TSÜS › Isiku paigutamine haiglasse

kohaselt haigestus ŽG psüühiliselt 2011, mil hakkas avaldama, et teda jälitatakse, tahetakse tappa. Hospitaliseeriti esimest korda Psühhiaatriakliinikusse 2012 mais, diagnoositi paranoidset luululist häiret. Nüüdseks on puuduliku ravisoostumuse ja sellest tingitud haiguse ägenemise tõttu psühhiaatriakliinikus ravil viibinud kokku 10-l korral. Viimati oli statsionaarsel ravil (tahtest olenematult kohtu määruse alusel) 08.05.–14.06.2017, järgnevalt pole kordagi ambulatoorsele vastuvõtule ilmunud ja ilmselt ravimit mitte võtnud kuna retseptikeskuse andmetel on ravimid välja ostmata. Käesolevalt hospitaliseeriti ŽG kiirabi ja politsei poolt, kuna ta pidevalt terroriseerib häirekeskust ja politseid, esitades varasematele kordadele analoogseid segaseid nõudmisi, et uuritaks miks teda esmakordselt hospitaliseeriti, miks talle ravimeid anti jne. Kiirabi andmetel oli patsiendi käitumine agressiivne, ebaadekvaatne, ta karjus ega lasknud end läbi vaadata. Valvetoas patsiendiga samuti sisulist kontakti ei saadud, ta kõneles monoloogina, valjuhäälselt, et pole nõus hospitaliseerimise ja ravimite võtmisega ilma politsei uurimiseta. Ta oli ärritunud, lärmakas, allumatu. Valvearst dr IV vormistas talle tahtest olenematu ravi otsuse 23.08.2017 kell 15.53. Käesolevaks ajaks pole patsiendi seisund paranenud, ta on jätkuvalt psühhootiline, ärritunud, tuleb kabinetti ja kõneleb monoloogina kuidas teda on ebaõiglaselt haiglasse paigutatud, talle rohtu antud. Patsient teatab kuidas asjad on antud prokuratuuri ning õiguskantsler uurib, miks teda on toidetud skisofreenia ravimitega. Lõpetades oma monoloogi teatab ta, et ei soovi rohkem vestelda ning lahkub, laskumata edasisse vestlusse. Osakonnas on patsient jätkuvalt ärritunud ning ähvardab personali vanglasse saata jne. Asjast puudutatud isikul patsiendil ŽG esineb raske psüühikahäire, paranoidne luululine häire, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on täiel määral mõjutatud tema haiguslikest elamustest (luululistest veendumustest). Haiglaravita jäädes püsib ta seetõttu ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Eeltoodut arvesse võttes palub avaldaja kohtul asjast puudutatud isiku patsiendi ŽG suhtes esialgse õiguskaitse rakendamist, selle pikendamist 40 päevani ning luba kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi (sh. antipsühhootiliste ja üldrahustavate ravimite manustamist) kuni 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest. Kohus kuulas 25.08.2017 ära puudutatud isiku raviarsti ja puudutatud isiku. Puudutatud isiku raviarst avaldas ärakuulamisel 25.08.2017 kohtule, et patsient on kuri. Väidab, et õiguskantsler ja prokuratuur ajavad tema asju. Puudutatud isik oli ärakuulamisel väga ärritunud ja kuri ning avaldas ärakuulamisel 25.08.2017 kohtule seosetut juttu: „Tahan rääkida ainult õige tõlgiga. Mind hoitakse siin ebaseaduslikult. Psühhiaatrid teavad, et see on ebaseaduslik. Dr E-le saatsin kirja, ei tea kuhu see kaduma läks, selle kohta, et mind siin ebaseaduslikult hoitakse. Olen politseile avalduse teinud, Pinna tn jaoskonda, tahtsin kohtusse minna, et anda ütlusi salaalkoholi kohta (Larsen). Võtsite mult elu ära...“. Ärakuulamise juures viibinud puudutatud isiku esindaja märkis, et isik on pikalt viibinud Valkla hooldekodus. Tema eestkostjaks oli varem Narva linn ja praegu on ema. Ema ei saa temaga hakkama. Käib ametiasutustes asju ajamas pidevalt. On kakelnud, seetõttu sattus Valklasse. Esindaja ei vaielnud vastu puudutatud isiku paigutamisele kinnisesse asutusse esialgse õiguskaitse korras. Esimese astme kohtu määrused 25.08.2017 määrusega rakendas Harju Maakohus ŽG suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematult psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamist ja pikendas tähtaega kuni 40 päevani, määrates paigutada ŽG psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 23.08.2017 kuni 02.10.2017 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.

Kohus tugines määruses psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 531 lg-le 1 ja § 534 lg-le 5 ning märkis, et kohtule esitatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire paranoidne luululine häire, puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Tema käitumine on täiel määral mõjutatud tema haiguslikest elamustest (luululistest veendumustest), mida näitab asjaolu, et asjast puudutatud isik terroriseerib erinevaid ametiasutusi, esitades segaseid nõudmisi. Ta on ärritunud, lärmakas ja allumatu. Haiglaravita jäädes püsib ŽG ohtlikuna eeskätt teda ümbritsevatele inimestele. Temal esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ning seda juhtida ja haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik psüühikahäire tõttu eelkõige teda ümbritsevaid isikuid. Kohus märkis, et seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik arusaama ravivajadusest. Puudutatud isiku käitumine on täiel määral mõjutatud tema haiguslikest elamustest (luululistest veendumustest). Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma psüühikahäirest tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. TsMS § 534 lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka käesoleva seadustiku § 537 lõikes 4 nimetatud eesmärgil ja tähtaja jooksul. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtub vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isiku käitumine on psühhoosielamustest juhitud, rahutu ja ebaadekvaatne ning varasemalt on puudutatud isik lõpetanud kodus ravimite võtmise. Ärakuulamisel avaldas puudutatud isik ise, et teda hoitakse haiglas ebaseaduslikult ja rääkis seosetut juttu salaalkoholist. Ärakuulamisel oli asjast puudutatud isik väga ärritunud ja rahutu ja tige kõigi ametkondade peale, mis näitab, et asjast puudutatud isik on ohtlik eelkõige teda ümbritsevatele inimestele. Ravivajadust näitab ka asjaolu, et isik keeldub ravimeid võtmast kodus ning asjaolul, et eelnev ravi ei ole mõjunud. Kohus oli seisukohal, et tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus paigutab puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks alates 23.08.2017 kuni 02.10.2017 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Tulenevalt TsMS §-st 539 lg 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab psühhiaater (raviarst). Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Määruskaebus

04.09.2017 esitas ŽG-le riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat Marika Jaanson ŽG nimel määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 25.08.2017 määruse. ŽG ei nõustu tema suhtes kohaldatud raviga. Riigi õigusabi korras määratud esindaja kohtus 31.08.2017 Psühhiaatriakliinikus ŽG-ga, kes kinnitas, et tal ei ole vaimse tervisega probleeme ja tema kinnipidamine on lubamatu. ŽG kinnitas, et ta tegi mitu aastat tagasi politseile avalduse, kuid ei ole sellele mingit vastust saanud. Kui ta pöördus politseisse küsimusega, millal ta saab avaldusega seoses tagasisidet, võeti ta kinni ja toimetati ravile. ŽG kinnitas, et ta ei ole vägivaldne olnud ja tema tahte vastane ravimine on alusetu. Määruskaebuses tugineb ŽG PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 2 ning TsMS § 533 lg 1 p-le 1. Samuti tugineb ŽG kaebuses Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-83-07, milles Riigikohus on märkinud, et eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse kohta pole kohtule siduv. See on üks tõenditest ka esialgse õiguskaitse rakendamise korral, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima, et otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja ravimise küsimus. Kaebuses tugineb ŽG ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-81-07, milles on muu hulgas märgitud, et eksperdiarvamus on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming. Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena, ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi. Inimesele tema tahte vastaselt ravi kohaldamisel peavad kooskõlas kehtiva seadusega olema täidetud kolm tingimust: 1) isikul on raske psüühikahäire; 2) ta on ohtlik endale või teistele; 3) muude abinõude rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks. ŽG hinnangul ei ole praegusel juhul seaduses toodud tingimused täidetud, seega puudub materiaalõiguslik alus tema tahte vastasele ravile paigutamiseks. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena. Asjaolu, et isik soovis vastust enda poolt politseile esitatud avaldusele ei tähenda veel seda, et isik on ohtlik iseendale või teistele. Tulenevalt eeltoodust leiab ŽG, et määrus esialgse õiguskaitse korras tema psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ei ole põhjendatud ega kooskõlas seadusega. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu 25.08.2017 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 tühistada ning taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Määruskaebuses on ŽG seisukohal, et vaidlustatud maakohtu määrus tema esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ei ole põhjendatud ega kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud seisukohaga järgmistel põhjendustel. Maakohus on rikkunud TsMS § 534 lg-t 5, mille lause 1 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Sama lõike lause 2 kohaselt alles pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohus esmalt otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue määruse esialgse

õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski vajalik (RKTKo 3-2-1-155-13, p 46 teine lõik). Käesoleval juhul on avaldaja esitanud taotluse, milles palus rakendada esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani. ŽG suhtes ei ole käesoleva hetkeni esitatud põhimenetluse algatamise taotlust. On eluliselt usutav, et diagnoosimisel võib koheselt tekkida arstil veendumus, et isikule on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist abi rohkem kui neli päeva. Seadus aga ei näe ette esialgse õiguskaitse kohaldamist üle nelja päeva ning Riigikohtu praktika kohaselt, kui on juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva, tuleks selleks õigustatud isikul esitada koos esialgse õiguskaitse avaldusega kohe ka põhiavaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks või esitada see pärast esialgse õiguskaitse avalduse esitamist, kuna esialgse õiguskaitse pikendamise avalduse esitamine peaks olema erandlik ja põhjendatud eelkõige vaid juhul, kui põhimenetluse toiminguid ei jõuta piisavalt kiiresti teha (RKTKo 3-2-1-15513, p 46 kolmas lõik). Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt rakendas maakohus esialgset õiguskaitset alates isiku psühhiaatriahaiglasse ravile paigutamisest, s.o 23.08.2017. Arvestades, et esialgset õiguskaitset kuni 4 päeva võib rakendada TsMS § 534 lg 5 järgi alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest ja see kehtib sõltumata sellest, et esialgset õiguskaitset ei saa kohaldada tagasiulatuvalt, tuleb esialgse õiguskaitse tähtaega arvestada alates isiku ravile paigutamisest 23.08.2017 kell 15:53 ning seega lõppes esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaeg 27.08.2017 kell 15:53. Eelnevast tulenevalt on maakohus käesoleval juhul kohaldanud esialgse õiguskaitse pikendamise nime all ŽG tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva alates tema kinnisesse asutusse paigutamisest ning seega on see muude eelduste täitmise korral nelja päeva ületavas osas seaduslik üksnes juhul, kui see vastab selles osas seaduses toodud eeldustele. TsMS § 534 lg 5 teise lause kohaselt võib esialgse õiguskaitse tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui: 1) isik ise on ära kuulatud; ning 2) kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest ja maakohtu määrusest, et ŽG on kohtuniku poolt ära kuulatud 25.08.2017. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole ŽG aga ära kuulatud pärast esialgse õiguskaitse (algse kestusega neli päeva) rakendamist, nagu näeb ette TsMS § 534 lg 5 lause 2. Seega on maakohus rikkunud ärakuulamise kohustust. Vajadus esialgse õiguskaitse pikendamiseks nähtub avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest, mille kohaselt ŽG-l esineva häire iseloomu ja käesolevat seisundit arvesse võttes vajab ta pikaajalist hospitaliseerimist. Maakohtu poolse ärakuulamise kohustuse rikkumise tõttu ei saa antud juhul lugeda täidetuks TsMS § 534 lg 5 teisest lausest tulenevat formaalset eeldust esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevani. Ringkonnakohus kontrollib ka seda, kas maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ja põhjendanud TsMS § 534 lg-s 1 sätestatud eelduseid esialgse õiguskaitse rakendamiseks. TsMS § 534 lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja 2) viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 3) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei tuvastanud nõuetekohaselt kinnisesse asutusse paigutamise kõikide üldiste tingimuste täitmist (PsAS § 11 lg 1) ning samuti ei tuvastatud, et korralisest menetlusest tingitud viivitusega kaasnenuks oht isikule endale või kolmandatele

isikutele. Asja materjalidest ei tulene käesoleval juhul selgeid asjaolusid, mille alusel saaks jõuda järeldusele, et haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Riigikohtu praktikas on nimetatud eelduse tuvastamisele seatud ranged kriteeriumid, mille kohaselt tuleb isiku tegelik ohtlikkus konkreetselt tuvastada, eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 3-2-1-44-13, p 14). Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks), ning et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (RKTKm 3-2-1-83-07, p 13; 3-21-81-07, p 11; 3-2-1-44-13, p 14). Ka eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda (RKTKm 3-2-1-44-13, p 13). Selliseid asjaolusid ei ole taotluses ega sellele lisatud psühhiaatrite arvamuses välja toodud. Erinevalt maakohtu määruses märgitust ei saa asjaolust, et ŽG oli ärakuulamisel väga ärritunud ja rahutu ning tige kõigi ametkondade peale, järeldada, et isik on ohtlik eelkõige teda ümbritsevatele inimestele. Maakohus ei ole põhjendanud, milles võib ohtlikkus väljenduda. Ainuüksi isiku rahutus, ärritunud olek ja tigedus erinevate ametkondade peale ning isiku pöördumine erinevate ametiasutuste poole seoses sellega, et isik on tema hinnangul ebaõigesti ravile paigutatud, ei ole selliseks potentsiaalselt ohtlikuks asjaoluks, mis annaks aluse isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Korduv analoogsete segaste nõudmistega häirekeskuse ja politsei poole pöördumine võib küll häirida ametiasutuste tööd, kuid see ei saa olla alus, miks isiku peaks paigutama kinnisesse asutusse. Ka kohtule esitatud avalduses on üldsõnaliselt märgitud, et oma psüühikahäire tõttu on ŽG ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu, põhjendamata, millest saaks eraldiseisvalt ja selgelt järeldada, et isik on iseendale või ümbritsevatele ohtlik. Ka ei saa ringkonnakohtu hinnangul ärakuulamisel isiku esindaja märgitust, et isik on pikalt viibinud Valkla hooldekodus, kuhu ta sattus kaklemise tõttu, järeldada, et isik võib ka kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks teda ümbritsevatele inimestele. Kuivõrd asja materjalidest ei ole võimalik üheselt ja selgelt tuvastada, kas ja millisel viisil puudutatud isik ohustab haiglaravita jätmisel psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut, ei saa ringkonnakohus ka olla veendunud selles, et muu psühhiaatriline abi ei oleks küllaldane. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ja esialgse õiguskaitse taotlus saata uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohus peab esialgse õiguskaitse taotluse uuel lahendamisel tuvastama nõuetekohaselt esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldused. Vajadusel on maakohtul võimalik paluda, et avaldaja põhjendaks täiendavalt enda taotlust ning tooks välja kõik asjaolud, mille alusel oleks kohtul võimalik tuvastada TsMS § 534 lg-s 1 ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused. Menetluskulude jaotus tuleb määrata asja lõpplahendis vastavalt asja sisulise lahendamise tulemustele.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal

(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.