Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku taotlus DL paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse
Harju Maakohtu 09.08.2017 määrus esialgse õiguskaitse rakendamiseks Kaebuse esitaja ja kaebuse liik DL määruskaebus Vaidlustatud kohtulahend
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (registrikood 90006399) Puudutatud isik DL (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Eva Tibar
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 09.08.2017 määrus muutmata.
2.DL määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemise kulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja; psühhiaatriakliinik) esitas 09.08.2017 Harju Maakohtule taotluse DL (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja tema paigutamiseks psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi jätkamiseks üle 48 tunni. Avaldaja taotles rakendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani. Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 08.08.2017, kell 11.46 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale
ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline ravivajadust ise hindama.
2.Taotlusele lisatud arsti arvamuse kohaselt haigestus puudutatud isik psüühiliselt 2015. a ägeda psühhoosiga. Hospitaliseeritud toona suitsiidikatse järgselt, mille vallandasid laialdased ja ägedad psühhootilised sümptomid. Viibis haiglaravil 22.09.2015 - 21.12.2015. Seisund paranes visalt agressiivse psühhoosivastase ja meeleolu stabiliseeriva raviga. Puudutatud isikul diagnoositi depressiivne skisoafektiivne häire. Peale haiglaravi käis patsient regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul, tarvitas temale määratud ravimeid, kuid kuu eest katkestas ravimite tarvitamise. Nädala eest tema psüühiline seisund halvenes, muutus kummaliselt käituvaks, jutt segaseks. 08.08.2017 muutus puudutatud isik kodus rahutuks ja agressiivseks, hakkas sihitult ringi jooksma, sh kodust välja sõiduteele, üritas viskuda liikuvate sõidukite ette. Peeti kinni politsei ja kiirabi poolt laevaterminali lähedal, kinnipidamisel oli agressiivselt meelestatud, sõnalise kontaktita. Ägeda psühhootilise seisundi tõttu hospitaliseeritud psühhiaatriakliinikusse. Haiglasse saabumisel temaga sõnalist kontakti saada ei õnnestunud. Ta karjus valjuhäälselt seosetuid fraase, oli agressiivse ja sihipäratu käitumisega, ühtegi korraldust ei täitnud. Ägeda psühhootilise seisundi ja otseselt enesele ning ümbritsevatele ohtliku käitumise tõttu tehti tahtest olenematu ravi otsus. Korrale allumatu ja agressiivse käitumise tõttu vajas ta koheselt eralduspalatisse paigutamist ning medikamentoosset ja mehhaanilist ohjeldamist. Ravi toimel ta järgnevate tundidega rahunes ja suunati tavapalatisse. Paari tunni pärast muutus taas akontaktseks ja korrale allumatuks, hakkas peksma oma pead vastu palatiakent, mistõttu vajas taas ohjeldusmeetmete rakendamist. Praeguseks ajaks puudutatud isiku seisund paranenud ei ole. Sisulist vestlust temaga pidada ei ole õnnestunud, aeg-ajalt on ta andnud üksikud ja ebamäärased vastused, avaldanud, et tervis on halb. Puudutatud isikul esineb raske skisoafektiivne psüühikahäire, mis on ägenenud ja väljendub ägeda psühhootilise seisundina. Tema võime ümbritsevat, oma tegude tähendust ja tagajärgi mõista ning oma käitumist juhtida on olulisel määral mõjutatud psühhootilistest sümptomitest, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii enesele kui ümbritsevatele. Ta vajab rahustava toimega psühhoosivastast ja meeleolu stabiliseerivat ravi. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut. Arvestades temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit, vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist.
3.09.08.2017 ärakuulamisel avaldas puudutatud isiku raviarst, et patsient on eralduspalatis ohjeldatud ja väga agressiivne. Isaga rääkides selgus, et puudutatud isik ei võta ravimeid pikemat aega. Tal oli hea haiguskriitika, kuid kui ta enam ravimeid ei võtnud, hakkas tervis halvenema. Kuu aega pole ravimeid võtnud ja nädal tagasi muutus ta imelikuks. Isa andis rahusteid arsti soovitusel. Puudutatud isik rääkis religioosset juttu, jooksis kodust ära, hüppas autode sekka. Ametilt on taksojuht. Öösel peksis pead vastu akent, urises nagu loom. Eelmine kord tegi luululistel ajenditel enesetapukatse. Oli kolm kuud haiglas.
4.09.08.2017 toimunud ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtule, et ta teab, kus ta viibib. Sattus haiglasse, kuna oli autoavariis. Kodus olles magab. Ta ei ole agressiivne ega pea haiglas viibima, tal on vaja asju ajada, need on ta isiklikud asjad.
5.Määratud esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse. Maakohtu määrus
6.Maakohus rakendas 09.08.2017 määrusega esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendas seda 40 päevani, paigutades puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks
2(5)
alates 08.08.2017 kuni 17.09.2017 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Maakohus määras kohaldada puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. PsAS § 11 lg 1 ning TsMS § 534 lg-te 1 ja 5 ning § 537 lg 4 alusel ning esitatud taotluse, sellele lisatud arsti arvamuse, isiku poolt ärakuulamisel avaldatu ning määratud esindaja seisukohaga tutvununa leidis maakohus, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige puudutatud isiku enda elu, tervist ning julgeolekut, kuid ka teda ümbritsevaid isikuid, mida näitab asjaolu, et puudutatud isikut tuleb ohjeldada, seoses puudutatud isiku agressiivsusega. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, ta ei saa aru ravi vajadusest. Puudutatud isiku käitumine on haiglaravil olles jätkuvalt rahutu ja ettearvamatu, sisulist kontakti ei ole võimalik saavutada. Puudutatud isik teeb otsuseid tegutsemiseks haiguslikust seisundist lähtuvalt. Isik ei ole psüühikahäirest tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sh ravimite võtmisest keeldumise osas. Maakohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks nähtub asjaolust, et puudutatud isiku käitumine haiglaravil olles on jätkuvalt agressiivne. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ei peaks haiglas viibima. Puudutatud isiku käitumine näitab, et ta ei ole võimeline ise hindama enda ravivajadust. Eeltoodust tulenevalt tuleb pikendada esialgse õiguskaitse tähtaega 40 päevani alates 08.08.2017 kuni 17.09.2017 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu ravi lõpetamiseks (TsMS § 539 lg 3). Maakohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Määruskaebus
7.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitatud määruskaebuses palub puudutatud isik maakohtu määruse tühistada. Puudutatud isiku hinnangul ei ole täidetud PsAS § 11 lg-s 1 nõutavad alused tema suhtes tahtevastase ravi kohaldamiseks. Kaebuse esitaja väitel ei ole tõsikindlalt tõendatud, et ta ohustaks enda või teiste elu, tervist ja julgeolekut ning ei ole alust arvata, et muud meetmed tema raviks ei ole tulemuslikud, seda isegi juhul, kui ta peaks ravi vajama. Varasem suitsiidikatse ei anna alust järeldada, et puudutatud isiku praegune seisund tooks kaasa raskeid tagajärgi temale või teistele. Isegi mööndes, et kaebajal võib olla raske psüühikahäire, ei ole tuvastatud, et tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida oleks piiratud. Kaebuse esitaja leiab, et ta oli kohtu poolt ärakuulamisel adekvaatne ja andis sisukohaseid ütlusi. Samuti ei nähtu, et muu psühhiaatriline abi ei ole olnud küllaldane. Käesolevaks ajaks on puudutatud isiku tervis oluliselt paranenud ja tal ei esine sümptomeid, mida peaks tahtevastaselt statsionaarselt ravima. Ta tuleb eluga toime ning võib vajadusel arsti poolt määratud ravimeid manustada ka kodusel režiimil. Menetluse edasine käik
8.Psühhiaatriakliinik asus vastuses määruskaebusele seisukohale, et maakohtu 09.08.2017 määrus on põhjendatud ja vajalik. Puudutatud isikul ilmneb raske psüühikahäire, mille tõttu ta käitus ebaadekvaatselt ja ohtlikult. Ka praeguseks hetkeks ei ole puudutatud isiku psüühikahäired möödunud, millest tulenevalt ta võib käituda ebaadekvaatselt ja ettearvamatult ning sellega
3(5)
ohustada nii ennast kui ka teisi. Puudutatud isiku ravi lõpetatakse viivitamatult tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi näidustuste äralangemisel.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu 09.08.2017 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused polnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Maakohus on vastavate eelduste olemasolu piisavalt põhjalikult analüüsinud, tuginedes seejuures raviasutuse psühhiaatri arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et tahtest olenematu ravi kohaldamine on põhjendatud.
12.Määruskaebuse väited, mille kohaselt puudutatud isik leiab, et tõsikindlalt ei ole tõendatud, et ta ohustaks enda või teiste elu, tervist ja julgeolekut ning alust ei ole arvata, et muud meetmed tema raviks ei ole tulemuslikud, on vastuolus raviarstide arvamuses märgituga. Nähtuvalt nimetatud arvamusest oli puudutatud isik hospitaliseerimisel agressiivselt meelestatud ja sõnalise kontaktita. Haiglasse saabumisel karjus ta valjuhäälselt seosetuid fraase, oli agressiivse ja sihipäratu käitumisega, ühtegi korraldust ei täitnud. Korrale allumatu ja agressiivse käitumise tõttu vajas ta kohe eralduspalatisse paigutamist ning medikamentoosset ja mehhaanilist ohjeldamist. Ravi toimel ta järgnevate tundidega rahunes ja suunati tavapalatisse, kuid paari tunni pärast muutus taas akontaktseks ja korrale allumatuks, hakkas peksma oma pead vastu palatiakent, mistõttu vajas taas ohjeldusmeetmete rakendamist.
13.Lisaks nähtub raviarsti arvamusest, et puudutatud isik on varasemalt hospitaliseeritud enesetapukatse järgselt. Praegusel juhul muutus puudutatud isik 08.08.2017 kodus rahutuks ja agressiivseks, hakkas sihitult ringi jooksma, sh kodust välja sõiduteele, kus üritas viskuda liikuvate sõidukite ette. Seega on puudutatud isik ravita jäädes ohtlik eelkõige iseendale - puudutatud isik võib jääda auto alla, millega on ohtu seatud mitte üksnes puudutatud isiku tervis, vaid ka elu. Tulenevalt eeltoodust on maakohus kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimused.
14.Muude abinõude kasutamise võimatus kinnisesse asutusse paigutamise tingimusena eeldab seda, et muid abinõusid pole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu. Arvestades, et puudutatud isiku psüühilist seisundit ja haiguskriitika puudumist, mis väljendus muuhulgas selles, et ta ei võtnud kuu aega enne hospitaliseerimist ravimeid, ei ole puudutatud isik võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta. Kuivõrd isik ei nõustunud ka vabatahtlikult raviga psühhiaatriakliinikus, on põhjendatud maakohtu järeldus, et ravi läbiviimine
4(5)
ei ole muul viisil võimalik kui kinnisesse asutusse paigutamisega. Vastavat seisukohta kinnitab ka isiku seisundit hinnanud psühhiaatrite arvamus. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimus.
15.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jäävad määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud riigi kanda.
/allkirjastatud digitaalsel Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.