Muud › Muud hagiasjad

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED AS G.S.G. Oil esitas Tartu Maakohtule hagi AS Petroimpex vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 186/2006/1412. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS G.S.G. Oil ja AS Petroimpex 21.10.2005 maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 (edaspidi leping), mille kohaselt hagejale väljastati 4 krediitkaarti kostja toodete ja teenuste ostmiseks. 06.03.2006 sõlmisid hageja, kostja ja AS Panbal notariaalse hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingu. Hüpoteegi lepingu p 2.2.3 kohaselt tagas Tartus Ravila 63 asuvat kinnistut koormav hüpoteek summas 6 900 000 krooni alates hüpoteegi lepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Kostja on esitanud kohtutäitur Reet Rosenthalile täitemenetluse algatamise avalduse. 10.08.2006 täitmisteatega teavitas kohtutäitur hagejat täitemenetluse alustamisest. Täitmisteate kohaselt on nõude sisuks põhivõlg 348 852 krooni ning viivisenõue 333 012 krooni, kokku 681 864 krooni, millele lisandub kohtutäituri tasu 70 402.46 krooni. Hageja leidis, et kostja on täitemenetluse algatamise avalduse esitanud alusetult, kuna kostjal puudub lepingust tulenev nõue hageja vastu. Kostja poolt esitatud nõue on põhistatud üksnes kostja poolt arvete esitamisega hagejale. Raamatupidamislik arve ei saa olla arve adressaadil kohustuse tekkimise aluseks. Hageja kohustus saab olla tekkinud üksnes lepingu alusel ja konkreetse kauba vastuvõtmise järgselt. Mistahes kauba üleandmist – vastuvõtmist kinnitavaid dokumente ei ole vaatamata hageja korduvatele järelepärimistele esitatud. Lepingu p 6.2. kohaselt lasus kostjal kohustus isegi ilma hagejapoolsete sellekohaste nõudmisteta esitada kord kuus tehingute väljavõte. Kostja ei ole oma eelpoolnimetatud kohustust täitnud.

Kostja poolt esitatud arvete nr 252023, 252092, 252093 ja 252094 kohaselt on hageja, kelle omanduses ja kasutuses on neli sõiduautot, tarbinud novembris 2005. a bensiinkütust kokku 8312 liitrit, mis teeks võttes arvesse sõiduautode keskmist kütusekulu isegi 10 liitrit/100km, ühe auto keskmiseks läbisõiduks novembrikuus 2005. a ca 21 000 km, arvestamata diiselkütust kasutavate autode osakaalu. Viidatud ulatuses sõiduautode kasutamine ja selles koguses kütuse tarbimine hageja poolt ei ole võimalik ega ka tõenäoline. Lepingu p 1.2 kohaselt on maksekaart ettemaksul või krediidil põhinev elektrooniline maksevahend. Poolte vahel oli sõlmitud krediidil põhinev leping. Kokkulepitud krediidilimiit oli 50 000 krooni. Lepingu p-st 1.6 tulenevalt on krediidilimiit piirsumma eesti kroonides, mille ulatuses võib klient teha krediidil põhineva kaardiga tehinguid. Lepingu p 1.6. kohaselt on tehinguks kaardi abil kaupade ja teenuste eest tasumine, kusjuures lubatud tehingud ja nende tegemise piirangud lepitakse kokku lepingus. Kostja on esitanud hagejale arveid kaupade tarbimise eest 2005. a novembrikuus summas 213 006.70 krooni, s.o üle nelja korra suuremas summas. Seega isegi juhul, kui kostja esitab tõendid kütuse tarbimise kohta, ei ole hageja poolt kütuse (kauba) vastuvõtmine ühes kuus, mille hind ületab 50 000 krooni hageja lepinguline kohustus kostja ees, vaid hageja lepinguväline kohustus, mis tuleneb alusetust säästmisest või alusetust omandamisest. Isegi, kui asuda seisukohale, et kostja nõue 348 852 krooni saamiseks lepingu alusel on õigustatud ning hageja on rikkunud lepingulist kohustust tasu maksmiseks, ei saa olla õigustatud viiviste 333 012 krooni tasumise nõue. Kui loetakse tõendatuks, et hageja on kostjalt saanud kaupu ja teenuseid arvel näidatud koguses, siis saab see olla juhtunud ainult kostja poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjel. Lepingu kohaselt ei tohtinud kostja müüa hagejale kaupu krediidi arvel rohkem kui 50 000 krooni eest. Krediidipiiri määramise eesmärk on vältida olukorda, kus kliendi võlgnevus pikaajaliselt suureneb, kasvab ka viiviste summa. Kostja on omapoolsete lepingurikkumistega oluliselt soodustanud viiviste summa suurenemist. Hagejal ei olnud võimalik ette näha, et tema poolt väidetavalt tekitatud võlgnevus võiks ületada 50 000 krooni. Kostja AS Petroimpex vaidles hagiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt müüs kostja hagejale 21.10.2005 sõlmitud maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 alusel kütust ja autokaupu. Vastavalt lepingule esitas kostja hagejale arved müüdud kauba eest tasumiseks. Hageja arveid nõuetekohaselt tasunud ei ole ja võlgneb kostjale arvetel nr 252023, 252092, 252093, 252094, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096, 261114, 261200, 261369, 261506 ja 261507 näidatud ostuhinna. Kostja saatis hagejale faksi teel nõudekirja põhivõlgnevuse tasumise nõudega 09.06.2006 ning kordusnõudekirja 19.06.2006. Vaatamata nõudekirjade esitamisele ei ole hageja võlgnevust tasunud. Vastavalt maksekaardilepingule on kostjal õigus nõuda hagejalt viivitusintressi 0,5% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on kostja poolt esitatud arveid aktsepteerinud ning nendes märgitud nõudeid tunnustanud. Hageja seaduslik esindaja on allkirjastanud saldode võrdlustabeli 30.04.2006 seisuga, milline saadeti hageja poolt kostjale faksi teel 25.05.2006. Samuti on hageja lugenud õigeks ning allkirjastanud kinnituspealdisega saldokinnitused 01.01.2006 seisuga ja 16.05.2006 seisuga. Hageja kasutada olevate sõidukite arv ei välista võimalust, et hageja on kasutanud talle väljastatud maksekaarte määramata arvu sõidukite tankimiseks või kütuse muul viisil käitlemiseks. Maksekaardi kasutamise lepingust tuleneb, et krediidilimiit 50 000 krooni kehtib ühe maksekaardi suhtes, kuna hageja kasutas nelja maksekaarti, siis oli üldiseks krediidilimiidiks 200 000 krooni. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et üldine krediidilimiit oli ainult 50 000 krooni, ei tulene sellest, et kostja ei oleks tohtinud müüja hagejale kaupu ja teenuseid rohkem kui 50 000 krooni väärtuses. Kostja esitas hagejale maksekaardi tehingute

väljavõtte väljatrükid igakuiselt. Hageja on käibemaksukohuslasena kohustatud esitama maksudeklaratsioone igakuiselt, mis omakorda eeldab raamatupidamise algdokumentide pidevat töötlemist ja jälgimist. Maksekaardilepingu p-s 6.4. sätestatud viivise määr (0,5% päevas) ei ole liiga suur, kuna majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad nende suhetele kohaldatavas viivisemääras vabalt kokku leppida.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 15. juuni 2007 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas täitemenetluse täiteasjas nr 186/2006/1412 AS Petroimpex nõudes AS G.S.G. Oil vastu lubamatuks viivisenõude 283 012 krooni ulatuses, ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt oli hageja ja kostja vahel 21.10.2005 sõlmitud maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 alusel hagejal õigus saada kaupu ja teenuseid krediidilimiidi, s.o 50 000 krooni ulatuses. Maksekaardilepingus kokku lepitud krediidilimiidi ületamine iseenesest ei saa olla aluseks lepingulise suhte muutumiseks lepinguväliseks. Pooled ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaupade ja teenuste tarbimisel krediidilimiiti ületavas osas oleks poolte tahe maksekaardilepingu täitmiseks muutunud. Maksekaardilepingu alusel kütuse tankimine ja autokaupade omandamine hageja poolt tekitas poolte vahel müügilepingulised õiguslikud suhted. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Maksekaardilepingu p-st 6.2. nähtub, et hagejal tekkis kohustus maksta tasu kostjalt omandatud kütuse ja kaupade eest tehingule järgneval kuul vastavalt kostja poolt esitatud arvele ja tehingute väljavõttele. VÕS § 95 lg kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (kviitungi). Nii VÕS §-s 95 lg 1, kui ka maksekaardilepingu p-s 4.2. sätestatud kviitungi andmise kohustuse eelduseks on võlgniku sellekohane nõue. Kostja väitel ei olnud poolte praktika müügitšekkide allkirjastamisel järjepidev ning osa müügitehingute toimumine on võimalik müügitšekkidega tõendada, kuid kõik tšekid ei ole säilinud. VÕS §-s 95 lg 1 nimetatud täitmist tõendava kviitungi puudumisel on kostjal õigus tõendada oma kohustuse täitmist teiste tõenditega. Tunnistaja Toomas Kiisa ütlustega selle kohta, millisel viisil tema, OÜ Aspekt esindajana, maksekaarti kostja tanklas kütuse tankimisel kasutas, ei saa tõendada poolte praktikat maksekviitungite allkirjastamise kohta. Hagejale esitatud arved ning saldokinnitused 01.01.2006 ja 16.05.2006 seisuga ei saa olla võlasuhte tekkimise aluseks ning ei kinnita hageja kohustusi kostja ees. Nimetatud saldokinnitused on allkirjastatud hageja raamatupidaja poolt. Ka kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et tavapäraselt saab raamatupidaja kontrollida saldokinnituses toodud võla saldo vastavust äriühingule esitatud arvetega ega kontrolli sealjuures nõude tegelikke õiguslikke aluseid. 30.04.2006 saldode võrdlustabeli on hageja poolt allkirjastanud hageja juhatuse liige Aleksandr Suštšov. Võrdlustabelis on muuhulgas eraldi ridadena välja toodud kostja arved hagejale nr 252023, 252092, 252093, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096, 261114, 261200 ja 261369. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et on kostja arved kätte saanud. Seega on tuvastatud, et 30.04.2006 saldode võrdlustabeli kinnitamise ajaks oli hageja teadlik kostja nõudest tema vastu ja nõustus sellega saates vastava kinnituse ka kostjale. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on märkinud lahendis nr 3-2-1-21-06, et VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva

kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). 30.04.2006 saldode võrdlustabeli kinnitamise asjaoludest, eelkõige sellest, et hageja ei ole tähtaegselt kostja arvetele ühtegi kirjalikku vastuväidet esitanud ning jätkas samal ajal maksekaartide kasutamist, tuleb 30.04.2006 saldode võrdlustabeli kinnitamist lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. Eelnevast tuleneb, et 30.04.2006 saldode võrdlustabelis toodud arvete osas tuleb rakendada pööratud tõendamiskoormist, s.t hageja oleks pidanud tõendama, et kostja nõuet ei ole tekkinud või see ei ole tekkinud esitatud mahus. Tuleb eeldada, et kostjal on nõue hageja vastu saldode võrdlustabelis näidatud ulatuses, s.o nende arvete osas, mis on hagejale esitatud maksekaarditehingute eest perioodil 21.10.2005, s.o maksekaardilepingu sõlmimisest kuni 30.04.2006. Hageja on omaks võtnud, et ta on saanud kostjalt kütust ja autokaupu, kuid jätnud täpsustamata millises ulatuses. Hageja ei ole tõendanud, et kostja nõuet tema vastu ei ole või, et seda ei ole esitatud ulatuses. Tunnistaja T. Kiisk ütlustega tema poolt tangitud kütuse koguste osas ei saa tõendada hageja kütuse tarbimist. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud kontoväljavõtted hageja poolt teostatud krediitkaardimaksete kohta perioodil 01.01.2006 kuni 30.06.2006. Väljavõtted kajastavad kuude lõikes iga maksekaardiga tehtud kõiki tehinguid. Väljavõttest nähtub, et tehinguid on tehtud kolme maksekaardiga: 9233 6223 7001 1554 AS G.S.G. Oil Honda 665TDH, 9233 6223 7001 5985 AS G.S.G. Oil Sustsov. A ja 9233 6223 7001 6033 AS G.S.G. Oil Gazizulin. Väljavõttel näidatud maksekaartide numbrid langevad kokku maksekaartide lepingu järgi hagejale väljastatud maksekaartide numbritega. Samuti on väljavõttes toodud hulgalised detaile iga üksiku tarbimisjuhu kohta (tehingu aeg, kaup, kogus, hind). Vastavalt VÕS §-le 113 lg 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Poolte vahel 21.10.2005 sõlmitud maksekaardilepingul on ära toodud hagejale väljastatud nelja maksekaardi numbrid ja eraldi real krediidilimiit 50 000 krooni. Maksekaardinumbrite juures ei ole viidet krediidilimiidile. Samuti ei ole krediidilimiidi juures nimetatud täiendavaid tingimusi, millest tuleneks, et krediidilimiidi summat tuleb arvestada iga maksekaardi suhtes eraldi. Lepingu p-s 1.6. on antud krediidilimiidi mõiste, millest tulenevalt on krediidilimiit piirsumma eesti kroonides, mille ulatuses võib klient teha krediidil põhineva kaardiga tehinguid. Seega tuleb lepingut tõlgendada selliselt, et krediidilimiidi summa on seotud isiku, mitte maksekaardiga. Seetõttu tuleb lugeda krediidilimiit 50 000 krooni üldiseks krediidilimiidiks poolte suhetes maksekaardilepingu alusel. Kostja, olles teadlik sellest, et krediidilimiit on ületatud, jätkas kütuse müüki hagejale maksekaardilepingu alusel. Kostja jätkas kütuse müüki ka pärast seda, kui hageja oli sattunud viivitusse talle esitatud arvete tasumisel. Seega on kostja käitunud viisil, mis suurendas hageja võlgnevust kostja ees, kuigi kostjal oli võimalik võla suurenemine ära hoida. Vastavalt VÕS §-le 76 lg 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kostja ei

ole viivisenõude esitamisel käitunud hageja suhtes hea usus, kuna on loonud ise võimaluse viivise nõude suurendamiseks. Seega on põhjendatud kostja viivisenõude vähendamine krediidilimiidi summalt, s.o 50 000 kroonilt. Tulenevalt kostja poolt esitatud viivise arvestusest ületaks krediidilimiidilt arvestatav viivis põhivõla suuruse. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-66-05, et põhivõlga ületava viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja põhjendama viivisenõuet. Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Kostja ei tõendanud, kas ja millises ulatuses tal hageja makseviivituse tagajärjel kahju tekkis. Seetõttu tuleb viivise nõuet täiendavalt vähendada krediidilimiidi summani, s.o 50 000 kroonini. Eeltoodu alusel tuleb tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 186/2006/1412 lubamatuks 283 012 krooni viivisenõude ulatuses. Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldamata jätta. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS AS Petroimpex esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 15. juuni 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta AS G.S.G. Oil hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ekslik seisukoht, et viivise nõue, mida on arvestatud 50 000 krooni ületavalt osalt, rikub kahju ettenähtavuse põhimõtet ega kuulu tunnistamisele. Maakohus on tuvastanud, et 21.10.2005 sõlmitud maksekaardi kasutamise leping kehtib ka krediidilimiiti ületava summa suhtes. Kohus leidis, et õige ei ole hageja väide, nagu oleks hageja kohustused kostja ees 50 000 krooni ületavas osas lepinguvälised kohustused, kuna vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule oli hagejal õigus saada kaupu ja teenuseid krediidilimiidi, s.o 50 000 krooni ulatuses. Maksekaardilepingus kokku lepitud krediidilimiidi ületamine iseenesest ei saa olla aluseks lepingulise suhte muutumiseks lepinguväliseks. Pooled ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaupade ja teenuste tarbimisel krediidilimiiti ületavas osas oleks poolte tahe maksekaardilepingu täitmiseks muutunud. Eeltoodud arutluskäigust on võimalik järeldada, et kui pooltevaheline maksekaardileping kehtib ka krediidilimiiti ületava summa suhtes, siis kehtib selle suhtes ka selles lepingus kokku lepitud viivisemäär. Viivise vähendamine on võimalik VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, kuid kohus ei ole nimetatud sätteid kohaldanud. Kahju ettenähtavuse põhimõtet on ebaõigesti kohaldatud. Nimetatud põhimõte tuleneb VÕS § 127 lg-st 3, mille kohaselt lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju on tekitatud tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Nimetatud sätet ei saa kohaldada AS G.S.G. Oil suhtes, kuna poolte vahel kokku lepitud viivis ei ole apellandi kahjunõue, vaid lepingust tulenev sanktsioon maksekohustuse rikkumise puhuks. Kokkulepitud viivis oli AS G.S.G. Oil jaoks ettenähtav. Seega pidi talle olema teada ka lepingust tulenev viivisemäär maksekohustuse rikkumise puhuks. Samuti oli AS-le G.S.G. Oil teada, millises ulatuses on tal AS Petroimpex poolt igakuiselt esitatud arved tasumata ning seega pidi krediidilimiidi ületamine hageja poolt toimuma tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu. Lähtudes eeltoodust ei ole antud juhul VÕS § 127 lg 3 kohaldatav ning sel alusel viivise vähendamine on alusetu. AS Petroimpex ei ole krediidilimiiti ületavas osas kaupade müümisel hagejale olnud pahauskne. Lepingust ei tulene, et krediidilimiit 50 000 krooni oli kehtestatud kõikide kaartide peale kokku. AS-le G.S.G. Oil on väljastatud 21.10.2005 lepingu alusel neli krediitkaarti ning AS Petroimpex on kogu aeg lähtunud eeldusest, et krediidilimiit oli kehtestatud iga kaardi kohta eraldi. Lähtudes eeltoodust kuulub viivisnõue täies ulatuses rahuldamisele. TsMS § 133 lg-te 1 ja 2 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud nõudeid intressidele, muuhulgas viivisele, ja kulude

hüvitamiseks. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tulenevalt eeltoodust ei kuulunud esimeses kohtuastmes viivisnõudelt tasumisele riigilõiv. Kuna apellatsioonkaebus esitatakse vaid viivisnõude osalise rahuldamata jätmise osas, on apellatsioonkaebus riigilõivuvaba.

AS G.S.G. Oil taotleb oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada AS G.S.G. Oil hagi AS Petroimpex vastu täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja poolt esitatud nõue põhistatud üksnes kostja poolt arvete esitamisega hagejale. Raamatupidamislik arve ei saa olla arve adressaadile kohustuse tekkimise aluseks. Antud juhul saab hageja kohustus olla tekkinud üksnes lepingu alusel ja konkreetse kauba vastuvõtmise järgselt. Mistahes kauba üleandmist-vastuvõtmist kinnitavaid dokumente ei ole vaatamata hageja korduvatele järelepärimistele esitatud, põhjendusega, et kostjal puuduvad arvetes kajastatud mahus kütuse üleandmist tõendavad müügitšekid. Müügitšekid olid koostatud kostja poolt ja tšekkide teised eksemplarid jäid pärast hageja poolt allkirjastamist samuti kostja valdusse. Lepingu p 6.2 kohaselt lasus kostjal kohustus aga isegi ilma hageja sellekohaste nõudmisteta esitada kord kuus tehingute väljavõte. Kostja ei ole eelnimetatud kohustust täitnud. Saldokinnitus ei ole ei raamatupidamislik dokument ega ka poolte võlasuhteid reguleeriv dokument ning selle väljastamise ja koostamise kohustust ei sätesta raamatupidamise seadus. Saldokinnitus on raamatupidamise kirjete inventeerimine. Hageja juhatuse liige allkirjastas ja tagastas kostja saldokinnituse, kuigi see oli kontrollimata ja allkirjastamata raamatupidaja poolt. Saldokinnitus omab siis tähtsust, kui selles toodud arved ja arvete aluseks olevad kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendavad dokumendid on ettevõtte raamatupidamises olemas ja sisaldavad kõiki kohustuslikke rekvisiite (kogus, üleandja allkiri, vastuvõtja allkiri, kuupäev jms). Niisuguseid kauba üleandmise akte (tšekke) kostja esitanud ei ole. Saldode võrdlustabel, olles allkirjastatud ka võlgniku juhatuse liikme või ka muu töötaja poolt ei saa olla võlatunnistuseks, kuivõrd selles fikseeritakse üksnes isikute poolt vastastikuselt esitatud nõudeid (raamatupidamislikke arveid). Saldode võrdlustabeli alusel kinnitavad osapooled, et on vastastikuselt esitanud konkreetses summas arveid. Raamatupidamise konservatiivsuse printsiibist lähtuvalt tuleb kõik nõuded kajastada vastavalt esitatud arvetele. Arvete kajastamine mistahes saldokinnitustes ei saa aga ära võtta hilisemat õigust nõuda arve esitajalt nende arvete aluseks olevaid nõudeid kinnitavaid dokumente, s.o. antud juhul kauba üleandmist kinnitavaid dokumente. Põhjendamata on seisukoht, et kohese vastuväite esitamata jätmisel muutub allkirjastatud saldokinnitus deklaratiivseks võlatunnistuseks ja nõude olemasolu tõendamiskoormis pöördub. Nõude tuvastamisel on ebaõigesti tuginetud ka kostja poolt esitatud arvutiväljatrükkidele hageja väidetava tarbimise kohta. Usaldusväärsed on T. Kiisa ütlused selle kohta, et kõikide selleks soovi avaldanud klientide kütusekaarte hoiti pidevalt tanklas. Nimetatud asjaolule ei vaielnud vastu ka kostja. Tuvastades aga kütusekaartide paiknemise pidevalt tankla ruumides ei saa olla mõistlik ega ka loogiline pooltevaheline praktika, mille kohaselt oli tšekkide allkirjastamine mitte igakordne, vaid episoodiline ja sõltus kliendi suvast. Kütusekaardid (magnetkaardid) ei võimaldanud PIN koodide kasutamist ja seega ainsaks kütust tankinud kliendi identifitseerimise aluseks oli kliendi allkiri. Aktsepteerides olukorda, mil kütuse üleandmise-vastuvõtmise kohta ei koostatud igakordselt allkirjastatud tšekki, aktsepteeriks klient tasumist kuu lõpus pelgalt arve (müüja deklaratsiooni) alusel. Viidatud pooltevaheline käitumine ei ole aga kooskõlas mõistlikkuse põhimõttega ja kohus ei oleks võlasuhtele hinnangut andes saanud sellele tugineda.

AS Petroimpex vaidleb AS G.S.G. Oil apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja vaidlustanud seda, et ta on kostja arved kätte saanud, ega ka seda, et saldode võrdlustabel on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt. Seega oli 30.04.2006 saldode võrdlustabeli kinnitamise ajaks hageja teadlik kostja nõudest tema vastu ja nõustus sellega, saates vastava kinnituse ka kostjale. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on lahendis 3-2-1-21-06 märkinud, et VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega, ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse sisu määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutumine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Seega on õige maakohtu seisukoht, et 30.04.2006 saldode võrdlustabeli kinnitamine on deklaratiivseks võlatunnistuseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja kinnitas oma allkirjaga ning seeläbi oli ka teadlik kostja nõudest tema vastu, kuid jätkas siiski maksekaartide kasutamist. Hageja andis 30.04.2006 saldode võrdlustabelis toodud arvete osas deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja väide nagu võiks T. Kiisk kolmanda isikuna anda ütlusi kõigi kaardiklientide praktika kohta, on meelevaldne. T. Kiisa kui OÜ Aspekt esindaja ütlustega ei ole kuidagi võimalik tõendada käesoleva vaidluse poolte vahelist praktikat. Tunnistaja T. Kiisa ütlustega selle kohta, millisel viisil tema OÜ Aspekt esindajana maksekaarti kostja tanklas kütuse tankimiseks kasutas, ei saa tõendada poolte praktikat maksekviitungite allkirjastamise kohta. AS G.S.G. Oil vaidleb AS Petroimpex apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja poolt esitatud viivisenõue 283 012 krooni ulatuses põhjendatud, kuna kostja on rikkunud hea usu põhimõtet. 21.10.2005 sõlmitud maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 alusel esitatud viivisenõue ei ole mõistlik, kuna apellant on loonud võimaluse viivise nõude suurendamiseks, takistamata maksekaardi kasutamist hageja poolt, lubades viimasel eeldada, et lepingut täidetakse nõuetekohaselt. Leppides kokku kütuselimiidis, võis hageja arvestada üksnes kokku lepitud kütuselimiidi piires kütuse üleandmisega tema töötajatele ja kütuse eest mittetasumisel üksnes viivistega, mis arvestatakse kütuselimiidi piires ostetud kütuse maksumusest. Hea usu põhimõte sisaldab endas ka õiguste kuritarvitamise keeldu, mille kohaselt pool, kes teostab oma õigust, ei tohi sellega teha kahju teistele poolele. Kostja ei ole kinni pidanud teatamisekohustusest, milline tagab lepinguõiguses üldiselt tunnustatud lojaalsuse ja vastastikuse koostöö toimimise. Olukorras, kus viivise nõue on arvestatud krediidilimiiti ületavalt summalt, on rikutud kahju ettenähtavuse põhimõtet. Hagejal ei olnud mõistlikku võimalust viivise tekkimist ette näha, sest ilma hagejaga kooskõlastamata tangiti hageja töötajale, kes maksekaarte kasutasid, kütust järjekindlalt ilma krediidilimiidi ületamisest ja viivise tekkimisest teavitamata. Hagejale ei olnud teada, millises ulatuses on tal maksekohustused täitmata. Seega on alusetu kostja väide, et krediidilimiidi ületamine toimus AS-i G.S.G. Oil poolt tahtlikult. Kostja käitumine oli pahauskne, sest teise poole tähelepanu ei juhitud koheselt mittenõuetekohasele käitumisele ja samuti ei esitatud viivisenõuet.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

viisil, mis suurendas tema maksevõlgnevust kostja ees. Kuna puudub alus tuvastada, et kostja käitunuks hagejale kütuse väljastamisel pärast viimase poolset võlgu jäämist ja krediidilimiidi ületamist pahauskselt, siis ei ole põhjust ka vähendada kostja poolt täitemenetluses nõutavat viivist VÕS §-s 76 lg 2 sätestatu alusel. Kõigil eeltoodud asjaoludel ei ole seega hageja nõue täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks ka viivisenõude osas põhjendatud.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.