Tunnistada kehtetuks XxxxOÜ ja Xxxxvahel 01.06.2008 sõlmitud kokkulepe nõuete tasaarvestamise kohta.
5.Kohustada Xxxxtagastama XxxxOÜ-le (pankrotis) 319 558,24 (kolmsada üheksateist tuhat viissada viiskümmend kaheksa eurot ja 24 senti) eurot.
6.Välja mõista Xxxx viivis 161 675,86 (ükssada kuuskümmend üks tuhat kuussada seitsekümmend viis eurot ja 86 senti) eurot XxxxOÜ (pankrotis) kasuks.
7.Välja mõista Xxxx viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (319 558,24 eurolt) alates 19.05.2014 kuni põhinõude tasumiseni XxxxOÜ kasuks. Menetluskulude jaotus
2-10-30521
8.Jätta menetluskulud 100% ulatuses Xxxxkanda. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud ja menetluse käik
1.Kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 28.02.2007-16.04.2008. Hageja ainuosanikuks oli 28.02.2007-13.02.2008 XxxxOÜ, mille juhatuse liikmeks kuni 20.05.2008 ja ainuosanikuks kuni 16.05.2008 oli kostja.
2.31.01.2008 kandis hageja kostja kontole 5 000 000 krooni, so 319 558,24 eurot, märkides selgitusse „LAEN“ (I kd tl 82 ja III kd tl 14).
3.01.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus tasuma kostjale kui töövõtjale töö eest summa 5 000 000 krooni. Töövõtulepingus olid märgitud järgnevad töövõtja kohustused: 1) töövõtja kohustus leidma investori, kes oli nõus ostma hageja 100% osaluse ja müüma tellija näidatud äriühingule peale omandamist kõik hageja omandis olevad kinnistud mitte kallimalt kui 37 000 000 krooni (millele lisandus käibemaks); töövõtja kohustus tellija esindajana tegutsema objektiivselt tellija huvides, leidma ja korraldama reaalse ja usaldusväärse võimaluse eelnevas punktis nimetatud lepingute sõlmimiseks (I kd tl 85-86).
4.16.04.2008 allkirjastasid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 5 000 000 krooni. Laenulepingu kohaselt oli kostja laenusumma enne laenulepingu sõlmimist laenuandjalt kätte saanud. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 16.04.2023 (I kd tl 83-84).
5.01.06.2008 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe, mille kohaselt loobus kostja 01.04.2008 töövõtulepingust tulenevast nõudest summas 5 000 000 krooni hageja vastu ning hageja loobus 16.04.2008 laenulepingust tulenevast nõudest summas 5 000 000 krooni kostja vastu (I kd tl 87).
6.22.06.2010 esitas Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu kohtule hagi hageja ja kostja vastu eelnevalt nimetatud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu väljanõudmiseks.
7.Tartu Maakohus kuulutas 09.12.2010 määrusega tsiviilasjas 2-10-31396 välja hageja pankroti (II kd tl 79-84).
8.Täitemenetluse seadustiku (TMS) 197 lg 1 kohaselt kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot, läheb pankrotivõlausaldaja esitatud tehingu kehtetuks tunnistamise nõude menetlemise õigus üle pankrotihaldurile. Sel juhul loetakse kostjaks üksnes tehingu teine pool. 25.08.2011 teatas hageja pankrotihaldur kohtule, et soovib nõuet menetleda. Hageja nõue ja põhjendused
2-10-30521
9.Hageja palub tunnistada kehtetuks hageja ja kostja vahel 31.01.2008 (16.04.2008) sõlmitud laenuleping, hageja ja kostja vahel 01.04.2008 sõlmitud töövõtuleping, hageja ja kostja vahel 01.06.2008 sõlmitud kokkulepe, välja mõista kostjalt 319 558,25 eurot, viivis 112 313,77 eurot ja viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palub hageja tuvastada hageja ja kostja vahel 31.01.2008 (16.04.2008) sõlmitud laenulepingu tühisus ja kohustada kostjat tagastama hagejale 319 558,25 eurot (III kd tl 10-11, 15.04.2014 kohtuistungil märkis hageja, et III kd tl 10 taotluste neljandas punktis on viga ja hageja palub kostjal tagastada 319 558,25 eurot mitte 310 558,25 eurot, IV kd tl 163). Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja tugineb oma nõudes PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 4, § 111 lg 1 p 2, § 119 lg 1, ÄS § 159 lg 4, VÕS § 113 lg 1. 15.04.2014 kohtuistungil märkis hageja, et ta TMS alustele oma nõudes ei tugine (IV kd tl 163).
10.Hageja märgib, et: • 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu sõlmimise ja täitmisega kaasnes hageja vara vähenemine 5 000 000 krooni võrra, kuna hageja sai vastu tagamata ja madala likviidsusega nõudeõiguse, mille sissenõutavuse tähtaeg oli edasi lükatud ebamõistlikult pikaks ajaks; • 31.01.2008 (16.04.2008) laenuleping on tühine, kuna rikutud on äriseadustiku § 159 lg 1 p-st 4 tulenevat laenukeeldu; • 01.04.2008 töövõtulepingus kokkulepitud tasu ei vastanud hageja majanduslikule olukorrale lepingu sõlmimise seisuga; • 01.04.2008 töövõtulepingu sõlmimisel ei saanud hageja vastu samaväärset vara või teenust; • 01.04.2008 töövõtulepingu objektiks oli hageja osa müügi vahendamine, seega teenindas töövõtuleping mitte hageja huvisid, vaid hageja osaniku huvisid; • 01.06.2008 kokkuleppel oli kinke iseloom ja see kahjustas võlausaldajate huve, kuna kokkuleppega loodi olukord, kus hageja vara vähenes 5 000 000 krooni võrra; • kostja oli hageja lähikondne; • vaidlusaluste tehingutega on kostja teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve; • kostja pidi laenu andmise ajal olema teadlik, et hageja võlgneb maksuametile alusetult saadud sisendkäibemaksu 5 868 000 krooni ja kahjustab laenu andmisel võlausaldaja huve; ; • maksuhalduri poolt tuvastatud asjaolud ei ole siduvad hageja ja kostja vahelistes suhetes; • pankrotihalduril on õigus hagi muuta. Kostja vastuväited
11.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12.Kostja märgib, et: • pankrotihaldur ei saa TMS alusel esitatud hagi muuta tagasivõtmise hagiks. Tagasivõitmise hagi tulnuks esitada eraldi menetluses; • vaidlusalused tehingud on 27.01.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/6479-10 kohaselt näilikud, so tühised ja seetõttu ei saa neid kehtetuks tunnistada; • 27.01.2010 maksuotsuses nr 12.2-3/6479-10 on maksuhaldur leidnud, et 31.01.2008 kostjale tehtud väljamakse oli töötasu; • 27.01.2010 maksuotsus on kehtiv ja maksuhalduri seisukohad on siduvad käesoleva vaidluse lahendamisel; • maksuhalduril on üksteist välistavad positsioonid erinevates menetlustes ja kostjale üle kantud 5 000 000 krooni ei saa olla samal ajal laen ja töötasu;
2-10-30521 • pankrotihaldur ei vaielnud maksuhalduri nõudele võlausaldajate 2011.a septembris toiminud koosolekul vastu seoses 31.01.2008 väljamakse lugemisel töötasuks ja selle maksustamisele tööjõumaksetega; • hageja alternatiivne nõue 31.01.2008 laenulepingu tühisuse tuvastamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna maksuhaldur on tuvastanud, et tegemist oli töötasu mitte laenuga. Kohtuotsuse põhjendus
13.Kohus lahendab antud asja tulenevalt TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1 lihtsustatud kirjeldava osaga. Lihtsustatud kirjeldava osaga tehtud kohtuotsuse täiendamist ei saa mistahes asjaoludel nõuda.
14.Kohus, kuulanud ära poolte esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud neid kogumis on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
15.TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.
16.Kohus on tuvastanud ning puudub vaidlus, et kostja oli hageja juhatuse liige ajavahemikul 28.02.2007-16.04.2008. Hageja ainuosanikuks oli 28.02.2007-13.02.2008 XxxxOÜ, mille juhatuse liikmeks kuni 20.05.2008 ja ainuosanikuks kuni 16.05.2008 oli kostja. 31.01.2008 kandis hageja kostja kontole 5 000 000 krooni, so 319 558,24 eurot, märkides selgitusse „LAEN“ (I kd tl 82 ja III kd tl 14). 01.04.2008 sõlmisid hageja ja kostja töövõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus tasuma kostjale kui töövõtjale töö eest summa 5 000 000 krooni. Töövõtulepingus olid märgitud järgnevad töövõtja kohustused: 1) töövõtja kohustus leidma investori, kes oli nõus ostma hageja 100% osaluse ja müüma tellija näidatud äriühingule peale omandamist kõik hageja omandis olevad kinnistud mitte kallimalt kui 37 000 000 krooni (millele lisandus käibemaks); töövõtja kohustus tellija esindajana tegutsema objektiivselt tellija huvides, leidma ja korraldama reaalse ja usaldusväärse võimaluse eelnevas punktis nimetatud lepingute sõlmimiseks (I kd tl 85-86). 16.04.2008 allkirjastasid hageja ja kostja laenulepingu, mille kohaselt laenas hageja kostjale 5 000 000 krooni. Laenulepingu kohaselt oli kostja laenusumma enne laenulepingu sõlmimist laenuandjalt kätte saanud. Kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 16.04.2023 (I kd tl 83-84). 01.06.2008 sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe, mille kohaselt loobus kostja 01.04.2008 töövõtulepingust tulenevast nõudest summas 5 000 000 krooni hageja vastu ning hageja loobus 16.04.2008 laenulepingust tulenevast nõudest summas 5 000 000 krooni kostja vastu (I kd tl 87). 22.06.2010 esitas Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu kohtule hagi hageja ja kostja vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu väljanõudmiseks. Tartu Maakohus kuulutas 09.12.2010 määrusega tsiviilasjas 2-10-31396 välja hageja pankroti (II kd tl 79-84). TMS 197 lg 1 kohaselt kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot, läheb pankrotivõlausaldaja esitatud tehingu kehtetuks tunnistamise nõude menetlemise õigus üle pankrotihaldurile. Sel juhul loetakse kostjaks üksnes tehingu teine pool. 25.08.2011 teatas hageja pankrotihaldur kohtule, et soovib nõuet menetleda.
17.Poolte vahel on vaidlus, kas pankrotihalduril oli õigus muuta TMS alusel esitatud hagi tagasivõitmise hagiks, kas maksuhalduri poolt maksuotsustes antud hinnang vaidlusalustele
2-10-30521 tehingutele on siduv käesolevas asjas, kas 31.01.2008 väljamakse kostjale oli laen või töötasu, kas esinevad alused 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu, 01.04.2008 töövõtulepingu ja 01.06.2008 kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu tühisuse tuvastamiseks ja kas kostja kohustub hagejale tagastama 5 000 000 krooni, so 319 558,24 eurot.
18.Puudub vaidlus, et Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu esitas käesolevas asjas hagi hageja ja kostja vastu vaidlusaluste tehingute kehtetuks tunnistamiseks TMS-is sätestatud alustel ning kohtumenetluse ajal kuulutati välja hageja pankrot. Hageja nõuab tehingute kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras (PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 4 ja § 111 lg 1 p 2) ning lisaks tugineb hageja 31.01.2008 (16.04.2008) tehingu tühisusele (ÄS § 159 lg 1 p 4, TsÜS § 87). TMS § 197 lg 1 kohaselt kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot, läheb pankrotivõlausaldaja esitatud tehingu kehtetuks tunnistamise nõude menetlemise õigus üle pankrotihaldurile. Sel juhul loetakse kostjaks üksnes tehingu teine pool. Lg 2 kohaselt kui tehingu kehtetuks tunnistamise vaidlus on pankroti väljakuulutamise ajal veel kohtu menetluses, peatatakse kohtumenetlus. Pankrotihalduri avalduse alusel võib seda jätkata. Lg 3 kohaselt pankrotihaldur võib hagi muuta ning lg 4 kohaselt kui pankrotihaldur ei soovi menetlust jätkata, võib seda menetluskulude osas jätkata poole avalduse alusel. Pankrotihalduri soovimatus menetlust jätkata ei võta temalt õigust esitada tagasivõitmise hagi pankrotiseaduse kohaselt. Kohus leiab, et pankrotihaldur on käesolevas asjas hagi muutnud ning see õigus tuleneb TMS § 197 lg-st 3. Kohus ei pea menetlusökonoomia ega TsMS §-st 2 tuleneva tsiviilkohtumenetluse ülesande, so tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, huvides mõistlikuks TMS § 197 lg 4 tõlgendust, mille kohaselt oleks pankrotihaldur pidanud esitama vaidlusaluste tehingutega seotud vaidluse lahendamiseks uue hagi. Kohtu hinnangul võis pankrotihaldur hagi muuta ning tugineda oma nõudes teistele alustele.
19.Järgnevalt annab kohus hinnangu sellele, kas 27.01.2010 maksuotsuse nr 12.2-3/6479-10 seisukohad vaidlusaluste tehingute näilikkuse osas on siduvad käesoleva vaidluse lahendamisel ja kas 31.01.2008 väljamakse oli laen või töötasu. Maksu- ja Tolliamet on 27.01.2010 maksuotsuses nr 12.2-3/6479-10 leidnud, et kostjale 31.01.2008 tehtud väljamakse oli kostjale makstud töötasu ning 01.04.2008 töövõtuleping, 16.04.2008 laenuleping ja 01.06.2008 kirjalik kokkulepe olid fiktiivsed dokumendid (I kd tl 122138). Puudub vaidlus, et tegemist on kehtiva haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 kohaselt kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Riigikohus on 13.12.2004 otsuse punktis 33 leidnud järgmist: „Kolleegiumi arvates ei tulene eelnevast siiski, et haldusakt oleks tsiviilkohtumenetluses alati ja tervikuna siduv. Tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03 on Riigikohtu tsiviilkolleegium samuti asunud seisukohale, et „... Üldkohus on tsiviilkohtumenetluses siiski pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks.“ Kolleegium nõustub nimetatud seisukohaga ja märgib täiendavalt, et tsiviilkohtumenetluses võib tuvastada haldusakti kehtivust ja õiguspärasust puudutavaid asjaolusid lahendi põhjendavas osas. Haldusakt on HMS § 54 järgi õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ettekirjutuse andmise faktiliseks aluseks olnud ettekirjutuse põhjenduses märgitud faktilised asjaolud ei ole kohtule tsiviilkohtumenetluses siduvad.“ Kohus leiab, et 27.01.2010 maksuotsuses antud hinnang 31.01.2008 väljamaksele, 01.04.2008 töövõtulepingule, 16.04.2008 laenulepingule ja 01.06.2008 kokkuleppele on haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaolud, mistõttu on neil HMS § 60 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt
2-10-30521 iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. TsMS ega muu seadus ei näe ette, et maakohtule on tsiviilasja lahendamisel siduv maksuotsuses antud õiguslik hinnang tehingu iseloomule. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Lisaks on Riigikohus eelnevalt viidatud 3-2-1-141-04 otsuse punktis 33 leidnud, et haldusakti põhjenduses märgitud faktilised asjaolud ei ole tsiviilkohtumenetluses siduvad. Eeltoodud Riigikohtu seisukohta ei ole käesolevaks ajaks muudetud, mistõttu on kohtul käesoleva vaidluse lahendamisel õigus anda hinnang 31.01.2008 kostjale teostatud väljamakse, 01.04.2008, 16.04.2008 ning 01.06.2008 tehingute õiguslikule iseloomule ega ole seotud 27.01.2010 maksuotsuses nr 12.2-3/6479-10 antud hinnangutega. Kohus leiab, et kostjale 31.01.2008 teostatud väljamakse oli hageja poolt kostjale antud laen, mille kohta vormistati 16.04.2008 kirjalik laenuleping (I kd tl 84). 31.01.2008 ülekande selgitusse on märgitud „LAEN“ (I kd tl 82, III kd tl 14). Seega on ülekande selgitusse märgitud hageja selge tahteavaldus kanda 5 000 000 krooni kostjale üle laenuna ning selle kohta on vormistatud hiljem kirjalik laenuleping. Arusaamatuks jääb, miks oleks hageja pidanud märkima 5 000 000 kostjale ülekande tegemisel makseselgitusse „LAEN“, kui tegemist oli tegelikkuses töötasuga. Sõnal laen on kindel õiguslik tähendus. Kostja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, peale Maksu- ja Tolliameti otsuste, mis tõendaks, et 31.01.2008 ülekande näol oli tegemist kostjale juhatuse liikmena makstud töötasuna. Nagu kohus eelnevalt märkis ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Pooled ei ole kokku leppinud selles, et 31.01.2008 ülekandele õigusliku hinnangu andmisel oleks pooltele siduv maksuotsustes väljendatud seisukohad. Hageja on kohtumenetluse kestel läbivalt nimetanud 31.01.2008 ülekannet laenuks. Asjaolu, et hageja pankrotihaldur ei vaielnud 2011.a septembris toimunud võlausaldajate üldkoosolekul maksuhalduri nõuetele vastu (II kd tl 135-139), ei tähenda, et hageja nõustus sellega, et tegemist oli töötasuga, mida tuleks maksustada tööjõu maksetega. Töölepingu seadus § 1 lg 5 välistab nimetatud seaduse kohaldamise äriühingu juhtorgani liikme (kelleks on ka juhatuse liige) suhetele juriidilise isikuga (näiteks osaühinguga). Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05 asunud seisukohale, et juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on olemuslikult lepingusarnane võlaõiguslik suhe, olles oma olemuselt lähedane käsunduslepingule, kus pooled lepivad kokku teatud ülesannete täitmises teatud aja jooksul ning millele on vastavalt kohaldatavad võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivad sätted. Juhatuse liikme ja äriühingu suhteid reguleerivate lepingute sõlmimisel, täitmisel ja lõpetamisel tuleks seega järgida võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätteid. Kostja ei ole esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud käsunduslepingut või muud kokkulepet, millest nähtuks kostjale töötasu 5 000 000 krooni maksmise kohustus. Kostja ei ole vastava kokkuleppe olemasolule ka tuginenud. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, millise samaväärse vastusoorituse eest oli kostjale töötasu maksmine 5 000 000 krooni ulatuses ette nähtud. Kohtu hinnangul on asja materjalide pinnalt järeldatav, et kostja on hakanud tuginema 31.01.2008 ülekandele kui töötasule nendel motiividel, et välistada käesolevas asjas õiguslikult hagi rahuldamist. Kostja ei ole toonud muid põhjendusi ega tõendeid selle kohta, miks nimetatud ülekanne oli töötasu. Eeltoodust tulenevalt oli kohtu hinnangul 31.01.2008 ülekanne summas 5 000 000 krooni kostjale antud laen, mille kohta vormistati 16.04.2008 kirjalik laenuleping ning tegemist ei olnud näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõistes. Kostja ei ole esitanud põhjendusi ega tõendeid (va Maksu- ja Tolliameti maksuotsused), millest nähtuks, et 01.04.2008 töövõtuleping ja 01.06.2008 kokkulepe oleksid näilikud tehingud.
20.Hageja on palunud PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 4 alusel tunnistada kehtetuks 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu või alternatiivselt tuvastada laenulepingu tühisus ÄS § 159 lg 1 p 4
2-10-30521 alusel ja kohustada kostjat tagastama hagejale laenulepingu alusel saadu, so 5 000 000 ehk 319 558,24 eurot. TsMS § 370 lg 2 kohaselt hagis võib esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Riigikohus on 17.12.2009 otsuse punktis 12 märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava nõudeta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista (vt lisaks Riigikohtu 25.02.2009 otsus nr 3-2-1-122-08 p 19). Kuigi kohus peaks esmalt andma hinnangu hageja poolt esitatud laenulepingu kehtetuks tunnistamise nõudele ja selle rahuldamata jätmisel hageja alternatiivsele nõudele, tuleb kohtu hinnangul anda käesoleval juhul esmalt hinnang alternatiivsele nõudele, kuna kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista ning tehingu kehtetuks tunnistamise eelduseks on see, et tehing ei ole tühine. ÄS § 159 lg 1 p 4 kohaselt äriühing ei või anda laenu oma juhatuse liikmele. ÄS § 159 lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi 1. lõikes sätestatut rikkuv tehing on tühine. TsÜS § 87 kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Puudub vaidlus ning see nähtub ka äriregistrist, et kostja oli nii laenu ülekandmise ajal, so 31.01.2008 kui ka kirjaliku laenulepingu sõlmimise ajal, so 16.04.2008 hageja juhatuse liige. Seega tulenevalt ÄS § 159 lg 1 p-st 4 ja lg-st 3 ning TsÜS §-st 87 tuvastab kohus 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingu tühisuse. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetu rikastumise sätted on sätestatud VÕS 52. peatükis. VÕS § 1027 kohaselt isik peab 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega VÕS § 1028 kohaselt peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) võlgnik peab olema rikastunud võlausaldaja arvel; 2) rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu ja 3) võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus, mis avaldub selles, et kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et kostja on rikastunud hageja arvel 5 000 000 krooni, so 319 558,24 euro võrra hageja soorituse, so raha ülekandmise kaudu. Kuna kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel sõlmitud 31.01.2008 (16.04.2008) laenuleping oli tühine, siis puudus sooritusel õiguslik alus, so kohustust ei tekkinud. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul VÕS § 1028 lg-s 2 sätestatud aluseid, mis välistaks saadu tagasinõudmise ning kostja ei ole sellele ka tuginenud. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes TsÜS § 84 lg-st 1 ja VÕS § 1028 lg-st 2 kohustub kostja tagastama hagejale alusetult saadud 5 000 000 krooni, so 319 558,24 eurot.
21.Hageja on palunud PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 4 alusel tunnistada kehtetuks 01.04.2008 töövõtulepingu, mille kohaselt hageja kohustus tasuma kostjale kui töövõtjale töö eest summa 5 000 000 krooni. Töövõtulepingus olid märgitud järgnevad töövõtja kohustused: 1) töövõtja kohustus leidma investori, kes oli nõus ostma hageja 100% osaluse ja müüma tellija näidatud äriühingule peale omandamist kõik hageja omandis olevad kinnistud mitte kallimalt kui 37 000 000 krooni (millele lisandus käibemaks); töövõtja kohustus tellija esindajana tegutsema objektiivselt tellija huvides, leidma ja korraldama reaalse ja usaldusväärse võimaluse eelnevas punktis nimetatud lepingute sõlmimiseks (I kd tl 85-86). Riigikohus on 22.02.2012 otsuses 3-2-1-163-11 märkinud, et tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu 13.10.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-21-80-06, p 14; 03.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10). Seega kohaldab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS sätteid.
2-10-30521 01.04.2008 kehtinud PankrS § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seega peab PankrS § 110 lg 1 p 4 alusel tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamiseks esinema järgmised eeldused: 1) tehing tehti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist 2) võlgnik kahjustas teadlikult võlausaldaja huve 3) tehingu teine pool oli lähikondne 4) lähikondne teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teadlikult võlausaldaja huve. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt algatati hageja pankrotimenetlus 16.11.2010 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-10-31396. Seega 01.04.2008 töövõtuleping on sõlmitud 2 aastat ja 7 kuud enne hageja pankrotimenetluse algatamist. 01.04.2008 töövõtulepingu on hageja nimel sõlminud Xxxx, kes oli äriregistrist nähtuvalt hageja juhatuse liige alates 28.02.2007 kuni 28.04.2008 ja osanik alates 13.02.2008 kuni 25.04.2008. Töövõtja poolt on lepingu sõlminud kostja, kes oli töövõtulepingu sõlmimise ajal samuti hageja juhatuse liige. Seega on sisuliselt hageja üks juhatuse liige tellinud töövõtu teiselt juhatuse liikmelt leidmaks ostja hageja 100%-lisele osalusele ja kinnistutele (I kd tl 85-86). Hageja kinnistud müüdi 2008.a aprillis XxxxOÜ-le (III kd tl 19-38), mille juhatuse liige alates 16.04.2008 ja osanik alates 27.02.2008 oli Xxxx. Seega otsis hageja juhatuse liige Xxxxteise hageja juhatuse liikme, so kostja kaudu ostja hageja kinnistutele ja leidis kostja kaasabil 5 000 000 kroonise tasuga ostja, kelleks oli Xxxxle kuuluv äriühing XxxxOÜ. Töövõtulepingu sõlmimise seisuga 01.04.2008 oli hageja rahaliste vahendite jääk 33 831,18 krooni, so 2 162,21 eurot (III kd tl 17). Seega pidi hageja juhatuse liikmetele olema üheselt selge, et olemasolevad rahalised vahendid ei võimalda tegelikkuses töövõtulepingut täita. Lisaks olid töövõtulepingus sätestatud töövõtja, so kostja kohustused ebaharilikud ja vastuolus hageja majanduslike huvidega. Mõistlikuks ja äriühingu majanduslikke huvisid teenivaks ei saa pidada olukorda, kus äriühing peab kandma märkimisväärseid kulutusi põhjusel, et osanik soovib oma osa võõrandada. 01.04.2008 töövõtulepinguga ettenähtud tasu maksmise kohustuse võtmise tagajärjel pidi hageja vara vähenema 5 000 000 krooni võrra, saamata vastu samaväärset vara või teenust. Et tegemist oli ebamõistliku ja põhjendamatu tasuga, on leitud ka käesolevas asjas teostatud finantsekspertiisi raames koostatud eksperthinnangus (IV kd tl 29-44, 49). Maksu- ja Tolliamet kandis 31.01.2008 hagejale tagasi sisendkäibemaksu summas 5 812 103 krooni seoses 27.12.2007 hageja ja XxxxOÜ vahel sõlmitud ostu-müügitehinguga (III kd tl 13). Tehingu ajal oli kostja XxxxOÜ juhatuse liige ja osanik. Maksu- ja Tolliameti 09.02.2010 maksuotsusega tuvastati, et hageja ja XxxxOÜ vaheline kinnistute 27.12.2007 ostu-müügi tehing oli fiktiivne, ei omanud majanduslikku sisu ning oli tehtud eesmärgiga suurendada hageja sisendkäibemaksu summas 5 868 000 eurot. Nimetatud maksuotsusega määras maksuhaldur hagejale käibemaksu tasumise summas 5 868 000 krooni (I kd tl 105-121). Vastav maksuotsus on kehtiv. Asjaolust, et 27.12.2007 ostu-müügitehing oli näilik, pidid hageja juhatuse liikmed olema teadlikud juba ostu-müügitehingu sõlmimise ajal, mitte 09.02.2010 maksuotsuse väljastamise ajal. Eeldatakse, et iga makskohustuslane peab olema teadlik sellest, et teatud õiguslike toimingute tegemisega (nt vara võõrandamisega, teenuste osutamisega, juhatuse liikmele väljamakse tegemisega jne) kaasneb maksukohuste tekkimine. Kui maksukohustuslane rikub oma deklareerimise kohustust või esitab maksudeklaratsioonides valeandmeid, määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma haldusaktiga. Riigikohus on 02.06.2008 otsuse 32-1-39-08 punktis 12 leidnud, et konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Seega olukorras, kus hagejal oli 01.04.2008
2-10-30521 töövõtulepingu sõlmimise ajal arvel 2 162,21 eurot ning hageja sõlmis endale samaväärset hüve või teenust vastu saamata tehingu, mille tulemusel hageja vara vähenes 5 000 000 krooni, so 319 558,24 eurot ning hageja oli 31.01.2008 kandnud laenuna täiendavalt hageja juhatuse liikmele 5 000 000 krooni, pidi hageja juhatuse liikmetele olema selge, et hageja ei ole suuteline tagastama maksuhaldurile ebaõigesti tagastatud sisendkäibemaksu summas 5 868 000 krooni. Järelikult kahjustasid hageja juhatuse liikmed teadlikult 01.04.2008 töövõtulepingu sõlmimisel võlausaldaja, so maksuhalduri huve. 01.04.2008 tehingu teine pool oli kostja, kes oli tehingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige. PankrS § 117 lg 2 p 1 kohaselt juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed on juriidilise isiku juhtorgani liige. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Seega tehingu teine pool, so kostja teadis, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja huve. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul täidetud PankrS § 110 lg 1 p-s 4 sätestatud eeldused 01.04.2008 kehtetuks tunnistamiseks. Kohus rahuldab hageja nõude ja tunnistab 01.04.2008 töövõtulepingu kehtetuks.
22.Hageja on palunud PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tunnistada kehtetuks 01.06.2008 kokkulepe (I kd tl 87), millega hageja ja kostja tasaarvestasid 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingust ja 01.04.2008 töövõtulepingust tulenevad nõuded. PankrS § 111 lg 1 p 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui kinkeleping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Lg 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 111 lg 3 kohaselt kohus võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Kohus leiab, et 01.06.2008 kokkuleppel oli kinke iseloom. Sisuliselt loobus hageja nimetatud tehinguga kostjale 31.01.2008 kantud laenu tagasimaksmise nõudest. Vastav tehing sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Käesolevas asjas läbi viidud finantsekspertiisi tulemusel koostatud eksperthinnangus on ekspert asunud seisukohale, et 01.06.2008 tasaarvestus ei olnud hageja jaoks kasulik, kuna 01.04.2008 töövõtuleping oli sõlmitud ebamõistlikel, st ettevõtte suurust, finantsseisundit ja turupraktikat mittearvestavatel asjaoludel. Lisaks oli töövõtulepingu tegelik kulu (palgakulu koos maksudega) ettevõtte jaoks ca 8,8 miljonit krooni, aga tasaarvestatud nõue 5 miljonit krooni ja seetõttu oli kõnealune tasaarvestus ettevõttele kahjulik (IV kd tl 45). Lisaks on ekspert leidnud, et 31.01.2008 laenu ülekandmine summas 5 000 000 krooni põhjustas ettevõtte maksejõuetuse ehk hageja ei omanud piisavalt vara oma kohustuste täitmiseks (IV kd tl 35). Hageja kontol oli kokkuleppe sõlmimise kuupäeva seisuga, so 01.06.2008 arvel 3,44 eurot (III kd tl 18). Seega sisuliselt kui hageja loobus 01.06.2008 kokkuleppe tulemusena 31.01.2008 (16.04.2008) laenulepingust tulenevast nõudest kostja vastu, võib järeldada, et hageja muutus selle tehingu tagajärjel maksejõuetuks. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. 01.06.2008 kokkuleppe puhul oli kingi saajaks kostja, kes nimetatud tehingu sõlmimisel ei olnud enam hageja juhatuse liige. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kohus leiab, et käesolevas olukorras on põhjendatud lugeda kostja 01.06.2008 kokkuleppe sõlmimise ajal hageja lähikondseks, kui hageja endise juhatuse liikme. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused 01.06.2008 kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks, mistõttu tunnistab kohus 01.06.2008 kokkuleppe kehtetuks.
2-10-30521
23.Kuni 14.04.2013 kehtinud VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates 15.04.2013 on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud protsendimäär kaheksa protsenti aastas. Hageja palub lisaks kostjalt välja mõista viivis seisuga 13.03.2012 summas 112 313,77 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 14.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist alates 31.01.2008 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära alusel kuni 13.03.2012 viivist summas 1 757 328,77 krooni, so 112 313,78 eurot (III kd tl 39). Riigikohus on 16.06.2008 otsuse 3-2-1-54-08 punktis 10 leidnud, et kuigi alusetu rikastumise sätetes (VÕS 52. ptk) ei nähta ette viivise maksmise kohustust, ei tähenda see, et alusetu rikastumise korral ei tuleks kohaldada VÕS § 113. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev kohustus), siis tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (VÕS § 82 lg 3) möödumist (s.o mõistlik aeg pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust). Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest. Alusetu rikastumise võlasuhe tekib alusetu rikastumise ajast. VÕS § 1028 lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi saama teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest. Seega käesoleval juhul tekkis alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe laenulepingu täitmise hetkest, so 31.01.2008 kui hageja kandis kostja kontole 5 000 000 krooni, so 319 558,24 eurot. Kohus leiab, et kostja pidi hiljemalt kirjaliku laenulepingu sõlmimise ajal, so 16.04.2008 olema teadlik sellest, et tegemist on tühise tehinguga, kuna rikutakse ÄS § 159 lg 1 p-s 4 sätestatud laenukeeldu. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus arvestada kostja poolt alusetult saadud summalt viivist alates 17.04.2008. Hageja on arvestanud ajavahemikul 31.01.2008-30.06.2008 viivist summas 227 534,25 krooni, so 14 542,09 eurot (III kd tl 39). Seega hageja on arvestanud õigustamatult viivist alates 31.01.2008. Ajavahemikul 01.01.2008-30.06.2008 oli seadusjärgne viivisemäär vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja § 94 lg-le 1 aastas 11%. Seega ühe päeva viivis summalt 5 000 000 krooni oli 1 506,85 krooni. Hageja on arvestanud 31.01.2008-30.06.2008 viivist 151 päeva eest summas 227 534,25 krooni, kuid oli õigustatud arvestama viivist 17.04.2008-30.06.2008, so 74 päeva eest summas 111 506,90 krooni, so 7 126,59 eurot. Ülejäänud perioodi eest, so 01.07.2008-13.03.2012 on hageja arvestanud viivist õigustatult kokku summas 1 529 794,51 krooni, so 97 771,69 eurot. Seega kuulub kostjalt seisuga 13.03.2012 väljamõistmisele viivis summas 104 898,28 eurot, so 7 126,59+97 771,69. TsMS § 367 viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivised alates 14.03.2012 kuni põhinõude tasumiseni. Ajavahemikul 14.03.2012 kuni 31.12.2012 oli vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 ja VÕS § 94 lg-le 1 seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, ajavahemikul 01.01.2013-14.04.2013 oli see 7,75% aastas, ajavahemikul 15.04.2013-30.06.2013 oli see 8,75% aastas, ajavahemikul 01.07.2013-31.12.2013
2-10-30521 oli seadusjärgne viivisemäär 8,50% aastas ja alates 01.01.2014 on seadusjärgne viivisemäär 8,25% aastas. Seega lisandub viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 56 777,58 eurot, so 8/365/100x319558,24x292+7,75/365/100x319558,24x103+8,75/365/100x319558,24x76+8,5/365/1 00x319558,24x183+8,25/365/100x319558,24x137. Seega kuulub kostjalt kohtuotsuse tegemise päeva seisuga väljamõistmisele viivis 161 675,86 eurot, so 104 898,28+56 777,58 ning edasi viivis põhinõudelt 319 558,24 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 19.05.2014 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud
24.Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 jätab kohus hageja menetluskulud 100% ulatuses kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest
/allkirjastatud digitaalselt/ Maire Lukk Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.