Pärimisõigus › Pärimislepingu järgne pärimine

arvata korteriomand asukohaga Xxx Tartus tervikuna H P(surnud) pärandvara hulka. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et kostja järeldus nagu oleks kaasomandiosa vaidlusalusele elamule tekkinud justkui pärast abiellumist ja oli abikaasade ühisvara, on meelevaldne. Samas ei anna nimetatud kostja väide alust hagi rahuldamata jätmiseks, isegi kui eeldada selle õigsust. Objekti kuulumise lahus- või ühisvara hulka määravaks ajahetkeks on teatud kindla õigusliku seose esmakordse tekkimise hetk. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ning lisas, et pole tõendatud, et 1990 – 1992 oleks tehtud mingeid sissemakseid. Hageja andmetel toimus osamakse lõplik tasumine enne abielu. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista, kuna hagi on pahatahtlik ja rajatud sellistele asjaoludele, mida ei ole esinenud, mistõttu on need ka tõendamata jäänud. Pärandvara koosseisu määramisel ei oma õiguslikku tähendust, kes astus kunagi elamukooperatiivi liikmeks. Kooperatiivkorteri kasutajaks sai pärandaja 1985.aastal. Sel ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt ei saanud kooperatiivi liige mitte korteri kui asja, vaid kooperatiivi osamaksu omanikuks. Korteri suhtes jäi ta kasutajaks ja korter kuulus juriidilisele isikule – elamukooperatiivile. Pärandaja abiellus kostjaga 12.01.1990, kuid koos hakati elama juba 1986.veebruarist. Vaidlusalune korter oli äsja valmis saanud ja koos hakati seda sisustama. Vallasasjana oli pärandaja valduses olev korter nr 33 kaasomandiosa Ravila t 48 elamus. Asjaolu tõttu, et pärandaja oli abielus ja et kaasomandiosa elamus tekkis pärast abiellumist, oli kaasomandiosana korter nr 33 abikaasade ühisvara. Lahusvaraks ei olnud juba ka see osa kooperatiivi osamaksust, mis tasuti pärast abiellumist. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et kohus peab ühisvara koosseisu kindlaks tegema 12.01.1990 seisuga. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte selgitused ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Antud asjas on poolte vahel vaidlus asjaolu üle, kas pärandajale H P ́le kuulus korteriomand asukohaga XxxTartu linnas ainuomandiõiguse alusel või oli (on) tegemist pärandaja ja kostja kui abikaasade ühisvaraga perekonnaseaduse (PKS) § 14 mõttes. Hageja on seisukohal, et vaidlusalune eluruum kuulus täies ulatuses pärandaja lahusvara hulka PKS § 15 lg 1 mõttes kui tema omandis enne abiellumist olnud vara. Kostja on seisukohal, et tegemist oli täies ulatuses abikaasade ühisvaraga. Kohtule esitati käesolevas vaidluses järgmised dokumentaalsed tõendid: • väljavõte pärandaja tööraamatust, millest nähtub, et töölt Venemaal on ta vabastatud xxx ja tööle Võrus asus ta xxx (t lk 35); • pärandaja ja kostja abielutunnistus, mille kohaselt registreeriti nende abielu xxx (t lk 10); • elamuühistu korterite valdajate ja nendega kooselavate isikute nimekiri, millest nähtub, et korterit nr 33 valdas pärandaja ja temaga koos elas kostja abikaasana (t lk 84-87);

• EEK

üldkoosoleku protokoll nr 15 16.09.1992, mille kohaselt otsustati reorganiseerida EEK korteriühistuks ja põhikiri Tartu Linnavalitsuses registreerida (t lk 88); • KÜ registreerimistunnistus, millest nähtub, et nimetatud juriidiline isik oli registreeritud EV ettevõtteregistris registreerimisnumber xxx all 02.11.1992 (t lk 89); • Tartu LV poolt registreeritud KÜ põhikiri (t lk 90-96);

• •

pärandaja avaldus 24.01.1999 KÜ juhatusele (t lk 97); väljavõte kinnistusraamatust pärandaja korteriomandi omanikuna sissekandmise (kinnisasja esmakordse kinnistamise) kohta 26.05.1999 (t lk 13-15).

Lisaks puudub poolte vahel vaidlus asjaolu üle, et pärandaja oli EEK liige enne abiellumist. Puuduvad usaldusväärsed tõendid nii pärandaja EEK liikmeks vastuvõtmise kui tema ja/või tema ja kostja poolt EEK osamaksete tasumise kohta. Pärandaja tööraamatu kannetest saab vaid järeldada, et EEK liikmeks sai ta astuda peale kuupäeva 03.11.1983 põhjusel, et vähemalt selle ajani ei elanud ta Tartu linnas. Vastavalt tol ajal kehtinud ENSV elamukoodeksi (EK) § 110 lg-le 2 sai elamukooperatiivi liikmeks võtta isikut, kes alaliselt elas asulas, kus moodustati elamukooperatiiv. Kuni EV omandiseaduse kehtima hakkamiseni 01.07.1990 reguleeris elamukooperatiivide ja nende liikmete õigussuhteid EK, milline ei näinud ette võimalust elamukooperatiivi liikmele, kelle valduses oli ja kes kasutas osamaksu suurusele vastavat korterit, võimalust saada selle korteri omanikuks. Omandiõiguse tekkimise alused kooperatiivkorterile reguleeriti 01.07.1992 jõustunud elamuseaduse (ES) §-s 27, mille kohaselt tekkis osaku täielikul tasumisel elamukooperatiivi liikmel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile, kui elamukooperatiivi põhikirjas ei sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 kohaselt pidi elamukooperatiivi liige enne tema kasutuses olevale korterile omandiõiguse vormistamist koos teiste omanikega lahendama kaasomanduses oleva elamu edasise majandamise korra, kusjuures tehtud oli viide sama seaduse §-le 13. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt pidid korteriomanikud neile kaasomandiõiguse alusel kuuluva elamu või selle osa ühiseks majandamiseks asutama korteriühistu või muu juriidilise isiku või sõlmima ühise tegutsemise lepingu. Sama sätte lg 3 kohaselt omandas korteriühistu juriidilise isiku õigused põhikirja registreerimise momendist kohaliku omavalitsuse organis. Eeltoodud tõenditega ja vaidlustamata asjaoluga on tõendatud, et 02.11.1992 omandas juriidilise isiku õigused korteriühistu , milline oli reorganiseeritud elamukooperatiivist . Seega oli tegemist olukorraga, mida reguleeris tol ajahetkel kehtinud ES § 27 lg 2 --- elamukooperatiivi liikmed soovisid saada nende kasutuses olnud ja elamukooperatiivile kuulunud korterite omanikeks ning asutasid elamu edasiseks majandamiseks korteriühistu. Vastavalt viidatud sätte tekstile pidi korteriühistu või muu juriidiline isik olema asutatud enne korteritele omandiõiguse vormistamist. Kohtule ei esitatud tõendeid ei nimetatud ajal ega hiljem korteri nr 33 vallasasjana omandiõiguse vormistamise kohta. Ainsaks tõendiks, mida otseselt saab seostada vaidlusaluse eluruumi omandiõiguse vormistamisega enne kinnistamist, on pärandaja avaldus 24.01.1999 KÜ juhatusele, milles ta palub kinnistada korter aadressil xxxTartus maa erastamise ja korteriomandi seadmise käigus enda ainuomandisse ning arvata teda reorganiseeritud KÜ liikmeks. Tegemist ei olnud veel notariaalse kinnistamisavaldusega, mille alusel oleks kantud korteriomand kinnistusraamatusse (vastavalt väljavõttele toimus kinnistamine 04.03.1999 avalduse alusel). Küll aga tõendab nimetatud avaldus, võttes arvesse asjaolu, et varasemaid tõendeid omandiõiguse tekkimise/vormistamise kohta vallasasjana vaidlusalusele eluruumile esitatud ei ole, et jaanuaris 1999 viidi KÜ-s läbi toiminguid, milliseid reguleeris eluruumide erastamise seaduse (EES) § 21.8 ja millede eesmärgiks oli korteriomandite tekitamine korterivaldajate --- ühistu liikmete omandusse. Võttes arvesse ka KÜ kohta äriregistrisse kantud andmeid (t lk 117, ettevõtteregistrinumber sama, mis 1992 registreeritud KÜ-l) saab järeldada, et vaatamata juba 1992 toimunud EEK reorganiseerimisele ja korterivaldajate tahtele saada korterite omanikeks, ei olnud senini omandiõigusi vormistatud. Kinnistusraamatusse kanti ainuomanikuna sisse pärandaja kui endise elamuehitusekooperatiivi liige ja sellest tulenevalt konkreetse korteri valdaja. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 56 lg-le 1 tuleb kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldada. Puuduvad tõendid, et kostja oleks nõudnud ühise notariaalselt tõestatud

avalduse esitamist ja seeläbi enda ühisomanikuks tunnistamist PKS § 17 lg 5 mõttes. Tulenevalt pärandaja 24.01.1999 avaldusest pidas ka tema ise ennast vaidlusaluse korteri ainuomanikuks. Eeltoodust tulenevalt ja võttes arvesse asjaolu, et ka käesolevas menetluses ei esitanud kostja tõendeid, millised tõendaksid kas siis elamuehituskooperatiivi osaku nõudeõiguse või vaidlusaluse korteri vallasasjana kuulumist abikaasade ühisvara hulka või nende väärtuse abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel olulist suurenemist (alus tunnistada ühisvaraks PKS § 14 lg 2 mõttes) ning et tõendatud on pärandaja astumine elamuehituskooperatiivi liikmeks enne abiellumist ja tema korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine, on kohus seisukohal, et tuleb lugeda tõendatuks pärandajale kuulunud osaku tagasinõudeõiguse ja selle alusel kinnistatud korteriomandi kuulumine pärandaja lahusvara hulka ning seeläbi ka kogu ulatuses tema pärandvara hulka. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-de 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg-de 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et hageja menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus on tehtud.

Imbi Sidok (allkiri) kohtunik

ÄRAKIRI ÕIGE:

I.Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.