vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
25. september 2007
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): A.L. , esindaja adv Meelis Masso
esindajad
Vastuapellant (kostja): OÜ Ferdstern, esindaja adv Rene Varul A.L. i apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, OÜ Ferdstern vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
RESOLUTSIOON
Tühistada Tartu Maakohtu 2. mai 2007 otsus osas, millega jäeti rahuldamata A.L. i nõue OÜ Ferdstern vastu töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvituse väljamõistmiseks, lõpetati menetlus A.L. i nõudes tunnistada tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 19. septembrist 2005 ja menetluskulude jaotuse osas.
Teha tühistatud osas uus otsus, millega: -tunnistada A.L. iga töölepingu lõpetamine OÜ Ferdstern algatusel 9. septembril 2005 TLS 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks; -lugeda A.L. i ja OÜ Ferdstern vaheline tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 19. septembrist 2005; -välja mõista OÜ-lt Ferdstern A.L. i kasuks hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses 22 686.70 krooni (kakskümmend kaks tuhat kuussada kaheksakümmend kuus krooni ja 70 senti).
Poolte menetluskulud jätta OÜ Ferdstern kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Hageja palub tunnistada tema ja kostja vahel 01.06.2005 sõlmitud töölepingu nr 2 lõpetamine tööandja algatusel TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks; lugeda tööleping lõppenuks hageja algatusel alates töötamise tegelikust lõppemise päevast 19.09.2005; välja mõista kostjalt tema kasuks saamata jäänud töötasu summas 35 946 krooni; välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hageja kuue kuu keskmise palga ulatuses, s.o 154 543.50 krooni. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja OÜ Ferdstern vahel 01.06.2005 sõlmitud määramata ajaks kirjalik tööleping, mille kohaselt asus hageja A.L. OÜ-s Ferdstern tööle puusepana, katseajaga neli kuud. Hageja tööülesanneteks olid tavalised puusepatööd: vaheseinte paigaldus, välisvoodri panek, tuulekastide tegemine ja abitööd. Töötegemise asukoht oli töölepingus märgitud Tartu, kuid hageja väitel tegelikult oli pooltel kokkulepe töötamiseks Rootsis. Enne kostja poolt töölepingu ebaseaduslikku lõpetamist jõudis hageja Rootsis töötada kahel perioodil. Esimesel perioodil 297 töötundi ja teisel 269 töötundi, s.o kokku 566 tundi. Katseaeg pidi lõppema 08.10.2005. Kuigi kirjalikus töölepingus oli kostja soovil märgitud hageja põhipalgaks Eesti Vabariigi kehtiv miinimumpalk, s.o 2690 krooni kuus, oli hageja ja kostja suuline kokkulepe selline, et tööd Rootsis tasustatakse 80 Rootsi krooni üks töötund. Selliselt maksis kostja hagejale ka Eesti kroonides palka. Rootsis töötamise aja eest on kostja maksnud hagejale selgituste „palk“, „komandeeringutasu“ ja „raha“ all järgmised summad: 1) 27.06.2005 pangaülekandega OÜ-st Ferdstern 15 000 krooni selgitusega „palk ja komandeeringutasu“;
krooni selgitusega „komandeeringutasu“; 5) 30.08.2005 pangaülekandega OÜ-st Ferdstern 15 000 krooni selgitusega „palk ja komandeeringutasu“; 6) 04.09.2005 sularahas 15 000 krooni; 7) 08.09.2005 Toomas Kapi isiklikult pangaarvelt 1301.05 krooni selgitusega „raha“; 8) 09.09.2005 pangaülekandega OÜ-st Ferdstern 2391 krooni selgitusega „palk“. Kokku maksis kostja hagejale töötamise eest 67 083.05 krooni. Kostja poolt sularahas tasutud summad maksis hageja samal kuupäeval oma pangakontole. Kõikide ülalnimetatud summade maksmist tõendab hageja pangakonto tõestatud väljavõte 1.06.2005-30.09.2005 Hansapangast. Septembris (täpset kuupäeva hageja ei mäleta), kui hageja viibis pärast Rootsist töölähetuselt naasmist korralisel puhkusel, teatas kostja esindaja Toomas Kapp hagejale suuliselt, et OÜ Ferdstern lõpetab hagejaga töölepingu. Hageja puhkus pidi lõppema 19.09.2005 uue algava töövahetusega Rootsi. Kirjalikku töölepingu lõpetamise teadet ega käskkirja kostja hagejale ei esitanud ega nõudnud hagejalt ka seletust. Faktiliselt 21.09.2005 alanud uuele töövahetusele hagejat enam kaasa ei kutsutud. Kuna töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette ei teatatud ja töölepingu lõpetamine jäeti vormistamata, siis oli hagejale kuni töövaidluskomisjonis asja arutamiseni teadmata, millistel põhjendustel ja seaduses ettenähtud alustel temaga tööleping lõpetati. Hageja on lõpetanud Kullmanni nimelise kutsekeskkooli puusepa erialal ja talle on väljastatud 10.07.1980 ka vastav diplom. Pärast töösuhte lõppemist kostjaga asus hageja töövõtulepinguga tööle OÜ-s Vennad Ehitus. Sealt antud iseloomustusest nähtub, et hageja täitis oma tööülesandeid korralikult, töödistsipliini rikkumisi ja etteheiteid töödele ei ole olnud. Ka Rootsi firmal BoBygg Värmland AB, kus hageja faktiliselt töötas, ei olnud hagejale mingeid pretensioone. Hageja leiab, et kostjapoolne selline töölepingu ühepoolne ja suuline lõpetamine oli põhjendamatu ja ebaseaduslik. Mingit katseaja tulemuste hindamist hagejale tutvustatud ei ole. Töölepingu lõpetamist katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu saab tööandja kohaldada vaid objektiivsete näitajate olemasolul ja tööandja peab tõendama, milles töötaja töö puudujäägid seisnesid. Hagejale teadaolevalt ei saanud kostjal olla hageja töö osas mingeid pretensioone. Ühtegi konkreetset kohustust hageja rikkunud ei ole. Ka distsiplinaarkorras ei ole kostja hagejat karistanud. Hageja eeldab, et tema ja kostja lahkhelid said tegelikult alguse sellest, et ta julges avaldada oma rahulolematust nn mustalt makstava töötasu osas. Hageja soov oli, et tegelikult kokkulepitud töötasu 80 Rootsi krooni tund oleks olnud fikseeritud kirjalikus töölepingus. Kostja esindaja T. Kapp aga sellega nõus ei olnud. Kirjalikul töölepingul puudub hageja allkiri just seetõttu, et ta ei olnud nõus sellise palgakokkuleppega. Kui antud asjas ei ole võimalik poolte kokkulepet kindlaks teha, siis tuleb tuvastada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja puuseppadele tavapäraselt makstav keskmine mõistlik tasu. Tööturuameti EURES osakonna andmetel ei tohi Rootsis tööandja maksta puusepale vähem kui 109 Rootsi krooni tunnis. Kuivõrd hageja töötas faktiliselt ainult Rootsis, siis on Eesti tööandja OÜ Ferdstern kohustatud maksma hagejale miinimumpalka Rootsi seadusandluse järgi. Kostja on maksnud hagejale „palga“, „komandeeringutasu“ ja „raha“ nimetuse all kokku 67 083.05 krooni. Hageja töötas alaliselt Rootsis täistööajaga 566 tundi. Kuna puuseppade tunnitasu ei tohi Rootsis olla väiksem kui 109 Rootsi krooni tunnis, siis oleks hageja pidanud saama töötatud aja eest tasu 61 694 Rootsi krooni ehk 103 029 Eesti krooni. Seega sai hageja palka 35 946 krooni võrra vähem.
2.Kostja palus menetluse lõpetada haginõuete osas, milles eksisteerib jõustunud töövaidluskomisjoni lahend; kohaldada A.L. i nõudele töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamiseks aegumist. Juhul, kui kohus leiab, et aegumist ei saa kohaldada ja töölepingu katseajal lõpetamine oli ebaseaduslik, siis määrata A.L. ile hüvitiseks rahasumma, mis ei ületa 2690 krooni. Vastuväidete kohaselt on asjas tõendid, mis kinnitavad, et A.L. ei läbinud katseaega edukalt ning temaga töölepingu lõpetamine katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu oli põhjendatud. Tulenevalt ITVL §-st 25 lg 1 jõustub töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Käesoleval juhul tuleb menetlus lõpetada haginõuete osas, milles eksisteerib jõustunud töövaidluskomisjoni otsus. Töövaidluskomisjon on lugenud A.L. iga sõlmitud töölepingu lõpetatuks alates 09.09.2005 ja A.L. ei ole seda asjaolu vaidlustanud, järelikult on töövaidluskomisjoni otsus jõus. Hageja on pöördunud komisjoni poole alles 17.10.2005, mis tähendab, et tema avaldus oli aegunud. Töölähetuse tõttu tasutud komandeeringurahasid ei saa käsitleda palgana. Samuti on põhjendamatu väide, et kuivõrd hageja töötas Rootsis, siis oli Eesti tööandja kohustatud maksma talle miinimumpalka Rootsi seadusandluse järgi. Pooled on sõlminud töölepingu ja sellele rakendub töölepingust ja Eesti seadusandlusest tulenev regulatsioon. Töötamine Rootsis või mujal välismaal saab lisada teenistusele küll komandeeringurahasid, kuid pooltevaheline tööleping ei hakka seetõttu alluma võõrale seadusandlusele.
3.Hageja esitas kostja seisukohtadele järgmised vastuväited: 1) Hagiavalduses esitatud nõuded tuvastada töölepingu ebaseaduslik lõpetamine tööandja poolt ja mõista selle eest tööandjalt välja seaduses ettenähtud hüvitis on omavahel lahutamatult seotud nõuded. Kuna töölepingu ebaseaduslik lõpetamine koos sellest tulenevate negatiivsete tagajärgedega on kohtus vaidlustatud ja see küsimus on käesoleva vaidluse esemeks, siis on hageja õigustatud taotlema kohtus kuni kuue kuu keskmise palga väljamõistmist; 2) Hageja saamata jäänud töötasu nõue on lahutamatult seotud tuvastatava A.L. i keskmise palga suurusega, milline on kohtus vaidlustatud. Kui kohus tuvastab, et A.L. i keskmine töötasu töötamise ajal Rootsis ei oleks tohtinud olla väiksem kui 109 Rootsi krooni tunnis, siis on A.L. i keskmiseks palgaks 25 757.25 krooni. Kui A.L. i keskmine palk pidi seadusest tulenevalt olema suurem tööandja poolt tegelikult makstud summadest, siis kuulub rahuldamisele ka hageja saamata jäänud töötasu nõue summas 35 946 krooni; 3) Hageja arvates ei ole eelnimetatud küsimuse otsustamisel vähetähtis ka seadusest tulenev asjaolu, et töövaidluskomisjonil puudus ITLS § 4 lg 11 kohaselt alates 01.01.2006 pädevus töövaidluste lahendamiseks rahaliste nõuete üle, mis ületasid 50 000 krooni. A.L. i rahaline nõue koos töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest makstava hüvitise ja saamata jäänud töötasuga moodustab kokku 190 489.50 krooni. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise aeg töövaidluskomisjoni otsuses saab olla vaid ekslik. Töövaidluskomisjon on lugenud A.L. iga sõlmitud töölepingu lõppenuks alates 09.09.2005, kuid komisjoni otsusest ei nähtu, millega on nimetatud kuupäev seotud. Töövaidluskomisjoni asja materjalidest nähtub, et A.L. i viimane tööloleku päev oli 19.09.2005, kui pidi algama uus töölähetus Rootsi. Tööandja seda asjaolu asja läbivaatamisel ei vaidlustanud ja seega on komisjoni otsuses tegemist ilmse trükiveaga. Hageja leiab, et töötaja tuleb lugeda omal algatusel lahkunuks alates töötamise lõppemise tegelikust päevast, s.o 19.09.2005.
4.Kostja täiendavate seisukohtade kohaselt on hageja on ekslikult väitnud, et kõik kostjalt hagejale ülekantud rahad on palgarahad. OÜ Ferdstern 03.11.2005 õiendist töö-, komandeeringuja puhkusetasude arvestamise ja väljamaksmise kohta nähtub, et hagejale on töötamise perioodil tasutud kokku 7417 krooni palgaraha ja 28 365 krooni komandeeringurahasid (päevaraha). Hageja on asunud väitma, et T. Kapi poolt temale 8.09.2005 tasutud rahasumma selgitusega
„raha“ on temale tööandja poolt makstud palk, kuid nõnda see ei ole. Nimetatud rahasumma oli T. Kapi kui eraisiku ja A.L. i vahelise laenulepingu täitmine ehk laenu tagasimakse, mida tõendab T. Kapi kinnituskiri.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus lõpetas 2. mai 2007 otsusega TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse aegumise tõttu A.L. i nõuetes välja mõista tööandjalt OÜ-lt Ferdstern A.L. i kasuks saamata jäänud töötasu summas 35 946 krooni ja tunnistada OÜ Ferdstern ja A.L. i vaheline tööleping lõppenuks A.L. i algatusel alates töötamise tegelikust lõppemise päevast 19.09.2005. Kohus jättis rahuldamata A.L. i nõude OÜ Ferdstern vastu 01.06.2005 temaga sõlmitud töölepingu nr 2 lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning nõude välja mõista OÜ-le Ferdstern A.L. i kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest A.L. i kuue kuu keskmise palga ulatuses, s.o 154 543.50 krooni. Otsuse kohaselt on hageja olnud rahul töövaidluskomisjoni otsusega ning tema esialgsete töövaidluskomisjoni esitatud nõuete menetlemine ja kohtu poolt vastavate otsustuste tegemine ei ole põhjendatud. Ehkki töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamisel tuleb töövaidluskomisjonile avalduse esitanud poolel esitada kohtule hagi, on teisel poolel (antud juhul OÜ-l Ferdstern) siiski õigus otsustada, millises ulatuses otsust vaidlustada ning töötajal A.L. il ei ole õigust vaidlustatud nõuete raamidest väljuda. Kohus leidis, et nõue välja mõista tööandjalt OÜ Ferdstern A.L. i kasuks saamata jäänud töötasu summas 35 946 krooni ja nõue välja mõista tööandjalt OÜ Ferdstern A.L. i kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest A.L. i kuue kuu keskmise palga ulatuses, s.o 154 543.50 krooni, on aegunud ning tuleb jätta läbi vaatamata, sest A.L. ei ole töövaidluskomisjoni otsust ühe kuu jooksul vaidlustanud. Hageja nõue töövaidluskomisjonile esitati 17.10.2005. Töövaidluskomisjon oli pädev nõuet menetlema ja otsustust tegema ka pärast 01.01.2006, sest nõue oli juba töövaidlusorgani menetluses ning ITVLS § 4 lg 11 täiendus, millega piirati töövaidluskomisjonidele esitatud nõuete piiri 50 000 kroonile ei saanud omada tagasiulatuvat mõju. ITVS § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. ITVS § 7 lg 1 sätestab, et nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Hageja on Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märkinud, et tööandja esindaja T. Kapp on temale telefoni teel 2005. a septembris teatanud temaga töölepingu lõpetamisest. 09.09.2005 on tööandja kandnud temale üle palgaraha. Seega oli hagejale teatavaks tehtud temaga töölepingu lõpetamise aeg ja põhjused. Vastavalt TLS §-le 33 on tööandjal õigus töölepingus kokkulepitud tööde tegemiseks töötajal vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste kindlakstegemiseks võtta töötaja tööle katseajaga. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega, on tal õigus tööleping lõpetada katseaja jooksul. See töölepingu lõpetamise alus ei eelda töötajale etteteatamist ega hüvituse maksmist. Käesoleval juhul asja materjalid kinnitavad, et tööandja esindaja T. Kapp teatas töötajale A.L. ile telefoni teel töölepingu lõpetamisest katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ning sisuliselt tegi teatavaks ka töölepingu lõpetamise kohta 09.09.2005 koostatud käskkirja sisu. Seega töötaja oli teadlik temaga töölepingu lõpetamise põhjustest ja töölepingu lõpetamise ajast. Töövaidluskomisjoni otsuses on hageja töösuhte lõpetamise ajaks dateeritud samuti 09.09.2005. Asjas omab tähtsust Riigikohtu seisukoht, et kohtus ei tohi aegumise kohaldamist taotleda, kui seda pole taotletud töövaidluskomisjonis. A.L. esitas töövaidluskomisjonile avalduse 17.10.2005. Tööandja töötaja nõudele aegumist töövaidluskomisjoni saadetud vastuväidetes kui
ja töövaidluskomisjoni istungil ei nõudnud. Seega OÜ Fernsterni taotlus kohtumenetluses kohaldada A.L. i nõudele aegumist ei ole põhjendatud. A.L. võeti tööle katseajaga 4 kuud (katseaja lõpp 08.10.2005), tema töö sisuks olid puusepatööd. Lepingu p-s 2.4 ette nähtud töö lähetustega; p 2.5 kohaselt tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib vahetult OÜ Ferdstern juhatuse liige T. Kapp; p 5.1 kohaselt on töötaja põhipalgaks 2690 krooni kuus; p 5.2 kohaselt makstakse A.L. ile lähetuses olles komandeeringu päevarahasid. Töölepingul on tööandja esindaja T. Kappi allkiri, kuid puudub A.L. i allkiri. Asja materjalidest nähtub, et pooled lähtusid tööalastes suhetes sellest lepingust. Kokkuleppe kohta maksta töö eest 80 Rootsi krooni tunnis ei ole asjas ühtki tõendit ning kohus hageja sellest tõendamata väitest lähtuda ei saa. Seega tuleb lähtuda vaidluse lahendamisel Eesti seadusandlusest. Pooled ei ole kokku leppinud töölepingus välisriigi seaduse kohaldamises pooltevahelisele töösuhtele. Seega tuleb pooltevahelisele töösuhtele kohaldada Eesti õigust. Hageja osundatud 109 Rootsi krooni tund puusepa töötasuna Rootsis ei ole tõendatud. Palgakorraldus Rootsis nähakse ette kollektiivlepingutega. Hageja ei ole kohtule esitanud kollektiivlepingut, mis tõendaks puusepa palga suurust. Eeltoodust tulenevalt sai kohus lähtuda vaid asjas esitatud tõenditest. Asjas nähtub, et OÜ Ferdstern on lõpetanud 09.09.2005 käskkirjaga A.L. iga töölepingu TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Käskkirjas on toodud välja A.L. i ebapiisavad tööoskused ning tööaja mittesihipärane kasutamine. Töövaidluskomisjoni istungil on tööandja esindaja T. Kapp kirjeldanud A.L. i kui töötajat, kes võeti tööle lootuses, et ta töö käigus omandab töökogemused, kuid A.L. ei tahtnudki õppida. Seega on tööandja põhjendanud töölepingu lõpetamist ning välja toonud käskkirjas töötaja tööalased minetused. TLS § 101 lg 3 kohaselt hindab tööandja töötaja kutseoskuste vastavust tehtavale tööle. Käesolevas menetluses on tööandja põhjendanud töötaja ebapiisavaid tööoskusi ja töötaja poolt tööaja mittesihipärast kasutamist. Seega on tõendatud A.L. iga töölepingu lõpetamise seaduslikkus TLS § 86 p 5 alusel. Tulenevalt eeltoodust ei ole A.L. õigustatud saama TLS § 117 alusel hüvitist ka töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ning tema vastav nõue jätta rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.A.L. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 2. mai 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada töölepingu lõpetamine OÜ Ferdstern algatusel TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks; lugeda tööleping lõppenuks A.L. algatusel alates 19.09.2005; välja mõista OÜ-lt Ferdstern A.L. i kasuks hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest A.L. i 6 kuu keskmise palga ulatuses, s.o summas 154 543.50 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole OÜ Ferdstern tõendanud A.L. i mittevastavust kokkulepitud tööle. A.L. on esitanud kohtule tõendeid, millega viimane on tõendanud oma teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste vastavust ametikohale puusepp: Tartu Kutsehariduskeskuse tõend;
OÜ EMITAL
iseloomustus; ja järelepäring OÜ Ferdstern A.L. i tööandja tellijale BoBygg Värmland AB-le Rootsis, mille kohaselt tellijal BoBygg Värmland AB-l puudusid pretensioonid A.L. i suhtes. OÜ Ferdstern ei tõendanud kohtus ühegi tõendiga asjaolusid, mis kinnitaksid käskkirjas välja toodud töölepingu lõpetamise aluseid. TLS § 86 p 5 annab tööandjale õiguse töölepingu lõpetamiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, kusjuures TLS § 102 järgi hindab katseaja tulemusi tööandja. Tööandja hinnang katseaja tulemuste kohta peab rajanema objektiivsetel näitajatel ning tööandja peab tõendama, millised asjaolud tingisid töötajale määratud katseajal tulemuste ebarahuldavaks tunnistamise. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-26
1-20-00, milles rõhutatakse, et tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidluses tõendama, miks ta pidas katseaja tulemusi ebarahuldavateks. Tööandja peab esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tööle mittevastavaks; 2) on nii töövaidluskomisjon kui kohus ebaseaduslikult lugenud töötaja viimaseks tööloleku päevaks 09.09.2005. Nimetatud kuupäeval viibis töötaja puhkusel (tööandja 03.11.2005 õiendist nähtub, et alates 01.-09.09.2005 oli töötaja puhkusel). Seega ei saa 09.09.2005 olla kuidagi töötamise tegelik lõppemise päev. TLS § 55 p 3 kohaselt tööleping puhkuse ajaks peatub. TLS § 91 lg 1 p 2 kohaselt on tööandjal keelatud töölepingut töötaja puhkusel viibimise ajal ka lõpetada. Kuna kohus on vääralt kohaldanud tööõiguse sätteid (TLS §-d 55 p 3, 102 ja 117 ning ITVS §-d 28 lg 1 ja 29 lg 2) ning on jätnud rahuldamata A.L. i hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, on jäetud ebaõigesti rahuldamata ka vastava hüvituse väljamõistmise nõue; 3) on ebaõigesti leitud, et töötaja oli teadlik temaga töölepingu lõpetamise põhjustest ja töölepingu lõpetamise ajast. OÜ Ferdstern koostas töölepingu lõpetamiseks töölepingu lisa, mille kohaselt lõpetati tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu TLS § 86 p 5 järgi. Töölepingu lõppemise kuupäevaks on märgitud 09.09.2005. Töötajale makstakse brutotasuna töötasu 807 krooni ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni 637 krooni. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et vastav kanne on tehtud vaid OÜ Ferdstern lepingueksemplarile. Tööandja ei ole töölepingu lisaeksemplarile A.L. i allkirja võtnud. Samuti ei ole OÜ Ferdstern tõendanud, et A.L. oleks nimetatud lepingueksemplari allkirjastamisest keeldunud. Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et tööandja oleks A.L. i kutsunud töölepingut tööandja juurde vormistama; 4) on ebaõigesti loetud tõendiks tööandja seadusliku esindaja T. Kapi antud seletus töövaidluskomisjoni istungil. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hageja taotles kohtuistungil kostja seadusliku esindaja vande all ülekuulamist TsMS § 267 lg 1 alusel. Kostja keeldus sellest. TsMS § 270 lg 1 kohaselt saab kohus sellisel juhul lugeda seletuse andmist taotlenud poole väidetud asjaolu tõendatuks. A.L. hagejana viibis kohtuistungil ja esitas oma väited nii hagiavalduses kui seletuses kohtule. Tulenevalt TsMS §-st 270 lg 1 oleks kohus võinud lugeda A.L. i väited tõendatuks. Seda enam, et A.L. oli nii töövaidluskomisjonile kui ka kohtule esitanud hulga tõendeid oma kutse- ja tööoskuste ning palga kohta; 5) on ebaõige seisukoht, et hageja ei ole tõendanud suuremat töötasu kui kirjalikus töölepingus on fikseeritud, s.o 2690 krooni (miinimumpalk). Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kirjalikul töölepingul puudub A.L. i allkiri. Töötaja ja tööandja vahelised lahkhelid said aga alguse just palgakokkuleppest, sest töötaja polnud nõus, et töölepingus on märgitud palgaks miinimumpalk, kuigi tegelikult oli kokku lepitud 80 Rootsi krooni tund. Selliselt maksis tööandja töötajale ka tegelikult palka (kuigi komandeeringutasude jms näol). Apellant on piisavalt tõendanud, et tema keskmine palk ei saanud olla mitte väiksem kui Rootsi vastava ala spetsialistide - puuseppade keskmine palk (109 Rootsi krooni tund). Kohus on jätnud hageja väited ja esitatud tõendid palga kohta üldse hindamata ning arvestamata seejuures ka Rootsi vastava ala spetsialistide alampalgaga. Asjas olemasolevad tõendid kinnitavad seda, et töötaja ja tööandja palgakokkulepe oli 80 Rootsi krooni tund. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisti. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kohtu seisukoht, et puusepa palga suurust Rootsis ei või tõendada teisiti kui vastava Rootsi kollektiivlepingu esitamisega. Hageja esitas kohtule tõendina Tööturuameti EURES spetsialisti kirjaliku tõendi, millest nähtub, et Rootsis ei tohi tööandja maksta puusepale vähem kui 109 Rootsi krooni tunnis, see on
miinimumpalk selles sektoris. Kohtu järeldus, et asjas ei ole tõendatud, et pooled oleks kokku leppinud suuremas töötasus kui 2690 krooni kuus, ei põhine mitte ühelgi tõendil. Kohtuotsusest ei nähtu, milliste tõendite põhjal kohus sellisele seisukohale asus.
7.OÜ Ferdstern vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on A.L. olnud rahul töövaidluskomisjoni otsusega ning tema esialgsete töövaidluskomisjoni esitatud nõuete menetlemine ja kohtu poolt vastavate otsustuste tegemine ei ole põhjendatud. Kirjeldatud kohtu seisukohale ja OÜ Ferdstern poolt läbivalt kohtumenetluses esitatud sarnastele väidetele töövaidluse raamidest ei ole A.L. esitanud apellatsioonis ühtegi vastuväidet, ometi on apellatsiooni taotluses esitatud taas kord nõue, mis rahuldamise korral tooks kaasa OÜ Ferdsterni olukorra halvenemise võrreldes töövaidluskomisjoni otsusega; 2) oli töölepingu lõpetamine seaduslik ja põhjendatud. Antud juhul on Ferdstern vormistanud töölepingu lõpetamise 09.09.2005 käskkirjas, milles on kirjeldatud A.L. i mittesobivust Ferdsterni meeskonda, käskkiri on ka peamine tõend, millest tulenevalt on võimalik tuvastada A.L. i mittevastavus. Seadusest ei tulene, et tööandja peaks fikseerima töötaja iga konkreetse tööle mittevastavuse juhtumi ning seda fakti kinnitavad tõendid. Sellistel juhtudel on tavapärane, et tööandja kirjeldab töötaja mittevastavust töölepingu lõpetamise dokumendis, mis ongi peamiseks tõendiks töölepingu lõpetamise aluse õigustamisel. A.L. ei ole kohtumenetluses etteheidetud mittevastavusi ümber lükanud, mistõttu ei pidanud tööandja vajalikuks kutsuda kohtusse kaastöötajaid mingeid ümberlükkamata asjaolusid tõendama. A.L. on esitanud vaid abstraktseid dokumente, mis käsitlevad tema töötamist muudel töökohtadel (mh projektijuhina), mitte konkreetselt Ferdsterni juures töötatud aega. Meelevaldne on tõlgendus, et Rootsi tellija BoBygg vastuskirjas puuduvad pretensioonid A.L. i suhtes, Rootsi tellijalt nimetatud asjaolusid ei küsitudki; 3) on õigesti tuvastatud töölepingu lõppemine 09.09.2005. A.L. ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust, millega loeti temaga tööleping lõpetatuks enda algatusel alates 09.09.2005, seega oli ta nõus töövaidluskomisjoni poolt vastava asjaolu tuvastamisega. Siit tulenevalt ei ole õigustatud A.L. i argumendid töövaidluskomisjoni otsuse ebaseaduslikkuse kohta, nimetatud otsus on viidatud osas jõustunud. A.L. i püüdlused näidata enda tööloleku viimaseks päevaks hoopis 19.09.2005 on seotud võimaliku aegumise kohaldamise vältimisega töövaidlusorganisse pöördumisel. Kui võtta töölepingu lõpetamise kuupäevaks 19.09.2005, siis oli töövaidluskomisjoni pöördumise 1-kuuline tähtaeg järgitud (töövaidluskomisjoni esitati avaldus 17.09.2005), 09.09.2005 puhul aga on tegemist selge aegumise situatsiooniga. A.L. ei olnud oma 3-kuulise töölepingu täitmise perioodil puhkusel, asja juures ei ole puhkuseavaldust ega muud sarnast dokumenti. OÜ Ferdstern tasus A.L. ile lõpparve koosseisus ka kasutamata puhkuse kompensatsiooni, mis juba iseenesest näitab, et A.L. ei kasutanud oma töötamise ajal puhkust. Maakohus on tuvastanud, et apellandile oli teatavaks tehtud töölepingu lõpetamise aeg ja põhjused; et tsiviilasja materjalid kinnitavad, et tööandja esindaja T. Kapp teatas töötajale A.L. ile telefoni teel töölepingu lõpetamisest katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ning sisuliselt tegi teatavaks ka töölepingu lõpetamise kohta 09.09.2005 koostatud käskkirja sisu. Apellant ei ole kohtu järeldustele sisuliselt vastu vaielnud, samuti on apellant terve menetluse kestel möönnud, et septembrikuus 2005. a teatas tööandja esindaja T. Kapp A.L. ile telefonitsi, et ta ei ole oma tööga rahul ja informeeris ühepoolsest töölepingu lõpetamise kavatsusest. On tähelepanuväärne, et tsiviilasja materjalide juures olevast telefonikõnede väljavõttest nähtub, et Ferdsterni esindaja T. Kapp ja A.L. on viimati teineteisega vestelnud 08.09.2005, peale seda on igasugune suhtlus katkenud – ka see näitab, et A.L. i poolt tunnistatud telefonivestlus toimus
enne 09.09.2005. Lisaks eeltoodule on selge, et tööandja maksis A.L. ile 09.09.2005 välja lõpparve (kasutama puhkuse kompensatsioon ja palk), mis näitab samuti, et töölepingu lõppemise päevaks oli 09.09.2005; 4) on õigesti tuvastatud töötaja palga suurus. Antud vaidluse puhul on tõstatunud samuti küsimus poolte kokkuleppest palga suuruse kohta, sest sellest sõltuks töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise korral väljamõistetava hüvitise suurus. Isegi juhul, kui ka kohtud loeksid töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks, on töötajale väljamõistetud ühe kuu hüvitise arvestamisel lähtutud ebaõigetest alustest. Antud juhul oli töövaidluskomisjon mõistnud A.L. i kasuks välja ühe kuu hüvitise summas 22 686.70 krooni, sest A.L. oli oma avalduses väitnud, et palgakokkulepe oli 80 Rootsi krooni tunnis. Poolte palgakokkulepe oli miinimumpalga suurune, nimetatud palk oli sätestatud ka töölepingus ja selle järgi on makstud A.L. ile palka (tuleneb pangaväljavõtetest). Ferdstern on esitanud asja juurde palgaarvestamise õiendid, millest tulenevalt on tuvastatav, et A.L. ile arvestatud palgaks oli miinimumpalk 2690 krooni. Töötamine Rootsis või mujal välismaal saab lisada teenistusele küll komandeeringurahasid (mida on ka käesoleval juhul juhtunud), kuid pooltevaheline tööleping ei saa hakata seetõttu alluma võõrale seadusandlusele. Siit tulenevalt on jutt 80 Rootsi krooni suurusest tunnipalgast alusetu. Paljasõnaline on väide, et palk on talle makstud komandeeringurahade näol. Tsiviilasja materjalide hulgas on pangaväljavõtted, mille selgitustest nähtuvad nii palga kui komandeeringurahade maksmine, millest nähtuvad komandeeringu perioodid ja päevarahade suurused, Ferdstern käskkirjad, mille alusel on A.L. saadetud töölähetusse Rootsi perioodidel 08.06.2005 kuni 09.07.2005 ja 31.07.2005 kuni 28.08.2005 ning määratud talle päevaraha 465 krooni päevas kogu lähetuses viibimise aja.
8.OÜ Ferdstern esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 02.05.2007 otsuse resolutsiooni muutmata jätmist, kuid muutmist kohtuotsuse põhjenduste osas. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus õigesti leidnud, et A.L. (töötaja) sai töölepingu lõpetamisest teada 09.09.2005 ja esitanud nõude töövaidluskomisjoni alles 17.10.2005 ehk pärast ühe kuu möödumist oma väidetavalt rikutud õigustest teadasaamist. ITVS § 6 lg 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu. Asjas ei ole vaidlust, et tööandja OÜ Ferdstern ei esitanud töövaidluskomisjonis taotlust töötaja nõude osas aegumise kohaldamiseks. Õigus esitada esmakordselt taotlus aegumise kohaldamiseks ka maakohtus tuleneb alates 01.01.2006 jõustusid seadusemuudatustest, mille alusel tunnistati kehtetuks ITVS § 8 lg 2. Seadusandja tahe on olnud sätte tühistamisega luua olukord, kus aegumise taotluse võib esitada kogu töövaidluse läbivaatamise kestel, vastasel juhul puuduks ITVS § 8 lg 2 kehtetuks tunnistamisel igasugune mõte. Olukorras, kus OÜ Ferdstern pöördus (24.03.2006) kohtusse töövaidluse osaliselt uuesti läbivaatamiseks, oli ITVS § 8 lg 2 juba kehtetuks tunnistatud ja antud töövaidluse raames oli OÜ-l Ferdstern tekkinud võimalus aegumise taotluse esitamiseks. Maakohus oleks pidanud jätma töötaja nõude rahuldamata m.h põhjusel, et nõue oli aegunud.
9.A.L. vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on kohus jätnud õigesti rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Kohus on õigesti leidnud, et töövaidlust kohtus tuleb käsitleda töövaidluskomisjonile jätkuva menetlusena ning kui esimeses vaidlusorganis ei ole aegumist kohaldatud, siis ei ole põhjendatud aegumise kohaldamine ka teises töövaidlusorganis - antud juhul kohtus. Samaaegselt ITVS § 8 lg 2 kehtetuks tunnistamisega alates 01.01.2006 kehtestati uues redaktsioonis TsÜS § 134, milles teksti täiendati pärast sõna «kohus» sõnadega «või muu
vaidlust lahendav organ». Seega kehtib endiselt põhimõte, et aegumise kohaldamise nõue peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei aktsepteeri kohus taotlust nõude aegumise kohta juhul, kui asja läbivaatamisel töövaidlusorganis vastavat taotlust ei esitatud, see tähendab, et aegumise probleem peab olema lahendatud juba töövaidlusorganis, kui sama asi oli arutusel ka seal. Sellist seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus, leides, et nõudele aegumise kohaldamise taotlus tuleb esitada töövaidluskomisjonis enne asja sisulist arutamist (tsiviilasjas nr 3-2-1-75-00, nr 3-2-1-71-00 ja nr 3-2-1-39-02, vt ka Merle Muda. Tööõigus. Loengud. Tallinn, 2006). A.L. on nii avalduses töövaidluskomisjonile kui ka hagis kohtule kinnitanud, et tema töötamise tegelikuks lõppemise päevaks on 19.09.2005, mil lõppes tema puhkus ja pidi algama uus töölähetus Rootsi, kuhu teda aga enam kaasa ei võetud. Töölepingu lõpetamisest A.L. i kirjalikult ei teavitatud, töölepingu lõpetamist seaduses ettenähtud korras ei vormistatud ja alles töövaidluskomisjonis sai A.L. tutvuda töölepingu lõpetamise käskkirjaga. Nii töövaidluskomisjon kui ka kohus on ebaseaduslikult lugenud töötaja viimaseks tööloleku päevaks 09.09.2005. Nimetatud kuupäeval viibis töötaja puhkusel (tööandja 03.11.2005 õiendist nähtub, et alates 01-09.09.2005 oli töötaja puhkusel). Seega ei saa 09.09.2005 olla kuidagi A.L. i töötamise tegelik lõppemise päev.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul vaidlustas A.L. maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja kuue kuu hüvituse väljamõistmiseks, ning OÜ Ferdstern maakohtu otsuse aegumise põhjenduse osas. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
11.Ringkonnakohus leiab, et A.L. i apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning OÜ Ferdstern vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti rahuldamata A.L. i nõue OÜ Ferdstern vastu töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvituse väljamõistmiseks ning lõpetati menetlus A.L. i nõudes tunnistada tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 19. septembrist 2005. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust.
12.Töövaidluskomisjoni 16.02.2006 otsusega rahuldati A.L. i avaldus osaliselt ning loeti A.L. i ja OÜ Ferdstern vahel sõlmitud töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 09.09.2005 ning mõisteti OÜ-lt Ferdstern A.L. i kasuks välja hüvitus ühe kuu keskmise palga ulatuses 22 686.70 krooni. Töövaidluskomisjoni 16.02.2006 otsuse vaidlustas maakohtus OÜ Ferdstern, kes palus selle läbi vaadata töölepingu lõpetamise ja ühe kuu hüvitise suuruse osas. ITLS § 24 lg 4 kohaselt kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. ITLS § 25 lg 1 sätestab, et töövaidluskomisjoni otsus jõustub pärast kohtusse pöördumise tähtaja möödumist, kui kumbki pool ei esitanud avaldust maakohtusse. Töövaidluskomisjoni otsuse osalisel vaidlustamisel jõustub otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni otsusega selle vaidlustamata osas. Kuigi tööandja taotlusest (t.l 4) nähtuvalt vaidlustas ta töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt, puudub antud asjas töövaidluskomisjoni vaidlustamata osa, milline jõustuks ilma hinnangut
andmata töölepingu lõpetamise seaduslikkusele. Juhul, kui kohus tuvastab töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse, loetakse ITLS § 29 lg 2 alusel tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates töötamise tegelikust lõppemise päevast. ITLS § 30 lg 2 kohaselt, kui töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Kuni kuue kuu keskmise palga suuruse hüvituse väljamõistmine on kohtu diskretsiooni otsus, mis sõltub seaduserikkumise iseloomust ja töölepingu lõpetamise asjaoludest. Vastuapellandi väide, et antud juhul on kohus seotud hüvitusega ühe kuu keskmise palga ulatuses, ei ole seetõttu põhjendatud. Järelikult pidi kohus otsustama, kas töölepingu lõpetamine A.L. iga TLS § 86 p 5 alusel on seaduslik või mitte. Juhul, kui kohus tuvastas töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse, oli kohtul ITLS §-st 29 lg 2 ja 30 lg 2 õigus otsustada, millises ulatuses ta tööandjalt hüvituse välja mõistab ning milline on töötaja töötamise tegelik lõppemise päev. Maakohus on ebaõigesti lõpetanud menetluse A.L. i nõudes tunnistada tööleping lõppenuks tema algatusel alates töötamise tegelikust lõppemise päevast 19.09.2005, kuna selles osas puudub töövaidluskomisjoni jõustunud otsus.
13.ITLS § 7 lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Maakohtu otsuse kohaselt asja materjalid kinnitavad, et tööandja esindaja T. Kapp teatas A.L. ile telefoni teel töölepingu lõpetamisest katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ning tegi teatavaks ka selle kohta 09.09.2005 koostatud käskkirja sisu. Selliste asjaolude põhjal luges maakohus tuvastatuks, et töötaja sai 09.09.2005 teada töölepingu lõpetamisest ja selle põhjustest. Ringkonnakohus maakohtu sellekohase järeldusega ei nõustu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tööandja ei nõustunud töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud väitega töölepingu lõpetamisest teadasaamisega 19.09.2005, pidi tööandja oma vastuväidet tõendama. Kui tööandja oleks töölepingu lõpetamise vormistamisel järginud TLS §-des 73 ja 74 nõudeid, oleks tal olnud lihtne lükata ümber töötaja väidet õiguste rikkumisest teadasaamisest 19.09.2005. Väidetavalt telefoni teel töölepingu lõpetamisest ja selle põhjustest töötaja informeerimine ei ole piisav, et lugeda tõendatuks töötajale töölepingu lõpetamise teatavakstegemine 09.09.2005. Samuti ei tõenda töötaja informeerimine töölepingu lõpetamisest 09.09.2005 tema pangakontole 2391 krooni ülekandmine. Ülaltooduga on tõendatud, et A.L. sai teada oma õiguste rikkumisest 19.09.2005, kui teda uuele töövahetusele Rootsi enam kaasa ei kutsutud. Töötaja esitas avalduse töövaidluskomisjonile 17.10.2005, seega ITLS §-s 6 lg 2 sätestatud tähtaja jooksul. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kuna tööandja ei esitanud töövaidluskomisjonis taotlust aegumise kohaldamiseks, siis ei saa kohtus enam aegumise kohaldamist nõuda. Nimetatud põhjus ei anna aga alust kohtuotsus tühistada. Alates 01.01.2006 tunnistati kehtetuks ITLS § 8 ning sellest tulenevalt saab alates 01.01.2006 viidata aegumisele kogu töövaidluse läbivaatamise kestel. Seega oleks kohus olnud seotud tööandja taotlusega aegumise kohaldamiseks, kui töötaja nõue oleks olnud aegunud. Kuna töötaja nõue ei olnud aegunud, siis ei oleks saanud maakohus aegumist kohaldada sõltumata aegumise taotluse esitamisest maakohtus. Vastuapellatsioonkaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata.
14.Maakohus on ekslikult leidnud, et A.L. iga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 5 alusel on seaduslik. TLS § 102 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada § 86 p 5 ettenähtud alusel tööleping, kui katseaja tulemused osutavad ebarahuldavaks. Katseaja tulemusi hindab tööandja. Töölepingu lõpetamise seaduslikkuse hindamisel on maakohus tuginenud käskkirjale, milles tööandja on välja toonud töötaja ebapiisavad tööoskused ja tööaja mittesihipärase kasutamise. Maakohus on jätnud aga tähelepanuta asjaolu, et töölepingu lõpetamise vaidlustamisel peab tööandja tõendama, miks ta pidas ebarahuldavaks katseaja tulemusi, s.t tööandja käskkirjas esiletoodud asjaolud peavad olema kontrollitavad. Asja materjalidest nähtub, et tööandja ei ole esile toonud asjaolusid ja esitanud tõendeid, millised kinnitaksid, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks. Kuna tööandja ei ole tõendanud, et töötaja osutus katseaja jooksul tehtavale tööle mittevastavaks, on töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslik. Töötaja tuleb lugeda töölt lahkunuks omal algatusel alates töötamise tegelikust lõppemise päevast, s.o alates 19.09.2005, mil pidi algama uus töölähetus Rootsi ja kuhu teda enam kaasa ei võetud. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. ITLS § 30 lg 2 kohaselt on töölepingu ebaseadusliku lõpetamise tagajärjeks, kui töötaja ei soovi tööle ennistamist, töötajale hüvituse väljamaksmine kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. Seejuures arvestab töövaidlusorgan töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel. Töötajas asus OÜ-sse Ferdstern tööle alates 01.06.2005 katseajaga 4 kuud. Tööandja soovis töölepingut lõpetada enne katseaja möödumist 2005. a septembris. Töötaja väitel oli töölepingu lõpetamise põhjuseks tema soov märkida töölepingusse tegelik palga suurus. Ringkonnakohtu istungil kinnitas töötaja esindaja, et hüvituse konkreetne suurus on kohtu otsustada. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et töötajale tuleb välja mõista hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ühe keskmise kuupalga ulatuses. ITLS § 30 lg 2 kohaldamise eelduseks on töötaja keskmise palga kindlakstegemine, s.o millises töötasu suuruses pooled hageja tööle lubamisel kokku leppisid. Töölepingus, millel puudub töötaja allkiri, oli märgitud töötaja palga suuruseks 2690 krooni. Töötaja kinnitas, et tegelikult lepiti kokku palgas 80 Rootsi krooni tund ja just seetõttu ei kirjutanud ta töölepingule alla. Töötaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et lähtudes 80 Rootsi krooni suurusest tunnipalgast on töötaja keskmine kuupalk 22 686.70 krooni. Tööandja kinnitas, et ülejäänud töötajale makstud summad on lähetustasud ja neid ei saa keskmise palga kindlakstegemisel arvestada. Kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja väite alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Ringkonnakohus leiab, et keskmine kuupalk 22 686.70 krooni on puuseppa mõistlik töötasu määr. Tööandja ei ole tõendanud, et kuupalk 22 686.70 krooni oleks ebamõistlik ning et kuupalk 2690 krooni oleks mõistlik puusepa töötasu suurus. Eelneva alusel tuleb OÜ-lt Ferdstern A.L. i kasuks seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega välja mõista hüvitus ühe kuu keskmise palga ulatuses 22 686.70 krooni.
15.Seoses töötaja nõude rahuldamisega jäävad poolte menetluskulud OÜ Ferdstern kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.