Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.06.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-10-30521
Tsiviilasi
EQ Ehitab OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Margo Normanni hagi AP (P) vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks, alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks, ja tehingute alusel saadu tagastamiseks pankrotivarasse
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.05.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AP apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
319 558.24 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja/apellant AP (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Enno Heringson Hageja/vastustaja EQ Ehitab OÜ (pankrotis, registrikood 11357604) pankrotihaldur Margo Normann
Kohtuistungi toimumise aeg
31.05.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 19.05.2014 otsus tühistada osas, milles maakohus tuvastas tehingute tühisuse või kehtetuse ja jaotas menetluskulud. Muus osas jätta otsus muutmata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada kehtetuks EQ Ehitab OÜ ja AP vaheline 31.01.2008 käsundusleping, jätta muude tehingute osas hagi rahuldamata ja jaotada uuesti menetluskulud.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) EQ Ehitab OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi rahuldada osaliselt;
2) Tunnistada kehtetuks EQ Ehitab OÜ ja AP vaheline käsundusleping, mille alusel kandis EQ Ehitab OÜ 31.01.2008 AP-le üle 5 000 000 krooni; 3) Mõista AP-lt välja EQ Ehitab OÜ (pankrotis) pankrotivarasse kehtetu tehingu alusel saadud 319 558.24 eurot; 4) Mõista AP-lt välja EQ Ehitab OÜ (pankrotis) pankrotivarasse 29.06.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 246 739.59 eurot ja edasiulatuvalt alates 30.06.2017 kuni põhinõude 319 558.24 euro täieliku tasumiseni viivise võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras; 5) Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata; 6) Maakohtu- ja apellatsioonimenetluste kulud jätta 5% ulatuses EQ Ehitab OÜ (pankrotis) ja 95% ulatuses AP kanda; 7) Otsuse täitmist tagava abinõuna jätta jõusse Harju Maakohtu 28.06.2010 määrusega hagi tagamise abinõuna kohaldatud blokeering AP-le kuuluvale Danske Bank AS-i Eesti filiaali väärtpaberikontol nr 99206026029 olevale AS-i I 643 ja ASi I 54 463 lihtaktsiale; 8) Mõista AP-lt välja riigituludesse maakohtumenetluses tasumata riigilõiv 2375 eurot. Riigilõivu tasumise osas tuleb otsus täita 15 päeva jooksul jõustumisest ja täitmisega viivitamise korral tuleb AP-l tasuda riigituludesse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.22.06.2010 esitas Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi EQ Ehitab OÜ (edaspidi (pankroti)võlgnik, äriühing) ja AP vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ning tehingute alusel saadu väljanõudmiseks. 09.12.2010 kuulutas Tartu Maakohus välja EQ Ehitab OÜ pankroti. 25.08.2011 teatas EQ Ehitab OÜ (pankrotis) pankrotihaldur kohtule, et soovib jätkata nõude menetlemist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 197 lõike 1 alusel, kostjaks jäi AP (edaspidi kostja).
2.Kostja oli võlgniku juhatuse liige ajavahemikul 28.02.2007-16.04.2008. Võlgniku ainuosanikuks oli 28.02.2007-13.02.2008 Anti Õigusabi OÜ, mille juhatuse liikmeks kuni 20.05.2008 ja ainuosanikuks kuni 16.05.2008 oli samuti kostja. 31.01.2008 kandis
äriühing kostja kontole 5 000 000 krooni selgitusega „LAEN“. 01.04.2008 sõlmisid äriühing ja kostja töövõtulepingu, mille kohaselt kohustus äriühing tasuma kostjale kui töövõtjale töö eest 5 000 000 krooni. 16.04.2008 allkirjastasid EQ Ehitab OÜ (pankrotis) ja kostja laenulepingu, mille kohaselt laenas äriühing kostjale 5 000 000 krooni. 01.06.2008 sõlmisid äriühing ja kostja kokkuleppe, mille kohaselt loobus kostja 01.04.2008 töövõtulepingust tulenevast nõudest summas 5 000 000 krooni äriühingu vastus ja äriühing 16.04.2008 laenulepingust tulenevast nõudest samas summas kostja vastu.
3.Pankrotihaldur palub tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku ja kostja 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu, 01.04.2008 töövõtulepingu ja 01.06.2008 kokkuleppe ning välja mõista kostjalt 319 558.24 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ja viivise edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni seaduses sätestatud määras. Alternatiivselt palub tuvastada laenulepingu tühisuse ja kohustada kostjat tagastama pankrotivarasse 319 558.24 eurot. Hageja tugineb pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lõikele 1, § 110 lõike 1 punktile 4, § 111 lõike 1 punktile 2, § 119 lõikele 1, äriseadustiku (ÄS) § 159 lõikele 4, VÕS § 113 lõikele 1. TMS-i alustele hageja ei tugine. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Pankrotihaldur ei saa TMS-i alusel esitatud hagi muuta tagasivõitmise hagiks. Vaidlusalused tehingud on 27.01.2010 maksuotsuse kohaselt tühised ja neid ei saa kehtetuks tunnistada. Maksuotsuses leidis maksuhaldur, et 31.01.2008 väljamakse oli töötasu. Maksuotsus on kehtiv ja seisukohad siduvad käesoleva vaidluse lahendamisel. Kostjale ülekantud 5 000 000 krooni ei saa olla samal ajal laen ja töötasu. Pankrotihaldur ei vaielnud vastu maksuhalduri nõudele võlausaldajate koosolekul ja 31.01.2008 väljamakse maksustamisele tööjõumaksetega. Esimese astme kohtu otsus
5.19.05.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tuvastas EQ Ehitab OÜ (pankrotis) ja kostja vahel 31.01.2008 (16.04.2008) sõlmitud laenulepingu tühisuse; tunnistas kehtetuks 01.04.2008 töövõtulepingu ja 01.06.2008 kokkuleppe nõuete tasaarvestamise kohta; kohustas kostjat tagastama hagejale 319 558.24 eurot ja mõistis välja viivise 161 675.86 eurot ning VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhinõudelt alates 19.05.2014 kuni nõude tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda.
6.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) esitas käesolevas asjas hagi võlgniku ja kostja vastu vaidlusaluste tehingute kehtetuks tunnistamiseks TMS-is sätestatud alustel. Kohtumenetluse ajal kuulutati välja võlgniku pankrot. Maakohus leidis, et pankrotihaldur on käesolevas asjas hagi muutnud ning see õigus tuleneb TMS § 197 lõikest 3. Kohus ei pidanud menetlusökonoomia ega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 2 tuleneva tsiviilkohtumenetluse ülesande huvides mõistlikuks sellist TMS § 197 lõike 4 tõlgendust, mille kohaselt oleks pankrotihaldur pidanud esitama samade tehingutega seotud vaidluse lahendamiseks uue hagi.
7.Maksu- ja Tolliamet leidis 27.01.2010 maksuotsuses, et 31.01.2008 väljamakse oli töötasu ning 01.04.2008, 16.04.2008 ja 01.06.2008 tehingud olid fiktiivsed (t I kd lk 122138). Puudub vaidlus, et tegemist on kehtiva haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lõike 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sh haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sh haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.
Riigikohus on 13.12.2004 otsuse punktis 33 leidnud, et haldusakt ei ole tsiviilkohtumenetluses alati ja tervikuna siduv ning et haldusakti faktilised asjaolud ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad. Maakohus leidis, et 27.01.2010 maksuotsuses antud hinnang 31.01.2008 väljamaksele ning 01.04.2008, 16.04.2008 ja 01.06.2008 kokkulepetele on haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaolud, mistõttu on neil HMS § 60 lõike 2 kolmandast lausest tulenevalt iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. TsMS ega muu seadus ei näe ette, et maakohtule on tsiviilasja lahendamisel siduv maksuotsuses antud õiguslik hinnang tehingu iseloomule. Kohus viitas TsMS § 232 lõigetele 1 ja 2 ning leidis, et maakohtul on käesoleva vaidluse lahendamisel õigus anda hinnang 31.01.2008 kostjale teostatud väljamakse ning 01.04.2008, 16.04.2008 ja 01.06.2008 tehingute õiguslikule iseloomule.
8.Kohus leidis, et kostjale 31.01.2008 teostatud väljamakse oli laen, mille kohta vormistati 16.04.2008 kirjalik leping (t I kd lk 84). 31.01.2008 ülekande selgitusse märgiti „LAEN“ (t I kd lk 82, III kd lk 14). Seega on ülekande selgitusse märgitud hageja selge tahteavaldus kanda 5 000 000 krooni kostjale üle laenuna ning selle kohta vormistati hiljem kirjalik leping. Arusaamatuks jääb, miks oleks hageja pidanud märkima 5 000 000 krooni kostjale ülekande tegemisel makseselgitusse „LAEN“, kui tegemist oleks olnud tegelikkuses töötasuga. Sõnal „laen“ on kindel õiguslik tähendus. Kostja ei esitanud kohtule peale Maksu- ja Tolliameti otsuste tõendeid, et ülekande näol oli tegemist kostjale makstud juhatuse liikme töötasuga. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pooled ei ole kokku leppinud selles, et 31.01.2008 ülekandele õigusliku hinnangu andmisel oleks pooltele siduvad maksuotsustes väljendatud seisukohad. Hageja on menetluse kestel läbivalt nimetanud 31.01.2008 ülekannet laenuks. Asjaolu, et pankrotihaldur ei vaielnud võlausaldajate üldkoosolekul maksuhalduri nõuetele vastu (t II kd lk 135-139), ei tähenda, et hageja nõustus, et tegemist oli töötasuga, mida tuleks maksustada tööjõumaksetega. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lõige 5 välistab nimetatud seaduse kohaldamise äriühingu juhtorgani liikme suhetele juriidilise isikuga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-05 asunud seisukohale, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on lepingusarnane võlaõiguslik suhe, olles oma olemuselt lähedane käsunduslepingule, kus pooled lepivad kokku teatud ülesannete täitmises teatud aja jooksul ning millele on vastavalt kohaldatavad VÕS-i käsunduslepingut reguleerivad sätted. Juhatuse liikme ja äriühingu suhteid reguleerivate lepingute sõlmimisel, täitmisel ja lõpetamisel tuleks seega järgida VÕS-i käsunduslepingu sätteid. Kostja ei ole esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud käsunduslepingut või muud kokkulepet, millest nähtuks kostjale töötasu maksmise kohustus. Kostja ei ole vastava kokkuleppe olemasolule ka tuginenud. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, millise samaväärse vastusoorituse eest oli kostjale töötasu maksmine 5 000 000 krooni ulatuses ette nähtud. Kohtu hinnangul on asja materjalide pinnalt järeldatav, et kostja hakkas tuginema 31.01.2008 ülekandele kui töötasule, et välistada õiguslikult hagi rahuldamist. Kostja ei esitanud ka põhjendusi ega tõendeid (v.a maksuotsused), millest nähtuks, et 01.04.2008 ja 01.06.2008 kokkulepped oleksid näilikud.
9.Hageja palus tunnistada kehtetuks laenuleping või alternatiivselt tuvastada selle ühisus ja kohustada kostjat tagastama hagejale laenulepingu alusel saadu. Kohus viitas TsMS § 370 lõikele 2. Riigikohus on 17.12.2009 otsuse punktis 12 märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel vastava nõudeta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista (vt lisaks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-122-08, punkt 19). Kuigi kohus peaks esmalt andma hinnangu hageja esitatud laenulepingu kehtetuks tunnistamise nõudele ja selle
rahuldamata jätmisel hageja alternatiivsele nõudele, tuleb praegusel juhul anda esmalt hinnang alternatiivsele nõudele.
10.Puudub vaidlus, et kostja oli nii laenu ülekandmise ajal kui kirjaliku laenulepingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige. Seega tulenevalt ÄS § 159 lõike 1 punktist 4 ja lõikest 3 ning TsÜS §-st 87 tuvastas kohus 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu tühisuse. VÕS § 1028 kohaselt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) võlgnik peab olema rikastunud võlausaldaja arvel; 2) rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu ja 3) võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus, mis avaldub selles, et kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Puudub vaidlus, et kostja on rikastunud hageja arvel 5 000 000 krooni võrra hageja soorituse, s.o raha ülekandmise, kaudu. Kuna kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud 31.01.2008 (16.04.2008) laenuleping oli tühine, puudus sooritusel õiguslik alus. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul VÕS § 1028 lõikes 2 sätestatud aluseid, mis välistaks saadu tagasinõudmise ning kostja ei ole sellele ka tuginenud. Seega kohustub kostja tagastama hagejale alusetult saadud 319 558.24 eurot.
11.Hageja palus PankrS § 109 lõike 1 ja § 110 lõike 1 punkti 4 alusel tunnistada kehtetuks 01.04.2008 töövõtulepingu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-163-11 märkinud, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lõiget 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud PankrS redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-80-06, punkt 14; nr 3-2-1-90-08, punkt 10). Seega kohaldab kohus vaidluse lahendamisel vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS sätteid. PankrS § 110 lõike 1 punkti 4 alusel tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamiseks peavad esinema järgmised eeldused: 1) tehing tehti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist; 2) võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldaja huve; 3) tehingu teine pool oli lähikondne; 4) lähikondne teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldaja huve. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt algatati võlgniku pankrotimenetlus 16.11.2010. Seega 01.04.2008 töövõtuleping on sõlmitud 2 aastat 7 kuud enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist. 01.04.2008 töövõtulepingu on võlgniku nimel sõlminud EL, kes oli äriregistrist nähtuvalt võlgniku juhatuse liige 28.02.2007-28.04.2008 ja osanik 13.02.2008-25.04.2008. Töövõtja poolt on lepingu sõlminud kostja, kes oli sel ajal samuti võlgniku juhatuse liige. Seega on sisuliselt võlgniku üks juhatuse liige tellinud töövõtu teiselt juhatuse liikmelt leidmaks ostja võlgniku 100%-lisele osalusele ja kinnistutele (t I kd lk 85-86). Võlgniku kinnistud müüdi 2008 aprillis Aruküla Arendus OÜ-le (t III kd lk 19-38), mille juhatuse liige alates 16.04.2008 ja osanik alates 27.02.2008 oli EL. Seega otsis võlgniku juhatuse liige teise võlgniku juhatuse liikme kaudu ostja võlgniku kinnistutele ja leidis kostja kaasabil 5 000 000 kroonise tasuga ostja, kelleks oli EL-le kuuluv äriühing. Töövõtulepingu sõlmimise seisuga 01.04.2008 oli võlgniku rahaliste vahendite jääk 33 831.18 krooni, s.o 2162.21 eurot (t III kd lk 17). Seega pidi võlgniku juhatuse liikmetele olema üheselt selge, et olemasolevad rahalised vahendid ei võimalda tegelikkuses töövõtulepingut täita. Lisaks olid töövõtulepingus sätestatud töövõtja kohustused ebaharilikud ja vastuolus võlgniku majanduslike huvidega. Mõistlikuks ja äriühingu majanduslikke huvisid teenivaks ei saa pidada olukorda, kus äriühing peab kandma märkimisväärseid kulutusi põhjusel, et osanik soovib oma osa võõrandada. 01.04.2008 töövõtulepinguga ettenähtud tasu maksmise kohustuse võtmise tagajärjel pidi võlgniku vara vähenema 5 000 000 krooni võrra, saamata vastu samaväärset vara või teenust. Et tegemist oli ebamõistliku ja põhjendamatu tasuga, on leitud ka finantseksperdi hinnangus (t IV kd lk 29-44, 49). Maksu- ja Tolliamet kandis 31.01.2008 võlgnikule tagasi sisendkäibemaksu 5 812 103 krooni seoses 27.12.2007 võlgniku ja Anti Õigusabi OÜ vahel sõlmitud ostu-
müügitehinguga (t III kd lk 13). Tehingu ajal oli kostja Anti Õigusabi OÜ juhatuse liige ja osanik. Maksu- ja Tolliameti 09.02.2010 maksuotsusega tuvastati, et võlgniku ja Anti Õigusabi OÜ vaheline kinnistute 27.12.2007 ostu-müügitehing oli fiktiivne, ei omanud majanduslikku sisu ning oli tehtud eesmärgiga suurendada võlgniku sisendkäibemaksu summas 5 868 000 eurot. Nimetatud maksuotsusega määras maksuhaldur võlgnikule käibemaksu tasumise 5 868 000 krooni (t I kd lk 105-121). Vastav maksuotsus on kehtiv. Asjaolust, et 27.12.2007 ostu-müügitehing oli näilik, pidid võlgniku juhatuse liikmed olema teadlikud juba tehingu sõlmimise ajal. Eeldatakse, et makskohustuslane peab olema teadlik sellest, et teatud õiguslike toimingute tegemisega (nt vara võõrandamisega, teenuste osutamisega, juhatuse liikmele väljamakse tegemisega jne) kaasneb maksukohuste tekkimine. Kui maksukohustuslane rikub deklareerimise kohustust või esitab deklaratsioonides valeandmeid, määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma haldusaktiga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-39-08 punktis 12 leidnud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Seega olukorras, kus võlgnikul oli 01.04.2008 töövõtulepingu sõlmimise ajal arvel 2162.21 eurot ning ta sõlmis endale samaväärset hüve või teenust vastu saamata tehingu, mille tulemusel võlgniku vara vähenes 5 000 000 krooni võrra ning võlgnik oli 31.01.2008 kandnud laenuna täiendavalt oma juhatuse liikmele 5 000 000 krooni, pidi võlgniku juhatuse liikmetele olema selge, et võlgnik ei ole suuteline tagastama maksuhaldurile ebaõigesti saadud sisendkäibemaksu 5 868 000 krooni. Järelikult kahjustasid võlgniku juhatuse liikmed teadlikult 01.04.2008 töövõtulepingu sõlmimisel võlausaldajast maksuhalduri huve. 01.04.2008 tehingu teine pool oli kostja, kes oli tehingu sõlmimise ajal võlgniku juhatuse liige. Kohus viitas PankrS § 117 lõike 2 punktile 1 ja § 110 lõikele 3. Seega kostja teadis, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huve. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PankrS § 110 lõike 1 punktis 4 sätestatud eeldused 01.04.2008 töövõtulepingu kehtetuks tunnistamiseks ning hageja nõue tuleb rahuldada.
12.Hageja on palunud PankrS § 109 lõike 1 ja § 111 lõike 1 punkti 2 ja lõike 3 alusel tunnistada kehtetuks 01.06.2008 kokkulepe (t I kd lk 87), millega võlgnik ja kostja tasaarvestasid 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingust ja 01.04.2008 töövõtulepingust tulenevad nõuded. Kohus viitas PankrS § 111 lõike 1 punktile 1 ja lõigetele 2 ja 3. Kohus leidis, et 01.06.2008 kokkuleppel oli kinke iseloom. Sisuliselt loobus võlgnik nimetatud tehinguga kostjale 31.01.2008 kantud laenu tagasimaksmise nõudest. Vastav tehing sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja ei tõendanud, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Finantsekspertiisi tulemusel koostatud hinnangus asus ekspert seisukohale, et 01.06.2008 tasaarvestus ei olnud võlgniku jaoks kasulik, kuna 01.04.2008 töövõtuleping oli sõlmitud ebamõistlikel, st ettevõtte suurust, finantsseisundit ja turupraktikat mittearvestavatel, asjaoludel. Lisaks oli töövõtulepingu tegelik kulu (palgakulu koos maksudega) ettevõtte jaoks ca 8,8 miljonit krooni, aga tasaarvestati 5 miljonit krooni ja seetõttu oli kõnealune tasaarvestus ettevõttele kahjulik (t IV kd lk 45). Lisaks on ekspert leidnud, et 31.01.2008 laenu ülekandmine põhjustas ettevõtte maksejõuetuse (t IV kd lk 35). Võlgniku kontol oli 01.06.2008 3.44 eurot (t III kd lk 18). Seega sisuliselt, kui ta loobus 01.06.2008 kokkuleppe tulemusena 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingust tulenevast nõudest kostja vastu, võib järeldada, et võlgnik muutus selle tehingu tagajärjel maksejõuetuks. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. 01.06.2008 kokkuleppe puhul oli kingisaajaks kostja, kes tehingu sõlmimisel ei olnud enam võlgniku juhatuse liige. Kohus leidis, et antud
olukorras on põhjendatud lugeda kostja 01.06.2008 kokkuleppe sõlmimise ajal võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lõike 3 järgi kui võlgniku endise juhatuse liikme.
13.Kohus viitas kuni 14.04.2013 kehtinud VÕS § 113 lõikele 1. Alates 15.04.2013 on VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud protsendimäär 8% aastas. Hageja palus lisaks kostjalt välja mõista viivise seisuga 13.03.2012 112 313.77 eurot ja viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 14.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud alates 31.01.2008 VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määra alusel kuni 13.03.2012 viivist 1 757 328.77 krooni, s.o 112 313.78 eurot (t III kd lk 39). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-54-08 punktis 10 leidnud, et kuigi alusetu rikastumise sätetes ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada VÕS § 82 lõike 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lõige 3) möödumist. Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. VÕS § 1028 lõike 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest. Mõistliku aja pikkus sõltub mh sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.
14.Praegusel juhul tekkis alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe laenulepingu täitmise hetkest, s.o 31.01.2008, kui võlgnik kandis kostja kontole 5 000 000 krooni. Kohus leidis, et kostja pidi hiljemalt kirjaliku laenulepingu sõlmimise ajal 16.04.2008 olema teadlik, et tegemist on tühise tehinguga, kuna rikutakse ÄS § 159 lõike 1 punktis 4 sätestatud laenukeeldu. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus arvestada kostja poolt alusetult saadud summalt viivist alates 17.04.2008. Hageja on arvestanud ajavahemikul 31.01.2008-30.06.2008 viivist 227 534.25 krooni, s.o 14 542.09 eurot (t III kd lk 39). Seega on hageja arvestanud õigustamatult viivist alates 31.01.2008. Ajavahemikul 01.01.2008-30.06.2008 oli seadusjärgne viivisemäär vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 ja § 94 lõikele 1 aastas 11%. Seega 1 päeva viivis oli 1506.85 krooni. Hageja oli õigustatud arvestama viivist 17.04.2008-30.06.2008 74 päeva eest 111 506.90 krooni. Ülejäänud perioodi eest, s.o 01.07.2008-13.03.2012, on hageja arvestanud viivist õigustatult kokku 1 529 794.51 krooni. Seega kuulub kostjalt seisuga 13.03.2012 väljamõistmisele viivis 104 898.28 eurot (7126.59+97 771.69).
15.Kohus viitas TsMS §-le 367. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise alates 14.03.2012 kuni põhinõude tasumiseni. Ajavahemikul 14.03.2012-31.12.2012 oli vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 ja VÕS § 94 lõikele 1 seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, ajavahemikul 01.01.2013-14.04.2013 oli see 7,75% aastas, ajavahemikul 15.04.2013-30.06.2013 8,75% aastas, ajavahemikul 01.07.2013-31.12.2013 8,5% aastas ja alates 01.01.2014 8,25% aastas. Seega lisandub viivis kuni otsuse tegemiseni summas 56 777.58 eurot, s.o 8/365/100x319558,24x292+7,75/365/100x319558,24x103+8,75/365/100x319558,24x76 +8,5/365/100x319558,24x183+8,25/365/100x319558,24x137. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt otsuse tegemise päeva seisuga väljamõistmisele viivis 161 675.86 eurot, (104 898.28+56 777.58) ning edasi põhinõudelt 319 558.24 eurolt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 19.05.2014 kuni põhinõude tasumiseni.
Apellatsioonkaebus
16.17.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule teises koosseisus. Kaevatav otsus on õigusvastane ainuüksi seetõttu, et kohus menetles hageja nõudeid, mis ei olnud algses hagis esitatud ja mille esitamiseks käesoleva menetluse raames halduril õigus puudus. TMS-i alusel tehingute kehtetuks tunnistamise hagi ei ole võimalik muuta PankrS-is reguleeritud tagasivõitmise hagiks. Kohus ei ole hagi muutmise lubatavust põhjendanud. Asendunud hagejal tulnuks tasuda ka riigilõivu. Kui seadusandja oleks ette näinud võimaluse, et tehingu kehtetuks tunnistamise hagi on võimalik ümber kujundada tagasivõitmise hagiks PankrS-i kohaselt puuduks TMS § 197 lõikel 4 mõte. Kohus ei analüüsinud ühtegi kostja vastuväidet. TsMS § 376 lõikest 2 tulenevalt ei ole eesmärgiks mitte üldine menetlusökonoomia, vaid senise hagi kiirem ja säästlikum lahendamine.
17.Kohus jättis oluliste tõenditena hindamata 27.01.2010 maksuotsuse, maksuhalduri 09.12.2011 seisukoha ja Viljandi Maakohtu 12.04.2013 lahendi tsiviilasjas nr 2-11-47454. Kostja tõi kohtu ette faktid, mille kohaselt käsitlesid maksuhaldur ja hageja vaidlusalust väljamakset kui töötasu kehtivas maksuotsuses, hilisemates seisukohtades ja nõude tunnustamise menetluses. Ka Viljandi Maakohus on maksuhalduri nõuet kontrollinud ja leidnud, et tegemist oli töötasuga.
18.Kohus asus eelkõige põhjendama seda, miks maksuotsuses toodud seisukoht ei ole talle siduv. Isegi, kui sellega nõustuda, ei tähenda see, et kohus võinuks tõendid hindamata jätta. Kohus ei analüüsinud, miks maksuhalduri analüüs ja järeldused oleksid valed, arvestades faktilisi asjaolusid, ja miks maksuhalduri analüüsi ja väidete põhjal ei saaks asuda järeldusele, et kostjale tehtud väljamakse puhul ei ole tegemist töötasuga. Samas on kostja just sellele faktile peamiselt tuginenud. Kohus leidis ka, et see, et hageja ei vaielnud võlausaldajate üldkoosolekul maksuhalduri nõuetele vastu, ei tähenda, et ta nõustus sellega. Selline kohtu seisukoht jääb arusaamatuks, sest PankrS § 101 lõike 1 ja § 103 lõike 2 teise lause järgi on haldur kohustatud nõuet kontrollima ja aluste esinemisel sellele vastu vaidlema. See, et kostja oli töötasu saamise ajal äriühingu juhatuse liige, ei välista talle töötasu maksmist. Juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb leping lugeda töölepinguks. Antud juhul tõendavad kõik tõendid kogumis, et tegemist oli töötasu väljamaksega.
19.Kohus jättis täitmata selgitamiskohustuse. Kostja oli seni seisukohal, et tema on tõendamiskohustuse täitnud, kuna algne hageja on ise esitanud tõendi, mille kohaselt on väljamakse näol tegemist töötasuga. Maakohus leidis õigusvastaselt, et tegemist oli laenuga. Tõendist nähtub, et pooltel oli summa ülekandmisel muu eesmärk kui laen. Kuna tegemist oli varjatud tehinguga, siis muid tõendeid ei eksisteeri. Tõenditest tuleneb ka, et 01.04.2008 töövõtuleping, 16.04.2008 laenuleping ja 01.06.2008 kirjalik kokkulepe olid näilikud tehingud. Kaevatavast lahendist ei selgu, millistele tõenditele tuginedes kohus leidis, et poolte eesmärgiks oli laenulepingu sõlmimine. Motiveerimata on kohtu seisukoht, et viidatud tehingute tegemise ajal tuleb kostja lugeda võlgniku lähikondseks.
20.Põhjendamata oli jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Pankrotihaldur muutis lubamatult hagi. Kuni hageja vahetumiseni ja hagi täpsustamiseni 25.08.2011 menetleti algse hageja nõudeid. On põhjendamatu, et kostja peaks kandma ka vastava menetluskulu, sh kulu enda õigusabile.
Vastustaja seisukoht
21.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
22.04.06.2015 määrusega peatas ringkonnakohus kostja taotlusel menetluse kuni haldusasjas nr 3-13-2009 tehtava lahendi jõustumiseni. 21.12.2016 määrusega ringkonnakohus uuendas menetluse.
23.13.01.2017 esitas kostja täiendava seisukoha, milles jääb oma varasemate väidete juurde ja leiab, et haldusasjas nr 3-13-2009 on jõustunud lahendiga tuvastatud, et 31.01.2008 ülekanne oli töötasu, seega saab ringkonnakohus ise asja lahendada ning vajalik ei ole asja uueks arutamiseks maakohtule saatmine. Ringkonnakohus leidis menetluse peatamise määruses, et käesoleva asja lahendamisel tuleb lähtuda hinnangust, mille samale vaidlusalusele õigussuhtele annab halduskohus asjas nr 3-13-2009. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Otsus tuleb tühitsada osas, milles maakohus tuvastas 31.01.2008 väljamakse alusena 16.04.2008 laenutehingu ja tuvastas selle tehingu tühisuse. Lisaks tuleb otsus tühistada osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks 01.04.2008 ja 01.06.2008 tehingud ning jaotas menetluskulud. Maakohtu otsus jääb jõusse kostjalt pankrotivarasse 319 558.24 euro ja viivise väljamõistmise osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab kehtetuks 31.01.2008 väljamakse aluseks olnud käsunduslepingu, jätab 01.04.2008, 16.04.2008 ja 01.06.2008 tehingute osas hagi rahuldamata ning jaotab uuesti menetluskulud.
25.Esmalt ei nõustu ringkonnakohus apellandi käsitlusega TMS § 197 rakendamise ebaõigsuse kohta. Viidatud säte annab pankrotihaldurile otsustusõiguse jätkata võlgniku pankroti väljakuulutamise järgselt võlausaldaja poolt juba täitemenetluses alustatud tagasivõitmise kohtumenetlust ja muuta vajadusel ka hagi, kuna pankrotihalduri nõude materiaalõiguslikud alused tulenevad esmalt PankrS-st ja nõuete rahuldamise eeldused TMS-s ja PankrS-s kattuvad vaid osaliselt. Tegemist on menetlusökonoomia põhimõtet silmas pidava sättega, et võimaldada võlausaldajate huvide kiiremat kaitset ja võlgniku vara pankrotivarasse kiiremat tagasijõudmist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega otsuse punktis 18 ega pea vajalikuks seda TsMS § 656 lõike 6 alusel korrata. Kaebusest ei nähtu, milles konkreetselt näeb kostja maksuhalduri asemel pankrotihalduri poolt asja edasi menetlemises enda huvide rikkumist. Kostja õigused ja kohustused menetlusosalisena ei sõltu sellest, kes konkreetse(te) tehingu(te) alusel saadud rahasumma tagasimaksmist temalt hageb. Hagi eesmärk jäi samaks – saada äriühingule tagasi 31.01.2008 väljaläinud rahasumma 5 000 000 miljonit krooni. Ka ei muutunud hageja vahetumisega elulised asjaolud, mille alusel tagastamist nõutakse. Hagi materiaaõigusliku aluse (osaline) muutumine olulist mõju kostjale avaldada ei saa, kuna vastavalt TsMS § 438 lõikele 1 otsustab kohus, millist õigusakti konkreetsete eluliste asjaolude alusel tuleb kohaldada.
26.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et 27.01.2010 maksuotsuses antud õiguslik hinnang 31.01.2008 tehingu iseloomule ja selle põhjenduses märgitud faktilised asjaolud ei ole tsiviilkohtumenetluses sama tehingut hindavale kohtule kohustuslikud. Samas tuleb nõustuda apellandiga, et tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lõike 1 mõttes,
mida tuleb § 442 lõike 8 ja § 232 lõike 1 kohaselt otsuses analüüsida kogumis teiste tõenditega igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Sellele tõendile toetusid nii hageja kui kostja. Kolleegium nõustub apellandi etteheitega, et maakohus rikkus viidatud TsMS-i sätteid, kui jättis analüüsimata enamuse kogutud dokumentaalsetest tõenditest ja lähtus 31.01.2008 väljamakse õigusliku sisu tuvastamisel vaid maksekorraldusse märgitud selgitusest ja 16.04.2008 kuupäeva kandvast kirjalikult lepingudokumendist.
27.Järgnevalt kõrvaldab ringkonnakohus nimetatud puuduse ja analüüsib maakohtu poolt käsitlemata tõendeid, millest nähtuvate eluliste asjaolude alusel tuleb anda õiguslik sisu 31.01.2008 väljamaksele. Tehingu tõlgendamisele kohaldub VÕS § 29, mille lõike 1 kohaselt lähtutakse tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav poolte ühine tahe. Sama sätte lõike 2 kohaselt ei või lepingu tõlgendamisel olla aluseks ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet. Sama sätte lõikest 4 tulenevalt tõlgendatakse lepingut lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaama alusel alles siis, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha.
28.Kolleegium on tõendite kogumis hindamise alusel seisukohal, et käesolevas asjas on võimalik tuvastada 31.01.2008 tehingu teinud isikute tegelik tahe. MTA 27.01.2010 ja 09.02.2008 EQ Ehitab OÜ maksuotsuste (t I kd lk 105-119, 122-138) põhjenduste kohaselt selgitas kostja 17.09.2008 Anti Õigusabi OÜ ja EQ Ehitab OÜ kontrolli käigus maksuhaldurile 31.01.2008 rahasumma äriühingu arvelt enda arvele kandmise kohta, et tegemist oli kokkuleppega EL-ga, mille kohaselt pidi kostja saama tasu selle eest, et olles Anti Õigusabi OÜ osanik ja juhatuse liige, müüs ta EQ Ehitab OÜ-le kinnistud nimelt sellistel tingimustel nagu seda tehti; et 5 000 000 krooni oli kompensatsioon EQ Ehitab OÜ osalusest ja sellega äriühingule kuuluvatest kinnistutest loobumise eest; et tema ja EL leppisid kokku, et saadud rahasumma vormistatakse esialgu laenuna, hiljem koostati selle kohta töövõtuleping, kus käsitleti seda kui tasu; et lepiti kokku, et kostjal ei ole nõudeid EL-le ega TP-le (EQ Ehitab OÜ ainuosanik 25.04.2008 kuni 12.06.2009 ja juhatuse liige 28.04.2008 kuni 03.07.2009) ning äriühingul ei ole nõudeid AP ega temaga seotud äriühingute vastu. 27.01.2010 maksuotsuse põhjendustest nähtub, et paar kuud hiljem (31.10.2008 EQ Ehitab OÜ maksuvõla sissenõudmise menetluses) muutis kostja osaliselt oma selgitusi ja rääkis, et 5 000 000 krooni oligi laen, mille tagasi maksmine pidi toimuma 15a jooksul, intressimaksed igal aastal; et hiljem leppis ta EL-ga kokku, et leiab inimese, kes ostab osaühingu ja kinnistud, peale mida kohustub äriühing maksma talle 5 000 000 krooni; et kostja leidis ostja TK kaudu; et enamus laenust läks vist Anti Õigusabi OÜ-le aja jooksul osade kaupa. Ringkonnakohtu istungil tõi kostja uuesti esile, et sai suuliste kokkulepete alusel raha selle eest, et viis juriidiliselt korrektselt läbi tehingud, millega EQ Ehitab OÜ omandas Anti Õigusabi OÜ-lt kinnistud ning miks hiljem vormistati kirjalikud lepingud, ei mäleta.Viidatud maksuotsuste põhjenduste kohaselt selgitas EL 16.09.2008 maksuhaldurile, et kostja võttis EQ Ehitab OÜ-lt laenu 5 000 000 krooni sisendkäibemaksuna tagasisaadud rahast, kuid milleks konkreetselt, ta ei tea. 22.10.2008 selgitas EL, et 31.01.2008 ülekande tegi AP ja see läks tema teada Aruküla Arenduse OÜ-le kuulunud kruntide arendamiseks; et 16.04.2008 laenuleping koostati tagantjärgi põhjusel, et 31.01.2008 ülekandesse oli märgitud laen ja oli vaja ülekannet põhjendada; et oli vaja meedet, et AP tasustada; et AP-l puudus kavatsus laenu tagasi maksta; et töövõtuleping sõlmiti selleks, et leida ettevõttele ostja ja tasuda AP-le kuulunud maatükkide eest; et lepingus märgitud töötasu oli tasu selle eest, et AP lahkub äriühingust. 27.01.2010 maksuotsuse põhjenduste kohaselt selgitas TP 24.09.2008
maksuhaldurile, et tema ei teadnud eelmiste omanike tehingutest midagi, aga talle öeldi, et AP olevat andnud viis miljonit võlgu ja kuna tema ei tahtnud võlgu olla, siis kirjutas 01.06.2008 kokkuleppele alla. Finantseksperdi arvamusest (t IV kd lk 29-46) ja 27.01.2010 maksuotsusest nähtub, et 31.01.2008 väljamakse oli äriühingu raamatupidamises kajastatud kui lühiajaline laen kostjale. Maksuotsuse kohaselt ei nähtu aga raamatupidamisest 01.04.2008 töövõtulepingust tulenevat võlgnevust ega võlgnevuste tasaarvestamist 01.06.2008 kokkuleppe alusel. Samuti nähtub raamatupidamisest, et EQ Ehitab OÜ bilansi aktivas oli „Laenude“ saldo nii seisuga 30.04.2008, 31.12.2008 kui 31.05.2009 4 865 000 krooni. Nimetatud asjaolu nähtub ka käibeandmikest (t I kd lk 142-143, 154-159, 160-166) ja bilansist (samas lk 151-152).
29.Kolleegium on seisukohal, et eeltooduga kogumis on tõendatud, et poolte, s.t EQ Ehitab OÜ EL isikus ja kostja, tahe jaanuaris 2008 oli suunatud kostjale tasu maksmisele Anti Õigusabi OÜ osanikuna ja juhatuse liikmena EQ Ehitab OÜ-le kinnistute müümise eest ning EQ Ehitab OÜ osalusest ja sellega äriühingule kuuluvatest kinnistutest loobumise eest. Seega oli tegemist õiguslikus mõttes käsunduslepinguga VÕS § 619 mõistes ja 31.01.2008 ülekantu oli tasu käsundi täitmise eest. Kuigi iseenesest ei ole välistatud juhatuse liikme ja äriühingu vahel samaaegselt ka töölepingu töölepinguseaduse mõttes sõlmimine (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-25-15, punkt 11), siis käesolevas asjas ei ole tõendatud töölepingulisele suhtele iseloomulikke omadusi (nt alluvusvahekord). Tõendamist leidnud asjaolude alusel on ilmne, et poolte vahel oli 31.01.2008 väljamakse kontekstis käsundussuhe. Et tegemist ei olnud töötasuga TLS-i mõttes, on tuvastatud ka EQ Ehitab OÜ pankrotimenetluses, kus kostja esitas 319 558.24 euro suuruse töötasunõude (t II kd lk 135-139), mille kohus jättis tsiviilasjas nr 2-11-46827 tunnustamata. Asjaolu, et poolte tahe ei olnud suunatud laenu andmisele, kinnitab mh asjaolu, et äriühingu raamatupidamisest ei nähtu 01.06.2008 järgselt mistahes tasaarvestust. Ka ei nähtu EQ Ehitab OÜ käibeandmikust klientide lõikes laenu eraisikust AP-le (t I kd lk 148, 149, 169). Kui oleks olnud 31.01.2008 tegemist laenusummaga, mille tagasinõue lõppes 01.06.2008 tasaarvestusega, oleks AP pidanud selles andmikus veel seisuga 31.05.2008 sees olema.
30.Kolleegium on seisukohal, et eelpool väljendatud järeldus pooltevahelistele õigussuhetele 31.01.2008 väljamakse teostamise alusena ei ole vastuolus haldusasjas nr 3-13-2009 jõustunud Tallinna Halduskohtu 30.03.2015 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14.09.2016 otsustes samale suhtele antud hinnanguga. Halduskohtud on käsitlenud suhet töötasuna maksuõiguse seisukohalt, kuid ei tuvastanud töölepingulist suhet TLS-i mõttes. Jõustunud lahenditest (t V kd lk 123-126, 144-149) nähtub, et sisuliselt jõuti nendes samuti järeldusele, et 31.01.2008 kostjale tehtud väljamakse oli tasu teatud töö tegemise eest, s.t tasu käsundi täitmise eest võlaõiguslikus mõttes. Kuna tõendatud ei ole käsunduslepingu sõlmimise täpne kuupäev, käsitleb kolleegium tehingut väljamakse kuupäevaga.
31.Asjakohane on maakohtu viide, et tehingu tagasivõtmise aluseid tuleb käsitleda selle tegemise ajal kehtinud PankrS-i redaktsiooni alusel. 31.01.2008 kehtinud redaktsiooni § 109 lõike 1 kohaselt tunnistas kohus tagasivõitmisel sama seaduse §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis tehti enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustas võlausaldajate huve. Kolleegium on seisukohal, et hageja esiletoodud asjaolud annavad aluse kohaldada kostja ja äriühingu vahelise käsunduslepingu tagasivõitmisele PankrS § 111 lõike 1 punkti 2 ja lõiget 3. PankrS § 111 lõike 1 punkti 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui see sõlmiti varem kui üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist, kuid viie aasta jooksul enne algatamist, kui kingisaaja
oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Sama sätte lõike 3 kohaselt võib kohus lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kasvõi osaliselt kinke iseloom. PankrS § 111 üldnormiks on § 110. Seega lisaks §-s 111 sätestatud eeldustele peab tõendamist leidma § 110 lõikest 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamine.
32.Eelpool tuvastas kolleegium, et 31.01.2008 väljamakse toimus kostja EQ Ehitab OÜ vahelise käsunduslepingu täitmiseks. Tartu Maakohtu määrusega asjas nr 2-10-31396 on tõendatud EQ Ehitab OÜ pankrotimenetluse algatamine 16.11.2010 (t II kd lk 79-84). Seega on tegemist tehinguga, mis sõlmiti 2a 10k enne käsundiandja pankrotimenetluse algatamist. Puudub vaidlus, et käsundisaaja AP oli sel ajal panktrotivõlgniku juhatuse liige ning ainuosaniku juhatuse liige ja ainuosanik. Seega oli tegemist võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lõike 2 punktide 1, 6 ja 2 kohaselt.
33.Kolleegium on seisukohal, et tõendamist leidnud eluliste asjaoludega on tuvastatav käsundustehingul kasvõi osaline kinke iseloom, sest tõendatud ei ole, et kostja soorituse (teenuse) tulemusel oleks äriühing saanud sellist majanduslikku kasu, mis oleks proportsioonis makstud tasuga. Samuti on tõendatud, et kinke iseloomuga tehinguga kahjustati EQ Ehitab OÜ võlausaldajate huve. Kolleegium põhjendab seisukohta järgmiselt. Eelpool leidis tuvastamist, et pankrotivõlgniku ja kostja tahe jaanuaris 2008 oli suunatud kostjale tasu maksmisele Anti Õigusabi OÜ osanikuna ja juhatuse liikmena võlgnikule kinnistute müümise eest ning võlgniku osalusest ja sellega omandatud kinnistutest loobumise eest. Sellesisulisest teenusest sai äriühingule tekkida kasu vaid kinnistute omandamisest, sest osanikule enda osa võõrandamise eest tasu maksmine ei saa olla äriühingule majanduslikult kasumlik. Finantseksperdi arvamusega on tuvastatud 31.01.2008 seisuga äriühingu nõrk maksevõime; võrreldes detsembrikuuga 2007 (mil toimus esimene kinnistute võõrandamine) oli negatiivne netovara oluliselt suurenenud; lühiajalisi kohustusi oli 39,1 miljonit krooni, käibevara 33,7 miljonit krooni, sh 32,6 miljonit krooni kinnistud; 5 miljoni krooni väljamaksmine mõjutas oluliselt ettevõtte likviidsust ja põhjustas sisuliselt ettevõtte maksejõuetuse (t IV kd lk 29-44). Lisaks tuvastas maksuhaldur 09.02.2010 maksuotsusega, et 27.12.2007 võõrandamistehingul puudus majanduslik sisu ja selle eesmärgiks oli suurendada EQ Ehitab OÜ sisendkäibemaksu, mistõttu oli tegemist näiliku tehinguga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-90-08 selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise ning et võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Eksperdi arvamusega on tõendatud, et 31.01.2008 ülekandega muutus ettevõte sisuliselt maksejõuetuks. Jõustunud maksuotsustega ja pankrotimenetluse materjalidega (kohtumäärus pankroti väljakuulutamise kohta, nõuete kaitsmise koosoleku protokoll, kohtulahend MTA nõude tunnustamise kohta) on tõendatud võlausaldajate olemasolu ja võlgnikul vara puudumine võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
34.Kolleegium nõustub maakohtuga, et pankrotimenetluses lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib PankrS. PankrS § 119 lõike 1 alusel tuleb kostjal tagastada EQ Ehitab OÜ pankrotivarasse 5 000 000 krooni koos viivisega. Kolleegium lähtub viivise arvestamisel maakohtu poolt aluseks võetud alguskuupäevast, sest hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Küll aga arvestab kolleegium sissenõutavaks muutunud
viivise välja ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga järgmiselt: 17.04.2008-31.12.2008 11% aastas summa 24 874.90 eurot; 01.01.2009-30.06.2009 määr 9,5% summa 15 054.26 eurot; 01.07.2009-30.06.2011 8% summa 51 129.32 eurot; 01.07.2011-31.12.2011 8,25% summa 13 290.12 eurot; 01.01.2012-31.12.2012 8% summa 25 564.66 eurot; 01.01.201314.04.2013 7,75% summa 7056.55 eurot; 15.04.2013-30.06.2013 8,75% summa 5898.69 eurot; 01.07.2013-31.12.2013 8,5% summa 13 692.85 eurot; 01.01.2014-30.06.2014 8,25% summa 13 073.43 eurot; 01.07.2014-31.12.2014 8,15% summa 13 129.03 eurot; 01.01.2015-30.06.2016 8,05% summa 38 516.37 eurot; 01.07.2016-29.06.2017 8% summa 25 459.41 eurot.
35.Kolleegium peab vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 sõnastust, Tsiviilasja materjalidest nähtub üheselt, et pankrotihaldur esitas tagasivõitmise hagi, mille tagajärjeks PankrS § 119 lõike 1 kohaselt on kostja kohustus tagastada kehtetu tehingu järgi saadu pankrotivarasse. Seega on tegemist rahasumma saamisele suunatud hagiga, mis hagi rahuldavas kohtuotsuse resolutsioonis väljendub sundtäitmist võimaldava rahasumma väljamõistmise otsustusena.
36.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada kehtivaid tehinguid. Eelpool 31.01.2008 väljamakse alustehingule õigusliku hinnangu andmiseks analüüsitud tõendite alusel ei ole tuvastatav, et AP ja EQ Ehitab OÜ vahel oleks aprillis/juunis 2008 olnud tahe sõlmida laenuleping või muu käsundusleping kui jaanuaris, ja vastastikuseid nõudeid tasaarvestada. Tõendamist leidis, et hagis esiletoodud kirjalikud lepingudokumendid olid vormistatud andmaks õiguslikku näivust 31.01.2008 väljamaksele ja selle aluseks olnud kokkulepetele. Seega on 01.04.2008, 16.04.2008 ja 01.06.2008 lepingudokumendid näilikud TsÜS § 89 lõike 1 mõttes. Neist kui tühistest tehingutest ei tulenenud pooltele algusest peale õiguslikke tagajärgi TsÜS § 84 lõike 1 kohaselt. Hagi nende tehingute kehtetuks tunnistamiseks jääb rahuldamata.
37.Vastuseks eelpool käsitlemata poolte väidetele selgitab kolleegium järgmist. Asjaolu, et pankrotihaldur ei vaielnud pankrotimenetluses vastu MTA nõudele, ei mõjuta tema õigust hageda tagasivõitmise sätete alusel. Nõuete tunnustamisega seonduvad halduri toimingud ja pankrotivara suurendamisele suunatud toimingud täidavad pankrotimenetluses erinevaid eesmärke. Isegi kui maakohus rikkus selgitamiskohustust kaebuses esiletoodud ulatuses, kinnitas apellant ringkonnakohtu istungil, et esitas maakohtus hulgaliselt tõendeid selle kohta, et saadu oli nimelt töötasu. Seega kinnitas apellant, et sai siiski tõendamiskohustust täita ega toonud esile, millised tõendid tal maakohtu rikkumise tõttu esitamata jäid. Kolleegium ei nõustu ka, et 31.01.2008 rahasumma (töö)tasuna tuvastamise korral ei saa kohus hagi rahuldada, kuna töötasu maksmise aluseks olnud kokkuleppeid ei ole hageja vaidlustanud. Pankrotihalduri hagi on suunatud 31.01.2008 tasutu pankrotivarasse tagasivõitmisele ja ta on vaidlustanud selle makse aluseks olnud tehingu(d). Selle tõttu, et kohtumenetluses leiab tõendamist, et tegemist ei olnud laenusummaga (nagu olid pooled tehingu tegemise ajal deklareerinud), vaid käsunduslepingujärgse tasuga, ei välju selle tehingu analüüs ja kehtetuks tunnistamine menetletava hagi piiridest.
38.TsMS § 442 lõike 5 ja § 445 lõike 2 alusel jätab kohus otsuse täitmist tagava abinõuna jõusse Harju Maakohtu 28.06.2010 määrusega (t I kd lk 173-175) hagi tagamise abinõuna kohaldatud blokeeringu kostjale kuuluvale Danske Bank AS-i Eesti filiaali väärtpaberikontol nr 99206026029 olevale AS-i I 643 lihtaktsiale ja AS-i Ilo 54 463 lihtaktsiale.
39.Kuna hagi ja apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, kuid olulises ulatuses saab hageja nõue rahuldatud (hagi eesmärgiks saada pankrotivarasse tagasi 31.01.2008 väljamakstud rahasumma koos viivisega), leiab kolleegium TsMS § 163 lõike 1 alusel, et menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus tuleb jätta 5% ulatuses hageja/vastustaja ja 95% ulatuses kostja/apellandi kanda. Kuna maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lõige 4). Hüvitatavate kulude rahalise suuruse määrab kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
40.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, nagu oleks maakohus pidanud nõudma pankrotihaldurilt menetlusse astumisel riigilõivu tasumist. TMS § 197 lõike 1 kohaselt läheb üle juba menetluses oleva nõude menetlemise õigus koos õigusega nõuet muuta, kuid ei toimu n-ö uue hagi esitamist ega selle menetlusse võtmise otsustamist. Seega kui esmaseks hagejaks oli isik, kes on seadusest tulenevalt vabastatud hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest, tuleb tasumata riigilõivu sissenõudmise küsimus lahendada vastavalt TsMS § 179 lõikele 1 asjas tehtavas lahendis või eraldi määruses. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb tasumata riigilõiv nõuda sisse TsMS § 190 lõike 3 alusel kostjalt. Maakohus vaidlustatud otsuses nimetatud otsustust ei teinud. Ringkonnakohus kõrvaldab puuduse. Võttes aluseks Riigikohtu juhiseid asjas nr 3-2-121-16 (punktis 17), arvestab kolleegium kostjalt väljamõistetava riigilõivu suurust maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud riigilõivumäärast. Vastavalt 19.05.2014 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lõikele 1 ja Lisale I tuli hagihinna 319 558.24 eurot puhul tasuda riigilõivu 2500 eurot. Vastavalt jaotusele tuleb kostjalt riigituludesse sisse nõuda sellest 95%, s.o 2375 eurot.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.