5.Tartu Maakohtu 06.12.2006.a. määrusega ja 19.09.2006.a. määrusega seatud hagi tagamine- täitemenetluse nr. 186/2006/1412 peatamine ja väljamaksete tegemise keelamine täitemenetluse käigus AS-le P. - tühistada. Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).
HAGEJA NÕUE
1.AS G. (edaspidi nimetatud hageja) ja AS P. (edaspidi nimetatud kostja) sõlmisid 21. oktoobril 2005. a maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 (edaspidi Leping), mille kohaselt hagejale väljastati 4 krediitkaarti kostja toodete ja teenuste ostmiseks.
2.06.03.2006. a sõlmisid hageja, kostja ja AS P. notariaalse hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingu (notar Robert Kimmel, notari ametitoimingute raamatu reg.nr 1799)(edaspidi Hüpoteegi leping). Hüpoteegi lepingu punkti 2.2.3 kohaselt tagas Tartus, R. 63 asuvat kinnistut koormav hüpoteek summas 6 900 000 krooni alates hüpoteegi lepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.
3.Kostja on esitanud kohtutäitur Reet Rosenthalile täitemenetluse algatamise avalduse ning oma 10.08.2006. a täitmisteatega teavitas kohtutäitur hagejat täitemenetluse alustamisest. Täitmisteate kohaselt on nõude sisuks põhivõlg 348 852 krooni ning viivisenõue 333 012 krooni, kokku 681 864 krooni, millele lisandub kohtutäituri tasu 70 402,46 krooni.
4.Hageja leiab, et kostja on täitemenetluse algatamise avalduse esitanud alusetult, kuna kostjal puudub lepingust tulenev nõue hageja vastu.
5.Kostja poolt esitatud nõue on põhistatud üksnes kostja poolt arvete esitamisega hagejale. Raamatupidamislik arve teatavasti ei saa olla aga arve adressaadil kohustuse tekkimise aluseks. Antud juhul saab hageja kohustus olla tekkinud üksnes lepingu alusel ja konkreetse kauba vastuvõtmise järgselt. Mistahes kauba üleandmist – vastuvõtmist kinnitavaid dokumente ei ole vaatamata hageja korduvatele järelepärimistele esitatud. Lepingu punk 6.2. kohaselt lasus kostjal kohustus isegi ilma hagejapoolsete sellekohaste nõudmisteta esitada kord kuus tehingute väljavõte. Kostja ei ole oma eelpoolnimetatud kohustust täitnud.
6.Esitatud arvete alusetust ilmestab kõige paremini kostja poolt esitatud arved nr. 252023, 252092, 252093 ja 252094 (koopiad arvetest on esitatud täitemenetluses ja lisatud ka käesolevale hagiavaldusele). Viidatud arvete kohaselt on hageja, kelle omanduses ja kasutuses on 4 sõiduautot, tarbinud novembris 2005.a. bensiinkütust kokku 8312 liitrit, mis teeks võttes arvesse sõiduautode keskmist kütusekulu isegi 10liitrit / 100km, ühe auto keskmiseks läbisõiduks novembrikuus 2005.a. ca. 21 000 km, arvestamata diiselkütust kasutavate autode osakaalu. Viidatud ulatuses sõiduautode kasutamine ja seega ka selles koguses kütuse tarbimine hageja poolt ei ole võimalik ega ka tõenäoline.
7.Lepingu punkti 1.2 kohaselt on maksekaart ettemaksul või krediidil põhinev elektrooniline maksevahend. Poolte vahel oli sõlmitud krediidil põhinev leping. Kokkulepitud krediidilimiit oli 50 000 krooni. Lepingu punktist 1.6 tulenevalt on krediidilimiit piirsumma eesti kroonides, mille ulatuses võib klient teha krediidil põhineva kaardiga tehinguid. Lepingu punkti 1.6. kohaselt on tehinguks kaardi abil kaupade ja teenuste eest tasumine, kusjuures lubatud tehingud ja nende tegemise piirangud lepitakse kokku lepingus. Samas nagu ka eelpoolviidatud on kostja näiteks esitanud hagejale arveid kaupade tarbimise eest 2005.a. novembrikuul summas kokku 213 006,70 krooni s.o. üle nelja korra suuremas summas. Seega isegi juhul, kui kostja esitab tõendid kütuse tarbimise kohta, siis ei ole hageja poolt kütuse (kauba) vastuvõtmine ühes kuus, mille hind ületab 50 000kr mitte hageja lepinguline kohustus kostja ees, vaid hageja lepinguväline kohustus, mis tuleneb alusetust säästmisest või alusetust omandamisest.
8.Isegi, kui asuda seisukohale, et kostja nõue 348 852.- krooni saamiseks lepingu alusel on õigustatud ning hageja on rikkunud lepingulist kohustust tasu maksmiseks, ei saa olla õigustatud viiviste summas 333 012.- krooni tasumise nõue. Nimelt, kui loetakse tõendatuks, et hageja on kostjalt saanud kaupu ja teenuseid arvel näidatud koguses, siis
saab see olla juhtunud ainult kostja poolt oma lepinguliste kohustuste rikkumise tagajärjel. Lepingu kohaselt ei tohtinud kostja müüa hagejale kaupu krediidi arvel rohkem kui 50 000.- krooni eest. Krediidipiiri määramise eesmärk on vältida olukorda, kus kliendi võlgnevus pikaajaliselt suureneb, nagu kasvab ka viiviste summa.
9.Kuna lisaks krediidilimiidi järgimise kohustuse rikkumisele on kostja rikkunud ka Lepingu punktis 6.2 sätestatud kohustust esitada vähemalt kord kuus arvega koos tehingute väljavõte, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja on omapoolsete lepingurikkumistega oluliselt soodustanud viiviste summa suurenemist.
10.Olukord, mil viivise nõue on arvestatud summalt, mis ületab krediidilimiiti, rikub igal juhul kahju tekitamise ettenähtavuse põhimõtet. Seega isegi juhul, kui kostja tõendab konkreetse kütusekoguse üleandmise hageja esindajatele ei oleks hagejale olnud võimalik ette näha, et tema poolt väidetavalt tekitatud võlgnevus võiks ületada 50 000.- krooni ja seega temalt hiljem sissenõutavad viivised võiks arvestada suuremalt summalt, kui seda on 50 000.- krooni.
11.Eelduslikult ei eita kostja pooltevahelist lepingulist praktikat selle kohta, et iga konkreetse tarbimisjuhu järgselt võeti kütuse vastu võtnud isikult allkiri kostja poolt koostatud müügitšekile, millel oli muuhulgas fikseeritud üle antud kütuse kogus, sortiment, kütuse üleandmise aeg jms. Nimetatud tšekid olid koostatud kostja poolt ja jäid pärast hageja esindaja poolt allkirjastamist ka kostja valdusse. Seetõttu jääb hagejale arusaamatuks miks kostja ei ole tšekke esitanud, vaid soovib oma nõuet tõendada kaudsete tõenditega.
KOSTJA SEISUKOHT
1.Kostja müüs hagejale 21.10.2005. a sõlmitud maksekaardi kasutamise lepingu nr 99 alusel kütust ja autokaupu . Vastavalt lepingule esitas kostja hagejale arved müüdud kauba eest tasumiseks. Hageja arveid nõuetekohaselt tasunud ei ole ja võlgneb kostjale arvetel nr 252023, 252092, 252093, 252094, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096, 261114, 261200, 261369, 261506 ja 261507 näidatud ostuhinna.
2.Kostja saatis hagejale faksi teel nõudekirja põhivõlgnevuse tasumise nõudega 09.06.2006. a ning kordusnõudekirja 19.06.2006. a. Vaatamata nõudekirjade esitamisele ei ole hageja võlgnevust tasunud.
3.Vastavalt maksekaardilepingule on kostjal õigus nõuda hagejalt viivitusintressi 0,5% tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.
4.06.03.2006. a sõlmitud hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingu p 2.2.3 alusel on AS-le G. kuuluva, Tartus R. 63 asuva, kinnisasja koormava hüpoteegiga tagatud kõik AS P. nõuded AS G. vastu, mis tulenevad AS P. ja AS G. vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Seega on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad maksekaardi kasutamise lepingust.
5.Hagiavalduses esitatud väide nõude mitteolemasolu kohta on ebaõige, kuna hageja on kostja poolt esitatud arveid aktsepteerinud ning nendes märgitud nõudeid tunnustanud. Nii on hageja seaduslik esindaja poolt allkirjastatud saldode võrdlustabel 30.04.2006. a seisuga, milline saadeti hageja poolt kostjale faksi teel 25.05.2006. a. Samuti on hageja lugenud õigeks ning allkirjastatud kinnituspealdisega kostjale tagastatud saldokinnitused 01.01.2006. a seisuga ja 16.05.2006. a seisuga.
6.Hageja on väitnud, et kostja poolt esitatud arved on muuhulgas ebaõiged seetõttu, et hageja omandis on neli sõiduautot, kuid väidetavalt näiteks 2005. aasta novembris on tarbitud kokku 8 312 liitrit bensiini, mis teeks ühe auto keskmiseks läbisõiduks novembris 21 000 kilomeetrit. Hageja väide tuleks jätta tähelepanuta, kuna hageja kasutada olevate
sõidukite arv ei välista mingil viisil võimalust, et hageja on kasutanud talle väljastatud maksekaarte määramata arvu sõidukite tankimiseks või kütuse muul viisil käitlemiseks.
7.Ebaõige on kostja väide, et maksekaardi kasutamise lepingu järgi oli krediidilimiidiks määratud 50 000.- krooni. Maksekaardi kasutamise lepingust tuleneb, et krediidilimiit 50 000.- krooni kehtib ühe maksekaardi suhtes, kuna hageja kasutas nelja maksekaarti, siis oli üldiseks krediidilimiidiks 200 000.- krooni. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et üldine krediidilimiit oli ainult 50 000.- krooni, siis ei tulene sellest, et kostja ei oleks tohtinud müüja hagejale kaupu ja teenuseid rohkem kui 50 000.- krooni väärtuses. Täielikult ebaõige ja õiguslikult põhjendamata on hageja väide oleks hageja poolt kütuse vastuvõtmine ühes kuus, mille hind ületab 50 000.- krooni hageja lepinguväline kohustus. On ilmselge, et kütuse tankimisel kütusetanklast on poolte tahe ilmselgelt suunatud müügilepingu sõlmimisele mitte lepinguvälise kohustuse tekitamisele. Kaupade ja teenuste müük krediidilimiiti ületavas ulatuses majandustegevuses tegutsevale tarbijale on antud valdkonnas tavapärane praktika.
8.Kui hageja leiab, et kostja ei oleks tohtinud võimaldada hagejale kaupu ja teenuseid krediidilimiiti ületavas ulatuses, siis oleks loogiline, et hageja oleks sellekohase vastuväite esitanud kohe pärast nimetatud asjaolu ilmnemist, s.o hiljemalt 2006. aasta alguses.
9.Alusetu on hageja väide, et kostja on rikkunud „krediidilimiidi järgimise kohustust“. Hageja selline seisukoht ei ole õiguslikult ega majanduslikult põhjendatud. Hageja, majandustegevuses tegutseva äriühinguna, ei saa sarnasele väitele tugineda.
10.Paljasõnalised ja ebaõiged on hageja väited selle kohta nagu ei oleks kostja, vaatamata korduvatele nõudmisetele, esitanud hagejale igakuiselt tehingute väljavõtet. Kostja esitas hagejale maksekaardi tehingute väljavõtte väljatrükid igakuiselt.
11.Hageja on käibemaksukohuslane (reg.nr EE100601587). Seetõttu on hageja olnud kohustatud esitama maksudeklaratsioone igakuiselt, mis omakorda eeldab raamatupidamise algdokumentide pidevat töötlemist ja jälgimist. Hageja tugineb väitele, et kohustust ei olegi tekkinud ca 1 aasta pärast vaidlusaluste kohustuste raamatupidamisarvestuses arvesse võtmisele. Kostja leiab, et hageja selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.
12.Kostja ei nõustu hageja väitega, et maksekaardilepingu punktis 6.4. sätestatud viivise määr (0,5% päevas) on ilmselt liiga suur, kuna majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad nende suhetele kohaldatavas viivisemääras vabalt kokku leppida. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine. Hageja ei ole tõendanud, et viivis on kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.
13.Kostja nõustub hageja väitega, et üheks viivise eesmärgiks on pakkuda lepingupoolele hüvitist selle eest, et ta ei ole saanud kasutada raha, mis oleks tema käsutuses nõuetekohase täitmise korral. Siinjuures on asjakohatu ja asjatundmatu hageja viide selle kohta nagu oleks kostjal kogu 2005. aasta jooksul olnud kasutada piisavalt rahalisi vahendeid. Samuti jääb arusaamatuks hageja väide, et kostjal oli vajadusel kindlasti võimalik saada krediidiasutusest laenu ja mitte kõrgema aastaintressiga kui 10%. Ainuüksi kostja majandusaasta aruande põhjal ei ole võimalik sellist järeldust teha. Samuti ei ole kostja kohustatud võtma laenu selleks, et vältida hageja rikkumisest tekkivat kahju.
KOHTUISTUNG
Kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Ainus kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendav dokument saab olla allkirjastatud kviitung. Kütusekaardid asusid kostja tanklas. Kaardi kasutaja sai tanklast kaardi, kasutas seda, allkirjastas kviitungi ja andis kaadri tanklasse tagasi. Hagejal on kahtlus, et kostjal oli võimalus maksekaarte iseseisvalt kasutada. Ühtegi fakti, et kostja võis kaarte kasutada teada ei ole, kuid hagejal väitel on tal selles osas põhjendatud kahtlus (tl 136). Hagejal puudus endal igasugune arvestus krediitkaardi alusel ostetud kaupade ja teenuste osas. Kaardi vahetu tarbijal oli endal õigus otsustada, kas ta hoiab alles tšeki teise eksemplari või ei (tl 137). Hageja ei eita oma tarbimist vaid soovib selgeks teha tegelikult tarbitud kütuse koguseid (lk 121). Keskmine tarbimine võis olla 5 000.- krooni kuus. Hageja võtab omaks, et ühelegi arvele ei ole õigeaegselt vastuväiteid esitatud (tl 137). Hageja ei vaidlusta arvete aritmeetilist summat ja viiviste aritmeetilist arvestust (tl 137). Hageja loobub nõudest kostja vastu täitekulude väljamõistmiseks. Kostja vaidleb hagile vastu. Tanklas oli kaarditerminal. Terminal söötis müügitehingu fikseerimiseks välja tšeki. Osaliselt korjati tšekid kokku. Osa tšekke on allkirjastatud ja osa ei ole, praktika ei olnud selles osas järjepidev. Samuti ei ole kõiki tšekke olemas, mistõttu kostja ei esita segaduste vältimiseks ka olemasolevaid tšekke. Kostjal puudub info selle kohta, et krediitkaarte hoiti tanklas. Kostja nõustub, et lepingu p. 4.2 järgi on kliendi kohustus kviitung allkirjastada ja kviitungid olid 2 eksemplaris. Müügikviitungid ei omanud hageja ja kostja praktikas suurt tähendust. Arveldused käisid arvete alusel. Raamatupidaja koostas arved igakuiste terminaliandmete alusel. Hageja seaduslik esindaja on saldoteatise allkirjastamisega kinnitanud arved 30.04.2006. a seisuga. Ühtegi saldoteatist ei ole vaidlustatud, seetõttu pole kostja säilitanud kütusemüügi tšekke.
KOHTU SEISUKOHT
1.Asjas puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 21.10.2005. a maksekaardi kasutamise lepingu nr 99, mille alusel väljastas AS P. AS-le G. neli maksekaarti.
2.06.03.2006. a sõlmisid hageja, kostja ja AS P. notariaalse hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõiguslepingu (tl 12-16). Lepingu punkti 2.2.3 kohaselt tagas Tartus, R. 63 asuvat kinnistut koormav hüpoteek summas 6 900 000 krooni alates hüpoteegi lepingu sõlmimisest kostja kõiki nõudeid hageja vastu, mis tulenevad kostja ja hageja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Vastavalt lepingu punktile 3.1.2. jäi kehtima kinnistu igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele.
3.Kohus leiab, et õige ei ole hageja väide nagu oleks hageja kohustused kostja ees 50 000.krooni ületavas osas lepinguvälised kohustused, kuna vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule oli hagejal õigus saada kaupu ja teenuseid krediidilimiidi, s.o 50 000.- krooni, ulatuses. Maksekaardilepingus kokku lepitud krediidilimiidi ületamine iseenesest ei saa
olla aluseks lepingulise suhte muutumiseks lepinguväliseks. Pooled ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaupade ja teenuste tarbimisel krediidilimiiti ületavas osas oleks poolte tahe maksekaardilepingu täitmiseks muutunud.
4.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 järgi täidetakse TMS alusel muuhulgas nõudeid, mis tulenevad notariaalselt sõlmitud kokkuleppest, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Kohus on seisukohasel, et poolte ja AS P. osavõtul 06.03.2006. a sõlmitud hüpoteegi üleandmise, hüpoteegi seadmise lepingu muutmise ja asjaõigusleping on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. Seega oli kostja vähemalt formaalselt õigustatud pöörduma kohtutäituri poole täitemenetluse algatamise avaldusega ning vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada kas kostja nõue on ka sisuliselt põhjendatud.
5.Pooltel ei ole vaidlust selles, et maksekaardilepingu alusel kütuse tankimine ja autokaupade omandamine hageja poolt tekitas poolte vahel müügilepingulised õiguslikud suhted. VÕS § 208 lg 1 järgi kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Müügilepingu järgi on müüja seega eelkõige kohustatud asja valduse ja omandi ostjale üle andma ning ostja on kohustatud asja vastu võtma ja selle eest tasu maksma. Maksekaardilepingu punktist 6.2. nähtub, et hagejal tekkis kohustus maksta tasu kostjalt omandatud kütuse ja kaupade eest tehingule järgneval kuul vastavalt kostja poolt esitatud arvele ja tehingute väljavõttele. Hageja on tunnistanud, et kostjaga sõlmitud maksekaardilepingu alusel on ta saanud kaupu ja teenuseid, kuid vaidleb vastu selle, et tarbimine on toimunud kostja poolt näidatud mahus.
6.Kostja on esitanud avalduse 681 864.- krooni sissenõudmiseks hagejalt täitmenetluses hagejale kuuluva kinnistu arvel. Nõudest 348 852.- krooni moodustab põhivõlg ja 333 012.- krooni viivis. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud arved (tl 50-63), saldode võrdlustabeli 30.04.2006. a seisuga (tl 64-66), saldokinnituse 01.01.06 (tl 67-69) , saldokinnituse 16.05.06 (tl 70-71) ja kontoväljavõtte hageja poolt teostatud krediitkaardimaksete kohta (tl 140-153). Kostja on rajanud oma nõude aritmeetilise arvestuse hagejale esitatud arvetel näidatud summadele.
7.Hageja väitel saab ainus kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendav dokument poolte suhetes olla allkirjastatud kviitung kauba saamise kohta. VÕS § 95 lg kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (kviitungi). Hageja väitel on viidatud säte küll dispositiivse iseloomuga, kuid maksekaardilepingu punktis 4.2. on sarnane regulatsioon. Kohus hageja sellise seisukohaga ei nõustu. Nii VÕS §-s 95 lg 1, kui ka maksekaardilepingu punktis 4.2. sätestatud kviitungi andmise kohustuse eelduseks on võlgniku sellekohane nõue. Täitmise kviitungi väljaandmise korra kehtestamise eesmärk on eelkõige tagada isiku õigus saada tõend täitmise kohta ja sellest ei saa tuletada keeldu täitmist muude tõenditega tõendada isegi juhul, kui täitmise kviitung on välja antud. Kostja väitel ei olnud poolte praktika müügitšekkide allkirjastamisel järjepidev ning osa müügitehingute toimumine on võimalik müügitšekkidega tõendada, kuid kõik tšekid ei ole säilinud. Kohus leiab, et VÕS §-s 95 lg 1 nimetatud täitmist tõendava kviitungi puudumisel on kostjal õigus tõendada oma kohustuse täitmist teiste tõenditega. Tunnistaja T.K. ütlustega selle kohta, millisel viisil tema, OÜ A. esindajana, maksekaarti kostja tanklas kütuse tankimisel kasutas, ei saa tõendada poolte praktikat maksekviitungite võimalikul allkirjastamisel.
8.Kohus nõustub hageja seisukohaga selles, et hagejale esitatud arved ning saldokinnitused 01.01.2006. a ja 16.05.2006. a seisuga ei saa olla võlasuhte tekkimise aluseks ning seetõttu iseenesest ei kinnita hageja kohustusi kostja ees. Nimetatud saldokinnitused on allkirjastatud hageja raamatupidaja poolt. Ka kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et
tavapäraselt saab raamatupidaja kontrollida saldokinnituses toodud võla saldo vastavust äriühingule esitatud arvetega ega kontrolli sealjuures nõude tegelikke õiguslikke aluseid.
9.30.04.2006. a saldode võrdlustabeli on hageja poolt allkirjastanud hageja juhatuse liige A.S. . Võrdlustabelis on muuhulgas eraldi ridadena välja toodud kostja arved hagejale nr 252023, 252092, 252093, 252094, 252095, 252116, 261005, 261025, 261096, 261114, 261200 ja 261369. Hageja ei ole vaidlustanud seda, et on kostja arved kätte saanud. Samas on hageja nõustunud sellega, et pooled on vahetanud saldokinnitusi ning, et saldode võrdlustabel on allkirjastatud hageja juhatuse liikme poolt. Seega on tuvastatud, et 30.04.2006. a saldode võrdlustabeli kinnitamise ajaks oli hageja teadlik kostja nõudest tema vastu ja nõustus sellega saates vastava kinnituse ka kostjale.
10.VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on märkinud (RKTK 3-2-1-21-06), et VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne).
11.Kohus leiab, et 30.04.2006. a saldode võrdlustabeli kinnitamise asjaoludest, eelkõige sellest, et hageja ei ole tähtaegselt kostja arvetele ühtegi kirjalikku vastuväidet esitanud ning jätkas samal ajal maksekaartide kasutamist, tuleb 30.04.2006. a saldode võrdlustabeli kinnitamist lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks. Eelnevast tuleneb, et 30.04.2006. a saldode võrdlustabelis toodud arvete osas tuleb rakendada nn pööratud tõendamiskoormist, s.t hageja oleks pidanud tõendama, et kostja nõuet ei ole tekkinud või see ei ole tekkinud esitatud mahus. Tuleb eeldada, et kostjal on nõue hageja vastu saldode võrdlustabelis näidatud ulatuses, s.o nende arvete osas, mis on hagejale esitatud maksekaarditehingute eest perioodil 21.10.2005. a, s.o maksekaardilepingu sõlmimisest, kuni 30.04.2006. a.
12.Hageja on omaks võtnud, et ta on saanud kostjalt kütust ja autokaupu, kuid jätnud täpsustamata millises ulatuses. Kohus on juhtinud hageja tähelepanu oma väidete täpsustamise vajadusele (tl 137). Hageja esindaja väitel puudus hagejal endal igasugune arvestus maksekaartidega tehtud tehingute osas. Sellest tulenevalt on kohus andnud hagejale võimaluse põhjendada vastuväiteid kostja nõudele hageja varasema keskmise tarbimise kaudu (tl 137). Hageja hinnangul võis tema igakuine keskmine tarbimine kostjalt saadud kaubagruppide osas olla 5 000.- krooni kuus. Hageja pole oma väidete tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Hageja väitel asusid kütusekaardid kostja tanklas ning hagejal on kahtlus, et kostjal oli võimalus maksekaarte iseseisvalt kasutada. Ühtegi fakti, et kostja võis kaarte kasutada teada hageja esitada ei oska. Kohus leiab, et hageja väited keskmise tarbimise ja võimaliku maksekaardipettuse osas on paljasõnalised, tõendamata ning kohtul ei ole võimalik neile otsuses tugineda. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja nõuet hageja vastu ei ole või, et seda ei ole esitatud ulatuses. Tunnistaja T.K ütlustega tema poolt tangitud kütuse koguste osas ei saa tõendada hageja kütuse tarbimist. Tunnistaja ütluste järgi ei tea ta midagi V.G. või A. S tarbimise kohta.
13.Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud kontoväljavõtted hageja poolt teostatud krediitkaardimaksete kohta perioodil 01.01.2006. a kuni 30.06.2006. a. Väljavõtted
kajastavad kuude lõikes iga maksekaardiga tehtud kõiki tehinguid. Väljavõttest nähtub, et tehinguid on tehtud kolme maksekaardiga: 9233 6223 7001 1554 AS G. Honda 665TDH, 9233 6223 7001 5985 AS G. S. A ja 9233 6223 7001 6033 AS G. G. Väljavõttel näidatud maksekaartide numbrid langevad kokku maksekaartide lepingu järgi hagejale väljastatud maksekaartide numbritega. Ka hageja esindaja väitel oli A. S ja V. S maksekaartide kasutajaks (tl 137). Tunnistaja T.K. ütluste järgi töötas AS-s G. A. N, kellel oli roheline Honda džiip. Samuti on väljavõttes toodud hulgalised detaile iga üksiku tarbimisjuhu kohta (tehingu aeg, kaup, kogus, hind), mis andis hagejale võimaluse tõendi ebausaldusväärsuse näitamiseks selles toodud andmete ümberlükkamise kaudu. Hageja ei ole pidanud vajalikuks tõendit sisuliselt vaidlustada, vaid esitanud üldise vastuväite, leides, et tõend ei ole usaldusväärne, sest sellest ei nähtu milliste andmete alusel on andmebaas koostatud. Sellega on hageja ise loonud olukorra, milles kohtul ei ole sisuliselt võimalik hinnata tõendi usaldusväärsuse vastu esitatud väiteid. Eeltoodud põhjustel on kohus on seisukohal, et kontoväljavõte on tõendina usaldusväärne ja loeb sellega tõendatuks hageja tehingud maksekaartidega 2006. aasta mais ja juunis. Nimetatud tehingute osas on kostja esitanud hagejale arved nr 261506 ja 261507. Kohus märgib, et kontoväljavõttel kajastatud andmed maksekaartidega teostatud tehingute kohta ei lange täpselt kokku hagejale esitatud arvetel näidatud summadega. Hageja pole pidanud vajalikuks kostja nõudele selles osas vastuväiteid esitada. Arvetel nr 261506 ja 261507 näidatud summad kokku on väiksemad, kui sama perioodi kohta konto väljavõttel kajastud tehingute summa, seega on lahknevus arvandmetes hageja kasuks. Kuna hageja vastuväiteid konkreetsetele tehingutele esitanud ei ole ja arved on hagejale esitatud väiksemas ulatuses, siis lähtub kohus vaidluse lahendamisel hagejale esitatud arvetel näidatud summadest.
14.Vastavalt VÕS §-le 113 lg 8 Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja väitel on maksekaardilepingu punktis 6.4. fikseeritud viivisemäär ebamõistlikult suur. Kohus sellise väitega ei nõustu. Õige on kostja väide, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud võivad nende suhetele kohaldatavas viivisemääras ise vabalt kokku leppida. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ja seetõttu tühine. Samale seisukohal on asunud ka riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-166-05. Samuti on õige, et hageja ei ole tõendanud, et viivis on kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur.
15.Hageja väitel rikub olukord, kus viivise nõue on arvestatud krediidilimiiti ületavalt summalt kahju tekitamise ettenähtavuse põhimõtet. Kohus leiab, et hageja väide on asjakohane ja põhjendatud. Viivisenõude vähendamise otsustamisel omab olulist tähtsust, maksekaardilepingus fikseerinud hageja krediidilimiidi suurus. Kostja väitel tuleneb maksekaardilepingust, et krediidilimiit 50 000.- krooni kehtib iga maksekaardi suhtes eraldi ja üldine krediidilimiit on seega 200 000.- krooni (tl 43). Hageja väitel ei olnud iga maksekaardi suhtes eraldi krediidilimiiti kehtestatud ja 50 000.- krooni kehtis üldise krediidilimiidina (tl 100). Kohus nõustub hageja seisukohaga krediidilimiidi suuruse osas. Poolte vahel 21.10.2005. a sõlmitud maksekaardilepingu esimesel lehel on ära toodud hagejale väljastatud nelja maksekaardi numbrid ja eraldi real krediidilimiit – 50 000.krooni (tl 9). Maksekaardinumbrite juures ei ole mingit viidet krediidilimiidile. Samuti ei ole krediidilimiidi juures nimetatud täiendavaid tingimusi, millest tuleneks, et krediidilimiidi summat tuleb arvestada iga maksekaardi suhtes eraldi. Lepingu punktis
1.6.on antud krediidilimiidi mõiste – krediidilimiit on piirsumma eesti kroonides, mille
ulatuses võib klient teha krediidil põhineva kaardiga tehinguid (tl 10). Kohus on seisukohal, et lepingut tuleb tõlgendada selliselt, et krediidilimiidi summa on seotud isiku, mitte maksekaardiga. Seetõttu tuleb lugeda krediidilimiit 50 000.- krooni üldiseks krediidilimiidiks poolte suhetes maksekaardilepingu alusel.
16.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja, olles teadlik sellest, et krediidilimiit on ületatud, jätkas kütuse müüki hagejale maksekaardilepingu alusel. Kostja jätkas kütuse müüki ka pärast seda, kui hageja oli sattunud viivitusse talle esitatud arvete tasumisel. Seega on kostja ise käitunud viisil, mis suurendas hageja võlgnevust kostja ees, kuigi kostja ei olnud sunnitud selliseks käitumiseks ja tal oleks olnud võimalik võla suurenemine ära hoida. Vastavalt VÕS §-le 76 lg 2 tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttes. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole viivisenõude esitamisel käitunud hageja suhtes hea usus, kuna on loonud ise võimaluse viivise nõude suurendamiseks. Nimetatud motiividel on põhjendatud kostja viivisenõude vähendamine. Viivist tuleb arvestada krediidilimiidi summalt, s.o 50 000.- kroonilt.
17.Tulenevalt kostja poolt esitatud viivise arvestusest (tl 134) ületaks krediidilimiidilt arvestatav viivis põhivõla suuruse. Riigikohus on leidnud, et põhivõlga ületava viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja põhjendama viivisenõuet (RKTK 3-2-1-66-05). Võlausaldaja peab tõendama kahju olemasolu põhivõlast suuremas ulatuses. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta kas ja millises ulatuses tal hageja makseviivituse tagajärjel kahju tekkis. Seetõttu tuleb viivise nõuet täiendavalt vähendada krediidilimiidi summani, s.o 50 000.- kroonini.
18.Eeltoodu alusel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja tunnistada täitemenetlus täiteasjas nr 186/2006/1412 lubamatuks 283 012.- krooni viivisenõude ulatuses. Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldamata jätta.
19.TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on rahuldanud hagi osaliselt tunnistades täitemenetluse lubamatuks 283 012.- krooni osas ja lubades täitemenetlust 398 852.- krooni osas. Kohus on seisukohal, et hagi rahuldatud osa on ligilähedane poolele hagihinnast, seetõttu tuleb pooltel kanda menetluskulu võrdsetes osades.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.