Apellant I / vastustaja II (kostja): Q.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur Apellant II / vastustaja I (hageja): Y.F (isikukood XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul Keres ja vandeadvokaat Joonas Põder
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2024 otsuse resolutsioon jätta muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Q.K ja Y.F-i apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.
3.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
1
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.Y.F (hageja) esitas 15. märtsil 2024 Tartu Maakohtule Q.K (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 084/2024/1251 täies ulatuses ehk 15 000 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja endised abikaasad, abieluvararežiimiks oli ühisvara režiim. Kooselu vältel omandasid pooled mh kinnistu Hispaania Kuningriigis, aadressil XXXXXXX (edaspidi Hispaania kinnistu). Selle omandamiseks sõlmiti pangaga Banco de Sabadell S.A. (edaspidi pank) laenuleping nr XXXXXXXXXXXXX. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks oli pooltel pangas ühine arvelduskonto. Hageja ja kostja lahutasid abielu 12. oktoobril 2021. Tartu Maakohus kinnitas 9. juunil 2023 määrusega poolte sõlmitud kompromissi ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-22-7588). Määruse kohaselt jäi Hispaania kinnistu hageja ainuomandisse. Määruse p 1.11 järgi kohustus hageja hiljemalt 1. veebruariks 2024 vormistama pangas laenulepingu ümber nii, et kostja ei ole enam panga ees laenukohustuslane. Määruse p 1.13 kohaselt lepingu p-s 1.11 nimetatud kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral kohustus hageja maksma kostjale leppetrahvi 15 000 eurot. Laenulepingut tagas Hispaania kinnisasjale seatud hüpoteek. Laenulepingu ümbervormistamiseks oli hagejal tarvis saada laenu tagatiseks olnud kinnisasja ainuomanikuks. Kostja pidi andma Hispaania advokaadi Ernesto Yagüe Sáncheze nimele volituse kinnistu osa üleandmiseks hagejale. Kostja kanda pidi jääma muu hulgas Hispaanias tehtavatest kuludest maksimaalselt 1754,50 eurot, kõik ülejäänud kulud jäid hageja kanda. Kostja ei täitnud enda kohustust tasuda esimesel võimalusel Hispaanias tehtavatest kuludest 1754,50 eurot ega andnud tähtaegselt volitust Hispaania kinnistu omandi üleandmiseks. Omandi üleminekuks vajalik tehing tehti alles 31. juulil 2023. Hageja saatis 31. mail 2023 pangale järelepärimise, miks pank tema eelnevatele päringutele ei ole vastanud. Panga vastuse kohaselt oli hageja hüpoteeklaenu tasumisega võlgnevuses ning hageja konto oli blokeeritud, kuna pank nõudis hagejalt 2022. aasta juulis ja augustis dokumente, mida hageja pangale ei saatnud. Selgus, et Eesti pankades vastavate ülekannete tegemisega probleeme ei ilmnenud, kuid Banco de Sabadell S.A. kontole maksed ei laekunud. Pank oli saatnud 12. augustil 2022 ja 21. oktoobril 2022 kirjad poolte endisele ühisele aadressile XXXXXXXXXXXXX, kus kirjade saatmise ajal elas kostja, kes ei teavitanud hagejat panga kirjadest. Hageja sai probleemist teada 20. juulil 2023 ning tal õnnestus pangakonto taastada alles 5. oktoobril 2023. Kostja esitas 20. veebruaril 2024 täitmisavalduse ning nõudis hagejalt leppetrahvi 15 000 euro tasumist vastavalt kohtumääruse p-le 1.13. 2
Hageja leiab, et kostjal puudub kehtiv täitedokument. Poolte kompromissi kinnitav kohtumäärus ei ole täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1 p 1 mõttes, sest määrus ei pane iseseisvalt hagejale leppetrahvi maksmise kohustust. Kompromissi sõlmimisel ega selle kinnitamisel kohtu poolt ei olnud leppetrahvi maksmise kohustust tekkinud. Täitedokumendiks saab TMS § 2 lg 1 p 18 alusel olla üksnes selline kokkulepe rahalise kohustuse sundtäitmisele allumise kohta, mis on sõlmitud pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Kompromissi kinnitamine kohtu poolt asendab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 6 kohaselt notariaalset tõestamist. Vaidlusalune leppetrahvikokkulepe on heade kommete vastane ja seega tühine. Pooltele sellest kokkuleppest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 tähenduses heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, sest hagejalt nõutud sooritusega viivitamisel ei ole mistahes äratuntavaid negatiivseid tagajärgi kostjale. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei saanud seetõttu kinnisvara ostmiseks laenu võtta. Kostjale ei ole kahju tekkinud, tegemist oli ainult survefunktsiooni täitva leppetrahviga. Kostja ei teavitanud hagejat panga järelepärimistest ja sõlmis leppetrahvi kokkuleppe pahauskselt. Kokku viibis hageja kohustuse täitmine kostja tegevusest tingitult ca 4 kuud. Leppetrahvi tuleks VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada 0 euroni. Leppetrahvi vähendamist tingib ka hageja majanduslik olukord. Alates 22. maist 2024 on kostja kohustused panga ees lõppenud.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning esitas taotluse menetluse lõpetamiseks TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel. Kostja vastuväidete kohaselt on täiteasja nr 084/2024/1251 aluseks kehtiv täitedokument, s.o Tartu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-22-7588. Tegemist on TMS § 2 lg 1 p 1 järgse täitedokumendiga. Hageja ei ole esile toonud ühtegi TMS § 221 lg 1 nimetatud asjaolu, millest tuleneks nõude rahuldamine, ajatamine või tasaarvestamine. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohtul pädevust muuta varasemat jõustunud kohtumäärust ega teha otsust, millega lugeda tsiviilasjas nr 2-22-7588 jõustunud kohtulahendi leppetrahvi tingimus tühiseks. Kohtumääruse p-s 1.13 leppisid pooled kokku ka teistes leppetrahvides, mis oma olemuselt ja õigusjõult on analoogsed. Kohtumääruse p 1.10 kohaselt pidi kostja esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 10 tööpäeva jooksul arvates kohtumääruse jõustumisest andma üle notariaalse volikirja hageja lepingulisele esindajale. Kohtumäärus jõustus 15. juunil 2023, notar tõestas kõnealuse volikirja 7. juunil 2023, hageja esindajal oli võimalik see vastu võtta 20. juunil 2023. Seega täitis kostja kohtumääruse p-s 1.10 kokkulepitu nõuetekohaselt. Kohtumääruse p 1.17 kohaselt jäid Hispaanias tehtavad kulud 1754,50 eurot kostja kanda, kes maksis need pärast arve saamist 26. juulil 2023. Kostja ei ole ühtegi kirja Sabadell S.A. pangalt saanud, hageja ei ole kirjade saatmist tõendanud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2024 otsusega hagi osaliselt ja tunnistas täiteasjas nr 084/2024/1251 sundtäitmine lubamatuks 4000 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja olid abikaasad ning nende vara ühisvara; abieluvara hulka kuulus kinnistu Hispaanias, aadressil XXXXXXX; kinnistu omandamiseks sõlmisid pooled pangaga Banco de Sabadell S.A. laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks oli 3
pooltel pangas avatud ühine arvelduskonto; hageja ja kostja lahutasid abielu 12. oktoobril 2021; Tartu Maakohus kinnitas 9. juuni 2023 määrusega poolte sõlmitud ühisvara jagamise kompromissi (tsiviilasi nr 2-22-7588). Muuhulgas sätestas kohtumääruse p 1.11, et hageja kohustub hiljemalt 1. veebruaril 2024 vormistama Sabadell S.A laenulepingu ümber nii, et kostja ei ole enam panga ees laenukohustuslane. Kohtumääruse p 1.13 kohaselt on määruse ps 1.11 nimetatud kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral hageja kohustatud maksma kostjale leppetrahvi 15 000 eurot; kostja avalduse ja Tartu Maakohtu 9. juuni 2023 määruse alusel on algatatud täitemenetlus nr 084/2024/1251 hagejalt leppetrahvi 15 000 eurot sissenõudmiseks. Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 084/2024/1251. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas täitemenetlus on algatatud täitedokumendi alusel. Lisaks leiab hageja, et leppetrahvi kokkulepe on tühine ning on esitanud leppetrahvi vähendamise nõude. Maakohus asus seisukohale, et kostjal oli olemas täitemenetluse alustamiseks vajalik täitedokument. TsMS § 430 lg 5, § 432 teise lause, § 461 lg-te 1 ja 3 ning TMS § 2 lg 1 p 1 järgi on kompromissi kinnitamise määrus täitedokument, mille alusel saab algatada täitemenetluse. Kui kohus on kompromissi määrusega kinnitanud, muutub see kogu ulatuses täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses. Leppetrahv on oma olemuselt tingimuslik kohustus – kompromissi sõlmimisel ei ole teada, kas kohustus saabub. TMS § 19 kohaselt saab täitemenetluse algatada juhul, kui edasilükkav tingimus on saabunud, s.o leppetrahv on muutunud sissenõutavaks. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kohaldada leppetrahvile TMS § 2 lg 1 p-s 18 sätestatut. Kohtutäituril on võimalik täitemenetluse algatamisel kontrollida, kas menetluse algatamise tingimus on täidetud, s.t edasilükkav tingimus saabunud. Maakohus ei analüüsinud leppetrahvi kokkuleppe headele kommetele vastavust. TsMS § 430 lg 8 järgi peaks hageja tuginema terve kompromissi tühisusele, hageja seda teinud ei ole. Maakohus leidis, et võlgnikul on võimalus esitada TMS § 221 lg 1 1 kohane hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kohus kontrollib kompromissi kinnitamisel ainult seda, kas poolte sõlmitud kompromiss vastab seadusele, sh TsÜS §-le 86 (TsMS § 430 lg 3). Võlgnikul on VÕS § 162 järgi õigus nõuda leppetrahvi vähendamist ning see õigus tekib pärast leppetrahvi tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võlgnikul ei ole muud võimalust sellise taotluse esitamiseks kui TMS § 221 lg 11 kohase hagiga. Maakohus tuvastas, et kostja on tähtaegselt täitnud oma kompromissiga võetud kohustused anda volitus hageja soovitud isikule ja tasuda osa Hispaanias tehtud kulutustest. Maakohus tuvastas, et hageja täitis oma kohustuse laenulepingu muutmiseks mitte 1. veebruaril 2024, vaid alles 22. mail 2024, seega hilinenult. Hageja väitel oli viivitus tingitud kostja tegevusest, sest kostja ei edastanud talle panga kirju. Maakohtu hinnangul ei ole oluline, millisel põhjusel kirjad hagejani ei jõudnud, oluline on vaid see, et hagejal jäi tema kohustuste tähtaegseks täitmiseks vajalik info saamata. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hageja poolt tasumisele kuuluvat leppetrahvi tuleb vähendada 4000 euroni. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks pahatahtlikult viivitanud laenulepingu järgi raha tagastamisega. Kostja ei ole kohtule veenvalt põhistanud, et talle oleks 3-kuulise viivitamise tõttu tekkinud majanduslik kahju. Kostja väide, et ta sooviks osta Hispaaniasse uut kinnisvara, aga ei usu, et talle laenu antakse, ei ole kahju põhistamiseks piisav.
4
Maakohus ei pidanud põhjendatuks leppetrahvi vähendamist 0 euroni, sest hagejal oleks olnud võimalik täitemenetlust vältida, kui ta oleks andnud kostjale selgemat teavet pangaga tekkinud probleemide kohta. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et selline menetluskulude jaotus on õiglane, sest hagejal oli võimalik enne täitemenetluse algatamist anda kostjale selgemat infot ning sellega täitemenetlust ja kohtumenetlust vältida. Samas ei olnud ka kostjal kohustust esitada juba 20. veebruaril 2024 täitemenetluse algatamise avaldust.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kõik menetluskulud, sealhulgas apellatsiooniastme menetluskulud, palub kostja jätta hageja kanda.
4.1.Maakohus oleks pidanud jätma hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4 või lg 2 p 1 alusel või menetluse lõpetama TsMS § 428 lg 2 alusel. Hagi on TMS § 221 lg-le 1 tuginedes perspektiivitu, sest hageja ei tugine hagi alusena asjaolule, et ta on leppetrahvi 15 000 eurot kostjale tasunud või on poolte kokkuleppel leppetrahvi tasumine ajatatud või et hagejal oli tekkinud pärast sundtäidetava kohtumääruse jõustumist 15. juunil 2023 kostja suhtes tasaarvestatud nõue ning hageja on oma nõude tasaarvestanud täitemenetluses oleva leppetrahvi nõudega.
4.2.Hagi menetlemine oli vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ja õigusrahu vajadusega kord vaieldud küsimuses. Käesolevas asjas on täitedokumendiks kohtulahend, mille tegemisel on kohus kontrollinud poolte vahel sõlmitud kompromissi ja seega sisuliselt ka vaidluse läbi vaadanud. Hageja ei tuginenud kordagi asjaolule, et tal ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel oma vastuväidet leppetrahvi ebamõistlikule suurusele menetlusõiguslikult maksma panna. Pikalt kestnud läbirääkimiste tulemused vormistati mõlema poole tahet väljendanud kompromissilepinguga. Leppetrahv 15 000 eurot oli proportsionaalne tagatava kohustuse suurusega, mille rahaline väärtus oli ca 167 000 eurot (enam kui 11-kordne vahe). Samuti oli see leppetrahv proportsionaalne teiste samas kompromissis kokku lepitud leppetrahvidega.
4.3.Leppetrahvi vähendamise nõude läbi vaatamine ja hagi osaline rahuldamine on hinnatav poolte ühisvara jagamise vaidluse uuesti menetlemisena. Käesoleval juhul on täitedokumendiks kohtulahend ja see välistab TMS § 221 lg 11 kohaldamise. VÕS § 162 ega ükski muu säte ei anna alust jätta kohaldamata TMS § 221 lg 1.
4.4.Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusnormi, olles selgelt erapoolik ning jättis hindamata kostja vastuväited ja tõendid, samal ajal lugedes hageja paljasõnalised väited tõendatuks. Maakohus on põhjendamatult pidanud õigeks hageja väidet, et hagejal jäi oma kohustuse täitmiseks vajalik info saamata ning et kuivõrd hageja ei olnud teadlik, et tema konto kasutamine (ning laenulepingu refinantseerimine) on piiratud, siis on põhjust leppetrahvi vähendada. Hageja alustas oma kohustuse täitmist aktiivselt alles siis, kui kostja esitas talle korduvaid päringuid ja algatas täitemenetluse.
5.Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud jätta kostja kanda.
5.1.Kohtud ei ole eelnevalt leppetrahvi tasumise nõuet lahendanud, mistõttu puudub selle kohta ka lahend TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses. Hagejal ei saanud tekkida vastuväiteid leppetrahvi nõudmisele (nt VÕS § 162 lg 1 ja VÕS § 159 lg 2 alusel) enne seda, kui kostja 5
leppetrahvi hagejalt nõudma asus, mistõttu ei oleks hageja leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisel saanud neid vastuväiteid ka maksma panna. Mitte ükski kohus ei ole tuvastanud, kas hageja on või ei ole aegsasti vabastanud kostja kohustustest panga ees, kas kostja on aegsasti leppetrahvi nõudnud või on selle õiguse VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud jne. Need aga on küsimused, millele vastamine eeldab õigusemõistmist põhiseaduse (PS) § 146 tähenduses ja millele vastamist ei saa kohtutäiturile delegeerida. Jõustunud kohtulahend ei näe ette leppetrahvi tasumist, mistõttu ei saa leppetrahvi tasumise kohustusele hinnangu andmine avada juba peetud vaidlust täitemenetluses. Maakohus ei tegelenud ühisvara jagamise vaidluse uuesti läbivaatamisega.
5.2.Kostja etteheited maakohtule menetlusõiguse rikkumise osas on kohatud. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja on korrektselt tuvastanud asjaolud, et pank edastas dokumendipäringud hageja endise elukoha aadressile ning et kostja tahtliku või hooletu tegevuse tulemusena hagejani need ei jõudnud. Hageja tegeles aktiivselt oma kohustuse täitmisega ja viivitus oli tingitud kostja tekitatud takistustest.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, siis palub hageja muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta 73,33% hageja menetluskuludest kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.
6.1.Kostjal puudub kehtiv täitedokument. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et leppetrahvikokkulepet sisaldav kohtuliku kompromissi määrus on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 1 mõttes, mitte TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes. Kõnealuses määruses ei panda hagejale selgelt täidetavat kohustust kostjale raha maksta, mistõttu ei saaks sellist nõuet täitemenetluse formaliseerituse printsiibi järgi ka täita. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et leppetrahvi kokkulepe ja leppetrahvi nõue on erinevad õigused. Leppetrahvi kokkulepe on edasilükkavas tingimuses seisnev potentsiaalne nõudeõigus, leppetrahvi nõue juba vastava tingimuse saabumisest tingitud nõue. Kohus võib ehk olla kontrollinud leppetrahvikokkuleppe kui sellise vastavust materiaal- ja menetlusõigusele, ent ei ole seda mistahes osas teinud vastava leppetrahvikokkuleppe alusel tekkinud nõude osas. Sellised täitedokumendid on täidetavad vaid siis, kui nendega sundtäidetakse kohustusi, mis on muutunud sissenõutavaks enne vastava kokkuleppe sõlmimist, st siis, kui kokkulepe rahalise kohustuse sundtäitmisele allumise kohta on sõlmitud pärast nõude sissenõutavaks muutumist (vt RKTKm 01.12.2010, 3-2-1-117-10, p 16). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise nõudega – leppetrahvi nõue ei saanud tekkida enne leppetrahvikokkuleppe sõlmimist. Lisaks sõltus leppetrahvi sissenõutavus välisriigi õigusest. Tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldab kohase ja kaalutud õigusliku hinnangu andmist. Selle tõttu on küsitav, kas sellise tingimusega täitedokument on täidetav ka TMS § 19 lg 1 ja lg 2 kohaselt.
6.2.Kostjal puudub kahju, seega tulnuks leppetrahvi vähendada nullini. Maakohus ei ole TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt hinnanud ega põhjendanud oma järeldusi leppetrahvi vähendamise ulatuse kohta. Kohus on jätnud arvestamata leppetrahvi funktsiooni ja sellega seoses asjakohased alused leppetrahvi vähendamiseks. Olukorras, kus mistahes kahju tekkinud ja tõendatud ei ole, ei saanud kohus seega põhjendatult lugeda mõistlikuks leppetrahvi suuruseks 4000 eurot.
6.3.Leppetrahvi ei saa nõuda, sest kokkulepe on heade kommete vastane ja nõudmine pahauskne. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et TsMS § 430 lg 8 järgi peaks hageja 6
tuginema terve kompromissi tühisusele, hageja seda aga teinud ei ole. Vastupidi – TsMS § 430 lg 8 näeb otseselt ette, et kui kohus täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi rahuldab, siis loetakse, et kompromissil ei ole kas täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi. Samuti näeb TsMS § 430 lg-s 8 viidatud TsÜS § 85 ette, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Isegi kui kohus peaks leidma, et leppetrahvi kokkulepe iseenesest ei saa olla heade kommete vastane, siis tuleks leida, et leppetrahvi nõudmine hagis kirjeldatud asjaoludel on pahauskne ning sellise nõude maksma panemine on iseenesest pahauskne TsMS § 138 lg 1 tähenduses.
6.4.Maakohus jaotas valesti menetluskulud, jättes need poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.
7.Kostja palus vastuses hageja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Tähelepanuta tuleb jätta hageja apellatsioonkaebuses esitatud esmakordne väide, et leppetrahvi sissenõutavus sõltus välisriigi õigusest, ning et ükski kohus ei olevat sellele asjaolule hinnangut andnud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses märkinud uue asjaolu esitamise põhjust. Leppetrahv on sissenõutav Eesti õiguse alusel. Hageja on olnud ise menetluses läbivalt seisukohal, et leppetrahvil oli eelkõige survefunktsioon. Kostja ei ole kunagi väitnud, et leppetrahvil oli vaid kahju hüvitamise funktsioon, seetõttu ei ole asjassepuutuvad ka hageja väited leppetrahvi ebamõistliku suuruse kohta. Menetluskulude jaotuse osas tuleb arvestada, et maakohus tegi otsuse sisuliselt samas ulatuses, nagu kostja oli kompromissina pakkunud ja sellest tulenevalt oleks maakohus saanud TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud ka täies ulatuses hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Poolte apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
9.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas Tartu Maakohtu 9. juuni 2023 kompromissi kinnitava kohtumääruse alusel toimuvas täitemenetluses leppetrahvi sundtäitmise lubamatuks 4000 eurot ületavas osas. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas Tartu Maakohtu 9. juuni 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-7588 kompromissi kinnitamiseks saab olla määruse p 1.13 osas täitedokumendiks TMS § 2 tähenduses, mille alusel sai kostja algatada hageja suhtes täitemenetluse leppetrahvi 15 000 eurot hagejalt sissenõudmiseks. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas leppetrahvi kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine, kas kostja võib kokkuleppe kehtivuse korral hea usu põhimõttest tulenevalt üldse hagejalt leppetrahvi tasumist nõuda või võib hageja alternatiivselt taotleda kompromissis kokku lepitud leppetrahvi suuruse vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel.
10.Hageja leiab, et kohtumääruse p-s 1.13 kinnitatud leppetrahvi kokkulepe on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 tähenduses.
10.1.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 5, et TsMS § 430 lg 8 järgi saab hageja sellisel juhul tugineda terve kompromissi tühisusele, mida hageja teinud ei ole. 7
TsMS § 430 lg 8 näeb ette, et kompromissi tühisusele saab tugineda TsÜS-is nimetatud alustel ning sellest saab taganeda ja selle üles öelda VÕS-is nimetatud alustel. Kompromissi tühisusele saab tugineda täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks tunnistamise menetluses. Kui kohus sellise hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti, jätkub. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et TsMS § 430 lg 8 ei näe ette, et hageja ei saa tugineda üksnes mõne kompromissi tingimuse tühisusele ja peaks alati tuginema terve kompromissi tühisusele. TsMS § 430 lg 8 näeb otseselt ette, et täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise järel on võimalik, et kompromissil ei ole ka osaliselt õiguslikke tagajärgi. Seejuures peab kohus arvestama TsÜS §-s 85 sätestatuga. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust, kui jättis vastamata hageja väidetele leppetrahvi kokkuleppe vastuolu osas heade kommetega. Ringkonnakohus saab selle maakohtu minetuse ise kõrvaldada ja hageja nendele väidetele vastata.
10.2.Hageja leiab, et leppetrahvi kokkulepe kohtumääruse p-s 1.13 on vastuolus heade kommetega seetõttu, et kompromissikokkuleppe p-st 1.11 (hagiavalduses märgitud ebaõigesti p 10) tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral ei olnud kostjale ette näha mistahes kahju tekkimist ja 15 000 euro suurune leppetrahv üksnes survefunktsiooni täitmiseks on võrreldes hageja sissetulekuga selgelt ebaõiglane. Lisaks tugines hageja leppetrahvi kokkuleppimise viisile, kostja rikkus enda VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat kohustust ja sõlmis leppetrahvi kokkuleppe pahas usus ning teadmisega, et hageja kohustuse täitmine on kostja enda tegevusetusest tingitult raskendatud (hagiavalduse p 2.2).
10.3.TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muuhulgas siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui esinevad p-des 1-3 sätestatud asjaolud. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud selliseid asjaolusid (sh kostja pahatahtlikkust hagis kirjeldatud viisil), millest saaks järeldada kohtumääruse p-s 1.13 kokkulepitud leppetrahvi vastuolu heade kommetega. Kohus kinnitas poolte kompromissi 9. juuni 2023 määrusega ja seega oli hagejal kohtumääruse p-s 1.11 võetud kohustuse täitmiseks (vabastada kostja laenukohustusest panga ees) aega üle 7 kuu (tähtaeg oli 1. veebruar 2024). Maakohus on õigesti tuvastanud, et asjas ei ole tõendatud, et kostja pahatahtlik tegevus või tegevusetus takistas hagejal endale lepingu p-s 1.11 võetud kohustust täita. Nõustuda tuleb kostjaga, et leppetrahvi suurus oli 10 x väiksem kui kohustus, mille täitmise tagamiseks leppetrahv kokku lepiti, seega ei olnud leppetrahvi suurus ka heade kommete tõttu tasakaalust väljas, samuti saab hageja taotleda leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel, mida hageja alternatiivselt on ka käesolevas menetluses teinud. Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda ka asjaolu, et hageja soovis kohtumääruse p 1.11 tingimusena kokku leppida hilisema tähtaja (1. juuni 2024), kuid kostja ei olnud sellega nõus. Ringkonnakohus märgib, et kompromissi sõlmimiseks teevadki pooled vastastikuseid järeleandmisi (vt ka kompromissi mõiste VÕS § 578 lg 1), et saavutada kokkulepet vaieldavas õigussuhtes ning sellest ei saa järeldada kokkuleppe vastuolu heade kommetega. Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et leppetrahvi kooskõla heade kommetega kontrollis maakohus tsiviilasjas nr 2-22-7588 ning käeolevas asjas ei saa kohus seda kontrollida. See seisukoht on otseses vastuolus TsMS § 430 lg-s 8 sätestatuga. 8
Leppetrahvi nõudmine kostja poolt ei ole ka pahauskne. Maakohus on põhjendatult otsuses märkinud, et hagejal oleks olnud võimalik täitemenetlust vältida, kui ta oleks andnud kostjale selgemat teavet pangaga tekkinud probleemide kohta.
11.Ülejäänud osas kohaldas maakohus asja lahendamisel materiaalõigust kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtule alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.1.Kostja on esitanud sundtäitmisele Tartu Maakohtu määruse, millega kohus kinnitas poolte kompromissi, jaotas poolte ühisvara ja lahendas ka kompromissi täitmisega seotud küsimused (tsiviilasi nr 2-22-7588). Kohtumäärus on jõustunud. Tegemist on täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 1 järgi ning seda ka leppetrahvi kokkulepete osas. Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostjal oli olemas täitemenetluse algatamiseks vajalik täitedokument. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kompromissi kinnitav kohtumäärus saab olla täitedokumendiks üksnes nende nõuete osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne määruse kohtu poolt kinnitamist. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kompromiss võib olla TsMS § 430 lg 7 järgi tingimuslik. TMS § 19 lg 1 järgi võib täitedokument sisaldada ka selliseid nõudeid, mille sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest. Sama paragrahvi lõige 2 järgi tuleb sellise tingimuse saabumist kohtutäiturile tõendada kirjalike dokumentidega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et pooled on ka ise kompromissis kokku leppinud (määruse p 1.14), et hageja allub kohtumääruse sundtäitmisele ka p 1.13 järgi leppetrahvi maksmises. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et sõlmitud leppetrahvikokkuleppe alusel ei saanud kostja oma leppetrahvi nõuet kompromisslepingu alusel sundtäitmisele pöörata.
11.2.Maakohus on õigesti hagi menetlusse võtnud. Hagi ei ole perspektiivitu. Jõustunud kohtulahendi tühistamise või selle (sund)täidetavuse toime kõrvaldamise võimalused on õiguskorras piiratud, sest kohtulahendi jõustumine peab kaasa tooma õiguskindluse ja õigusrahu ning välistama sama vaidluse uuesti menetlemise. Täitemenetluses on seadusandja kehtestanud eraldi õiguskaitsevahendi, millega täitedokumendi (nt kohtulahendi) järgi kohustatud isik saab taotleda sundtäitmise osalist või täielikku lubamatuks tunnistamist. Võlgnik saab TMS § 221 lg 1 järgse hagiga esitada sundtäitmisele esitatud nõudele materiaalõigusliku vastuväite, nt et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sellise hagi rahuldamine ei mõjuta TMS § 221 lg 1 teise lause kohaselt täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kuna kohus on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidluse enne kohtuotsuse kui täitedokumendi kohtutäiturile esitamist juba lahendanud, sätestab TMS § 221 lg 2, et kohtulahendile võib selle sundtäidetavuse kohta esitada vastuväiteid vaid siis, kui alus (faktiline elusündmus), millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (RKTKo 15. november 2023, nr 2-22-9401, p-d 14.-14.1). Riigikohus on selgitanud, et kuivõrd materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele kohtutäitur lahendada ei saa, tuleb juhul, kui vaieldakse selle üle, kas mõni kohtulikus kompromissis sätestatud tingimus on saabunud või mitte, st kas täitedokument on olemas või pole seda tingimuse saabumata jäämise tõttu, esitada TMS §-s 221 sätestatud hagi (RKTKo 12. märts 2014, nr 3-2-1-1-14, p 18) Õiguskirjanduses on nimetatud Riigikohtu seisukohale tuginedes leitud, et kui kompromiss sisaldab edasilükkavat tingimust, sarnaneb kompromissi kinnitamise määrus pigem kohest sundtäitmist võimaldava kokkuleppe (TMS § 2 lg 1 p-d 18–19 2) kui kohtulahendiga ja 9
sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis peaks saama tugineda ka TMS § 221 lg-s 1 1 nimetatud vastuväidetele (TsMS III Kommenteeritud väljaanne (III), § 430 p 3.8.3.b). Sellele seisukohale tugines hagi esitades ka hageja ja maakohus leppetrahvi vähendamise nõude läbivaatamisel, jõudes õigele järeldusele, et kohus on käesolevas asjas õigustatud hindama leppetrahvi suurust ja vajadusel vähendama kompromissiga kokkulepitud ja kohtumäärusega kinnitatud leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni. Ringkonnakohus leiab, et samale järeldusele saab jõuda ka TsMS § 221 lg 2 alusel, mis võimaldab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohtulahendi puhul ka siis, kui alus, millel hageja vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Kokkulepe, et kui võlgnik kohustust ei täida, peab ta maksma leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1), on tingimuslik kohustus, mis muutub sissenõutavaks üksnes juhul, kui kohustust rikutakse. Hageja vastuväite aluseks olevad asjaolud (kohustuse täitmise tähtaja rikkumine ja vaidlus leppetrahvi nõude sissenõutavaks muutumise osas), on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, mistõttu on hageja nõue sundtäitmise leppetrahvi osas lubamatuks tunnistamiseks lubatav ka TMS § 221 lg 2 alusel. See ei tähenda aga poolte ühisvara jagamise vaidluse uuesti läbivaatamist nagu väidab kostja.
11.3.Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei täitnud kompromissiga (kohtumääruse p 1.11) endale võetud kohustust (laenulepingu refinantseerimine ja kostja vabastamine laenukohustusest) tähtaegselt, mille tõttu tal tuli tasuda kostjale leppetrahvi kohtumääruse p-s 1.13 sätestatud suuruses. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et leppetrahvi sissenõutavuse hindamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest. Hageja väide selles, et leppetrahvi sissenõutavus sõltus välisriigi õigusest on kõigepealt apellatsioonkaebuses täiesti põhjendamata. Kostja on õigesti vastuses apellatsioonkaebusele märkinud, et tegemist on väitega, mille hageja esitas esmakordselt alles apellatsioonkaebuses, põhjendamata selle väite varasemat esitamata jätmist. Ringkonnakohus jätab selle hageja väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
11.4.Maakohus leidis põhjendatult, et leppetrahvi tasumiseks kohustatud isik, käesoleval juhul hageja, võib taotleda kohtult leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel, sest varasemalt ei ole hageja saanud seda õigust realiseerida (ka mitte tsiviilasjas nr 2-22-7588, milles kinnitati kompromiss poolte ühisvara jagamiseks). Kostja vastupidised seisukohad ei ole õiged. Pooled sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe juhuks, kui hageja kokkulepet rikub. Kompromissi kinnitamise ajaks ei olnud rikkumist toimunud ning VÕS § 162 lg 1 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tekkinud, mistõttu ei saanud maakohus neid ka kompromissi kinnitamisel hinnata. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 162 lg-s 1 sätestatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine VÕS § 162 lg 2 järgi.
11.5.Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniõigus, mida kohus võib kasutada ainult kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt RKTKo nr 2-15-3965 p 31; nr 3-2-1-132-12 p 12; nr 3-2-1-87-10 p 11). Kohtulahendist peavad olema nähtavad ja kontrollitavad kohtu motiivid, miks leppetrahvi vähendati. Kõrgema astme kohtul on võimalik leppetrahvi vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata, kas maakohus on oma diskretsiooni nõuetekohaselt teostanud.
10
Ringkonnakohus nõustub pooltega, et maakohtu otsuse põhjendustest ei ole täielikult jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine mõistliku leppetrahvi suuruse määramisel, mida hageja kostjale peab tasuma. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus ei ole otsuses leppetrahvi vähendamisel hinnanud, mis eesmärgil vaidlusalune leppetrahv kokku lepiti. Samas on maakohus asja pooltega sisuliselt arutades avaldanud, et kohtumääruse p- s 1.13 kokkulepitud leppetrahv täitis survestamisfunktsiooni, et hageja ei rikuks lepingut ja vabastaks kostja panga ees laenulepinguga seotud kohustustest. Ringkonnakohus nõustub, et leppetrahv täitis eelkõige survestamisfunktsiooni ja see eesmärk realiseerus hageja poolse kohustuse täitmisega, kusjuures hageja oli täitmisega viivituses 111 päeva. Viimase asjaoluga on maakohus ka leppetrahvi vähendamisel põhjendatult arvestanud. Kostja leidis, et leppetrahv pidi kompenseerima ka kostjal rikkumisega tekkinud kahju. Sellisel juhul tuleks kohtul kaaluda, millist kahju võisid pooled lepingu sõlmimisel ette näha. Kahju suuruse tõendamise koormus lasub leppetrahvi vähendamise nõude esitamisel võlausaldajal, st kostjal (RKTKo nr 3-2-1-66-05 p 18). Maakohus tuvastas, et kostja ei ole veenvalt põhjendanud, et talle oleks 3-kuulise viivitamise tõttu tekkinud majanduslik kahju. Apellatsioonkaebuses kostja temal kahju tekkimisele ka enam ei tugine, mistõttu ringkonnakohus selle asjaoluga leepetrahvi mõistlikku suurust hinnates ei arvesta. Ringkonnakohus nõustub, et olukorras, kus leppetrahv on oma survefunktsiooni juba täitnud, kohustus on täidetud ning kostja ei ole tõendanud kahju, mida leppetrahv peaks hüvitama, on hagejalt nõutav leppetrahv 15 000 eurot liiga suur ja seda tuleb vähendada. Leppetrahv on arvestades eeltoodut liiga suur sõltumata sellest, millistel asjaoludel hageja endale võetud kohustust kohtumääruse p-s 1.11 kokkulepitud tähtajaks ei täitnud. Hageja taotleb leppetrahvi vähendamist 0 euroni, mis ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas kostja õigustatud huviga. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väited, et maakohus jättis otsuses leppetrahvi vähendamisel hindamata kostja väited ja tõendid selles, et kohtumääruse p-s 1.11 kokkulepitud tähtaja saabumisel hageja kas ei vastanud üldse kostja esindaja e-kirjadele või ei andnud sisulist selgitust tekkinud olukorra lahendamise võimaluste ja kohustuse täitmise aja osas. Maakohus on viitega dtl 85jj märkinud, et hagejal oleks olnud võimalik täitemenetlust vältida, kui ta oleks andnud kostjale selgemat teavet pangaga tekkinud probleemide kohta. Ringkonnakohus lisab, et hageja selline käitumine enne täitemenetluse algatamist on tõendatud hageja ja kostja esindaja e-kirjadega perioodil 31. jaanuar 2024 – 19. veebruar 2024 (dtl 85–87). Kirjavahetuse lõpetas hageja sõnadega: “Hetkel ei ole mul kahjuks aega Teiega rohkem debateerida.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline hageja käitumine oli oluliseks ajendiks kostjale algatada sundtäitemenetlus hagejalt leppetrahvi sissenõudmiseks. Ilma leppetrahvi kokkuleppeta oleks kostjal aga puudunud õiguskaitsevahend, millega hagejat efektiivselt oma kohustust täitma panna. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et mõistlik leppetrahv, mis hagejal tuleb tasuda, on 4000 eurot. Maakohus on seejuures arvestanud põhjendatult ka ülejäänud kompromisskokkuleppes kokkulepitud leppetrahvide suurusi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja hinnanguga tõenditele, et leppetrahvi vähendamise aluseks ei ole poolte majanduslik olukord.
11.6.Pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, ei muuda ringkonnakohus ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel seoses hagi osalise rahuldamisega poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et maakohtu otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas piisavalt põhjendatud. Maakohus pidas 11
menetluskulude poolte enda kanda jätmist õiglaseks nii hagi osalise rahuldamise tõttu kui ka seetõttu, et hagejal oli võimalik enne kostja poolt täitemenetluse algatamist anda kostjale selgemat infot oma kohustuste täitmise kohta ja sellega täitemenetlust ning kohtumenetlust vältida. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus viitab ka kostja seisukohale, et hageja käitumine suurendas menetluskulusid. Nimelt korraldas maakohus kaks kohtuistungit, sest ehkki kostja avaldas esimesel istungil soovi edasiseks kirjalikuks menetlemiseks, siis hageja soovis kindlasti istungit, soovides esitada täiendavad õiguslikud seisukohad viitega kohtupraktikale ja õigusteooriale, kuid jättis need enne järgmist, 4. septembrile 2024 määratud kohtuistungit esitamata. Ringkonnakohus märgib, et hagi osalise rahuldamise korral on kohtul TsMS § 163 lg 1 järgi võimalik jaotada menetluskulud neljal erineval viisil, tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Seega ei ole põhjendatud hageja seisukoht, et maakohus pidi menetluskulude jaotamisel igal juhul lähtuma hagi rahuldamise ulatusest proportsiooniga 73,33% hageja kasuks. Põhjendatud ei ole ka kostja soov jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta ka seetõttu, et hageja maakohtu poolt 27. juuni 2024 eelistungil arutatud kompromissiga ei nõustunud. Kohtuistungi protokolli järgi (dtl 110–111) ei andnud ka kostja selget nõusolekut kohtu pakutud tingimustel kompromissi sõlmimiseks. 4. septembri 2024 kohtuistungil selgus, et kohtuistungite vahele jäänud ajal ei olnud pooled omavahel kompromissi arutanud (dtl 257). Seega ei olnud ka kostja tegelikult huvitatud tsiviilasja lõpetamisest kompromissiga kohtu pakutud viisil. Seetõttu jätab ringkonnakohus käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg 2 kohaldamata.
12.Kuivõrd mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
12
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.