Tsiviilasja number
2-02-227
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Reet Allikvere, liikmed Iko Nõmm ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
09.november 2007, Tallinn
Tsiviilasi
Kesko OYj hagi KR Kaubanduse AS vastu kaubamärgi K-RAUA ebaseadusliku kasutamise lõpetamiseks kohustamiseks seoses jae- ja hulgimüügiteenuste osutamisega Eesti Vabariigis
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.03.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KR Kaubanduse AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
08.10.2007, avalik kohtuistung
Menetusosalised ja nende esindajad
Hageja Kesko OYj (asukoht Satamakatu 3, 00016 Kesko, Helsingi, Soome Vabariik), esindajad advokaat Anto Variku ja advokaat Toomas Tamme Kostja KR Kaubanduse AS (registrikood xxxxxxxx, asukoht Kohila 3c, 10151 Tallinn), esindaja advokaat Ants Mailend Kolmas isik Karl Juha Lindström (sünd xx.xx.xxxx, elukoht x), esindaja advokaat Ants Mailend
Tühistada Harju Maakohtu 14.03.2007 otsus ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik Hagiavalduse kohaselt on hageja Eestis registreeritud kaubamärgi K-RAUTA+kuju omanik, mis laieneb kaupadele ja teenustele klassides 2, 6, 8, 11, 19, 27. Hageja kavandas 02.08.2002 hakata Eestis oma ehituskaupade ketti kuuluvaid kauplusi marketeerima kaubamärgi KRAUTA all. 18.03.1996 registreeriti kostja nimele Eestis kaubamärk K-RAUA, mis laieneb klassidele 35 ja 37 (“K“ täht on mittekaitstav osa), mis on hageja arvates äravahetamiseni sarnane temale kuuluvaga ja eksitab tarbijat. 31.05.2002 esitas hageja Patendiametile taotluse kujutise-, kombineeritud või ruumilise märgi K-RAUTA registreerimiseks klassis 35, mille vaidlustamise kohta andmed puuduvad. 03.07.2002 sai hageja teada kostjale kuuluvast K-RAUA kaubamärgist ametlikult saadetud pretensioonist, milles hoiatatakse teda K-RAUTA kaubamärgi kasutuselevõtu eest Eestis. Hageja võttis K-RAUTA märgi Soomes kasutusele 1977 aastal. Kaubamärk on registreeritud inter alia ka Rootsis ja Lätis. Kaubamärgi K-RAUA registreerinud kostja juhatuse liige on Karl Juha Lindström, kes on olnud pikaajalises lepingulises suhtes hagejaga. Nii on ta sõlminud jaanuaris 1994 hagejaga lepingu “K-Kauppiassopimus“, mille kohaselt ta liitus 1994 hageja koostööpartneritest koosneva nn K-rühmaga, saades selle täisõiguslikuks liikmeks. Lepingu kohaselt tegelevad nn K-rühma liikmed iseseisvalt jaekaupmeestena, saades hagejalt allahindlusi ja muid soodustusi ning omades õigust kasutada K-tunnuseid ja nimesid. K. J. Lindströmi Soomes tegutsenud rauakauplust opereeriva äriühingu nimi oli “Taprauta OY“. Vastavalt lepingule ,,K-Kauppiassopimus" on K-tunnus ja kõik sellega seotud kaubamärgid Kesko OYj ainuomand, mida K-rühma liikmetel on vastavalt lepingule õigus kasutada Soomes oma kaupluste tunnusmärgina. Lepingu lõppedes on K-rühma liige kohustatud viivitamatult lõpetama kõigi K-tunnuste kasutamise. Lisaks sellele lepingule on jaanuaris 1997 sõlmitud nn “Rautia-Sopimus“, mille kohaselt Tap-rauta OY sai lisaks Krühma liikmelisusele ka nn Rautia-keti liikmeks. See leping on lepingu “K-Kauppiassopimus“ lahutamatu osa. Leping “K-Kauppiassopimus“ koos kõigi lisadega on K. J. Lindströmi poolt üles öeldud 02.05.2001. Seega on K. J. Lindström käitunud ebaausalt ja pahauskselt korraldades Eestis rahvusvaheliselt üldtuntud kaubamärgile K-RAUTA sarnase kaubamärgi K-RAUA registreerimise Eestis kostja nimele, omades samal ajal hagejaga lepingulist suhet. Kaubamärgiseaduse (KaMS) § 5 lg 3 kohaselt ei tohi isikud kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või samaste teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses. Kostja kasutab KRAUTA-le äravahetamiseni sarnast, “K“ tähe osas aga identset kaubamärki K-RAUA sarnaste kaupade tähistamiseks. Hageja palus tunnustada kaubamärgi K-RAUTA üldtuntust, samuti kaubamärgi KRAUA kehtetuks tunnistamist ning kaubamärgiga K-RAUTA äravahetamiseni sarnase ja osaliselt identse kaubamärgi K-RAUA ebaseadusliku kasutamise lõpetamist. 08.01.2003 avalduses muutis hageja hagi eset osaliselt. Avalduse kohaselt ei kuulu kaubamärgi kehtivuse vaidlustamine lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Hageja taotleb kaubamärgi ebaseadusliku kasutamise lõpetamist. Hageja palus kohtul teha otsuse kaubamärgiga K-RAUTA äravahetamiseni sarnase ja osaliselt identse kaubamärgi K-RAUA ebaseadusliku kasutamise lõpetamiseks. 25.05.2004 avalduses muutis hageja hagi eset seoses uue KaMS jõustumisega 01.05.2004. KaMS § 52 lg 1 ja § 55 lg 1 alusel on kaubamärgi K-RAUA registreeringu õiguskaitset välistavaks asjaoluks kaubamärgi K-RAUTA üldtuntus teenuste ja kaupade klassis 35 klassifikaatoris jae- ja hulgimüügiteenused. K- RAUTA oli üldtuntud K-RAUA vaidlusaluse registreeringu tegemisel 23.08.2001 kui ka registreerimistaotluse esitamisel
2(7)
27.04.2000. Hageja ainuõiguse tühistamise nõude rahuldamisel tuleb rahuldada ka hageja nõue kaubamärgi K-RAUA ebaseadusliku kasutamise lõpetamiseks. 06.02.2007 kohtule esitatud avalduses muutis hageja hagi eset ning taotles kostja kohustamist lõpetama kaubamärgi K-RAUA ebaseaduslik kasutamine seoses jae- ja hulgimüügi teenuste osutamisega Eesti Vabariigis. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2006 otsusega tuvastati, et Patendiamet registreeris kostja kaubamärgi klassis 35 tõlgendades 2001 kehtinud KaMS § 8 lg 1 p 4 valesti, arvestamata Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 6 bis lg 1 kaubamärgi üldtuntusele antud tähendust. Kuna üldtuntuse fakt on tuvastatud nimetatud otsusega, ei pea hageja kaubamärgi K-RAUTA üldtuntust antud asjas enam tõendama. Ka tunnistas Tallinna Ringkonnakohus tühiseks kaubamärgi K-RAUA kasutamise ainuõiguse kostja poolt. Soomes oli hagejaga lepingulistes suhetes kolmas isik, kes on kostja juhatuse liige. Kostja tegevus on ilmselt eesmärgipärane kasutamaks ära K-RAUTA kaubamärgi tuntust Eestis. Menetluskuluna taotleb hageja kostjalt välja mõista õigusabi eest 37 699, 48 krooni. Kostja hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt ei selgu hagiavaldusest, kus kaubamärk K-RAUTA üldtuntud on ja millisest ajast alates üldtuntus esineb. Registreeritud kaubamärgi kehtivuse vaidlustamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tema märk on Eestis üldtuntud Pariisi konventsiooni art 6 bis tähenduses ning et vastav üldtuntus esines vaidlustatava kaubamärgi taotluse registreerimise kuupäeval. Kostja kaubamärgi nr 18784 vaidlustamiseks peaks hageja seega tõendama, et sõnaline tähis K-RAUTA oli Eestis üldtuntud 18.01.1994. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit eelnimetatud asjaolude kohta. Asjaolu, et sõnalist tähist K-RAUTA sisaldavad kaubamärgid on mitmes riigis registreeritud, ei tõenda iseenesest kaubamärgi üldtuntust Pariisi konventsiooni art. 6 bis tähenduses. Sõnaline tähis K-RAUTA ei olnud Eestis tuntud kuni hagejaga samasse kontserni kuuluva AS-i Rautakesko reklaamikampaaniani suvel 2002. Küll aga on Eestis tuntud sõnaline tähis K-RAUA, mida kostja on kasutanud Eestis ehituskaupade müügiga seoses alates aastast 1993. Alates 18.03.1996 (taotlus registreerimiseks esitati 18.01.1994) kuulub kostjale Eestis registreeritud kaubamärk nr 18784. Nii registreeritud kaubamärgi kui ka üldtuntud kaubamärgi puhul kehtivad õiguskaitset välistavad asjaolud. Varasem registreering välistab hilisema õiguskaitse. Kostjale kuulub kaubamärk, mis omandas õiguskaitse enne seda, kui hageja kaubamärk väidetava üldtuntuse Eestis omandas. Seetõttu ei ole hageja kaubamärgil tekkinud tema poolt väidetud õiguskaitset. Kostja vastuväidete materiaalõiguslikuks aluseks on kehtiva KaMS § 10 lg 1 p 2, 3. Kostja ei nõustu üldtuntuse väitega Tallinna Ringkonnakohtu viidatud otsuse alusel. Kaubamärgist 18784 tuleneb hageja õigus edasi tegutseda. Kaubamärk 18784 kehtib, nõue on alusetu. Kostja ei tugine 2001 registreeritud kaubamärgile nr 34490, mis Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel registrist kustutati. Kolmas isik leidis, et hagi on alusetu ja see tuleks jätta rahuldamata. Hageja väited kolmanda isiku tegevuse pahatahtlikkuse kohta on põhjendamatud. Hageja nõuded on suunatud juriidilise isiku – kostja – vastu. Kolmas isik on kostja juhatuse liige, kuid ei ole osalenud kaubamärkide registreerimises. Hagiavaldusest ei selgu, milliste lepinguliste kohustuste rikkumises hageja kolmandat isikut süüdistab. Sõlmitud lepingud ei käsitle sõnamärgi K-RAUTA kasutamist. K-RAUTA kaubamärk ei ole rahvusvaheliselt üldtuntud, seda kasutati vaid Soomes. K-RAUTA kaubamärki on kuni viimase ajani kasutatud vaid Soomes. Umbes 1998 hakati hageja nimetatud kaubamärki kasutama ka Rootsis. K-RAUTA sõnamärgi mingisugusest tuntusest Eestis saab rääkida alles alates hageja kontserni kuuluva Rautakesko AS reklaamikampaaniast juulis ja augustis 2002. Kostja hakkas kaubamärki KRAUA kasutama aastal 1993. Õige ei ole hageja väide, et ta sai K-RAUA kaubamärgist teada alles 03.07.2002. Kesko esindaja viibis K-RAUA kaubamärgiga tähistatud kaupluse avamisel Eestis 14.07.1993.
3(7)
Esimese astme kohtu otsus Kohus rahuldas hagi ja kohustas KR Kaubanduse AS lõpetama kaubamärgi K-RAUA ebaseaduslik kasutamine seoses jae- ja hulgimüügiteenuste osutamisega Eesti Vabariigis ning mõistis välja KR Kaubanduse AS-lt menetluskulu 40 699, 48 krooni Kesko OYj kasuks. Kohus leidis, et kaubamärgi nr 18784 üldtuntuse hindamisel tuleb aluseks võtta Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2006 otsus haldusasjas nr 3-03-79. Halduskohtumenetluses tuvastati, et kaubamärk K-RAUTA oli Eestis vaidlustatud haldusakti andmise ajal üldtuntud vähemalt ehitusmaterjalide ja tarvete ning rauakaupade turustamisega seotud ringkondades, seega üldtuntud varasema KaMS § 8 lg 1 p 4 tähenduses. Seega on hageja nõue põhjendatud õiguskaitse nõudmisega seonduvalt kaupade müügiga. Kohus kohaldas otsuse tegemisel kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS § 14 lg 1 ja § 36 lg 1 p 1 sätteid ning tugines Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-168-04, milles asuti seisukohale, et nii kehtiva kui ka kuni 01.05.2004 kehtinud KaMS alusel kaitstakse üldtuntud kaubamärke kooskõlas Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni artikliga 6 bis. Kohus leidis ka, et kostja poolt vastuväidete alusena viidatud KaMS § 10 ei välista hagi rahuldamist. Kohus mõistis hageja kohtukulud kostjalt välja kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 alusel. Arvestades asja mahtu, menetluse kulgu, pidas kohus põhjendatuks välja mõista õigusabi eest hageja poolt taotletud summa. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus KR Kaubanduse AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega lõpetada menetlus kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõude osas ja jätta ülejäänud osas Kesko Oyj hagi rahuldamata. Kostja palub mõista Kesko Oyj-lt KR Kaubanduse AS kasuks välja menetluskulud esimese astme kohtu menetluses summas 16 638 krooni ja apellatsioonimenetluse kulud ning Kesko Oyj menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja leiab, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ja on rikkunud oluliselt menetlusõiguse sätteid. Hageja tugines oma nõudes kaubamärgile, mis on väidetavalt Eestis kaitstud üldtuntud kaubamärgina. Hagi esitamisel ei täpsustanud hageja väidetava üldtuntuse asjaolusid – milliste kaupade või teenuste osas ja millisel ajal on tema kaubamärgi üldtuntus Eestis väidetavalt tekkinud. Maakohus tugines otsuse tegemisel sellele, et hageja kaubamärgi väidetav üldtuntus on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt 20.04.2006 haldusasjas nr 303-79 tehtud otsusega. Muid üldtuntust puudutavaid tõendeid kaevatavas otsuses käsitletud ei ole. Maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel KaMS § 7 lg 5 olemasoluga, sest kõnealuse normi sisu teistsugusel tõlgendamisel oleks kohus pidanud seda otsuses põhjendama. Välistades kostja võimaluse tugineda käesolevas vaidluses kaubamärgile 18784 on maakohus sattunud ilmselgesse vastuollu kohaldamisele kuuluva õigusega kaubamärgi õiguskaitse ulatuse põhimõtete osas. Maakohtu seisukoht võimaldab õiguskaitset kaubamärgile, mis on tarbija jaoks äravahetatav samaliigiliste teenuste tähistamiseks varem õiguskaitse saanud kaubamärgiga või millega võidakse ebaausalt kasutada ära või kahjustada varasema kaubamärgi mainet või eristusvõimet. Nimetatu on otseses vastuolus KaMS § 10 lg 1 p 2 ja 3 sätetega, muutes võimatuks nimetatud normide kohaldamise. Tegemist on kaubamärgiomanike õiguste kaitse rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete olulise piiramisega, mis kahjustab tarbijate huve ja võimaldab ebaausat konkurentsi. Kokkuvõttes kahjustaks kaubamärgiõiguse selline kohaldamine oluliselt Eesti majanduse edasist arengut. Isegi siis, kui hageja kaubamärk oli tõesti Eestis jae- ja hulgimüügiteenuste osas üldtuntud 15.03.2001, välistas kostja varasem kaubamärk 18784 hagi rahuldamise ja maakohus on jätnud ebaõigesti kohaldamata KaMS § 10 lg 1 p 2 ja 3 sätted.
4(7)
Kaubamärgi põhifunktsioon on eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest kaubast või teenusest. 21.12.1988 direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta sissejuhatuses on märgitud järgmist: registreeritud kaubamärgile tagatud kaitse, mille põhieesmärk on kindlustada kaubamärgi kui päritolutähise olemust, on absoluutne kui märk ja tähis ning kaubad või teenused on identsed; samas kaitse kehtib ka siis, kui märk ja tähis ja kaubad või teenused on sarnased. Kaubamärgiõiguse teooria väljakujunenud põhimõtte kohaselt ei tekita tarbijas toote või teenuse pakkuja (päritolu) osas segadust mitte ainult sama või sarnase tähise kasutamine identsete kaupade ja teenuste puhul, vaid ka selle kasutamine kaubamärgi kaupade ja teenustega samaliigilistel kaupadel või teenustel. Eeltoodust tulenevalt on laiendatud kaubamärgiomaniku õigust keelata tähise registreerimist ja kasutamist nii identsete kui ka samaliigiliste kaupade ja teenuste osas, ning teatud juhul isegi teist liiki kaupade ja teenuste osas. Samad põhimõtted kehtivad ka kaubamärgi õiguskaitset välistavate suhteliste aluste regulatsioonis. Seega kaubamärgi põhifunktsioonist - eristusfunktsioonist - tulenevad põhimõtted on väljendatud materiaalõiguse normides, mis sätestavad kaubamärgiomaniku õiguse keelata tähise registreerimist ja kasutamist ka samaliigiliste või teist liiki teenuste puhul, ja mille kohaselt varasem kaubamärk välistab sarnase kaubamärgi õiguskaitse tekke ka samaliigiliste või teist liiki teenuste puhul. Kaubamärgiseadus ei piira kaubamärgiomaniku õigusi vaid nende kaupade ja teenuste suhtes, milles kaubamärk on kaitstud, vaid sätestab õigusi ka teiste kaupade ja teenuste suhtes. Riigikohus on määratlenud kaubamärgi olemust ja eesmärke tsiviilkolleegiumi 05.05.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-03. Kostja leiab, et lahendades kaubamärgiomaniku õiguste väidetava rikkumise lõpetamise nõuet, pidi kohus kohaldama kehtiva KaMS sätteid (KaMS § 72) ja kaevatav otsus on vana KaMS kohaldamise osas seetõttu ebaõige. Kostja leiab, et kohus käsitles haldusasjas tehtud kohtuotsust tõendina vastuolus TsMS § 5 lg 1 ja 2 ning § 436 lg 2 sätetega. Tulenevalt KaMS § 7 lg 5 ei ole haldusasjas tehtud kohtuotsus tõendina lubatav ja sellele tuginemine rikkus TsMS § 238 lg 2 normi. Maakohtu otsuses kaubamärgist 18784 tulenevaid õiguslikke tagajärgesid ei käsitletud. Kohtuotsus peab olema põhjendatud ja kohus peab ka selgitama oma mittenõustumist poole faktiväidetega. Kuna kaevatavas otsuses puuduvad põhjendused kaubamärgi 18784 osas, on kaevatav otsus vastuolus menetlusnormidega. Maakohus ei ole seisukohta võtnud hageja 08.01.2003 taotluse osas, millega hageja loobus kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõudest, rikkudes sellega TsMS § 658 lg 1 sätet. 25.05.2004 avaldusega esitas hageja nõude kostja kaubamärgist 34490 tuleneva ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Maakohus ei ole kõnealust nõuet käsitlenud, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 5 ja 8 norme. Kostja leiab ka, et kohus on menetlusnormi rikkudes mõistnud menetluskulud välja hageja poolt taotletust suuremas ulatuses. Hageja palus kohtul mõista kostjalt menetluskuludena välja 37 699, 48 krooni. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude eest välja 40 699, 48 krooni. Vastustaja seisukoht Kesko Oyj ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 14.03.2007 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel ja saata uueks arutamiseks samale
5(7)
kohtule, kuna menetlusõiguse normide rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsiooniastmes. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Nimetatud nõuetele otsus ei vasta. Põhjendatud on kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus andnud hinnangut kostja kõigile olulistele vastuväidetele hagile. Kaebuse kohaselt kuulub kostjale kaubamärk, mis omandas õiguskaitse enne seda, kui hageja kaubamärk väidetava üldtuntuse Eestis omandas. Seetõttu ei ole hageja kaubamärgil tekkinud tema poolt väidetud õiguskaitset. Kostja vastuväidete materiaalõiguslikuks aluseks on kehtiva KaMS § 10 lg 1 p 2, 3. Kostja ei nõustu üldtuntuse väitega Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi viidatud otsuse alusel. Kaubamärgist 18784 tuleneb kostja õigus edasi tegutseda. Kaubamärk 18784 kehtib, nõue on alusetu. Kuna kostja vastuväiteks oli kostja kaubamärgi registreering nr 18784, pidi maakohus hindama hagi põhjendatust ka sellest kaubamärgi registreeringust tulenevate õiguste põhjal. Kehtiva KaMS § 3 ja 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 4 lg 1 järgi on kaubamärgi põhifunktsioon eristada ühe isiku kaupa või teenust teise isiku samaliigilisest (sarnasest) kaubast või teenusest. Hagi esitamise ajal kehtinud KaMS § 5 lg 3 kohaselt ei tohtinud kaubamärgi omaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast tähist ka sarnaste kaupade ning teenuste tähistamisel. Kehtiva KaMS § 14 lg 1 p 2 kohaselt on kaubamärgi omanikul õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga. Arvestades kaubamärgi eristusfunktsiooni, võib olla tarbijat eksitav ka sarnase tähise kasutamine samaliigiliste kaupade ja teenuste osas. Riigikohus on lahendis 3-2-1-86-07 leidnud, et arvestada tuleb, et 01.maini 2002 kehtinud KaMS § 5 p 9 järgi määrati registreeritud kaubamärgi õiguskaitse ulatus kaupade ja teenuste suhtes kaupade ja teenuste loeteluga. Registreeringus märgitud kaupade ja teenuste loetelu võib piirata. Kaupade ja teenuste loetelu laiendamine on keelatud. Kehtiva KaMS § 12 lg 3 järgi liigitatakse kaubad ja teenused märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (RT II 1996, 4, 14) alusel vastuvõetud kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi, kuid sama paragrahvi
6(7)
Kuna kostja väidab, et kaubamärgi nr 18784 (klassides 35 ja 37) õiguskaitse katab ka tühistatud kaubamärgi (nr 34490) kaitse, siis tuleb maakohtul hinnata, kas kostja on esitanud tõendeid õiguskaitse saanud kaubamärgiga sarnase kaubamärgi kasutamise kohta samaliigiliste (sarnaste) teenuste tähistamisel. Peale selle on põhjendatud kostja väide, mille kohaselt KaMS § 7 lg 5 kohaselt kaubamärgi üldtuntuse tunnistamine ei oma õigusjõudu hilisemates vaidlustes. Maakohus ei ole põhjendanud, miks antud sätet ei kohalda, millised asjaolud võimaldasid seda eirata. Samuti pole maakohus põhjendanud, miks on osa tõendeid lahtiselt toimiku vahel ja miks pole otsustatud nende toimiku juurde võtmist või tagastatud esitajale. 19.04.2004 on hageja esitanud taotluse kaubamärgi üldtuntuse tõendamiseks ACNielsen Eesti poolt valmistatud turuuuringu kaubamärgi „K-Rauta“ üldtuntuse kohta, eksperthinnangu Soome Advokaadibüroolt Heinonen & Co, mille uurimisobjektiks oli kaubamärgi „K-Rauta“ üldtuntus ja sellele laienev kaitse (II kd, t.l.7-8). Hageja ei ole nimetatud tõendite esitamisest loobunud TsMS § 242 mõttes. Maakohus ei ole tulenevalt TsMS §-st 243 lg 1 nimetatud tõenditele hinnangut andnud. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Põhjendatud on ka kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole maakohus võtnud seisukohta hageja taotluse osas, milles loobuti ühest nõudest. See nähtub hageja poolt 08.01.2003 esitatud taotlusest (I kd, t.l.142), samuti 09.01.2003 istungi protokollist (I kd, t.l.159) ja 25.05.2004 istungi protokollist (II kd, t.l.9). Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Pooled esitasid taotluse kohtukulude hüvitamiseks. Taotlused kohtukulude hüvitamiseks lahendatakse maakohtus asja uuel arutamisel.
R. Allikvere
I. Nõmm
U. Reinola
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.