Jätta rahuldamata AN taotlus Aktsiaselts T maakohtus kantud ja AN-lt väljamõistetud menetluskulude tasumiseks osamaksetega. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
Asjaolud ja hageja nõue
1.AN (hageja, töötaja) esitas 02.04.2015 hagi Aktsiaselts T (kostja, tööandja) vastu, paludes kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusetasu 1 236,36 eurot, töösuhte ebaõige lõpetamise hüvitis 3 600 eurot ja viivis seadusjärgses määras 5 049,74 eurolt. Maakohus keeldus puhkusetasu nõude 198,94 euro ulatuses menetlusse võtmisest. 16.02.2017 toimunud kohtuistungil loobus hageja 3 600 euro suurusest hüvitisenõudest. 02.03.2017 menetlusdokumendis palus hageja kostjalt välja mõista vähem makstud koondamishüvitis 184,48 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Enne maakohtusse hagi esitamist pöördus hageja töövaidluskomisjoni poole, paludes tööandjalt välja mõista saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitis 1 424,3 eurot ning töösuhte ebaõige lõpetamise hüvitis 3 600 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja nõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud puhkusehüvitise 198,94 eurot ja viivise. Muus osas jättis komisjon avalduse rahuldamata. Hageja töövaidluskomisjoni otsusega (v.a rahuldatud osas) ei nõustunud. Hageja töötas kostja juures alates 02.07.2012 tähtajatu töölepingu alusel juristi töökohal töötasuga 500 eurot (neto), millest 250 eurot tasus tööandja palgaülekandega ja 250 eurot sularahas avansina. 2013. a detsembris tõsteti hageja töötasu 600 euroni (neto) kuus, millest 350 eurot tasus tööandja pangaülekandega ja 250 eurot sularahas avansina. 18.09.2014 esitati hagejale koondamisteade viitega töölepingu seaduse (TLS) § 89 lg-le 1, kuid tööandja ei suutnud töötajale selgitada, milles seisnes töömahu vähenemine või töö ümberkorraldamine. Seega öeldi tööleping üles alusetult. Lõpparve tasumisel maksis kostja hagejale vähem töötasu, puhkusekompensatsiooni ja koondamishüvitist. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja nõustus, et hageja töötas kostja juures perioodil 02.07.2012-17.10.2014 juristina. Tööleping lõppes juristi töökoha kaotamise ja hageja koondamise tõttu. Hoolimata hageja pöördumisest töövaidluskomisjoni ja hiljem kohtu poole (tsiviilasi nr 2-15-790), tuvastamaks töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, õiguskaitseorganid tööandjapoolset rikkumist töölepingu ülesütlemisel ei tuvastanud. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et hagejale maksti algul töötasu 500 eurot (neto) kuus ja hiljem 600 eurot (neto) kuus. Töölepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et hageja töötasu on 250 eurot (neto) kuus ja 17.12.2013 allkirjastasid pooled töölepingu lisa, mille alusel suurenes alates 01.12.2013 töötaja töötasu 100 euro (neto) võrra. Ainus dokumentaalne tõend, mille hageja esitas töötasu suuruse kohta, oli kostja poolt 29.10.2013 vormistatud tõend, kus hageja töötasu suuruseks oli märgitud 625 eurot (bruto). Eelnev koostati hageja palvel, et viimane saaks 2013. a oktoobris liisida auto, kuid ei kajastanud hageja tegelikku töötasu suurust. Hageja väite töötasu suuruse osas seadis kahtluse alla muuhulgas asjaolu, et töölepingus leppisid pooled kokku, et hageja töötab kaks korda nädalas viis tundi päevas, s.o kümme tundi nädalas ja 45 tundi kuus. Kuivõrd 2013. a oli töötasu alammäär 320 eurot kuus (bruto) 168 töötunni eest kuus, siis oli eluliselt usutav, et hageja töötasu 45 tunni eest kuus oli 350 eurot (neto). Seega oli hageja nõue saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu osas põhjendamatu. Täiendava koondamishüvitise nõue oli esitatud hilinenult. Vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 3 teise lause järgi võib hagis esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Töövaidluskomisjonis hageja viidatud nõuet ei esitanud. Veel enam, ITVS § 6 lg 1 kohaselt võib nõude töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks
ja rikutud õiguste kaitseks esitada töövaidluskomisjonile või kohtusse nelja kuu jooksul. Hageja esitas koondamishüvitise nõude alles 02.03.2017. Seega oli nõue aegunud. Maakohtu otsus
3.Maakohus võttis 07.04.2017 otsusega menetlusse hageja nõude vähem makstud koondamishüvitise 184 euro 48 sendi väljamõistmiseks ning jättis hagi saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise ja koondamishüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Hageja nõude mõista kostjalt välja TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitis, jättis kohus läbivaatamata. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 1 033,33 eurot. Poolte vahel puudus vaidlus, et hageja töötas kostja juures alates 02.07.2012 osalise koormusega ja töölepingus lepiti töötasuna kokku 250 eurot (neto) kuus. 2013. aasta lõpus leppisid pooled kokku, et alates 01.12.2013 on hageja töötasu 350 eurot (neto) kuus. Tööandja ütles 10.09.2014 töölepingu üles TLS § 89 p 1 alusel, millest töötaja sai teada 18.09.2014. Töösuhe poolte vahel lõppes 17.10.2014. Tööandja kandis 17.10.2014 lõpparvena töötaja pangakontole kokku 918,75 eurot, mis moodustus töötasust, puhkusekompensatsioonist ja koondamishüvitisest. Eelnevale lisaks maksis kostja töövaidluskomisjoni otsuse alusel hagejale täiendava puhkusehüvitise 198,94 eurot. Kuivõrd poolte vahel oli vaidlus, kas tööandja maksis töötajale välja kõik summad, millele viimasel seaduse järgi õigus oli, tuvastas kohus esmalt töötaja igakuise töötasu suuruse. Kohtu hinnangul oli tööle asudes hageja töötasu 250 eurot kuus ja alates 01.12.2013, s.o pärast töölepingu muutmist, 350 eurot kuus. Hageja väited, et tööle asudes oli tema töötasu suurus 500 eurot kuus ja hiljem 600 eurot kuus, kinnitamist ei leidnud. Eelnevat ei tõendanud SN kirjalik kinnitus, mille kohaselt sai tema osa palgast kostja juures töötades pangaülekandega ja osa sularahas, sest sellest ei nähtunud hagejale palga maksmine. Samuti ei saanud seda järeldada kostja 29.10.2013 tõendist hageja töötasu suuruse kohta, sest kui juba 2013. a aprillis oleks hageja töötasu olnud 625 eurot (bruto), ei oleks pooled pidanud 17.12.2013 töölepingut töötasu suuruse osas muutma ja leppima kokku, et hageja töötasu on 350 eurot (neto) alates 01.12.2013. Kohtu veendumust kinnitas asjaolu, et hageja ise oli isik, kes kostja juures töötades töölepingud ja nende muudatused vormistas. Kohtu jaoks oli usutav, et 29.10.2013 tõend väljastati selleks, et hageja saaks liisida auto ja ei kajastanud reaalset hageja töötasu suurust. Samuti nõustus kohus kostjaga, et töötasu suurus esmalt 250 eurot (neto) kuus ja hiljem 350 eurot (neto) kuus 1⁄4 koormusega töötades oli mõistlik keskmine töötasu, mida tööandjad juristi töö eest 20122014 maksid. Kuna hageja töötasu töölepingu ülesütlemise hetkel oli 350 eurot, maksis kostja töölepingu lõppedes pangakonto väljavõtetest ja lõpparve arvestusest nähtuvalt välja kogu väljateenitud töötasu, mistõttu tuli hageja saamata jäänud töötasu nõue jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja töötasu oli töösuhte alguses 250 eurot (neto) kuus ja alates 01.12.2013 350 eurot (neto) kuus, tema põhipuhkuse kestvus oli 28 päeva aastas ja kostja ei kasutanud töötamise ajal kunagi põhipuhkust, oli ta 2013. ja 2014. aasta jooksul välja teeninud kokku 36 päeva (28 + 22) põhipuhkust. Arvestades poolte vahel kokkulepitud töötasu suurusega, tuli kostjal töölepingu lõppedes maksta hagejale hüvitist kasutamata põhipuhkuse eest kokku 490,73 eurot (bruto). Kostja maksis hagejale puhkusehüvitisena esmalt 388,02 eurot (neto) ja pärast töövaidluskomisjoni otsust veel 198,94 eurot, s.o kokku 586,96 eurot. Seega tuli hageja saamata jäänud puhkusetasu nõue jätta rahuldamata. Vähem makstud koondamishüvitise osas leidis kohus esmalt, et nõuet saab menetleda, sest töötaja saab kohtusse esitada uusi nõudeid tööandja vastu ka pärast seda, kui töövaidlust on töövaidluskomisjonis arutatud. Seega puudus alus hageja TLS § 100 lg 1 järgi hagetava nõude
kohtu menetlusse võtmisest. Kuivõrd kohus ei olnud kuni otsuse tegemiseni teinud määrust hageja nimetatud nõude kohtu menetlusse võtmise kohta, kuigi on andnud kostjale tähtaja hageja täiendavale nõudele vastuväidete esitamiseks, tuli hageja täiendav nõue võtta kohtu menetlusse kohtuotsusega, sest kõik seni veel lahendamata taotlused tuli lahendada kohtuotsuses. Samas tuvastas kohus, et nõue on aegunud. Kohtuotsus, millega tuvastati 18.09.2014 ülesütlemise õiguspärasus, jõustus 31.08.2016 (tsiviilasi nr 2-15-790) ja tulenevalt ITVS § 6 lg-st 1 tuli nõue hüvitise saamiseks kohtule esitada hiljemalt 31.12.2016. Kuivõrd hageja esitas nõude hiljem, tuli see jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbivaatamata. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras põhjendatud vastaspoole menetluskuluks, mis tuleb hagejalt välja mõista, 1 033,33 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palus kohtuotsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Hageja palus teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja kirjeldatud summad ja neilt summadelt arvestatud seadusjärgne viivis. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsus kirjeldatud osas tühistada ja saata esimese astme kohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Kohus tuvastas valesti, et pooled olid ühel meelel töölepingus kokkulepitud hageja töötasu suuruse osas. Hageja oli läbivalt seisukohal, et töösuhte alguses oli tema töötasu 504,24 eurot (neto) ja hiljem 625 eurot (neto). Kohus järeldas vääralt poolte esitatud tõenditest hageja töötasu suuruse. Asjaolu, et hagejale maksti suuremat töötasu kui töölepingus kokku lepitud, millest osa tasuti sularahas avansina, tõendasid SN kinnituskiri ja kostja 29.10.2013 väljastatud tõend. Hageja nõue vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks ei olnud aegunud. Koondamishüvitise aegumistähtaja annab ITVS § 6 lg 3, s.o kolm aastat. Lisaks peatus nõude aegumine tsiviilasjas nr 2-15-790 lõpplahendi tegemiseni ning nõude aegumine katkes 2015. aastal kostja poolt hagejale 198,94 euro maksmisega täitemenetluses. Eelnevale lisaks märkis hageja, et kohus saab aegumist kohaldada vaid kohustatud isiku taotlusel, mida kostja ei olnud selgesõnaliselt teinud. Viidatud osas ületas kohus diskretsiooni piire. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis täitmata eelmenetluse ülesanded. Nimelt jättis kohus selgitamata hageja tõendamiskoormise, mistõttu tuvastas vääralt vaidlusalused asjaolud ning ei võimaldanud hageja ülekuulamist vande all. Eelnev viis üllatusliku kohtulahendi tegemiseni. Samuti rikkus maakohus menetlusõigust, kui ei menetlenud asja lihtsustatud korras. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise. Menetluskulude hageja kanda jätmine oli tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuivõrd töötaja on vaidluses tööandjaga nõrgem pool. Kohus luges põhjendamatult mõistlikuks kostja õigusabi osutaja kuluks kokku 1 033,33 eurot, sest kostja töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude nimekiri oli ebaselge ja seal märgitud kulud ei seondunud praeguse hagivaidlusega. Maakohtumenetluses kantud õigusabi osutaja menetluskulud olid ülepaisutatud ja ebavajalikud ning tunnitasu 100 eurot oli ilmselgelt liiga suur. Menetluskulude hagejalt väljamõistmise korral palus hageja maksed ajatada.
Vastused kaebusele
5.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Maakohtu põhjendused hagi rahuldamata jätmise osas on seaduslikud osas, milles maakohus tuvastas, et kostja maksis lõpparve koosseisus hagejale välja saadaoleva töötasu ja puhkusehüvitise. Samuti on õige maakohtu lõppjäreldus, et hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud. Ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi osas, milles maakohus tuvastas, et koondamishüvitise nõude aegumise kulgemine algas tsiviilasjas nr 2-15-790 tehtud kohtuotsuse jõustumisest 31.08.2016. Ülejäänud osas, mille hageja vaidlustas, on maakohus õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki menetlusosaliste seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud töötasu 213,38 eurot, puhkusehüvitise 649,40 eurot ja vähem makstud koondamishüvitise 184,48 eurot väljamõistmiseks ning jättis menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 1 033,33 eurot menetluskulude katteks. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi saamata jäänud puhkusehüvitise väljamõistmiseks 388,02 euro ulatuses, võttis menetlusse hagi vähem makstud koondamishüvitise väljamõistmiseks, jättis hagi läbivaatamata TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise väljamõistmise osas ning rahuldamata hageja vastuväite kohtu tegevusele, millega kohus keeldus hagejat vande all üle kuulamast. Nimetatud osas on kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud muuhulgas maakohtu ulatuslikele menetluslikele minetustele, sh selgitamiskohustuse täitmata jätmisele, mis tingis üllatusliku lahendi tegemise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja menetlemisel menetlusnorme rikkunud ja on täitnud piisaval määral ka selgitamiskohustust, viies asjas läbi 16.02.2017 korraldava kohtuistungi (lk 112-117). Maakohus on menetlusnorme järgides viinud läbi eelmenetluse, mille käigus on piisavalt selgitanud mh välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 4). Samas määrab TsMS § 5 lg 2 teise lause järgi pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega lasub hagiasjas tõendite esitamise koormus pooltel endil. Hagejal oli teada alates menetlusest töövaidluskomisjonis, et hageja ja kostja on erinevatel seisukohtadel hageja igakuise töötasu suuruse osas. Kusjuures kostja versioon ühtis kirjalikus töölepingus kokkulepituga (lk 15, 17-18) ja hagejal oli oma seisukoha põhjendamiseks esitada vaid kostja 29.10.2013 kinnitus (lk 21) koos 22.10.2013 kirjaga (lk 122-123) ja SN vabas vormis kiri (lk 19). Kohus, kaaludes poolte vastupidiseid väiteid ja nende kohta esitatud tõendeid, teostas TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust tõendeid hinnata ja oma siseveendumuse kohaselt otsustada, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjaolu, et kohus ei langetanud hagejale meelepärast otsust, ei tee lahendist õiguslikus mõttes üllatuslikku.
Vastuseks hageja väitele, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui ei võimaldanud tema ülekuulamist vande all, märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 268 järgi võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Kostja sellega nõus ei olnud, mistõttu jättis kohus õiguspäraselt hageja taotluse rahuldamata. TsMS § 2681 alusel poole vande all ülekuulamise eelduseks on, et varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Praegusel juhul oli kohtu siseveendumuse kujunemine esitatud tõendite pinnalt võimalik, mistõttu ei esinenud normi kohaldamiseks vajalikku eeldust. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi ka siis, kui ei menetlenud asja lihtsustatud korras. Võimalus asi lihtsustatud korras lahendada tekib siis, kui hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2 000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4 000 eurole (TsMS § 405 lg 1). Hagihinna arvestamisel võetakse TsMS § 123 järgi aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamisel ületas põhinõude suurus 2 000 eurot, mistõttu puudus võimalus asja lihtsustatud korras menetleda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning kohtu järeldus tugineb tõenditele antud hinnangule osas, milles kohus tuvastas, et hageja töötasu oli tööle asudes 250 eurot (neto) kuus ja alates 2013 detsembrist 350 eurot (neto) kuus, s.t hageja reaalne töötasu vastas töölepingus kokkulepitule. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks hageja esitatud tõendid ei kinnitanud hageja väiteid tema töötasu suuruse kohta ning miks oli kostja väide hageja töötasu suuruse kohta arvestatavam, sh hindas kohus liisingulepingu sõlmimiseks hageja töötasu suuruse kohta kostja tõendi väljastamise asjaolusid. Kirjeldatud otsustust tehes kaalus kohus kõiki poolte esitatud argumente ja tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Kohus on järginud tõendite hindamisel TsMS § 232 lg 2 nõuet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus ei ole eelistanud üht poolt teisele ja kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiliselt järgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha maakohtu poolt hinnatud tõenditest apellandi soovitud järeldusi. Hageja vähem makstud koondamishüvitise nõue oli aegunud. Koondamishüvitise nõue kuulub nõuete alla, mis tuleb esitada nelja kuu jooksul vastavalt ITVS § 6 lg-s 1 sätestatule. Eelnev on kooskõlas Riigikohtu 11.05.2011 määruse nr 3-2-1-27-11 p-s 11 väljendatud seisukohaga. Kusjuures viidatud lahendis on selgitatud, et aegumistähtaeg hakkab kulgema töölepingu ülesütlemisest, mitte lahendi jõustumisest, millega tuvastatakse töölepingu ülesütlemise õiguspärasus või tühisus, nagu maakohus on ekslikult arvanud. Seega hakkas vähem makstud koondamishüvitise nõude aegumine kulgema alates 18.10.2014 (hageja viimane tööpäev oli 17.10.2017) ja nõue aegus 17.02.2015. Nõude aegumine ei peatunud ajaks, kui menetleti tsiviilasja nr 2-15-790, s.o hagi ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, sest tuvastushagi esitamine töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks ei peata töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist. Samuti ei saanud tõusetuda küsimus võimaliku nõude aegumise katkemise kohta saamata jäänud puhkusehüvitise maksmisel 2015. aastal, sest koondamishüvitise nõue ja kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas hüvitamise nõue on erinevad nõuded, mistõttu ühe nõude alusel summa tasumist ei saa lugeda teise tunnustamiseks. Kuna hageja esitas koondamishüvitise väljamaksmise nõude 02.03.2017, oli nõue selleks ajaks aegunud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kohus saab rakendada aegumise vastuväidet vaid juhul, kui kohustatud pool on seda taotlenud. Samas on kostja selgesõnaliselt 15.03.2017 menetlusdokumendis palunud kohaldada hageja vähem makstud koondamishüvitise nõudele aegumist (lk 126), mistõttu on hageja etteheide maakohtu otsusele selles osas põhjendamatu.
Vastuväite osas menetluskulude jaotusele märgib ringkonnakohus, et hagimenetluse kulud kannab reeglina pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1). Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162 lg 4). Säte annab kohtule võimaluse kaaluda poole kulude tema enda kanda jätmist, kuid ei loo kohtule kohustust. Kusjuures lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust menetluskulude jaotuse määramisel, kui kohaldas menetluskulude jaotuse määramisel üldreeglit ja jättis menetluskulud hageja kanda. Samuti ei eksinud maakohus menetluskulude kindlaksmääramisel kehtiva korra vastu. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muuhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud (TsMS § 162 lg 2 esimene lause). TsMS § 144 p 4 järgi on kohtuvälised kulud muuhulgas seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Seaduses sätestatud kohtueelsed menetlused toimuvad muuhulgas töövaidluskomisjonis (ITVS § 10 lg 1). Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha hageja tingimusliku taotluse osas ajatada väljamõistetud menetluskulude tasumine 12 kuu peale. Kostja vaidles hageja taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. TsMS 445 lg 1 alusel on kohtul võimalik poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viis ja kord ning täitmise tähtaeg või tähtpäev. Seejuures tuleb kohtul kaaluda mõlema poole huve, s.t tegu on diskretsioonotsusega. Hageja ei ole kohtu ette toonud sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis kinnitaksid kostja õigustatud huvi üles kaaluvat vajadust hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskulude ajatamiseks. Menetluskulude jaotus
7.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja hageja apellatsioonkaebusega seoses õigusabikulu 300 eurot (3 tundi tunnihinnaga 100 eurot (km-ta)) (lk 176). Nimetatud kulu on arvestades hageja apellatsioonkaebust ja selle täpsustusi ning kostja vastuse sisu ja mahtu põhjendatud ning tuleb teiselt poolelt välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.