Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võivad pooled esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest ( 11.10.2007.a. ) Tartu Maakohtu Valga kohtumaja kantselei kaudu. Selgitused Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

menetluses,

kui

ASJAOLUD

Poolte poolt mittevaidlustatud asjaolud 19.12.1994.a. on kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 03.03.1995.a. sisse kantud V maakonnas X vallas N külas asuva K kinnistu ( registriosa nr. xxxxx) omanikuna E. M. / I kd. tl. 12, toimik 2-06-168 /. 24.10.2001.a. on kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 26.11.2001.a. sisse kantud V maakonnas X vallas N külas asuva U-K kinnistu ( registriosa nr. xxxxxxx ) omanikuna K. K. / tl. 6, toimik 2-06-9447 /. 03.04.2001.a. on kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 25.04.2001.a. sisse kantud V maakonnas X vallas N külas asuva A 9 kinnistu ( registriosa nr. xxxxxx ) omanikuna A. K. / tl. 7-8, toimik 2-06-9447 /. 19.07.2002.a. on kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 30.09.2002.a. sisse kantud V maakonnas X vallas N külas asuva K kinnistu ( registriosa nr. xxxxxxx) omanikuna A. K. / tl. 9, toimik 2-06-9447 /. 07.06.2002.a. on kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 04.09.2002.a. sisse kantud V maakonnas X vallas N külas asuva U kinnistu ( registriosa nr. xxxxxxx) omanikuna X / I kd. tl. 14-15, toimik 2-06-168 /.

Hagejate E. M. , K. K. ja A. K. nõue

06-168 /, kus esitati samasugused alternatiivsed nõuded nagu K.K ja A.K poolt esitatud hagis. Ka kohtuistungil jäi hageja esindaja hagides toodu juurde ja palus kohtul otsustada kahe alternatiivse nõude üle: • tuvastada asjaolu, et N tee on avalikult kasutatav tee AÕS § 155 lg. 1 mõttes ning seetõttu keelata kostjal igasugune tee kasutamise takistamine või • seada kostja kinnisasjale kitsendus, millega kostja peab taluma hagejate poolt üle kostjale kuuluva U kinnistu kulgeva tee kasutamist ning määrata kindlaks tingimused. E. M. nõue Hagejate esindaja selgitab, et E. M. kuulub V maakonnas X vallas N külas kinnistu K, kuid K kinnistult puudub iseseisev juurdepääs avalikule teele ning ainsaks juurdepääsuteeks K kinnistult O maanteele ongi M tee. Seda teed on ajalooliselt kasutatud juba aastakümneid ning kuni 2006.a. jaanuarini ei teinud läbitava kinnistu U omanik selleks ka takistusi. Alates jaanuarist 2006.a. piirab vaba liikumist Uuemäe kinnistu omaniku poolt seatud tõkkepuu. Uue juurdepääsutee rajamine oleks ebaotstarbekas ja liigselt koormav, kuna läbiks ikkagi üht või koguni mitut teistele isikutele kuuluvat kinnistut. Kokkulepet kostjaga aga pole õnnestunud saavutada, mistõttu ollaksegi sunnitud oma õigusi kaitsma kohtu kaudu. Hageja ja tema esindaja peavad ka ebamõistlikuks tasuda kostjale hüvitist summas 3000.- krooni aastas, leitakse hoopis, et mõistlik on 300.- krooni aastas, sest hagejad ei pea kinni maksma kostja poolt tehtud kulutused tõkkepuule jms. K. K. nõue Hagejate esindaja selgitab, et K. K. kuulub V maakonnas X vallas N külas kinnistu UK, kuid U-K kinnistult puudub iseseisev juurdepääs avalikule teele ning ainsaks kasutatavaks juurdepääsuteeks U-K kinnistult maanteele ongi M tee. Kuni 2006.a. jaanuarini ei teinud läbitava kinnistu U omanik selleks ka takistusi. Alates jaanuarist 2006.a. piirab vaba liikumist U kinnistu omaniku poolt seatud tõkkepuu. Uue juurdepääsutee rajamine oleks ebaotstarbekas ja liigselt koormav, kuna läbiks ikkagi üht või koguni mitut teistele isikutele kuuluvat kinnistut. Kokkulepet kostjaga aga pole õnnestunud saavutada, mistõttu ollaksegi sunnitud oma õigusi kaitsma kohtu kaudu. Hageja esindaja kinnitab, et talvel viibib hageja K. K. oma kinnistul haagiselamus ning tegeleb talvisele O iseloomulike tegevustega: spordib, tegeleb turismiga. U-K kinnistule viib ümber V ka teine tee, aga see ei ole reaalselt kasutatav, sest V tagumisele küljele on rajamisel uus laskumisnõlv ning vahetult selle alt läheb läbi ka nimetatud tee. See tee algab samuti O maanteelt, kuid läbib vähemalt A T kuuluvat kinnistut. Hageja ja tema esindaja peavad ka ebamõistlikuks tasuda kostjale hüvitist summas 3000.- krooni aastas, leitakse hoopis, et mõistlik on 300.- krooni aastas, sest hagejad ei pea kinni maksma kostja poolt tehtud kulutused tõkkepuule jms. A. K. nõue A. K. kuulub kaks kinnistut – A 9 ja K, millistele on vaja juurdepääsuteed. Hageja ja tema esindaja kinnitavad, et V maanteelt on juurdepääs A 9 kinnistule, kuid kinnistu pinnareljeef on selline, et kinnistu teise otsa on võimatu läbi kinnistu enda pääseda ning sellepärast on vajalik juurdepääs läbi kostjale kuuluva U kinnistu. Pääsemiseks K kinnistule aga muid alternatiive ei ole kui M tee. Kuni 2005.a. sügiseni/2006.a. jaanuarini ei teinud läbitava kinnistu U omanik selleks ka takistusi.

Alates jaanuarist 2006.a. piirab vaba liikumist U kinnistu omaniku poolt seatud tõkkepuu. Uue juurdepääsutee rajamine oleks ebaotstarbekas ja liigselt koormav, kuna läbiks ikkagi üht või koguni mitut teistele isikutele kuuluvat kinnistut. Kokkulepet kostjaga aga pole õnnestunud saavutada, mistõttu ollaksegi sunnitud oma õigusi kaitsma kohtu kaudu. Hageja ja tema esindaja peavad ka ebamõistlikuks tasuda kostjale hüvitist summas 3000.- krooni aastas, leitakse hoopis, et mõistlik on 300.krooni aastas, sest hagejad ei pea kinni maksma kostja poolt tehtud kulutused tõkkepuule jms.

Kostja OÜ X seisukoht Kostja ja tema esindaja möönavad, et hagejal E. M. osas tuleb hagi rahuldada, ülejäänud hagejate osas aga jätta rahuldamata. Samuti leiavad nad, et E. M. huvid on võrreldes teiste hagejate huvidega märkimisväärsed. Kostja ja tema esindaja leiavad, et hagejate poolt esitatud esimene alternatiivne nõue ( tuvastada, et M tee on avalikult kasutatav tee ) tuleb jätta rahuldamata. U kinnistut läbiv tee kuulub kinnistu koosseisu ja on seega eratee ning selle tee registreerimine omab vaid informatiivset tähendust. Takistusi sel teel jalgsi või rattaga liikumisele ei ole kunagi tehtud. Kostja esindaja leiab, et kui kohus leiab, et piirang on õiguspärane, siis tuleb määrata kindlaks ulatus, viis ja tasu. Kostja esindaja leiab, et E. M. huvi on märkimisväärne ja raske on vaielda vastu tema nõudele pääseda üle U kinnistu K kinnistule, E. M. on vältimatu vajadus. Kostja esindaja kinnitab, et samuti ei ole soovitud E. M. kunagi takistusi teha, hageja kindlustatakse ka seadmega, mis avab tõkkepuu. Küsimus on ainult tasus. Uuemäe kinnistu omanikuks on äriühing, kes peab kulutusi tegema tee hooldusele, lume lükkamisele jne. Samuti ei saa eitada, et üle kinnistu liikumine toob kaasa häirituse, ka klientide häirituse, kuna detailplaneering näeb ette elamusse ka toitlustusasutuse, lisakulutusi tuleb teha turvalisusele, samuti on juba kulutused tehtud tõkkepuule. Hageja esindaja leiab, et 3000.- krooni aastas oleks piisav tasu. Kostja esindaja leiab, et K. K. ja A. K. ei ole vältimatut vajadust saada oma kinnistule üle U kinnistu. K. K. kinnistule viib ka teine tee, mis läheb teistpoolt mäge. A. K. kuulub 2 kinnistut, mis piirnevad/külgnevad teineteisega. Kinnistu A 9 osas palub kostja jätta igal juhul hagi rahuldamata, sest kinnistule on olemas otsene juurdepääsu tee avalikult teelt – O maanteelt. Kinnistu mägine reljeef ei saa olla põhjenduseks, miks on vaja teist juurdepääsuteed kinnistu teise otsa. Kinnistule K on ainus juurdepääsutee J tee, aga samas piirneb see kinnistu A 9-ga. Kui kohus peaks otsustama, et ka neile kinnistutele on vajalik pääseda üle U kinnistu, siis kohane tasu oleks igalt kinnistu omanikult 3000.- krooni aastas. Samas palub kostja jätta hagejate K ja K hagid rahuldamata.

Kolmanda isiku – X Vallavalitsuse seisukoht X Vallavalitsus on seisukohal, et N tee on eraomandis olev tee. Teeseaduse § 4 lg.-es 3 nimetatud lepingut eratee avalikuks kasutamiseks ei ole teeomanik, s.o. kostja OVallavalitsusega sõlminud, küll on oma kinnistule jääva teeosa suhtes sõlminud vastava lepingu K kinnistu omanik E. M. . Samas on Looduskaitse seaduse § 15 lg. 1

kohaselt N tee avalikuks kasutamiseks päikesetõusust päikeseloojanguni, kuna mööda seda pääseb kaitstavate looduse üksikobjektide juurde ( K kivi ja V allikas ).

Kohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja sellele lisatud materjalidega põhjalikult ja analüüsinud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et E. M. ja K. K. hagi kuulub rahuldamisele juurdepääsuõiguse osas, tasu osas kohus rahuldab nõude osaliselt, A. K. nõude rahuldab kohus osaliselt. Teeseaduse §52 I lause sätestab, et eratee on tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Asja materjalidega on tõendatud ja poolte vahel puudub vaidlus selles, et 07.06.2002.a. kinnistamisavalduse alusel on kinnistusraamatusse 04.09.2002.a. sisse kantud V maakonnas X vallas N külas asuva U kinnistu ( registriosa nr.xxxxxx ) omanikuna X ning avalikult teelt (V mnt.) suundub läbi Xile kuuluva kinnisasja N tee. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §53 lg.2 sätestatust tulenevalt ei saa tee ja tee-alune maa olla eri isikute omandis. Tee on maatükiga püsivas ühenduses olev rajatis ning maatüki oluline osa, kuuludes seega maatüki omanikule. Antud juhul on tõendatud, et maatüki - kinnistu, seega ka teeomanik on X. TeeS § 4 lg 3 II lause kohaselt tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Lepingus nähakse ette eratee kasutamise kord ja tähistus, hüvitis eratee omanikule ning teehoiukulude kandjad. Käesolevas asjas X Vallavalitsuse ja OÜ Xi vahel nimetatud lepingut sõlmitud ei ole. Küll on sellise lepingu sõlminud K kinnistu omanik E. M. tema kinnistule jääva N teeosa suhtes / I köide, toimik 2-06-168, tl. 26-28 /. Asjaolu, et P Vallavolikogu 30.09.1999 määrusega nr 22 on kinnitatud P valla teeregistri / I köide, toimik 2-06-168, tl. 157-159 / ning vaidlusalune tee on kantud teeregistrisse, ei muuda vaidlusalust teed avalikult kasutatavaks teeks. Teeregister ei tekita ega muuda omandisuhteid, vaid tal on informatiivne tähendus. Seda, et vaidlusalune tee on eratee, kinnitas X valla esindaja ka kohtuistungil, jäädes viimati esitatud kirjaliku seisukoha juurde. Kohus ei nõustu ka hagejate väitega, et tulenevalt Looduskaitseseaduse § 15 tuleks N tee avalikult kasutatavaks teeks tunnistada. Looduskaitseseaduse § 15 lg. 1 kohaselt kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis või hoiualal olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad on päikesetõusust päikeseloojanguni avalikuks kasutamiseks ning nende olemasolu korral peab kinnisasja valdaja tagama nimetatud ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. Toimiku materjalidest nähtub, et nii U, K kui ka teised antud asjas nimetatud kinnistud asuvad O Looduspargi territooriumil O piiranguvööndis ning K kinnistul asub looduskaitse üksikobjekt M kivi ning V allikas / II köide, toimik 2-06-168, lk. 65 /. Kohus leiab, et avalikult kasutatavate teede ammendava loetelu annab siiski Teeseaduse § 4 lg. 1, mille kohaselt avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik tee, üldiseks või kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ning Teeseaduse § 4 lõikes 3 nimetatud eratee. X valla ja kostja vahel TS § 4 lg. 3 nimetatud lepingut aga sõlmitud ei ole. Küll annab nii Looduskaitseseaduse § 15 lg. 1 kui ka Asjaõigusseaduse § 142 õiguse viibida

päikesetõusust päikeseloojanguni võõral isikul võõral kinnisasjal, kuid see ei tähenda, et võõral maatükil võiks liikuda igasuguste tehniliste vahenditega, näiteks traktorite, sõiduautode, ATV-dega, vaid reeglina piirdub see õigus jalgtee kasutamisega vastavalt kohalikele tavadele. Asja materjalidest nähtuvalt ongi kostja piiranud tehnikavahenditega liikumist, kuid liiklemist jalgsi piiratud ei ole. Seega võib iga isik päikesetõusust päikeseloojanguni jalgsi ( aga ka miks mitte jalgrattaga ) liikuda Looduskaitseseaduse § 15 lg.-st 1 tulenevalt O Looduspargi territooriumil O piiranguvööndis asuvatel teedel ja radadel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et OÜ Xi kinnistut läbiv N teeosa on OÜ Xi omandis olev eratee ning hagejate esimene alternatiivne nõue – tunnistada N tee avalikult kasutatavaks teeks – tuleb jätta rahuldamata. Edasi vaatleb kohus hagejate poolt esitatud teist alternatiivset nõuet seada kostja kinnisasjale kitsendus, millega kostja peab taluma hagejate poolt üle kostjale kuuluva U kinnistu kulgeva tee kasutamist ning määrata kindlaks tingimused igale hagejale kuuluva(te) kinnistu(te) kaupa eraldi. E. M. kuuluv Kaga kinnistu. Põhiseaduse § 32 sätestab omandi puutumatuse põhimõtte ning Asjaõigusseaduse § 68 lg. 1 omaniku täieliku õigusliku võimu asja üle, samas võivad PS § 11 tulenevalt need õigused olla piiratud, kui põhiõiguse kasutamine toob kaasa teiste isikute põhiõiguste (-vabaduste) riive. Vastav piirang ongi fikseeritud AÕS § 68 lg. 2, mille kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Siit tulenevalt on kostja OÜ Xi kui kinnisasja omaniku õigused piiratud antud õigusvaidluse seisukohalt eelkõige nende kinnisasjade omanike õigustega, kellel puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele ning OÜ X on kohustatud taluma teiste isikute poolt oma põhiõiguste realiseerimist. AÕS § 156 lg. 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Riigikohus 26.10.2006.a. kohtuotsuses nr. 3-2-1-14-06, aga ka 27.09.2005.a. kohtuotsuses nr. 3-2-1-85-05 leiab, et juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Lisaks on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel (AÕS § 156 lg 3). Eeltoodust lähtuvalt kohus esmalt kontrollib, kas AÕS § 156 kohaldamise eeldused on täidetud. Hageja E. M. on kinnitanud, samuti möönab vastavat fakti ka kostja esindaja A.T, et E. M. omandis olevalt kinnistult „K“ puudub iseseisev juurdepääs avalikule teele V maanteele ja ainsaks ühenduseks K kinnistu ja avaliku tee vahel on OÜ Xile kuuluvat kinnistut U läbiv N tee. Kohus 20.09.2006.a. toimunud paikvaatluse käigus tuvastas, et antud vaidluses piirneb kostjale kuuluv kinnistu U O maanteega, mis TS § 4 lg. 1 kohaselt on avalikult kasutatav tee. N tee saab alguse O maanteelt ning läbib U

kinnistut, piirnedes vahetult V kinnistuga. Liikudes mööda U kinnistut läbivat N teed, on U kinnistu piiril tõkkepuu, mille tagant saab alguse E. M. kuuluv K kinnistu. Ühtlasi veendus kohus, et K kinnistule ainsaks juurdepääsuteeks ongi eelnimetatud N tee läbi U kinnistu / tl. 30-52, II köide, toimik 2-06-168 / ning teist juurdepääsu teed K kinnistule ei ole. Hageja E.M kinnitas kohtule, et nimetatud teed on kasutatud juba eelmise sajandi algusest saadik ning vajadusel võivad kinnitada seda ka E. M. 90aastane tädi. Samuti oli võimalik vabalt nimetatud juurdepääsuteed kasutada kuni 2006.a. jaanuarini, mil tee suleti kostja poolt tõkkepuuga / tl. 1-3, 4-10, I köide, toimik 2-06-168 / - vastavat fakti möönab ka kostja, samuti kinnitavad tee kasutamise tõkestamist tunnistaja P K poolt antud vastavasisulised ütlused -, mis tingiski hageja poolt hagi esitamise, sest omavahelisele kokkuleppele ei jõutud. Hageja kinnitab veel, et kasutab K kinnistut elupaigana, mitte ärilistel eesmärkidel, talu kuulub nende perekonnale juba vähemalt paar sajandit, kinnistusraamatusse kanti juba aastal 1995. Talus elab alalistelt tema ema ja tädi, ka hageja ise viibib väga sageli talus. Talu juurde on vaja pääseda reeglina tavaliste mootorsõidukitega, milleks reeglina on sõiduautod, vahel on vaja talu teenindamiseks pääseda talu juurde ka muu tehnikaga – traktorid jms. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tõendamist on leidnud järgmised asjaolud:
hageja kinnistu K ei piirne avaliku teega, vaid teiste isikute kinnisasjadega;
juurdepääsuteed, s.o. N teed üle kostja kinnisasja on varasemalt kasutatud tava alusel juba vähemalt sajand;
Kostja võimaldas hagejal teed kasutada kuni 2006.a. jaanuarini, mil sulges tee U ja K kinnistute piiril tõkkepuuga;
Hagejal juurdepääs oma kinnisasjale muud teed pidi puudub, sest N tee on ainus juurdepääsutee K kinnistule.
N tee ei poolita kostja kinnisasja, vaid kulgeb mööda U ja M kinnistute piiri ning avalikult kasutavalt teelt, s.o. O maanteelt on K kinnistuni mööda N teed umbes 90 meetrit.
Hageja ei kasuta kinnisasja ärilistel eesmärkidel
Juurdepääsuõigust ei ole suudetud poolte kokkuleppel saavutada Kõike eelnevat arvesse võttes, kohus leiab, et E. M. nõue on põhjendatud ning kostjat, OÜ Xi tuleb kohustada võimaldama E. M. kasutada U kinnistut läbivat N teelõiku alates avalikult kasutatavalt O maanteelt K maaüksusele. Kohus leiab, et hagejal on kõik juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused täidetud: juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Kohus leiab, et K kinnistu omaniku juurdepääsuõiguse huvid kaaluvad üles U kinnistu omanike huvid. K kinnistu on 100 % maatulundusmaa ning hageja on kinnitanud, et kasutab oma kinnistut elamiseks, hetkel elab seal alaliselt vähemalt hageja tädi. U kinnistu on aga ärimaa, millel hoonestus puudub, kuid mida kasutavad lugematud osaühingu kliendid ( kinnistule on rajatud parklataoline plats ). Seega liiguvad U kinnistul isikud nii jalgsi kui ka mootorsõidukitega nagunii. Pealegi on kostja tõkkepuuga piiranud pääsemist oma kinnisasjale kinnisasja taga asuvatelt kinnistutelt, mitte aga avalikult O maanteelt. N tee algusesse U kinnistu piirile on paigutatud küll liiklusmärk „sissesõidu keeld“

selgitava tahvliga, kuid samast teeotsast edasi mööda O maanteed V suunas on umbes paarikümne meetri pärast uus, täiesti tähistamata sissesõidu võimalus kinnistule sellel asuvale parklataolisele alale, mida mööda pääseb ka vaidlusalusele teelõigule. Kohus leiab, et eelkirjeldatud olukord viitab üsna selgesti, et äriühing on arvestanud, et U kinnistul liigub teadmata hulk isikuid ja mootorsõidukeid – OÜ X kliente. Kohus asub seisukohale, et hageja juurdepääsuõigus oma kinnistule ei koorma koormatava kinnisasja omanikku ülemäära. AÕS §156 lg.1 ja TeeS §37 lg.3 annavad eratee omanikule õiguse nõuda hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks. Eeltoodud sätte sõnastusest ja õigusliku regulatsiooni eesmärgist tulenevalt võib eratee omanik nõuda tasu tee kasutamise eest ning seda üksnes tee tegelikelt kasutajatelt; tasu peab olema mõistlik, arvestades koormatava kinnisasja, samuti naaberkinnisasjade omanike kõiki huve õiglaselt ning tee omadusi ja -kasutusmahtu. Hageja on nõus maksma kolmsada krooni aastas, kostja aga nõuab kolm tuhat krooni aastas. Kohus on seisukohal, et tasu eesmärgiks pole mitte tee kasutamisest tulu teenimine ja/või tasu arvel tee parendamiseks võimaluse loomine kinnisasja omaniku soovitud tasemeni, vaid tasu eesmärgiks on kinnisasja omaniku õigus saada hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks, kuid samas peab tasu suurus olema proportsioonis kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamisega kaasneva õigushüve riive mahuga. Kohus lisab, et hagejal avalikult teelt oma kinnisasjale juurdepääsu puudumine ei ole tingitud tema käitumisest, vaid tuleneb eelkõige maakorralduslikest otsustest maa erastamise-tagastamise korraldamisel. Täiendavalt märgib kohus, et kinnistu omandamisel pidi kostja arvestama tee kasutamisest tuleneva koormise ja selle talumiskohustusega, samuti varasemalt väljakujunenud kinnisasja tasuta kasutamise tavaga. Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et OÜ X poolt nõutav tasumäär on ülemäära suur ega ole proportsionaalne hageja poolt tee kasutamise mahu ja sellest tuleneva mõistliku hüvitismääraga. Kuigi kinnisasja omanik on äriühing ja kinnistu otstarbeks on märgitud ärimaa, millise maa maksustamishind on 85.- krooni ruutmeetri kohta, ei pea U kinnistu taga asuvate ja vaidlusalust teed kasutavate isikute poolt makstav tasu tee kasutamise eest tulu tootma äriühingule. Tasu suuruse määramisel lähtub kohus lisaks ülaltoodud motiveeringus sisalduvatele põhjendustele juurdepääsuõigusega koormatud kinnisasja omaniku õiguste riive ulatusest, nii valitseva- kui ka teeniva kinnisasja kasutusotstarbest ning kostjate poolt tee kasutamise intensiivsusest ja -mahust. Hagejale E. M. tasu suuruse määramisel lähtub kohus asjaolust, et hageja ei kasuta oma kinnistut äriotstarbel, vaid elupaigana ja oma igapäevaelu korralduslike toimingute teostamiseks. Hageja kasutab oma sõnade kohaselt N teed pea igapäevaselt, samuti on talu teenindavaks sõiduvahendiks reeglina sõiduauto, mistõttu tavapärane teekasutusviis ei kahjusta kohtu hinnangul tee seisundit oluliselt ning seeläbi ei tekita teeomanikule märkimisväärseid kulutusi teeosa sõidetavuse tagamiseks. Vahel on ka vajalik talu teenindamiseks liikuda mööda teed mõne muu sõidukiga – traktor, veomasin jms. Eeltoodud põhjustel peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks määrata hagejale E. M. eratee kasutamise eest OÜ-le X makstava tasu suuruseks 500.- krooni aastas. Asja materjalidega on tõendatud, et hagi tagamise määrusega 06.01.2006.a. kohustas kohus kostjat võimaldama E. M. juurdepääs avalikule teele läbi kostja kinnistut kulgevat N teeosa mööda. Nimetatud ajast tekkis kostjal riikliku sunniga tagatud kohustus võimaldada teistel isikute kasutada talle kuuluvat erateed. Kohus leiab, et

seetõttu on mõistlik ja õiglane määrata tasu alates ajast, mil hageja kasutab kohtumääruse alusel juurdepääsu avalikule teele üle OÜ X kinnisasja. Samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr.3-2-1-33-04 antud juhiste kohaselt. Seega määrab kohus eratee kasutamise eest tasu maksmise kohustuse algustähtajana 06.01.2006.a. K. K. kuuluv U-K kinnistu K. K. esindaja sõnul puudub avalikult teelt juurdepääs U-K kinnistule ning ainus mõeldav juurdepääsu tee ongi N tee. Hageja esindaja kinnitab, samuti ka tunnistaja P K ütlustest nähtub, et ka U-K kinnistule sai kuni 2006.a. alguseni mööda N teed. K. K. elab talvel ise oma kinnistul, haagiselamus ja tegeleb spordi ja turismiga. Hageja esindaja selgitab, et kinnistule viib ka teine teeke, mis kulgeb ümber V, kuid see ei ole reaalselt kasutatav. Kostja vaidleb vastu ja leiab, et K. K. kinnistule pääseb ilusti ka teed pidi, mis kulgeb ümber V, mistõttu K. K. ei ole vältimatut vajadust pääseda oma kinnistule läbi U kinnistu. Kohus 20.09.2006.a. toimunud paikvaatluse käigus / tl. 30-52, II köide, toimik 2-06168 / tuvastas, et antud vaidluses piirneb kostjale kuuluv kinnistu U maanteega, mis TS § 4 lg. 1 kohaselt on avalikult kasutatav tee. Samuti veendus kohus, et U-K kinnistule puudub avalikult teelt juurdepääsutee: U-K piirneb teiste kinnistutega ( K, M, V, V-K jt kinnistutega ). Kohus tutvus E.M kuuluval kinnistul K asuva N teeosaga, milline hargnes pärast taluhooneid ja teeharu viis kinnistul asunud kohvikuni ja kohviku tagant keeras tee vasakule ja viis välja K. K. kuuluva U-K kinnistuni. Seejärel näitas A. T. teed, mis olevat kõige lühem viis pääseda U-K kinnistule: tee algab O maanteelt, kuid 10-15 meetri pärast ei ole tee sõidukiga reaalselt läbitav, samuti viis tee otse üles mäkke, mis ka kohtu hinnangul kuiva ilmaga ( kohus teostas paikvaatlust paduvihmas ) ei ole tavalise mootorsõidukiga, s.o. sõiduautoga reaalselt läbitav. Kohus tutvus ka kolmanda teega, mis viib välja K. K. kuuluva kinnistu piirini. Tee algab taas O maanteelt ning teeotsa alguses on liiklusmärk koos seletava tahvliga „ainult maaomaniku loal“. Kõik osalejad kinnitavad, et maatüki omanik on kostja. Tee on heas korras ja reaalselt läbitav, kuid enne K ja U-K kinnistute piiri on mäenõlvale alustatud laskumisraja ehitust ning laskumisrada lõpeb otse teele. A.T kinnitab, et laskumisrada hetkel ei tule, kas tulevikus õnnestub rada lõpuni ehitada, ta öelda ei oska. Tunnistaja P K ütluste kohaselt N tee on ainus reaalne tee, mille kaudu pääseb kinnistule ja alati on liigutud seda teed pidi U-K kinnistule. Ainuke alternatiiv oleks V tagant, kuid see tee oleks kordades pikem, läbib samuti võõraid kinnistuid ja on mäe taganõlva ehitustöödega rikutud – laskumisnõlv suubub otse teele. Liikumine mööda N teed takistati kostja poolt 2005.a. lõpus füüsilise tõkkega – tõkkepuuga. Mööda vaidlusalust teed U-K kinnistule on umbes 370 m: 70 m U kinnistut pidi ja 300 m K kinnistut pidi. Kohus, tutvunud reaalselt koha peal oludega ja teedega ning kuulanud ära tunnistaja P K poolt antud ütlused ning uurinud kõiki asjas leiduvaid materjale, leiab et ainsaks juurdepääsuteeks tuleb siiski määrata eelnimetatud N tee läbi U kinnistu. Kohus leiab, et lähtuda tuleb eelkõige sellest, et U-K kinnistule on vähemalt kinnisasja kinnistusraamatusse kandmisest saadik liigutud vaidlusalust teed pidi ning kuni 2005.a. lõpuni selleks kostja ka takistusi ei teinud. Seega võib öelda, et välja on

kujunenud tava, mitte ei ole tegemist mõne üksiku juhtumiga, mil kostja võimaldas hagejale oma tee kasutamist. Mööda alternatiivset teed jõuab küll K. K. kinnistu piirini, kuid enne kinnistute piirile jõudmist suubub alternatiivsele teele uus, rajatav laskumisnõlv, mille ehitustöödega jätkamisel ja/või laskumisnõlva valmimisel muutub võimatuks ka seda teed mööda U-K kinnistule jõudmine. Kõike eelnevat arvesse võttes kohus leiab, et K. K. nõue on põhjendatud ning kostjat, OÜ Xi tuleb kohustada võimaldama K. K. kasutada U kinnistut läbivat N teelõiku alates avalikult kasutatavalt O maanteelt U-K maaüksusele. Kohus leiab, et hagejal on kõik juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused täidetud: juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Kohus leiab, et U-K kinnistu omaniku juurdepääsuõiguse huvid kaaluvad üles U kinnistu omanike huvid. U-K kinnistu on 100 % maatulundusmaa ning hageja esindaja, aga ka tunnistaja P.K kinnitavad, et suvel viibitakse kinnistul harva, talvel enamuse ajast ja siis ööbitakse kinnistul asuval haagiselamus ning tegeletakse talvisele O iseloomuliku tegevusega: spordi ja turismiga. Kohus asub seisukohale, et seega hageja juurdepääsuõigus oma kinnistule ei koorma koormatava kinnisasja omanikku ülemäära. Eespool juba kohus selgitas, et AÕS §156 lg.1 ja TeeS §37 lg.3 annavad eratee omanikule õiguse nõuda hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks. Samuti kohus selgitas eespool pikemalt tasu olemust ja selle määramise kriteeriume, mistõttu ei hakka seda siinkohal üle kordama. Kohus lisab, et ka K. K. avalikult teelt oma kinnisasjale juurdepääsu puudumine ei ole tingitud tema käitumisest, vaid tuleneb eelkõige maakorralduslikest otsustest maa erastamise-tagastamise korraldamisel. Eespool kirjeldatud motiivide kohaselt leiab kohus, et OÜ X poolt nõutav tasumäär ( samuti 3000.- krooni aastas ) on ülemäära suur ega ole proportsionaalne hageja poolt tee kasutamise mahu ja sellest tuleneva mõistliku hüvitismääraga. Hagejale K. K. tasu suuruse määramisel lähtub kohus asjaolust, et hageja ei kasuta oma kinnistut äriotstarbel ( sellesisulisi tõendeid ei ole kumbki pool kohtule esitanud ), vaid elupaigana ja sedagi enamasti talvisel perioodil, suviti viibitakse kinnistul väga harva. Hageja esindaja sõnul on teenindavaks sõiduvahendiks reeglina sõiduauto, mistõttu tavapärane teekasutusviis ei kahjusta kohtu hinnangul tee seisundit oluliselt ning seeläbi ei tekita teeomanikule märkimisväärseid kulutusi teeosa sõidetavuse tagamiseks. Vahel on ka vajalik kinnistu teenindamiseks liikuda mööda teed mõne muu sõidukiga – traktor, veomasin jms. Eeltoodud põhjustel peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks määrata hagejale K. K. eratee kasutamise eest OÜ-le X makstava tasu suuruseks 500.- krooni aastas. Asja materjalidega on tõendatud, et hagi tagamise määrusega 23.03.2006.a. kohustas kohus kostjat võimaldama kõigil õigustatud isikutel juurdepääs avalikule teele läbi kostja kinnistut kulgevat N teeosa mööda. Nimetatud ajast tekkis kostjal riikliku sunniga tagatud kohustus võimaldada teistel isikute kasutada talle kuuluvat erateed. Kohus leiab, et seetõttu on mõistlik ja õiglane määrata tasu alates ajast, mil hageja kasutab kohtumääruse alusel juurdepääsu avalikule teele üle OÜ X kinnisasja. Samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr.3-2-1-33-04 antud

juhiste kohaselt. Seega määrab kohus eratee kasutamise eest tasu maksmise kohustuse algustähtajana 23.03.2006.a.

A. K. kuuluvad K ja A 9 kinnistud A. K. kinnitab, et kinnistule A 9 on olemas avalikult teelt – O maanteelt juurdepääs, kuid juurdepääs puudub kinnistu lõunapoolsesse ossa, sest kõrguste vahe on väga suur. Kinnistule K puudub aga juurdepääsutee avalikult teelt ning O Looduspark, mille piiranguvööndis kinnistu asub, keeldub uue tee rajamisest nimetatud kinnistutele / toimik 2-06-9447, tl. 37 /. A. K. kinnitab, et kuni 2006.a. aastani sai vabalt kasutada kinnistule pääsemiseks N teed. Kostja vaidleb hageja taotlusele vastu ning leiab, et kinnistu A 9-ga pole üldsegi probleeme, sest sinna on pääs avalikult teelt olemas ja seega selle kinnistu osas tuleb jätta juurdepääsunõue rahuldamata. Kinnistu K aga piirneb kinnistuga A 9 ja seega saab hageja läbi selle kinnistu K kinnistule. Kohus, tutvunud kõigi asjas esitatud materjalidega, asub seisukohale, et A. K. nõue tuleb rahuldada osaliselt: K kinnistu osas tuleb juurdepääsu nõue rahuldada, kinnistu A 9 osas aga jätta rahuldamata. Kinnistu A 9 koosneb kahest lahustükist. Hageja väitel puudub tal juurdepääs A 9 kinnistu maatükile I, mis piirneb K kinnistuga ning A 9 II maatükki poolitab küngas, mille kõrguste vahe on suur ja üle ja ümber selle künka ei ole teed A 9 suuremale tükile – selle kohta esitas hageja ka turismi- ja orienteerumiskaardi / I köide, tl. 197-201, toimik 2-06-168 /. Kohtu hinnangul aga on juurdepääs hagejal ka kinnistu A 9 I ( suuremale ) maatükile. Tutvudes maainfo teenuse kaardiga / vaata www.maaamet.ee / A 9 I maatüki ja sellega piirnevate kinnistute kohta, on selgelt näha korralik tee, mis algab avalikult teelt O maanteelt ning kulgeb läbi A 8 kinnistu A 9 kinnistu I maatükile ja sealt edasi U kinnistule. Maainfo teenuse kaardilt on näha, et tee viib A 9 I maatükil asuvate hoonete-rajatiste juurde. Samuti pole kohtule esitatud tõendeid, et kinnistu A 8 omanik oleks mingil viisil takistanud tee kinnistu A 9 I maatükile. Kohus leiab, et kinnistu A 9 I maatüki puhul on täitmata kõige peamine ja olulisim AÕS § 156 kohaldamise eeldus: juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele. Kohus leiab, et kui hageja kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks on olemas juurdepääs ning see juurdepääs ei ole mingil viisil takistatud, siis see, kas isikul on nimetatud juurdepääsuteest alates oma kinnistu piires tee teisele poole kinnistut hooldustööde tegemiseks või mitte, ei anna alust AÕS § 156 lg. 1 rakendamiseks ja juurdepääsutee määramiseks üle teise isiku kinnistu põhjusel, et hageja pole oma kinnistu piires leidnud võimalusi igal aastaajal pääsemiseks kinnistu igasse nurka hooldus- või muude tööde tegemiseks. Kohus leiab, et kinnistu omanik peab reeglina taluma olukorda, kus temale kuuluvate objektide vahelised teed on tema enda rajada. Erandiks võib olla olukord, kus hageja mingi objektiivse põhjuse tõttu vajab objektide vahelist teed igapäevaselt ning selle rajamine on kulukas, samas kui tee rajamine üle kostja kinnistu oleks oluliselt vähemkulukas, kuid antud asjas sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole. Hagejal on tagatud võimalus kostja kinnistut läbimata pääseda avalikule teele ja nõue kohustada kostjat taluma koormatist hageja kasuks kinnistu A 9 I maatükile pääsemiseks hooldustööde tegemise eesmärgil ei ole mingil viisil põhjendatud.

Kinnistu K osas kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. Kohus 20.09.2006.a. toimunud paikvaatluse käigus / tl. 30-52, II köide, toimik 2-06-168 / tuvastas, et antud vaidluses piirneb kostjale kuuluv kinnistu U O maanteega, mis TS § 4 lg. 1 kohaselt on avalikult kasutatav tee. Samuti veendus kohus, et K kinnistule puudub avalikult teelt juurdepääsutee: K piirneb teiste kinnistutega ( K, A, A 9 kinnistutega ). Kohus tutvus E.M kuuluval kinnistul K asuva teega, mis alajaamani on avalik tee ( X vald ja E. M. on sõlminud vastavasisulise lepingu kuni 01.11.2010 – tl. 26-28, I köide, toimik 2-06168 ), minnes alajaama juurest vasakule, viib tee K ja sealt edasi A 9 kinnistule. Kohus tutvudes koha peal oludega, jõuab järeldusele, et ainus tee, mis ühendab K kinnistut avaliku teega, s.o. O maanteega, on N tee, mis läbib U ja K kinnistut. Ka maakorralduslikult on sellise juurdepääsutee kasutamine võimalik ja otstarbekas. Uue tee rajamine maanteelt K kinnistule tooks maaomanikule kaasa väga suured kulutused, kuid sellest olulisemgi on O Looduspargi seisukoht, kus nad ei nõustu uue tee rajamisega, mis ühendaks avalikku teed K kinnistuga O Looduspargi kaitsmise huvides. Ka leiab kohus, et pääsu K kinnistule läbi U ja K kinnistu tuleb pidada ka juba tavaks, sest aastast 2002, mil kinnistu kanti kinnistusraamatusse, kuni aastani 2006 pääses kinnistu omanik takistamatult mööda N teed K kinnistule. Kinnisasi K on pealegi 2002.a. rajatud K kinnistu jagamise tõttu, mistõttu on loogiline, et liikumine K kinnistule toimub mööda tavaks kujunenud teid ja radu. Kostja viidet asjaolule, et A 9 ja K kinnistu piirnevad ja seepärast on hageja enda asi, kuidas ta mööda A 9 kinnistut pääseb K kinnistule, ei pea kohus põhjendatuks. Nagu kohus on juba eelpool viidanud Riigikohtu seisukohale, et AÕS § 156 lg. 1 rakendamiseks on vajalikud järgmised eeldused: juurdepääsu puudumine juurdepääsu taotleja kinnisasjalt avalikule teele, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Lisaks on juurdepääsu nõude rahuldamise eelduseks asjaolu, et senine ühendus avalikult kasutatava teega ei katkenud juurdepääsuõigust taotleva kinnisasja omaniku tahtel (AÕS § 156 lg 3). Seega ei oma mingit tähtsust asjaolu, et kui ühele omanikule kaks kuuluvat kinnistut piirnevad, siis on omanikul endal võimalus rajada pääs teisele kinnistule. Paelegi tooks sellise tee rajamine kaasa omanikule võrreldamatult suured kulutused, mistõttu kohus leiab, et kostja kinnisasja koormamine juurdepääsuõigusega on hageja jaoks oluliselt odavam, aga ka arvestades väljakujunenud kasutamiskorda otstarbekam ning mõistlik. Kohus asub seisukohale, et hageja juurdepääsuõigus oma kinnistule K ei koorma koormatava kinnisasja omanikku ülemäära. Eeltoodu alusel võib kokkuvõtlikult märkida, et kõik AÕS § 156 lg. 1 kohaldamise eeldused on täidetud K kinnistu osas. Eespool juba kohus selgitas, et AÕS §156 lg.1 ja TeeS §37 lg.3 annavad eratee omanikule õiguse nõuda hüvitist tee kasutamisega seotud kulude katteks. Samuti kohus selgitas eespool pikemalt tasu olemust ja selle määramise kriteeriume, mistõttu ei hakka seda siinkohal üle kordama. Kohus lisab, et ka A. K. avalikult teelt oma kinnisasjale K juurdepääsu puudumine ei ole tingitud tema käitumisest, vaid tuleneb eelkõige maakorralduslikest otsustest. Eespool kirjeldatud motiivide kohaselt leiab kohus, et OÜ X poolt nõutav tasumäär ( samuti 3000.- krooni aastas ) on ülemäära suur ega ole proportsionaalne hageja poolt tee kasutamise mahu ja sellest tuleneva mõistliku hüvitismääraga. Hagejale A. K. tasu suuruse määramisel lähtub kohus

asjaolust, et hageja ei kasuta oma kinnistut äriotstarbel ( sellesisulisi tõendeid ei ole kumbki pool kohtule esitanud ), samas puuduvad kinnistul hooned ja rajatised ning hageja ei ela alaliselt nimetatud kinnisasjal. Hageja sõnul on teenindavaks sõiduvahendiks reeglina sõiduauto, kuid võib vajada erinevaid sõidukeid kinnisasja teenindamiseks. Kohus leiab, et antud hetkel on tegemist tavapärase teekasutusviisiga ning see ei kahjusta kohtu hinnangul tee seisundit oluliselt ning seeläbi ei tekita teeomanikule märkimisväärseid kulutusi teeosa sõidetavuse tagamiseks. Juhul kui asjaolud muutuvad (nt hageja soovib oma kinnistule liikuda ehitustegevuseks vaja minevate sõidukitega – buldooserid, traktorid, kraanad jne) võib huvitatud isik esitada hagi juurdepääsutingimuste muutmiseks või juurdepääsu lõpetamiseks või piiramiseks. Eeltoodud põhjustel peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks määrata hagejale ka A. K. eratee kasutamise eest OÜ-le X makstava tasu suuruseks 500.- krooni aastas. Asja materjalidega on tõendatud, et hagi tagamise määrusega 23.03.2006.a. kohustas kohus kostjat võimaldama kõigil õigustatud isikutel juurdepääs avalikule teele läbi kostja kinnistut kulgevat N teeosa mööda. Nimetatud ajast tekkis kostjal riikliku sunniga tagatud kohustus võimaldada teistel isikute kasutada talle kuuluvat erateed. Kohus leiab, et seetõttu on mõistlik ja õiglane määrata tasu alates ajast, mil hageja kasutab kohtumääruse alusel juurdepääsu avalikule teele üle OÜ X kinnisasja. Samasele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma otsuses nr.3-2-1-33-04 antud juhiste kohaselt. Seega määrab kohus eratee kasutamise eest tasu maksmise kohustuse algustähtajana 23.03.2006.a. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et kuna hagejad ega kostja ei ole taotlenud täiendavate juurdepääsutingimuste (kasutatavad sõiduvahendid, juurdepääsuaeg jms) kindlaksmääramist, annab nimetatud lahend õiguse kasutada kostja kinnisasja juurdepääsuks hagejatele kui kinnisasja omanikele, samuti teistele isikutele kinnisasjale pääsemiseks ja sealt lahkumiseks hagejate nõusolekul. Seega peab kostja kõrvaldama oma maatükil kõik takistused hagejatele läbipääsu võimaldamiseks (nt kõrvaldama teele püstitatud tõkkepuu või andma hagejale võtmed/puldi tõkkepuu avamiseks) mis tahes hagejate soovitud viisil mis tahes ajal. Samuti võivad pooled asjaolude muutmise (nt kinnisasjade piiride muutmine, kulutuste tegemine tee korrashoiuks) korral esitada hagi juurdepääsutingimuste muutmiseks või juurdepääsu lõpetamiseks või piiramiseks.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg. 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda. TsMS § 173 lg. 1 sätestab, et asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lõike 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg. 1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud

lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kulude väljamõistmise lahendab määrusega asja lahendanud maakohus pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Antud tsiviilasi koosneb kahest tsiviilasjast, mis kohtu poolt liideti ühte menetlusse. Kohus rahuldas kõigi hagejate nõuded osaliselt, mistõttu pooltel asjas kujunenud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Annemarie Gerassimov Kohtunik 11.10.2007.a.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.