Muud › Muud hagiasjad

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

mai 2006. a. hagiavalduse täpsustuses vähendas hageja nõuet ja palus kostjalt välja mõista 106.253, 50 krooni. 1962. a. omandas A. T 1⁄2 mõttelist osa Tallinnas x asuvast hoonest. Elamu kaasomanik 1⁄2 mõttelises osas oli kostja T. K. Tallinna Linna RSN TK

m erastamiseks. 6. aprillil 1998. a. omandas Tallinnas X asuvast elamust 1⁄2 mõttelist osa oma emalt A. T kinkelepingu alusel T. T, kes esitas 22. oktoobril 1998. a. Tallinna Linnavalitsusele X maa ostueesõigusega erastamise avalduse.

T. T.

Kinnisasja tagastamine ei olnud võimalik, kuna kostja võõrandas selle oma pojale ja nimetatu omakorda M. R. Seetõttu on kostja kui vara alusetu omandaja kohustatud selle väärtuse rahas hüvitama.

Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja omandas X kinnistu seaduslikult ja heauskselt omandireformi käigus vara tagastamise teel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 30. jaanuari 1995. a. otsus nr. 4790 kostja tunnistamise kohta omandireformi õigustatud subjektiks on jätkuvalt õigusjõus ka käesoleval ajal. Seda ei ole tühistatud ega muudetud. Seega on kostja jätkuvalt omandireformi õigustatud subjekt ja põhjendatuks ei saa pidada hageja seisukohta, et kostja on temale tagastatud maa omandanud alusetult. Juhul, kui maad ei oleks õigustatud subjektile tagastatud (põhjusel, et kolmandal isikul oli selle maa suhtes erastamiseõigus), oleks kohustatud isik pidanud selle maa õigustatud subjektile kompenseerima. Õigustatud subjektiks tunnistatud isik omab õigusvastaselt võõrandatud vara osas kohustatud subjekti vastu nõudeõigust, mistõttu ei saa vara alusetut omandamist õigustatud subjekti poolt toimuda. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus omandireformi mõttega. Maa osalise tagastamise ajal 1996. a. oktoobris ja maa kinkimise ajal 1997. aastal tegutses kostja heas usus ja teadmises, et Tallinna Linnavalitsuse tagastamiskorraldus jääb kehtima. Kostjal puudus alus oletada, et 8. jaanuaril 1999. a. võtab Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse, millega tunnistab 15. oktoobri 1996. a. korralduse nr 2561-k maa osalise tagastamise kohta kehtetuks. Omandireformi läbiviimine Tallinna linnas on Tallinna Linnavalitsuse kohustus. Kui linnavalitsus on omandireformi läbiviimise käigus teinud vigu ja põhjustanud isikutele kahju, peab hageja kui avaliku võimu kandja ise oma vigade eest vastutama ja kahju heastama. Ta ei saa nõuda oma eksimuse rahalist hüvitamist teiselt õigustatud subjektilt.

Tallinna Linnavalitsus otsustas 15. oktoobri 1996. a. korraldusega nr. 2561-k tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa osaliselt kostjale T.K. Kostjale tagastatud maatükk X kanti kinnistusraamatusse 17. veebruaril 1997. a. 8. jaanuari 1999. a. korraldusega nr. 41-k tunnistas Tallinna Linnavalitsus 15. oktoobri 1996. a. korralduse kehtetuks. Seega tuleb lähtuda alates 1. jaanuarist 2002. a. kehtiva RVastS § 31 lõikest 2, mille kohaselt võib enne sama seaduse jõustumist alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks taotluse või kaebuse esitada enne seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates. Säte on vaadeldav erinormina hiljem jõustunud VÕS RakS § 9 lõike 2 suhtes, mistõttu viimatinimetatu käesoleva vaidluse lahendamisel rakendamisele ei kuulu. RVastS § 31 lõikes 3 sätestatud erandist tulenevalt ei kohaldata paragrahvi teist lõiget, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast RVastS jõustumist 1. jaanuaril 2002. a. Hageja pidi oma võimalikust õiguste rikkumisest teada saama 8. jaanuari 1999. a. korralduse nr. 41-k vastuvõtmisest, millega tunnistati kehtetuks kostjale maa osalise tagastamise korraldus nr. 2561-k. Sellega langes ühtlasi ära maa tagastamise alus kostjale ning hagejal tekkis võimalik alusetu rikastumise nõue kostja vastu. Kostjale maa tagastamise aluseks oleva korralduse kehtetuks tunnistamine leidis aset enne RVastS jõustumist, mistõttu ei saa vaidluse lahendamisel lähtuda RVastS § 31 lõikes 3 sätestatust. Alusetu rikastumise nõude esitamise võimalus kostja vastu ei sõltu Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi poolt 31. mail 2004. a. tehtud otsusest, millega muu hulgas tuvastati Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr. 2561-k õigusvastasus. Hageja võimalik soov taastada viimatinimetatud korralduse eelne olukord ei saanud samuti iseenesest takistada hagejat kostja vastu alusetu rikastumise nõuet esitamast. Tulenevalt eeltoodust aegus hagis esitatud nõue 1. jaanuaril 2005. a., hagiavaldus on kohtule esitatud aga 9. juunil 2005. a. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et hagiavalduses esitatud nõue on aegunud. RVastS § 2 sätestab, et riigivastutuse seaduse alusel võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult isikult või muult avalikke ülesandeid avalikõiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult nõuda õiguste kaitset ja taastamist ja kahju hüvitamist. Riigivastutuse seadus ei sätesta, et seadus kuuluks kohaldamisele ka siis, kui õigus nõuda eraisikult kahju hüvitamist või vara tagastamist on avaliku võimu kandjal. RVastS § 22 lõige 3 ütleb, et avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 69 lõige 1 ütleb, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse riigivastutuse seadust. Tallinna Linnavalitsus tunnistas 15. oktoobri 1996. a. korralduse nr. 2561-k kehtetuks tagasiulatuvalt ning nimetatud haldusakt oli kehtetu algusest peale. Selle aktiga alusetult antud õigus on lõplikult realiseeritud – vastustaja kanti omanikuna kinnistusraamatusse ning ta võõrandas kinnisasja oma pojale. Hiljem kehtetuks tunnistatud akti andmisega kaasnenud faktiliste tagajärgede tõttu on vastustaja saanud alusetult soodustust – talle tagastati maad –, mida tal ei olnud õigus tagasi saada, mistõttu tuleb õigusliku aluseta omandatud maa tagastada või hüvitada.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud analoogses asjas, et kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, on see kehtetu tagasiulatuvalt, samuti langeb tagasiulatuvalt ära kinnistusraamatu kande õiguslik alus. AÕS § 57 lõike 1 kohaselt on kinnistusraamatu kanne ebaõige, kui see on tehtud õigusliku aluseta. Asjaõigusseaduse rakendusseaduse (AÕS RakS) § 10 lõike 1 kohaselt on maareformi käigus tagastatud maa esmakinnistamise (registriosa avamise) õiguslikuks aluseks valla- või linnavalitsuse poolt esitatud kirjalik kinnistamisavaldus ja valla- või linnavalitsuse korraldus. Käesolev vaidlus on avaliku võimu kandja nõue isiku vastu õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja hüvitamiseks ning kohaldamisele kuuluvad eraõiguse sätted. Seega kuulub kohaldamisele 1. juulil 2002. a. jõustunud VÕS RakS § 9 lõige 2, mis sätestab, et kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates

võimu kandja poolt avaliku võimu teostamisel ja avalike ülesannete täitmisel. Selles seaduses ei reguleerita avaliku võimu kandja nõudeid teiste isikute vastu. Mis puudutab avaliku võimu kandja alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid teiste isikute vastu, siis on see sõnaselgelt sätestatud ka RVastS § 22 lõikes 3, mille kohaselt avaliku võimu kandja võib isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. RVastS § 31 näol on tegemist seaduse rakendusnormiga, milles reguleeritakse enne seaduse jõustumist tekkinud õigussuhteid seoses RVastS-i jõustumisega. Kuna RVastS ei ole kohaldatav avaliku võimu kandja nõuetele teiste isikute vastu, siis ei muutnud selle seaduse jõustumine nende nõuete suhtes midagi, nende nõuete suhtes ei ole vajadust rakendusnormi järele ja RVastS § 31 ei saa loogiliselt käia avaliku võimu kandja nõuete kohta. Seda, nagu oleks seadusandja soovinud selles normis reguleerida lisaks avaliku võimu kandja vastu esitatavatele nõuetele ka tema poolt esitatavaid nõudeid, ei tulene ka normist endast. Kuigi § 31 lõikes 2 ei ole nimetatud, kelle kahju hüvitamise või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks esitatavaid nõudeid silmas peetakse, tuleneb ka normis kasutatud sõnadest „taotlus“ ja „kaebus“ ühemõtteliselt, et silmas on peetud isikute poolt avaliku võimu kandjale või halduskohtule esitatavaid taotlusi ja kaebusi. Niisugune vahetegu nähtub ka RVastS-iga üheaegselt jõustunud, kuid hiljem vastuvõetud haldusmenetluse seaduse (HmS) § 69 lõigetest 1 ja 2. Nimetatud paragrahvi lõikes 1 on sätestatud, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Selle paragrahvi lõikes 2 on aga sätestatud, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isiku poolt haldusorganile üle antud asjade või raha tagastamise või hüvitamise osas kohaldatakse riigivastutuse seadust. Seega ei kuulu vaidlusaluse hagi aegumise üle otsustamisel kohaldamisele RVastS § 31 lg. 2. Tallinna linna kui avaliku võimu kandja nõudele avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja tagastamiseks või hüvitamiseks tuleb kohaldada eraõiguse norme (RVastS § 22 lg. 3 ja HmS § 69 lg. 1). Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusalune vara anti kostjale üle Tallinna Linnavalitsuse 15. oktoobri 1996. a. korralduse alusel, mille Tallinna Linnavalitsus 8. jaanuari 1999. a. korraldusega tühistas. Vaidlustatud kohtuotsuses tuvastas maakohus, et hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama 8. jaanuaril 1999. a. Seda järeldust ei ole apellant kaebuses vaidlustanud. Hageja poolt oma õiguste rikkumisest teadasaamise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude puhul ei olnud aegumist sätestatud erinevalt osundatud üldnormist. Seega oleks selle normi kohaselt vaidlusalune nõue aegunud 8. jaanuaril 2009. a.

Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes aegumise motiivil, tuvastamata alusetu rikastumise hüvitamise nõude lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid ja hindamata nende kohta esitatud tõendeid ja väiteid, siis ei ole vaidluse lõplik sisuline lahendamine apellatsiooniastmes võimalik. Asjas oluliste faktiliste asjaolude apellatsiooniastmes esmakordsel tuvastamisel jäetaks pooled ilma võimalusest kaevata faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise peale, sest kassatsioonimenetluses otsuse peale selles osas kaevata ei saa. Sellega rikutaks olulistelt poolte õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata (TsMS § 206 lg. 1). Poolte kohtukulude jaotus tuleb otsustada kooskõlas asja uue läbivaatamise tulemusega.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.