Muud › Muud hagiasjad

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

kehtestatud korras. Notariaalse tõestamise nõude mittetäitmisel kohustus ostja tasuma müüjale täiendavat leppetrahvi võlgnetava summa kolmekordses suuruses. 25.11.2004 esitas hageja arve nr 11339R, mille järgi tuli kostjal tasuda 20 000 liitri diiselkütte eest 219 008 krooni hiljemalt 24.01.2005. 29.12.2004 esitas hageja arve nr 11592R, mille järgi tuli kostjal tasuda 20 000 liitri diiselkütte eest 215 940 krooni hiljemalt 28.02.2005. Kostja hagejale kauba eest ei tasunud. Hageja esitas avalduse võlasuhte notariaalseks tõestamiseks kostja juhatuse liikmele Marko Tõntsile 29.04.2005, kes sai selle samal päeval allkirja vastu ka kätte, kuid vastavat dokumenti vormistama ei ilmunud. Pankrotihalduri nõusolek nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks ei olnud vajalik, sest seda notariaalset vormistamist ei saa käsitleda käsutamistehinguna PankrS §-de 20 ja 36 tähenduses. Seega ei ole kostja poolt kohustuse rikkumine vabandatav. Leppetrahvi tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole kahju tekkimine, vaid kohustuse rikkumine. 05.05.2005 esitas hageja kostjale lepingu punkti VI.3 alusel leppetrahvi nõude summas 1 304 844 krooni. Leping on vastavalt VÕS § 8 lg 2 lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Ka viivisesumma on igati mõistlik. Eraldi intressikokkuleppe sõlmimise nõudmine OÜ-lt Malsena omandatud nõude osas on vastuolus VÕS § 167 lg 1 ja 3. Hageja nõuded, sh OÜ-lt Malsena omandatud nõue, on tagatud hüpoteegiga 1. järjekohal võlgniku kinnistule asukohaga Tapa Taara 1, summas 2 250 000 krooni, mis tuleneb 20.12.1999 sõlmitud ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise lepingust ja 10.09.2004 sõlmitud laenulepingust nr 9500023910410, ning kommertspandiga 1. järjekohal võlgniku vallasvarale summas 2 500 000 krooni vastavalt kommertspandi seadmise lepingule 20.12.1999. Seega tuleb hageja nõudeid tunnustada I järgus.

informeeris hageja ettepanekust ajutist haldurit. Kuivõrd kostja kohustunuks kokkuleppe sõlmimisel alluma kohesele sundtäitmisele, oli tegemist käsutustehinguga, mille sõlmimiseks kolmandal isikul PankrS § 36 lg 2 kohaselt õigus puudus. Kuna hageja esindaja teadis, et algatatud on pankrotimenetlus, siis on arusaamatu, miks hageja ise ei võtnud lepingu sõlmimiseks ühendust ajutise halduriga. Hagejal olnuks õigus nõuda tehingu notariaalset tõestamist alates 24.01.2005 ehk kaugelt enne pankrotimenetluse algatamist. Leppetrahvinõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud. Juhul kui kohus leiab, et leppetrahvinõue on õigustatud, palus kolmas isik seda vähendada. Kolmas isik leidis, et hageja poolt OÜ-lt Malsena omandatud nõuet ei saa tunnustada I järgus, kuna see nõue ei ole kommertspandilepingu ja hüpoteegilepingu kohaselt pandiga tagatud nõue. Kolmandal isikul puudub alus vaielda vastu OÜ Malsena nõudelt intresside arvutamise nõudele, kuivõrd selles oli kokku lepitud kolmandate isikute vahel ja sellest tulenev põhinõue loovutati hagejale koos kõrvalnõuetega, samuti puudub alus vaielda vastu hageja viivisenõudele summas 296 025.42 krooni, kuivõrd see tuleneb pooltevahelisest lepingust.

MAAKOHTU LAHEND

eraldi, et tagatud on selle lepingu poolte vahel 20.12.1999 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded, ja märgitakse ka, et tagatud on ka tulevikus tekkivad ja tingimuslikud nõuded. Aga ka tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete puhul tuleb neid nõudeid käsitleda üksnes suhetena selle lepingu poolte vahel. Ka Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-119-04 kohaselt ei saa lepingu tõlgendamisel lähtuda hageja arusaamast, et see kommertspant tagaks hageja kui AS SEB Eesti Ühispank õigusjärglase poolt teistelt äriühingutelt omandatud nõudeid kostja vastu. Nõudeid kaitstakse selles staatuses nagu nad olid olemas pankroti väljakuulutamise hetkel, sõltumata sellest, millise staatuse nad omandasid nõuete esitamiseks antud 2-kuulise tähtaja kestel. Vastupidine käsitlus viiks järelduseni, et võlausaldajad saaks tegutseda oma nõuete kunstlikult suurendamise ja oma nõuete võimalikult suures mahus rahuldamise eesmärgil. Lähtudes pankrotimenetluse eesmärgist – jagada pankrotivara võlausaldajate vahel võimalikult õiglaselt – ei ole hageja tegutsemine oma nõude tahtlikuks suurendamiseks nõudeid kokku ostes ja taotledes nende kõigi pandiga tagatuks lugemist, seadusega kooskõlas. Kohus nõustus hageja teoreetilise käsitlusega intressi üleminekust nõude loovutamisel, kuid tõendatud ei ole, et arved, mida OÜ Malsena on hagejale loovutanud, tuleneks OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahel 01.06.2004 sõlmitud lepingust. OÜ Malsena esitatud arved ja viivisarve ei kajasta, millise lepingulise suhte alusel on need esitatud. Arvetes viivise, intressi või muu tagatise kokkulepet ei sisaldu ja selles mõttes ei saa lugeda asjakohaseks hageja väidet, et nende arvete mitteõigeaegsel tasumisel oli õigus küsida viivitusintressi lähtudes 01.06.2004 OÜ-ga Polar Liising sõlmitud lepingust. Nimetatud lepingu kohaselt pidi kauba vahetamisega tegelema OÜ Polar Liising. Ühelgi esitatud arvel OÜ Polar Liisingu osalust ei nähtu – ei ole ta arve esitajaks ega makse saajaks. Kohus nõustus halduriga, et isegi kui esitatud arvete alusel lugeda eksisteerivaks võlaõiguslik (ostu-müügi) suhe kostja ja OÜ Malsena vahel, siis viivist/intressi selle nõude mittekohase täitmise eest ei saa nõuda OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahel sõlmitud lepingu alusel, kuivõrd intressi tasumise kokkulepe kostja ja OÜ Malsena vahel ei ole tõendatud. Kui eeldada, et esitatud arvete kujul eksisteerib kostja ja OÜ Malsena vahel võlasuhe (haldur on põhivõlga tunnustades selle võlasuhte olemasolu respekteerinud), siis VÕS § 113 lg 1 toodud alused ka viivise nõudmiseks on olemas, kuid seda üksnes seaduses sätestatud suuruses. Seega hageja poolt OÜ-lt Malsena omandatud intressinõue kuulub tunnustamisele seaduses ettenähtud viivise/intressi piirmäärale vastavas suuruses ja sellele halduri poolt pankrotimenetluse edasises käigus määratud nõude tunnustamise järgus. II nõue – tunnustada I järgu nõudena viivisenõuet summas 296 025.42 krooni Kohus leidis, et viivisenõue 28.10.2004 lepingu alusel on varasemast kohtupraktikast tulenevalt põhjendatud suuruses ja ei kuulu kostja taotlusel vähendamisele seaduses sätestatud suuruseni. Samas, kuna viivisenõue ei olnud selle tekkimise ajal ega ka pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud, ei ole seda võimalik tunnustada I järgus. Kuna nõudeid pankrotimenetluses rahuldatakse vastavalt nende staatusele pankroti väljakuulutamise ajal, siis on õigus halduril, kes väidab, et sel hetkel hageja 28.10.2004 lepingust tulenev viivisenõue ei olnud pandiga tagatud. Kohus ei nõustunud hagejaga, et määrav ei ole mitte pankroti väljakuulutamise hetk, vaid see, millises staatuses on nõuded nõudeavalduse esitamise hetkel. Kuna nõudeavalduse esitamiseks on antud tähtaeg 2 kuud, siis vältimaks olukorda, et võlausaldajad satuvad ebavõrdsesse olukorda, ongi pankrotiseaduses sätestatud põhimõte, et kõik nõuded lähevad n.ö lukku pankroti väljakuulutamise seisuga. Nõude olemus (suhte liik, tagatus) ja suurus fikseeritakse pankroti väljakuulutamise seisuga, kuivõrd hilisemad nõude olemuse/staatuse muutused viiks erinevad võlausaldajad ebavõrdsesse olukorda. Võlausaldajate ebavõrdsus ei ole pankrotimenetluse eesmärkide kohaselt lubatud.

Kohane on ka halduri viide, et nii hüpoteegi kui ka kommertspandi seadmise lepingu kohaselt on kostja ja pandipidaja suhted piiritletud laenu- ja garantiilepingutega, mistõttu ei ole asjakohane hageja soov paigutada nende tagatise kaitstuse alla kõikvõimalikke muid pantija ja pandipidaja (ja/või tema õigusjärglase) vahelisi lepingulisi suhteid. Ainetud on viited nõudele, mida haldur on tunnustanud väidetavalt vales järgus, kuivõrd selle vaidlustamiseks ei ole esitatud kohtumenetlusse ühtegi avaldust, hagi vms. III nõue – tunnustada I järgu nõudena leppetrahvinõuet summas 1 304 844 krooni PankrS § 20 lg 1 kohaselt võib kohus keelata võlgnikul ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. Kostja puhul ei ole pankrotimenetluse algatamise määrusega käsutuskeeldu kohaldatud ja seega ei olnud võlgniku juhatuse liikmel objektiivseid takistusi täita hageja 29.04.2005 esitatud korraldust suhte notariaalseks vormistamiseks. Seega asjaolu, kas võlgnik pidanuks ja kas ta informeeris hageja nõudmisest ajutist haldurit, ei ole oluline. Kohus ei nõustunud halduri seisukohaga, et juhul, kui 04.05.2005 oleks toimunud lepingu notariaalne vormistamine, ei oleks seda saanud PankrS § 17 tulenevalt allutada sundtäitmisele. Ehkki PankrS § 17 sätestab, et pankrotimenetluse algatamisel peatab kohus võlgniku suhtes toimuvad sundtäitmised, ei ole menetluse algatamise määrust saadetud teadmiseks ega täitmiseks ühelegi kohtutäiturile. Kohus on sundtäitmiste peatamise lahendanud 19.05.2005 määrusega ja seega saanuks võlgnik sõlmida 04.05.2005 notariaalse kokkuleppe, mida saanuks (kuni 19.05.2005) allutada kohesele sundtäitmisele. Kuna leppetrahvi maksmist võib nõuda sõltumata sellest, kas kahju üldse tekkis, ei ole asjakohased halduri viited, et hageja on tunnistanud kahju puudumist. VÕS § 160 lg 1 kohaselt vabaneb võlgnik leppetrahvi maksmise kohustusest ainult siis, kui kohustuse täitmine oli takistatud vääramatu jõu asjaolude tõttu ehk kui rikkumine oli vabandatav. Tõendatud ei ole ükski vääramatu jõu juhtumina käsitletav asjaolu, mis takistanuks kas kolmandal isikul endal sõlmimast hageja soovitud tehingut või teavitamast sellise nõude esitamisest ajutist haldurit, kui ta leidis, et ta ise tehingut teha ei tohi. Kolmanda isiku ütlused on ülimalt vastuolulised, kuid isegi kui võlgnik või tema esindajad oleks teavitanud ajutist haldurit hageja kirjadest ja kui ka haldur oleks keelanud kohustuse notariaalse vormistamise, ei oleks sellel keelul olnud õiguslikku tähendust, sest kohus ei olnud vastavat keeldu seadnud. Seega kohustuse rikkumine kostja juhatuse liikme/kolmanda isiku poolt – notariaalse tehingu sõlmimisele mitteilmumine – ei olnud vabandatav VÕS § 103 lg 2 mõttes ja sellest tulenevalt on leppetrahvi kohaldamise nõue põhjendatud. VÕS § 162 lg 1 annab kohtule diskretsiooniõiguse otsustada, kas tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur ja õiguse seda vähendada mõistliku suuruseni. Riigikohus on lugenud tsiviilkoodeksi kohaldamisel rakendatava põhimõtte kehtivaks üldiselt leppetrahvi vähendamisele ka VÕS § 162 järgi. TsK § 194 lg 1 järgi võrreldakse leppetrahvi suurust võlausaldaja kahjudega. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-66-05 leidnud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama. Muu kui rahalise kohustuse rikkumise juhuks on kokku lepitud, et leppetrahvi puhul peab võlausaldaja tõendama muu täitmishuvi olemasolu. Antud juhul peaks hageja tõendama, et tema huvi tehingu notariaalse tõestamise vastu oli olemas. Lisaks kahju suurusele tuleb arvestada ka leppetrahvi eesmärki. Iseenesest kahju puudumine või selle oluliselt väiksem ulatus võrreldes leppetrahviga ei saa olla aluseks leppetrahvi alandamisele, kui selle sissenõudmist sellises ulatuses õigustab leppetrahvi tagatisfunktsioon. Kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi nõude esitamine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja, kes taotleb leppetrahvi vähendamist, peab tõendama leppetrahvi ebaproportsionaalsuse.

Kostja ei ole konkretiseerinud, kas kohtul tuleks kaaluda eelkõige lepingu täitmise ulatust või teise lepingupoole õigustatud huvi või lepingupoole majanduslikku seisundit. Kostja majanduslik olukord on õiguskirjanduse kohaselt asjaolu, mida peaks arvestama alles pärast seda, kui on kaalutud leppetrahvi eesmärki ja võlausaldaja õigustatud huve. Kohus leidis, et pooltel oli vabadus sõlmida leping ja määratleda selles leppetrahvi suurus. Kui kolmas isik ei teinud kõike endast olenevat, et minna ise või saata esindaja määratud ajal notari juurde, siis ta aktsepteeris sellega leppetrahvi rakendumise võimalust. Võlausaldajal oli õigustatud huvi saada oma nõude realiseerimiseks tagatis selle muutmisena kohesele sundtäitmisele allutatud nõudeks. Seega olid olemas nii leppetrahvi eesmärk kui ka võlausaldaja õigustatud huvi. Arvestades kostja halba majanduslikku seisundit nii leppetrahvi nõude esitamise kui ka selle sissenõutavaks muutumise ajal ja ajal, mil võlausaldaja teatas soovist leppetrahvi kohaldada, on alust leppetrahvi vähendada kuni lepingujärgse põhivõla suuruseni 434 948 krooni, samadel kaalutlustel nagu viivise vähendamise taotlusega seoses. Leppetrahvi nõuet ei saa tunnustada I järgus, samadel motiividel, mida on käsitletud analüüsides küsimust, kas viivis kuulub tunnustamisele I järgus või mitte.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sissenõudmise kulutused, pandipidaja poolt kommertspandiga koormatud vara omaniku eest tasutud kindlustusmaksed ning muud kõrvalnõuded. Kuna hagejal olid nõuded kostja vastu ning hageja kasuks oli seatud registerpant, siis ei ole põhjendatud OÜ-lt Malsena loovutamise teel saadud nõude tunnustamine II järgus. Selline seadusesäte, et nõudeid kaitstakse selles staatuses nagu nad olid olemas pankroti väljakuulutamise hetkel, puudub. Asjaolu, et hageja omandas nõude pärast pankroti väljakuulutamist, ei oma tähtsust, kuna ei pankrotiseaduses ega ka võlaõigusseaduses ei ole sätestatud, et pankrotimenetluse korral ei või isikud, kellel on nõuded pankrotivõlgniku vastu, neid nõudeid loovutada pärast pankroti väljakuulutamist. Määravaks on nõuete esitamise aeg pankrotimenetluses ning kui nõue on esitatud õigeaegselt ja see nõue on pandiga tagatud, kuulub see vastavalt PankrS 153 lg 1 p 1 rahuldamisele I järgus. Eraldi intressikokkuleppe sõlmimise nõudmine on vastuolus VÕS § 167 lg 1 ja 3. VÕS § 167 lg 1 tuleneb, et intress, sh viivisintress kui aktsessoorne kõrvalkohustus läheb nõude loovutamise korral automaatselt uuele võlausaldajale üle. Seega ei olnud vajalik sõlmida eraldi intressikokkulepet OÜ Malsena ja kostja vahel. VÕS § 167 lg 3 sätestab, et nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Seda sätet on lahendis nr 3-2-1-132-04 analüüsinud ka Riigikohus ning märkinud, et: „Seega lähevad nõude loovutamisel või ka seadusjärgsel üleminekul uuele võlausaldajale üle ka kõik kõrvalnõuded, st võlgnik ei peaks nõude üleminekust saama privilegeeritud, nagu ta ei tohi VÕS § 171 järgi nõude loovutamisest saada ka kahjustatud.“ Sellest tulenevalt on hageja õigustatud nõudma viiviseintressi summas 160 324.25 krooni. 2) Hageja palub tunnustada viivisenõuet summas 296 025.42 krooni I järgu nõudena. Kohus ei ole, märkides, et nõudeid kaitstakse selles staatuses nagu nad olid olemas pankroti väljakuulutamise hetkel, viidanud ühelegi normile. Pankrotiseaduse regulatsioon ei sätesta expressis verbis sellist nõuet. Kuna tegemist on eraõigusega, kehtib põhimõte – mis ei ole keelatud, on lubatud, ning seega on kohtu väide alusetu. Vahetegemine AS-le SEB Eesti Ühispank kuulunud nõude ja hagejale kuuluva nõude puhul ei ole õigustatud. Kostja ja AS SEB Eesti Ühispank sõlmitud kommertspandilepingu punktist 3 ja hüpoteegi seadmise lepingu punktist 9 nähtub, et tagatistega olid tagatud kõik tekkinud ja tulevikus tekkivad AS Eesti Ühispank nõuded. Vastasel juhul oleks tegemist pandiga tagatud nõuete kirjelduse kordamisega. Laenu- ja garantiilepingutest tulenevate nõuete tagatus on sätestatud sõnastusega „tagatud on nõuded, mis tulenevad kostja ja AS Eesti Ühispank vahel sõlmitud või sõlmitavatest laenu- ja garantiiandmiselepingutest“. Punktis on sätestatud, et ka tulevikus sõlmitavatest laenu- ja garantiiandmiselepingutest tulenevad nõuded on pandiga tagatud. Punkti teises poole sõnastusest „tagatud on ka kõik tingimuslikud ja tulevikus tekkivad nõuded“ nähtub, et lisaks laenu- ja garantiilepingutest tulenevatele nõuetele on tagatud ka kõik muud nõuded, mis võlausaldajal kostja vastu tekivad. Sätte sõnastusest tulenevalt võttis kostja endale kohustuse tagada kõiki nõudeid (lepingust ei nähtu, et oleks välistatud panga õigus esitada mõnelt teiselt võlausaldajalt omandatud nõuet kostja vastu). Kuna nõude loovutamisel astub uus võlausaldaja loovutaja asemele, siis asendub nii kommertspandilepingus kui ka hüpoteegi seadmise lepingus AS Eesti Ühispank hagejaga. Kui eelnevale võlausaldajale olid pandiga tagatud kõik tulevikus tekkivad nõuded, siis tõlgendus, mille kohaselt uus võlausaldaja kaotab sellise õiguse, on lepingu kitsendav tõlgendamine hageja kahjuks ning seega lubamatu. Puudub õigustus tunnustada hageja nõudeid kahes erinevas järgus. Jääb selgusetuks, millele toetudes on haldur jaganud hageja nõuded kaheks – tunnustanud hageja põhinõuet I järgus ja vaielnud vastu ülejäänud nõuete tunnustamisele I järgus. Hagejal oli põhjendatud ootus, et ka tema ülejäänud nõudeid tunnustatakse I järgus.

3) Hageja palub tunnustada leppetrahvinõuet kostja vastu I järgu nõudena summas 1 304 844 krooni. Leppetrahvi vähendamine olukorras, kus kahju tekkimine leppetrahvi näol oli täielikult välditav, kuid kolmanda isiku käitumise tõttu siiski tekkis, ei ole põhjendatud ainult kaalutlusega, et kostja majanduslik olukord on raske. Kostjal on võimalus nõuda tekkinud kahju oma kohustusi kostja ees rikkunud kolmandalt isikult. Ka leppetrahvinõuet tuleb tunnustada I järgus apellatsioonkaebuse punktis 2 toodud motiividel.

3) Hageja oleks saanud omandada OÜ-lt Malsena intressinõude juhul, kui OÜ Malsena ja kostja vahel oleks intressi arvestamises kokku lepitud. Sellise intressikokkuleppe sõlmimine ei ole tõendatud. Selliseks intressikokkuleppeks ei saa olla OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vaheline kokkulepe. See kokkuleppe reguleerib OÜ Malsena ja OÜ Polar Liising vahelisi suhteid – seda, mis tingimustel OÜ Malsena müüs kaupa OÜ-le Polar Liising. 4) Kohus on põhjendatult vähendanud leppetrahvi suurust. Leppetrahvi eesmärk on lihtsustatud korras, s.o ilma tegelikku kahju tõendamata, võimaldada võlausaldajal talle tekkinud kahjude sissenõudmist. Hageja ei ole tõendanud, et ta oli oma 29.04.2005 kirjas nimetatud ajal ja kohas valmis sõlmima kirjas nimetatud kokkulepet. Kirjas nimetatud kohas (SAS Radisson hotellis) on mitu erinevat notaribürood ja kirjas ei märgita, millises büroos tehingu sõlmimine toimub. Selliste ebamääraste algandmete puhul ei saanudki kostja ilmuda tehingut sõlmima. Kui kirjas nimetatud leping pidi tõepoolest kirjas märgitud ajal sõlmitama ja jäi sõlmimata kostjast tulenevatel põhjustel, siis tulnuks esitada kohtule lepinguprojekt, mille notar ette valmistas ja notari arve projekti koostamise eest. Lisaks oleks hageja pidanud tõendama, et leping jäi sõlmimata just kostjast tingitud põhjustel. Eraldi küsimus on, kas juhul, kui leping jäi sõlmimata kostjast tulenevatel põhjustel, sai sellest hagejale mingit kahju tekkida. Võlasuhte notariaalse vormistamise ja kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks oli luua võimalus rahuldada võlanõue täitemenetluses. See tulenes 2005. a kehtinud TMS § 1 lg 1 p 13. Kostja pankrotimenetlus algatati 28.03.2005. PankrS § 17 lg 3 tuleneb, et kui ajutise pankrotimenetluse ajal algatatakse sundtäitmine, siis on kohtul kohustus see ajutise pankrotimenetluse tõttu peatada. 2005 mais ja juunis kehtinud TMS § 46 kohaselt viib pankroti väljakuulutamise järel nõuete täitmise läbi pankrotihaldur pankotiseaduses toodud korras. Seega, kui 04.05.2005 olekski toimunud võlasuhte notariaalne vormistamine ning kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine, ei oleks olnud võimalik kohest sundtäitmist ajutise pankrotimenetluse ja järgnenud pankrotimenetluse tõttu läbi viia. Kuna täitemenetlust ei oleks ka vastavate eelduste olemasolu korral saanud läbi viia, siis eelduste mitteloomisest tulenevalt ei saanud hagejal kahju tekkida. Isegi kui täitemenetlust oleks olnud võimalik läbi viia, oleks rahalise kohustuse täitmine ühele võlausaldajale ajutise pankrotimenetluse ajal kuulunud tagasivõitmisele (PankrS § 113 p 1). Olukorras, kus leppetrahviga tagatud kohustuse täitmine ei oleks aidanud saavutada kohustuse seaduslikku eesmärki – täitemenetluse läbiviimist – on leppetrahvinõude, mis võrdub põhivõla kolmekordse määraga, esitamise eesmärgiks kahju tekitamine. See on vastuolus TsÜS § 138 lg 1 ja 2 tuleneva kohustusega teostada oma õigusi heas usus ja selliselt, et sellega ei tekitataks kahju kostjale ja tema teistele võlausaldajatele.

käsutustehing on tühine. Tegemist on sisuliselt käsutustehinguga, kuna kostja kohustus kokkuleppe sõlmimisel alluma kohesele sundtäitmisele. Hageja eesmärgiks on suure leppetrahvinõude tekitamine, mis ei ole seadusega kooskõlas ja ei tulene seaduslikest alustest. Hageja on teostanud oma õigusi hea usu põhimõtte vastaselt. Kohus on õigesti hinnanud hüpoteegi seadmise ja kommertspandi seadmise lepinguid, mille kohaselt kostja ja pandipidaja suhted on piiritletud laenu- ja garantiilepingutega, mistõttu ei ole 28.04.2004 lepingust tulenev leppetrahvinõue pandiga tagatud. Kuivõrd nimetatud leppetrahvi ei olnud selle tekkimise ajal ega ka pankroti väljakuulutamise ajal pandiga tagatud, ei ole võimalik seda tunnustada I järgu nõudena. Kohus on leppetrahvi vähendamisel õigesti kasutanud VÕS § 162 lg 1 sätestatud diskretsiooniõigust ning seda ka igakülgselt põhjendanud. Kohus on võtnud arvesse lepingu täitmise ulatust, ühe lepingupoole õigustatud huvi ja eelkõige teise lepingupoole majanduslikku seisundit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et nõuded, mis ei olnud hüpoteegi ega kommertspandiga tagatud, ei muutu tagatuks selle tõttu, et hageja omandas võlgniku vastu lisaks vaidlusalustele nõuetele ka teistest õigussuhetest tulenevad ja tagatud nõuded. Lähtudes eeldusest, et hüpoteegi seadmisel eristatakse kolme kokkulepet (1) asjaõiguslik kokkulepe hüpoteegi seadmiseks; 2) tagatav tehing ehk võlaõiguslik tehing (käesolevas asjas laenuleping); 3) tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega) puudub vaidlusaluste nõuete osas tagatiskokkulepe, mis seob hageja OÜ-lt Malsena omandatud nõuded ja AS-i SEB Ühispank kasuks (mis loovutamise teel läksid üle hagejale) seatud tagatised võlgniku varale. Riigikohtu lahendi 3-2-1-104-08 p. 12 kohaselt ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ka pankrotimenetluses ei saa nõuda nõude tunnustamist esimeses järgus, kui konkreetne nõue ei ole olnud tagatud pandiga.

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.