Tööõigus › Muud tööõigusasjad

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Hagejal ei ole kahju tekkinud, kuna hageja ei ole kutsehaiguse ja töövõimekaotuse tuvastamise tõttu jäänud ilma senisest tööst ja sissetulekust. Hageja on juba aastakümneid olnud pensionieas ja saab vanaduspensioni, mille suurust ei ole mõjutanud kutsehaiguse tuvastamine 1974. a. Arvestades hageja iga ja üldhaigestumisi puuduvad igasugused alused arvata, et hageja teeks tööd ja saaks sama suurt töötasu kui aastatel 1970-1977, kui ta oli 4050-aastane ning töötas maa-alustes tingimustes. Hagejal on töövõimetus 30% tuvastatud 2001. a, kui hageja oli 76-aastane ja kostja õiguseelaste juures töötamisest oli möödunud 25 aastat. Kuna töövõimetus tuvastati nii pika aja jooksul pärast töötamise lõpetamist, siis ei ole võimalik teha sellest tõsikindlat ja põhjendatud järeldust, et nimetatud töövõimekaotus tuleneb hageja tööst kostja õiguseellaste juures. Kostja või tema õiguseellased ei ole käitunud õigusvastaselt. Kostja õiguseellaste poolt olid rakendatud kõik meetmed töötaja tervise kaitseks. Kostja ei ole õigusaktide sätteid rikkunud. Hageja süüdistused 1973. a vastu võetud määruse nr 34 rikkumistes on otsitud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on toime pannud õigusvastase teo ja et just nimelt selle tõttu on hagejal tekkinud kahju, siis ei ole tõendatud ka põhjuslik seos “õigusvastase teo” ja tekitatud “kahju” vahel. Kutsehaigus võib tekkida reeglina ainult pikaajalise töötamise tagajärjel. Hageja ei ole kostja õiguseellaste juures pikaajaliselt töötanud. Hageja puutus nii enne kui ka pärast aastaid 19701977 kokku raskete tervist ohustavate töötingimustega, sh vibratsiooniga, mis võisid põhjustada või kaasa aidata kutsehaiguse tekkimisele. Hageja tervisele avaldas kindlasti mõju ka täieliku tööajaga töötamise jätkamine pensionieas füüsilist pingutust nõudval tööl. Hageja kahjuhüvise arvestus on väär.

MAAKOHTU LAHEND

hagejaga töölepingu 15.08.1977 seoses omal soovil pensionile jäämisega. Pensionil olles läks hageja uuesti tööle minna ja töötas alates 1978. a 13 aastat täieliku tööajaga (8-tunnine tööpäev) ÕTK Baltika Valga Õmblusvabrikus (1990 ümbernimetatud Õmblusvabrikuks Walko) puusepa ja kütjana. 22.04.1990 on hagejaga töösuhted lõpetatud hageja soovil. Töösuhete lõpetamise põhjuseks ei olnud kutsehaigus, hageja tervis või töövõimekaotuse protsendi tuvastamine. Arvestades hageja pensionilolekut, vanust ning elukoha ja eriala vahetust, mis oli hageja vaba valik, ei ole millegagi põhjendatud väide, et hageja sai nimetatud perioodil väiksemat töötasu seetõttu, et tal oli varem tuvastatud kutsehaigus. Püsivat töövõimetust ei olnud hagejal sel ajal veel tuvastatud (püsiva töövõimetuse protsent tuvastati hagejal esmakordselt 2001. a). Hageja 81-aastane (sündinud XXXX) ning on juba 29 aastat (alates 1977. a) olnud pensionieas ja seetõttu ei tööta (alates 1990. a, s.o 16 aastat). Hagejal on üldhaigestumisena tuvastatud astma, südamepuudulikkus, kõrgvererõhutõbi jm haigused, mis oluliselt mõjutavad tema töövõimet ja mis ei ole kutsehaigused, ning seetõttu ja ka vanusest tulenevalt ei töötaks hageja ka siis, kui tal ei oleks püsivat töövõimetust tuvastatud, rääkimata maa-alusel tööl töö tegemisest. Seetõttu ei ole hageja kaotanud töötasu töövõimetuse tõttu. Hageja saab vanaduspensioni, mille suurust ei ole mõjutanud kutsehaiguse tuvastamine 1974. a. Hageja kahjuna võivad arvesse tulla teatud retseptiravimid, sanatooriumituusikud ja sõidukulud. Kostja esitatud väljatrükk Statistikaameti koduleheküljelt näitab, et 70-74 aastastest meestest töötab keskmiselt 11%. Kostja teabenõudele vastas Statistikaamet, et üle 75-aastaste meeste üldarvust töötab Eestis 2,2%. Seega on hageja vanuste üle 80-aastaste meeste tööga hõivatuse määr kaduvväike või praktiliselt puudub. Kui statistika kohaselt on tõenäosus, et isik teatud vanuses veel töötaks, alla 50%, langeb tõendamiskoormis isikule, kes väidab, et vaatamata oma vanusele ta töötaks endisel tööl ja saaks endist töötasu. Hageja ei ole seda tõendanud. Soodustingimustel vanaduspensionide seaduse § 1 p 1 kohaselt on tervist kahjustavates tingimustes töötanud isikutel (ka kõigil kaevuritel, sh hagejal) õigus pensionile 10 aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 1 või 2 sätestatud vanusesse jõudmist. Seadusandja eeldab, et maa-alustes tingimustes toimuv kaevuritöö koormab inimese tervist enam kui muu töö ja terviseriskid kasvavad. Hageja vanused isikud ei ole mingil juhul võimelised tegema 81-aastasena maa-alust kaevuri tööd. Kostja esitatud tõend Estonia kaevanduses töötavate isikute vanuselise struktuuri kohta näitab, et hageja ei töötaks oma vanuses mingil juhul kostja juures ega saaks vastavat töötasu; hageja ei oleks eelduslikult töötanud kostja juures kauem kui 53-aastaseks saamiseni, kuid ei oleks töötanud mingil juhul kauem kui 65-aastaseks saamiseni. Seega ei oma mingit tähtsust, et hagejal on tuvastatud käesolevaks ajaks 30% töövõimekaotus. Hagejal on töövõimetus 30% tuvastatud 2001. a, kui hageja oli 76-aastane ja kostja õiguseelaste juures töötamisest oli möödunud 25 aastat. Kuna töövõimetus on tuvastatud nii pika aja jooksul pärast töötamise lõpetamist, siis ei ole võimalik teha sellest tõsikindlat ja põhjendatud järeldust, et nimetatud töövõimekaotus tuleneb tööst kostja õiguseellaste juures. Hageja on alates 2000. a korduvalt taotlenud endal töövõimetuse protsendi tuvastamist, kuid asjaomased organid on sellest keeldunud. Arstid ja arstlikud komisjonid on korduvalt väljendanud seisukohta, et alused hagejal töövõimekaotuse protsendi tuvastamiseks kutsehaiguse tõttu puuduvad. Hagejal on esitanud arvukaid kaebuseid (sotsiaalkindlustusametile ja sotsiaalministrile). Hageja ei ole tõendanud kostja kui tööandja käitumise õigusvastasust. Seaduste ja muude õigusaktide sätete kohaselt ei ole töötajal keelatud teha käsitsi tööd, tõsta raskusi, kokku puutuda vibratsiooniga jms. Sellistes tingimustes töötamisel peab tööandja rakendama töötaja tervise kaitseks täiendavaid seaduses jt õigusaktides ettenähtud meetmeid (lühendatud tööaeg,

pikendatud puhkus, 10 aastat varem pensionile, hea palk, töökaitsevahendid, tööriided jms) ehk töötamine sellistes tingimustes peab vastama õigusaktides sätestatud nõuetele. Kostja õiguseellaste poolt olid rakendatud kõik meetmed töötaja tervise kaitseks. Kostja ei ole seaduste ja õigusaktide sätteid rikkunud. Tervisekahjustus võib tekkida ka normaalsetes, st õigusaktide sätetele vastavates tingimustes töötades. Kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimiseks peab kahjutekitaja tegu olema õigusvastane. Seega peab hageja tõendama, milles seisnes tööandja tegu või tegevusetus, mis on õigusvastane, ehk hageja peab tõendama, milliseid õigusnorme on tööandja rikkunud. Hageja ei ole seda teinud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on toime pannud õigusvastase teo ja et just nimelt selle tõttu on hagejal tekkinud kahju, siis järelikult ei ole tõendatud ka põhjuslik seos “õigusvastase teo” ja tekitatud “kahju” vahel. Hageja on välja otsinud 1973. a vastu võetud määruse nr 34, mis reguleeris vibratsiooniohtlike töötajate töörežiimi, ja seejärel süüdistanud kostjat enamuse nimetatud määruse sätete rikkumises. Hageja süüdistused on otsitud. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-53-06 on märgitud, et põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb kasutada conditio sine qua non testi ning elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg poleks ilma selleta saabunud, siis on kostja tegu kahju põhjuseks. Käesolevas asjas ei töötaks hageja oma vanuses ega saaks endist töötasu ka siis, kui ta poleks kostja juures töötanud või tal poleks tuvastatud pensionieas olles vibratsioonitõbe ja töövõimekaotust. Töö kõigis Eesti Põlevkivi kaevandustes oli korraldatud kooskõlas seaduste ja õigusaktide sätetega. Enne kaevanduste uute laavade kasutusele võtmist läbisid laavad, seal kasutatavad tehnoloogiad ja mehhanismid põhjaliku kontrolli mäetehnika järelevalve ja ametiühingu inspektorite osavõtul (Estonia kaevanduse 8. jaoskonna kambribloki nr 110 vastuvõtu akt 08.12.1980). Enne passide kinnitamist ja seal sisalduvate dokumentide tutvustamist töötajatele allkirja vastu ei saanud uusi laavasid kasutusele võtta ja seal tööd alustada. Töötajatele viidi enne tööle asumist läbi vastav erialane ja töökaitsealane väljaõpe ning hiljem korraldati perioodiliselt töökaitsealast täiendõpet ja juhendamisi (1979. ja 1975. a väljaõppe programmid, N. väljaõppe protokoll nr 14, 17.01.1973). Koostatud olid tööohutusjuhendid, mida tutvustati töötajatele allkirja vastu. Ilma tööohutusjuhendeid tundmata töötajaid tööle ei lubatud. Maa-alustes tingimustes töötavad töötajad, sh hageja, olid tööle rakendatud 7-tunnise tööpäevaga, neile oli võimaldatud pikendatud puhkus ja võimalus jääda 10 aastat varem pensionile. Töökeskkonna võimalikest kahjulikest mõjuritest ja nende vältimise võimalustest oli töötajaid informeeritud (tööohutusjuhendid ja väljaõppe programmid) ning nende vältimiseks olid töötajatele väljastatud tööriietus ja isikukaitsevahendid ning korraldati perioodiliselt tervisekontrolle. Töötajatele väljastatud seadmed ja kaitsevahendid olid standardsed ning vastasid õigusaktide sätetele. Seadmed olid kontrollitud ja vastasid kehtestatud nõuetele. Seadmete rikete korral olid töötajad kohustatud sellest viivitamatult teatama. Sundasendeid hageja töös ei olnud, sest tööd, mida teha tuli, olid erinevad (töökaitse juhendites ja töötsükli kirjelduses on kirjeldatud erinevaid tööoperatsioone). Loodud olid kompleksbrigaadid, mille liikmetel olid erinevad kutsealad, mis võimaldas neil teha erinevaid töid. Teisaldatavad raskused olid kooskõlas õigusaktide sätetega. Vastavalt hageja poolt tööandjale esitatud Kutsehaiguste Kliiniku 1974 detsembri tõendile, 06.01.1976 tõendile nr 20 ja 10.03.1977 tõendile nr 627 oli hageja ajutiselt üle viidud

kergemale tööle, mida tõendavad vastavad üleviimise käskkirjad. Hagejale säilitati nimetatud perioodil töötasu. Kostja on arstide ettekirjutisi korrektselt järginud. Kutsehaigus võib tekkida reeglina ainult pikaajalise töötamise tagajärjel ja võib avalduda alles pärast mitmete aastate möödumist, kui kontakt tervistkahjustavate töötingimustega on lõppenud, ning iga kutsehaiguse välja kujunemist soodustavad ka muud tervistkahjustavad tingimused. Samuti ei ole haigus avastatav, kui kostja selle sümptomite üle ise ei kurda. Hagejal diagnoositi vibratsioonitõbi juba neljandal tööaastal, mida ei saa käsitleda pikaajalise töötamisena (läbindajana, kus hageja võis kokku puutuda vibratsiooniga, oli hageja selleks ajaks töötanud ainult kolm aastat). Kostja on kohtule esitanud hageja endiste tööandjate kirjad, mis tõendavad, et hageja tegi enne kostja juurde tööle asumist tööd väga rasketes tingimustes ja sh kokkupuutes vibratsiooniga. Seega on hageja vastupidised väited ümberlükatud kirjalike tõenditega. 1943 maist kuni 1944 juunini oli hageja Eesti sõjaväes Saksa vormis. 1944. a läks ta metsavennaks ja varjas end metsades 1945. aastani, kus tingimused ei saanud olla normaalsed. 08.08.1945 ta vahistati ja 25.05.1946 mõisteti talle pikaajaline vabadusekaotus. Hageja elas ja töötas pikki aastaid (1945-1970) äärmiselt halbades kliimatingimustes ja tegi rasket füüsilist tööd, mis kahtlemata pidi avaldama negatiivset mõju tema tervisele, kusjuures enamiku sellest ajast oli ta vangilaagis ja asumisel. Seetõttu tuleb eeldada, et meetmeid töötaja tervise kaitseks ei olnud rakendatud. Seega peavad nimetatud tööandjad vastutama hagejal tekkinud võimaliku kahju eest. Tõendatud on, et hageja tegi tööd vibratsiooniga seadmetega enne 1970. aastat järgmistel juhtudel: töötades 14.11.1966 kuni 10.08.1977 maaaluse toestajana kaevanduses Tšervonogradskaja, töötades 02.04.1966 kuni 31.10.1966 Trusti Tšernogradi Süsi Velikomostovski kaevanduses nr 4 raudteetöölisena, töötades 1964-1966 Kotovi nimelises kolhoosis kalurina, töötades 1956-1958 Vorkuta Teedeehituse Ehitusvalitsuses nr 8 ja Petšjora Kaevandusehituskombinaadis. Kohus nõustus kostjaga, et nimetatud töödel töötamine põhjustas hagejal vibratsioonitõve füüsilise ülekoormuse nähtudega, vaatamata sellele, et kutsehaigus diagnoositi alles 1974. a. Tervistkahjustavaks on Kutsehaiguste Kliinik arvanud ka hageja hilisema töö puusepa ja maalrina. Hageja üldisest 50-aastasest tööstaažist moodustab kostja õiguseellaste kaevandustes töötatud aeg väikese osa (seitse aastat), kusjuures kutsehaigus on diagnoositud juba pärast 4-aastast töötamist. Kutsehaiguste Kliiniku 08.03.2000 epikriisis on märgitud, et hagejal on tervistkahjustavat tööstaaži alla 50 aasta ja Eestis alla 25 aasta, kusjuures hageja on töötanud Ukraina söekaevandustes 1966-1970 ja Vorkuta-Kolõma-Sahhalini kulla- ja söekaevandustes ja metsatöödel aastatel 1947-1966. Kutsehaiguste Kliinik ja VEK on eeltoodud andmed märkinud oma dokumentidesse hageja ütluste ja tööraamatu kohaselt. Nendest andmetest lähtudes on hagejal tuvastatud kutsehaigus ja töövõimekaotuse protsent. Kui need andmed ei vasta tõele, siis see seab põhjendatult kahtluse alla ka kutsehaiguse ja töövõimetuse tuvastamise õigsuse hagejal. Hageja tervisele avaldas kindlasti mõju ka täieliku tööajaga töötamise jätkamine pensionieas füüsilist pingutust nõudval tööl, arvestades hageja eelnevat rasket elu ja töökäiku. Töötamine pensioniealisena ÕTK Baltika Valga Õmblusvabrikus (hilisem AS Walko) puusepa ja kütja ja maalrina põhjustas hagejale ülekoormust, hageja pidi ka neil töödel kasutama seadmeid, mis tekitasid vibratsiooni, sest igal mootori jõul töötaval seadmel on teatud vibratsioon. Hagejal oli diagnoositud vibratsioonitõve I staadium, mil haigusprotsess on kompenseeritud ja töövõime säilib ning haigusnähud kaovad, kui kokkupuudet negatiive faktoriga välditakse. Püsiv töövõimekaotus tekib alles vibratsioonitõve hilisemates staadiumites. Järelikult pidi hageja ka pärast kostja juurest töölt lahkumist kokku puutuma tervist ohustavate faktorite –

vibratsiooni ja raske tööga, mis tema tervist kahjustas. Kostja ei ole seaduste ja õigusaktide, sh Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku punktide 9, 10, 11, 14-19, 21, 23, 26-29 sätteid rikkunud: Kaevandustes ei olnud vaidlusalusel perioodil sellist eriala nagu puurija, kes oleks tegelenud ainult puurimisega. Moodustatud olid kompleksbrigaadid, kus kutsealade ühildamise kaudu oli tagatud tööde vahelduvus. Puurimiseks kulutatud aeg ei moodustanud tulenevalt tootmistehnoloogiast läbindajal olulist osa tööajast. Tootmistehnoloogia ja kutsealade ühitamisega saavutati olukord, kus võimalik kokkupuute aeg vibratsiooniga ei olnud pikaajaline ega ületanud määrustikuga kehtestatud piire. Kaevuritele olid loodud võimalused lõunastamiseks, vaheajad töös olid ka lõhkamise ja tuulutuse ajal, samuti sõltus läbindajate ja osa koristuseetööliste töö rööbastranspordist, mille osas oli planeeritud ja planeerimata vaheaegu mitmeid tingituna tootmistehnoloogiast. Uuringud tervist ohutavate faktorite mõjust olid läbi viidud. Nende alusel oli muuhulgas kehtestatud juhend töödeks, kus võis kokku puutuda vibratsiooniga. Samas uuringute tegemine või mittetegemine 1973. a jõustunud määrustiku alusel ei põhjustanud ega saanudki põhjustada hagejal kutsehaigust, mis diagnoositi juba 1974. a. Tööajarežiim oli paika pandud tootmistehnoloogiaga. Oli kehtestatud juhend, kus oli piiratud nii kogu töötamise aega vahetuse jooksul kui ka töötamise aega korraga. Rakendati tunni võrra lühemat tööaega, ette oli nähtud pikendatud puhkus. Kasutati standardseid tehase valmistatud masinaid, mille näitajaid ja korrasolekut perioodiliselt või kaebuste esinemisel kontrolliti. Määrustiku punkti 16 sõnastusest selgub samas, et isegi sanitaarnormidele mittevastavate masinate kasutamine oli võimalik, kui rakendati suurendatud kaitseabinõusid ja saadi luba sanepidjaamalt. Vibratsiooni olemasolu ja selle kandumine kehaosadele sõltus suuresti kaevuri vilumusest, töövõtetest ja -harjumusest. Kaevandustes olid organiseeritud vastastikku asendatavate kutsealadega kompleksbrigaadid ja töötajad tegid erineid töid, mille dikteeris tootmistehnoloogia. Tööandja lähtus hageja üleviimisel arstide otsustes sätestatust, mis nägid ette ajutise üleviimise. Tööandja ei ole arstide otsuseid või hageja soove eiranud. Kavanduskäigud on kümneid kilomeetreid pikad. Neid ei saa kütta nagu ruume. Õhutemperatuur kaevandustes on aastaringi suhteliselt stabiilne, sõltuvalt kaevandusest +8ķ+10ķC. Töötajatele olid väljastatud tööriided, vajadusel kummiriided. Vibratsiooni mõõtmiste tulemuste kohta kontrollkaartide olemasolu või puudumine ei saanud tekitada hagejale 30 aastat pärast töö lõpetamist töövõime kaotust ega kahju. Seadmete korrasolekut ja näitajaid kontrolliti perioodiliselt, samuti vajadusel ja kaebuste esinemisel ning remonditi remonditöökojas. Läbindajate kasutada oli kaks puurmasinat ja erinevaid puurlatte, mida sai vajadusel vahetada. Vibratsiooni mõõdistamisi viis läbi Vabariiklik Sanitaar- ja Epidemioloogiajaam. Töötajad olid saanud väljaõppe ja olid teadlikud nii kahjulike tingimuste mõjust tervisele kui ka selle ärahoidmise meetoditest ning lubatud töövõtetest (ohutusjuhendid, 1975. ja 1979. a väljaõppeprogrammid, kust on näha, et õpetati puurimise meetodeid ja liike, tööohutust, töörežiimi järgimist, kulumise ja õhu mõõtmist, tolmugaasi režiimi, põhilisi kõrvalekaldeid, tehnilist ekspluatatsiooni, tutvustati kutsehaigusi ja nende põhjuseid ning perioodilise tervisekontrolli vajadust, med-sanitaarseid abinõusid kutsehaiguste vältimiseks ja töötingimuste parandamiseks). Hageja oli algselt tööle võetud õpilaseks ja läbinud vajalikud välja- ja täiendõpped (17.01.1973 protokoll nr 14). Käsipuuride labad olid kaetud polüpropüleenkihiga või kummimuhvidega. Peamiseks kaitsefaktoriks oli ajafaktori järgimine ja õiged töövõtted. Pärast tööd sai kasutada sooja dušši ja muid tervist turgutavaid vahendeid (vitamiinid, füsioteraapia). Määrustiku kohase komisjoni olemasolu või puudumine ei saanud kaasa tuua hageja

tervise halvenemist. Estonia kaevanduses toimis igapäevane kolmeastmeline tööohutuse kaitse süsteem ja olid loodud kõik õigusaktidega nõutud organid töökaitse nõuete täitmiseks. Töötajate kasutada olid korralikult sisustatud ja sooja veega varustatud pesemisruumid. Kõik töötajad said pärast töö lõpetamist kasutada dušši, teha veeprotseduure, kasutada vajadusel arstipunkti teenuseid ja seal pakutavaid protseduure. Kaevuritel oli võimalik saada soodsalt tuusikud sanatooriumidesse. Arstipunkt oli lahti ööpäevaringselt. Tehti ka kaitsesüstimisi, sai lasta mõõta vererõhku jm tervise üldseisundi näitajaid. Oli UVlampseade füsioteraapia protseduurideks. Eeltoodu on leidnud kinnitust muuhulgas tunnistajate M. P. ja ka U. A. ütlustega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Vastuväidete kohaselt kuulati U. A. tunnistajana üle maakohtus. E. P. ülekuulamist nõuab hageja apellatsioonkaebuses esmakordselt. Samas ei ole apellant märkinud, mille kohta konkreetselt saavad tunnistajad ütlusi anda ning miks ei piisa esimese astme kohtus antud ütlustest või miks on ühe tunnistaja üle kuulamise taotlus esitatud esmakordselt alles apellatsioonikohtus ja miks seda ei olnud võimalik teha esimese astme kohtus. Eeltoodu tõttu tuleb taotlus tunnistajate ülekuulmiseks jätta juhindudes TsMS § 652 lg 3 ja 4 rahuldamata. Apellandi paljasõnalised ja üldised väited ei saa olla aluseks kohtuotsuse muutmisel. Apellant on õigesti märkinud, et töötas Estonia kaevanduses ajavahemikus 1970-1977 ning tal tuvastati 1974. a kutsehaigus (pärast 4-aastast töötamist). Vaatamata kutsehaiguse diagnoosile hagejal 1974. a töövõimetust ei tuvastatud (töövõimetus tuvastati esmakordselt 2001. a pärast hageja arvukaid kaebusi). Arstid soovitasid viia hageja ajutiselt vaid üheks kuuks teisele tööle. Hageja jätkas tööd kostja juures ja tema töötasu kutsehaiguse tuvastamise tõttu ei langenud ning kahju tal ei tekkinud. Hageja töötas edasi kostja õiguseellaste juures veel kolm aastat. Hageja vabastati töölt omal soovil seoses pensionile jäämisega 15.08.1977. Töösuhete lõpetamine oli hageja vaba valik ja tahe loobuda kaevuritööst ning sellele vastavast töötasust ja vahetada elukohta ning minna seadusega ettenähtud pensionile. Pärast pensionile jäämist läks hageja uuesti tööle ja töötas alates 1978. a 13 aastat täieliku tööajaga ÕTK Baltika Valga Õmblusvabrikus puusepa ja kütjana. Hageja loobus töötamisest 22.04.1990 kui oli 66-aastane, mil tema tööleping lõpetati omal soovil. Töösuhete lõpetamise põhjuseks ei olnud kutsehaigus, hageja tervis või töövõimekaotuse protsendi tuvastamine. Hageja töötamine Siberi söekaevandustes ja kullakaevandustes on tõendatud tööraamatu kannetega. Kutsehaiguste Kliiniku 08.03.2000 epikriisis on samuti märgitud, et hagejal on tervistkahjustavat tööstaaži alla 50 aasta ja Eestis alla 25 aasta, kusjuures hageja on töötanud Ukraina söekaevandustes 1966-1970 ja Vorkuta-Kolõma-Sahhalini kulla- ja söekaevandustes ning metsatöödel aastatel 1947-1966. Kui need andmed ei vasta tõele, siis see seab põhjendatult kahtluse alla ka kutsehaiguse ja töövõimetuse tuvastamise õigsuse hagejal. Hageja on 82-aastane ning on juba 30 aastat (alates 1977. a) olnud pensionieas ja seetõttu ei tööta (alates 1990. a, s.o 17 aastat). Hageja vanaduspensioni suurust ei ole kutsehaiguse tuvastamine 1974. a mõjutanud. Hagejal on tuvastatud rida üldhaigestumisi, mis ei ole kutsehaigused, ning seetõttu ja ka vanusest tingituna ei töötaks hageja ka siis, kui tal ei oleks 30% töövõimetust kutsehaigusest tuvastatud. Kostja on eeltoodut tõendanud väljatrükiga Statistikaameti koduleheküljelt, Statistikaameti kirjaga ja tõendiga, mis peegeldab kaevanduses töötavate töötajate vanuselist struktuuri. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus on õigesti leidnud, et hagejal käesoleval ajal 30% töövõimetuse tuvastamine ei oma tähtsust, kuna hageja ei töötaks käesoleval ajal nii kui nii ega saaks endises suuruses töötasu. Hageja kahjuna võiksid kõne alla tulla ainult retseptiravimid, sanatooriumi- ja sõidukulud. Hageja väidab palja- ja üldsõnaliselt, et tööandja on rikkunud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusega nr 34 kinnitatud Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustikku. Samas ei ole apellant selgitanud, mida on seonduvalt eeltoodud õigusaktiga valesti tuvastanud maakohus. VV 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud hüvise arvestamise ajutine kord ei ole vaidluse lahendamisel rakendatav. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest on 1992. a määrus kasutatav ainult kui juhendmaterjal, millest kohus võib vajadusel juhinduda. Eeltoodud seisukohta toetavad ka Riigikohtu otsused (nr 3-2-1-92-03, 3-2-1-50-03, 3-2-1-105-04).

Hageja oli riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 3 alusel vabastatud riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel, mistõttu on kohus õigesti kohaldanud TsMS § 64 lg 2 ning hagejalt välja mõistnud hagi rahuldamata jätmisel otsusega riigilõivu riigi tuludesse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.