Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu Tallinna linna avaldus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.06.2017.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
DSi määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja: Tallinna linn Tervishoiuameti kaudu
Tallinna
Sotsiaal-
ja
Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): DS (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti Raviasutus: Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 27.06.2017.a määrus muutmata.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas 22.05.2017.a taotluse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks ja selle pikendamiseks puudutatud isiku suhtes. Kohus kohaldas 22.05.2017.a kohtumäärusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse kuni 30.06.2017.a.
2.Tallinna linn (Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti kaudu) esitas 20.06.2017.a Harju Maakohtule avalduse puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Avaldaja palus 1(4)
Tsiviilasi nr 2-17-7915 pikendada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut haiglaravi. Psühhiaatriakliiniku valvearst on seisukohal, et kuivõrd hospitaliseerimisest kuni käesoleva ajani ei ole patsiendi psüühiline seisund oluliselt paranenud, patsient ei mõista ravivajadust ega nõustu edasise haiglaraviga ning ravita jäädes on tõenäoline haigusest tingitud ohtliku käitumise süvenemine, on vajalik jätkata patsiendi tahtest olenematut ravi haigla tingimustes. Raviasutuse psühhiaatrid on andnud arvamuse puudutatud isiku seisundi kohta. Psühhiaatrite arvamuses on kirjeldatud puudutatud isiku senist haiguskulgu ning puudutatud isiku käitumist. Aja kohta pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist on psühhiaatrid märkinud, et puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole piisavalt paranenud. Patsient on pahane ema peale, kes kiirabi kutsus. Oma agressiivset käitumist põhjendab sellega, et neil on emaga erinevad distsipliinid ja ema on ennast sidunud kahtlaste meestega. Pommi tegemist patsient eitab, kuigi samas ütleb, et ta katsetas kodus ilutulestikku (miks, ei põhjenda). Psüühiliselt: patsient on formaalse kontaktiga. Tema mõttekäik on raskesti jälgitav, omapäraste väljenditega. Osaliselt ta varjab oma psühhootilisi elamusi (eitab meelepetteid, kuigi kõneleb vahel omaette). Patsient avaldab tähendusluulu, luululisi mõtteid loodushoiust. Jääb mulje, et ta osaliselt varjab oma psühhootilisi elamusi. Emotsionaalset on ta inadekvaatne. Ema ja ema sõbra vastu on ta vaenulik, leiab, et agressiivne käitumine ema suhtes oli põhjendatud. Haiguskriitikat tal ei ole, haiglasviibimist ja ravimite võtmist ta vajalikuks ei pea. Haiglas antakse talle ravimeid purustatult. Ülaltoodut arvestades on näha, et patsient on jätkuvalt psühhootiline, ebaadekvaatne, haiguskriitikata, kriitikata ka oma vägivaldse käitumise osas. Väljaspool haiglat patsient vabatahtlikult ravi ei võtaks. Tema psühhootilised elamused ei taandu ravita jäämisel, vaid võivad veelgi ägeneda. Seetõttu võib ta olla ohtlik ümbritsejatele oma psühhoosist tingitud agressiivse käitumise tõttu. Pole välistatud, et ta jätkaks pommi ehitamist või tekitaks ilutulestikuga tulekahju. Samuti on ta oma organiseerimatu ja ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik ka iseendale. Psühhiaatrid leiavad, et puudutatud isikule tuleb osutada tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi jätkamist orienteeruvalt kolme kuu vältel.
2.Psühhiaater JE tegi ekspertiisi puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste kohta. 26.06.2017.a ekspertiisiakti kohaselt esineb puudutatud isikul jätkuvalt raske psüühikahäire (diferentseerimata skisofreenia, episoodiline süveneva defektiga F20.31, psühhoos). Tema käitumine on haiguslikest elamustest jätkuvalt mõjustatud, ta ei mõista ravi vajadust ega ole suuteline korrigeerima oma käitumist. Temal esineva raske psüühikahäire tõttu puudub tal adekvaatne haiguskriitika ja ravijärgimus, mistõttu ta vajab jätkuvat viibimist tugevalt kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas. On ebatõenäoline, et tema seisund paraneks adekvaatse toimetulekuni paari nädala jooksul. Tal esineb skisofreenne psühhoos, mistõttu ta vajab jätkuvalt aktiivset psühhiaatrilist haiglaravi ja jätkuvalt viibimist tugevalt kontrollitud ning tagatud turvalisusega ravikeskkonnas. Tagatud ravi ja turvalisusega asutusse paigutamata jätmisel on tõenäoline temale endale ja ümbritsevatele ohtlikuettearvamatu käitumise kordumine. Muude abinõude rakendamine ei ole praegu küllaldane ja muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Sotsiaalne iseseisev toimetulek ja tervise eest hoolitsemine (regulaarne ravimite võtmine) haiglaväliselt puudub.
3.Puudutatud isiku esindaja avaldas 27.06.2017.a kohtule, et kohtumisel kinnitas puudutatud isik, et ta on terve ja peab koju minema. Kinnitab, et pole olnud ohtlik teistele ja räägib, kuidas ta peab tööle minema. Küsimusele, mis tööd teeb, vastab, et tal on maa, kus õunapuud ja kirsipuud ja sõstrapõõsad ja ploomid ja tema peab selle kõige eest hoolt kandma. Küsimusele, kui suur see maa on, vastab, et 100 ruutu. Puudutatud isiku esindaja nõustus eksperdi järeldustega, et kuigi mõõdukas paranemine on toimunud, on puudutatud isik jätkuvalt ohtlik teistele ja ka endale. Oht on tõenäoline, eriti lähedaste (ema) suhtes. Puudutatud isiku tervise huvides on ravi jätkamine kontrollitud keskkonnas.
2(4)
Tsiviilasi nr 2-17-7915
4.Harju Maakohus tegi 27.06.2017.a määruse, millega rahuldas avalduse ja paigutas puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kolmeks kuuks alates 30.06.2017.a – 30.09.2017.a või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Kohus määras, et paigutamise ajal võib puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Kohtu hinnangul nähtus nii psühhiaatrite kui ka ekspertide arvamustest, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire. Puudutatud isikul on diferentseerimata skisofreenia, episoodiline süveneva defektiga F20.31, psühhoos. Nimetatud raske psüühikahäire ei võimalda puudutatud isikul kestvalt aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida. Seda kinnitab ka puudutatud isiku senine käitumine. Samuti väljendub piiratud võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ebapiisav haiguskriitika, mis ei võimalda haigust ravida ambulatoorsetes tingimustes. Puudutatud isik on oma ettearvamatu-ohtliku käitumisega ohtlik nii iseenda kui ka ümbritsevate (eelkõige ema) kehalisele ja vaimsele tervisele ning julgeolekule. Tema psühhoos ning haiguskriitika puudumine piiravad tema võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda õigesti juhtida. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Puudutatud isiku ravimine on võimalik üksnes kinnises asutuses, sest puudutatud isiku puuduliku haiguskriitika tõttu ei ole ambulatoorne ravi või ravi teadva nõusoleku alusel võimalik. Kohus asus psühhiaatrite arvamuse, ekspertide arvamuse, puudutatud isiku senise haigusloo ja puudutatud isiku esindaja seisukoha tulemuste põhjal seisukohale, et arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit, tuleb puudutatud isik paigutada psühhiaatriahaiglasse kolmeks kuuks alates 30.06.2017.a. Lähtudes puudutatud isiku raskest psüühikahäirest, vajab puudutatud isik pikemaajalist psühhiaatrilist ravi statsionaarsetes tingimustes. Seetõttu määrab kohus puudutatud isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise. Tulenevalt ekspertiisist ei adu puudutatud isik ravimite võtmise vajadust. Seetõttu määras kohus puudutatud isikule psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Kohus luges kohaliku omavalitsuse ärakuulatuks kohaliku omavalitsuse esitatud avalduse alusel. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu teiste puudutatud isikute arvamusest.
5.17.07.2017.a esitas puudutatud isik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles vaidlustab määrust kinnisesse asutusse paigutamise pikkuse osas. Puudutatud isik ei vaidlusta eksperdi järeldusi diagnoosi osas, kuid leiab, et tema tervis pole nii halb, et ta peaks pikemalt haiglas olema. Puudutatud isik soovib jätkata oma õpinguid ja haiglas viibimine takistaks seda. Puudutatud isik soovib ringkonnakohtult kindla tähtaja määramist haiglas viibimiseks, mis oleks maksimaalselt mõne nädala pikkune. Puudutatud isik soovib, et ringkonnakohus teeks uue määruse, millega piiritletaks tema kinnises asutuses viibimine konkreetse kuupäevaga, mis võimaldaks õpingute jätkumist.
6.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta maakohtu määruse muutmata.
Määruse põhjendused
3(4)
Tsiviilasi nr 2-17-7915
8.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
9.TsMS § 659 ja § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus määruskaebe korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses leidis puudutatud isik, et tema kinnises asutuses viibimine tuleks määratleda konkreetse kuupäevaga, mis võimaldaks õpingute jätkumist. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruses on puudutatud isik paigutatud kinnisesse asutusse maksimaalselt kolmeks kuuks. Määrusega on tagatud, et juhul kui puudutatud isik enne selle tähtaja lõppu terveneb ega vaja tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, vabaneb isik haiglast psühhiaatriahaigla sellekohasel otsusel. Kui aga puudutatud isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi määratud tähtaja lõpuni, puudub alus isiku vabastamiseks enneaegselt. Ekspertiisiga on tuvastatud, et puudutatud isik vajab ravirežiimi jätkumist kuni kolm kuud (tl 47). TsMS § 538 lg 2 kohaselt ei või isikut kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks. Puudutatud isiku õigusi ei ole rikutud, kuna määrusega on tagatud paranemisel vabanemine ka enne kolme kuu lõppemist. Seega puudub vajadus maakohtu määrust muuta ning varasemat vabastamise tähtaega määrata. Õpingute jätkamise huvi ei ole asjaolu, mis annaks alust raviperioodi lühendada. Muid asjaolusid, millest peaks kohus järeldama, et isiku ravivajadus on ära langenud, ei ole puudutatud isik kohtu ette toonud.
10.21.08.2017.a edastas SA Põhja-Eesti Regionalhaigla kohtule teatise, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus 14.08.2017.a. See asjaolu ei anna samuti alust määruse tühistamiseks, kuivõrd määruse kohaselt pidigi tahtevastane ravi ja kinnisesse asutusse paigutamine kestma kuni ravivajaduse lõppemiseni.
11.TsMS § 172 lg 3 lause 1 kohaselt kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Ringkonnakohus jätab ringkonnakohtu menetluskulud riigi kanda.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.