Tsiviilasi nr 2-07-5713
Otsuse teinud kohtu nimi
Harju Maakohus
Otsuse kuupäev
Tallinn, 05.oktoobril 2007
Kohtukoosseis
kohtunik Imbi Sidok
Kohtuasi
LR(isikukood XXX elukoht: XXX) hagi OÜ (registrikood XXX, asukoht: XXX) vastu töölepingu lõpetamise aluse ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning saamata jäänud töötasu ja viiviste ning hüvitiste saamiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
19.09.2007 avalikul sisulisel kohtuistungil
Istungitel osalenud menetlusosalised
hageja esindaja K-TR kostja esindaja MD
Kohtuotsuse resolutsioon Hagi rahuldada osaliselt. Mõista OÜ-lt välja LR kasuks hüvitis kasutamata puhkuse eest summas 2807.50 (kaks tuhat kaheksasada seitse krooni 50 senti) krooni (netos) ja hüvitis lõpparve kinnipidamise eest suuruses 3000.00 (kolm tuhat) krooni. Kohtuotsus selles osas lugeda osaliselt täidetuks OÜ poolt Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni töövaidluskomisjoni otsuse 10.01.2007 alusel OÜ poolt LR tasutud 1627.00 krooni suuruse summa ulatuses. Muus osas jätta hagi rahuldamata. Kummagi poole menetluskulud jäävad vastava poole enda kanda. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt töötas LR(edaspidi hageja) OÜ-s (edaspidi kostja) ettekandjabaaridaamina alates 29.12.2004 – 01.07.2006. Tööleping hagejaga lõpetati tema poolt
30.06.2006 kostjale esitatud avalduse alusel, kuna kostja keeldus hagejale andmast väljateenitud palgalist puhkust. Samuti ei maksnud kostja hagejale palka vastavalt töölepingule ja seadusele. Puhkuseavalduse esitas hageja kostjale 05.06.2006, mille kohaselt soovis hageja puhkusele minna alates 01.07.2006. Kostja võttis avalduse vastu ja jättis hagejale teadmise, et tema puhkusele minekut on aktsepteeritud. 29.06.2006 soovis hageja kostjalt informatsiooni puhkuserahade laekumise kohta, kuid sai hoopis valimatu sõimu ja ähvarduste osaliseks. Hagejale teatati, et selles firmas ei ole kunagi keegi puhkuseraha saanud ja kui hageja soovib puhata, siis puhaku ilma rahata. Nimetatud käitumine oli kostjapoolne töölepingutingimuste rikkumine, mis põhjustas hageja poolt lahkumisavalduse esitamise TLS § 82 lg 1 alusel. Kuna töölepingu lõpetamise käskkirja hagejale näidatud ei ole, ei tea hageja millisel alusel kostja temaga töölepingu lõpetas. Kostja ei ole hagejale väljastanud tööraamatut ega maksnud isegi enda arvestuste kohast lõpparvet õigeaegselt. Lõpparve laekus hageja arvele 07.07.2006. Tööraamatu sai hageja kostjalt tähitud kirjaga alles 27.07.2006. Ilma tööraamatuta hagejat uuele tööle ei vormistatud, mistõttu jäi hageja olukorda, kus ta ei suutnud oma kohustusi täita ja oli sunnitud võtma oma tuttavatelt laenu. Eeltoodu alusel palub hageja lugeda töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 82 lg 1 ning mõista kostjalt välja vastav hüvitis 6 000.00 krooni, saamata jäänud töötasu 10 274.00 krooni, viivised 13 769.00 krooni, saama jäänud puhkusehüvitis 3 060.00 krooni, hüvitis tööraamatu kinnipidamise eest 3 000.00 krooni ja lõpparve tasumisega viivitamise eest 3 000.00 krooni. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Poolte vahel oli sõlmitud tööleping määramata ajaks. 30.06.2007 esitas hageja avalduse töölepingu lõpetamiseks ja järgmisest päevast enam tööle ei ilmunud, pannes kostja olukorda, kus tuli kiiremas korras leida asendaja. Tööleping hagejaga lõpetati TLS § 79 lg 1 alusel, kuna hageja poolt esitatud avalduses ei ole märgitud, millist töölepingu tingimust kostja rikkus. Hageja poolt viidatud puhkuseavalduses on kirjas üksnes „...alates 07. kuni...”, mis võib tähendada nii kuupäeva kui kuud. Seega ei olnud hageja isegi päris kindel, millisel ajavahemikul ta puhata soovib, mistõttu on ebamõistlik eeldada, et seda teaks kostja. Lõpparve maksmine toimus 07.07.2006 pangaülekandega ehk 6 päeva pärast töösuhte reaalset lõppemist, vaatamata sellele, et hageja vastavat avaldust kostjale ei esitanudki. Seetõttu ei ole hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks põhjendatud. Tööraamatu kätteandmisega kostja tahtlikult viivitanud ei ole. Hageja ei tulnud tööraamatule ise järgi ja kuna hageja ei ilmunud omavoliliselt tööle, ei saanud tööandja talle tööraamatut anda. Hageja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et talle tekkis tööraamatu kätteandmisega viivitamisel kahju. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista töölepingu sõlmimist. Palka maksis kostja hagejale vastavalt töötatud tundidele. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja esindaja esitatud seisukohtade juurde, v a puhkusetasu nõude summas 2 807.50 krooni osas, mida kostja tunnistab. Hagejal oli õigus saada puhkusetasu 42 päeva eest kokku 3 947.50 krooni, millest 1 140.00 krooni sai hageja lõpparvega kätte. III Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära poolte esindajad ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub seega ka rahuldamisele osaliselt.
töölepinguseaduse (TLS) § 82 lg 1 alusel ja mõista välja hüvitis sama seaduse § 117 lg 2 alusel), otsust ei vaidlustatud ja kohus on sellega asja lahendamisel seotud.
kõikidele lepingutele, muuhulgas töölepingutele. Tulenevalt VÕS-ist on aga TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused muutunud. TLS § 119 lg-s 1 sätestatud hüvitise eesmärgiks oli selle seaduse kehtima hakkamise algusaastatel lihtsustada töötajale kahju nõudmist selliselt, et ta ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli põhjendatud, kuna tol ajal lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues kohas esitada tööraamatut. Nüüdseks on aga olukord oluliselt muutunud ja tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine ei takista uue töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale igal juhul tekib kahju tööraamatu puudumise tõttu ning vastava nõude esitamisel peab töötaja tõendama, et tööraamatu kinnipidamisega on talle kahju tekkinud. Antud asjas on hageja põhjendanud tööraamatu kinnipidamisega kahju tekkimist asjaoluga, et paljud tööandjad ei vormista isikut enne tööle, kui ta esitab tööraamatu ja selliselt juhtus ka temaga, kui ta soovis alates 04.07.2006 uue tööandja juures tööd alustada; kohene tööle asumine oli talle vajalik, kuna lõpparve saamisega tekkinud viivituse tõttu ei suutnud ta täita kohustust tasuda üüri- ja kommunaalmakseid ning oli sunnitud võtma tuttavatelt laenu (hagiavaldus t lk 27). Korraldaval kohtuistungil selgitas hageja täpsustavalt, et soovis minna tööle XXX, kuid seal öeldi, et tööle saab asuda, kui on olemas tööraamat; tööle asus ta sinna 28.08.2006, kuna eelnevalt ei olnud vaimselt võimeline töötama. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja 05.07.2006 kuupäeva kandva võlakirja 02.07.2006 sularahas 5000.00 krooni laenuks saamise kohta (t lk 60). Kostja vaidleb hagejale vastu põhjendusega, et hageja ei pöördunud kostja poole tööraamatu kättesaamise nõudega ning et tema tööle asumine XXX ei saanud olla sõltuvuses tööraamatu puudumisest. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja AS-i personalidirektori vastuse päringule, milles viimane teatab, et juba aastaid ei ole tööraamatu puudumine takistuseks AS-i tööle asumisel (t lk 111 pöördumine, pöördel vastus). Kohus lähtub nõude läbivaatamisel muuhulgas TLS § 74 lg-st 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu töölepingu lõpetamise päeval ning juhul, kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma selle vastava nõude esitamise päeval. Poolte vahel puudub vaidlus, et töölepingu lõpetamise päeval 01.07.2006 hageja töökohas ei viibinud. Hageja selgituste kohaselt oli tema viimaseks tööpäevaks 30.06.2006 ja järgmine kord läks ta töökohta 03.07.2006 ja 04.07.2006, kus küsis NP käest tööraamatut, kuid seda talle ei antud, vaid aeti minema (t lk 80). Kohus lähtub asjaolust, et hageja väited tööraamatu saamiseks nõude esitamiseks 03. ja 04.07.2006 ei ole tõendatud, kuna vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 229 on tõendiks tsiviilkohtumenetluses vaid menetlusosalise (kelleks hageja on) vande all antud seletus. Tõendeid TsMS-i nimetatud sätte mõttes hageja kohtule nimetatud asjaolu (tööraamatu küsimise kohta 03. ja 04.07.2006) tõendamiseks ei esitanud. Kohus on lisaks seisukohal, et isegi juhul, kui oleks leidnud tuvastamist, et hageja tõepoolest küsis tööraamatut ja kostja esindaja seda ei andnud, puuduks alus rahuldada rahalise hüvitise nõuet, kuna tõendamata on hagejal kahju tekkimine tööraamatu enne 27.07.2007 mitte kättesaamise tõttu. Esitatud võlakirja ei saa kohtu arvates kuidagi siduda kahjuga, mis oleks saanud tekkida tööraamatu mitte kättesaamisega. Võlakirjast on näha, et selle alusel sai hageja raha 02.07.2006, seega enne, kui ta väidetavalt sai teada, et talle ei anta tema küsimise peale tööraamatut kätte, ja ka enne, kui ta väidetavalt sai teada, et seoses tööraamatu puudumisega ei võeta teda sinna tööle (selgituse kohaselt istungil käis ta umbes 05.07.2007, t lk 80). Ka on hageja viimane viidatud väide lükatud ümber AS-i ametiisiku vastusega kostja esindaja päringule.
kuus VV poolt kehtestatud igakordne palga alammäär. Mingite muude kokkulepete (sealhulgas hageja poolt väidetud 20.80 krooni tunni eest 2006.aastal) olemasolu poolte vahel tõendamist ei leidnud. Kuigi tulenevalt töösuhte iseloomust on reeglina alust pidada töötajat selles suhtes nn nõrgemaks pooleks, kelle õigused vajavad enam riigipoolset kaitset, kui tööandja õigused, kehtib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 230 tulenev tõendamise kohustus menetluses osalevale töötajale samal määral, kui kõigile teistele menetlusosalistele. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vastavalt TsMS-i § 232 lg-le 1 hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama sätte lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Antud asjas pooltevahelised sellesisulised muud kokkulepped puuduvad. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et hagejale ei makstud igakuiselt töötasu selliselt nagu tänapäeval enamik tööandjaid seda teeb --- ühekordse väljamaksena töötaja pangakontole, vaid vastastikusel kokkuleppel võttis hageja iga tööpäeva lõpul ise päevakäibest sularaha ning et võetud summade üle arvestust tööandja ei pidanud. Vastavalt seletusele Maksu- ja Tolliameti (TMA) Põhja maksu- ja tollikeskuse kontrolliosakonna juhtivrevidendile 05.07.2006 (t lk 9-10) on hageja seal selgitanud, et sai 10-tunnise tööpäeva eest 208.00 krooni. Muid tõendeid TsMS § 229 lg 2 mõttes kohtule tegelikult saadud töötasu kohta ei esitatud. Kohtu jaoks ei ole veenvad hageja ühepoolsed märkmed (t lk 30). Kohus lähtub otsustuse tegemisel ka hageja enda eelnevast käitumisest (s o käitumisest töölepingu kehtivuse ajal) --- ei ole tõendatud, et hageja oleks töötamise ajal (pooleteise aasta jooksul, tööleping oli sõlmitud 29.12.2004) nõudnud tööandjalt teistsugust palga maksmise korda või vähemsaadud töötasu välja maksmist. Sellisest hageja enda käitumisest saab järeldada, et ta oli tööandja käitumisega ja seega ka eelpool kirjeldatud palga saamise korraga rahul, mis omakorda annab aluse mõistlikule järeldusele, et ta pidi olema rahul ka sularahas saadud (tema poolt päevakäibest võetud) summadega. Arvestades poolte vahel kokkulepitud töötasu suurust (alammäär), ei ole käsitletav mõistliku inimese käitumisena olla rahul olukorraga, kus ei saa kätte ka mitte seda vähest raha, mis oli tööle asumisel kokku leitud, seda mitte nõuda ega sealt töökohast ka mitte lahkuda enam kui pooleteise aasta jooksul. Seda enam, et hageja enda selgituse kohaselt kohtuistungil oli tema ülalpidamisel alaealine laps ning kohtule esitatud võlakiri (käsitletud otsuse p-s 5) tõendab, et juba teisel mittetöötamise päeval (02.07.2006) oli tal vaja võtta igapäevasteks kulutusteks laenu. Samuti nõustub kohus kostja aritmeetilise arvestusega ( t lk 41), et võrreldes hageja enda seletust TMA-le (sai kätte 1 töötunni eest 20.80 krooni) ja vastavat arvestust lähtuvalt kehtinud alammäärast (aastal 2006 1 töötund = veidi üle 17.00 krooni, aastal 2005 veelgi vähem), millest järeldub, et hageja peab olema 29.12.2004 lepingu alusel saadaoleva töötasu kätte saanud. Vastupidist tõendavaid tõendeid kohtule ei esitatud.
I.Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.