2-07-23314
Kohus
Harju Maakohus
Kohtunik
Maimu Laumets
Kohtuistungisekretär
Kristi Rekand
Otsuse tegemise aeg ja koht
06.02.2008. a Tallinn Tartu mnt 85
Tsiviilasja number
2-07-23314
Tsiviilasi
xxx hagi xxx vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks Hageja xxx (isikukood xxx, elukoht xxx); Kostja xxx (isikukood xxx, elukohta xxx Tallinn) esindaja Katrin Veldi (xxx)
Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi toimumise aeg
17.01.2008. a
Jätta hagi rahuldamata. Jõustunud kohtuotsuse koopia saata Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaale. Kohtukulude jaotus Jätta xxx poolt kantud menetluskulud xxx kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas kohtule hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmise, mis on alustatud kostja avalduse alusel Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa poolt. Hagiavalduse ja lisade kohaselt mõistis Harju Maakohus 07.09.1994.a kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks välja elatise poolte ühise poja xxx ülalpidamiseks 1/4 hageja igakuisest
sissetulekust, kuid mitte vähem, kui 1/6 Eesti Vabariigi valituse poolt kehtestatud miinimumpalga alammäärast. Kostja algatas nimetatud otsuse täitmiseks sundtäitmismenetluse. Hageja leidis, et sundtäimismenetluse algatamiseks puudus alus, sest ta on oma kohustusi täitnud ja osalenud poja ülalpidamises. Kostja on andnud pojale raha, ostnud talle mitmeid asju (jalgratta, muusikakeskuse, riideid, mobiiltelefoni, koolitarbeid, purjelaua jne), tasunud laagritasud, reiside eest. Samuti on poeg viibinud korduvalt hageja ja tema vanemate juures, kes on talle samuti raha andnud. Poeg viibis hageja juures tihti terved õhtupoolikud, kuna tal ei olnud võtit ja ta ei saanud koju minna. Hagejal ja kostjal oli suusõnaline kokkulepe, et ekskursioonid ja laagrikulud tasuvad vanemad pooleks. Menetluse käigus hageja teatas, et lisaks eeltoodule on ta tasunud elatist ka kostjale endale nii sularahas kui ka postiasutuse kaudu rahakaarte saates, kuid ei saa esitada vastavaid tõendeid, kuna dokumente postisasutuses ei ole säilinud. Samuti ei ole hageja säilitanud kõiki ostudokumente. Hageja leidis, et kostja poolt on pahatahtlik esitada oma nõue 11 aastat hiljem, kui hagejal tekivad raskused tasumise tõendamisega. Kostja on 16.06.1996.a esitanud avalduse sama kohtuotsuse alusel algatatud sundtäitmise lõpetamiseks. Kostja vastuväited Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Kostja esitas täiturile kohtuotsuse täitmiseks nõude summas 70 000 krooni. Kostja selgitas, et hageja ei ole kuni 2005.a augustini talle tasunud regulaarselt elatist ei sideasutuse kaudu ega otse sularahas. Kostja möönis, et hageja on tasunud poja laagrite eest ja ostnud talle ka mõningaid asju, kuid need ei olnud pojale ilmtingimata vajalikud. Kostja tunnistas, et kostja on tasunud elatist kokku 2500 krooni, laagrikulud 2500 krooni ja ostetud esemed 800 krooni- kokku 5800 krooni. Kostja leidis, et lapsele taskuraha andmine ja meelelahutuse pakkumine ei ole võrdsustatav elatisraha maksmisega. Menetluse käigus kostja täpsustas võlgnevuse summat lähtudes kostja sissetulekutest. Kostja leidis, et hageja võlgneb talle 1994.a kohtuotsuse alusel 83 978.24 krooni, mis on suurem summa, kui täiturile sundtäitmiseks esitatud nõue. Kostja leidis, et tal on õigus hagejalt nõudega kohtuotsuse sundtäitmist summas 70 000 krooni. 1996.a kostja loobus sundtäitmisest, sest hageja lubas elatist tasuda vabatahtlikult, mida hageja aga ei teinud. Kostja selgitas, et elatise osas on kohus 28.10.2005.a kinnitanud poolte kokkuleppe, mis puudutab elatise tasumist alates 01.08.2005.a. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et 07.09.1994.a kohtuotsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja elatise poolte ühise poja xxx ülalpidamiseks 1/4 hageja igakuisest sissetulekust, kuid mitte vähem, kui 1/6 Eesti Vabariigi valituse poolt kehtestatud miinimumpalga alammäärast (t lk 7). Nimetatud otsuse alusel tuli hagejal tasuda kostjale elatist kuni 01.08.2005.a, sest Harju Maakohtu 28.10.2005.a määrusega on kinnitatud poolte kompromiss, mis muudab elatise suurust alates 01.08.2005.a (t lk 133). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja avalduse alusel lõpetati 16.06.1996.a täitemenetlus (t lk 82-84). Kohus leiab, et nimetatud sundtäitmismenetlus ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist, sest pooled ei vaielnud selle üle, et nimetatud täitmenetluses reaalselt täitmist ei toimunud. Kohus märgib vaid selgituseks, et kui sissenõudja on võtnud sundtäidetava dokumendi vabatahtlikult tagasi, on tal õigus see igal ajal uuesti esitada, kuid võlgnik kohustust ei täida.
Kostja väidab, et hageja ei ole 07.09.1994.a kohtuotsust nõuetekohaselt täitnud ja esitas otsuse sundtäitmiseks avalduse Pärnu piirkonna kohtutäitur Rannar Liitmaale. Kohtutäitur edastas hagejale täitmisteate (t lk 6), milles on märgitud nõude aluseks eelnimetatud kohtuotsus ja nõude suuruseks 70 000 krooni. Täitemenetluse seadistiku § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarveldatud. Seega tuleb tuvastada, kas kostja nõue hageja vastu on rahuldatud, ajatatud või tasaarveldatud. Hageja väidab, et on kohtuostust täitnud, kuid tõendas oma väite vaid osaliselt. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja poolt elatise maksmine kostjale on tõendatud kostja konto väljavõttega perioodist jaanuar 1999- juuni 2007 (t lk 61-67), kostja pangakonto väljavõtetega kuni detsember 2005.a (t lk 87-110, 119-126); laagrikulude tasumise arvetest (t lk 85-86) ning ostnuarvetega (t lk 128). Esitatud tõenditest nähtub, et hageja tasus laagrikulude eest 2617 krooni ja ostis lapsele koolikoti, tossud, teksad ja dressipluusi: kokku 2797 krooni. Paar hageja esitatud ostutšekki on loetamatud ja kohus ei saa neid tõenditena arvestada. Kostjale ülekandega tasutud summade osas esinesid aga poolte selgitustes lahknevused: kostja väitis, et hageja on talle tasunud vaidlusalusel perioodil elatist 2500 krooni, samas kui hageja konto väljavõtetest nähtub, et hageja on tasunud kostjale lisaks veel 2400 krooni: 10.11.2001.a 500 krooni, 22.05.2003.a 1800 krooni ja 20.11.2004.a 100 krooni- seega kokku tasutud rahas 4800 krooni ja tehtud muid kulutusi 5414 krooni, kokku 10214 krooni. Hageja konto väljavõtetest nähtub ka, et aegajalt on hageja teinud ülekandeid poja arvele paarisaja kroonistes summades. Kohus ei saa sellisel kujul raha tasumist lugeda kohtuotsuse kohaseks täitmiseks. Vastavalt kuni 01.07.2002.a kehtinud Tsiviilkoodeksi § 173 lg 1 ja alates 01.07.2002.a kehtima hakanud VÕS § 76 lg 3 tuli kohustus täita selleks õigustatud isikule, kelleks 07.09.1994.a kohtuotsuse alusel oli kostja. Seega ei ole pojale mistahes viisil raha andmine elatise kohustuse täitmine õigele isikule. Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-3-07 kohtuotsuse punktis 12. Hageja ei esitanud tõendeid oma väite tagamiseks, et tasus kostjale elatist regulaarselt kasutades selleks postiteenust. Kohus ei saa nimetatud väidet tõendamatuse tõttu arvestada. Hageja leidis, et kohaseks kohustuse täitmiseks tuleb lugeda ka seda, et poeg oli osa ajast (koolivaheajad, õhtupoolikud) tema või tema vanemata juures, seega nende ülalpidamisel. Eelnimetatud TsK ja VÕS sätte alusel tuleb kohustused täita ka nõuetekohaselt. Kohus ei saa nimetatud toiminguid lugeda elatise tasumise kohaseks täitmiseks. Kohtuotsuse kohaselt oli hagejal kohustus tasuda ülalpidamiseks elatis kostjale rahas. Seda hageja ei teinud ja ei sõlminud ka kostjaga mingit muud kokkulepet ülalpidamiskulude jagamise osas. Kostja esitas menetluse käigus omapoolse arvestuse hageja võlgnevuse kohta. Kostja leidis, et hagejal tulnuks tema sissetulekutest ja kehtestatud miinimumpalgast lähtuvalt tasuda 09.08.1994- 01.08.2005.a elatist kokku 89 778.24 krooni. Hageja sissetulekud võlgnevuse tekkimise perioodil on tõendatud 2005.a tuludeklaratsiooniga (t lk 43-46), maksu- ja tolliameti teatise (t lk 75) ja hageja konto väljavõttega perioodist märts 1997- detsember 2005 (t lk 87-110, 119-126). Kohus nõustub kostja arvestusega. Lähtudes tasumisele kuulunud elatise kogusummast ja hageja poolt kohaselt täidetud ja tõendatud elatise summast, on hageja võlgnevus elatise osas seisuga 01.08.2005.a 79 564.24 krooni. Kostja on esitanud täitmiseks nõude 70 000 krooni, mis on võlgnevusest väiksem. Seega on tuvastatud, et hageja ei ole kostja nõuet kohaselt täitnud. Kohus leiab, et kohtutäitur on algatanud sundtäitmise põhjendatult ja puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
Kohus ei anna sisulist hinnangut hageja sissetulekut tõendavatele dokumentidele alates augustist 2005.a, kuna need ei puuduta võlgnevuse tekkimise aega: hageja 2006.a tuludeklaratsioon (t lk 47- 50), pangakonto väljavõte detsember 2005- mai 2007 (t lk 11-117), tööandja tõend (t lk 127). Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus kostja kohtukulud täies ulatuses hageja kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Maimu Laumets Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.