Maurico Rotkini hagi Starside OÜ vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
2546,64 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Starside OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Starside OÜ (rk: 11559615), esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Vastustaja (hageja): Maurico Rotkin (ik: xxx), esindaja Mihkel Nukka
esindajad
Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017 otsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Starside OÜ kanda.
3.Mõista Starside OÜ-lt Maurico Rotkini kasuks välja menetluskuluna maa- ja ringkonnakohtus kokku 1728 eurot. Maurico Rotkinile hüvitamisele kuuluvatelt
menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Maurico Rotkin (hageja/töötaja) esitas 26.07.2016 maakohtule Starside OÜ (kostja/tööandja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 26.04.–31.08.2015 tehtud töö eest saamata jäänud töötasu 2428,70 eurot, viivis töötasu maksmisega viivitamise eest hagi esitamise seisuga 171,90 eurot, viivis 2428,70 eurolt alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras, hüvitis töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel kolme kuu keskmise töötasu ulatuses 3285 eurot ja viivis 3285 eurolt alates hagi esitamisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.09.2014 suulise töölepingu, mille alusel asus hageja tööle pikamaa-autojuhina Skandinaavia liinidel. 26.04.–31.08.2015 sõitude eest ei ole kostja hagejale töölepingu järgset töötasu maksnud. Suulise kokkuleppe järgi pidi kostja maksma hagejale töötasu 7-päevase tööperioodi eest 500 eurot (neto) ehk 71,43 eurot (neto) ühe tööpäeva eest. Hagejal on töötasu saamata järgmiste tööperioodide eest: 26.–29.04.2015 (4 tööpäeva) 285,70 eurot; 16.–24.07.2015 (9 tööpäeva) 642,90 eurot; 08.–13.08.2015 (6 tööpäeva) 428,60 eurot; 16.–21.08.2015 (5 tööpäeva) 357,20 eurot; 22.–31.08.2015 (10 tööpäeva) 714,30 eurot, kokku 2428,70 eurot. 21.09.2015 ütles hageja töölepingu TLS § 91 lg 2 p 2 alusel erakorraliselt üles, kuna tööandja oli oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Hageja oli seisukohal, et kostja väidetav kahju hüvitamise nõue on tõendamata ja aegunud ning tasaarvestuse teostamiseks tulnuks kostjal esitada vastuhagi.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on kostja 26.04.–31.08.2015 tehtud töö eest maksnud hagejale töötasu 1570 eurot, seega saab nõue olla maksimaalselt 858,70 eurot (2428,70 – 1570). Hageja töötas 23.03.–29.04.2015, 05.–23.07.2015 ja 08.–31.08.2015 kokku 76 päeva, mille eest kuulus tasumisele 5428,68 eurot (76 × 71,43). Kostja on tasunud hagejale selle perioodi eest 4571 eurot ning tasumata on 857,68 eurot (5428,68 – 4571). Töötasult arvestatud viivise nõue ning hüvitise ja sellelt arvestatud viivise nõue on aegunud. Kostja esitas tasaarvestusavalduse, milles tasaarvestas oma kahju hüvitamise nõude hageja vastu hageja hagiavalduses esitatud rahaliste nõuetega, mille tulemusena on kõik hageja võimalikud nõuded kostja vastu lõppenud. Hageja on tekitanud töökohustuste rikkumisega tööandjale kahju, mille osas olid pooled kokku leppinud, et hageja hüvitab kahju osaliselt (vähemalt 50% ulatuses). Hageja pidi 2015. a maikuus peale kahenädalast puhkust tööle asuma, kuid tööle ei ilmunud ega vastanud ka telefonikõnedele. Kuna kostjal ei olnud võimalik nimetatud kahe nädala jooksul veokit transporditeenuste osutamiseks kasutada, siis tekitati sellega kostjale kahju 7000 eurot, sh saamata jäänud tulu, veoki rent ja laevapileti kulu.
11.01.2017 menetlusdokumendis märkis kostja, et saamata jäänud tulu moodustab 4328,25 eurot ja veoauto rendikulu 1175 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 7. veebruari 2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis Starside OÜ-lt välja Maurico Rotkini kasuks saamata jäänud töötasu 2217,35 eurot (neto), millele kuulub juurde arvestamisele ja kinni pidamisele töötaja maksukohustus, sissenõutavaks muutunud viivis 150,75 eurot ja edasiulatuv viivis põhinõudelt 2217,35 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27. juulist 2016 kuni põhinõude täitmiseni. Maurico Rotkini nõude kolme kuu keskmise palga ulatuses töölepingu ülesütlemise hüvitise ja hüvitiselt viivise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata. Starside OÜ tasaarvestava nõude (kahju hüvitamise nõue) Maurico Rotkini vastu jättis maakohus tunnustamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja määras hageja menetluskulude (lepingulise esindaja kulu) rahaliseks suuruseks 1296 eurot (koos käibemaksuga) ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud 1296 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise hüvitise nõue ja hüvitiselt viivise maksmise nõue aegunud. Vaidlus puudub selles, et 29.09.2014 sõlmitud suulise töölepingu alusel asus hageja kostja juures tööle veoautojuhina ja hageja töötasu oli 500 eurot (neto) 7-päevase tööperioodi eest, st ühe tööpäeva töötasu ja lähetuse päevaraha oli 71,43 eurot. Kostja vastuväide, et kostja maksis vastavalt kokkuleppele hagejale töötasu vaid nende päevade eest, mil hageja reaalselt tööd tegi, mitte veolehtede alusel, on paljasõnaline ja tõendamata. Tööandja ei ole täitnud oma TLS § 28 lg 2 p 4 järgset kohustust pidada tööaja arvestust, mis saaks olla aluseks töötasu arvestusele. Kuna tööandja tasus töötasu ebaregulaarselt, siis ei ole võimalik tuvastada, millise perioodi eest on tööandja töötasu maksnud. Kuna tööandja on töötasu maksnud ebakorrapäraselt ning pole selgelt tuvastatav seos töötamise perioodiga, on otstarbekas teha arvestus veolehtede alusel alates 13.11.2014 kuni töösuhte lõppemiseni. Pooled on avaldanud, et 24.09.–12.11.2014 perioodi osas pooltel teineteise suhtes pretensioone ei ole. Eeltoodust tulenevalt arvestas kohus hageja esitatud veolehtede alusel välja tööaja ja sellele vastava tasu. Veolehtedega on tõendatud, et hageja töötas perioodil 13.11.2014 kuni 31.08.2015. a 145 tööpäeva. Seega pidi hageja tehtud töö eest saama töötasu 10 357,35 eurot (145 × 71,43). Hageja pangakonto väljavõtte ja kostja esitatud maksekorralduste järgi on hageja saanud töötasu 8140 eurot. Eeltoodu põhjal on hagejal saamata netotöötasu 2217,35 eurot (10 357,35 – 8140) ning nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivisenõue töötasu maksmisega viivitamise eest ei ole aegunud. Tööandja maksab töötasu üks kord kuus, kui ei ole kokku lepitud lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1). Kuna pooled ei ole sõlminud kirjalikku töölepingut, siis puudub tõendatud kokkulepe töötasu maksmise tähtpäeva kohta. Tööandja ei ole pidanud tööaja ja töötasu arvestust ning tööandja tehtud ülekannetest ei ole võimalik aru saada, millise tööperioodi eest makse on tehtud. Saamata jäänud töötasu muutus sissenõutavaks hiljemalt töölepingu lõppemise päeval, mistõttu on põhjendatud alustada viivise arvestust 21.09.2016. Viivisenõue on põhjendatud netotöötasult 2217,35 eurot alates 22.09.2015 kuni hagi esitamiseni summas 150,75 eurot ja edasi 2217,35 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 27.07.2016 kuni põhinõude tasumiseni. Kostja on esitanud tasaarvestusavalduse, milles taotleb hageja nõude tasaarvestamist kostja kahjuhüvitamise nõudega summas 7000 eurot. Tasaarvestusavalduse esitamine ilma vastuhagi esitamata on lubatav. Kuna kostja nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 21.09.2015 ja samal
ajal oli hagejal kostja vastu töölepingust tulenev nõue, siis tekkis kostja õigus oma nõuet tasaarvestada enne nõude aegumist ning VÕS § 200 lg 2 järgi on kostjal õigus kohtumenetluses oma nõue hageja nõudega tasaarvestada. Kohus leidis aga, et kostja tasaarvestav nõue (kahju hüvitamise nõue) hageja vastu tuleb jätta tunnustamata. Kostja ei ole tõendanud, et tal on hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu tekkinud kahju. TLS § 74 lg 1 ja VÕS § 104 lg 1; § 127 lg 4 järgi peab tööandja töötaja vastu kahju hüvitamise nõuet esitades tõendama lepingu rikkumist ning töötaja süüd tahtluse vormis. Hageja töötas pikamaa-autojuhina Skandinaavia liinidel. Hageja ütluste ja veolehtedega on tõendatud, et hageja töötas intensiivsemalt märtsi lõpus ja aprillis (22.03.–17.04.2015; 20.-24.04.2015; 26.–29.04.2015) ning seejärel võttis tööjärje üle vahepeal haige olnud töötaja. Seega kasutas veokit ja haagist mais–juunis teine töötaja. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit hageja poolt töölepinguliste kohustuste rikkumise kohta. Tööandja ei ole täitnud TLS § 28 lg 2 p-s 4 sätestatud kohustust tagada töötajale kokkulepitud töö- ja puhkeaeg ning pidada tööaja arvestust. Selle tõttu jääb paljasõnaliseks tööandja väide hageja töölt puudumise kohta ajal, mil hageja oli enda arvates kas puhkusel või kasutas vabu päevi. Colnord OÜ arved veoki rendi kohta 2015. a maikuus ei tõenda kahju tekkimist, kuna vastavalt hageja seletustele ja veolehtedele töötas sellel ajal teine töötaja, sest hageja oli töötanud terve aprillikuu. Freeco OY müügiarve puudutab perioodi 16.–30.04.2015 ehk aega, mil hageja töötas, mistõttu tõend ei ole asjakohane. Samuti ei tõenda kahju tekkimist kostja logistiku 10.01.2017 selgitus ega ka hageja e-kiri tööandjale (tl 148), kuna töösuhe jätkus ning hageja töötas edasi juuli algusest augusti lõpuni. Seega ei ole kostja tõendanud hageja töölepingust tuleneva kohustuse rikkumist ega hageja süüd või rasket hooletust. Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab isik muuhulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (3-2-1-26-14, p 14; 3-2-1-55-11, p 12). Kostja ei ole tõendanud oma võimaliku tulu suurust, kui hageja oleks oma töökohustusi piisava hoolsusega täitnud. Kostjal puudub kahju hüvitamise nõue töötaja vastu, mida töötaja nõudega tasaarvestada. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda, kuna hagi rahuldatakse osaliselt ja sarnases ulatuses, mida hageja pakkus kostjale kohtumenetluses kompromissi sõlmimise eesmärgil. Kohtuistungil tegi hageja ettepaneku sõlmida kompromiss selliselt, et kostja maksab hagejale 2400 eurot.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Starside OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017 otsuse tühistamist osas, millega hageja hagi osaliselt rahuldati ja jäeti tunnustamata kostja tasaarvestav nõue (kahju hüvitamise nõue) hageja vastu ning jäeti menetluskulud kostja kanda ja mõisteti kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja viivis menetluskuludelt, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta Maurico Rotkini hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud täielikult hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus ebaõigesti tunnustamata kostja tasaarvestava nõude. Dokumentaalse tõendina esitatud kostja logistiku Urmas Ansipi selgitusega on tõendatud, et hageja jättis kokkulepitud ajal tööle tulemata, sel põhjusel jäi kostjal teostamata vedu marsruudil Rootsi–Norra ja veokit ei olnud võimalik kõnealuse kahe nädala jooksul transporditeenuste osutamiseks kasutada. U. Ansip kinnitas ka, et pooled leppisid kokku, et hageja hüvitab kahju vähemalt 50% ulatuses. Hageja töölepinguliste kohustuste rikkumist tõendab ka hageja enda 19.06.2015 meilisõnum. TsMS § 230 lg 1 järgi on ka hagejal kohustus tõendada oma väiteid selle kohta, et temapoolset töölepingu rikkumist ei esinenud, millise väite kohta ei ole hageja ühtegi tõendit esitanud. Hageja seletus, mis ei ole antud vande all, ei ole TsMS § 229 kohaselt tõend. Kuna hageja väitel
viibis ta puhkusel ega pidanudki tööl olema, jääb arusaamatuks, miks on hageja 19.06.2015 meilisõnumis rikkumise omaks võtnud. Kostja ei esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõuet kohtusse põhjusel, et kostja luges hagejale tasumata töötasu 857,68 eurot kaetuks hageja tekitatud kahju summaga, olles nõus ülejäänud kahju hüvitamise nõudest loobuma. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kostja kahju ei tõenda Colnord OÜ arved ega Freeco OY müügiarve. Tulu, mida kostja oleks kahe nädala jooksul teeninud, on võimalik tõendada lepingupartneriga (Freeco OY) sõlmitud lepingu ja varasemalt lepingu alusel osutatud transporditeenuste eest esitatud arvega. Eelnevaga on tõendatud, et hageja töölt puudumise tõttu jäi kostjal saamata tulu minimaalselt 4328,25 eurot. Kohus jättis kostja ja Freeco OY vahelise transporditeenuste osutamise lepingu menetlusõiguse norme rikkudes hindamata. Asudes seisukohale, et kostja kahju suurus ei ole tõendatud, ei ole kohus arvestanud VÕS § 127 lg-t 6, mille kohaselt juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kostja viitas nimetatud sättele ja asjakohasele Riigikohtu lahendile (3-2-1-97-07) kohtuistungil; 2) tuvastas kohus ebaõigesti hagejale tasumata jäänud netotöötasu suuruse ja mõistis ebaõigesti töötasult välja viivise. Hageja väitis, et talle on tasumata töötasu 26.04.–31.08.2015 eest. Kostja esitatud maksekorraldused tõendavad, et hagejale on viidatud perioodi osas tasumata 857,68 eurot. Hageja väide, et kostja esitatud maksekorralduste alusel on tasutud mingite muude tööde eest, on paljasõnaline. Samuti ei ole hagejal võimalik oma nõuet laiendada varasematele perioodidele, mida ei ole hagis esile toodud; 3) pidanuks kohus menetluskulud jaotama TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt arvestades rahuldatud nõude suurust. Tsiviilasja hinnaks oli 6344,40 eurot, kohus rahuldas hagi summas 2546,64 eurot, s.o ca 40% ulatuses.
5.Maurico Rotkin vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja kahju hüvitamise nõude eeldused (hageja on (tahtlikult) töölepingut rikkunud, kostjale on tekkinud kahju ja kahju tekkimine on põhjuslikus seoses hageja väidetava rikkumisega) on tõendamata. Tööandja ei saa tugineda tööajakorralduse rikkumisele olukorras, kus tööandja on rikkunud TLS § 28 lg 2 p-dest 1 ja 4 tulenevaid kohustusi anda töötajale selged töökorraldused ning määrata kindlaks töö- ja puhkeaeg. Hageja selgitas istungil, et ta puhkas 2015. a juunis ja ei pidanudki tööl olema. Kuna 2015. a märtsis oli tema paarimehel operatsioon ning sellel ajal tuli hagejal teha ära ka paarimehe töö, siis 2015. a juunis töötas paarimees hageja eest. Hageja väited on eluliselt usutavad ja kooskõlas veolehtedega. Asjaoludele, et hageja paarimees oli 2015. a aprillis–märtsis töölt eemal ja hageja paarimees töötas ajal, kui hageja kasutas puhkeaega, ei ole kostja vastu vaielnud. Kuna kostja tugineb hageja töölepingu rikkumisele, tuleb seda asjaolu TsMS § 230 lg 1 alusel tõendada kostjal. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et temapoolset töölepingu rikkumist ei esinenud. Kostja esitatud U. Ansipi seletus ei ole usaldusväärne. U. Ansip on kostja juhatuse liikme Astrid Ansipi abikaasa, lisaks on seletuskirja koostajaks märgitud A. Ansip. Kuna U. Ansipi seletused ei ole antud vande all, ei ole need käsitatavad tõendina TsMS § 229 mõistes. Kostja ega U. Ansip ei ole arusaadavalt selgitanud ega tõendanud töögraafikuga, millal olid 2015. a juunis hageja tööpäevad. Hageja ei ole 19.06.2015 meilisõnumis kinnitanud töölepingu rikkumist. Hageja vabandas e-kirjas sellepärast, et tema telefon oli välja lülitatud ja ta ei olnud (puhkeajal) tööandjale kättesaadav. Töölepingu seadusest ei tulene töötaja kohustust olla tööandjale puhkeajal kättesaadav. Samuti
puudus pooltel vastav kokkulepe. Kui vastaks tõele, et hageja pani 2015. a juunis toime niivõrd tõsise rikkumise, oleks tööandja teinud töötajale hoiatuse. Kostja ei ole tõendanud ka kahju tekkimise ja suuruse asjaolusid. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et 2015. a juunis telliti kostjalt transporditeenust ja veokit ei olnud võimalik kasutada. Kostja ei ole selgitanud, mille alusel ta nõuab kahju summas 7000 eurot. Kostja tõendid ja seisukohad on vastuolulised. U. Ansipi seletused puudutavad hageja töölt puudumist 2015. a juunis, kostja juhatuse liikme A. Ansipi seletuste järgi tekkis kahju 2015. a mais. Freeco OY müügiarvest ei nähtu, millise osa arve summast moodustab väidetav saamata jäänud tulu. VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb võimaliku saamata jäänud tulu arvutamiseks lahutada arve summast transporditeenuse osutamise kulu. Kuna Freeco OY müügiarve ja transporditeenuste osutamise leping ei ole eesti keeles, tuleb need jätta tähelepanuta. Kohus ei saanud kahju suurust VÕS § 127 lg 6 alusel ise kindlaks teha. Kohus ei ole kostjal kahju tekkimist tuvastanud. Samuti ei ole kostja tuginenud väitele, et kahju suurust ei saa kindlaks teha. VÕS § 127 lg 6 eesmärk on kahjustatud isiku olukorra lihtsustamine juhtudel, mil kahju täpset suurust on raske tõendada (3-2-1-97-07, p 12). Antud juhul nõuab kostja saamata jäänud tulu hüvitamist, mida ei saa olla raske tõendada; 2) rahuldas maakohus põhjendatult hageja töötasu ja viivise nõude. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolusid, et tööandja ei pidanud tööaja ega töötasu arvestust ning et tööandja ülekannetest ei ole võimalik aru saada, millise perioodi eest on makse tehtud. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus tööandja enda töölepingu seadusest tuleneva kohustuse rikkumise abil muudab töötaja poolt hagi esitamise oluliseks raskemaks; 3) jättis maakohus põhjendatult menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. Kostja keeldus kõikidest hageja kompromissipakkumistest (enne kohtumenetlust 2500 eurot, esimeses vastuses kostja hagivastusele 2600 eurot, istungil 2400 eurot). Kohus rahuldas otsuse tegemise seisuga hagi suuremas ulatuses (üle 2450 euro) kui oli hageja istungil tehtud kompromissipakkumine. Menetluskulude jaotamisel on põhjendatud arvestada, et kostja ignoreeris hageja püüdlusi lahendada asi kohtuväliselt; et kostja ei pidanud tööaja ja töötasu arvestust, rikkudes TLS § 28 lg 2 p-i 4 (sellest tekkisid pooltel põhjendamatud menetluskulud selleks, et selgitada töötasu ja -aja arvestust); et kostja põhjustas töötasu mittemaksmise ja ignoreerimisega hagejale majanduslikult äärmiselt keerulise olukorra.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Praeguses asjas esitas apellatsioonkaebuse kostja ning apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt hüvitise väljamõistmises (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Seega ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas ei kontrolli.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi osaliselt.
8.Maakohus on õigesti rahuldanud hageja töötasu nõude ning mõistnud põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2217,35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 150,75 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt on hageja laiendanud menetluse kestel nõude piire ning nõudnud töötasu perioodide eest, mida ei ole hagis nõutud. Kostja selline seisukoht ei ole põhjendatud. Hagiavalduses esiletoodud asjaolude kohaselt viivitas kostja oluliselt hagejale töötasu maksmisega ning jättis maksmata töötasu 2428,70 eurot perioodi 26.04.2015-31.08.2015 eest. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja maksmata töötasu 2217,35 eurot ning kohtuotsusest ei nähtu, et hageja kasuks väljamõistetav summa hõlmaks varasemat perioodi kui hageja poolt nõutud. Maakohus tuvastas, et kostja rikkus TLS § 28 lg 2 p-s 4 sätestatud tööaja arvestuse pidamise kohustust, mis on aluseks töötasu arvestusele. Nimetatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Samuti ei ole kostja vaidlustanud maakohtu poolt hageja tööaja ja sellele vastava tasu kindlakstegemist veolehtede alusel ning hageja väidet töötasu maksmisega viivitamise kohta. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormisest tulenevalt oli kostja kohustus tõendada, et ta ei ole hagejale töötasu maksmisega viivitanud ning seda, millise perioodi eest on ta hagejale töötasu maksnud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole neid asjaolusid tõendanud, kuna maksekorraldustest ei nähtu, millise perioodi eest on töötasu arvestatud. Kostja vastupidine seisukoht on paljasõnaline. Sellises olukorras oli maakohtu poolt põhjendatud võtta hageja saamata jäänud töötasu kindlakstegemiseks aluseks veolehed alates 13.11.2014 ning tuvastada nende alusel hagejale maksmata töötasu suurus. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et 11.01.2017 menetlusdokumendis (I kd, tl 138) on ka kostja tuginenud tõenditele, mis kajastasid 26.04.2015 eelnevat perioodi. Kuna kostja esitatud maksekorralduste (I kd, tl 66-68) alusel ei ole võimalik kindlaks teha, millise perioodi eest on hagejale töötasu arvestatud, siis ei saa ka kostja väita, et maakohtu oleks ületanud nõude piire ning mõistnud hagejale välja töötasu perioodi eest, mida hageja ei nõudnud.
9.Saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab seda nõudev isik tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole seda tõendanud ning seetõttu puudus kostjal hageja vastu nõue, mida hageja nõudega tasaarvestada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole hageja poolset töökohustuse rikkumist tõendanud. Oluline on siinjuures märkida, et kostja ei ole täitnud TLS § 28 lg 2 p-s 4 sätestatud tööaja arvestuse pidamise kohustust ega esitanud vastuväidet hageja seletusele, mille kohaselt kasutas veokit hageja äraolekul teine autojuht (hageja paarimees). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht apellatsioonkaebuses, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud TsMS §-s 232 sätestatud nõudeid. Kostja on tuginedes U. Ansipi kirjalikule seletusele väitnud, et hageja ei ilmunud 2015. a juunikuus tööle ning seetõttu jäi tegemata vedu Rootsi. Sellise käitumisega põhjustas hageja kostjale kahju saamata jäänud tulu näol. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole tõendanud temalt transporditeenuse tellimist 2015. a juunis. U. Ansipi kirjaliku seletuse (I kd, tl 158) kohaselt oli kostjal lepitud kliendiga kokku vedu marsruudil Rootsi-Norra ning kostja ostis ka hagejale laevapileti Rootsi. Samas ei ole kostja tõendanud, kes oli see klient, kellega vedu kokku lepiti, millal konkreetselt pidi vedu toimuma, samuti ei ole kostja tõendanud hagejale laevapileti ostmist. Kuivõrd hageja vaidles kostja tasaarvestuse nõudele vastu, siis oli kostja kohustus oma väiteid tõendada. Kohtuistungi protokollist (I kd, tl 164) nähtuvalt soovis kostja esitada täiendavaid tõendeid
(maksedokumente) seoses kahjunõudega vaid kogu perioodi kohta hagejale makstud summade kohta. Taotlust täiendavate tõendite esitamiseks ei nähtu ka apellatsioonkaebusest. Ainuüksi kostja töötaja kirjalikust seletusest selliste asjaolude tõendamiseks ei piisa. Kostja väide, et hageja lubas U. Ansipile kahju 50% ulatuses hüvitada, on paljasõnaline. Usutav on hageja seisukoht, et kui tema tegevuse tagajärjel oleks kostjale tegelikkuses kahju tekkinud, oleks kostja saanud koheselt tema vastu kahjunõude esitada ning mitte 27.07.2015 ja 17.08.2015 töötasu maksta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et Colnord OÜ arved ja Freeco OY müügiarve ei tõenda kahju tekkimist ning apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kostja tasaarvestusnõude ebausutavust kinnitab ka see, et kostja esitatud kalkulatsiooni (I kd, tl 149) kohaselt tekitas hageja kostjale kahju 2015. a mais, U. Ansipi kirjaliku seletuse kohaselt aga 2015. a juunis. Samuti ei ole kostja esitatud seisukohtadest võimalik aru saada, kui suur oli väidetava kahju tegelik suurus. Tasaarvestuse avalduses on kostja kinnitanud, et kahju suurus on 7000 eurot (I kd, tl 61), samas on kalkulatsiooni kohaselt kahju suuruseks 5375 eurot. Kuna kostja ei ole tõendanud tasaarvestava nõude olemasolu hageja vastu, siis ei ole täidetud VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud eeldused ning kostja ei saa väita, et hageja nõue tema vastu on tasaarvestuse tulemusel lõppenud.
10.Õige ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel tulnuks kohaldada TsMS § 163 lg-t 1. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldati hagi osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu seda pakkus kompromissina hageja ning sellest tulenevalt on maakohtu poolt TsMS § 163 lg 2 kohaldamine põhjendatud. Väljamõistetud õigusabikulude suurusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.
11.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Taotlusest nähtuvalt palus hageja hüvitada õigusabikulud 8,75 tunni eest summas 945 eurot. Ringkonnakohus leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Hageja õigusabikulud seisnevad vastuse koostamises kostja apellatsioonkaebusele ning kuna vastuses on korratud varasemas menetluses esitatud seisukohti, siis on põhjendatud ja vajalikuks kuluks apellatsiooniastmes 432 eurot (4x90) koos käibemaksuga. Koos maakohtus kantud menetluskuludega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 1728 eurot (1296+432). Hageja kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.