Asjaõigus › Omandiasjad

2-17-5693 riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

B. R. pankrotihaldur Raivo Piirla esitas 10.04.2017 Pärnu Maakohtule hagiavalduse A. L. vastu tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt Pärnu Maakohus algatas 14.12.2015 B. R. (isikukood xxxxxxxxxxx) pankrotimenetluse (tsiviilasi nr xxxxxxxx xxxx) ja kuulutas xx xx xxxx määrusega välja B. R. (edaspidi ka võlgnik) pankroti ning määras pankrotihalduriks Raivo Piirla. Hageja sõlmis 09.01.2013 kinkelepingu oma alaealise poja A. L.ga, kelle esindajana tegutses viimase ema L. L.. Kinkelepinguga kinkis hageja kinnistu, registriosa nr xxxxxxx, Xxxxxxxx talu, asukohaga XXXXXXXX xxxxxxx, Xxxxxxxx xxxx Xxxxxxxxx xxxx. Pärnu Maakohtu 28.09.2015 määrusest tsiviilasjas nr xx xx xxxx nähtub, et kinnistu väärtus hindamisakti alusel oli 3800 eurot. 30.11.2015 A. L. esindajad, tema vanemad - isa B. R. (isikukood xxxxxxxxxxx) ja ema L. L. (isikukood xxxxxxxxxxx), sõlmisid kinnistu registriosa nr xxxxxxx vahetuslepingu ja asjaõiguslepingu A. K. (K., isikukood xxxxxxxxxxx) ja A. (K., isikukood xxxxxxxxxxx). Lepingu kohaselt vahetasid pooled kinnistud selliselt et A. K. ja A. said Xxxxxxxx talu kinnistu, registriosa nr xxxxxxx, ühisomanikeks ja A. L. Xxxx kinnistu, registriosa nr xxxxxx, Xxxxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx xxxxxxx, omanikuks. Võlgnik sõlmis 04.10.2004 laenulepingu nr 04-478281-EL AS-iga Swedbank (edaspidi võlausaldaja nr 1) Kuna võlgnik ei suutnud laenulepingust tulevaid kohustusi täita, sõlmiti võlausaldajaga nr 1 26.09.2013 võlatunnistus ja kohesele sündtäitmisel allumise kokkulepe, mille p 1.1.2. järgi võlgnes võlgnik võlausaldajale nr 1 kokku 26 427,98 eurot, kokkuleppe kohaselt kohustus võlgnik tasuma 12 800 eurot, kohustus jäi võlgniku poolt täitmata Võlausaldaja nr 1 pankrotimenetluses esitatud võlanõue on kaitstud 03.05.2016. Võlgnik jättis endale xx xx xxxx võetud kohustuse täita laenulepingust nr 04-478281-EL tulenevad kohustused AS Swedbank ees (Pärnu Maakohtu xx xx xxxx määrus tsiviilasjas nr. x xx xxxxx, p 3.2.), täitmata. N. M. (edaspidi võlausaldaja nr 2) täitis kohustuse AS Swedbank ees summas 12 800 eurot ja võlausaldaja 2 kasuks on 11.juuni 2015 kohtuotsusega tsiviilasjas x-xxxxxxx võlgnikult välja mõistetud 13 946,48eurot. Vaatamata asjaolule, et võlgnik oli juba alates 2011.a makseraskustes ega suutnud võlausaldajate ees oma kohustusi nõuetekohaselt täita, võõrandas (kinkis) võlgnik 09.01.2013 oma vara oma lapsele A. L.le. Hageja leiab, et kuivõrd võlgnik pidi olema teadlik oma raskest majanduslikust seisundist, sõlmitigi kõnealune kinkeleping vaid selleks, et „aegsasti“ end varatuks muuta. Pankrotimenetluses kaitstud nõuete järgi moodustavad võlgniku kohustused 28 846,58 eurot. Kinnistu kinkimise tõttu muutus võlgnik maksejõuetuks, kinnistu oli ainus hagejale kuuluv registrisse kantud väärtuslik vara, millele oli võimalik pöörata sissenõuet. Kinketehinguga kahjustas hageja võlausaldajate huve. Eeltoodu alusel ja tuginedes PankrS §-le 109 lg-le 1, § 111 lg 1 p-le 2 ja § 117 lg-le 1 on kõik eeldused 09.01.2013 sõlmitud kinkeleping tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Kinkeleping on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada, oluline ei ole kingisaaja tegelik rikastumine vaid kinkijale kuuluva varalise väärtuse loovutamine kingisaajale. Kinkeleping on oma olemuselt tasuta leping vastusooritust saamata. Pooled hindasid vara väärtuseks 3800 eurot, seega vähenes võlgniku vara vähemalt 3800 euro võrra. Kinkimise ajal olid võlgnikul kohustused võlausaldajate ees ja varast loobumine vastusooritust saamata on ilmselgelt võlausaldajate huve kahjustav tehing PankrS § 109 lg.1 tähenduses. A. L. on alaealine laps, keda tehingu tegemisel esindas seaduslik esindaja perekonnaseaduse § 120 lg 1 alusel L. L.. A. L. vanemad on isa B. R. ja ema L. L., seega on nii A. L. kui L. L.

2-17-5693 võlgniku lähikondsed PankS§ 117 lg 1 tähenduses. Kinkelepinguga võlgnik loobus täielikult oma varast. Asjaolu, et enne ja pärast kinkelepingu sõlmimist muutus võlgnik maksejõuetuks, on tõendatud asjaoludega, et võlgnik ei täitnud AS-i Swedbank ja N. M. ees oma kohustusi. Hageja poolt kostjale kinnistu võõrandamine on võlausaldajate huve kahjustav. Kinkelepingu kehtetuks tunnistamine on täielikult põhjendatud. Riigikohus on oma lahendis 3.11.2008.a. 3-2-1-90-08 p.12 selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Kostjale kuulunud vara on vahetuslepingu alusel kostja valdusest välja läinud. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. PankrS § 119 lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Arvestades faktilisi asjaolusid kogumis, pidid kostja seaduslikule esindajale tagasivõitmise aluseks olevad asjaolud teada olema. Kuivõrd käesolevaks hetkeks on kostja kinkelepinguga omandatud vara ümber vahetatud, ei ole tal võimalik seda tagastada. Sellest tulenevalt nõuab hageja saadu hüvitamist tehingu väärtusest tulenevalt, s.o 3800 eurot.

KOSTJA VASTUS

Kostja on seisukohal, et tagasivõtmise hagi on aluseta ning see tuleks jätta läbi vaatamata. Kostja hagi õigeks ei võta ja hagiavalduses tema vastu esitatud nõudeid ei tunnista. Sellest lähtuvalt ei ole esitatud nõuete lahendamine kompromissi või kokkulepetega mõeldav. Kostja hagi ei tunnista ja selle tagasi lükkamiseks esitab alljärgnevad faktiväited. 04.10.2004 sõlmiti Swedbank AS-i ja N. R. (nüüd M., ik xxxxxxxxxxx) vahel laenuleping nr 04478281-EL, milles B. R. (ik xxxxxxxxxxx) osales kaaslaenusaajana. Xx xx xxxx lahutati B. R. ja N. R. vahel 2000.a sõlmitud abielu. Xx xx xxxx kinnitas Tartu Maakohus oma kohtumäärusega tsiviilasjas nr x xx xxxxx endiste abikaasade vahelise kompromissi, mille kohaselt jäi B. R. lahusvaraks muu hulgas ka XXXXXXXX maakonnas Xxxxxxxx xxxxxx Xxxxxxxxx xxxxs asuv Xxxxxxxx talu katastrinumbriga xxxxx:xxx:xxxx, registriosa xxxxxxx, üldpinnaga 3,22 ha. 26.09.2013 sõlmiti Pärnu notar A.R. büroos allkirjastatud ja kinnitatud B. R. ja Swedbank AS vaheline võlatunnistus ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe nr 1882. Kokkuleppe kohaselt jäi 4.10.2004 laenulepingust nr 04-478281-EL tulenevast võlajäägist 26 427 eurot ja 98 senti B. R.lt kohese sundtäitmisega sissenõutavaks võlasummaks 12 800 eurot. 20.11.2015 esitas B. R. Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks seoses võimetusega täita talle esitatud finantsnõudeid. B. R. kinnitusel talle kuuluvat realiseerimiskõlblikku vara ei ole ning sissetulek on nõuete täitmiseks ebapiisav. 14.12.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr xxxxxxxx xxxx võttis Pärnu Maakohtu kohtunik Ivika Sillaots pankrotiavalduse menetlusse, nimetas ajutiseks pankrotihalduriks Raivo Piirla ja seadis B. R.le käsutuskeelu talle kuuluva vara osas. Xx xx xxxx kohtumäärusega (pankrotimäärus) tsiviilasjas nr xxxxxxxx xxxx kuulutas Pärnu Maakohtu kohtunik Ivika Sillaots välja B. R. pankroti. Pankrotimääruses toodud ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt ei olnud 18.12.2015 seisuga võlgniku omandis kinnisvara. Talle varem kuulunud kinnistud XXXXXXXX vallas Saarekülas olid võõrandatud 2013.aastal – Xxxxxxxx õu (registriosa xxxxxxx) ja Xxxxxxxx talu (registriosa xxxxxxx). Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt avaldab ta arvamust, et puuduvad andmed B. R. poolt tahtliku maksejõuetuse põhjustamise kohta. 03.05.2016 toimus Tallinnas x xxxxxx x-x B. R. võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolek, mille

2-17-5693 protokollist nähtub, et selle teade oli avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded. Koosolek otsustati läbi viia võlgniku osavõtuta. Kohal viibis ainult üks väidetav võlausaldaja, B. R. endine abikaasa N. M.. Protokollist ei nähtu, kas ja mil viisil on pankrotihaldur püüdnud koosoleku toimumisest teavitada võlgnikku (PankrS § 79 lg 1 ja 4). Pankrotistunud B. R. ei ole rikkunud kohtu poolt seatud käsutuskeeldu, sest pankrotimenetluse ajal andis ta pankrotihaldurile teada talle kuuluvast kahest tõuloomast, kes arvati pankrotivara hulka. Xx xx xxxx sündis A. L., kelle isa on B. R. ja ema on L. L.. 9.01.2013 kinkis isa oma pojale kinnistu, mille kohta on koostatud Pärnu notar A.K. büroos notariaalne kinnistu kinkeleping (asjaõigusleping) nr 49. Kinke esemeks oli Tartu Maakohtu xx xx xxxx kohtumäärusega tsiviilasjas x xx xxxxx kinnitatud kompromissi kohaselt kinkija omandisse tulnud XXXXXXXX maakonnas Xxxxxxxx xxxxxx Xxxxxxxxx xxxxs asuv Xxxxxxxx talu katastrinumbriga xxxxx:xxx:xxxx, registriosa xxxxxxx, üldpinnaga 3,22 ha. Xx xx xxxx tegi Pärnu Maakohtu kohtunik Toomas Talviste määruse hagita perekonnaasjas tsiviilasja numbriga xx xx xxxx, millega anti nõusolek alaealisele A. L.ile kuuluva kinnisvara vahetamiseks samaväärse vastu. Nõusolekut taotlesid A. L.i vanemad L. L. ja B. R.. Asja arutamisele oli kaasatud ka eestkosteasutusena xxxxx Vallavalitsus. 30.11.2015 sõlmiti XXXXXXXX notar K.K. büroos mitme osapoolega leping (registrinumbriga 2683), mille tulemusel sai A. L.i omandisse Pärnu maakonna xxxxx valla Xxxxxxxx xxxxs asuv Xxxx kinnistu katastritunnusega xxxxx:xxx:xxxx, üldpindalaga 20570 m2. Vastavalt Pankrotiseaduse § 2 mõttele rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vastu, füüsilisest isikust võlgnikule antakse võimalus vabaneda oma kohustustes ja selgitatakse välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Sama seaduse § 55 lõigetest 1 ja 2 nähtuvalt peab pankrotihaldur lisaks võlausaldajatele kaitsma ka võlgniku õigusi ja huve. Pankrotimäärusest (xx xx xxxx) nähtuvalt oli ajutine pankrotihaldur Raivo Piirla välja selgitanud võlgniku kohustused ja varad, seal hulgas ka võlgnikule varasemalt kuulunud varad ja/või nende puudumise ning jõudnud järeldusele, et võlgnik B. R. maksejõuetus on põhjustatud liigsete finantskohustuste võtmisest. Määrusest tulenevalt ei olnud ajutine pankrotihaldur tuvastanud asjaolusid, mis oleks viidanud pankroti väljakuulutamist taotlenud B. R. poolt toime pandud kuriteo tunnustega teole ega ei nähtu seost maksjõuetuse tekkimise ja 2013.aastal B. R. poolt XXXXXXXX maakonnas XXXXXXXX vallas Xxxxxxxxx xxxxs asuva kahe kinnistu, Xxxxxxxx õu (registriosa nr xxxxxxx) ja Xxxxxxxx talu (registriosa nr xxxxxxx) võõrandamise vahel. Pankrotimäärusest ei nähtu vajadust algatada 2013.aastal võõrandatud kinnistute tagasivõtmist. Pankrotihaldur hagejana vassib ka faktidega. Hagiavalduse õiguslikes alustes läheb ta vastuollu enda poolt ajutise pankrotihaldurina esitatud aruandes toodud seisukohaga, et võlgniku (B. R.) maksejõuetus on põhjustatud liigsete finantskohustuste võtmisest (p.5), kuid hagiavalduses (p 2.1.) esitab ta maksejõuetuks muutumise põhjusena kinnistu, kui ainukese registrisse kantud väärtusliku vara kinkimise. Hageja ei esita põhjendust, miks talle juba pankrotimenetluse algusest teada olnud kinnisasja kinkimine on nüüdseks muutunud maksejõuetuse põhjustanud tehinguks. Samas eksitab ta kohut väitega, et kinkimise hetkel oli B. R. kingitud kinnistu ainus talle kuulunud registrisse kantud väärtuslik vara. Tegelikult võõrandas B. R. 2013.aastal kaks talle kuulunud kinnistut. Ka see asjaolu oli hagejale tema 7.jaanuari 2016 koostatud aruandest nähtuvalt teada. Kinkimine toimus 9.01.2013, seega rohkem kui ühe aasta jooksul enne ajutise pankrotihalduri nimetamist (14.12.2015) kohtu poolt ja sellest tulenevalt ei saa seda eelduslikult käsitleda võlausaldajate huve kahjustavaks (PankrS § 111 lg 2). Ajutise pankrotihalduri aruandest kohtule ei nähtu, et B. R. oleks maksejõuetuks muutunud kinnistu kinkimise tõttu (PankrS § 111 lg 1 p 2). Alles 10.aprilli 2017 hagiavalduses leiab hageja, et kuivõrd võlgnik pidi olema teadlik oma raskest majanduslikust seisundist, sõlmitigi kõnealune kinkeleping vaid selleks, et „aegsasti” end varatuks muuta. Selline avaldus viitab pahatahtlikkusele, sest kõik hagiavalduse aluseks olevad asjaolud olid pankrotihaldurile teada ka kohtule koostatud aruande esitamise ajal 7.jaanuaril

2-17-5693 2016. Ühestki pankrotimenetluses halduri poolt koostatud dokumendist ei nähtu, kas ja kuidas on välja selgitatud B. R. maksujõuetus tema enda poolt 20.11.2015 kohtule esitatud pankrotiavaldusele eelneval perioodil. Pankrotihalduri poolt hagiavalduses asjaolu pähe esitatud väide, et võlgnik oli juba 2011.a makseraskustes ega suutnud võlausaldajate ees oma kohustusi nõuetekohaselt täita, pole millegagi tõendatud. B. R. majanduslikku seisundit 2011.aastal pole käsitletud pankrotimenetluses ega sellekohaseid selgitusi pole pankrotihaldur temalt ka küsinud. Selliste kallutatud väidete aluseks saavad olla vaid endise abikaasa N. M. poolt pahatahtlikult ja millegagi kinnitamata väljaütlemised. Seega võib hagist nähtuvalt käsitleda pankrotihalduri erapoolikust ühe võlausaldaja kasuks ja juttugi ei saa olla enam kõikide võlausaldajate võrdsest kohtlemisest või võlgniku huvide ja õiguste kaitsmisest. Ükski B. R.le enne pankrotiolukorra tekkimist esitatud nõue ei ole ega olnud seotud või tagatud kinnisvaraga. Seega ei saa oma vara kinkimist pojale (09.01.2013) käsitleda ka PankrS § 36 lg 5 mõttes võimalike tulevikus tekkivate nõuete (14.12.2015) käsutamisena. Tagasipööramatuks tehinguks olnuks mitmeid sobivamaid varatuks muutumise võimalusi. B. R. ei ole, vastupidiselt hageja kinnitusele, ennast „aegsasti” varatuks muutnud. Tavapärane kingitus, mis kinke tegemise hetkel vastas võlgniku majanduslikule olukorrale, ei ole tagasivõetav (PankrS § 111 lg 4). Hageja pole püüdnud välja selgitada, milline oli pankrotistunud B. R. majanduslik olukord hagis viidatud 2011. aastal ega ka kinnistu pojale kinkimise ajal. Seega on sellekohased väited paljasõnalised ja alusetud. Samuti ei ole hageja püüdnud tuvastada pankrotiolukorra tekkimise asjaolusid. Käesolevas vastuses ei pea kostja vajalikuks seda halduri eest teha, kuid asjakohane on tõendada, et selline kinkimine ei olnud kinkija seisukohalt majanduslikult koormav. Kingituse tegemise ajal 9.jaanuaril 2013 töötas B. R. xxxxxxxxx xxxxx xxxxxx tegutseva AS xxxxxxxxx freespingi operaatorina ja omas seega korrapärast sissetulekut. Ka kinnistu kinkimise järgselt tasus ta korrapäraselt pangavõlga vastavalt võimalustele 15 kuni 600 euro suuruste summadena. Oma tütrele R. R.le kinkimiseks ostis 18.05.2014 noore eesti tõugu täku xxxxxx hinnaga 1500 eurot ja vanemale pojale R. R.le kinkimiseks 04.04.2014 eesti raskeveo täku xxxxxx hinnaga 1000 eurot. Mõlemad hobused olid pankrotiolukorra tekkimisel veel B. R. omandis ja ta andis sellise vara olemasolust pankrotihaldurile teada ega hakanud neid varitehingutega peites ennast varatuks tegema. Hobused on pankrotihalduri poolt realiseeritud 11.04.2016 avaliku enampakkumise kaudu. Seega on alusetu ja kontrollimata hageja väide, et kinnistu kinkimisega muutus B. R. maksejõuetuks. Pankrotihaldur on oma 10.aprilli 2017 hagiavalduses kohut eksitavalt väitnud, et võlgnik sõlmis 04.10.2004.a. laenulepingu nr 04-478281-EL AS-ga Swedbank ja suutmatuse tõttu nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi täita, sõlmiti 26.09.2013.a võlatunnistuse ja kohese sundtäitmise kokkulepe. Väiteid on hageja poolt tõendatud valikuliselt ja kohtule on esitatud vaid viimati nimetatud võlatunnistuse dokumentaalne tõend. Tegelikult sõlmis 2004. aastal tookordse nimetusega AS Hansapank laenulepingu N. R. (nüüd N. M.) ja B. R. osales kaaslaenajana. Haldur ei ole asjaolusid välja selgitanud või on lähtunud vaid ühe pankrotimenetluse võlausaldaja N. M. antud valikulistest ja pahatahtlikest selgitustest, mida võib käsitleda PankrS § 55 lõigetesse 1 ja 2 pealiskaudse suhtumisena. Võlgnikuks panga ees sai B. R. alles 2011.aastal mais toimunud endiste abikaasade vahel ühisvara jagamise käigus, kui ta nõustus endiste abikaasade vahelise kompromissiga, mille xx xx xxxx kinnitas Tartu Maakohus oma kohtumäärusega tsiviilasjas nr x xx xxxxx. Peale kompromissi sõlmimist selgus, et laenu saanud N. R. oli pikema aja jooksul oma võla tagasimakse kohustuse täitmata jätnud. Hageja poolt viidatud võlatunnistus sõlmiti AS Swedbank ja B. R. vahel alles 26.09.2013 ja sellest ei nähtu võlgniku soovimatust või suutmatust pangalaenust tulenevaid kohustusi täita, kuid tõendatud on tema kinnitust asjaolule, et võlgnevuse suurus on kaksteist tuhat kaheksasada (12 800) eurot. Haldur ei ole pankrotimenetluse käigus püüdnud välja selgitada xx xx xxxx kohtumäärusega kinnitatud B. R. ja N. R. (nüüd N. M.) ühisvara jagamist kui võlgnevuse tekkimise alust ega ka 2004.aastal laenu võtnud N. M. enda rolli B. R. maksejõuetuks kujunemisel.

2-17-5693 Kuigi xx xx xxxx toimunud ühisvara jagamise ja 14.12.2015 ajutise pankrotihalduri nimetamise vahele jääb selgelt lühem ajavahemik, kui seadusest tulenev 5 aastat (PankrS 112 p 2), pole kostjale arusaamatuks jäävatel kaalutlustel pankrotihaldur avaldanud soovi ühisvarast N. M. lahusvaraks läinu tagasivõtmiseks pankrotivara hulka. Kostja käsitleb hageja kinkelepinguga saadud vara tagasivõtmise nõuet pahatahtliku ning kallutatuna, sest esitatud materjalidest nähtub, et pankrotihaldur ei ole ühetaolise ja proportsionaalse hoolsusega suhtunud kõikidesse pankrotimenetluse käigus selgunud või selgitamist vajavatesse asjaoludesse. Vastasel juhul oleks haldur saanud esitada kõik võimalikud nõuded omaalgatuslikult juba oluliselt varem ja kõikidele tagasivõitmise suhtes hüpoteetiliselt perspektiivsetele tehingutele (nt ühisvara jagamine, laenulepingust tulenevate kohustuste ümberjagamine, teise kinnisasja võõrandamine). Kui haldur oleks püüdnud välja selgitada pankrotistunud isiku tegeliku majandusliku olukorra varasemal ajal, oleks tal olnud ilmne, et kinke tegemisele ei järgnenud kinkija maksejõuetust ja ta oli võimeline suuremateks väljaminekuteks ka oma ülejäänud laste heaks. Kostja ei ole nõus talle kingitusena õiguspärasesse omandisse tulnud vara arvelt kandma pankrotimenetluses välja selgitatud kohustusi, sest 09.01.2013 kingitusena võõrandatud kinnisvara ei olnud ega saanudki olla kinkijal 2015.aasta novembriks välja kujunenud pankrotiolukorra põhjustajaks. Menetluskulud tuleb jätta hagiavalduse esitaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

2-17-5693

2-17-5693

2-17-5693 maksejõuetuse põhjuste kohta arvamuse ka lõpparuandes. Kohus märgib pankrotimenetluse lõpetamise määruses, kas maksejõuetuse tekkimise põhjuseks oli kuriteo tunnustega tegu, raske juhtimisviga või muu asjaolu (PankrS § 163 lg 5).

2-17-5693 pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kuna kostjale kingitud kinnistu on vahetustehingu tagajärjel kolmandate isikute heauskses omandis ning kinnistu väljaandmine on võimatu, tuleb kostjal PankrS § 119 lg 3 alusel hüvitama kinnistu väärtuse, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kohus on tuvastanud, et alaealise kostja seaduslik esindaja vähemalt pidi kinkelepingu sõlmimise ajal teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja on kinke pankrotivõlgnikult saanud vastusooritust tegemata. Seega on kostja kohustatud B. R. pankrotivarasse hüvitama kinke väärtuse, 3800 eurot.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.