Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

185.30 krooni. Hagejale määrati 25.08.2005 kostja tegevdirektori käskkirjaga nr 62 distsiplinaarkaristusena rahatrahv viiekordse päevapalga ulatuses, s.o 3515 krooni, seoses 25.08.2005 Tartu kaupluses läbiviidud inventuuri käigus tuvastatuga. Hageja leidis, et kostja ei kandnud käskkirja süüteo toimepanemise aega, süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldust, ei näidatud ära inventuuri perioodi ega puudujäägi suurust, õigusakte, töö- või kollektiivlepingu ega töösisekorraeeskirja sätteid, mida töötaja rikkus, rikkumise tagajärgi tööandjale või töökaaslastele, kas ja mil viisil süütegu häiris tööd ning tööandja hinnangut süüteole. Käskkirjas ei ole tuvastatud konkreetset distsiplinaarsüütegu ega selle toimepaneku aega. Eelmise inventuuri (26.02.2005, lisainventuur 23.03.2005) ja 23.-25.08.2005 läbiviidud inventuuri vahelisel perioodil töötas peale hageja Tartu kaupluses veel neli töötajat, seega leidis hageja, et talle ei saa tööandja poolt esitatud alustel määrata distsiplinaarkaristust, sest tema puudujääke ei tekitanud. Samuti ei võetud karistuse määramisel arvesse, et hageja töötas inventuuridevahelisel ajal juhatajana üksnes osa aega. Alates asendatava juhataja K J 01.08.2005 tööle naasmisest pidi hageja juhinduma optometristi ametijuhendist. Käskkirjas toodud süütegude eest hageja vastutama ei pidanud, sest need ei olnud tema töökohustused. Kostja ei tõendanud hageja süüd puudujäägi tekitamises ega muude süütegude toimepanemises. Töötajate distsiplinaarmenetluses puudujäägi fakt iseenesest ei tõenda kollektiivse varalise vastutuse lepingu kohustatud subjektide süüd puudujäägi tekitamises. Käskkirjast ei nähtu, et kostja oleks arvestanud rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaalunud ning alles seejärel langetanud otsuse. Karistus on ilmselges vastuolus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-ga 8 ning rahatrahvi 3515 krooni määramine oli põhjendamatu. Inventuuri puudujääk oli kokku 2375 krooni, millest töötajad hüvitasid tööandjale kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu alusel 566.31 krooni. Hageja ei olnud nõus kassapuudujäägi palgast kinnipidamisega, sest töötajad vastutasid rahaliste väärtuste säilimise eest vastavalt lepingule kollektiivselt.

Kostjal ei olnud õigust hageja 2005. a augusti palgast kinni pidada rahatrahvi kogu ulatuses. 06.09.2005 on hagejale 2005. a augusti eest arvestatud palka 6975 krooni, kinni on peetud kokku 6005 krooni, s.o rohkem kui 50% väljamaksmisele kuulunud palgast, mis on vastuolus TDVS § 17 lg-ga 4. Hageja palgast peeti ilma tema kirjaliku nõusolekuta kinni kassapuudujääk 964 krooni. Palgaseaduse (PalS) §-s 36 sätestatud palga puutumatuse põhimõttest ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.05.2002 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-39-02 tulenevalt on ebaseaduslik ilma hageja nõusolekuta kinni pidada kassapuudujääki. Tööandja ühepoolse otsusega ei saa töötajalt varalist kahju palgast kinni pidada. Seda ei saa teha isegi siis, kui töölepingus on kokku lepitud töötaja kohustuses hüvitada tekitatud kahju täies ulatuses, kuna töölepingu sõlmimise ajal ei ole võimalik ette näha kahju suurust, töötaja süüd ega muid kahju tekkimise asjaolusid. Töötaja allkiri materiaalse vastutuse lepingul ei ole nõusolek kahju kinnipidamiseks. Töölepinguseaduse (TLS) § 74 lg 2 ja PalS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingu lõpetamise päeval lõpparve. Kostja kandis 08.09.2005 hageja pangakontole 154 krooni. Kostja on kohustatud maksma hüvitist lõpparve tasumisega viivitamise eest TLS § 119 lg 2 alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 12 185 krooni. Kostja AS L vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt osales hageja inventuuride läbiviimisel ja oli teadlik, et inventuuriga tuvastati kaupade ja kassapuudujääk. Rikkumised toimusid inventuuridevahelisel perioodil ja süüteo toimepanemise aeg on avaldajale teada. Isegi kui asuda seisukohale, et süüteo toimepanemise aeg on määratlemata, ei saa see olla aluseks karistuse tühistamisele. Hageja sai ja pidi aru saama, milles on tema rikkumine. Hageja oli materiaalselt vastutav isik ja ei taganud varade säilimist, mis on piisav alus hageja karistamiseks. Tulenevalt 01.03.2005 käskkirjast nr 19 vastutas kassa eest üksnes hageja. Seega pidi hageja hüvitama kogu kassapuudujäägi. Sama käskkirja kohaselt vastutas hageja ka kaupade eest, kuid kuna nende eest vastutasid ka teised töötajad, siis jagati kaupade osas tekkinud puudujääk kõigi vastutavate isikute vahel. Hageja täitis seoses kaupluse juhataja lapsehoolduspuhkusega sisuliselt kaupluse juhataja ülesandeid. Hageja käsutuses oli suures väärtuses kaupu ja raha ning nendega ümberkäimine viisil, mis ei taga nende säilimist, on raske üleastumine ja selle eest rahatrahvi määramine on vastav ja põhjendatud. Rahatrahvi kinnipidamine hageja augustikuu töötasust oli seaduslik, töötaja nõusolekut ei olnud selleks vaja. Kassapuudujäägi kinnipidamine oli seaduslik. 28.02.2004 kollektiivse materiaalse vastutuse lepingule andis hageja allkirja 01.09.2004, millega andis nõusoleku inventeerimisaktiga kindlaks tehtud ja enda poolt tekitatud kahju kinnipidamiseks tegevdirektori käskkirja alusel. Keskmise palga nõue lõpparve kinnipidamise eest ei ole põhjendatud, kostja maksis lõpparve välja õigeaegselt.

MAAKOHTU LAHEND

Tartu Maakohus rahuldas 10. aprilli 2007 otsusega hagi ning tühistas AS L tegevdirektori 25.08.2005 käskkirja nr 62 G. G ile määratud distsiplinaarkaristuse (rahatrahv viiekordse keskmise päevapalga ulatuses 3515 krooni) ning mõistis AS-lt L välja kinnipeetud palga 964 krooni ja 3515 krooni ning lõpparve täieliku väljamaksmisega viivitamise eest 12 185 krooni G. G i kasuks. Otsuse põhjenduste kohaselt tulenevalt TDVS §-st 23 lg 2 tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele,

selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega. TDVS § 11 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse alljärgneva: karistatava töötaja nime; süüteo toimepanemise aja; süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse kroonides ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides; dokumendi koostamise kuupäeva; karistust määrava isiku nime ja allkirja. Käesoleval juhul on käskkiri välja antud distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkudes. Käskkirjas ei ole märgitud süüteo toimepanemise aega ning puudub ka süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Käskkirjast ei tulene ka ajavahemik, mil võimalik süütegu toime pandi. Käskkirjas on viidatud inventuuriaktidele 23.08.2005 ja 25.08.2005. Inventuuridevahelisel ajal töötas hageja nooremoptometristina, optometristina ning teatud perioodil täitis ka kaupluse juhataja ülesandeid. Pooltevahelise 12.01.2005 töölepingu nr 235 p-de 2.1, 2.2, 8.1 ja 8.3 kohaselt asus hageja alates 01.01.2005 tööle nooremoptometristina ja alates 01.03.2005 töötas ta optometristina, tööülesanded olid kindlaks määratud 31.12.2003 ametijuhendiga. Kostja tegevdirektor muutis 01.03.2005 käskkirjaga nr 19 hageja ametijuhendit alates 01.03.2005 kuni Tartu kaupluse juhataja K. J. lapsehoolduspuhkuse lõppemiseni 30.07.2005. 03.08.2005 töölepingu nr 271 p-de 1.1 ja 2.1 kohaselt asus K. J. alates 01.08.2005 tööle Tartu kaupluse juhatajana. Seega ei täitnud hageja kogu inventuuridevahelise perioodi jooksul kaupluse juhataja kohustusi. Käskkiri sätestab aga eelkõige kaupluse juhataja ülesandeid ja vastutust. Kostja ei ole käskkirjas välja toonud konkreetseid tegusid ega töötaja süüd. Käskkirjast ei selgu, milliseid kohustusi hageja rikkus ning millistest aktidest tulenesid hageja kohustused. Viidatud ei ole ühelegi ametijuhendile ega õigusaktile. Käskkirja kohaselt karistati optometrist G. G i seoses inventuuri käigus tuvastatud kaupade üle- ja puudujäägiga, puudustega kaupade korrakohasel vastuvõtul ning kaubaliikumise arvestuse pidamisel, puudustega kassadokumentide ja kassaraamatu täitmisel ning sularaha puudujäägiga kassas. Käskkirjas on viidatud inventuuriaktidele 23.08.2005 ja 25.08.2005, milles on kajastatud puudused seoses kaupadega. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas loetletud rikkumised on seotud põhiliselt juhataja kohustuste täitmisega, kuid hageja ei täitnud juhataja kohustusi kogu inventuuridevahelise perioodi jooksul. Hageja ei olnud vastutav isik ega saanud vastutada võimalike rikkumiste eest kogu inventuuridevahelise perioodi jooksul. TDVS § 3 p 2 ja § 17 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus määrata distsiplinaarkaristuseks rahatrahv mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga. TDVS § 8 lg 1 kohaselt ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kostja ei ole põhjendanud, miks ta karistas hagejat rahatrahviga viiekordse keskmise päevapalga ulatuses. Palgalipikust ja maksekorraldusest nähtuvalt on kostja pidanud hageja 2005. a augusti palgast kinni trahvi 3515 krooni. Kuna hagejat karistati 25.08.2005 distsiplinaarkorras ebaseaduslikult, ei oleks tohtinud rahatrahvi hageja palgast kinni pidada. PalS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 03.05.2002 otsuses nr 3-2-1-39-02 rõhutanud, et üldjuhul ei ole tööandjal õigust ilma töötaja kirjaliku nõusolekuta palgast kinnipidamisi teha. 38.28.02.2004 kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu p 4.5 kohaselt toimub kahju hüvitamine kollektiivi liikmete poolt vabatahtlikult palgast kinnipidamise teel tegevdirektori käskkirja alusel, arvesse võttes, et kinnipeetav summa ei ületaks 10% töötaja kuupalgast. Töötaja allkiri materiaalse vastutuse lepingul ei ole nõusolek kahju kinnipidamiseks. Eeltoodust tulenevalt ei olnud põhjendatud kostja poolt hageja palgast kassapuudujäägi 964.10 krooni kinnipidamine.

PalS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kuna kostja oli ebaseaduslikult pidanud hageja augusti palgast kinni trahvi ja kassapuudujäägi ega maksnud neid välja ka koos lõpparvega 08.09.2005, on ta viivitanud lõpparve maksmisega üle ühe kuu. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ühe kuu keskmise palga suurune summa 12 185 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS AS L esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 10. aprilli 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta G. G i hagi AS L vastu töövaidluses täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige järeldus, et käskkiri on välja antud distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkudes. Käskkirjas on märgitud süüteo toimepanemise aeg ning süüteo ja muude karistamisel arvesse võetud asjaolude kirjeldus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja lisadeks on käskkirjast nähtuvalt inventuuri aktid 23.08.2005 ja 25.08.2005. Nimetatud aktid on distsiplinaarkaristust vormistava dokumendi lahutamatuks osaks. TDVS § 11 ei esita tingimusi distsiplinaarkaristuse määramise dokumendi vormi osas peale selle, et see peab olema kirjalikus vormis. Kõik muud nõuded puudutavad vastava dokumendi sisu. Käskkirja tekstis sisalduvad töötaja nimi, süüteo ja sellega seonduvate asjaolude kirjeldus - inventuuri käigus tuvastatud kaupade üle- ja puudujääk, puudused kaupade korrakohasel vastuvõtul ning kaubaliikumise arvestuse pidamisel, puudustega kassadokumentide ja kassaraamatu täitmine ning sularaha puudujääk kassas; karistuse liik, suurus ja kinnipidamine - rahatrahv 3515 krooni, mis tuleb kinni pidada augustikuu palgast; dokumendi koostamise kuupäev - 25.08.2005; karistust määrava isiku nimi ja allkiri. Käskkirja lisaks olevates inventuuriaktidest nähtuvad samuti süüteo sisu ja kirjeldus. Aktid on koostatud vastavalt 23.08.2005 ja 25.08.2005. Antud juhul ei oma konkreetne süüteo toimepanemise aeg karistuse määramisel tähtsust, arvestades TDVS §-s 6 lg 2 sätestatud tähtaegasid. Eelmine inventuur viidi läbi 26.02.2005, kusjuures mõlema inventuuri läbiviimisel on avaldaja osalenud ja mõlema inventuuri aktile on avaldaja alla kirjutanud. Seega on toimunud rikkumised eelmise inventuuri ja 23. ja 25.08.2005 läbiviidud inventuuri vahelisel perioodil ning süüteo toimepanemise aeg on piiritletud ja avaldajale teada. Seega oli piisav alus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Distsiplinaarkaristuse määramise vormi ja sisunõuded on täidetud. Käskkirjas on täpselt kajastatud süüteo kirjeldus - inventuuri käigus tuvastatud kaupade üleja puudujääk, puudused kaupade korrakohasel vastuvõtul ning kaubaliikumise arvestuse pidamisel, puudustega kassadokumentide ja kassaraamatu täitmine ning sularaha puudujääk kassas. Tulenevalt 01.03.2005 käskkirjast nr 19 vastutas kassa eest üksnes avaldaja. Seega teiste töötajate osalust kassapuudujäägi tekkimises ei saa olla. Sellest tulenevalt pidi kogu kassapuudujäägi hüvitama ka avaldaja. Kuna kaupade eest vastutasid ka teised töötajad, siis kaupade osas tekkinud puudujääk jagati vastavalt käskkirjale nr 60 ja kollektiivse materiaalse vastutuse lepingule kõigi vastutavate isikute vahel võrdselt.

Trahvi määramine hagejale on põhjendatud, kuna hageja täitis vaadeldaval perioodil sisuliselt kaupluse juhataja ülesandeid. Rahatrahv (viiekordne keskmine päevapalk) vastab süüteo raskusele, toimepanemise asjaoludele ja töötaja eelnevale käitumisele. Käskkirjas ei ole vajalik põhjendada, miks rahatrahv määratakse just viie päevapalga ulatuses, oluline on tagada, et karistus vastaks süüteo raskusele. Kassapuudujäägi kinnipidamine toimus vastavalt materiaalse vastutuse lepingule. 28.02.2004 sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu p-de 4.1. ja 4.5. kohaselt on hageja andnud nõusoleku inventeerimisaktiga kindlaks tehtud ja hageja poolt tekitatud kahju kinnipidamiseks tegevdirektori käskkirja alusel. Kuna trahvi määramine töötajale ning selle kinnipidamine töötaja palgast oli seaduslik, samuti oli olemas hageja nõusolek kassapuudujäägi kinnipidamiseks, ei ole kostja viivitanud lõpparve maksmisega. Kinnipidamisi ei tehtud lõpparvest, vaid augustikuu palgast, mistõttu puudub alus hagejale ühe kuu keskmise palga väljamaksmiseks. G.G. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei vasta käskkirjas süüteo ja sellega seonduvate asjaolude kirjeldus TDVS § 11 lg 2 p 3 nõuetele. Käskkirja ei ole märgitud süüteo toimepanemise aeg ning puudub ka süüteo ja karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus. Tulenevalt TDVS §-st 11 on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Süüteo ja sellega seonduvad asjaolud ei nähtu ka käskkirja ja selle lisade koosmõjust. Käskkirja ja selle lisadeks olevatesse 23.08.2005 ja 25.08.2005 inventuuriaktidesse ei ole kantud, millise perioodi kohta viidi läbi inventuur, millises summas tuvastati puudujääk jne. Samuti ei tulene käskkirjast ka ajavahemik, mil võimalik süütegu toime pandi. Hageja ei täitnud kogu inventuuridevahelise perioodi jooksul kaupluse juhataja kohustusi, samas on käskkirjas loetletu seotud eelkõige kaupluse juhataja ülesannete ja vastutusega. Hageja töötas eelmise inventuuri (26.02.2005, lisainventuur 23.03.2005) ja 23.-25.08.2005 läbiviidud inventuuride vahelisel ajal juhatajana üksnes osa aega. Juhataja ülesandeid täitis hageja alates 01.03.2005 käskkirja nr 19 alusel kuni 30.07.2005. Alates asendatava juhataja K. J naasmisest tööle 01.08.2005 töötas hageja optometristina. Inventuuridevahelisel perioodil töötas peale hageja kaupluses veel neli töötajat. TVDS §-st 2 tulenevalt saab distsiplinaarsüüteoks olla vaid töötajapoolne töökohustuste süüline täitmata jätmine. 27.05.2002 otsuses nr 3-2-1-48-02 on Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutanud, et töökohustuste täitmata jätmine või nõuetele mittevastav täitmine (rikkumine formaalses mõttes) iseenesest ei saa olla töötajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Töötaja karistamiseks peab tööandja tuvastama töötaja teo sisulist külge iseloomustavad asjaolud, eelkõige töötaja süü. Töötaja süüteo raskuse määravad töökohustuste rikkumise tagajärjed, tema suhtumine süüteosse ja selle tagajärgedesse. Süüteo toimepanemise asjaoludena tuleb arvestada samuti olukorda, milles süütegu toime pandi. Käskkirjast ei selgu, milliseid kohustusi hageja rikkus ning millistest aktidest tulenesid hageja kohustused. Viidatud ei ole ühelegi ametijuhendile ega õigusaktile. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas loetletud rikkumised on seotud põhiliselt juhataja kohustuste täitmisega. Kuna hageja ei täitnud juhataja kohustusi kogu inventuuridevahelise perioodi jooksul, ei olnud ta vastutav isik ega saa vastutada võimalike rikkumiste eest kogu inventuuridevahelisel perioodil. TDVS § 8 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel veenduda, et karistus ei oleks ilmses vastuolus töötaja üleastumise raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Käesoleval juhul on määratud karistus ilmselges vastuolus eeltooduga. Inventuuri puudujääk oli kokku summas 2375 krooni, millest töötajad hüvitasid tööandjale kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu alusel 566.31 krooni. Seega on põhjendamatu 3515 krooni suuruse rahatrahvi määramine.

Vastavalt TDVS § 17 lg-le 4 peab tööandja trahvi kinni töötaja palgast arvestusega, et kõigi kinnipidamiste summa ei ületaks igal palga maksmisel 50% töötajale väljamaksmisele kuuluvast palgast. 06.09.2005 on hagejale 2005. a augustikuu eest arvestatud palka 6975 krooni, kinni on peetud kokku 6005 krooni ning hageja kontole on kantud kõigest 970 krooni. PalS § 36 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et kassapuudujääki võiks pidada palgast kinni ilma töötaja nõusolekuta. Tööandja ühepoolse otsusega ei saa töötajalt ka tekitatud varalist kahju palgast kinni pidada. Töötaja allkiri 28.02.2004 sõlmitud kollektiivse materiaalse vastutuse lepingul ei ole nõusolek kahju kinnipidamiseks. PalS § 36 lg 3 kohaselt peab kõigi palgale pööratud nõuete alusel kinnipidamise korral töötajale maksmiseks või tema kontole ülekandmiseks jääma vähemalt summa, mis vastab 80%-le riigi poolt kehtestatud palga alammäärast. Kostja on viivitanud lõpparve maksmisega. TLS § 74 lg 2 ja PalS § 32 lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölepingu lõpetamise päeval lõpparve ehk kõik tööandjalt saadaolevad summad. Kostja kandis hageja pangakontole 08.09.2005 vaid 154 krooni. TLS § 119 lg-s 2 kohaselt on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka lõpparve väljamaksmisega viivitamise iga päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Seega on õigesti kostjalt välja mõistetud TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses summas 12 185 krooni.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole põhjust. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS §-le 654 lg 6 esimese astme kohtu põhjendusi ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamisele või muutmisele. Maakohus on töötaja hagi rahuldades hinnanud õigesti ja täielikult asjas olevaid tõendeid, tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud ning kohaldanud materiaalõigust. Sealhulgas on maakohus jõudnud õigesti tõendite hindamisel järeldusele, et käesoleval juhul on hagejale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri välja antud distsiplinaarkaristuse määramise korda rikkudes, kuivõrd käskkirjas ei ole märgitud süüteo toimepanemise aega ning puudub ka süüteo ja samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjeldus käskkirjast ei selgu, millistest aktidest tulenevaid ja milliseid töökohustusi hageja rikkus ning kas väidetavad rikkumised toimusid just hageja juhatajajaks olemise ajal, samuti puuduvad põhjendused, miks karistas kostja karistas hagejat just viiekordse keskmise päevapalga ulatuses. Maakohus on seejuures andnud hinnangu ka käskkirja lisaks olevatele 23. ja 25.08.2005 inventuuriaktidele, leides õigesti, et need kajastavad koosmõjus vaidlusaluse käskkirjaga vaid puudusi seoses kaupadega. Kaupade või kassapuudujäägi esinemine iseenesest ei saa olla töötaja karistamise põhjuseks, kui ei ole kindlaks tehtud, et puudujäägi on tekitanud just tema oma töökohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. Kuivõrd maakohus on õigesti leidnud, et hageja distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud seaduslik, siis on põhjendatud ka maakohtu seisukoht, et kostjal puudus alus hageja palgast määratud rahatrahvi kinnipidamiseks. Põhjendatud on samuti maakohtu järeldus, et kostjal puudus käesoleval juhul alus tekkinud puudujäägi hageja palgast PalS § 36 lg 2 järgi kinnipidamiseks, kuivõrd hageja ei olnud andnud selleks oma eelnevat kirjalikku nõusolekut. Maakohus on seejuures ka õigesti asunud seisukohale, et 28.02.2004 kollektiivse materiaalse vastutuse lepingu, millisega hageja on ühinenud sellele allkirja andes 01.09.2004, p-dest 4.1 ja 4.5 ei tulene, et hageja oleks andnud oma kirjaliku nõusoleku tulevikus tekkida võiva kahju tema töötasust kinnipidamiseks.

Ebaõige on apellandi seisukoht, et ta ei ole viivitanud hagejale lõpparve maksmisega. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna kostja oli ebaseaduslikult pidanud hageja augusti palgast kinni trahvi ja kassapuudujäägi ega maksnud neid välja ka koos lõpparvega 08.09.2005, siis on ta viivitanud lõpparve maksmisega. Kuna augustikuu palk ja lõpparve maksti kostja poolt hagejale välja ajaliselt lähestikku, siis oli hagejal õigus saada kostja poolt ebaseaduslikult kinnipeetud summad kätte hiljemalt lõpparve koosseisus. Eelnevast tulenevalt on apellant viivitanud TLS § 119 lg 2 mõistes hagejale lõpparve väljamaksmisega, mistõttu on hagejal õigus viidatud sätte alusel hüvitisele ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 12 185 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb vastavalt TsMS §-dele 162 ja 173 jätta menetluskulud ka apellatsiooniastmes kostja kanda.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.