Muud › Muud hagiasjad

lg.1 p.8 kehtestatud korras. Notariaalse tõestamise nõude mittetäitmisel kohustus ostja tasuma müüjale täiendavat leppetrahvi võlgnetava summa kolmekordses suuruses. 25.11.2004 esitas hageja arve nr. 11339R, mille järgi tuli kostjal tasuda 20 000 liitri diiselkütte eest 219 008 krooni hiljemalt 24.01.2005. 29.12.2004 esitas hageja kostjale arve nr. 11592R, mille järgi tuli kostjal tasuda 20 000 liitri diiselkütte eest 215 940 krooni, hiljemalt 28.02.2005 Kostja hagejale nimetatud kauba eest ei tasunud, vaatamata hageja meeldetuletustele. Samuti ei teatanud kostja hagejale, mis oleks olnud sobiv aeg hageja nõude notariaalseks tõestamiseks. 05.05.2005 esitas hageja kostjale, tulenevalt pooltevahelise lepingu p.-st 4.3., leppetrahvi nõude summas 1 304 844 krooni. Kostja omapoolset lepingujärgset kohustust ettenähtud tähtajaks ega ka enne pankroti väljakuulutamist ei täitnud. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul 15.02.2006 vaidles kostja vastu hageja nõudele, mis tuleneb tasumata kütusearvetest, osaliselt viiviste osas summas 284 776.46 krooni, rakendades seaduses sätestatud viivisemäära. Kostja ei tasunud ostetud kauba eest, viivise määraks vastavalt pootlevahelisele lepingu punktile 4.2 oli 0,5% päevas võlgnetavalt summalt. Esimese arve puhul oli kostja viivituses ostuhinna tasumisega alates 25.01.2005, see on 153 päeva (kuni pankroti väljakuulutamiseni ). Seega on vastavalt lepingu punktile 4.2. viiviseks 167 541.12 krooni. Teise arve tasumisega oli kostja viivituses alates 28.02.2005 s.o. 199 päeva, mis tähendab, et viivistena oleks tulnud tasuda 128 848.30 krooni. Hageja on koostanud ka viiviste arvutamise kalkulatsiooni.VÕS § 5 sätestab, et seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. Pooltevaheline leping ei ole vastuolus heade kommetega või avaliku korraga, samuti ei riku ta isiku põhiõigusi. Seega oli kostjal lepingut sõlmides lubatud kõrvale kalduda VÕS §-s 94 toodud intressimäärast. VÕS § 113 lg.1 sätestab, et rahalise kohustuse täitimisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7% aastas. Kui lepingus on ette nähtud kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja leiab, et viivisena makstav summa on igati mõistlik ning kostja pidi sellega lepingut sõlmides arvestama. Leping on vastavalt VÕS §-le 8 lg.2 lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lisaks on hageja nõue tagatud hüpoteegiga 1. järjekohal võlgniku kinnistule, asukohaga xxxx, summas 2 250 000 krooni, mis tuleneb 20.12.1999 sõlmitud ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise lepingust ja 10.09.2004 sõlmitud laenulepingust nr. 9500023910410 ja kommertspandiga 1. järjekohal võlgniku vallasvarale, summas 2 500 000 krooni, vastavalt kommertspandi seadmise lepingule 20.12.1999. Sellest tulenevalt palub hageja kohtul tunnustada täiendavalt esimese järgu nõudena ka viivise nõuet summas 296 025.42 krooni. Haldur vaidles vastu ka leppetrahvi nõudele summas 1 304 844 krooni, tuginedes VÕS § 103 lg.2. Võlausaldaja esitas avalduse nendevahelise võlasuhte notariaalseks tõestamiseks kostja juhatuse liikmele M T 29.04.2005, kes sai selle samal päeval allkirja vastu ka kätte. Juhatuse liige ei saanud lepingu sõlmimisel ette näha pankrotimenetluse algatamist. Hageja on seisukohal, et pankrot ei saa olla vääramatuks jõuks ning see ei vabanda võlgnikupoolset kohustuse rikkumist. Vabandatavus tähendab, et kohustuse rikkumise kaasa toonud asjaolu on väljaspool võlgniku mõjuulatust, VÕS vääramatu jõu mõiste hõlmab igasuguseid asjaolusid, mis võivad olla takistuseks kohustuste täitmisel ja mille ületamist või mille tagajärgede kõrvaldamist ei saa võlgnikult oodata. Võlgniku vastustussfääri kuulub eelkõige tema enda majandustegevus. Kuna pankrotistumine on otseselt seotud majandustegevusega, siis peab iga äriühingut loov mõistlik isik sellega arvestama. Seega on halduri viide nimetatud sättele ja rikkumise vabandatavusele asjakohatu.

Hageja nõustub halduri väitega, et võlgnikul oli keelatud tehingute tegemine ilma ajutise halduri nõusolekuta. Samas on hageja seisukohal, et mitte miski ei takistanud kostja juhatuse liikmel ajutist haldurit sellest teavitamast ja hagejaga ühendust võtmast. Kui seda ei tehtud, siis sellega on põhjustatud kostjale kahju ja kostja võib esitada juhatuse liikme vastu kahjunõude. Omavahelised kommunikatsiooniprobleemid ei mõjuta aga kolmandate isikute õigusi ja seega palub hageja täiendavalt tunnustada nõuet kostja vastu esimese järgu nõudena summas 1 304 844 krooni. Haldur on vaidlustanud ka OÜ Malsena nõude tunnustamise järku. OÜ Malsena juhatuse liige M M on kostja nõukogu liige. Halduri väitel oli seega OÜ Malsena võlausaldajana teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ning nõude loovutamisega isikule, kelle nõue on tagatud pandiga, tagas endale paremad võimalused nõude rahuldamiseks võrreldes teiste võlausaldajatega. Hageja selgitab, et tema sõlmis OÜ-ga Malsena nõude loovutamise lepingu, mille alusel on kostja võlausaldajaks hageja. Halduri poolt esitatud asjaolust ei olnud ega pidanudki hageja olema teadlik. Hageja nõue on tagatud hüpoteegiga 1. järjekohal võlgniku kinnistule. Vastavalt PankrS § 153 lg.1 p.1 rahuldatakse esimeses järgus võlausaldajate pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi 2 lõikes sätestatud ulatuses. Haldur ei ole vaidlustanud seda, et nõue on esitatud tähtaegselt, samuti ei ole vaidlust selle üle, et nõue on tagatud pandiga. Seega puudub kostjal seaduslik alus tunnustada hageja poolt OÜ-lt Malsena nõude loovutamise teel omandatud nõuet teises järgus ja hageja palub seda tunnustada 1 järgus. Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt sätestab VÕS § 5, et seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. AS Saurix Petroleum ja OÜ Viru Leib vahel sõlmitud leping ei ole vastuolus heade kommete või avaliku korraga, samuti ei riku ta isiku põhiõigusi. Seega oli OÜ-l Viru Leib lepingut sõlmides lubatud kõrvale kalduda VÕS § 94 toodud intressimäärast. VÕS § 113 lg.1 sätestab, et rahalise kohustue täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivise määr, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja leiab, et viivisena makstav summa on igati mõistlik ning kostja pidi sellega lepingut sõlmides arvestama. Kuna leping on aga vastavalt VÕS §-le 8 lg.2 lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, siis on kostja kohustatud tasuma hageja nõude täitmisega viivitamise eest intressi lepingus toodud ulatuses ning kostja väited on alusetud. Seega hageja ei nõustu, et viivisenõue on liiga suur. Hageja ei nõustu ka selle kostja väitega, et leppetrahvi nõue on põhjendamatu, sest poolte vahel sõlmitud lepingus nähti selline kohustus ette. Vastavalt VÕS §-le 8 lg.2 on lepingud täitmiseks kohustuslikud. Kostja seaduslik esindaja on seadnud leppetrahvi nõude eelduseks kahju tekkimise, märkides, et võlasuhte notariaalse vormistamise ja sundtäitmise kokkuleppe eesmärgiks oli võlanõude rahuldamine täitemenetluses. Halduri väitel peatab kohus vastavalt PankrS §-le 17 lg.3 ajutise pankrotimenetluse algatamisel võlgniku suhtes toimuva sundtäitmise ja seega ei oleks saanud ka juhul, kui sundtäitmise kokkulepe oleks sõlmitud, sundtäitmist läbi viia. Hageja kinnitab, et leppetrahvi tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole kahju tekkimine, vaid kohustuse rikkumine, leppetrahvi kokkulepe võimaldab vältida tegelikult tekkinud kahju tõendamiskoormise jagamist või selle kandmist, kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas tegelikult kahju tekkis. Leppetrahv on eelkõige tagatis, mis peaks kindlustama kohustuse täitmise võlgniku poolt. Sellest tulenevalt ei ole õigustatud kostja seadusliku esindaja seisukoht, et leppetrahv tuleb siduda reaalse kahjuga. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust oli hageja seda õigustatud nõudma, sest kostja esindaja ei tulnud oma kohustust täitma notaribüroosse. Oleks tegemist olnud täitedokumendiga, oleks tõepoolest täitemenetlus seoses ajutise pankrotimenetluse läbiviimisega peatatud. Kuna aga kostja esindaja ei ilmunud vastavat dokumenti vormistama, esitab hageja leppetrahvinõude

pankrotimenetluses ning et hageja nõue on tagatud kommertspandiga, siis palub hageja seda nõuet tunnustada täies ulatuses esimese järgu nõudena. Notariaalse kokkuleppe vormistamine ei oleks mingilgi määral kahjustanud võlgniku huve. Vastupidi, selline notariaalne kokkulepe oleks välistanud võimaluse nõuda leppetrahvi. Pankrotihalduri nõusolek nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks ei olnud vajalik, sest nimetatud kokkuleppe tulemusena ei oleks vähenenud võlgniku vara ja seda notariaalset vormistamist ei saa käsitleda käsutamistehinguga PanrS § 20 ja 36 tähenduses. Juhul kui nimetatud kokkuleppe alusel oleks alustatud täitemenetlust, oleks halduril olnud võimalus seoses pankrotimenetlusega koheselt nõuda nimetatud menetluse peatamist ja/ või lõpetamist. Seega ei ole võlgniku poolt kohustuse rikkumine vabandatav ja leppetrahvi nõue vastavalt lepingule on põhjendatud. Haldur vaidles vastu OÜ-lt Malsena omandatud nõude, summas 335 204.96 krooni, tunnustamisele I järgus, väites, et tegemist ei ole pandiga tagatud nõudega. VÕS § 167 lg.1 sätestab, et nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustusest tulenevad õigused, sealhulgas õigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Kommertspant ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga, mistõttu saab ja seaduse kohaselt tulebki see üle anda uuele võlausaldajale. Nimetatud sätte teisest lausest tuleneb, et nõude loovutamisel ei lähe mitteaktsessoorsed tagatised (mille hulka kuulub ka kommertspant) ja kõrvalkohustustest tulenevad kohustused automaatselt üle uuele võlausaldajale, vajalik on eraldi käsutus. Vastav käsutus on ka tehtud, kuna hageja ja AS SEB Eesti Ühispank sõlmisid kommertspandi loovutamise lepingu. Selgusetuks jääb kostja seadusliku esindaja väide, et tegemist ei ole pandiga tagatud nõudega sellest tulenevalt, et pankrotiotsuse tegemise ajal ei kuulunud nimetatud nõue hagejale. Kommertspandiseaduse § 1 lg.2 sätestab, et kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega. KPS § 3 sätestab, et kommertspandiga on pandisumma ulatuses tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kommertspandiga koormatud vara müümist nõude rahuldamiseks välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, pandipidaja poolt kommertspandiga koormatud vara omaniku eest tasutud kindlustusmaksed ning muud kõrvalnõuded. Kuna hagejal olid nõuded kostja vastu ning hageja kasuks oli seatud registerpant, siis ei ole põhjendatud OÜ-lt Malsena loovutamise teel saadud nõude tunnustamine II järgus. Asjaolu, et hageja omandas nõude pärast pankroti väljakuulutamist, ei oma tähtsust, kuna ei pankrotiseaduses ega ka VÕS-s ei ole sätestatud, et pankrotimenetluse korral ei või isikud, kellel on nõuded pankrotivõlgniku vastu, neid nõudeid loovutada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Määravaks on nõuete esitamise aeg pankrotimenetluses ning kui nõue on esitatud õigeaegselt ning see nõue on pandiga tagatud, kuulub see rahuldamisele I järgus. Samast põhimõttest, et kommertspant tagab ka tagatise (kommertspandi) omandanud isiku nõuded, lähtus ka pankrotihaldur, kuna ta tunnustas hageja lepingust nr. 266 tulenevat nõuet I järgus. Hageja leiab, et kostja seaduslik esindaja on vääralt tõlgendanud PankrS § 93 lg.1. VÕS § 82 lg.7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. OÜ Malsena nõude aluseks olevate arvete tasumise tähtajad olid saabunud enne pankroti väljakuulutamist ( viimase arve nr. M-000111 tasumise kuupäev oli 09.01.2005), mistõttu on täidetud PankrS § 93 toodud tingimus nõude esitamiseks kostja vastu. Nõude loovutamine ei mõjuta mingilgi viisil nõude sissenõutavust- kui nõue oli sissenõutav enne selle loovutamist, siis on ta sissenõutav ka pärast seda, vahetunud on ainult võlausaldaja. Haldur vaidles vastu ka OÜ-lt Malsena omandatud nõudest tulenevale viivisesummale 160 324.25 krooni. Haldur leidis, et nimetatud nõude tunnustamiseks on hagejal vajalik esitada eraldi OÜ Malsena ja OÜ Viru Leib vahel sõlmitud intressikokkulepe, kuivõrd OÜ Malsena nõue tulenes OÜ Polaris Liising nõudest kostja vastu. Samuti vaidles haldur vastu viivisenõude tunnustamisele, väites, et viivisenõue ei olnud pandiga tagatud pankroti väljakuulutamise ajal.

Hageja on seisukohal, et eraldi intressikokkuleppe sõlmimise nõudmine on vastuolus VÕS § 167 lg.1 ja lg.3-ga. VÕS § 167 lg.1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ja nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustusest tulenevad õigused. Nimetatud sättest tuleneb, et intress, sh. viivitusintress kui aktsessoorne kõrvalkohustus, läheb nõude loovutamise korral automaatselt uuele võlausaldajale üle. Seega ei olnud vajalik sõlmida eraldi intressikokkulepet OÜ Malsena ja kostja vahel. VÕS § 167 lg.3 sätestab, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Seda sätet on oma lahendis nr. 3-2-1-132-04 analüüsinud ka riigkohus ning on märkinud, et ”seega lähevad nõude loovutamisel või ka seadusjärgsel üleminekul uuele võlausaldajale üle ka kõik kõrvalnõuded, s.t. võlgnik ei peaks nõude üleminekust saama privilegeeritud, nagu ta ei tohi VÕS § 171 järgi nõude loovutamisest saada ka kahjustatud.” Sellest tulenevalt kuulub ka viivisenõue tunnustamisele esimese järgu nõudena. Repliigi korras lisas hageja, et haldur on lepingu nr. 266 alusel nõuet tunnustanud ja kuivõrd antud kaasuses on sama lepingu alusel vaidluse all vaid samast lepingust tulenev leppetrahvi nõue, siis ei ole kohane enam öelda, et seda ei saa tunnustada. Nõuet saab tunnustada tervikuna. Samamoodi on alusetu väita, et kirjad on fiktiivsed, sest istungi protokollides T poolt omaksvõetu kinnitab vastupidist. Kostja pole tõendanud kirjade fiktiivsust, seda saanuks ehk tõendada M.T vande all ülekuulamise käigus saadava tõendiga, kuid selle tõendi kogumisest on kostja loobunud. Kostja vastuväited 10.04.2006 esitatud kirjaliku vastuse kohaselt kostja OÜ Viru Leib (pankrotis) haldur hagi ei tunnista. Loovutuse teel omandatud AS SEB Eesti Ühispank nõudest: Seisuga 28.06.2005 võlgnes kostja AS-le SEB Eesti Ühispank 1 137 331 krooni ja see tulenes poolte vahel 10.02.2004 sõlmitud laenulepingust nr. 9500023910410. Hageja omandas selle nõude 30.06.2005 Nõude - ja kommertspandi loovutuslepingu alusel, mille p. 2.4. kohaselt läks nõue hagejale üle hetkel, kui kommertspandiregistrisse on tehtud kanne selle lepinguga loovutatava kommertspandi ülemineku kohta. Vastav kanne tehti 05.07.2005, seega omandas hageja selle AS SEB Eesti Ühispank nõude 05.07.2005. Loovutaja saatis loovutamisteate kostjale 06.07.2005. Nimetatud loovutuslepingu p.1.1. kohaselt oli kostja varale kommertspandiregistrissse 03.01.2000 esimesele järjekohale kantud kommertspant AS SEB Eesti Ühispank kasuks summas 2 500 000 krooni. Lepingu p. 3.1 kohaselt loovutas AS SEB Eesti Ühispank hagejale ka kostja varale seatud kommertspandi. 20.12.1999 sõlmitud kommertspandi lepingu p. 3 (1) kohaselt on kommertspandiga ”tagatud pandipidaja kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud või sõlmitavatest laenu- ja garantiilepingutest ja nende lisadest, sealhulgas kostja ja pandipidaja vahel 20.12.1999 sõlmitud laenulepingust nr. 9500206979910 ja selle lisadest tulenevad nõuded. Tagatud on ka kõik tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, samuti nende nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, sundtäitmise kulud, kindlustushüvis, kommertspandi registrisse kandmisest ja kustutamisest tekkivad kulutused, kulud notarile ja registripidajale.” Kostjale ei ole teada, et seda tagatiskokkulepet oleks muudetud. Kostjale kuulus xxxx asuv kinnistu, millele oli seatud 1 järjekoha hüpoteek AS SEB Eesti Ühispank kasuks. 30.06.2005 sõlmiti hageja ja AS SEB Eesti Ühispank vahel teinegi leping: hüpoteegi üleandmise ja asjaõigusleping. Selle lepingu p.3.1 kohaselt andis pank hüpoteegi üle hagejale, vastav kanne kinnistusraamatus on tehtud 05.07.2005.

Üleantud hüpoteek seati 20.12.1999 AS Saile, kostja ja AS SEB Eesti Ühsipank vahel sõlmitud tervikvara ostu-müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepinguga. Selle lepingu p. 9 sätestas: ”Käesoleva hüpoteegiga on tagatud kõik hüpoteegi pidaja nõuded, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja vahel sõlmitud või sõlmitavatest laenulepingutest ja nende lisadest, sealhulgas ka hüpoteegipidaja ja OÜ Viru Leib vahel 20.12.1999 sõlmitud laenulepingust nr. 9500206979910 tulenevad nõuded, samuti ka tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded, nende nõuete sissenõudmisest tulenevad kulutused, sundtäitmise kulud, kindlustushüvis, hüpoteegi sissekandmisest või omanikule tagasiloovutamisest tulenevad kulutused ja kulud notarile ning kinnistusametile.” Tervikvara ostu-müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu poolena käsitletavas lepingus märgitakse, et AS -i Eesti Ühispank nimetatakse selles lepingus edaspidi hüpoteegipidajaks. Kostjale ei ole teada, et seda tagatiskokkulepet oleks muudetud. Loovutuse teel omandatud OÜ Malsena nõudest: Seisuga 28.06.2005 võlgnes kostja OÜ-le Malsena väidetavalt 495 529.21 krooni ja see tulenes sellest, et OÜ Malsena müüs kostjale teraviljasaadusi, mille eest kostja jättis tasumata. Osa võlast (160 324.25 krooni) oli OÜ Malsena intressinõue kostja vastu. Intressi arvutamise aluseks oli asjaolu, et kostja ei tasunud arveid õigeaegselt. Hageja omandas selle nõude 07.07.2005 vastava lepingu alusel. Lepingu p. 3.1. kohaselt pidi tasumine nõude eest toimuma pärast raha saamist kostja pankrotipesast. Haldurile pole esitatud lepingut, mis tõendaks intressikokkuleppe sõlmimist OÜ Malsena ja kostja vahel. Halduri ettekirjutuse peale selline leping esitada, saadeti talle OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahel sõlmitud ostu-müügileping 200402 Hageja enda nõuetest: Seisuga 28.06.2005 võlgnes kostja hagejale väidetavalt 2 035 817.42 krooni, sellest põhivõlg 434 948 krooni, viivisevõlg 296.025.42 krooni ja leppetrahvivõlg 1 304 844 krooni. Põhivõlg tulenes sellest, et hageja müüs kostjale kaks partiid diiselkütet. 25.11.2004 tarnis hageja 20 000 liitrit diiselkütet hinnaga 219.008 krooni ja 29.12.2004 samuti 20 000 liitrit diiselkütet koguhinnaga 215 940 krooni. Diiselkütte eest tasumise tähtaeg oli vastavalt 24.01.2005 ja 27.02.2005. Kostja ei tasunud. Põhivõla nõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka 28.06.2005, kui kuulutati välja kostja pankrot, pandiga tagatud. Viivise arvestamiseks annab aluse poolte vahel 28.10.2004 sõlmitud leping nr. 266, mille p. VI.2 kohaselt maksab ostja müüjale maksetähtajast mittekinnipidamise korral viivist 0,5% maksmata summast päevas. Viivise arvestamine algas kauba eest tasumise tähtajal vastavalt 24.01.2005 ja 27.02.2005 ning lõppes 28.06.2005, kui kuulutati välja kostja pankrot. 25.11.2004 esitatud arve eest arvutas hageja viivist 153 päeva eest, kogusummas 167 541.12 krooni (1095.04 krooni päevas). 29.12.2004 arve eest arvutas hageja viivist 119 päeva eest, kogusummas 128 484.30 krooni (1079.70 krooni päevas). Viivisenõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka kostja pankroti väljakuulutamise ajal 28.06.2005 pandiga tagatud. Pooltevahelise lepingu nr. 266 p. VI .3 kohaselt kohustus ostja müüja esimesel nõudmisel tõestama nõude aluseks oleva lepingulise suhte notariaalselt, millega ostja kohustuks alluma kohesele sundtäitmisele. Kohustuse mittetäitmise tagas leppetrahv. Leping nägi ette ostja mittesüülise vastutuse. Kostja ajutise pankrotimenetluse ajal 29.04.2005 esitas hageja kostja juhatuse liikmele M T ettepaneku notariaalse lepingu sõlmimiseks koos kohese sundtäitmise sätte lülitamisega lepingusse. Väidetavalt kostja ei ilmunud 04.05.2005 notariaalset lepingut sõlmima. 05.05.2005 esitas hageja leping punktile VI.3 tuginedes kostjale leppetrahvinõude summas 1 304 844 krooni. Leppetrahvinõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka 28.06.2005, kui kuulutati välja kostja pankrot, pandiga tagatud.

Tunnustatud ja tunnustamata nõuetest: Haldur ei esitanud hageja nõuetele vastuväiteid 1. järgus summas 1 583 527.96 krooni ja 2.järgus summas 335 204.96 krooni. Haldur ei vaielnud vastu AS-lt SEB Eesti Ühispank omandatud nõudele ega selle rahuldamisjärgule, samuti hageja enda põhivõla nõudele ega selle rahuldamisjärgule. Nii moodustab 1 järgus tunnustatud nõudest 1 137 331 krooni AS-lt SEB Eesti Ühispank omandatud nõue, 219 008 krooni ja 215. 940 krooni diiselkütte müügist tulenev nõue ning 11 248.96 krooni seadusjärgne viivisenõue.

hageja on arvutanud OÜ-lt Malsena omandatud põhinõudelt intressi 0,25% päevas. Intressinõude tõendamiseks on kostjale esitatud OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vaheline ostumüügileping, mis ei saa luua kostjale kohustusi. 3)Viivisenõue on liiga suur: VÕS § 113 lg.8 ja § 162 lg.1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Halduri arvates on hageja poolt pankrotimenetluses esitatud viivise summa ebamõistlikult suur ja kuulub seetõttu vähendmisele. Kostja majanduslik seisund on halb. Kostja ja tema võlausaldajate õigustatud huvi on, et kõiki võlausaldajaid koheldaks võimalikult võrdselt. Juhul, kui ühel võlausaldajatest on õnnestunud saavutada soodsam kokkulepe viivise määra suhtes, eelistab see seda võlausaldajat teistele võlausaldajatele. Halduri arvates on antud juhul mõistlik rakendada seadusjärgset viivisemäära ja sellest tulenevalt jättis haldur ka seda ületava viivisenõude tunnustamata. Haldur palub kohtul viivist vähendada summani, mis võrdub seaduses toodud viivisemäära alusel arvutatud intressiga ja sellisel juhul hageja nõue rahuldamisele ei kuuluks, sest seaduses toodud määras on hageja viivisenõue juba tunnustatud. Juhul, kui kohus siiski tunnustab hageja viivist suuremas summas, palub haldur seda tunnustada 2.järgu nõudena 4)Leppetrahvi nõue on põhjendamatu: kostjal ei olnud 29.04.2005 enam võimalik täita notariaalse kokkuleppe vormistamise nõuet, sest tema suhtes oli algatatud pankrotimenetlus. Isegi, kui tal oleks see olnud võimalik, ei oleks seda kohest sundtäitmist olnud võimalik läbi viia ajutise pankrotimenetluse tõttu. Seega ei tekitanud 29.04.2005 nõude mittetäitmine hagejale mitte mingisugust kahju ja nõude mittetäitmise sanktsioneerimine leppetrahviga on kohatu. Kui kohus leiab, et leppetrahv kuulub rakendamisele, palub haldur leppetrahvi VÕS § 162 lg.1 alusel vähendada ja tunnustada seda 2 järgu nõudena. 16.04.2007 vormistatud (kohtusse saabunud 23.04.2007) seisukoha järgi on hageja esitanud nõudeavalduse, mis koosnes: 1) hageja algupärasest nõudest OÜ Viru Leib vastu, 2) AS SEB Eesti Ühispank algupärasest nõudest võlgniku vastu, mille hageja omandas loovutuse teel 30.06.2005, 3) OÜ Malsena algupärasest nõudest võlgniku vastu, mille hageja omandas loovutuse teel 07.07.2005. Nendest kolmest algupärasest nõudest vaid üks- AS SEB Eesti Ühispank nõue oli OÜ Viru Leib pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud. Kaks ülejäänud nõuet olid 28.06.2005 seisuga pandiga tagamata ja selles osas vaidlus puudub. Vaidlus puudub ka selles, et hageja omandas nii AS SEB Eesti Ühispank nõude kui ka OÜ Malsena nõude pärast pankroti väljakuulutamist. Hageja omandas ka AS SEB Eesti Ühispank nõude asjaõiguslikud tagatised pärast pankroti väljakuulutamist. Hageja arusaam, et tema pandiga tagamata nõue muutub pandiga tagatuks, kui see toimub nõuete esitamiseks kehtestatud tähtaja jooksul, on ekslik ja ei põhine PanrkS §-des 42 ja 93 sätestatul. Nimetatud sätetest tuleneb, et nõuded esitatakse ja kaitsakse sellisena, nagu need olid pankroti väljakuulutamise ajal. Kui nõue oli pankroti väljakuulutamise ajal tagatud pandiga, siis tunnustatakse see nõue pandiga tagatud nõudena, kui nõue ei ole pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud, siis tunnustatakse see nõue pandiga tagamata nõudena. See põhimõte ei keela nõuete loovutamist pankrotimenetluse ajal, kuid pandiga tagatud nõude omandamine ei muuda võlausaldaja muid, pandiga tagamata nõudeid pandiga tagatuks. Kostja leiab, et kommertspandilepingus sätestatud tagatiskokkulepe sisaldab lepingu pooltega seotud piirangu (pandiga olid tagatud vaid AS SEB Eesti Ühispank ja OÜ Viru Leib vahelistest kokkulepetest tulenevad nõuded) ja lepingu iseloomuga seotud piirangu (pandiga olid tagatud vaid laenu- ja garantiilepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded). Hageja on jätnud arvestamata

tagatiskokkuleppe teise lause. Hageja väidab, et tagatiskokkuleppe teisest lausest tulenevalt on tagatud kõik hageja nõuded omaniku vastu, hoolimata sellest, millistest lepingutest see nõue tuleneb ja kelle vahel see leping on sõlmitud. Kostja on seisukohal, et tagatiskokkuleppe esimest ja teist lauset tuleb tõlgendada koos. Esimene lause fikseerib, millest peab nõue tulenema (” ..pandiga on tagatud...kõik nõuded, mis tulenevad...”), et see oleks pandiga tagatud, teine lause selgitab, et see esimeses lauses nimetatud lepingutest tulenev nõue on pandiga tagatud ka juhul, kui see nõue on tingimuslik ja tekib alles tulevikus. Lisaks pandiga tagatud nõude laadi selgitamisele annab tagatiskokkuleppe teine lause edasi KPS § 3 teise poole mõtet ( ”kommertspandiga on.. tagatud...võla sissenõudmise kulutused, pandipidaja poolt kommertspandiga koormatud vara omanike eest tasutud kindlustusmaksed ning muud kõrvalnõuded”). Isegi kui asuda seisukohale, et tagatiskokkuleppe teist lauset tuleb tõlgendada esimesest eraldiseisvana, siis ei anna see alust lugeda hageja nõuet pandiga tagatuks. Arvestades hüpoteegi ja kommertspandi regulatsiooni sarnasust ning riigikohtu poolt otsuses nr. 3-2-1-41-04 avaldatut, on kostja seisukohal, et ka kommertspandi puhul tuleb kommertspanti reguleerivate sätete mõtte kohaselt kaitsta omaniku huvi olla kindel kommertspandi eseme vastutuse ulatuses ja eeldada, et kommertspandi ese vastutab omaniku ja pandipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Pandipidajana tuleb Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-119-04 kohaselt mõista isikut, kellega omanik sõlmis pandilepingu, s.o. AS SEB Eesti Ühispank. Selleks, et AS SEB Eesti Ühispank oleks saanud nõuet loovutada hagejale, ei olnud vaja võlgniku nõusolekut. Selleks aga, et hageja omandatud pandiõigus tagaks lisaks AS SEB Eesti Ühispangalt omandatud nõudele ka muid hageja nõudeid kostja vastu, tuleb hageja ja kostja vahel sõlmida tagatiskokkuleppe muutmise kokkulepe. Sellist kokkulepet sõlmitud ei ole. Seega tagab kommertspant vaid kostja ja AS SEB Eesti Ühispank vahel sõlmitud lepingutest tulenevaid nõudeid. OÜ-lt Malsena oleks hageja saanud omandada intressinõude juhul, kui OÜ Malsena ja kostja vahel oleks intressi arvestamises kokku lepitud. Antud juhul pole sellise intressikokkuleppe sõlmimine tõendatud. Selliseks intressikokkuleppeks ei saa olla OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vaheline kokkulepe, mille hageja vastuseks halduri ettekirjutusele esitas. See kokkulepe reguleerib üksnes seda, mis tingimustel OÜ Malsena müüs kaupa OÜ-le Polar Liising. Ekslik on hageja seisukoht, et viivist ei saa vähendada, kui pooled on vastavas viivises kokku leppinud. Kohtul on õigus diskretsiooni alusel, lähtudes VÕS § 113 lg.8 ja 162 lg.1, viivist vähendada, kui see on ebamõistlikult suur. Kostja jättis hagejale tasumata 25.11.2004 arve summas 219 008 krooni, tasumise tähtaeg oli 24.01.2005 ja jättis tasumata 29.12.2004 arve, summas 215 940 krooni, tasumise tähtaeg oli 27.02.2005. Pankroti väljakuulutamise ajaks oli kostja viivitanud nimetatud arvetest esimese tasumisega 5 kuud ja teise tasumisega 4 kuud. Kostja on seisukohal, et sellise pikkusega viivituse eest viivis summas 296 025.42 krooni on ebamõistlikult suur, eriti arvestades põhinõude suurust 434 948 krooni. Hageja arvutas viivist määras 0,5 % päevas. Arvestades selle ümber aastaseks perioodiks, saame viivise määraks 182,5%, mis on ebamõistlikult suur viivisemäär ( võrdluseks- Ego kaardi intress on 17,9 % aastas, pankade krediitkaardi intress on 16% aastas, pankade viivisemäär tagamata nõuete puhul on 0,2 % päevas). Pankrotistunud võlgniku ja tema võlausaldajate õigustatud huvi on, et võlausaldajaid koheldaks võimalikult võrdselt. Haldur rakendas kõigi võlausaldajate võrdsuse tagamiseks seadusjärgset viivisemäära ja selles osas on hageja viivisenõuet ka tunnustanud. Ekslik on hageja seisukoht, et leppetrahvinõuet ei saa vähendada, kui pooled on leppetrahvis kokku leppinud. Kostja leiab, et VÕS § 162 lg.1 tuginedes on see arusaam ekslik. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustatud korras, ilma tegelikku kahju tõendamata, võimaldada võlausaldajal talle tekkinud kahjude sissenõudmist. Antud juhul oli leppetrahv ettenähtud juhuks kui võlausaldaja vastava nõude esitamise järel võlgnik ei vormista võlga notariaalse suhtena ega sõlmi kohese sundtäitmise kokkulepet. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli oma 29.04.2005 kirjas nimetatud ajal ja kohas valmis sõlmima kostjaga

selles kirjas nimetatud kokkulepet. Hageja kirjas märgitud aadressil on mitu notaribürood ja hageja ei ole konkretiseerinud, millises neist pidi tehing toimuma. Selliste ebamääraste algandmete puhul ei saanudki kostja ilmuda tehingut sõlmima. Hageja pole tõendanud, et leping jäi sõlmimata just kostjast tingitud põhjustel. Isegi juhul kui see nii toimus, on eraldi küsimus, kas sellest sai hagejale üldse mingit kahju tekkida. Võlasuhte notariaalse vormistamise ja kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli võlanõude rahuldamine täitemenetluses. Sellise võimaluse pakkus 2005.a. kehtinud täitemenetluse seadustiku § 1 lg.1 p.13. Kostja pankrotimenetlus algatati 28.03.2005. PankrS § 17 lg.3 kohaselt peatab kohus ajutise pankrotimenetluse algatamisel võlgniku suhtes toimuva sundtäitmise. Sellest normist tuleneb, et kui ajutise menetluse ajal algatatakse sundtäitmine, siis on kohtul kohustus see ajutise pankrotimenetluse tõttu peatada. 2005.a.mais ja juunis kehtinud täitmenetluse seadustiku § 46 kohaselt viib pankroti väljakuulutamise järel nõuete täitmise läbi haldur pankrotiseaduses toodud korras. Seega, kui poolte vahel olekski 04.05.2005 toimunud olemasoleva võlasuhte notariaalne vormistamine ning kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine, ei oleks olnud võimalik kohest sundtäitmist ajutise menetluse ja sellele järgnenud pankrotimenetluse tõttu läbi viia. Kuna täitemenetlust ei oleks ka vastavate eelduste olemasolu korral saanud läbi viia, siis eelduste mitteloomisest tulenevalt ei saanud hagejale kahju tekkida. Kui täitemenetlust oleks saanud läbi viia, tulnuks selle suhtes esitada tagasivõitmise avaldus PankrS § 113 p.1 alusel. Kui hageja tõendab 28.10.2004 sõlmitud lepingu p. VI 3 rikkumist, tuleb see rikkumine lugeda VÕS § 160 alusel vabandatavaks ja asuda seisukohale, et hagejal ei ole õigust leppetrahvi nõuda. Kui aga kohus leiab, et hagejal on leppetrahvi nõudmiseks õigus, siis palub kostja vähendada nõuet nullini.

31.05.2007 kohtusse esitatud vastuväidete kohaselt jääb haldur selle juurde, et teda ei teavitatud hageja poolt 29.04.2005 ja 05.05.2005 kostjale väidetavalt saadetud kirjadest aprillis ega mais 2005. Seega ei saanud haldur ka keelata võlgikul notariaalset tehingut teha. Haldur sai neist kirjadest teada alles hageja poolt pankrotimenetluse käigus esitatud nõudeavaldusest. Kostja on seisukohal, et teavitamise tõendamiskoormis lasub hagejal ja kolmandal isikul, kuivõrd kolmas isik väitis, et teatamine toimus telefoni teel ja esitas selle väite esmakordselt alles 30.04.2007 toimunud istungil. Kaudsed tõendid viitavad aga siiski sellele, et nn. hageja kirjad on koostatud tegelikkusest oluliselt hiljem: 1) M. T poolt ajutisele haldurile (ja kohtule ) esitatud saldode aruandes, seisuga 05.05.2005 kell 17.59 sisaldub hageja nõudena 434 948 krooni ja ei kajastu selleks ajaks väidetavalt juba tekkinud leppetrahvi maksmise kohustust, 2) selle aruande alusel on ajutine haldur esitanud omakorda kohtule aruande, mis asub pankrotimenetluse toimikus; 3) pankrotiasja arutamisel 09.05.2005 toimunud istungil ei juhtinud võlgnik tähelepanu sellele, et hageja nõue on tegelikkuses suurem, kui oli näidatud kliendi saldode aruandes ja selle alusel koostatud ajutise halduri aruandes; 4) halduri ja võlgniku vahel oli kokku lepitud, et igasugune teavitus ja olulisema info vahetus toimub kirjalikult taasesitataval kujul. Seda kinnitab ka asjaolu, et 12 000 krooni väärtuses auto müügiks sai võlgniku nõukogu liige esitada kirjalikult nõusoleku küsimise ( ehk see oli tema jaoks oluline) ja seega on kummaline, et leppetrahvi nõue summas 1 304 844 krooni ei olnud enam nii oluline, et kirja teel nõusolekut küsida. M.T ei saanud ka 04.05.2005 olla haige, sest samal kuupäeval on muuhulgas tema osalusel koostatud kohtule kiri 26.04.2005 ja 29.04.2005 toimunud koosoleku otsuse vastuvõtmise kohta. Võlgniku suuremate võlausaldajate 26.04.2005 ja 29.04.2005 toimunud koosoleku protokollidega on tõendatud, et hageja oli teadlik võlgniku vastu algatatud pankrotimenetlusest ja kui juhatuse liikmena M T keeldus tagatise seadmisest viitega ajutise halduri väidetavale keelule, siis oleks võlausaldajal endal olnud võimalus ühendust võtta ajutise halduriga ja saavutada keelu muutmine, antud juhul seda ei tehtud. Isegi juhul, kui võlgnik oleks teavitanud haldurit hageja kirjadest ja haldur oleks keelanud kohustuse notariaalse vormistamise, ei oleks sellel keelul olnud õiguslikku tähendust. Kohus ei seadnud

võlgnikule keeldu teha tehinguid ilma ajutise halduri nõusolekuta, ja seega võlgnik oleks saanud sõlmida notariaalse kohese sundtäitmise kokkuleppe. Iseasi, et selle kokkuleppe alusel ei oleks ikkagi saanud täitemenetlust läbi viia, sest ajutise pankrotimenetluse ajal täitemenetlused peatatakse. Kostja leiab, et 28.10.2004 sõlmitud lepingu p. VI.3 kahjustab kostjat ebamõistlikult ja on seetõttu VÕS § 42 alusel tühine.

Kohtuliku vaidluse teeside kohaselt jääb kostja eelnevas menetluses kirjalikult antud seisukohtade juurde. Sealjuures märgib kostja, et hageja on oma kohtulikus vaidluses kostja argumente vaidlustades lähtunud üksnes neist argumentidest, mida kostja on esitanud oma esimeses, 10.04.2006 esitatud kirjalikus vastuses. Hageja on arusaamal, et ta võib üles osta pandiõigusi (hüpoteegid, kommertspandid) ja saavutada seeläbi pandiga tagatud nõudeid. See tõlgendus on vale. Hageja omandas nõuded pärast pankroti väljakuulutamist. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja omandas AS SEB Eesti Ühispangalt tagatised ja et selle suhte raames tõepoolest hageja asendus senise võlausaldaja AS SEB Eesti Ühispangaga. Ehk et ta sai uueks pandipidajaks, kelle õigused olid olemas ka pankroti väljakuulutamise ajal. Ostes üles aga ka tagamata nõudeid, on vale arvata, et need osutusid kaetuks hiljem omandatud pandiõigustega. Pankrotimenetluses kaitstakse nõuet lähtuvalt tema staatusest ehk sellest, kas tegemist oli või ei olnud pandiga tagatud nõudega. Pankrotimenetluse ajal ei olnud OÜ Malsena nõue pandiga tagatud. Ei hageja enda nõue ega ka OÜ-lt Malsena omandatud nõue ei olnud pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud. Kui hageja oleks need ka omandanud enne pankroti väljakuulutamist, ka siis ei osutuks need pandiga tagatuks, sest tagatiskokkulepped olid sõnastatud selliselt, et sinna ei saanud muid nõudeid liita ja seega hageja ei muutunud pandipidajaks ei kommertspandist ega hüpoteegist tulenevalt. Kommertspandi osas jäi AS SEB Eesti Ühispank pandipidajaks laenu ja-garantiilepingu p. 3 alusel. Ning ehkki hüpoteegi seadmise lepingu puhul võiks tekkida kahtlus, kuivõrd räägitakse ”pandipidajast”, mitte konkreetselt AS SEB Eesti Ühispangast, siis ka siin on lepingus siiski määratletud, et pandipidajana tuleb käsitleda AS SEB Eesti Ühispanka. Samal seisukohal on olnudRriigikohus- loovutamine ei muuda tagatiskokkuleppe sisu selles osas, kes on pandipidaja ja kes mitte. Hageja ja kostja vahelise lepingu kehtivuse osas on aga 3. isiku seletus, et mingeid läbirääkimisi ei olnud. Hageja pani kostja fakti ette põhimõttel võta-või-jäta, ehk et tegemist selle lepingu alusel nõutava leppetrahvi näol on lepingupoolt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega ja seetõttu on kütuste müügi leppetrahvi punkt tühine. Kostja leiab, et juhul kui kohus sellise käsitlusega ei nõustu, tuleb lähtuda sellest, et leppetrahv on lihtsustatud menetlus lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja hageja ise on väitnud kohtuliku vaidluse käigus, et lepingu notariaalse vormistamise kohustuse mittetäitmisest tulenevalt talle kahju ei tekkinud. Seda kahju ei saanudki tekkida, sest võlgniku vara suhtes ei saa ajutise menetluse ajal läbi viia täitemenetlust, ehk et leppetrahv ei taganud midagi sellist, mida oleks saanud realiseerida. Samal ajal üleskutse- sõlmida notariaalne leping- eesmärk oli täitemenetluse läbiviimise võimaldamine. Lepingu sõlmimine ei saanud tekitada kahju ja seetõttu ei saanud seda tekitada ka lepingu mittevormistamine. Nõustudes hagejaga, leiab kostja, et kolmas isik oleks saanud tehigu teha ka ajutise halduri nõusolekuta, sest ajutises menetluses ei kohaldatud võlgniku suhtes käsutustehingute keeldu. See, kas kolmas isik teavitas või mitte sellest tehingust ajutist haldurit, on ilmselt kaetud M. T vastuoluliste ütlustega. Asjaolud kogumis aga näitavad, et hageja 29.04. ja 05.05.2005 kirjad kolmandale isikule on ilmselt fiktiivsed ehk et nad ei ole tehtud kuupäevadel, mida nad kannavad.. Sellele järeldusele viib kostjat asjaolu, et hageja informeeris kostjat alles nõude esitamisel, et ta on ka varem kostjalt millegi tegemist nõudnud, samal ajal ei ole hageja ka ise pöördunud ajutise halduri poole, et mida siis võlgniku esindaja tohib teha ja mida mitte. Kirjade võimalikule fiktiivsusele viitab ka kolmanda isiku

enda käitumine pankrotimenetluse ajal. Kui haldur määratles hageja nõude ainult 2 arve põhjal, siis kolmas isik seda ei korrigeerinud ja oli järelikult arvamusel, et mingit leppetrahvi nõuet pole olemas. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kolmandal isikul oli seadusest tulenevalt kohustus ajutist haldurit teavitada kõigist võimalikest nõuetest. Hageja esitatud viivisenõude osas on kostja avaldanud oma seisukoha kirjalikult 16.04.2007. Haldur on viivist tunnustanud seaduses toodud määras, mis on ülejäänud võlausaldajate suhtes õiglane käitumine. Ei ole õige hageja arusaam, et lepingus toodud viivist ei saaks vähendada. Kui kohus aga leiab, et leppetrahvi nõue on põhjendatud, siis taotleb kostja ka selle vähendamist. OÜ Malsena nõudest tuleva viivise osas leiab kostja, et esialgse võlausaldajana esitas OÜ Malsena kostjale 7 arvet. Viivise nõudmiseks peaks esitama kokkuleppe, et lisaks arvetele nõuab OÜ Malsena ka viivist. Selle asemel on hageja esitanud OÜ Malsena ja OÜ Polar Liisingu vahelise kokkuleppe, kus viimane on pankrotimenetluse mõttes kõrvaline isik ja ei puutu seega üldse asjasse. Repliigi korras leiab kostja, et kostja ei vaidlustagi juba tunnustatud nõudeid. Ei saa eeldada, et kui osa nõudest on tunnustatud I järgus, et siis tuleks kogu nõuet tunnustada samas järgus. Sealjuures leiab kostja lepinguline esindaja, et tegelikult on haldur kostja seadusliku esindajana ka eksinud, tunnustades nõuet I järgus, aga see eksimus ei too kaasa kohustust tunnustada ka kogu ülejäänud nõuet samamoodi I järgus. Vale on väita, et kostja on loobunud tõendina kolmanda isku vande üle kuulamise taotlusest. Kostja pole sellist taotlust esitanudki ja seega ei saanud ta sellest ka loobuda. Kuivõrd aga M. T poolt menetluse käigus antud seletus ei ole käsitletav tõendina, siis ei saa hageja ka viitega istungiprotokollidele väita, et mingi asjaolu on tõendatud M.T ütlustega. Kolmanda isiku seisukoht Kolmanda isiku esindaja poolt kohtuliku vaidluse teesidena esitatu kohaselt puudutab antud kaasuses M.T vaid 28.10.2004 lepingust nr. 266 p.st 6-3 tulenev leppetrahvi nõue summas 1 304 844 kroonijuhul kui kohus leiab, et OÜ-l Viru Leib (pankrotis) oli võimalik täita hageja nõuet notariaalse lepingu sõlmimiseks, tekib OÜ-l Viru Leib kahju hüvitamise nõue juhatuse liikme M.T vastu, kes, saades hagejalt kätte kirjaliku nõude sõlmida notariaalne leping, seda siiski ei teinud. Kolmas isik väidab, et ta ei ole keeldunud võlgniku esindajana hagejaga sõlmitud ülalnimetatud võlasuhte notariaalsest vormistamisest, vaid ta informeeris hageja poolt tehtud ettepanekust ajutist haldurit. Kolmas isik on käesoleva menetluse käigus 29.11.2006 antud kirjalikus seletuses märkinud, et kuivõrd käimas oli ajutine menetlus ja oli määratud ka ajutine haldur, siis puudus juhatuse liikmel M. T õiguslik alus sõlmida igasuguseid lepinguid ainuisikuliselt. Sellega seoses jäi ka leping sõlmimata. 30.04.2007 toimunud kohtuistungil on M. T kolmanda isikuna oma seletuse andnud ja selles ta märgib, et ta ei ole nõus hageja poolt esitatud leppetrahvi nõudega ja on nõus ülejäänud haginõudega. Tema seletuse kohaselt sai ta asjast nii aru, et ilma ajutise halduri nõusolekuta ta ei tohtinud midagi teha. Sellest sai ta teada telefoni teel. Oma seletuses märgib kolmas isik, et tõenäoliselt teadis ajutine haldur, et ta peab 04.05.2005 notarisse minema, tema seletustes jääb ebamääraseks, kas ta teavitas ajutist haldurit notarisse minekust telefoni teel või tegid seda tema esindajad. Samuti rõhutab M. T , et mingeid läbirääkimisi lepingu tingimuste osas ei toimunud ja leping oli hageja poolt ette valmistatud. Kuivõrd sellest sündmusest on möödunud üle 2,5 aasta, siis ajafaktori mõju on hakanud avalduma M.T seletustes. Kuivõrd Lääne- Viru Maakohtu 28.03.2005 määrusega oli algatatud OÜ Viru Leib pankrotimenetlus ning võlgnikul oli keelatud tehingute tegemine ilma ajutise halduri nõusolekuta, siis ei olnud ta ka õigustatud seda tehingut notariaaselt tõestama. Ka hageja esindaja oli kostja pankrotimenetlusest teadlik juba enne 29.04.2005. Hageja esindaja V V osales võlgniku ja võlausaldajate koosolekutel nii 26.04.2005 kui ka 29.04.2005. V V oli valitud ka OÜ Viru Leib nõukogu liikmeks. Seega hageja teadis OÜ Viru Leib pankrotimenetlusest ja ajutisest haldurist ning mitte miski ei takistanud hagejal nimetatud lepingu notariaalse tõestuse

vormistamiseks ühendust võtta ajutise halduriga. Kolmanda isiku esindaja arvates on selline hageja käitumine pahatahtlik. Kolmanda isiku esindaja leiab, et 29.04.2005 ja 05.05.2005 kuupäeva kandvad hageja kirjad ei oma mitte mingisugust õiguslikku tähendust. Kolmandale isikule jääb arusaamatuks, miks ei taotlenud hageja lepingu notariaalset tõestamist sellest hetkest, kui tal selleks õigus tekkis, ehk 24.01.2005 ja 27.02.2005. so. ajast, millal kostjal tekkis diiselkütuse eest tasumise tähtaeg hageja poolt esitatud arvete alusel. Mitte miski ei takistanud hagejal realiseerimast oma õigust lepingu notariaalsele tõestamisele kuni ajutise menetluse algatamiseni. PankrS § 20 lg.2 kohaselt ka ajutise halduri puhul käsutuskeelu kehtestamise korral kohaldatakse PankrS § 36 lg.2-4 ja lg.6. PankrS § 36 lg.2 kohaselt võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine. Tegemist on sisuliselt käsutustehinguga, kuna kostja kohustus kokkuleppe sõlmimisel alluma kohesele sundtäitmisele. Seega kolmandal isikul puudus seaduslik õigus vaidlusalust tehingut teha. Leppetrahvi nõue ei olnud ei selle tekkimise ajal ega ka 28.06.2005, kui kuulutati välja OÜ Viru Leib pankrot, pandiga tagatud. Kolmanda isiku esindaja võib üksnes oletada, et hageja nõude eesmärgiks on suur leppetrahvinõude tekitamine, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mis ei tulene seaduslikest alustest. Seega hageja teostab oma õigusi hea usu põhimõtte vastaselt. See ei olnud ka M. T eesmärk, sest kolmas isik oli teadmatuses lepingu tingimustest. Ühtlasi märgib esindaja, et M. T juriidilisi teadmisi mitteomava isikuna ei pruukinud üldse aru saada lepingu nr. 266 juriidilistest iseärasustest. Hageja poolt OÜ-lt Malsena omandatud nõuet ei saa tunnustada I järgus, kuna see omandatud nõue ei ole kommertspandilepingu ja hüpoteegilepingu kohaselt pandiga tagatud nõue. Tunnustada saab seda II järgus. Seaduse mõtte kohaselt kinnisasi vastutab ainult omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Kolmandal isikul puudub alus vaielda vastu OÜ Malsena nõudele intresside arvutamise nõude kohta, kuivõrd selles oli kokku lepitud kolmandate isikute vahel ja sellest tulenev põhinõue loovutati hagejale koos kõrvalnõuetega. Kolmanda isikuna puudub M.T alus vaielda vastu ka hageja nõudele tunnustada hageja viivisenõuet summas 296 025.42 krooni, kuivõrd see tuleneb pooltevahelisest lepingust. Kolmas isik palub jätta rahuldamata nõue leppetrahvi tunnustamiseks summas 1 304 844 krooni. Kokkuvõttes leiab kolmas isik oma esindaja vahendusel, et: 1) M.T ei olnud õigust teostada hageja poolt soovitud notariaalset tehingut ehk käsutustehingut, sest selliste tehingute tegemine oli panrotimenetluse algatamise määruse järgi keelatud; 2) tagatist ei saanud üle kanda kõigile hageja poolt omandatud nõuetele; 3) leppetrahv, juhul kui kohus seda tunnustab, ei tohiks ületada põhinõuet ja seega tuleks seda vähendada kohtule antud kaalutlusõiguse alusel Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid PankrS § 103 lg.4 kohaselt nõuete kaitsmise koosolekul loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud otsusega rahuldatud, ja pandiõigus, mida on kohtu või vahekohtu jõustunud otsusega tunnustatud. PankrS § 153 lg.1 p.1 kohaselt pärast PankrS §-s 146 lg.1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate pandiga tagatud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded ( PankrS § 153 lg.2 ettenähtud ulatuses) ja § 153 lg.1 p.2 kohaselt muud tähtaegselt tunnustatud nõuded. PankrS § 106 lg.1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab

haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Pankrotiseaduse § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. VÕS § 164 lg.1 - võlausaldaja võib oma nõude võlgnikust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. VÕS § 165 – loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. VÕS § 167 lg.1- nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. VÕS § 167 lg.2- nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Kommertspandiseaduse ( KPS) § 1 lg.2- kommertspant ei eelda tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega. KPS § 1 lg.3- kommertspandile kohaldatakse AÕS –s registerpandi kohta sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. KPS § 2 lg.2 -kommertspant ulatub kogu koormatavale varale, mis kuulub ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande tegemist. KPS § 3- kommertspandiga on pandisumma ulatuses tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kommertspandiga koormatud vara müümist nõude rahuldamiseks välja maksmata intress, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, pandipidaja poolt kommertspandiga koormatud vara omaniku eest tasutud kindlustusmaksed ning muud kõrvalnõuded. KPS § 4 lg.2-kommertspandileping peab olema notariaalselt tõestatud. KPS § 4 lg.3- kommertspant tekib avalduse alusel vastava kande tegemisest kommertspandiregistrisse. KPS § 10 lg.1- pandipidaja võib nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel kuni pandisumma ulatuses sundtäitmise või pankroti korral vastavalt pandile seadusest tulenevale järjekohale. Kommertspandiga tagatud nõude rahuldamisele ei kohaldata AÕS § 292-295 sätestatut.

Vaidlust ei ole selle üle, et hageja nõueteks pankrotimenetluses jäi 25.11.2004 arvest tulenev 219 008 krooni, 29.12.2004 arvest tulenev nõue 215 940 krooni, viivisenõue summas 296 025.42 krooni, leppetrahvinõue summas 1 304 844 krooni, hageja poolt omandatud AS SEB Eesti Ühispank nõue 1 137 331 krooni, OÜ-lt Malsena poolt esitatud arvetest tulenevad ja hageja poolt loovutuse teel omandatud nõuded: 24.09.2004- 29 879.96 krooni, 30.09.2004 -12 272 krooni, 06.10.2004-142 018.90

krooni, 29.10.2004- 60 681.50 krooni, 11.11.2004- 26 697.50 krooni, 12.11.2004- 49 796 krooni, 25.11.2004- 13 859.10 krooni ja OÜ-lt Malsena omandatud intressinõue 160 324.25 krooni. Neist nõuetest on haldur vaidlustanud: 1) OÜ-lt Malsena omandatud nõude tunnustamisele I järgus ja OÜ-lt Malsena omandatud intressinõudele täies ulatuses, 2) hageja viivisenõudele, olles nõus rakendada lepingus toodud viivise määra asemel seadusejärgset viivist ja on vaidlustanud 3)hageja leppetrahvinõude. Järgnevalt: tuvastatud asjaolud ja järeldused hagis esitatud nõuete kaupa. I NÕUE- tunnustada hageja poolt OÜ-lt Malsena omandatud nõudeid I järgus

Hageja taotlusega nõustumine tähendaks olukorda, kus peale võlgniku ja AS SEB Eesti Ühispank vahelise nõude tasumist, peaks võlgnik hakkama vastutama ka kõigi teiste AS SEB Eesti Ühispanga/või tema õigusjärglasena hageja poolt/ loovutuste teel omandavate nõuete täitmise eest. Selline käsitlus ei ole kooskõlas TsÜS § 64 kohaselt poolte tahtega, mille kohaselt pooled leppisid kokku vaid nendevaheliste suhete tagamises. Nimetatud hageja käsitluse asjakohatust on analoogiat arvestades käsitlenud ja riigikohus oma 29.03.2004 otsuse nr. 3-2-1-41-04 p.-s 20. Ei saa eirata kostja kui kinnisasja omaniku huvi, et tema kinnistu vastutab kindlas ulatuses. Lisaks eeltoodule välistab algne AS SEB Eesti Ühispank ja kostja vaheline 20.12.1999 kommertspandileping võimaluse, et pandipidaja asendumisel õigusjärglasega saaks seatud kommertspandiga tagada mis iganes uue pandipidaja poolt omandatud nõudeid kostja vastu, sest nimetatud lepingu p.3 kohaselt on pandiga tagatud kõik pandipidaja õigused OÜ Viru Leib ja AS SEB Eesti Ühispank vahel sõlmitud või sõlmitavatest laenu ja garantiiandmise lepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded. Sealjuures märgitakse eraldi ära, et tagatud on selle lepingu poolte vahel 20.12.1999 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded ja märgitakse ka, et tagatud on ka tulevikus tekkivad ja tingimuslikud nõuded. Aga ka tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete puhul tuleb neid nõudeid käsitleda üksnes suhetena selle lepingu poolte vahel. Riigikohtu 07.02.2005 otsuse nr 3-2-1119-04 p.22 kohaselt ei saa lepingu tõlgendamisel lähtuda hageja arusaamast, et see kommertspant tagaks hageja kui AS SEB Eesti Ühispank õigusjärglase poolt teistelt äriühingutelt omandatud nõudeid kostja vastu. Nõudeid kaitstakse selles staatuses nagu nad olid olemas pankroti väljakuulutamise hetkel, sõltumata sellest, millise staatuse nad omandasid nõuete esitamiseks PankrS- s antud 2- kuulise tähtaja kestel. Vastupidine käsitlus viiks järelduseni, et võlausaldajad saaks tegutseda oma nõuete kunstlikult suurendamise eesmärgil ja saaks tegutseda oma nõuete võimalikult suures mahus rahuldamise eesmärgil. Lähtudes pankrotimenetluse eesmärgist- jagada pankrotivara võlausaldajate vahel võimalikult õiglaselt- ei ole hageja kui võlausaldaja tegutsemine oma nõude tahtliku suurendamiseks nõudeid kokku ostes ja taotledes nende kõikide pandiga tagatuks lugemist, seadusega kooskõlas. Järeldus: hageja poolt nõude loovutamise teel OÜ-lt Malsena omandatud nõue ei olnud pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud ja ei kuulu tunnustamisele I järgus. Omandatud intressi nõudele on haldur esitanud vastuväite, et kostja kohustus tasuda intressi ei saa tuleneda OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahel sõlmitud lepingust, muid asjakohaseid dokumente OÜ-lt Malsena omandatud nõudest tuleneva intressi tasumise kohustuse kohta kostja esindajale esitatud ei ole. Hageja omakorda leidis, et nõude omandamisel sai hageja endale ka kõik omandatud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, ehk et intress läheb samuti automaatselt uuele võlausaldajale ja et selleks puudub vajadus sõlmida eraldi intressi kokkulepe OÜ Malsena ja kostja vahel. Kohus nõustub hageja teoreetilise käsitlusega intressi ülemineku kohta nõude loovutamisel, sest see on kooskõlas VÕS regulatsiooniga, kuid tõendatud ei ole, et menetlusse esitatud arved, mida OÜ Malsena on hagejale loovutatud, tuleneks OÜ Malsena ja Polar Liising OÜ vahel 01.06.2004 sõlmitud lepingust ( t.l. 98). OÜ Malsena poolt esitatud arved (lk.90-96) ja viivisarve (lk. 97) ei kajasta, millise lepingulise suhte alusel on need esitatud. Kolmanda isiku poolt 30.04.2007 istungil antud seletuse kohalt oli kostjal suhteid nii OÜ-ga Malsena kui OÜ-ga Polar Liising. Arvetes endas viivise, intressi või muu tagatise

kokkulepet ei sisaldu ja selles mõttes ei saa lugeda asjakohaseks hageja väidet, et nende arvete mitteõigeaegsel tasumisel oli õigus küsida viivitusintressi lähtudes 01.06.2004 OÜ Polar Liisinguga sõlmitud lepingust. Nimetatud lepingu kohaselt pidi kauba vahetamisega tegelema OÜ Polar Liising. Ühelgi esitatud arvel OÜ Polar Liisingu osalust ei nähtu- ei ole ta arve esitajaks, ei ole ta makse saajaks. Nimetatud arvetest tulenevad nõuded on küll hageja poolt omandatud (lk. 28 asuva) lepingu p.2.1 järgi, kuid sellest lepingust lähtuv intresside arvutamise seaduslikkus on halduri poolt põhjendatult seatud kahtluse alla. Kohus nõustub halduri järeldusega, et isegi kui esitatud arvete alusel lugeda eksisteerivaks võlaõiguslik (ostu-müügi) suhe kostja ja OÜ Malsena vahel, siis viivist/intressi selle nõude mittekohase täitmise eest ei saa nõuda OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahel sõlmitud lepingu alusel, kuivõrd intressi tasumise kokkulepe kostja ja OÜ Malsena (või tema õigusjärglase) vahel ei ole tõendatud. Kui eeldada, et esitatud arvete kujul eksisteerib kostja ja OÜ Malsena ( nüüd õigusjärglasena hageja) vahel võlasuhe / haldur on põhivõlga tunnustades selle võlasuhte olemasolu respekteerinud/, siis VÕS § 113 lg.1 toodud alused-eeldused ka viivise nõudmiseks on olemas, kuid seda üksnes seaduses sätestatud suuruses. Kostja esindajana on haldur pädev arvutama nimetatud suhte mittetäitmisest tuleneva seadusjärgse viivise/intressi. Kuna hageja on esitanud taotluse viivise/intressi tunnustamiseks I järgus ja kohus sellega ei nõustu, siis kohus saabki otsuse resolutsioonis vaid seda öelda, et I järgus nõue rahuldamisele ei kuulu; edasine nõude järgu määramine on PankrS kohaselt halduri pädevuses. Järeldus: hageja poolt OÜ-lt Malsena omandatud intressinõue kuulub tunnustamisele halduri poolt väljaarvestatavas seaduses ettenähtud viivise/intressi piirmäärale vastavas suuruses ja sellele halduri poolt pankrotimenetluse edasises käigus määratud nõude tunnustamise järgus. II NÕUE- tunnustada täiendavalt esimese järgu nõudena viivise nõuet summas 296 025.42 krooni.

nõustu viivist vähendama, ei ole halduri arvates alust viivisenõuet tunnustada I järgus, sest viivisenõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka kostja pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud.

Seega, kostja pankroti väljakuulutamise ajal 28.06.2005 ei olnud hageja lepingust nr. 266 tulenev kostja vastu esitatud nõue pandiga tagatud. Pooltevaheline 28.10.2004 sõlmitud leping nr. 266 ei ole tagatud ka 20.12.1999 AS Saile, kostja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepinguga, mille hageja omandas 30.06.2005. Hageja sai selle lepingu kohaselt hüpoteegipidajaks õigusjärgluse korras vastava kande tegemisega (kinnistusraamatu kohaselt 30.06.2005 avaldusel alusel 05.07.2005). 28.10.2004 lepingu sõlmimise ja sellest lepingust tulenevate põhinõuete ja viivisnõuete nõudeõiguse tekkimise ajal oli hüpoteegiseadmise lepingu kohaselt endiselt pandipidajaks AS SEB Eesti Ühispank ja mitte hageja. Kuna nõudeid pankrotimenetluses rahuldatakse vastavalt nende staatusele pankroti väljakuulutamise ajal, siis on õigus halduril, kes väidab, et sel hetkel hageja 28.10.2004 lepingust nr 266 tulenev viivisenõue ei olnud pandiga tagatud. Kohus ei pea võimalikuks nõustuda hageja arvamusega, et määrav ei ole mitte pankroti väljakuulutamise hetk, vaid see, millises staatuses on nõuded nõudeavalduse esitamise hetkel. Kuna nõudeavalduse esitamiseks on antud tähtaeg 2 kuud, siis vältimaks olukorda, et võlausaldajad satuvad ebavõrdsesse olukorda, ongi pankrotiseaduses sätestatud põhimõte, et kõik nõuded lähevad nö. lukku pankroti väljakuulutamise seisuga. Nõude olemus (suhte liik, suhte tagatus) ja suurus fikseeritakse pankroti väljakuulutamise seisuga, kuivõrd hilisemad nõude olemuse/staatuse muutused viiks erinevad võlausaldajad ebavõrdsesse olukorda. Võlausaldajate ebavõrdsus ei ole pankrotimenetluse eesmärkide kohaselt lubatud. Kohane on ka halduri viide, et nii hüpoteegi seadmise lepingu kui ka kommertspandi seadmise lepingu kohaselt on kostja ja pandipidaja suhted piiritletud laenu- ja garantiilepingutega, mistõttu ei ole asjakohane hageja soov paigutada nende tagatise kaitstuse alla kõikvõimalikke muid pantija ja pandipidaja ( ja/või tema õigusjärglase) vahelisi lepingulisi suhteid. Järeldus: kuna kohus leiab, et viivisenõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud, ei ole seda võimalik tunnustada I järgus. Kostja lepinguline esindaja on leidnud, et halduri poolt oli ebaõige tunnustada lepingust nr. 266 tulenevat põhinõuet esimeses järgus, kuid et see eksimus ei anna alust jätkuvalt nõudeid vales järgus tunnustada. Kostja leiab, et sellest tulenevalt on ka ebaõige hageja väide, et nõuet tuleb tervikuna tunnustada ühes ja samas järgus, ehk et tunnustades põhinõuet I järgus, tuleb samas järgus tunnustada ka kõrvalnõudeid. Ainetud on viited nõudele, mida haldur on tunnustanud, väidetavalt vales järgus, kuivõrd selle nõude vales järgus tunnustamise vaidlustamiseks ei ole esitatud kohtumenetlusse ühtegi avaldust, hagi vms. III NÕUE tunnustada hageja esitatud leppetrahvi nõuet kostja vastu esimese järgu nõudena summas 1 304 844 krooni.

kommunikatsiooniprobleemid ei mõjuta kuidagi kolmandate isikute õigusi ja sellest tulenevalt ei ole hageja arvates asjakohane ka halduri tuginemine VÕS §-le 103 lg.2 nõude mittetunnustamisel.

Ekslik on hageja ja kolmanda isiku arusaam, et võlgnikul oli pankrotimenetluse algatamisest tulenevalt keelatud tehingute tegemine või et selleks oli vajalik ajutise halduri nõusolek. Usutav ei ole ka kolmanda isiku väide, et tehingute keelustamisest sai ta teada ajutiselt haldurilt telefoni teel, kuivõrd algatamise määrus, millega kolmas isik seostab temal tehingute tegemise keelustamise, on kohtu poolt koheselt ka võlgnikule endale saadetud. PankrS § 18 kohaselt hagi tagamise abinõusid on kohus kohaldanud 19.05.2005 määrusega ja ka selle määruse kohaselt ei olnud juhatuse liikmel takistusi nõutud notariaalse vormistamie läbiviimiseks, kuivõrd keelatud olid sellest hetkest võlgnikul võõrandamistehingud kinnisvaraga ja autoregistrikeskuses võlgniku nimele registreeritud varaga. Haldur on väitnud, et isegi juhul, kui poolte vahel oleks toimunud 04.mail 2005 lepingu notariaalne vormistamine, ei oleks seda saanud PankrS § 17 tulenevalt allutada sundtäitmisele. Kohus seda seisukohta antud võlgniku puhul ei jaga, sest ehkki PankrS § 17 sätestab, et pankrotimenetluse algatamisel peatab kohus võlgniku suhtes toimuvad sundtäitmised, ei ole seda menetluse algatamise määrust saadetud teadmiseks ega täitmiseks ühelegi kohtutäiturile ja seega ei saanud ükski täitur avada täitemenetlust või teha vastvat märget juba avatud toimikutesse sundtäitmise peatamise kohta. Kohus on sundtäitmiste peatamise lahendanud 19.05.2005 määrusega hagi tagamise kohta ja seega saanuks võlgnik sõlmida 04.05.2005 notariaalse kokkuleppe, mida saanuks (kuni 19.05.2005) allutada kohesele sundtäitmisele. Kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis, ei ole asjakohased halduri viited, et hageja on ka ise tunnistanud kahju puudumist. Leppetrahvi kohaldamise eeldused on, e: 1) poolte vahel on kehtiv võlasuhe, 2) pool on kohustust rikkunud ja 3) kohustust rikkunud pool vastutab rikkumise eest. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte vahel oli kehtiv võlasuhe lepingu nr. 266 näol ja et kostja oli rikkunud nii sellest lepingust tulenevat varalise kohustuse täitmise nõuet kui ka nõuet vormistada suhe notariaalselt müüja esimesel nõudmisel. Vaieldav on see, kas täidetud on kolmas eeldus, ehk et kas on tõendatud kostja vastutus notariaalse vormistamise nõude kohustuse rikkumise eest. VÕS § 160 lg.1 kohaselt võlgnik vabaneb leppetrahvi maksmise kohustusest ainult siis, kui kohustuse täitmine oli takistatud vääramatu jõu asjaolude tõttu ehk kui rikkumine oli vabandatav. VÕS § 103 lg.2 kohaselt vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatu jõu põhijuhtumitena on VÕS loetletud loodusjõud, sotsiaalsed asjaolud ja muud asjaolud nt. ootamatu raske haigus või õnnetus või muud subjektiivset laadi asjaolud. Kohus leiab, et tõendatud ei ole ühegi vääramatu jõu juhtumina käsitletav asjaolu, mis takistanuks kas kolmandal isikul endal sõlmimast hageja poolt soovitud notariaalset tehingut või teavitamast sellise nõude esitamisest ajutist haldurit, kui ta leidis, et ta ise sellist tehingut enam teha ei tohi. Võlgnikul endal ei olnud tehingute tegemine algatamise määrusega keelatud ja ajutist haldurit oli võimalik kätte saada erinevate infokanalite vahendusel. Iseasi, kas võlgniku juhatuse liige ilmutas ajutise halduri teavitamiseks vajalikku hoolsust. Kostja poolt 31.05.2007 kirjalikult esitatud seisukoha kohaselt on ajutise halduri teavitamise tõendamise koormis hagejal ja kolmandal isikul. Kolmas isik on ajutise halduri telefoni teel teavitamisest rääkinud esmakordselt alles 30.04.2007 toimunud istungil. Kui kolmas isik oleks sellise väite esitanud varem,

saanuks välja nõuda telefonikõnede eristused. Kuna ka riigikohus on rõhutanud, et menetlusosaline ei pea tõendama negatiivset asjaolu, siis ei pea kostja tõendama, et teavitamist tegelikult ei toimunud. Kostja on tõendanud, et kostja pankrotimenetluse raames 09.05.2005 toimunud istungil ei juhtinud kostja esindaja tähelepanu sellele, et hageja nõue on tegelikkuses suurem, kui oli näidatud ajutise halduri aruandes ja kliendi saldode aruandes ja seega on ülimalt kahtlane, kas 29.04.2005 ja 05.05.2005 kuupäeva kandvad kirjad üldse neil kuupäevadel ka reaalselt eksisteerisid. Ja sellest tulenevalt ei olnud ka ajutisel halduril mingit põhjust või alust keelata või mitte keelata notariaalse tehingu sõlmimist. Ehkki kolmanda isiku seletus ei ole tõendiks, on kaudselt kolmanda isiku poolt 30.04.2007 antud ütlustele tuginedes võimalik siiski järeldada, et ajutise halduri teavitamine, kelle iganes poolt, on küsitav. Kolmas isik on esialgu väitnud, et ta tegi seda ise ja siis on kinnitanud, et seda tegid tema esindajad. Samas on kolmas isik ka öelnud, et oli tol hetkel haige. Haigusseisund on tõendamata ja ei ole ka usutav, kuivõrd samal päeval on kolmas isik osalenud võlausaldajate koosolekul kohtule kirja koostamisel. Esinduse sõlmis kolmas isik aga enda väitel kui füüsilise isiku, mitte kostja kui juriidilise isiku esindamiseks. Hetk hiljem samal istungil ta aga kinnitas, et esindus oli siiski juriidilise isiku osas. Kolmas isik ei mäletanud ka seda mitte, kas ta hageja kirjadest üldse oma esindajatele rääkis. Kui ta ei rääkinud, siis puudub loogika sellele, mida siis kolmanda isiku väitel pidanuks esindajad üldse ajutisele haldurile teada andma või mille kohta nõusolekut taotlema. Kohus leiab, ühinedes kolmanda isiku esindaja seletusega käesolevas menetluses, et kolmanda isiku poolt antud ütlused on ülimalt vastuolulised ja muude tõendite puudumisel saab nende põhjal teha vaid kaudseid järeldusi selle kohta, kas toimus ajutise halduri teavtamine, millal ja kelle poolt see toimus. Kohus nõustub aga kostja seisukohaga, et isegi kui võlgnik või tema esindajad oleks teavitanud ajutist haldurit hageja kirjadest ja kui ka haldur oleks keelanud kohustuse notariaalse vormistamise, ei oleks sellel keelul olnud õiguslikku tähendust, sest kohus ei olnud vastavat keeldu seadnud. Järeldus: kohustuse rikkumine kostja juhatuse liikme/kolmanda isiku poolt- notariaalse tehingu sõlmimisele mitteilmumine- ei olnud vabandatav VÕS § 103 lg.2 mõttes ja sellest tulenevalt on leppetrahvi kohaldamise nõue põhjendatud. Kostja on esitanud taotluse, et juhul kui kohus peab leppetrahvi rakendamist põhjendatuks, tuleks seda vähendada VÕS § 162 lg.1 alusel nullini. Kohus leiab, et pooltel on lepingu sõlmimise vabaduse põhimõttest tulenevalt õigus kokku leppida leppetrahvi määrades ja sellest tulenevalt on õigus hagejal, kes väidab, et lepingupoole põhiõigusi ei ole sellise kokkuleppega rikutud. VÕS § 162 lg.1 annab kohtule diskretsiooniõiguse alusel õiguse otsustada, kas tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur ja annab õiguse seda vähendada mõistliku suuruseni. Riigikohus on õiguse ühetaolise kohaldamise huvides pidanud võimalikuks TsK kohaldamisel rakendatava põhimõtte lugeda kehtivaks üldiselt leppetrahvi vähendamisele ka VÕS § 162 järgi. TsK § 194 lg.1 regulatsiooni järgi võrreldakse leppetrahvi suurust võlausaldaja kahjudega. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-2-1-66-05 leidnud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks on kokku lepitud, et leppetrahvi puhul peab võlausaldaja tõendama muu täitmishuvi olemasolu. Antud juhul siis peaks hageja tõendama, et tema huvi tehingu notariaalse tõestamise vastu oli olemas. Leppetrahv võib osutuda ebamõistlikult suureks juba lepingu sõlmimisel.

Lisaks kahju suurusele, tuleb leppetrahvi vähendamisel arvestada ka leppetrahvi eesmärki. Iseenesest kahju puudumine või selle oluliselt väiksem ulatus võrreldes leppetrahviga ei saa olla aluseks leppetrahvi alandamisele, kui selle sissenõudmist sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi nõude esitamine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja, kes taotleb leppetrahvi vähendamist, peab ka tõendama leppetrahvi ebaproportsionaalsuse. Kui kostja ei suuda tõendada, et leppetrahv on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb leppetrahvi alandamise taotlus jätta rahuldamata. Nimetatud seisukohta on kinnitanud riigikohus oma otsuses nr. 3-2-1-66-05. Kostja ei ole viidanud leppetrahvile kui hea usu põhimõttega mitte kooskõlas olevale ja ei ole ka väitnud, et leppetrahv oleks ebaproportsionaalne võrreldes kahjuga. Kostja on toonud ebaproportsionaalsuse kohta näiteid erinevate pankade poolt pakutavate erinevate teenuste intressi määrade kohta, mis ei ole aga sobilik võrdlus, kui võrrelda tuleb leppetrahvi suurust kahju suurusega. Kostja on leppetrahvi vähendamisel teinud viite üldiselt VÕS §-le 162 lg.1, konkretiseerimata, kas kohtul tuleks antud kaasuse puhul kaaluda leppetrahvi alandamise taotluse lahendamisel eelkõige lepingu täitmise ulatust või eelkõige teise lepingupoole õigustatud huvi või eelkõige lepingupoole majanduslikku seisundit. Õiguskirjanduse kohaselt on selles sättes tegemist näidisloeteluga leppetrahvi alandamist mõjutavatest asjaoludest. Kostja poolt samas hagis varasemalt esitatud viivisenõude vähendmise taotluse puhul on kostja apelleerinud üksnes poole majanduslikule seisundile. Kostja kui leppetrahvi alandamist taotleva lepingupoole majanduslik olukord on õiguskirjanduse kohaselt asjaolu, mida peaks arvestama alles pärast seda, kui on kaalutud leppetrahvi eesmärki ja võlausaldaja õigustatud huve. Antud juhul kohus leiab, et pooltel oli vabadus sõlmida leping ja selles määratleda leppetrahvi suurus. Kostja on väitnud, et tegemist leppetrahvi puhul on tingimusega, mille osas pooled ei ole läbirääkimisi pidanud ja mis on sellest tulenevalt VÕS § 42 alusel tühine. Kohus leiab, et läbirääkimiste mittetoimumine leppetrahvi kui lepingu ühe osa suhtes, ei ole tõendatud ja seega ei saa väita, et leppetrahv on üksnes selletõttu tüüptingimus, et tema üle ei peetud läbirääkimisi. Nimetatud väite on kolmas isik menetluses küll esitanud, kuid üksnes seletusena, mis TsMS järgi ei ole tõend. Seetõttu ei saa kohus nõus olla kostja käsitlusega leppetrahvi tühisusest VÕS § 42 alusel. Sõltumata sellest, kas leppetrahv oli tüüptingimus või mitte, on VÕS § 162 alusel võimalik hinnata selle vähendamise põhjendatust. Kohus leiab, et leppetrahvi suuruse hindamisel on võimalik arvestada leppetrahvi nõude esitamise aega, selle sissenõutavaks muutumist, võlausaldaja teatamist leppetrahvi kohaldamisest. Käesolevas otsuses eelnevalt korduvalt käsitletu kohaselt ei ole kahtlust, et põhimõtteliselt teadsid nii hageja kui kostja, milline oli kostja tegelik majanduslik seis sellel hetkel, kui esitati leppetrahvi nõue. Kostja suhtes on ka varasemalt toimunud pankrotimenetlusi, seega tema majanduslik olukord oli jätkuvalt ebastabiilne ja pinev ja seega saanuks väidetavalt ebaproportsionaalses suuruses leppetrahvi kohaldamist sätestavat lepingut lihtsalt mitte sõlmida või taotleda enne selle sõlmimist läbirääkimiste pidamist leppetrahvi kohaldamise eelduste ja suuruse üle. Keegi ei ole kohustatud lepingut sõlmima talle etteteadaolevalt ebasoodsatel tingimustel ja kui üks lepingupool seda ka tegi, siis saanuks vastavate asjaolude esinemisel sellele adekvaatselt reageerida TsÜS sätestatud võimalusi arvestades. Ei ole tõendatud, et kostja oleks seda üritanudki teha. Seega, kirjutades alla poolte vahel sõlmitud

lepingule, aktsepteeris ta selles esitatut täies ulatuses ja olles lepingupoole teovõimelise esindajana teadlik äriühingu reaalsetest maksevõimalustest, võis olla ja pidi olema ka teadlik kõigist neist sanktsioonidest, mida lepingu rikkumise korral lepingus kokkulepiti rakendada. Kolmanda isiku väide tema juriidiliste teadmiste puudumisest ei ole arvestamist väärt. Kolmas isik pidi kostja juhatuse liikme ülesandeid ja kohustusi nõuetekohaselt täites olema kursis õiguslikult elementaarselt vajalikuga selleks, et tagada äriühingu normaalne toimimine. Kui juhatuse liige leidis, et tal endal tõepoolest puuduvad piisaval hulgal spetsiifilised teadmised, siis miski ei takistanud tal otsimast abi vastava pädevuses ja teadmiste baasiga isikutelt. Kolmas isik on käesoleva menetluse raames kinnitanud, et tal on olnud esindajad advokaadibüroost. Kohus ei näe põhjust, miks ei saaks enne iga lepingu sõlmimist paluda selle teksti oma esindajale tutvumiseks ja analüüsimiseks esitada. Kui kolmas isik sellist võimalust ei kasutanud, siis ta ilmselt leidis, et tema enda teadmised ja arusaam lepingute sisust on piisav ja sellest tulenevalt ei saa nõus olla, et ehk kolmas isik ei saanudki üldse aru, mida lepingu nr. 266 sõlmimine selles fikseeritud tingimustel endaga kaasa tuua võib. Kolmas isik oli tehingu notariaalse vormistamise nõudest teadasaamisel teadlik ka sellest, et kui ta rikub lepingust tulevat hageja nõuet tehingu notariaalseks kinnitamiseks, kaasneb sellega leppetrahv. Kui kolmas isik ilmselt ainult talle endale teadaolevatel põhjustel ei teinud kõike endast olenevat, et minna ise või saata esindaja määratud ajal notari juurde, siis ta aktsepteeris sellega leppetrahvi rakendumise võimalust. Võlausaldajal oli õigustatud huvi saada oma nõude realiseerimiseks tagatis selle muutmisena kohesele sundtäitmisele allutatud nõudeks. Seega olid olemas nii leppetrahvi eesmärk kui ka võlausaldaja õigustatud huvi. Ainus asjaolu, mis võiks kallutada leppetrahvi vähendama, on poole majanduslik olukord, mille puhul ei ole aga kahtlust, et see oli halb. Arvestades kostja majandusliku seisundi halba olukorda nii leppetrahvi nõude esitamise ajal kui ka selle sissenõutavaks muutumise ajal ja ajal, mil võlausaldaja teatas soovist leppetrahvi kohaldada, on alust kostja taotluse alusel leppetrahvi vähendada, kuid seda mitte nullini nagu taotleb kostja, vaid kuni lepingujärgse põhivõla suuruseni 434 948 krooni. Põhivõla suuruseni leppetrahvi vähendamine on põhjendatud samadel kaalutlustel nagu kohus on otsuse eelnevas osas esitanud käsitluse viivise vähendamise taotlusega seoses. Kostja esitas taotluse, et juhul, kui kohus rahuldab leppetrahvi nõude, siis ei saaks seda tunnustada I järgus. Kohus nõustub selle taotlusega samadel motiividel, neid siinkohal üle kordamata, mida on käsitletud käesolevas otsuses hageja II nõuet analüüsides küsimuses, kas viivis kuulub tunnustamisele I järgus või mitte. Järeldus: leppetrahvi nõue kuulub vähendamisele kuni leppetrahvi kohaldamist reguleeriva lepingu alusel esitatud põhivõla suuruseni ehk 434 948 kroonini ja ei rahulda nõuet tunnustada leppetrahvi I järgus. Tõendid Kohus on menetluse käigus uurinud ja kohtuotsuse kirjeldavas osas nõudeid analüüsides hinnanud järgmisi kirjalikke tõendeid: 1) 30.06.2005 not.reg.nr. 3846 all AS SEB Eesti Ühispank ja AS Saurix Petroleum vahel sõlmitud nõude loovutamise leping ja kommertspandi loovutamise leping ning avaldus kommertspandi registreerimiseks; 2) 30.06.2005 not.reg. nr. 3848 all AS SEB Eesti Ühispank ja AS Saurix Petroleum vahel sõlmitud hüpoteegi ülekandmise ja asjaõigusleping; 3) OÜ Malsena ja hageja vahel 07.07.2005 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping; 4) 28.10.2004 hageja ja kostja vahel sõlmitud leping nr. 266;

5) saatelehed nr. 30020 25.11.2004 koos sama kuupäeva kandva arvega nr. 11339R ja saateleht nr. 30160 29.12.2004 koos sama kuupäeva kandva arvega nr. 11592R; 6) hageja 05.05.2005 kiri kostjale leppetrahvi osas; 7) hageja poolt esitatud viivise arvutamise kalkulatsioon lepingu nr. 266 järgi; 8) pankrotimenetluse algatamise 28.03.2005 määrus kostja suhtes; 9) 20.12.1999 OÜ Viru Leib ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud kommertspandi seadmise leping; 10) 20.12.1999 AS Saile, OÜ Viru Leib ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud ettevõtte tervikvara ostu-müügileping ja hüpoteegi seadmise leping; 11) OÜ Malsena poolt kostjale esitatud arved nr. 20040971, 20040972, 20040974, 20041087, 20041192, 20041193, tellimus nr M-000111, OÜ Malsena poolt kostjale esitatud viivisearvestus; 12) OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahel 01.06.2004 sõlmitud ostu-müügileping nr. 2004-02; 13) hageja kiri kostjale suhte notariaalsele vormistamisele ilmumiseks; 14) AS EMTja Elion Ettevõtete vastused kostja taotlusele kõneeristuse saamise kohta ja viimase poolt esitatud kõneregister; 15) kostja esindaja U.Velleste taotlus haldurile vara võõrandamiseks loa saamiseks; 16) tõendid selle kohta, et 04.05.2005 on kolmas isik allkirjastanud kostja võlausaldajate pöördumise kohtuniku poole; sellega seoses olevad võlausaldajate 29.04.2005 ja 26.04.2005 koosolekute protokollid; 17) kostja pankroti väljakuulutamise otsus, millest nähtub ajutise halduri ettekande sisu ja kostja pankrotimenetluses 09.05.2005 peetud istungi protokoll, millest nähtub kolmanda isiku seletus vara ja võlgade seisu kohta. Kohus ei pea vajalikuks eraldi analüüsida hageja poolt esitatud tõendeid, mis kinnitavad ja põhistavad esitatud nõudeavalduste suurusi, kuivõrd vaidlust ei ole selles osas, mis suurusega olid esialgsed hageja nõudeavaldused ja mis jäi lõplikuks nõudeks ja mis asjaoludel mingist nõudest hageja pankrotimenetluse käigus loobus. Kohus peab asjakohatuks toimiku lk. 16 asuvat notariaalakti lisa nr. 1, mis sisaldab notariaalakti tõestaja poolt osalejatele antud selgitusi; ei ole aru saada, millise notariaalakti lisa see on. Kohus ei pea asjaga seotuks Marekom Invest OÜ ja hageja vahel 07.07.2005 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingut ning OÜ Polar Liising ja hageja vahel 07.07.2005 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingut Menetluskulud TsMS § 173 lg.1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg.3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Kohus on hagi osaliselt rahuldanud, tunnustades nõudeid osaliselt summaliselt ja jättes rahuldamata taotlused tunnustada nõudeid esimeses järgus. Hagi osalisel rahuldamisel kannavad TsMS § 163 lg.1 kohaselt pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Antud asjas jätab kohus kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kuna kolmandale isikule laienevad õigused ja kohustused, mis on sellel poolel, kumma juurde kolmas isik on kaasatud, siis antud asjas on kolmandal isikul kostja õigused ja kohustused, ehk ka kolmanda isiku menetluskulud jäävad tema enda kanda.

TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

M. Leimann I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 19. märtsil 2009.a Tartu Ringkonnakohtu otsusega, kusjuures ringkonnakohus otsustas:

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.