2-07-6579/37 - Pärimisõigus - Pärimislepingu järgne pärimine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.novembril 2007. a. esitas J. P. Harju Maakohtusse M. P. vastu hagi, milles taotles H. P. pärandvara koosseisu kindlaksmääramist selliselt, et XXXXXX XXXXXX XX-XX asuv korteriomand (Tartu kinnistusregistri registriosa nr. XXXX) loetaks pärandvara hulka. H. P. suri 12. novembril 2003. a. Tema pärijad on J. P., M. P. ja E. P., kes on esitanud notarile avaldused pärandi vastuvõtmiseks. Hageja ei nõustu asjaoluga, et pärandajale kuulus ainult 1⁄2 mõttelist osa vaidlusalusest korteriomandist. Korteriomandi näol ei ole tegemist pärandaja ja kostja kui abikaasade ühisvaraga. Nimelt omandas pärandaja 1980. a. osaku elamukooperatiivis V., mis hiljem kujundati ümber elamuühistuks. Pärandaja ja kostja sõlmisid abielu 12. jaanuaril 1990. a. Vaidlusalune korter kinnistati pärandaja nimele 26. mail 1999. a. Riigikohtu seisukoht on, et abielu ajal erastatud ja kinnistatud korteri ühis- või lahusvara hulka kuulumise puhul on määravaks ajahetkeks korteri vallasasjana omandamise hetk. Seega oli nimetatud korteriomand pärandaja lahusvara. Eeltoodu alusel palub hageja arvata korteriomand tervikuna H. P. pärandvara hulka. Kostja arvamus, nagu oleks kaasomandiosa vaidlusalusele korteriomandile tekkinud pärast abiellumist ja olnud abikaasade ühisvara, on meelevaldne. Kui isegi eeldada selle väite õigsust, ei anna see alust hagi rahuldamata jätmiseks. Objekti lahus- või ühisvara hulka kuulumise määravaks ajahetkeks on teatud kindla õigusliku seose esmakordse tekkimise hetk. Tõendatud ei ole, et 1990. – 1992. a. oleks tehtud mingeid sissemakseid. Hageja andmetel toimus osamakse lõplik tasumine enne abielu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagi on pahatahtlik ja rajatud sellistele asjaoludele, mida ei ole esinenud, mistõttu need on ka tõendamata jäänud. Pärandvara koosseisu määramisel ei oma õiguslikku tähendust, kes astus kunagi elamukooperatiivi liikmeks. Kooperatiivkorteri kasutajaks sai pärandaja 1985. aastal. Sel ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt ei saanud kooperatiivi liige mitte korteri kui asja, vaid kooperatiivi osamaksu omanikuks. Korteri suhtes jäi ta kasutajaks ja korter kuulus juriidilisele isikule – elamukooperatiivile. Pärandaja abiellus kostjaga 12. jaanuaril 1990. a., kuid koos hakati elama juba 1986. a. veebruarist. Vaidlusalune korter oli äsja valmis saanud ja koos hakati seda sisustama. Vallasasjana oli pärandaja valduses olev korter XX kaasomandiosa XXXXXX XX elamus. Asjaolu tõttu, et pärandaja oli abielus ja kaasomandiosa elamus tekkis pärast abiellumist, oli kaasomandiosana korter XX abikaasade ühisvara. Lahusvaraks ei olnud juba ka see osa kooperatiivi osamaksust, mis tasuti pärast abiellumist. Esimese astme kohtu otsus

järeldada, et EEK liikmeks sai ta astuda pärast 3. novembrit 1983. a. põhjusel, et vähemalt selle ajani ei elanud ta Tartu linnas. Vastavalt tol ajal kehtinud ENSV elamukoodeksi (EK) § 110 lõikele 2 sai elamukooperatiivi liikmeks võtta isikut, kes alaliselt elas asulas, kus moodustati elamukooperatiiv. Kuni EV omandiseaduse (OS) kehtima hakkamiseni 1. juulil 1990. a. reguleeris elamukooperatiivide ja nende liikmete õigussuhteid EK, kus ei nähtud ette võimalust elamukooperatiivi liikmele, kelle valduses oli ja kes kasutas osamaksu suurusele vastavat korterit, võimalust saada selle korteri omanikuks. Omandiõiguse tekkimise alused kooperatiivkorterile reguleeriti 1. juulil 1992. a. jõustunud elamuseaduse (ES) §-s 27, mille kohaselt tekkis osaku täielikul tasumisel elamukooperatiivi liikmel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile, kui elamukooperatiivi põhikirjas ei sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt pidi elamukooperatiivi liige enne tema kasutuses olevale korterile omandiõiguse vormistamist koos teiste omanikega lahendama kaasomanduses oleva elamu edasise majandamise korra, kusjuures tehtud oli viide sama seaduse §-le 13. Nimetatud sätte lg. 1 kohaselt pidid korteriomanikud neile kaasomandiõiguse alusel kuuluva elamu või selle osa ühiseks majandamiseks asutama korteriühistu või muu juriidilise isiku või sõlmima ühise tegutsemise lepingu. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt omandas korteriühistu juriidilise isiku õigused põhikirja registreerimise momendist kohaliku omavalitsuse organis. Eeltoodust nähtub, et 2. novembril 1992. a. omandas juriidilise isiku õigused korteriühistu V., mis oli reorganiseeritud elamukooperatiivist V.. Seega oli tegemist olukorraga, mida reguleeris tol ajahetkel kehtinud ES § 27 lg. 2. EK V. liikmed soovisid saada nende kasutuses olnud ja elamukooperatiivile kuulunud korterite omanikeks ning asutasid elamu edasiseks majandamiseks korteriühistu. Vastavalt viidatud sätte tekstile pidi korteriühistu või muu juriidiline isik olema asutatud enne korteritele omandiõiguse vormistamist. Kohtule ei esitatud tõendeid ei nimetatud ajal ega hiljem korteri XX vallasasjana omandiõiguse vormistamise kohta. Ainsaks tõendiks, mida otseselt saab seostada vaidlusaluse eluruumi omandiõiguse vormistamisega enne kinnistamist, on pärandaja avaldus 24. jaanuarist 1999. a. KÜ V. juhatusele, milles ta palub kinnistada vaidlusalune korter maa erastamise ja korteriomandi seadmise käigus enda ainuomandisse ning arvata teda reorganiseeritud KÜ V. liikmeks. Tegemist ei olnud veel notariaalse kinnistamisavaldusega, mille alusel oleks kantud korteriomand kinnistusraamatusse. Küll aga tõendab nimetatud avaldus, võttes arvesse asjaolu, et varasemaid tõendeid omandiõiguse tekkimise/vormistamise kohta vallasasjana vaidlusalusele eluruumile esitatud ei ole, et jaanuaris 1999. a. viidi KÜ-s V. läbi toiminguid, mida reguleeris eluruumide erastamise seaduse (EES) § 218 ja mille eesmärgiks oli korteriomandite tekitamine korterivaldajate - ühistu liikmete omandisse. Võttes arvesse ka KÜ V. kohta äriregistrisse kantud andmeid, saab järeldada, et vaatamata juba 1992. a. toimunud EEK reorganiseerimisele ja korterivaldajate tahtele saada korterite omanikeks, ei olnud senini omandiõigust vormistatud. Kinnistusraamatusse kanti ainuomanikuna sisse pärandaja kui endise elamuehitusekooperatiivi liige ja sellest tulenevalt konkreetse korteri valdaja. Vastavalt kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 56 lõikele 1 tuleb kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldada. Puuduvad tõendid, et kostja oleks nõudnud ühise notariaalselt tõestatud avalduse esitamist ja seeläbi enda ühisomanikuks tunnistamist PkS § 17 lg. 5 mõttes. Tulenevalt pärandaja avaldusest pidas ka tema ise ennast vaidlusaluse korteri ainuomanikuks. Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid elamuehituskooperatiivi osaku nõudeõiguse või vaidlusaluse korteri vallasasjana kuulumist abikaasade ühisvara hulka või nende väärtuse abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel olulist suurenemist (alus tunnistada ühisvaraks PkS § 14 lg. 2 mõttes). Tõendatud on pärandaja astumine elamuehituskooperatiivi liikmeks enne abiellumist ja tema korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine, seega tuleb lugeda tõendatuks pärandajale kuulunud osaku tagasinõudeõiguse ja selle alusel kinnistatud korteriomandi kuulumine pärandaja lahusvara hulka ning seeläbi ka kogu ulatuses tema pärandvara hulka.

Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata. Pärandaja ja kostja abiellusid 12. jaanuaril 1990. a. ning pärandaja oli abiellumise ajal elamukooperatiivi V. liige. Maakohus leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid nii pärandaja kooperatiivi liikmeksvõtmise aja kui osamaksete tasumise kohta kas ainult tema või tema ja apellandi poolt ühiselt. Selline seisukoht ei saa olla hagi rahuldamise eelduseks. Arvestades korteriomandi omaniku abiellumise aega ja seda, et enne vallasomandiks muutumist pidi kooperatiivi osak olema täielikult tasutud ning vallasomandi teke korterile sai õiguslikult võimalikuks alles alates ES jõustumisest 1. juulil 1992. a., pidi kohus hagi rahuldamiseks olema tuvastanud, et pärandaja ja tema abikaasa ei tasunud ühisvara arvelt kooperatiivi osamakseid ja et osamaksete summa tervikuna ei moodustanud abikaasade ühisvara. Sellekohaseid tõendeid hageja kohtule ei esitanud. Vastupidi, kostja esitas vastuväite, et koos pärandajaga hakkas ta elama 1985. a., pärandaja oli äsja saanud kooperatiivkorteri valdajaks ja koos hakati korterit sisustama. Kuni abielu registreerimiseni tasuti kooperatiivi osamakseid ühisest varast ja seda tehti kuni viimase osamakseni 1992. a. Abikaasade vahel ei olnud vaidlust selle üle, et nende kooselu ajal ja ühistest vahenditest tasutud kooperatiivi osamaks ei ole abikaasade ühisvara. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud ES §-s 27 toodud korterile kui vallasasjale omandi tekkimise regulatsiooni. Asjaolu, et ES § 27 lg. 2 sätestas korterile omandiõiguse vormistamise eeldusena elamu majandamiseks kas korteriühistu või muu juriidilise isiku või ühise tegutsemise lepingu sõlmimise vastavalt ES §-le 13, ei tähenda, et osaku täielikul tasumisel ei tekkinud korterile omandiõigust. Kehtinud ES § 27 lg. 2 ja lg. 3 regulatsioon ei olnud vajalik omandi tekkeks, vaid tekkinud omandi vormistamiseks (registreerimiseks), mis ei omanud aga omanditekkelist tähendust. Nii oli ES § 3 lg. 1 sätestanud, et eluruumi omanik oli kohustatud esitama andmeid enda eluruumi kohta nende hooneregistrisse kandmiseks, lõige 2 sätestas, et andmete kustutamine hooneregistrist, samuti ajutine kasutamine mitteeluruumina võis toimuda vaid omaniku taotlusel ja kohaliku omavalitsuse otsustusel. Osundatud regulatsioon oli vajalik vaid selleks, et ES §-s 7 sätestatud Eesti Vabariigi Valitsuse võimkonda kuuluvat oleks võimalik elamusuhte reguleerimisel täita. Omandi tekke aluseks oli siiski vaid § 27 lõikes 1 toodud osaku täieliku tasumise nõue. Maakohus järeldas pärandaja 24. jaanuari 1999. a. avaldusest KÜ V. juhatusele pärandaja tahteavaldust saada korteriomand ainuomandisse ja arvata end KÜ V. liikmeks. Viidatud tõendi vormistamine näitab, et tegemist oli KÜ V. juhatuse poolt väljatöötatud blanketse avalduse vormiga. Selles sisaldub ka termin ainuomand, millel ei ole õiguslikku sisu. Igal juhul ei ole see sünonüüm terminile lahusvara. Avalduse eesmärk on tegelikult ebaselge, sest 1992. aastaks oli juba toimunud kooperatiivi reorganiseerimine korteriühistuks. Kuna KÜ V. kanti EEK V. õigusjärglasena ettevõtteregistrisse

Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et vaidlusalune korter kuulus enne 1999. a. toimunud reorganiseerimist elamuühistule V. ning et pärast reorganiseerimist oli pärandajal kui endisel kooperatiivi liikmel ja korterivaldajal õigus saada tekitatava korteriomandi ainuomanikuks. Pärandaja sellekohast avaldust hindas kohus õigesti koosmõjus äriregistri ja kinnistusraamatu andmetega ning leidis, et pärandaja omandas vaidlusaluse korteri 1999. a. Apellandi väited, et korteriosaku täielik tasumine toimus 1992. – 1994. a., on tõendamata. Kohtuotsuse vaidlustamine motiivil, et osaku väljamaksed olid tehtud justkui ühisvara arvel, on perspektiivitu. Riigikohus on selgitanud, et abikaasade ühisvara jagamisel jääb osamaksu tagasinõude õigus vaid sellele abikaasale, kes on elamuühistu liige, teine abikaasa võib nõuda vaid kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu tagasinõude õigus. Apellant ei ole elamuühistu liige ja pole end selleks ka väitnud. Vastustaja lisas vastusele kaks uut tõendit, mille palus tarbetute vaidluste ärahoidmiseks vastu võtta: elamuühistu korteriühistu V. ja riigi vahelise maa ostueesõigusega erastamise lepingu 16. veebruarist 1999. a. ja elamuühistu korteriühistu V. 4. märtsil 1999. a. tõestatud kinnistamisavalduse XXXXXX XXXXXX XX asuvas elamus paiknevate korteriomandite kinnistamiseks. Edasine menetlus Ringkonnakohus teatas pooltele, et kavatseb lahendada asja kirjalikus menetluses ja andis neile TsMS § 647 lõikes 1 sätestatud tähtaja, mille jooksul neil on võimalus esitada kohtule avaldusi ja seisukohti. Apellant leidis, et uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses ei ole vastustajal alust. Apellant jäi selle juurde, et omand korterile tekkis abielu ajal ja oli abikaasade ühisvara. Vastustaja jäi selle juurde, et kinnistatud korter oli pärandaja lahusvara. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Esimese astme kohtu menetluses ei vaielnud pooled selle üle, et pärandaja sai EEK V. liikmeks pärast 3. novembrit 1983. a., kuid enne 12. jaanuari 1990. a., mil ta kostjaga abiellus. Hagiavaldusele esitatud vastuses on kostja väitnud, et elamukooperatiivi osamaksu omanikuks ja kooperatiivkorteri kasutajaks sai pärandaja 1985. a. (tl. 34). Eluruumide kasutamist elamukooperatiivide majades reguleeriti sel ajal EK-ga, mille § 114 lõikes 1 sätestatu kohaselt anti elamukooperatiivi liikmeks võetud isikule omaette korter muuhulgas vastavalt tema osaku suurusele ja mille § 115 lõikes 1 sätestati, et elamukooperatiivi liikme, samuti tema perekonnaliikmete õigused ja kohustused ning eluruumi kasutamise tingimused ja kasutamise lõppemise alused määratakse kindlaks kooperatiivi põhikirjaga, kusjuures elamukooperatiivide moodustamise ja tegevuse kord kehtestati EK § 111 lg. 2 kohaselt muuhulgas elamukooperatiivi näidispõhikirjaga. Vaidlusalusel ajal kehtis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 13. novembri 1987. a. määrusega nr. 585 kinnitatud „Elamukooperatiivi näidispõhikiri“, mille punktis 10 korrati põhimõtet, mille kohaselt kooperatiivi igale liikmele antava korteri suurus sõltus muuhulgas tema osamaksu suurusest, ja punktis 14 nähti ette põhimõte, mille kohaselt osamaks peab vastama kooperatiivi liikmele antava korteri ehitusmaksumusele ning kooperatiivi liige tasub kindlaksmääratud suuruses osa osamaksust enne kooperatiivelamu ehitamise algust, kui seadusandluses ei ole ette nähtud teisiti, osamaksu ülejäänud osa tasub kooperatiivi liige aga tähtajaks, mis on ette nähtud kooperatiivi kohustises elamu ehitamiseks antud pangalaenu tasumise kohta. Kuigi kehtinud regulatsiooni kohaselt kuulus osamaks kooperatiivi liikmele ja andis nimetatule õiguse osamaksu suurusele vastavat korterit vallata, tunnustati siiski võimalust osamaksu kuulumiseks abikaasade ühisomandisse, kuid selle eelduseks oli

osamaksusummade tasumine abielu ajal (näidispõhikirja punkti 17 alapunkti 4 lause 2 ja punkt 25). Ka pärandaja ja kostja abielu sõlmimise ajal kehtinud perekonnakoodeksi (PerK) § 20 lg. 1 lauses 1 sätestati, et abikaasade poolt abielu kestel soetatud vara on nende ühisomand. PerK § 22 lg. 1 kohaselt oli abikaasadele enne abiellumist kuulunud vara, samuti abielu kestel kingiks või pärimise teel saadud vara kummagi abikaasa omand. Samad põhimõtted ühis- ja lahusvara mõiste kohta sätestati 1. jaanuaril 1995. a. jõustunud PkS § 14 lõikes 1 ja § 15 lõikes 1. PkS § 14 lõikes 2 sätestati, et kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud ja PkS § 132 mõtte kohaselt kohaldatakse selle seaduse sätteid lahus- ja ühisvara kindlaksmääramisele ka siis, kui vara oli omandanud enne PkS jõustumist. Seega sai kostjal tekkida ühisomand pärandajaga EEK V. osamaksule üksnes juhul, kui kooperatiivi osamaksu või selle olulise osa tasusid pärandaja ja kostja nende abielu kestel. Maakohus leidis õigesti, et seda asjaolu ei ole kostja tõendanud. Nii ei ole vaidluse all, et pärandaja kasutas vaidlusalust korterit kooperatiivi liikmena enne kostjaga abielu sõlmimist ja kostja ei olegi vaidlustanud, et selle eelduseks oleva osamaksuosa oli pärandaja tasunud enne temaga abiellumist. Kostja on küll väitnud, et pärast abiellumist jätkasid nad osamaksete tasumist pärandajaga ühiselt, see väide on jäänud aga paljasõnaliseks: kostja ei ole esile toonud, millal ja kui suured osamaksuosad tema väidetel ühiselt tasuti, rääkimata selle kohta mingitegi tõendite esitamisest. Et pärandaja oli kooperatiivi liikmeks saanud ja selle eelduseks oleva osamaksu tasunud enne kostjaga abiellumist, siis lähtus maakohus õigesti eeldusest, et osamaks kooperatiivis oli pärandaja lahusvara. Kolleegium leiab, et selle asjaolu tõendamiskoormis, et teise abikaasa lahusvara on muutunud ühisvaraks abielu kestel panustatu tulemusel, on abikaasal, kes sellele asjaolule tugineb. Seega on ebaõige apellatsioonkaebuses sisalduv väide, nagu oleks vastaspoole kohustus tõendada, et pärandaja ja kostja ei tasunud osamaksu ühiselt. Sellel, kas pärandaja ja kostja enne abielu sõlmimist koos elasid, ei ole abikaasade ühisvara loomise seisukohalt õiguslikku tähendust, sest seadus seostas (ja seostab ka praegu) abikaasade ühisvara tekkimist üksnes registreeritud abieluga. Isegi kui pärandaja ja kostja oleksid tasunud mingi osa osamaksust enne abielu sõlmimist ühiselt, ei oleks see saanud kaasa tuua ka nende kaasomandit osamaksule, sest osamaksu kuulumine kaasomandisse ei olnud õigusnormide kohaselt võimalik. Kostja ei ole siiski esile toonud ka taolisi fakte, mille põhjal saaks järeldada abielueelset osamaksuosa ühist tasumist, samuti esitanud neid tõendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt ei ole vajalik käsitleda seda, millised õigused oleksid võinud kostjal enne abielu sõlmimist osamaksuosa ühisest tasumisest tekkida. EK kaotas kehtivuse 1. juulil 1992. a. ES vastuvõtmisega. ES § 27 lõikes 1 nähti ette, et osaku täielikul tasumisel tekib elamukooperatiivi liikmel omandiõigus tema kasutuses olevale korterile, kui elamukooperatiivi põhikirjas ei sätestata teisiti. Siiski eeldati sama paragrahvi lõigetest 2 ja 3 tulenevalt omandiõiguse üleminekuks selle vastavat vormistamist. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuses sisalduva väitega, nagu oleks kooperatiivkorterile omandi üleminekuks ES § 27 lg. 1 alusel piisanud asjaolust, et osak on täielikult tasutud. Kolleegium leiab, et vaatamata ES § 27 lg. 1 ebaõnnestunud sõnastusele on selles silmas peetud omandi ülemineku materiaalõiguslikku alust, sätte eesmärgiks ei ole aga sätestada omandi üleminekut vastavate tahteavaldusteta vastuolus 1. detsembril 1993. a. jõustunud asjaõigusseaduses (AÕS) sätestatuga, sealhulgas arvestades osundatud paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatut. Asjaõigusseaduse rakendusseaduse (AÕS RakS) § 13 lg. 1 kohaselt loeti õiguslikul alusel püstitatud ehitist kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse vallasasjaks ning AÕS § 92 lg. 1 kohaselt oli vallasomandi ülemineku üheks eelduseks võõrandaja ja omandaja kokkulepe ehk käsutustehing. Et niisugune käsutustehing – elamukooperatiivi ja pärandaja vaheline kokkulepe korterile omandi üleandmise kohta – oleks tehtud, ei ole apellant väitnud. Maakohus tuvastas, et osundatud sätte alusel vaidlusalusele korterile omandiõiguse üleminekut ei vormistatud ja seda järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Seega ei läinud omand vaidlusalusele korterile EEK-lt V. ega uue nimega KÜ-lt V. automaatselt üle

ES kuni 24. aprillini 1994. a. kehtinud § 27 kohaselt. Siiski peab kolleegium vajalikuks märkida, et ES § 27 lg. 1 oleks andnud materiaalõigusliku aluse vaidlusalusele korterile omandi üleminekuks üksnes pärandajale, mitte pärandaja ja kostja ühisomandisse, sest õigused eluruumile elamuühistu (-kooperatiivi) majas olid seotud osamaksu kuuluvuse ja liikmelisusega, eespooltoodust tulenevalt sai aga kogu osamaksu ainuomanikuks pidada pärandajat, kes oli ka ühistu (kooperatiivi) liige. ES § 27 tunnistati kehtetuks 24. aprillil 1994. a. jõustunud korteriomandiseadusega (KOS), mille rakendussätetes nähti ette regulatsioon korteriomandite tekkimiseks elamuühistule (-kooperatiivile) kuuluvas elamus, alates 1. jaanuarist 2001. a. sisaldub vastav regulatsioon EES-i rakendussätetes (regulatsiooni muudeti 15. novembri 2000. a. „Elamureformiga seonduvate seaduste muutmise seadusega“, mille §-de 23 ja 34 kohaselt jõustusid muudatused 1. jaanuaril 2001. a.). Nii KOS-i osundatud redaktsiooni § 18 lõikes 2 kui EES § 218 lõikes 2 nähti ette, et kui elamuühistu (-kooperatiivi) üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks ja elamuühistu (-kooperatiivi) reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu (-kooperatiivi) notariaalselt tõestatud avalduse, riigiga sõlmitud võõrandamistehingu ja muude seaduses sätestatud dokumentide alusel elamuühistu (-kooperatiivi) poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomanditena korterivaldajate nimele. Vaidlust ei ole selle üle, et pärandaja kanti vaidlusaluse korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 26. mail 1999. a. esmakandega ja et avalduse kande tegemiseks esitas ühistu V.. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse korteriomandi tekkimisele sai aluse anda KOS § 18 lõikes 2 sätestatu ja tähtsust ei oma, et EEK V. üldkoosolek oli juba 16. septembril 1992. a. otsustanud kooperatiivi reorganiseerida ning moodustada korteriühistu: sätteid, mis oleksid võimaldanud elamuühistu korteriühistuks reorganiseerida, tol ajal ei olnud ja moodustatud korteriühistu ei vastanud seega seaduses korteriühistule sätestatud nõuetele vaatamata nimemuutusele. Sisult jäi see ühistu elamuühistuks kuni seadusekohase ümberkujundamiseni korteriühistuks. Ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse tehtud kannete kohaselt käsitleti vaidlusalust ühistut kuni 6. jaanuarini 2000. a. elamuühistuna (tl. 117). Faktilistele asjaoludele, millest võiks järeldada, nagu oleks omand vaidlusalusele korterile kui vallasasjale antud enne korteriomandi moodustamist üle pärandajale või pärandaja ja kostja ühisomandisse, ei ole kostja tuginenud. Ainuüksi asjaolust, et EEK V. üldkoosolek oli 16. septembril 1992. a. otsustanud kooperatiivi reorganiseerida ja moodustada korteriühistu, taoliseks järelduseks ei piisa: eespooltoodud põhjendusel ei olnud tegemist elamuühistu reorganiseerimisega ja lisaks sellele eeldas omandi üleandmine õigustatud isiku käsutustehingut, mille olemasolu ei ole kostja väitnudki. Peale selle ei oleks aga saanud pärandajat kanda kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna ühistu avalduse alusel, kui omand korterile kui vallasasjale oleks enne seda olnud pärandajale üle antud. Kinnistusraamatu kande tegemise ajal kehtinud KOS § 18 lõikes 2 sätestatu kohaselt tuli korteriomandid kanda korterivaldajate nimele. Korterivaldajaks elamuühistu (-kooperatiivi) majas oli vaidlusalusel ajal kehtinud ES § 14 lg. 1 mõtte kohaselt elamuühistu liige, kusjuures liikmelisuse eelduseks oli omand osamaksule (ES § 14 lg. 2, §-d 21 ja 22, § 23 lg. 1 p. 1). Eespool on kolleegium põhjendanud, et omand osamaksule elamuühistus kuulus ainuomandina pärandajale, kes oli ka elamuühistu liige, seega sai korterivaldajaks KOS § 18 lg. 2 kohaselt pidada üksnes pärandajat. Nimetatu kantigi kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Et seaduse kohaselt oli õigus vaidlusaluse korteriomandi omanikuks saada elamuühistu liikmeks ja osamaksu omanikuks oleval pärandajal, siis ei saa korteriomandit lugeda pärandaja ja kostja ühisvaraks vaatamata sellele, et kinnistusraamatu kanne tehti pärandaja ja kostja abielu kestel. Niisuguse käsitlusega on kooskõlas ka eluruumi omandiõiguse pärandajale üleandmise vormistamiseks koostatud dokumendid, millele maakohus on samuti andnud õige hinnangu. Asjaolu, et ühistu V. juhatus oli omandi üleandmise vormistamiseks välja töötanud avalduse vormi (tl. 97), ei välistanud avalduse tegija võimalust teha vormil muudatusi, kui ta neid vajalikuks oleks pidanud.

Apellandi käsitlus on vastuoluline, sest eitanud korteriomandi moodustamist eespoolosundatud KOS § 18 lg. 2 (või selle sättega identse EES § 218 lg. 2) alusel, ei ole apellant selgitanud, millisel õiguslikul alusel toimus tema arvates korteriomandi esmakinnistamine pärandaja nimele. Millise tähendusega ka oleks olnud elamuühistu nime muutmine 16. septembril 1992. a., ei saanud sellest iseenesest muutuda omandisuhe seoses elamuühistu omandis olnud elamu või selle reaalosadega. Apellatsioonkaebuse põhjal ei ole päriselt mõistetav, millistele hageja poolt kohtule esitatud 11. veebruari 2008. a. kuupäeva kandvas dokumendis (tl. 116) esitatud seisukohtadele ei ole maakohus apellandi arvates hinnangut andnud ja milline järeldus tuleks nendest seisukohtadest teha. Arvestades dokumendi punktis 7 märgitut, on osamaksu tagastamise all peetud silmas maksete tegemist elamu ehitamiseks kasutatud pangalaenu katteks, seega osamaksuosade tasumist – hageja väitel tasus pärandaja osamaksu täies ulatuses enne abielu sõlmimist kostjaga. Selle asjaolu tõendamiseks sooviski hageja vajadusel üle kuulata tunnistaja H. P.. Küll ei saa nõustuda apellandi väitega, nagu oleks vastustaja osundatud dokumendis asjaoluna esile toonud, et kooperatiivi liikmeks saamiseks võetud laenu tagastamine toimus ühisvara arvel, sest niisugust kinnitust dokument ei sisalda. Hageja esitatud dokumendi punktis 7 sisaldub üksnes hageja õiguslik hinnang kostja väitele, et laenukohustuse täitmine toimus ühisvara arvel. Ka hageja tõdemusest, et osamaksu finantseerimiseks võetud pangalaenu tagastamine abielu kestel võib olla kvalifitseeritav lahusvara väärtuse tõstmisena ühisvara arvel, ei saa järeldada, nagu oleks hageja selle asjaoluga nõustunud, vastupidi, hageja avaldas arvamust, et see küsimus ei ole vaidluse esemeks. Mis hageja poolt maakohtu 22. oktoobri 2007. a. eelistungil räägitut puudutab, siis väitis hageja, et tegelikult maksis tema vend E. P. pärandajale ja kostjale korteri eest raha välja ja korter peaks olema tema oma, kuid paberid ei ole korras (tl. 40). Seega möönis hageja, kellel ei ole õigusharidust, et omand ei ole tegelikult vennale üle läinud. Et tegemist on pärandvaraga, on hageja kinnitanud nii hagiavalduses kui menetluse kestel esitatud menetlusdokumentides. Apellatsiooniastmes uute tõendite vastuvõtmiseks ei ole seaduses sätestatud alusele tuginetud, seega tagastab kolleegium vastusele lisatud uued tõendid vastustajale. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandil kooskõlas TsMS § 162 lg. 1 ja § 171 lg. 1 eesmärgiga kanda apellatsioonimenetluse menetluskulud.