Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

03.12.2007 maakohtule esitatud korrastatud hagiavalduses on hageja esitanud järgmised nõuded (II, lk 1-7):

13.06.2007 esitas hageja ka hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudes (I, lk.119-123). Hagi õiguslik põhistus Töösuhte lõppemise aja tuvastamise nõue tugineb TLS § 49 ja TLS § 82 lg 1 sätestatule. Hageja asus töölepingu nr 040 p 1.1 järgi kostja juurde tööle alates 17.07.2006 ning lepingu p 4.1 järgi kohustus kostja maksma palka 16 000 krooni kuus. Kuna kostja ei kindlustanud hagejat tööga ega maksnud kokkulepitud töötasu, siis teatas hageja tööandjale edastatud kirjas 17.11.2 06 vastavalt TLS § 82 lg 1 sätestatud alustel 5 päeva töölepingu lõpetamisest ette, s.o. alates 25.11.2006. TsÜS § 70 kohaldamisel töölepingu lõpetamise teade lugeda kostjale teatavaks tehtuks ning seega lõppes hageja ja kostja vahel töösuhe 25.11.2006, s.o. hageja poolt kostjale edastatud teates sätesatud kuupäevast. Hageja teade jõudis vastavalt AS-i Eesti Post kaudu kirja edastamisel ümbrikul märgitu kohaselt Tallinnasse 18.11.2007. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et tahteavaldus jõuaks kostjani õigeaegselt. TLS § 49 p 2 alusel on tööandja kohustatud maksma töötajale tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Vastavalt töölepingus kokkulepitule kohustus kostja maksma hagejale palka 16 000 krooni kuus, lepingu p 3.1. kohaselt töötab töötaja täistööajaga. Hagejale maksti juulikuu eest töötasu 07.08.2006 summas 12 706 krooni ning augustikuu eest 08.09.2006 summas 12 706 krooni. R T OY poolt peetud tööajatabelitest nähtub, et augustis 2006 tegi hageja 322 töötundi 184 normtunni asemel. Kostja ei ole ületundide eest hagejale tasunud summas 12 006 krooni. Seoses hageja poolt 25.11.2006 töölepingu lõpetamisega on kostja kohustatud maksma palka töölepingu lõpetamise päevani: 2006.aasta septembrikuu eest summas 16 000 krooni, oktoobrikuu eest - 16 000 krooni ning novembrikuus 16 tööpäeva ulatuses summas 11 636.36 krooni, kokku 43 636.35 krooni. Saamata jäänud töötasu nõue moodustab kokku summa - 55 642.35 krooni. TLS § 74 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale töölepingu lõpetamise päeval tööraamatu ja maksma lõpparve, kuid kostja lõpparvet üle ei kandnud. Hagejal on saamata puhkuse kompensatsioon 4 kuu eest, s.o. 9 päeva eest ja summaliselt 4721.30 krooni (9 x 524,59 (16 000 : 30,5) = 4721.30 krooni). TLS § 119 lg 2 järgi on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Eelnevast tulenevalt esitas hageja nõude lõpparve maksmiseks summas 4721.30 krooni, selle väljamaksmisega viivitamise eest summas 16 000 krooni, kokku 20 721.30 krooni. Hageja lõpetas töölepingu TLS § 82 alusel ning vastavalt sama paragrahvi lõike 2 alusel on hagejal õigus saada hüvitust kahe kuu töötasu ulatuses, s.o. summas 32 000 krooni. Tööle asumisel andis hageja oma tööraamatu kostja valdusesse. Nimetatud asjaolu teab kinnitada kostja poeg A V . Töölepingu lõpetamise järel 25.11. 2006 helistas hageja kostja esindajale ja on isiklikult käinud kostja esindajaid otsimas, kuna tööraamat jäi kostja valdusesse. Kostja esindaja vastas hagejale, et nemad temaga ei suhtle, pöördugu nende advokaadi poole. Hageja on kandideerinud töölesaamiseks OÜ-s Raudla, kus keelduti teda tööle võtmast, kuna hagejal puudus tööraamat. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-76-06 tulenevalt võib tööataja nõuda tööandja poolt tööraamatu kinnipidamisel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o. töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Hageja on pikaajalise staažiga töötaja, kelle töökogemust saab tõendada tööraamatusse tehtud

kannete abil. Uude töökohta kandideerimisel peab suutma hageja tõendada eelneva töökogemuse olemasolu. Kuna hageja puhul on tegemist 1946.aasta sündinud isikuga, siis on tal õigus jääda ennetähtaegsele vanaduspensionile ja seoses sellega on hagejal õigus tasuta haigekassa teenustele. Vastavalt Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra (Vabariigi Valitsuse määrus 10.01.2002 nr 6) § 3 lg 1 kohaselt esitatakse pensioniõigusliku staazi tõendamiseks üldjuhul tööraamat. Käesoleval juhul toob tööraamatu kinnipidamine kostja poolt kaasa hagejale nii varalise kui mittevaralise kahju. Hageja peab tõendama pensioniõigusliku staazi olemasolu, kuna makstav pension on seotud tööstaaži pikkusega (alates 01.01.1999 toimub pensioni arvestus töötasult makstava sotsiaalmaksu järgi). Juhul, kui kostja tööraamatut ei tagasta, on hageja sunnitud taastama tööraamatusse tehtud kandeid, kusjuures enamus asutusi on likvideeritud õigusjärgluseta, äriühingud aga riiklikule arhiveerimisele ei kuulu. Seega saab hageja tööstaaži tõendada vaid kohtu kaudu, mis toob kaasa rahalisi kulutusi. Kuna kostja on tööraamatut kinni pidanud üle aasta, siis nõuab hageja nii tekitatud varalise kui mittevaralise kahju katteks TLS § 119 lg 1 tulenevalt hüvitust 12 kuupalga ulatuses, s.o. summas 192 000 krooni. Hageja palub tunnistada kostja poolt 28.05.2007 kohtule esitatud käskkirja alusel töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks. 18.09.2006 koostatud käskkirjast sai hageja teada alles 28.05.2007 toimunud kohtuistungil. Hageja esindaja taotles korduvalt kostjalt selgitust saadetud tühja paberilehe kohta, samuti esitas taotluse töösuhte lõpetamist tõendavate dokumentide esitamiseks kohtumenetluse käigus. Kostja nõutud dokumente ei esitanud. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 2 on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise tähtaeg 1 kuu. Seega on hageja oma nõude esitanud tähtaegselt, s.o. enne 28.06.2007. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel on tööandja poolt toimunud ebaseaduslikult. Hageja ei ole oma töökohustusi rikkunud. Vastavalt töölepingu p 2.2 oli hageja töökoht Tallinna linn. Kostja saatis hageja lähetuse alusel Soome Vabariiki R T OY, kus hageja töötas kuni 13.09.2006. Eestisse sõitmiseks andis R T OY hagejale laenu 300 eurot. Hageja lahkumine oli kooskõlastatud nii kostjaga kui ka tegeliku töö andjaga. Eelneval kokkuleppel kohtuti 15.09.2006 Tallinnas, Veerenni 49, kus kostja esindajad teatasid, et hagejat lähetusse enam ei saadeta, s.t. enam tööd ei anta; keelduti ka töötasu maksmast. Hageja ei ole rikkunud oma töökohustusi. 14.09.2006 sõitis ta kostja teadmisel Tallinna, et arutada töötasu maksmisega tekkinud probleeme. Kostja esindajad keelasid hagejal tagasi tööle sõitmast. Hageja leiab ka, et kohtule esitatud käskkiri on koostatud oluliselt hiljem ning see on koostatud vahetult enne kohtuistungit 28.05.2007, mistõttu on rikutud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 6 sätestatud tähtaega. Hageja peab vajalikuks esitada ka täiendavad sisulised vastuväited distsiplinaarkaristuse määramise osas. Hageja poolt kostjale kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud põhjendatud. TLS § 103 lg 2 sätestab, et tööandja võib töölepingu lõpetada ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuse rikkumise eest ning jämedaks töökohustuste rikkumiseks peetakse selliseid töötaja üleastumisi, millel olid või oleksid võinud olla rasked tagajärjed. Hageja töötas lähetuses olles ettevõttes R T OY ning sellest tulenevalt ei jätnud järelevalveta tööandja vara. Hageja lahkumise tingis kostja poolt oma kohustuste rikkumine ning samas oli see kostjaga eelnevalt kooskõlastatud. TDVS § 8 lg 1 tulenevalt on hindamisele kuuluvateks asjaoludeks süüteo raskus, selle toimepa-

nemise asjaolud ja töötaja eelnev käitumine. Hinnangu andmisel tuleb vahet teha töötaja süüteo formaalsetel ja sisulistel tunnustel. Töökohustuste täitmatajätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) ei saa iseenesest olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuse rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Hageja ei leia, et ta oleks jätnud töökohustused täitamata või neid mittenõuetekohaselt täitnud, mistõttu kostjal puudus õigus määrata hagejale distsiplinaarkaristus. Kuivõrd kostja ei ole tõendanud hagejapoolset süülist käitumist, ei ole täidetud TDVS § 8 lg 1 sätestatud eeltingimused distsiplinaarkaristuse määramiseks. Hagejaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ka seetõttu, et kostja rikkus ka protseduurireegleid – määrates hagejale distsiplinaarkaristuse TDVS § 12 lg 3 tulenevalt ilmselge hilinemisega ja ebaõigest kuupäevast (ITVS § 28 lg 1). Käskkirjast nähtub, et kostja lahkus töölt omavoliliselt 15.09.2006 ning tööleping lõpetati alates 18.09.2006, kuid tegelikult oleks pidanud siis lepingu lõpetama alates 16.09.2006. Kostja hagile antud kirjalikes vastustes hagi ei tunnista.

19.03.2007 esitatud vastuses (I, lk 36 -37) väidab kostja, et kostja on lõpetanud hagejaga töösuhted 2006.aasta septembris kookõlas kehtivate õigusaktidega, kuna hageja lahkus omavoliliselt töölt. Vastavad dokumendid on hagejale saadetud tähitud kirjaga (s.h. tööandja poolt avatud tööraamat). Hageja on need dokumendid isiklikult kätte saanud ning selles puudub ka poolte vahel vaidlus, kuna hageja ise on hagiavaldusele lisanud koopia ümbrikust, milles hagejale nimetatud dokumendid väljastati. Kostja leiab, et hageja nõuded lõpparve, tööraamatu kinnipidamise ja hüvitise osas on alusetud ja aegunud ning kostja palub kohaldada aegumist. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi lõikes 2 ja 3 ettenähtud juhud. Hageja on saanud kostjalt nõuetekohase lõpparve kätte. Hageja pretensioonid ületundide osas on valed, kuna hageja pole ületunde teinud. Kohtule hageja poolt esitatud dokumendid on ühepoolsed (hageja enda poolt koostatud) ning neil puudub kostja tellija allkirjad, mis on tõendiks ületundide tegemise kohta. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et kostja on väidetavalt saadetud dokumendid kätte saanud. Kostja esindaja kinnitab, et pole saanud hagejalt mingit töölepingu lõpetamise teadet. Kostja esitatud OÜ Rauda kiri on kostja seaduslike esindajate arvates täielik fiktsioon. Nimetatud kirjast ei tulene, millisele „juhtivale“ kohale kandideeris hageja, kes töötas kostja juures lihtsa ehitajana. Hageja ei ole esitanud kostjale oma tööraamatut, seega hageja väited juhtivatel kohtadel töötamise kohta on kontrollimatud. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist väidetava tööraamatu kinnipidamisega kostja poolt. Oma väiteid soovib kostja tõendada ka hageja poolt viidatud tunnistaja P B ütlustega. Kohtumenetluse käik

06.08.2007 kohtule esitatud „taotluses“ palub kostja teha kohtul osaotsus seoses hageja esitatud nõuete aegumisega. Samas teatab kostja, et soovib oma väiteid hageja omavolilise lahkumise fakti, töölepingu lõpetamise asjaolude ja väljastatud dokumentide kohta tõendada tunnistajate ütlustega

kohtuistungil (P B , L T , K A ja J J ) (I, lk 170), samuti kostja seadusliku esindaja M K `i ütlustega vande all. Hageja oma kirjalikes seisukohtades kostja vastuväiteid ja taotlusi ei tunnista (I, lk. 41; lk 167- 168, 197-198). Osaotsuse tegemiseks puudub alus, kuna hageja nõue ei ole aegunud. Kostja ei ole hagejale väljastanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et töösuhe hagejaga lõppes enne 26.10.2006 (hagi esitati 26.02.2007). Kostja ei ole hagejale edastanud tööraamatut ega töösuhte lõpetamist tõendavaid dokumente, samuti ei ole makstud välja lõpparvet Hageja esitab täiendavalt 2006.aasta septembrikuu kohta koostatud ja tellija poolt allkirjastatud tööaja tabelid. Hageja esindaja edastas ka 18.01.2007 tähitud kirjaga kostja volitatud esindajale kõik dokumendid, mis olid eelnevalt saadetud kostja aadressil. Kostja TLS § 143 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul töölepingu lõpetamise õigsust ei vaidlustanud.

Asja sisulisel arutamisel kohtuistungil 20.02.2008 jäi hageja varem kohtule kirjalikult esitatud nõuete juurde. Kohus kuulas üle hageja esitatud tunnistajad Aavo Viilol`i ja Allan Viilol`i. Tunnistaja A V kinnitas, et 2006.aasta juulis algas tema isal, s.o. hagejal, töösuhe OÜ-ga Olster Grupp. Tunnistaja viis hageja palvel talle Rakverest Tallinnasse järele dokumendid ja riided. Asjad olid pakis, mille ta andis hagejale üle Toompuiestee 15 maja juures parklas. Hageja tutvustas teda OÜ Olster Grupp esindajaga (B `ga). Tunnistaja nähes võttis hageja pakist oma tööraamatu ja passi ning andis need B kätte. Septembris 2006 sõitis tunnistaja koos hagejaga Soomest Eestisse. Enne käisid nad koos Tamperes messil, kus kohtusid selle firma juhiga, kelle juures hageja Soomes töötas. Firma juht T rääkis tunnistajale, et hageja on palju ületunde teinud. Jutuks oli ka, et hageja ei ole töötasu veel kätte saanud, kuid T väitel kokkulepped toimisid ning Eestis pidi hageja kohe raha saama. Tunnistaja A V kinnitas, et käis koos hagejaga viimase kutsel septembris 2006 kaasas Tallinnas Veerenni tänaval hageja tööandja esindajatega kohtumas. Kohtumise aega lükati kella 10.00- st alates korduvalt edasi ning täpsustati ka kokkusaamise aadressi. Kella 14.00 ajal said nad viimaks telefoni teel juhatatud aadressil (Veerenni 49) majja sisse, kus tunnistajat algul tuppa ei lubatud. Kohal olnud tööandja esindaja (K või K ) süüdistas hagejat selles, et ta oli soomlastele rääkinud palga mittesaamisest. Hagejalt sooviti allkirja lepingu lisale, milles oli märgitud, et hageja maksab 10 000 eurot trahvi, kui ta töötab või asub tööle konkurendi juures. Hageja sellele alla ei kirjutanud. Siis öeldi, et hagejale raha ei maksa. Tööandja esindajad lubasid mõelda, mis nad hagejaga edasi teevad, käskisid koju minna ja lubasid ise hagejale helistada. Tunnistaja oli ka juures, kui hageja umbes nädal aega hiljem ise helistas ja küsis, millal ta raha saab ja millal tööle saab tulla, kuid talle vastati, et edasi tegeleb temaga tööandja jurist. Kostja volitatud esindaja jäi 20.02.2008 kohtuistungil varem kostja poolt esitatud vastuväidete juurde, loobudes tunnistajate väljakutsumisest ja nende kohtuistungil ärakuulamisest. Maakohtu otsuse põhjendused. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning tunnistajate ütlused, samuti uurinud asjas esitatud kirjalikke avaldusi ja tõendeid, leiab, et esitatud hagi on põhjendatud ning esitatud nõuetest kuulu-

vad täielikult rahuldamisele nõuded töösuhte lõpetamise, saamata jäänud töötasu ning lõpparve väljamaksmise ja sellega viivitamise eest hüvitise nõudmise osas. Hageja nõuded tööraamatu kättesaamisega viivitamise ja töösuhte ebaseadusliku lõpetamisega seoses mõistetava hüvitise osas kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Poolte õigused ja kohustused on sätestatud 15.07.2006 poolte vahel sõlmitud töölepingus nr 040. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Töötaja ja tööandja vastastikused kohustused töösuhtes on sätestatud TLS § 48, 49 ja 50. Poolte vahel puudub kohtus vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude suhtes: 1) Töösuhe poolte vahel algas 15.07.2006 sõlmitud töölepingu nr 040 p.1.1 alusel alates 17.07.2006. Tööleping sõlmiti määramata ajaks, katseajaga neli kuud (p 1,2 ja 1,3) (I, lk 89). 2) Kuigi lepingu järgi oli hageja töö sisuks „üldehitaja ametikoht“ (p 2.1) ning tööülesannete täitmise kohaks Tallinna linn (p 2.2), töötas hageja treialina ning tema töö tegemise kohaks oli tööandja OÜ Olster Grupp suunamisel tegelikult OY R T , Saloinenis Soome Vabariigis. Nimetatud töö tegemise koha on kostja märkinud ka oma käskkirjas 18.09.2006 (I, lk 140). 3) Hageja täitis Soomes OY R T tööülesandeid kuni 13.09.2006; sõitis 14.09.2006 Eestisse ning kohtus 15.09.2006 tööandja OÜ Olster Grupp esindajatega Tallinnas Veerenni t 49 asuvas majas. 4) Pärast 15.09.2006 ei ole kostja tööandjana hagejat tööga kindlustanud, samuti ei ole palka ega lõpparvet maksnud. 5) Registriosakondade keskandmebaasi väljatrükist seisuga 25.05.2007 nähtub, et OÜ Olster Grupp asukohaks oli registreeritud 25.04.2006 kuni 15.12.2006 Energia 2-36, Tallinn; alates 15.12.2006 on osaühingu aadressiks Kännu 35, Tallinn (I, lk 64). Poolte vahel on vaidlus töösuhte lõppemise aja ja asjaolude, samuti hageja poolt tööraamatu esitamise ja tööandja poolt selle kinnipidamise asjaolude ning ka hageja esitatud nõude tähtaegsuse või aegumise suhtes. Kuna tegemist on ühe ja sama töösuhtega, mis poolte väitel on lõpetatud erinevatel alustel ja erineval ajal, siis on vajalik töösuhte lõpetamise seaduslikkusele hinnangu andmisel anda kohtul hinnang mõlemal alusel toimunud töölepingu lõpetamise asjaoludele ja esitatud põhjenditele. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Kohus leiab, et hageja nõue töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks ei ole aegunud ning tööandja algatusel TLS § 86 p 6 alusel väidetavalt 18.09.2006 toimunud töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITLS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu ja lõike 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 23 lg 1 kohaselt võib töötaja, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, pöörduda kohtusse ühe kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil ta sai teada või pidanuks teada saama karistuse määramisest. 18.09.2006 kostja koostatud käskkiri hagejale distsiplinaarkaristuse määramise kohta esitati kohtule korduval nõudmisel kostja volitatud esindaja vandeadvokaat Oleg Nišajevi poolt 28.05.2007 toimunud kohtuistungil. 20.02.2008 kohtuistungil kostja esindaja antud seletuse kohaselt sai ta selle käskkirja oma valdusesse vahetult enne 28.05.2007 toimunud kohtuistungit (II, lk.33). Kohus leiab, et hageja väited tööandja poolt koostatud töösuhet lõpetavast käskkirjast teadasaamisest alles 28.05.2007 toimunud kohtuistungil on usaldusväärsed ning kooskõlas ka muude asjas tuvastatud asjaoludega ja esitatud tõenditega. Kostja ei ole tõendanud hagejale varasemalt nimetatud käskkirja tutvustamist, selle väljastamist postiasutuse kaudu ega ka hageja poolt nimetatud dokumendi kättesaamist. Kohtule esitatud postisaadetise väljastusteatiselt (I, lk 63) nähtub, et 26.09.2006 on T V selle postisaadetise vastu võtnud, kuid saadud saadetise sisu on teadmata. Hagi esitamisest alates on hageja väitnud, et nimetatud ümbrik sisaldas vaid tühja paberilehte. Saadud tühja paberilehe kohta on hageja palunud kostjalt ka selgitust ka kohtueelselt kostja aadressil väljastatud kirjades (14.11.2006 ja 16.11.2006). 16.11.2006 saadetud kiri edastati kostjale ka faksiga, I, lk. 16,17). Kostjalt selgitust ei saadud ning ka hagile esitatud vastusele 19.03.2007 ei ole kostja töösuhte lõpetamist tõendavaid dokumente lisanud. Kohtumenetluse käigus on 05.04.2007 kohtu korraldava määrusega hageja taotlusel palutud kostjal esitada 20 päeva jooksul kõik dokumendid hagejaga töösuhte lõpetamise, lõpparve väljamaksmise ja tööraamatu väljaandmise kohta (I, lk 46-47). Kostja kohtu korraldust ei täitnud. Seega, hageja poolt 13.06.2007 kohtule esitatud nõue tööandja algatusel toimunud töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, on esitatud tähtaegselt, s.o. ühe kuu jooksul arvates päevast, mil hageja sai teada (28.05.2007) talle distsiplinaarkaristuse määramisega toimunud töölepingu lõpetamisest. TDVS § 11 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. 28.05.2007 kohtule esitatud OÜ Olster Grupp juhatuse liikme M K poolt alla kirjutatud „Käskkirjast distsiplinaarkaristuse määramise kohta“ (edaspidi: käskkiri) nähtub, et 15.07.2006 Tõnis Viilol`iga sõlmitud tööleping „lõpetada TLS § 86 p 6 järgi alates päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus ehk siis alates 18.septembrist 2006“. (I, lk 62). Hagejale süüteo kirjelduses on märgitud, et „töötaja lahkus 15.09.2006 omavoliliselt oma töökohast OY Raahen T , S , Soome Vabariigis, millega jättis järelevalveta tööandja vara ning põhjustas tööandja poole

töövõtulepingujärgse kohustuse täitmata jätmise“. Käskkirja lisaks märgitud ettekannet kohtule esitatud ei ole. Kohus leiab, et kostja ei ole käskkirjas märgitud hageja süüteo asjaolusid tõendanud. Hageja viimaseks tööpäevaks Soomes asuvas ettevõttes oli 13.09.2007 ning hageja väitel toimus tema ärasõit Soomest nii Soome ettevõtte juhi (T ) kui ka kostja teadmisel ja vastavalt varasematele kokkulepetele tööandja esindaja P B . Oma väidete tõendamiseks esitas hageja Soome ettevõtja korralduse hagejale kojusõidu kulude katteks 13.09.2006 kassast 300 euro maksmise kohta (II, lk 8). Kostja volitatud esindaja nimetatud dokumenti 300 euro maksmisest 20.02.2008 toimunud kohtuistungil ei vaidlustanud. Hageja väited on tõendatud ka tunnistaja A V `i ütlustega OY R T juhiga Tamperes toimunud kohtumisest ning tema antud kinnitusest, et kokkulepped töö tasustamisest on kehtivad (II, lk 30); samuti tunnistaja A V `i ütlustega, et 15.09.2006 Veerenni tänaval toimunud kokkusaamisel kostja esindajad hagejat töölt omavolilises lahkumises ei süüdistanud (II, lk 31-32). Asjaolu, et töösuhe ei lõppenud 18.09.2006 on tõendatud ka sellega, et kostja ei ole kandnud hagejale üle lõpparvet vastavalt TLS § 74 ettenähtud tähtaja jooksul. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 2 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks töölepingu seaduse paragrahvides 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine, samuti tööl joobnuna viibimine. TLS § 50 p 1 kohaselt on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd ning täitma ilma erikorralduseta ülesandeid, mis tulenevad töö iseloomust või töö üldisest käigust. Sama paragrahvi p 2 sätestab töötaja kohustuse täita töönorme ja kinni pidama ettenähtud tööajast ning p 3 järgi on töötaja kohustatud õigeaegselt ja täpselt täitma tööandja seaduslikke korraldusi. Hagejaga sõlmitud töölepingu alapunkti 3.1 kohaselt töötas hageja täistööajaga ning tööaja algus ja lõpp ning vahetuse ülemineku aeg määrati kindlaks tööandja poolt igakuiselt koostatavas tööajagraafikus, mis on töötajale täitmiseks kohustuslik. Samas on märgitud, et töötaja kohta peetakse summeeritud tööaja arvestust 4 kalendrikuu lõikes. Vastavalt töö- ja puhkeaja seaduse § 14 lg 5 on tööaja summeeritud arvestuse korral tööandja kohustatud koostama tööajakava kogu arvestusperioodi või vähemalt iga kalendrikuu kohta ning tegema selle töötajale teatavaks hiljemalt viis päeva enne arvestusperioodi või kalendrikuu algust. Hageja korduval taotlusel tegi kohus kostjale ettepaneku esitada kohtule tööajatabelid, millest nähtuks hagejale kohustuslik tööaeg ning hageja poolt selle väidetav rikkumine septembris 2006. 03.09.2007 korraldava määrusega kohustati kostjat esitama kohtule dokumendid hagejale lõpparve maksmise ja tööraamatu väljaandmise kohta ning esitama ka hagejale täitmiseks kohustuslik tööajakava 2006.aasta septembri kohta. Kostja kohtu korraldust ei täitnud ning nimetatud dokumente ei esitanud. Samuti loobus kostja töösuhte lõpetamise asjaolude ja hagejale dokumentide väljastamise tõendamisest tunnistajate ütlustega (II, lk 25-49). Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg 1 on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mis saavad olla töölepingu lõpetamise aluseks või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kohus leiab, et kostja väited hageja poolt töökohast omavolilisest lahkumisest on paljasõnalised ja tõendamata ning tõendamata on ka käskkirjas märgitud hageja „omavolilise lahkumisega“ põhjustatud tagajärg, s.o. tööandja vara järelevalveta jätmine ning tööandja poolt töövõtulepingujärgse kohustuse täitmata jätmise põhjustamine“. Samuti on tööandja töötajale distsiplinaarkaristuse kohta käskkirja vormistamisel rikkunud protseduurireegleid, kuna TDVS § 12 lg 3

kohaselt loetakse omavoliliselt töölt puuduvale töötajale määratud töölepingu lõpetamine määratuks päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Käskkirjast lähtuvalt oleks pidanud tööleping lõpetatama seega alates 16.09.2006 (I, lk 62). Kuna asjaolud, mis saavad olla distsiplinaarkaristuse määramisega töölepingu lõpetamise aluseks, puuduvad ning rikutud on tööandja poolt ka distsiplinaarkaristuse määramisel ettenähtud protseduurireegleid, siis on tegemist tööandja poolt töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega. TLS § 117 lg 1 kohaselt on töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt töötajal õigus nõuda enda tööle ennistamist, töölepingu lõpetamise formuleeringu muutmist ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Hageja enda tööle ennistamist ei soovi. TLS § 117 lg 2 kohaselt, kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kohus leiab, et hageja nõue TLS § 117 lg 2 alusel hüvitise maksmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. ITLS § 30 lg 2 tulenevalt, kui töötaja töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel ei soovi tööle ennistamist, mõistetakse töötajale välja hüvitus kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Arvestades antud töösuhte suhteliselt lühikest kestvust ja töösuhte lõpetamise asjaolusid, peab kohus põhjendatuks rahuldada hüvitise nõue 2 kuupalga ulatuses, s.o. kokku summas 32 000 krooni. Kohus leiab, et seaduslik ja põhjendatud on ka hageja nõue tunnustada töösuhte lõpetamist töötaja algatusel TLS § 82 alusel, kuna on tõendatud, et tööandja ei kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga ega maksnud välja kokkulepitud töötasu. TLS § 49 p 1 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. TLS § 49 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Töölepingu p.4.1 kohaselt on kokkulepitud palgaks 16 000 krooni kuus ning p.4.3 kohaselt makstakse palka üks kord kuus hiljemalt töötatud kuule järgneva kuu 5.kuupäevaks töötaja pangaarvele või sularahas. Kostja ei ole vaidlustanud hagejale lepingu alusel makstud töötasu suurust ega väljamaksmise aega. Juulikuu eest 2006.a. maksti hagejale 07.08.2006 summas 12 706 krooni, augustikuu eest 2006.a. maksti 08.09.2006 summas 12 706 krooni. Kostja vastuväited ületundide eest esitatud tasu nõude põhjendamatusest on paljasõnalised. Vastavalt lepingus kokkulepitule võis töötasu maksmine toimuda nii ülekandega pangakontole kui ka sularahas. Hageja tunnistab, et juulikuu ja augustikuu eest laekus pangakontole lepingujärgne kuupalk. Hageja poolt kohtule esitatud OY R T tööajatabelitel ei ole küll tööandja kinnitust, kuid kostja ei ole, seda vaatamata ka kohtu sellekohasele nõudmisele, esitanud omapoolseid tõendeid hageja tööaja arvestusest (kinnitatud tööajatabeleid) ega ole esitanud dokumente hagejale makstud töötasu ning sellelt kinnipeetud riiklike maksude osas. OY R T tööajatabelitest nähtub, et hageja töötas augustis 322 töötundi (184 ettenähtud normtunni asemel) (I, lk. 24-25). Ületunde kostja välja maksnud ei ole, seega jättis kostja hagejale maksmata augustikuus tehtud 138 ületunni eest (( 16 000 : 184) = 86,9 kr/h) x 138) kokku summas 12 006 krooni. Samuti ei ole kostja maksnud hagejale töötasu 01.09.2006 alates kuni töösuhte lõpetamiseni ega ka lõpparvet käesoleva ajani. Ka kostja OÜ Olster Grupp seaduslik esindaja M K tunnistas 05.11.2007 toimunud kohtuistungil, et hagejal jäi saamata kostjalt kokku ca 1000 eurot (I, lk 206). Kostja

volitatud esindaja poolt 20.02.2008 kohtuistungil antud seletuse kohaselt võis lõpparvena makstavaks summaks hagejale olla ca 8000 krooni (II, lk. 29). Hageja poolt saamata jäänud töötasu ja lõpparve suuruse ning selle arvestuse kohta kostja dokumente ei ole esitanud. TLS § 82 sätestab töötaja õiguse töölepingu lõpetamiseks tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise või tootmis- või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu. Tunnistaja Aavo Viilol`i ütlustega on tõendatud hageja väited selles, et 15.09.2006 hageja ja kostja esindajate kokkusaamisel Tallinnas Veerenni 49 ei selgitatud hagejale, millal ta saab kätte väljateenitud töötasu, samuti ei antud teavet selle kohta, millised on tema suhtes edaspidised tööandja korraldused ning millal peab ta uuesti oma töökohta sõitma. Hageja enda teadmisel pidi ta tagasi Soome tööle sõitma oktoobris 2006, kuid tööandja teda rohkem tööga ei kindlustanud ega vastanud ka tema järelepärimistele. Hageja on järginud tööandjale töösuhte lõpetamisest teavitamisel TLS § 82 sätestutud korda ja tähtaegu. TLS § 82 lg 1 kohaselt teatab töötaja nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette, kui lepingu lõpetamise põhjuseks on tööandja poolne lepingu tingimuste täitmata jätmine, mittenõuetekohane täitmine või muudatused tootmis- või töökorralduses. Hageja saatis avalduse TLS § 82 lg 1 alusel töölepingu lõpetamiseks tööandjale 17.11.2006, märkides ära avalduse esitamise aluseks olevad tööandja poolsed rikkumised – tööga mitte kindlustamine ja ettenähtud töötasu maksmata jätmine - ning teatas, et lõpetab töölepingu OÜ-ga Olster Grupp TLS § 82 lg 1 alusel alates 25.11.2006 (I, lk 13-15). TsÜS § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Seega, TsÜS § 70 tulenevalt peab kohus põhjendatuks lugeda hageja tahteavaldus kostjale teatavaks tehtuks, kuna hageja on oma tahteavalduse edastamiseks valinud mõistliku viisi - avaldus on saadetud tööandja OÜ Olster Grupp registrijärgsel aadressil (Tallinn, Energia 2-36) 17.11.2006 tähitud saadetisena (I, lk 130-131). Sama aadress on tööandja poolt märgitud hagejaga sõlmitud töölepingus (I, lk.8-9). 28.12.2006 Tallinnast väljastatud kirjas on kostja nimel Peeter Benno teatanud hageja volitatud esindajale (Advokaadibüroo Küllike Namm), et OÜ Olster Grupp puudutavates küsimustes tuleb pöörduda nende esindaja - vandeadvokaat Oleg Nišajevi poole (I, lk 19,20). Vastuseks saadud teabele on hageja esindaja edastanud tähitud kirjaga 19.01.2007 kostja volitatud esindajale kõik seni hageja poolt väljastatud pöördumised ja avaldused, s.h. ka teatise hageja poolt töölepingu lõpetamise kohta. Kostja seaduses sätestatud tähtaja, s.o. ühe kuu jooksul, töötaja poolset töölepingu lõpetamist ei vaidlustanud. Kuna tööandja ei ole hagejaga töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel vormistanud ega ka hageja poolt nimetatud alusel töölepingu lõpetamist ettenähtud korras vaidlustanud, siis on põhjendatud tunnustada töösuhte lõppemist töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel alates 25.11.2006 vastavalt töötaja poolt tööandjale tehtud tahteavaldusele. TLS § 82 lg 2 tulenevalt maksab tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel TLS § 82 lg 1 alusel töötajale hüvitust tema kahe kuu keskmise palga ulatuses. Eelnevast tulenevalt kuulub

hagejale TLS § 82 alusel kostjalt väljamõistmisele kahe kuu töötasu (2 x 16 000), kokku summas 32 000 krooni. TLS § 83 lg 1 tulenevalt võis hageja töölt lahkuda pärast etteteatamistähtaja möödumist üldistel alustel ning tööandja oli kohustatud andma talle tööraamatu ja maksma lõpparve. Palgaseaduse § 29 sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval. Kostja on tunnistanud, et hagejale on lõpparve käesoleva ajani välja maksmata. Kuna kostja ei ole hagejale maksmata töötasu ja ettenähtud puhkusekompensatsiooni arvestamise aluseks olevaid andmeid esitanud, siis peab kohus põhjendatuks lähtuda hageja esitatud arvestustest. Tunnustades töötaja algatusel TLS § 82 alusel töölepingu lõppemist 25.11.2006 on põhjendatud hageja nõue kuni 25.11.2006 saamata jäänud palga väljamõistmiseks, s.o. septembri ja oktoobri kuu eest vastavalt 2 x 16 000 = 32 000 krooni, novembrikuus 16 tööpäeva eest (normtunde aluseks võttes 16 000 : 22 = 727.30 krooni päevas) summas 11 636.35 krooni. Koos augustikuus ületundide eest saamata jäänud töötasuga summas 12 006 krooni, moodustab hageja saamata jäänud töötasu kokku summa 55 642.35 krooni (mitte 55 636.35 krooni, nagu hagiavalduses liitmistehtes ekslikult on arvestatud –II, lk.4,7). Hagejal on saamata ka kasutamata puhkuse eest kompensatsioon töötatud aja (nelja kuu eest perioodil 17.07.2006 kuni 25.11.2006). Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.08.2001 määrusega nr 278 kinnitatud „Puhkusetasu arvutamise korra“ p 4 on hagejal kasutamata puhkust 9 päeva ning see kompenseeritakse sama määruse alusel arvutatud keskmine päevatasu korrutamisel puhkuse kalendripäevade arvuga, seega ((16 000:30,5) x 9) kokku summas 4721.30 krooni. Kostja hageja puhkusetasu arvestust ei ole vaidlustanud. TLS § 74 lg 2 ja palgaseaduse (PalS) § 32 lg 1 tulenevalt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamise päeval andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Vastutus lõpparve kinnipidamise eest on sätestatud TLS § 119 lg 2, mille kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Seega on TLS § 119 lg 2 tulenevalt põhjendatud kostjalt lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest välja mõista hageja kasuks ühe kuu töötasu, s.o. 16 000 krooni. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas töötaja on tööandjale oma tööraamatu esitanud ja kas tööandja on tööraamatut kinni pidanud. Hageja väited tööandjale tööraamatu esitamisest on kohtus leidnud tõendamist tunnistaja A V `i ütlustega, kes kinnitas, et 15.07.2006 andis hageja tema nähes Tallinnas OÜ Olster Grupp esindajale (P.B `le) üle oma tööraamatu ja passi (II, lk 30). Kohus leiab, et kostja väited hagejale uue tööraamatu avamisest ja tööraamatu hagejale postiga väljasaatmisest ei ole tõendatud ega ka põhjendatud. Vastavalt Tööraamatu täitmise korra punktile 4.4, kui töötaja puudub töölepingu lõpetamise päeval, siis saadab tööandja talle samal päeval postiga teate tööraamatu väljavõtmise kohta. Tööraamatu saatmine töötajale postiga on lubatud ainult viimase nõusolekul. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks avaldanud oma nõusolekut talle postiga tööraamatu väljastamiseks, samuti ei ole kostja tõendanud, 21.09.2006 hageja aadressil Tallinnast postitatud ja 26.09.2006 hageja poolt vastu võetud saadetis oleks sisaldanud hageja tööraamatut.

TLS § 119 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Kui tööandja rikub tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle tekkinud kahju. Kuna hageja ei ole tööraamatut kätte saanud, on ta esitanud nõude TLS § 119 lg 1 alusel 12 kuu töötasu ulatuses hüvituse saamiseks. Kohus leiab, et esitatud nõue tööraamatu kinnipidamisega hüvituse saamiseks kuulub rahuldamisele osaliselt ning seda kahe kuu töötasu ulatuses, s.o. summas 32 000 krooni. Hagi esitamisel on hagiavaldusele lisatud OÜ Raudla poolt hagejale 14.12.2006 väljastatud kiri, millest nähtub, et tööle kandideerimisel hageja esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks on vajalik hagejal esitada oma tööraamat (I, lk 26). Kohus nõustub kostja vastuväidetega, et nimetatud kirjast ei nähtu, millisele kohale hageja OÜ-s Raudla kandideeris ning millised hageja tööraamatust nähtuvad andmed oleks sellele kohale kandideerimiseks vajalikud olnud, kuid vaieldamatult on tõendatud, et tööraamatu puudumine oli vähemalt detsembris 2006 üheks hagejale töökoha saamisel äraütlemise põhjuseks. Kuna aga kehtiva töölepinguseaduse järgi tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist, siis ei ole kohtu arvates ka mõistlik eeldada, et hagejale tekib jätkuvalt kahju tööraamatu puudumise tõttu ning hageja ei ole talle edaspidi ka sellise kahju (varalise ja mittevaralise kahju) olemasolu kohtus tõendanud. Hageja väited seoses pensioniõigusliku staaži tõendamise vajadusega ja arhiivide poole pöördumisega on üldsõnalised ega tõenda hagejal kahju tekkimist. Hageja esitatud nõuded on tagatud kostja OÜ Olster Grupp arveldusarvete arestimisega 07.06. 2007 Viru Maakohtu määruse alusel summas 156 357 krooni (I, lk 78-79). Kohtukulude jaotusest TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Seoses hagi rahuldamisega leiab kohus, et menetluskulud kuuluvad täielikult hüvitamisele kostja poolt. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 452 lg 1 kohaselt tehakse kohtuotsus avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu. TsMS § 453 lg 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse kohtukantselei kaudu teatavakstegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Kohus juhindus veel TsMS § 173; 441-442, 632 nõudeist. Kohtunik Ärakiri õige: Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 14. aprillil 2008.a Nooremreferent

/allkiri/

I.Külavee I.Golubev I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.