Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

Kohtule 04.09.2007. a esitatud hagiavalduse kohaselt sai hageja 03.08.2007. a kohtutäiturilt täitmisteate, millest nähtub, et PAS 12.07.2007. a täitmisavalduse ja Tallinn notar Aivar Mesikäpp’a XXX. a notariaalse dokumendi nr XXXalusel on alustatud täitemenetlust ning hagejalt nõutakse väidetava lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist 203 päeva eest igas päevas summas 158.52 krooni. Leping ei ole täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18 järgi kuna XXX leping ei ole sõlmitud pärast nõude sissenõutavaks muutumist nagu viidatud säte nõuab. Samuti ei ole lepingus kindlaksmääratud täitmisele kuuluvat summat. Lepingus oli hageja tasumiskohustuse tekkimise eelduseks täiendavalt ostja poolt hagejale kirjaliku nõude esitamine. Seega on tegemist edasilükkava tingimusega, mille saabumist või mittesaabumist ei saa täitur hinnata. Täitur ei saa kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses nagu see kirjas on. Hageja palub teise alternatiivina tuvastada, et hageja ei vastuta väidetava lepingurikkumise eest Tallinna notar Aivar Mesikäpa XXX notariaalse dokumendi nr XXX alusel. Hageja möönab, et lepingus märgitud tööde teostamisel võis esineda viivitus, kuid see ei olnud tingitud hagejast. Vaidlusaluseid töid pidi teostama H OÜ, kes rikkus hagejaga sõlmitud lepingut. Kolmanda alternatiivina palub hageja vähendada viivist mõistliku suuruseni. Hageja võttis enda poolt ette kõik sammud, et vaidlusalused tööd saaksid valmis tähtaegselt. Hageja pöördus politseisse seoses H OÜ esindaja poolt hageja suhtes kelmuse toimepanemisega, kuid kriminaalmenetlus jäi alustamata. Samuti algatas hageja H OÜ pankrotimenetluse. Hageja hinnangul on H OÜ poolt lepingu rikkumine ning kelmuse toimepanemine asjaolu, mida hageja ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest ei saa temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks. Hageja leiab, et viivis on ebamõistlikult suur ning seda tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Kostja vastus Täiteasjas nr. 024/2007/919 algatati täitemenetlus kostja avalduse alusel viivise nõudes kostja ja hageja vahel 01. juunil 2005.a. sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest. Käesolevas tsiviilasjas ei esine ühtegi TMS § 221 lg. 1 loetletud alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, seega puuduvad alused hagiavalduse rahuldamiseks. Hageja esitab avalduse põhjenduseks, et täitedokument ei ole piisavalt selge. Selliseid vastuväiteid peab käsitlema vastuväidetena täitedokumendi tõlgendamise, mitte aga selle täitmise võimaluse üle, ning sellest tulenevalt on hagejal võimalus esitada tuvastushagi kostja vastu täitmiseks vajalike asjaolude tuvastamiseks ja täitedokumendi selgitamiseks kooskõlas TsMS § 368 lõikega 2, mitte aga hagiavaldust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Enne 31. detsembri 2005.a. sõlmitud ja notariaalselt tõestatud kokkulepped on täitedokumendiks TMSRS § 11 lg. 4 alusel. Pooled sõlmisid vaidlusaluse lepingu kooskõlas kuni 31. detsembrini 2005.a. kehtinud TMS § 1 lg 1 punktiga 13, mille kohaselt oli täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise ja mille kohaselt võlgnik on nõustunud kohese sundtäitmisega. TMSRS § 11 lg 4 näeb ette, et kuni 31. detsembrini 2005.a. tõestatud notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise, võib sissenõudja esitada sundtäitmisele, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega. Seega käsitletakse ka hetkel kehtivate seaduste järgi kuni 31. detsembrini 2005.a. tõestatud notariaalset

kokkulepet täitedokumendina, mille täitmisele pööramiseks ei ole vajalik, et võlgnik kinnitaks oma valmisolekut alluda kohesele sundtäitmisele ka peale nõude sissenõutavaks muutumist. Kuivõrd hageja ja kostja sõlmisid täitmisele pööramiseks esitatud lepingu enne 31. detsembrit 2005.a. ning lepingu kohaselt kohustus hageja alluma kohesele sundtäitmisele, võib kostja esitada sellise lepingu sundtäitmisele ning sellist lepingut peab käsitlema täitedokumendina. On ebaõige hageja etteheide, et sissenõudjad olevat kasutanud lepingutest tulenevaid õigusi hea usu põhimõtte vastaselt: kokkuleppe sõlmimisel andis iga pool endale aru, millises summas väljendub kohustuse täitmisega viivitus päevas ning arvestas sellega, et viiviste suurus sõltub vaid tema enda hoolsusest. Hagejapoolne seaduse muutmise ärakasutamine enda huvides, püüdes vältida notariaalselt tõestatud lepinguga ettenähtud sanktsioonide rakendamist, on käesoleval juhul ilmselt pahatahtlik ning riivab kostja kui sissenõudja õiguspärast ootust. Poolte vahel sõlmitavas kokkuleppes viivise (leppetrahvi) kohta ei ole võimalik eelnevalt ette näha, kui kaua võlgnik kohustuse täitmisega viivitab, mistõttu pole võimalik viivituse aega lepingus määrata, vaid seda tuvastatakse alles peale lepingu rikkumist. Lepingus saab määrata vaid nõude sissenõutavaks muutumise hetke ja seega viivituse algamise päeva, milleks on 01. november 2006.a., kuid mitte viivituse viimast päeva, milline on täielikult võlgniku enda vastutusel. Lepingu kohaselt on ostjal õigus töödega teostamisel viivitamisel nõuda müüjalt ehk hagejalt viivist (leppetrahvi) 0,02% ostuhinnast iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Lepingus on ostuhind kindlaks määratud, mistõttu arvutatakse viivisesumma lihtsaima aritmeetilise valemi abil. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, millise meetodi alusel viivise (leppetrahvi) summa arvutatakse. Seega on sissenõudmisele kuuluvad summad lepingus nii poolte kui ka kohtutäituri jaoks piisavalt määratletud. Hagejapoolne lepingu rikkumine ei ole vabandatav, kuna hageja lepingupartneri viivitust ei saa lugeda vääramatuks jõuks. Lepingu punkti 3.8.2. kohaselt kohustus hageja omal kulul rajama asfalteeritud kvartalisisesed teed ja paigaldama tänavavalgustuspostid hiljemalt 01. novembriks 2006.a. Kuivõrd Lepingus määratud tähtajaks ei olnud hageja kvartalisiseseid teid rajama asunud ega tänavavalgustust paigaldanud, esitas kostja 01. novembril 2006.a. hagejale järelepärimise, paludes selgitada, millal planeerib hageja asuda täitma oma Lepingust tulenevaid kohustusi ning milliseks tähtajaks on planeeritud tööde lõpetamine. Hageja lepingupartneri poolne viivitamine ei ole aluseks hageja vabastamiseks Lepinguga ettenähtud viiviste (leppetrahvi) tasumisest. Tasumisele kuuluv leppetrahv ei ole ebamõistlikult suur, mistõttu puudub hagejal alus nõuda selle vähendamist. Lepingu punkti 3.9. kohaselt on ostjal õigus tööde teostamisega viivitamisel nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast. Lepingu punktis 3.1. määratud ostuhinnaks on 792 600 krooni, millest tulenevalt on Lepingu järgi tasumisele kuuluva viivise summaks 158,52 krooni päevas (0,0002 * 792 600). Hageja viivitas Lepingust tulenevate kohustuste täitmisega kuni 23. maini 2007.a. ehk 203 päeva, millest tulenevalt võlgneb tema kostjale Lepingu alusel 32 179,56 krooni (228 päeva * 354,72 krooni), mis on 4,06 % Lepingu hinnast. Kostja poolt arvutatud leppetrahvi summa on arvutatud lähtudes Lepingus määratud viivise määrast 0,02% ostuhinnast päevas (seega 7,3% aastas), mis on isegi väiksem kui pankade poolt hetkel rakendatav intressimäär laenukohustustes ning 12,5 korda väiksem kui hageja poolt oma lepingusuhetes rakendatav vastutuse määr. Seega puuduvad hagejal mistahes alused leppetrahvi vähendamist nõuda.

Kohtuistung Kohtuistungil 20.02.2008. a hageja esindaja jääb hagiavalduse juurde. Hageja leiab, et ka 11.02.2008. a Ringkonnakohtu määrus näitab, et sundtäitmine hageja suhtes oli lubamatu. Harju Maakohtus on menetlus pooleli, seega saab väita, et täitemenetlus hageja suhtes on lubamatu. Kostja esindaja leiab, et antud juhul on täitemenetlus lubatud. Kui pooleliolev menetlus lõpeb, siis on tõepoolest olemas kaks täitedokumenti. Hageja saab ju kostja vastu esitada hagi, kui tekib kaks täitedokumenti. Hageja on valinud antud juhul vale menetluse. Hageja esindaja: kostja väidab, et oleksime pidanud selgitama täitedokumenti, aga vaidlus käibki selle üle, kas tegemist on täitedokumendiga või mitte. Hageja leiab, et kostja seisukoht nagu oleks hageja pidanud kasutama teist õiguskaitsevahendit, ei ole põhjendatud. Kostja esindaja leiab, et täitedokumendid on siiski kehtivad. Samuti ei saa väita, et tegemist ei ole täitedokumentidega. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindajad ja tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et 03.08.2007. a sai hageja Tallinna kohtutäitur Arvi Pink’ilt täitmisteate, mille kohaselt on sissenõudja PAS 12.07.2007. a avalduse ja 01. juunil 2005.a. sõlmitud ja notar Aivar Mesikäpp’a poolt tõestatud kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu (notari ametitoimingute raamatu reg. nr. 4308) alusel algatatud täitemenetlus viivise (203 päeva x 158,52) sissenõudmiseks hagejalt (tl 19). Hageja leiab, et sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks, kuna XXX. a leping ei ole täitedokument. TMS § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kostja poolt täitmisavalduses toodud nõuete aluseks on lepingu punkti 3.10, mille kohaselt kohustus hageja alluma kohesele sundtäitmisele lepingust tulenevate ostja rahaliste nõuete täitmiseks (tl 13). Poolte vahel on vaidlus selles, kas XXX. a leping on sundtäidetav. Pooltevaheline leping sõlmiti kuni 31.12.2005. a kehtinud TMS redaktsiooni kehtivuse ajal, mille § 1 lg 1 p 8 kohaselt käesoleva seadustiku alusel kuuluvad täitmisele järgmised lahendid (edaspidi täitedokumendid): notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevad varalised nõuded. Käesoleval juhul on leping esitatud täitmisele 12.07.2007. a. Alates 01.01.2006. a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TMSRS) § 11 lg 4 järgi kuni 2005. aasta 31. detsembrini tõestatud notariaalse kokkuleppe nõude kohta, mis näeb ette kindlaksmääratud rahasumma tasumise või asendatavate asjade või väärtpaberite kindlaksmääratud koguses üleandmise, võib juhul, kui võlgnik on kokkuleppe kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega, esitada sundtäitmisele ka pärast käesoleva seaduse jõustumist. Kohus peab andma hinnangu kas pooltevahelises lepingus sisaldub kokkulepe TMSRS § 11 lg 4 mõttes. Sundtäidetavad ei ole mitte kõik notariaalselt tõestatud lepingud, vaid ainult need, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. TMS § 2 lg 1 p 18 kohaselt käesoleva seadustiku alusel täidetakse nõuded, mis tulenevad järgmistest täitedokumentidest: rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe,

mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Kohtule on esitatud 01. juunil 2005. . sõlmitud kinnistu müügileping, mille p 3.9 järgi tööde teostamisel viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt viivist 0,02% ostuhinnast. Kohus nõustub hagejaga selles, et täitedokumendis puudub nõue kindlaksmääratud rahasumma tasumise kohta. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa täitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see kirjas on. Käesoleval juhul on nõue määratlemata. Kohtu hinnangul on alusetud kostja viited hageja pahatahtlikule käitumisele. Kehtiva TMS regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlgnikku hea usu põhimõtte vastaselt käituvate võlausaldajate eest. Pooltevahelise lepingu p-s 3.9 ei nähtu, et viivist tuleks tasuda iga viivitatud päeva eest, täitmisteate kohaselt on aga viivisenõude sisu (203 päeva x 158.52). Poolte vahel kestab ka kohtuvaidlus (nr 2-07-16988), milles nõuded tulenevad samast 01. juunil 2005. aasta kinnistu müügilepingust, mistõttu oli kostja poolt põhjendamatu täitemenetluse alustamine. Kohus leiab, et kostja ei ole käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega. Samuti ei ole mõistlik tekitada olukord, kus on olemas kaks täitedokumenti ning hageja peaks kostja vastu uuesti hagi esitama. Kohtu hinnangul on hageja käesoleval juhul valinud õige menetluse, kuna leiab, et täitemenetlus on 12.07.2007. a täitmisavalduse alusel lubamatu. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ning ei käsitle hageja poolt esitatud alternatiivseid nõudeid. TMS § 221 lg 4 kohaselt hagi rahuldamise puhul jäävad täitekulud sissenõudja kanda. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.