi riik on kehtestanud tööandjale kohustuslikud maksud seoses erisoodustuse andmisega, puuduvad asjad tõendid, et pooled olid kokku leppinud erisoodustuse hagejale andmise (kasutamise) ning erisoodustuse tulumaksu, sotsiaalmaksu ning käibemaksu omatarbelt ametiauto kasutamise kulude hulka arvestamise. Tööandja poolt töötajale ametiauto kasutada andmine tööülesannete täitmiseks ei ole erisoodustus. Hageja väidet ta kasutas ametiautot seoses töökohustuste täitmisega kinnitavad asja kirjalikes materjalides olevad tõendid (tl 24,28,257). Kuigi tunnistaja V. H ütluste kohaselt nägi ta nädalavahetustel korduvat hagejat ametiautoga sõitmas, ei tõenda see asjaolu iseenesest, et hageja erasõitude osakaal oli ebaproportsionaalselt suur võrreldes auto kasutamisega seoses tööülesannete täitmisega. Kui tööandja eeldas, et hageja kasutab ametisõidukit isiklikuks tarbeks, oleks ta tulenevalt Rahandusministri 29.12.1999.a määrusega nr 120 kinnitatud Erisoodustuste määramise korra p 4 1 pidanud järjekindlat nõudma hagejalt igapäevase arvestust pidamist, milles ta pidanud ära märkinud spidomeetri alg- ja lõppnäidud ning sõidu eesmärgi iga tööülesannetega seotud sõidukorra puhul. Asja kirjalikest materjalidest (tl 36,37,49, 56, 68,75) nähtub, et hageja on olnud puhkusel 2002.a juulis, 2003 juulis ning 2004.a juulis ning autokulud ületasid nendel kuudel kuulimiiti vastavalt 1385 krooni, 883 krooni ning 281 krooni ega erinenud oma suuruselt oluliselt kuludest, mis olid arvestatud hagejale muudel kuudel, mil ta kasutas autot seoses tööülesannete täitmisega. Kuna Eesti Energia AS juhatuse 03.04.2000 otsusega ja 11.05.2004 otsusega kinnitatud raamatupidamise sise-eeskirjad sätestasid, et puhkuse ajal kannab töötaja auto kasutamise kulud ise, kuulub hagi eelnimetatud kuude eest autokulude hageja töötasust kinnipeetud 2094,40 krooni (/1385: 23 (tööpäevade arv)=60,22x 18 (puhkusepäevade arv)= 1083,96/ + /883 : 23 (tööpäevade arv) = 38,39 x19 (puhkepäevade arv) = 729,43/ + 281) osas rahuldamata jätmisele. Hageja väited, et ta polnud Eesti Energia AS raamatupidamise- eeskirjadest teadlik, pole ilmselt usaldusväärsed, sest asutuses töötava juristina pidi tal asutuse siseste aktide, sh ka raamatupidamise sise-eeskirjade, olemasolust ja nende sisust teadlik olema. Hageja väide, et töölepingu uue redaktsiooni sõlmisega 08.mail 2002.a 02.05.2002.a sõlminud ametiauto kasutamise kokkuleppe lõppes, on väär. 02.05.2002.a sõlminud ametiauto kasutamise kokkuleppe näol oli tegemist töölepingu lahutamatu lisaga (kokkuleppe punkt 4.1), mida töölepingu nr 671 lisa nr 2 sõlmime 08.mail 2002 ei lõpetanud. Vastavalt VÕS § 13 lg1 lepingut võib muuta või lepingut võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. 08.05.2002.a töölepingu lisas nr 2 puuduvad viited, sellele, et töölepingu uue redaktsiooni kehtima hakkamisega 02.05.2002.a sõlmitud ametiauto kokkulepe lõpetatakse. Kuigi kostja oli vastavalt Palgaseaduse § 36 saanud hagejalt kirjalikult nõusoleku tema palgast kinnipidamiste teostamiseks (tl 11-13), puudus poolte vahel kokkulepe selles, millised konkreetsed kulud arvestatakse auto kuulimiidi 5000 krooni hulka, mistõttu on ametiauto kui töövahendi kasutamisega seotud kuulimiiti ületavate kulude hageja töötasust kinnipidamine osaliselt õigusvastane ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele alusetult hageja töötasust kinnipeetud 15231,60 krooni (17326 – 2094,40). Palgaseaduse (PalS) § 34 kohaselt kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras ning § 35 kohaselt palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast.

PalS § 36 lg 2 kohaselt tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Asja materjalidega pole tõendamist leidnud, et tööandja oleks viivitanud hagejale palga maksmisega või tema pangakontole ülekandmisega. Kuna tööandjal oli PalS § 36 sätestatud nõusolek hageja palgast ametiauto kululimiiti ületavate summade kinnipidamiseks ning vaidlus nimetatud kulude hageja palgast kinnipidamise üle tekkis alles pärast hagejaga töölepingu lõpetamist 31.12.2004.a, leiab kohus, et puudub alus Palgaseaduse § 35 kohaldamiseks. Kuna poolte vahel oli vaidlus nende vahel sõlmitud võlaõigusliku kokkuleppe üle, ei ole antud juhul tegemist kostjapoolse palga maksmisega viivitamisega. Riigikohus oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 leidnud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud enam kui seadusjärgses suuruses, muudel juhtudel aga peab viivisenõude vähendamise aluseid tõendama võlgnik. Eeltoodust lähtudes ning hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et hageja poolt esitatud asjaolud ja tõendid ei anna alust tema viivisenõude rahuldamiseks. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 434, § 436, § 442, § 456, § 632 lg 1 rahuldab kohus hagi osaliselt.

MENETLUSKULUD

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus (TsMS TM RS) § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kooskõlas enne 01. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 64 lg 1 riigilõivu, mille tasumisest hageja oli vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Lähtuvalt hagi rahuldatud osast kuulub kostjalt väljamõistmisele riigituludesse.

riigilõiv

1400 krooni

Helgi Vinni Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.