Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Kuna hageja korralduses märgitud töötamiskohta ei ilmunud, vaid ilmus endiselt Läänemere tee 72a, ei saanud hageja teada, milline töökorraldus teisel töö tegemise kohal on. Selle teadasaamiseks hageja kostja poole ei pöördunud. Kostja tööseisakut 2006 I poolaastal tõendab 13.01.2006 käskkiri nr 014, mille järgi tellimuste äralangemise tõttu ei ole tööd umbes 150-le inimesele ning töötajad saadetakse sundpuhkuse vältimiseks teisele tööle Tallinna piires. TLS § 66 lg 2 kohaselt on tööandjalõigus töötaja üle viia ükskõik millisele teisele tööle samas asulas. Kohtuistungil jäi kostja vastuses esitatud vastuväidete juurde. 13.01.2006 käskkirjas nr 014 on viide teisele tööle suunamisele samadel tingimustel. E i ruumides pidanuks hageja pakkima telefonikarpe suurematesse kartongkastidesse. Telefonikarbid olid E i omad. Vastavalt kokkuleppele tegi seda tööd kostja. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse ja esitatud tõenditega ning ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada. 16.03.2006 töövaidluskomisjoni otsusega rahuldati hageja avalduse osaliselt. Komisjoni otsusega: 1) tunnistati tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel seoses tööandjapoolse töölepingu rikkumisega, 2) kostjalt mõisteti välja töölepingu lõpetamise hüvitis 9 335,80 krooni, 3) kostjalt mõisteti välja ebaseadusliku töölepingu muutmise tõttu saamata jäänud töötasu 641,50 krooni, 4) tühistati hagejale 10.02.2006 käskkirjaga nr 026 määratud distsiplinaarkaristus ja 5) jäeti rahuldamata töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja 15.02.2006 määratud noomituse tühistamise nõuded. Kuna kostja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud, esitas ta kohtule ITLS § 24 lg 1 ja 2 alusel taotluse vaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses. Puudub vaidlus selles, et 1) pooled sõlmisid 05.04.2005 töölepingu nr 1666, mille kohaselt asus hageja kostja juurde tööle monteerijana ning leping lõpetati 13.02.2006 käskkirjaga nr 034 14.veebruaril 2006 TLS § 86 p 6 alusel; 2) hagejale tehti teatavaks 06.02.2006 kostja teatis nr 2385 selle kohta, et seoses töömahu vähenemisega suunatakse hageja alates 09.02.2006 teisele töötegemise kohale XXX teele AS-i E tehase territooriumile; 3) 07.02.2006 teatas hageja kostjale mittenõustumisest tema üleviimiseks teisele töökohale ning tegi kostajale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel; 4) 09.02.200613.02.2006 tuli hageja tööle oma tavapärasesse töökohta kostja juurde Läänemere teel, kuid seal tal tööd teha ei võimaldatud; 5) 10.02.2006 käskkirjadega nr 026 ja 031 määras kostja hagejale distsiplinaarkaristuseks noomituse. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli seoses töömahu ajutise vähenemisega tekkinud tööseisak TLS § 66 mõttes ning kas tal oli TLS § 66 sätteid kohaldades õigus viia töötaja (hageja) üle teisele töötamiskohale tehasesse E ilma töötaja sellekohase nõusolekuta. Vaidlus on ka selles, kas kostja 13.01.2006.a käskkirja nr 014 sisuks oli – koosmõjus kostja poolt hagejale edastatud 06.02.2006 teatisega nr 2385 – töötaja paigutamine teisele töötamiskohale või töötaja üle viimine teisele tööle. Kooskõlas TLS §-ga 1 on tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe,

kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Poolte vastastikused kohustused sätestab TLS § 48. Selle paragrahvi 1.lõike p-de 1 ja 5 järgi on tööandja ja töötaja on vastastikku kohustatud täitma töö- ja kollektiivlepingu tingimusi ning täitma seaduses ja haldusaktis ette nähtud muid vastastikuseid tööalaseid kohustusi. 13.01.2006 käskkirjast nr 014 nähtub, et selle andmise aluseks oli asjaolu, et tööandja oli konkurentsi tõttu kaotanud tellimusi ja seoses sellega vähenes 2006 esimesel poolaastal tunduvalt tööjõu vajadus. Vältimaks sundpuhkusele saatmist suunati töötajad teisele tööle samadel tingimustel Tallinna piires. Tööandja kohaldas TLS § 66 sätteid. 06.02.2006 teatest tulenevalt pidi hageja töötamiskohaks 09.02.2006-31.08.2006 olema tehas E XXX maanteel Tallinnas. Käskkirjast ega teatest ei nähtu edaspidi tehtava töö laad, keerukusaste, tööaeg ega asjaolu, kas hageja jätkab töötamist kostja või AS-i E alluvuses. TLS § 59 lg 5 kohaselt on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte kokkuleppel, v a §-des 61-66 ette nähtud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Töötaja teisele töötamiskohale paigutamine ja töötaja teisele tööle üleviimine on erineva sisuga mõisted. Paigutamine teisele töötamiskohale tähendab, et muutub üksnes töötaja faktiline asukoht, kuid ei muutu töötaja senised tööfunktsioonid ega töölepingu ülejäänud tingimused. Teisele töötamiskohale paigutamisena TLS § 59 lg 3 mõttes on käsitatav üksnes töötaja ümberpaigutamine töölepingus kindlaksmääratud töötamiskoha piires. Tööandja võimalused töötaja teisele töötamiskohale paigutamiseks sõltuvad seega sellest, missuguse täpsusastmega on töölepingus töö tegemise asukoht kindlaks määratud. Pooltevahelise töölepingu p 2.7 kohaselt oli töö tegemise asukohaks Tallinna linn. Nähtuvalt 06.02.2006.a teatisest nr 2385 suunati hageja ajutiselt tööle Tallinnas XXX teel asuvasse E i tehasesse. Seega ei olnud tegemist töötaja nõusolekuta lubatava teisele töötamiskohale ümberpaigutamisega TLS § 59 lg 3 mõttes. Töötaja paigutamist teisele töötamiskohale sama asula piires ei loeta TLS § 59 lg 3 kohaselt teisele tööle üleviimiseks. TLS § 59 lg 3 järgi töötaja teisele töötamiskohale paigutamine ei kujuta endast töölepingu muutmist, kuna ümberpaigutamine saab toimuda töölepingus kokkulepitud töötamiskoha piires. Töötaja teisele tööle üleviimisena on TLS § 59 lg 2 kohaselt käsitatav muudatuste tegemine töölepingus kindlaksmääratud töö laadis või töö keerukusastmes, s.o tööfunktsioonides, eelkõige tehtava töö sisus. Tööandja seadusest tulenev õigus viia töötaja ilma viimase nõusolekuta üle teisele tööle, s t muuta tema tööfunktsioone, hõlmab seega ka õigust paigutada töötaja teisele töötamiskohale kokkulepitud töötamiskoha piires. TLS § 66 lg 2 sõnastus ei võimalda tööandjal suunata töötaja tööle teisele ettevõtjale kuuluvasse ettevõttesse. TLS §-st 66 koosmõjus teiste TLS 4. peatüki („Töölepingu muutmine“) sätetega tähendab, et üleviimine teisele tööle samas asulas on lubatud üksnes tööandja enda koosseisu kuuluvate organisatsiooniliste üksuste piires. Kuid hageja poolt tehtava töö sisu olnuks senisest erinev. Kohtuistungil tunnistas kostja esindaja, et AS-i E tehases teinuks hageja teist tööd – pakkinuks telefonikarpe suurematesse kartongkastidesse ja seda E i, mitte kostja tarvis. Kostja juures töötas hageja monteerijana – töö sisuks oli kaablite ja kaablikoostude monteerimise ja valmistamise kogu protsess (töölepingu p 2.1 ja 2.2). Eeltoodust tulenevalt ei olnud tööandjal (kostjal) õigust suunata hagejat TLS § 66 lg 2 alusel tööle AS-i E tehasesse XXX teel. Tööseisakuks TLS § 66 järgi on olukord, kus töötaja ei saa teha töölepingujärgset tööd, kuna puuduvad töö tegemiseks vajalikud tingimused, vahendid, materjalid vms vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu. See tähendab, et puudub võimalus senise töö jätkamiseks kuni vastavate asjaolude kõrvaldamiseni. Kuigi nimetatud säte ei sisalda töö seiskumise põhjuste

ammendavat loetelu, ei ole tööseisakuks töömahu või tellimuste vähenemine, mida reguleeritakse iseseisva töölepingu muutmise alusena TLS §-s 68 ja mis annab tööandjale tööinspektori nõusolekul õiguse kokkuleppel töötajaga rakendada osalist tööaega või saata töötaja osaliselt tasustatavale puhkusele, kui selline olukord on ajutine. Tööandjal ei olnud käskkirja nr 014 andes õigust juhinduda TLS §-st 66 ja hageja üleviimiseks oli vajalik tema nõusolek. TLS § 49 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning selle kohustuse rikkumisel on töötajal õigus taotleda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Hagejal oli õigus taotleda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 p 1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks muuhulgas TLS §-des 48 ja 50 nimetatud kohustuste töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Keeldudes täitmast tööandja korraldust asuda alates 09.02.2006 tööle teisele töötamiskohale tehases E , tegema sisuliselt teist tööd, ei rikkunud hageja TLS § 50 p-des 1 ja 3 sätestatud kohustusi, kuna tema üleviimiseks töökohale tehasesse E oli tööandjal vaja töötaja nõusolekut. Seega olid tööandja korraldused ja töötajale määratud karistused ebaseaduslikud ning kuuluvad tühistamisele. Kooskõlas ITLS § 29 lg 2 tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. Kirjalikest tõenditest nähtuvalt oli hageja viimaseks tööpäevaks 13.02.2006. TLS § 82 lg 2 kohaselt maksab tööandja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel sama paragrahvi lõike 1 alusel töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Puudub vaidlus hageja poolt esitatud nõude suuruse üle. Hagejal on õigus ka saamata jäänud töötasule 09.02.,10.02. ja 13.02.2006 eest 618,50 krooni suuruses Palgaseaduse § 2 lg 1 ja § 10 lg 1 ning töölepingu p 4 alusel. Nimetatud sätetest tuleneb tööandja kohustus maksta töötajale töötasu kogu töötamise aja eest. Asjaolu, et tööandja ei võimaldanud töötajal 09.-13.02.2006 tööd teha, ei vabasta teda palgamaksmise kohustusest. Kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse osas, milles töötaja avaldus rahuldati. Seega jõustus töövaidluskomisjoni otsus p 5 osas, milles jäeti avaldaja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 15.02.2006 määratud noomituse tühistamiseks rahuldamata. Töövaidluskomisjon ei teinud otsust töötajale 10.02.2006 käskkirjaga nr 034 määratud distsiplinaarkaristuse osas ja hageja seda ei vaidlustanud, mistõttu kohus seda ei menetlenud. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. . Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.