2-15-17760/56 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 25.11.2015 esitas OÜ Rohe Invest (hageja) Harju Maakohtule hagi AV (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja pool korterist saadud kasust perioodil 11.08.2014 kuni 31.09.2014, samuti pool üürist alates 28.06.2015 kokku summas 884,19 eurot, hüvitis kaotatud kasutuseelise eest summas 1350 eurot ja viivise põhinõudelt (2234,19 eurot) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagiavalduse esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja kaasomandis registriossa nr XXXXXXXX kantud korteriomand asukohaga XXX, Tartu. Kummalegi kaasomanikule kuulub 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist. Hageja on antud korteri kaasomanik alates 11.08.2014. Hageja väitel on korter kostja valduses ja hagejal korterile ligipääsu ei ole. Kostja ei ole võimaldanud hagejal temale kuuluvat kaasomandiosa vabalt vallata ja kasutada. Pooled ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandi kasutamise ega lõpetamise osas. Kostja ei reageerinud ettepanekule alustada läbirääkimisi korteri parendamiseks ja tulu teenimiseks või kaasomandi lõpetamiseks. Lisaks ei ole hageja saanud kaasa rääkida üürnike valiku ja nendega sõlmitavate üürilepingute tingimuste osas. Kostja on ainuisikuliselt otsustanud, kellega, kui kauaks ja millistel tingimustel üürileping sõlmida ning millal see lõpetada. Asjaolu, et kostja takistas hagejal kaasomandis oleva korteri kasutamist perioodil 01.10.2014 kuni 28.06.2015 on tõendatav pooltevahelise kirjavahetusega. Hageja ja kostja 05-06.11.2014 kirjavahetusest nähtub selgelt kostjapoolse koostöövalmiduse puudumine. Kostja on üürinud korteri välja ajavahemikul 11.08.2014 kuni 30.09.2014 ja alates 26.06.2015 kuni käesoleva ajani. Üürilepingu kohaselt teenis kostja korteri üürile andmisest tulu 2014 augustis ja septembris 160 eurot kuus. Pool esimese perioodi üürist on 134,19 eurot. Arvestuse aluseks on võetud 21 päeva üür augusti eest ning kogu septembri üür. Vastavalt kostja ja PK vahel 26.06.2015 eluruumi, aadressil XXX, Tartu, kasutamiseks sõlmitud üürilepingule, maksab üürnik korteri eest üüri 300 eurot kuus. Hagi esitamiseni on kostja saanud üürnikult viie kuu üüri kokku summas 1500 eurot. Hagejale kuulub sellest pool ehk 750 eurot. Kostja ei ole hagejale temale kuuluvat osa üüritulust hüvitanud. Hageja leidis, et kostja on kasutanud oma kaasomandi osast suuremat osa ja saanud seeläbi kasutuseelise. Kostja on takistanud hagejat valduse teostamisel ja hageja on kostja tegevuse tulemusena kaotanud kasutuseelise üheksa kalendrikuu eest, so alates 01.10.2014 kuni 28.06.2015. Kaotatud kasutuseelise väärtus on 9x300/2 = 1350 eurot. Kostja tasaarvestuseavalduse osas märkis hageja, et antud juhul oli tegelik võim kogu kaasomandi üle vaid kostjal, kes kasutas nii temale kui ka hagejale kuuluvat kaasomandiosa ainuisikuliselt. Perioodi eest, mil korter oli kostja valduses, peabki kostja tasuma korteri kasutamisega seonduvad kommunaalkulud. Kostja kulutuste hüvitamise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu ei ole hagejal kohustust tekkinud kulusid hüvitada. Sellest tulenevalt ei ole täidetud VÕS § 197 lg-st 1 tulenevad eeldused ja kostjal puudub võimalus oma väidetav nõue hageja nõudega tasaarvestada. Lisaks leidis hageja, et isegi kui hagejal

oleks kohustus kaasomandiga seonduvad kulud hüvitada, ei ole korteriomandi kindlustamiseks tehtud kulutused antud juhul vajalikud TsÜS § 63 p 1 tähenduses. Samuti ei ole kostja väidetavate kulude kandmine ja nende ulatus käesolevas asjas tõendamist leidnud. 18.10.2016 toimunud kohtuistungil kinnitas hageja, et teadis üürilepingu lõppemisest ja üürniku lahkumisest, kuid uuest üürnikust sai teada selliselt, et sõitis majast mööda ja nägi, et tuled põlevad. Kui üürnikku ei olnud, saatis hageja kostjale e-kirju ja proovis helistada. Sellist kokkulepet, et kui hageja tuleb Tallinna, siis kostja annab talle võtme, poolte vahel ei olnud. Saadetud on meilid, et hageja soovis võtmeid, aga hagejale ei antud neid võtmeid. Valduse takistus oli kuni eelmise kohtuistungini. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kostja ei ole seadnud hagejale reaalseid takistusi oma kaasomandi valitsemisel. Hageja tegevusel lõpetas esimene üürnik oma üürilepingu, kuna hageja nõudis korteris üüri tõstmist või korteri vabastamist. Eelmised üürnikud vabastasid korteri, kuid 30.09.2014 hageja korteri üleandmisele ei ilmunud, vaatamata sellele, et hagejat sellest teavitati. Korteri võtsid vastu kostja koos abikaasaga. Hageja soovis tõsta korteri üüri, kuid sellist hinda maksma nõus olevat üürnikku ta ei leidnud. Selle tõttu seisis korter tühjana ja kostja kandis kõik kohustused korteriühistu ees. Uue üürniku leidis kostja. Kostja ei pea hagejale kasutuseelist hüvitama, kuna kostjal ei ole olnud kasutuseelist. Hageja ei ole teinud jõupingutusi, et kaasomandi kasutamises kokkuleppele jõuda ja samuti ei ole kostja sellisele kokkuleppele jõudmist takistanud. Perioodil, mil korter seisis tühjana, ei takistanud kostja hagejal selle kasutamist või sellele üürniku leidmist. Hageja ei võtnud sellel perioodil kostjaga ühendust. Pelgalt asjaolu, et kostja käes on korteri võti, ei tähenda, et kostjal on kasutuseelis. Kostjal puudub kohustus hagejale omaalgatuslikult võtmekoopia teha ja saata. Hageja ja kostja vahel jäi kokkulepe, et hageja saab korterivõtme kui ta satub Tallinnasse ja kumbki pool ei näinud põhjust, et kostja peaks sõitma Tartusse hagejale võtit viima. Hageja ei ole nõudnud korterile ligipääsu. Kostja ei vaidle vastu, et hagejal on selline õigus, kuid samuti on olnud hagejal kõik võimalused, et saada korterile ligipääs ja korraldada ise korteri väljaüürimine. Kostja vaidles vastu ka kasutuseeliste suurusele. Kostja avaldas, et on nõus tasuma hagejale selle osa poolest üürist, mis on veel tasumata. Kostja on saanud perioodil 11.08.201414.02.2016 korteri eest üüritulu kokku 2338,50 eurot (sisaldab üürilepingust tulenevat tagatisraha 600 eurot), millest pool summat 1169,25 kuulub kaasomanikule. Hagejale on kostja poolt tasutud 300 eurot 02.12.2015. Kostja väitel on kostja samal perioodil kandnud korteriga seotud kulutusi summas 1387,43 eurot, millest poole 693,71 peab kandma kaasomanik. Korteriga seotud kulutuste summa 11.08.2014-31.12.2015 koosneb korteriühistule tasutud kommunaalkuludest summas 947,76 eurot; Eesti Energiale tasutud summast 233,18 eurot; Alexela Energiale tasutud summast 143,61 eurot ja Salva Kindlustusele tasutud kindlustusmaksetest summas 62,88 eurot. Kokku 1387,43 eurot. Üürnik PK ei tasunud ühtegi elektri ega korteriühistu arvet. Kostja esitas 01.03.2016 tasaarvestuse avalduse, milles palus hageja nõude tasaarvestada hageja eest kostja poolt kantud kulutustega summas 693,72 eurot. 14.06.2016 toimunud eelistungil andis kostja hagejale üle ühe komplekti korteri võtmetest. Samuti kinnitas kostja 14.06.2016 ja 18.10.2016 toimunud istungil, et üürnik PK lahkus korterist. See võis olla 01.04.2016. Viimane kord tasus PK üüri 2015 lõpus. Maakohtu otsus 05.12.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt. Kohus rahuldas hagi kasu väljamõistmise nõudes ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 584,19 eurot ja viivise

seadusjärgses määras põhivõlgnevuselt summas 584,19 eurot alates 25.11.2016 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 584,19 eurot. Kohus jättis hagi kasutuseelise hüvitise nõudes summas 1350 eurot rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses kostja kanda ja 50% ulatuses hageja kanda. Kohus rahuldas osaliselt hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 3380,96 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1690,48 eurot ning viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tühistas 15.01.2016 kohaldatud hagi tagamise, millega kohus määras hagi tagamise korras keelata PK-l (isikukood XXXXXXXXXXX) kostja ja PK vahel 26.06.2015 eluruumi, aadressil XXX, Tartu, kasutamiseks sõlmitud üürilepingu punktist 3.1. tuleneva üüri maksmise kohustuse täitmisel üüri maksmine kostjale ja tema poolt nimetatud isikutele. Kohus jättis rahuldamata kostja 16.06.2016 taotluse 14.06.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja 21.10.2016 taotluse 18.10.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kohus määras võtta asja juurde kostja poolt 27.04.2016 menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid ja 31.10.2016 kostja menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid, mis asuvad II kd tl 18-26 ja tl 28-32. Kostja poolt 31.10.2016 menetlusdokumendi lisadena esitatud korteriühistu raamatupidaja kiri kostjale (II kd tl 27), kostja 18.10.2016 e-kiri hageja esindajale (II kd tl 33) ning hageja esindaja ja kostja vahelised 28.08.2014 e-kirjad (II kd tl 34) jättis kohus vastu võtmata ja tagastas need kostjale. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes: poolte kaasomandis on registriossa nr XXXXXXXX kantud korteriomand asukohaga XXX, Tartu. Kummalegi kaasomanikule kuulub 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist; hageja on antud korteri omanik alates 11.08.2014; pooled ei ole saavutanud kokkulepet kaasomandi kasutamise osas, korter on olnud kostja valduses kuni 14.06.2016; korteri võtmed olid kostja valduses kuni 14.06.2014; kostja on üürinud korteri välja ajavahemikul 11.08.2014 kuni 30.09.2014 ja alates 26.06.2015; kostja on saanud korteri eest üüri kuni 2015 lõpuni; vastavalt kuni 30.09.2014 kehtinud üürilepingule sai kostja üüri 160 eurot kuus; vastavalt kostja ja PK vahel 26.06.2015 sõlmitud üürilepingule maksis üürnik korteri eest üüri 300 eurot kuus. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja ei ole korteriga seotud kulutusi enne hagi esitamist kandnud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 kohaselt kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 kohaselt on esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Vaidluse all ei ole asjaolu, et kostja on kohustatud poole üüritulust hagejale üle andma ja et kostja on tasunud hagejale üüritulust 300 eurot. Kostja on sõnaselgelt kinnitanud, et tema vaidleb vastu kasutuseelise ja viivise nõudele. Kohus märkis, et seetõttu kohus ei pea vajalikuks käsitleda tõendeid, mis tõendavad hageja nõude alust kasu üleandmise osas ja kohus rahuldab hagi kostjalt hageja kasuks kasu saamise nõudes summas 584,19 eurot (884,19-300=584,19). Vaidluse all on järgmised asjaolud: kas hageja oli takistatud kaasomandi kasutamisest 01.10.2014 kuni 28.06.2015; kas hageja kaotatud kasutuseeliste väärtus on hageja väidetud 1350 eurot; kas kostja on teinud kaasomandi esemele kulutusi, kas kostja on need kulud kandnud ja kui suures ulatuses. Hageja kasutuseelise nõude osas nõustus kohus hagejaga, et kaasomanikul on AÕS § 71 lg 2 ja TsÜS § 62 lg 1 koostoimes õigus nõuda teiselt kaasomanikult kasutuseelise hüvitamist. Kaasomanikul on kahju hüvitamise nõue kasutuseelisest ilmajäämise tõttu juhul kui üks kaasomanik kasutab kaasomandis olevat asja viisil, mis takistab teist kaasomanikku oma kasutusõigust teostada. Seega on vajalik käesolevas asjas hageja kasutuseeliste hüvitise nõude puhul tuvastada, kas kostja käitumine takistas hagejat oma kasutusõigust teostada. Asjakohaseks nõude alusnormiks on AÕS § 71 lg 2. Kohus märkis, et asjaolu, et hageja oli

takistatud kaasomandi kasutusõiguse teostamisest 01.10.2014 kuni 28.06.2015, tõendamiskoormus lasub hagejal. Kohus leidis, et tõendatud ei ole, et hageja oleks olnud takistatud kaasomandi kasutamisest ajavahemikul alates 01.10.2014 kuni 28.06.2015. Hageja on esitanud enda väite tõendamiseks MS ja kostja vahelised e-kirjad perioodil 05.11.2014 kuni 06.11.2014 (I kd tl 15-16), millega hageja soovib tõendada, et kostja ei reageerinud hageja ettepanekule alustada läbirääkimisi ning MS ja JM vahelised e-kirjad ajavahemikul 08.09.2014 kuni 08.10.2014 (I kd tl 124-125), millega hageja soovib tõendada, et hageja oli huvitatud korteri kasutamise küsimustes kaasa rääkima. 05.11.2014 MS poolt kostjale saadetud e-kirjas märgib MS, et Rohe Invest on huvitatud korteri välja üürimisest. Samuti märgib MS, et olen proovinud Teile tulemusteta helistada. Palun vastake kirjale kas Te soovite Teie valduses olevat korterit ise kasutada või me üürime selle ühiselt välja. 06.11.2014 MS poolt kostjale saadetud e-kirjas märgib MS, et ma tegeleks hea meelega korteri välja üürimisega, kahjuks minul puuduvad korteri võtmed st korter on Teie valduses. Antud tingimustes pole kahjuks võimalik üürimisega tegelda. Lisaks märgib MS kirjas, et palun helistage mulle numbrile XXXXXXX, et saaksime arutada edasisi tegevusi. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud nimetatud tõenditega on tõendatud ainult hageja soov osaleda kaasomandi osa kasutamisel, so korteri välja üürimise otsustamisel, mitte aga asjaolu, et hageja oli takistatud korteri valduse teostamisest. MS ja JM vahelistest e-kirjadest nähtuvalt toimus 08.09.2014 kuni 08.10.2014 kirjavahetus hageja esindaja ja eelmise üürniku (JM) vahel. Nimetatud kirjavahetusest saab järeldada hageja üldist soovi korteri kasutamisel kaasa rääkida, kuid ei saa järeldada hageja poolt kostjale avaldatud soovi kaasa rääkida korteri kasutamise küsimustes. Hageja esitatud tõenditega pole tõendatud ka asjaolu, et hagejal puudus võimalus kaasa rääkida korteri üürile andmisel 2014 sügisel. Kostja on esitanud kostja ja JM vahelised ekirjad perioodil 04.09.2014 kuni 09.09.2014 (II kd tl 18), millega kostja soovib tõendada, et vaatamata sellele, et hageja esindaja suhtles üürilisega, ei ilmunud ta üüriliselt korterit vastu võtma. Vaidlust pole selles, et hageja ei ilmunud varasemalt üüriliselt korterit vastu võtma. Hageja väidab, et ta ei saanud kaasa rääkida üürnike valiku ja nendega sõlmitavate üürilepingute tingimuste osas. Samuti väidab hageja, et ta käis korteri juures ja seal ei olnud kedagi, saatis meili eelmisele üürnikule kui ka kostjale ning helistas kostjale, kuid keegi vastu ei võtnud. Kostja väitel 30.09.2014 hageja korteri üleandmisele ei ilmunud, vaatamata sellele, et hagejat sellest teavitati ning korteri võtsid vastu kostja koos abikaasaga. MS ja JM vahelistest e-kirjadest ajavahemikul 08.09.2014 kuni 08.10.2014 (I kd tl 124-125) nähtub, et JM teatas hageja esindajale korteri ja võtmete üleandmisest, milleks pakuti välja 30.09.2014 kuupäev. Samas kirjas on hageja esindaja kirjutanud, et talle sobib see aeg, täpsustan teise osapoolega ära kas ta tuleb Tartu. Hageja seisukohtadest nähtub, et hageja ise tunnistab, et ta oli teadlik 30.09.2015 korteri üleandmisest, kuid hageja ei ole tõendanud, et ta käis kohal ja proovis kostjaga korteri üleandmise-vastuvõtmise küsimuses ühendust võtta ning et see ebaõnnestus kostja tegevuse tulemusel. Kostja on esitanud vastuväite, et kostja pole ignoreerinud hageja e-kirju ja kõnesid, kuid mõned kõned jättis vastu võtmata kuna vestlused on olnud emotsionaalsed. Kostja ei pea tõendama, et kostja käitus selliselt, mis takistas hagejal korteri üleandmisele-vastuvõtmisele tulla. Nimetatud asjaolud on hageja tõendada. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, millega oleks tõendatud pärast 06.11.2014 hageja soov korteri kasutamisel ja valdamisel aktiivselt osaleda ja selle kohta, milles seisnes pärast 06.11.2014 hageja takistatus korteri valdamisel ja kasutamisel. Hageja takistatust edasisel perioodil ei saa järeldada hageja poolt esitatud e-kirjadest perioodil 2014 septembernovember, kuna need käsitlevad hageja ja kostja vahelisi suhteid ainult sellel kindlal perioodil.

Ehkki vaidlust ei ole selles, et hagejal korterivõtmed kuni 14.06.2016 puudusid, ei saa sellest järeldada hagejal võimaluste puudumist omaniku õiguste teostamisel perioodil alates 01.10.2014 kuni 28.06.2015. Kostja väitis, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mille kohaselt hageja saab Tallinnasse tulekul kostjalt korteri võtme. Hageja vaidles sellele väitele vastu. Seega oleks kostja pidanud oma väidet tõendama. Kostja pole oma väidet tõendanud. Samas leidis kohus, et hageja oleks pidanud tõendama asjaolusid, mis takistasid tal korterivõtit enne 14.06.2016 enda valdusse saada. Hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Hageja märgib ise, et peale seda kui ta käis eelmise üürniku ajal korterit vaatamas, suhtlus kadus. AÕS § 36 lg 1 kohaselt omandatakse valdus tegeliku võimu saamisega asja üle või abinõude üle, mis võimaldavad tegelikku võimu asja üle. Pelgalt asjaolu, et korterivõti on ühe kaasomaniku käes, ei saa tähendada seda, et teise korteriomaniku poolt oleks kaasomandi eseme kasutus ja valdus olnud takistatud olukorras, kus ta võtme saamiseks midagi ette ei võtnud. Kostja on õigesti märkinud, et kostja ei saa vastutada hageja passiivsuse eest. Kuna kostja poolt hageja takistamine kaasomandis oleva korteri kasutamisel ja valdamisel ei ole tõendatud, ei ole hagejal õigust kasutuseelise hüvitise saamiseks, mistõttu jättis kohus hageja sellekohase nõude rahuldamata. Kostja tasaarvestusavalduse osas märkis kohus, et sama põhimõtte kohaselt nagu asjast saadud vili kuulub kaasomanikele vastavalt nende osale kaasomandis, peavad kaasomanikud kandma ka kaasomandi esemega seotud kulutusi. AÕS § 72 lg-st 4 tuleneb, et kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta ja nõuda teistelt kaasomanikelt asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. TsÜS § 63 p 1 kohaselt on esemele tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Kostja nõude olemasoluks on kõigepealt vajalik tuvastada, kas kostja on kulutused teinud. Kostja väitel tõendavad kostja poolt esitatud arved ja maksekorraldused kulutuste tegemist kostja poolt. Kohus sellega ei nõustunud. Kostja poolt esitatud maksekorraldustel (I kd tl 82-95, 97-101, 131, 133, 135, 137, 139, 141, 143, 145, 147, 149, 151, 153, 155, 158, 160-162, 164) on maksjana märgitud ZL. Seega tegemist ei ole kostja poolt kantud kulutustega, vaid kolmanda isiku kulutustega. Kostja pole tuginenud sellele ja pole esitanud tõendeid, et nimetatud isik täitis kohustust kostja eest ja tegelikuks kulu kandjaks on kostja või oleks maksjana märgitud isik nõude hageja vastu kostjale loovutanud. Samuti ei tõenda kostja poolt kulutuste tegemist kostja poolt esitatud tabel XXX korteri arvete ja võlgnevuste kohta (II kd tl 24). Kuna kulutuste tegemine pole kostja poolt tõendatud, ei ole vajalik asuda tuvastama, kas kulutused on seotud kaasomandis oleva korteriga XXX, Tartu. Isegi juhul kui oleks tegemist kostja poolt tehtud kulutustega, märkis kohus, et kostja poolt viidatud kulutuste näol ei ole tegemist kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulutustega. Kohtu hinnangul ei saa korteri kommunaalkulusid, võrguteenuse ja elektrienergia eest tasutud summasid ning kindlustusele tasutud summasid automaatselt lugeda eseme säilimiseks vajalikeks kulutusteks, ilma milleta oleks asja säilimine ohtu sattunud. Elektrienergiaga korteri varustamine võib osutuda teatud juhtudel vajalikuks korteri säilimiseks, kuid kostja ei ole neid asjaolusid välja toonud ega tõendanud. Kui tegemist on olukorraga, kus kaasomanik on kandnud kulutusi rohkem kui tema kaasomandi osa eeldaks, kuid need polnud vajalikud asja säilimiseks, on kaasomanik õigustatud teiselt vastavat hüvitist nõudma. Kohaldamisele saaksid kuuluda käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätted. Ainuke kulutus, mille kostja on teinud, on 17.10.2014 Korteriühistule XXX tasutud summa 46 eurot. Kulutuse tegemine on tõendatud 17.10.2014 maksekorraldusega nr 1564 (I kd tl 96 ja 159). Maksekorraldusel on märgitud makse saajaks Korteriühistu XXX ja selgitusse on märgitud arve 1410/11. Samuti on kulutuse seos korteriga tõendatud kostja poolt esitatud Korteriühistu XXX 10.10.2014 arvega nr

1410/11 (II kd tl 19), millelt nähtub, et arve on esitatud XXX korteriga ja elamuga seotud teenuste ja kulude eest summas 46 eurot. Kostja ei ole antud kulutuse puhul aga esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et Korteriühistule tasutud 46 eurot oleks olnud vajalik korteri säilitamiseks, mistõttu AÕS § 72 lg 4 alusel ei ole hagejal talle kuuluva kaasomandiosa suurusest lähtuvalt nimetatud kulutuse kandmise kohustust. Kohus leidis, et kostja ei ole esile toonud ka asjaolusid, millest saaks järeldada kostja poolt käsundita asjaajamist. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, et hageja oleks kostja asjaajamise heaks kiitnud, asjaajamine vastas hageja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või, et esinesid VÕS § 1018 lg 1 p 3 nimetatud asjaolud. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada hageja poolset alusetut rikastumist 46 euro ulatuses. VÕS § 1042 lg-le 1 viidates leidis kohus, et kostja ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et hageja oleks kulutuste läbi rikastunud ning kas need kulutused olid hagejale kasulikud. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjal alust hageja nõude tasaarvestamiseks kostjal hageja vastu oleva kulutuste hüvitamise nõudega ja kohus jättis kostja nõude summas 693,72 eurot hageja nõudega tasaarvestamata. Eelnevast tulenevalt ei pidanud kohus vajalikuks käsitleda hageja väidet selle kohta, et perioodi eest, mil korter oli kostja valduses, peabki kostja tasuma korteri kasutamisega seonduvad kommunaalkulud ning hageja väidet selle kohta, et perioodil, mil korter oli üürniku valduses, tasub kulud üürnik ning nende nõudmiseks hagejalt puudub õiguslik alus. Otsuses nimetamata tõendid jättis kohus arvesse võtmata kui asjasse puutumatud. Kohus leidis, et hageja viivise nõue on põhjendatud ja kohus rahuldas VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 lg 1 alusel hageja viivisenõude arvestatuna rahuldatud põhinõude osalt, s.o summalt 584,19 eurot seadusjärgses määras alates 25.11.2016 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte enam kui 584,19 eurot. Poolte menetluskulud jättis kohus proportsionaalselt hagi rahuldatud/rahuldamata osale teise poole kanda kooskõlas TsMS § 163 lg 1. Hageja esitas menetluskuludena tasutud riigilõivu summas 300 eurot ja õigusabi kuludena 4553 eurot. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud. Hageja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast ja selle lisaks olevast arvest nähtub, et hageja on lepingulise esindaja teenuseid kasutanud kliendi poolt edastatud materjalide läbitöötamiseks, hagiavalduse koostamiseks, hagi tagamise avalduse koostamiseks, äriregistri ja kinnistusraamatu väljavõtte saamiseks, kostja vastuste läbitöötamiseks, hageja seisukohtade koostamiseks, ettevalmistuseks kohtuistungiteks, kompromisskokkulepete projekti ja seisukohtade esitamiseks ning suhtluseks kostja ja lepingulise esindajaga. Kohus leidis, et osaliselt ei ole hageja esindaja poolt teostatud toimingud põhjendatud. Põhjendamatu on esitada eraldi menetlustoimingutena 27.04.2016 tsiviilasja materjalide läbitöötamist, hageja lõplike seisukohtade/vastuse projekti koostamist Harju Maakohtu 31.03.2016 nõude alusel 3 tunni ja 10 minuti ulatuses ja samaaegselt märkida eraldi toiminguna 28.04.2016 hageja lõplike seisukohtade/vastuse koostamist Harju Maakohtu 31.03.2016 nõude alusel 4 tunni ja 05 minuti ulatuses. Hageja esitas menetlusdokumendi 29.04.2016 kuupäevaga. Seega ühe ja sama dokumendi koostamiseks ei ole põhjendatud 3 tunni ulatuses projekti koostamine kui 4 tunni ulatuses lisaks sellele on kulutatud aega dokumendi enda koostamisele. Hageja esindaja poolt teostatud ülejäänud toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus leidis, et vaatamata toimingute põhjendatusele ei ole osaliselt põhjendatud lepingulise esindaja poolt tehtud toimingutele kulunud aeg kokku 29 tundi. Kohus ei nõustunud sellega, et põhjendatud oleks hageja lepingulise esindaja poolt materjalide läbitöötamisele ning hagi ja hagi tagamise taotluse koostamisele 7 tunni

kulutamine. Kohus leidis, et mõistlik aeg nimetatud toimingutele, lähtudes kohtule esitatud tõendite mahust ja asjaolude vähesest keerukusest, saab olla mitte rohkem kui 3 tundi. Samuti ei nõustunud kohus hagejaga selles, et hageja lepingulise esindaja poolt oleks põhjendatud kulutada 29.04.2016 vastuse koostamiseks 4 tundi ja 5 minutit. Tegemist on menetlusdokumendiga, mille sisulised argumendid ühtivad suuremas osas varasemates menetlusdokumentides esitatuga. Kohus leidis, et antud menetlusdokumendi koostamiseks oleks põhjendatud aeg 1,5 tundi. Lisaks ei ole põhjendatud hageja esindaja poolt kostja 31.10.2016 menetlusdokumendi lisana esitatud tõendite läbitöötamisele ja kohtule seisukoha koostamisele kulutatud aeg 3 tundi. Tegemist ei ole niivõrd mahuka tõendite kogusega, mille jaoks peaks sedavõrd palju aega kulutama. Samuti pole tegemist eriliselt keerukat analüüsi nõudvate dokumentidega. Kohus leidis, et hageja lepingulise esindaja poolt nimetatud toimingule kulutatavaks mõistlikuks ajaks oleks 1,5 tundi. Ülejäänud menetlustoimingutele kulutatud aeg on kohtu hinnangul põhjendatud. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud menetlustoimingute kestuseks kokku 19 tundi 35 minutit (27.11.2015 arve alusel 3 tundi, 12.05.2016 arve alusel 5 tundi ja 5 minutit, 07.07.2016 arve alusel 5 tundi ja 30 minutit, 03.11.2016 arve alusel 4 tundi ja 30 minutit ja 24.11.2016 arve alusel 1 tund ja 30 minutit). Hageja on märkinud lepingulise esindaja tunnitasuks 130 eurot. Kohus leidis, et arvestades kohtuasja vähest keerukust, kuid samas asjaolu, et tegemist on vandeadvokaadiga, on hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud. Põhjendatud on hageja menetluskulu ka kinnistusraamatu ja äriregistri väljavõtte kulude kandmisel kokku 26 eurot. Arvestades eeltoodut ja hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu kokku 19 tundi 35 minutit, määras kohus hageja lepingulise esindaja kuludena kindlaks summa koos käibemaksuga 3054,96 eurot. Koos riigilõivu ja väljavõtete saamise kuludega moodustab seega hageja menetluskulude summa 3380,96 eurot. Seoses hageja nõude osalise rahuldamisega kuulub hagi rahuldamisele 50% (hagihind kokku 2414,04 eurot ja rahuldamata osa sellest 1350 eurot) ulatuses. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulude katteks 1690,48 eurot (s.o 3380,96-st eurost 1⁄2). Apellatsioonkaebus 04.01.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 05.12.2016 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kasutuseelise hüvitamiseks ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhivõlalt arvestatav viivis alates 25.11.2015 kuni 24.11.2016 ja osas, millega jäeti menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Maakohus on eksinud kasutuseelise hüvitamise nõude eelduste määratlemisel. Maakohus ei ole eristanud kasutuseelise hüvitamise nõuet kaasomaniku kahju hüvitamise nõudest, mis tekib siis, kui üks kaasomanik rikub teise kaasomaniku õigust ühist asja vallata ja kasutada. Esimese nõude aluseks on AÕS § 71 lg 2, teisel VÕS § 115. Teisele kaasomanikule kuuluva osa kasutamisega ei kaasne alati valdus- ja/või kasutusõiguse teostamise takistamist. Kasutuseelise hüvitamise nõude eeldusteks on, et üks kaasomanik kasutab kaasomandis olevast asjast temale kuuluvast osast suuremat osa ning teeb seda ilma kaasomanike sellekohase kokkuleppeta. Samuti on kohus määratlenud valesti tõendamiskoormise sisu ja jagunemise. Pool, kes on esitanud kasutuseelise hüvitamise nõude AÕS § 71 lg 2 alusel peab tõendama, et teine kaasomanik on kasutanud temale kuuluvast osast suuremat osa ning seda on tehtud ilma poolte sellekohase kokkuleppeta. Asjaolud, et kostja kasutas perioodil 01.10.2014 kuni 28.06.2015 temale kuuluvast kaasomandi osast suuremat osa ning tegi seda ilma poolte sellekohase kokkuleppeta, on tõendatud. Vaidlust ei ole, et hagejal ei olnud

kaasomandis oleva korteri võtmeid kuni 14.06.2016. Asjaolu, et hageja oleks saanud vaidlusalusesse korterisse sisse tungida ja asuda ukselukke vahetama, ei õigusta kogu korteri kasutamist kostja poolt ilma sellekohase kokkuleppeta ega hageja takistamist kasutus- ja valdusõiguste teostamisel. Hageja soovis kaasomandis oleva korteri välja üürida ning selle pealt tulu teenida, mitte võimaldada temale kuuluva kaasomandiosa tasuta kasutamist. Hageja on tõendanud kasutuseelise hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt on maakohus ekslikult leidnud, et hagejal tuli TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada, et kostja takistas temal kaasomandis olevat korterit kasutada ja vallata. Kaasomandis oleva asja valdamise ja kasutamise takistamine teise kaasomaniku poolt ei ole kasutuseelise hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks. Maakohus on AÕS § 71 lg 2 järgset tõendamiskoormist valesti sisustanud ning jaganud. Maakohus on heitnud hagejale ette selliste asjaolude tõendamata jätmist, mis ei oma tähtsust kasutuseelise hüvitamise nõude lahendamisel või mille tõendamine ei ole hageja jaoks objektiivselt võttes võimalik. 2014. aasta sügisel ei toimunud üürnikuvahetust, mistõttu ei ole hagejal võimalik tõendada, et tal puudus võimalus selles küsimuses kaasa rääkida. Kasutuseelise hüvitamise nõude lahendamisel omab tähtsust küsimus, kelle valdusesse jäi korter pärast JM lahkumist. Nähtuvalt hageja ja JM 08.10.2014 kirjavahetusest jäi korter kostja ainuvaldusesse. Samuti nähtub kõnealusest kirjavahetusest, et hageja soovis korteri üleandmisel osaleda, kuid seda temale ei võimaldatud. Eeltoodud asjaolude tõendamiskoormise asetamine hagejale on üllatuslik. Maakohus ei juhtinud eelmenetluse käigus hageja tähelepanu vajadusele nimetatud asjaolusid tõendada. Maakohus on rikkunud kohustust selgitada pooltele tõendamiskoormise jagunemist. Alusetud on maakohtu väited hageja passiivsuse osas. Samuti on loogikavastane käsitlus, mille kohaselt ei takista korterivõtmete puudumine omanikuõiguste (sh valdamise ja kasutamise õiguse) teostamist. Kõik eeldused hageja kasutuseelise hüvitamise nõude rahuldamiseks AÕS § 71 lg 2 alusel on täidetud. Maakohus on alusetult jätnud kasutuseelise hüvitamise nõude rahuldamata. Samuti on maakohus põhjendamatult jätnud kostjalt välja mõistmata osa nõutud viivisest. Maakohus ei ole selgitanud, miks ei ole põhjendatud viivise väljamõistmine alates hagiavalduse esitamisest. Põhinõudelt arvestatav viivis tulnuks välja mõista alates hagiavalduse esitamisest ehk 25. novembrist 2015. Eeltoodud põhjustel ei vasta vaidlustatav otsus TsMS § 436 lg-s 1 esitatud nõuetele. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 05.12.2016 otsus tuleb tühistada viiviste väljamõistmise osas. Selles osas on võimalik teha uus otsus. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna kolleegium nõustub eelnimetatud osas täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud otsuses toodud maakohtu järeldused kooskõlas asjas esitatud materjalidega ning erinevalt apellatsioonkaebuses

väidetust tõendite ebaõiget hindamist, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja menetlusõiguse normide rikkumist maakohtule käesoleval juhul alust ette heita ei ole. Samuti vastab maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuetele. Maakohus on hinnanud kogumis kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning seeläbi õigesti järeldanud, et käesolevas asjas esitatud hagi tuleb vaid osaliselt rahuldada. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esiletoodu ei võimalda asuda vaidlustatud maakohtu otsuses leitust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole järgnevates asjaoludes: OÜ Rohe Invest ja AV kaasomandis on registriossa nr XXXXXXXX kantud korteriomand asukohaga XXX, Tartu. Kummalegi kaasomanikule kuulub 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist. Hageja on antud korteriomandi 1⁄2 mõttelise osa omanik alates 11.08.2014. Tulenevalt apellatsioonkaebusest on vaidluse all jätkuvalt järgmised asjaolud: kas hagejale oli takistatud kaasomandi kasutamine 01.10.2014 kuni 28.06.2015 ja kas hageja kaotatud kasutuseeliste väärtus on väidetud 1350 eurot. Kaasomanikul on kahju hüvitamise nõue kasutuseelisest ilmajäämise tõttu juhul, kui üks kaasomanik kasutab kaasomandis olevat asja viisil, mis takistab teist kaasomanikku oma kasutusõigust teostada. Seega on vajalik käesolevas asjas hageja kasutuseeliste hüvitise nõude puhul tuvastada, kas kostja kasutas suuremat kaasomandi osa, kui talle kuulus ja kas ta käitumine takistas hagejat oma kasutusõigust teostada. Maakohus leidis õigesti, et asjakohaseks nõude alusnormiks on AÕS § 71 lg 2. Vaidlus puudub selles, et vaidlusalune korter seisis perioodil 01.10.2014 kuni 28.06.2015 tühjana. Kostja korteris ei elanud. Ringkonnakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel jaganud ebaõigesti tõendamiskoormist, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Maakohus on pooltele selgitanud tõendamiskoormist 31.03.2016 kirjaga (t.l. 116-117, I kd). Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et kostja on takistanud tal kaasomandis oleva korteri kasutamist perioodil 01.10.2014 kuni 28.06.2015. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega on maakohus põhjendatult selgitanud, milliseid asjaolusid peab kumbki pool tõendama. Maakohus on otsuse p-des 29-30 andnud hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele ja põhjendatult leidnud, et hageja pole esitanud ühtegi tõendit, millega oleks tõendatud pärast 06.11.2014 hageja soov korteri kasutamisel ja valdamisel aktiivselt osaleda ja selle kohta, milles seisnes pärast 06.11.2014 hageja takistatus korteri valdamisel ja kasutamisel. Hageja takistatust edasisel perioodil ei saa järeldada ka hageja poolt esitatud e-kirjadest perioodil 2014.a september-november, kuna need käsitlevad hageja ja kostja vahelisi suhteid ainult sellel kindlal perioodil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et pelgalt asjaolu, mille kohaselt on korterivõti ühe kaasomaniku käes, ei tähendada automaatselt seda, et teise korteriomaniku poolt oleks kaasomandi eseme kasutus ja valdus olnud takistatud olukorras, kus ta võtme saamiseks ise midagi ette ei võtnud. Kostja korteris ei elanud. Lisaks võib kohus jätta AÕS § 71 lg 2 kohaldamata ja eelnimetatud hüvitisnõude rahuldamata, kui hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja Võlaõigusseaduse (VÕS) § 6). Näiteks võib, sõltuvalt juhtumi asjaoludest, kaasomaniku hüvitisnõue olla vastuolus hea usu põhimõttega juhul, kui ta nõuab hüvitist tagantjärele olukorras, kus teine kaasomanik võis mõistlikult võttes hüvitisnõude esitanud kaasomaniku käitumisest aru saada, et kaasomanikud on sõlminud vaikimisi

kokkuleppe, mille järgi hüvitist ei nõuta, või et kaasomanik ei kavatse hüvitisnõuet esitada. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tal oli kavatsus kostja vastu esitada kasutuseelisest ilmajäämise nõue. Viivis Maakohus on leidnud, et hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise kahjunõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest 25.11.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuses märgitakse põhjendatult, et maakohus ei ole põhjendanud, miks maakohus mõistis viivise välja alates 25.11.2016 ja mitte hagi esitamisest, s.o alates 25.11.2015. Vaidlus puudub selles, et hagi esitati 25.11.2015 (t.l.2, I kd). VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlgnevuselt 584,18 eurot alates hagi esitamisest (25.11.2015) kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni 18.09.2017 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Nimetatud ajavahemiku eest on kostja kohustatud tasuma viivist summas 85,08 eurot alljärgneva arvestuse alusel: Alguspäev

ebaõigesti jaotanud menetluskulud võrdselt menetlusosaliste vahel, kuigi pidanuks jätma hagi rahuldamise ulatusest tingituna kulud hageja kanda suuremas ulatuses kui 50%. Kuivõrd aga kostja sellist kulude jaotust ei vaidlustanud ning ringkonnakohus ei saa hageja kaebuse põhjal asetada hagejat halvemasse olukorda kui maakohtu otsusega määratu, leiab ringkonnakohus, et eeltoodud põhjendustel tuleb maakohtu menetluskulude jaotus jätta muutmata. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga lisaks poolte nõuetele kõik veel lahendamata taotlused. Apellatsioonimenetluses on lahendamata hageja 06.06.2017 vastuväide kohtu tegevusele. Vastuväite kohaselt on ringkonnakohtu 30.05.2017 kirjaga kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise tähtaja edasilükkamine kuni 18. septembrini 2017 põhjendamatu, rikub hageja õigust tsiviilasja lahendamisele mõistliku aja jooksul ning on vastuolus TsMS §-ga 452 koostoimes §-ga 2 ja § 639 lg-ga 1. TsMS § 452 lg 4 kohaselt tuleb istungimenetluses kohtuotsus avalikult teatavaks teha 20 päeva jooksul pärast asja arutamise viimast istungit. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise tähtpäeva edasilükkamine on viidatud sätte kohaselt võimalik üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kohtuasja eriti suure mahu või erilise keerukuse tõttu, kuid ka sellise mõjuva põhjuse esinemisel ei või kohtuotsuse avalikku teatavakstegemist määrata hiljemaks kui 40 päeva pärast asja arutamise viimast istungit. Käesoleva tsiviilasja arutamise viimane istung, kus lõpetati asja sisuline arutamine, toimus 19.04.2017, kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise tähtpäeva edasilükkamisega 18. septembrini 2017 toimub kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemine ligikaudu viis kuud pärast asja arutamise viimast istungit. Mõjuvat põhjust tähtaja edasilükkamiseks ei esine. Samuti leiab hageja, et kohtujuristi kiri kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasilükkamise kohta ei ole käsitletav kirjaliku määrusena TsMS § 464 lg 3 mõttes. Kolleegium vastuväite rahuldamiseks alust ei näe. Käesoleva asja arutamise viimane kohtuistung toimus 19.04.2017. Nimetatud istungil selgitas kohus menetlusosalistele, et hiljemalt 25.05.2017 tuleb menetlusosalistel kohtule teada anda kompromissi sõlmimisest ja kui pooled kompromissi ei sõlmi, tehakse lahend avalikult teatavaks 31.05.2017. 25.05.2017 teatas kostja lepinguline esindaja kohtule, et pooled ei ole jõudnud sisulisi läbirääkimisi kompromissi sõlmimise üle pidada ja palus pikendada kompromissiläbirääkimisteks antud tähtaega kuni 20.06.2017. TsMS § 452 lg 4 teisest lausest tuleneb, et otsuse avalikku teatavakstegemist ei või määrata hiljemaks kui 40 päeva pärast asja arutamise viimast istungit. Käesoleval juhul määras ringkonnakohus pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks ja kohtule esitamiseks hiljemalt 28.08.2017 ning teatas, et kui pooled kokkuleppele ei jõua ja kohtule kompromissettepanekut ei esita, teeb kohus lahendi avalikult teatavaks 18.09.2017. Ringkonnakohus möönab, et praegusel juhul ligi 5-kuuline aeg asja arutamist lõpetava istungi ja otsuse kuulutamise vahel ei ole kooskõlas TsMS § 452 lg 4 teisest lausest tuleneva nõudega, ent antud juhul oli viivitus tingitud objektiivsest asjaolust. Nimelt viibis tsiviilasja menetlev kohtunik mai lõpust kuni septembri 2017 alguseni haiguslehel, mistõttu ei olnud käesolevas tsiviilasjas kohtuotsuse TsMS § 452 nõuetekohane avalikuks tegemine võimalik. Vaatamata ringkonnakohtule etteheidetud minetustele otsuse teatavakstegemise aja muutmisest teavitamise määrusena vormistamata jätmisel ja sellekohase mõjuva põhjuse märkimata jätmisel, ei ole need rikkumised iseenesest kahjustanud menetlusosaliste õigusi. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus hageja 06.06.2017 vastuväite kohtu tegevusele rahuldamata. Menetluskulud Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse vaid viivise väljamõistmist puudutavas osas, peab ringkonnakohus vastavalt kaebuse rahuldamise ulatusele põhjendatuks

jätta apellatsioonimenetluse kulud 88,24% ulatuses hageja kanda ja 11,76% ulatuses kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Esmalt hindab ringkonnakohus kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtule 19.04.2017 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulud summas 1512 eurot (koos käibemaksuga). Kostja palub märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude nimekirjale lisatud arvetest ja nende spetsifikatsioonidest nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 7 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Osutatud õigusabi seisneb järgmistes toimingutes: 16.01.2017 esimese astme kohtuotsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumine – 50min; 17.01.2017 esitatud tõendite ja menetlusdokumentidega tutvumine, telefoninõupidamine kostjaga, e.kiri kostjale – 30min; 27.01.2017 tsiviilasja materjalidega tutvumine – 1h 50min; 30.01.2017 vastuse koostamine apellatsioonkaebusele, e-kirjavahetus ja telefoninõupidamised asjaolude täpsustamiseks kostjaga – 3h 50min; 19.04.2017 kohtuistungiks ettevalmistus ja esindus istungil – 2h. Kostja kinnitas, et kõik nimekirjas märgitud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Samuti taotles kostja menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, kuna kostja ei ole käibemaksukohustuslane. Hageja avaldas ringkonnakohtu 19.04.2017 istungil, et jätab vastaspoole kulud kohtu hinnata. Sellegipoolest esitas hageja 24.04.2017 seisukoha kostja menetluskulude osas. Hageja märgib, et TsMS § 175 näeb ette üksnes lepingulise esindaja kulude hüvitamise võimaluse ning vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi lülitus lepingulise esindajana menetlusse alles 19.04.2017 kohtuistungil. Varasemate kulude hüvitamine ei ole hageja hinnangul põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväitega kostja lepingulise esindaja kulude osas ja leiab, et kuivõrd tsiviilasja toimikust ei nähtu, et Ilmar-Erik Aavakivi oleks enne 19.04.2017 kohtuistungit osalenud kohtumenetluses kotja esindajana, tuleb kostja avaldus jätta rahuldamata kulude osas, mis ei seondu 19.04.2017 kohtuistungiks ettevalmistamise ja istungil osalemisega. Kolleegium selgitab, et kuigi kostja võis toimingute tegemisel kasutada Ilmar-Erik Aavakivi abi, ei anna vastav õigus siiski alust käsitleda menetluses mittenähtavat isikut TsMS § 175 lg 1 tähenduses menetlusosalise esindajana ega õigust nõuda vastavate kulude vastaspoolelt väljamõistmist. Menetlusosalise lepinguline esindaja peab olema menetluses nähtav (osalema menetluses ja tegutsema esindatava nimel). Kohtule esitatud vastusest apellatsioonkaebusele, mille on allkirjastanud kostja ise, ei ole võimalik tuvastada, et kostjat oleks apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel ja sellega seotud toimingute tegemisel esindanud ja tema nimel tegutsenud Ilmar-Erik Aavakivi. Toodud põhjendustel kuulub kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamisele üksnes 19.04.2017 kohtuistungiks ettevalmistamise ja sellel osalemise ajakulu 2 tunni osas, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on lepinguline esindaja kostjat esindanud 19.04.2017 kohtuistungil. Arvestades 19.04.2017 kohtuistungi kestust (55 minutit), asja mahtu ja keerukust leiab ringkonnakohus, et ajakulu kokku 2 tundi 19.04.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja esinduseks istungil on põhjendatud ja kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele. Ka

peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 153 eurot ilma käibemaksuta (määrus asjas nr 3-2-1-115-14) ja tunnitasu 165 eurot ilma käibemaksuta (otsus asjas nr 3-2-1-131-16). Seega on kostja põhjendatud menetluskulu apellatsioonimenetluses 336 eurot (2h x 140 + käibemaks 56 eurot). Arvestades menetluskulude jaotust kuulub hagejalt kostja põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna kostja kasuks välja mõistmisele 296,49 eurot (88,24%). Vastavalt kostja taotletule tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja poolt 19.04.2017 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad hageja menetluskulud apellatsioonimenetluses riigilõivust summas 225 eurot ja lepingulise esindaja kulust summas 1267,50 eurot. Hagejale on apellatsioonimenetluses õigusabi osutatud 9 tunni ja 45 minuti ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (ilma käibemaksuta). Lepinguline esindaja on hagejale õigusabi osutamisel teinud järgmised toimingud: 04.01.2017 Harju Maakohtu 05.12.2016 kohtuotsuse läbitöötamine ja apellatsioonkaebuse koostamine – 7h (910 eurot); 31.01.2017 kostja 30.01.2017 apellatsioonkaebuse vastuse läbitöötamine – 45min (97,50 eurot); 18.04.2017 ettevalmistus ringkonnakohtu 19.04.2017 istungiks – 2h (260 eurot). Lisaks palub hageja määrata 19.04.2017 istungil osalemise kulu lähtuvalt istungi kestusest tunnihinnaga 130 eurot. Hageja kinnitas, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Lisaks palus hageja lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu, leides, et olukorras, kus hageja esindaja on osalenud asja menetluses algusest peale ja koostanud kõik esimeses kohtuastmes esitatud menetlusdokumendid, on ülemäärane maakohtu 05.12.2016 otsuse läbitöötamise ja apellatsioonkaebuse koostamise 7-tunnine ajakulu. Samuti on kostja arvates ülemäärane ajakulu 2 tundi 19.04.2017 istungiks ettevalmistamiseks. Kostja palub vähendada nimetatud töö eest tasumisele kuuluvat hüvitist mõistliku määrani. Ringkonnakohus leiab, et hageja vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) on käesoleva asja mahtu ja sisu ning esindaja kvalifikatsiooni arvestades mõistlik ja põhjendatud, samuti on vastav tunnitasu suurus kooskõlas Riigikohtu praktikas põhjendatuks peetud vandeadvokaadist lepingulise esindaja töötunni hinnaga. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu summas 225 eurot. Tegemist on hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Hageja lepingulise esindaja kulu osas ei nõustu ringkonnakohus kostja vastuväitega, et ajakulu 7 tundi maakohtu otsuse läbitöötamiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks on ülemäärane. Arvestades vaidlustatud maakohtu põhjenduste mahtu (ca 6,5 lk) ja apellatsioonkaebuse põhjenduste mahtu (enam kui 3 lk) ei saa 7-tunnist ajakulu maakohtu otsuse läbitöötamiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks pidada ülemääraseks. Ringkonnakohtu 19.04.2017 istungiks ettevalmistamise ajakulu osas jagab ringkonnakohus kostja seisukohta ja leiab, et ajakulu 2 tundi istungiks ettevalmistamiseks on põhjendatud osaliselt. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ajakulu 19.04.2017 istungiks ettevalmistamiseks 1 tund, arvestades asjas esitatud dokumentide mahtu ja asjaolu, et tegemist ei olnud õiguslikult ülemäära keeruka vaidlusega. Arvestades hageja taotletut ja 19.04.2017 kohtuistungi kestust määrab ringkonnakohus 19.04.2017 kohtuistungil osalemise põhjendatud ajakuluks 55 minutit. Põhjendatud on ka hageja esindaja ajakulu 45 minutit kostja apellatsioonkaebuse vastuse läbitöötamiseks. Seega on hageja lepingulise

Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

4,77 EUR

23,39 EUR

23,50 EUR

23,18 EUR

10,24 EUR

EUR 85,08