Muud › Muud hagiasjad

Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.09.2003.a. laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale 11 200 krooni laenu. Laenusumma anti üle sularahas laenulepingu sõlmimisel. Kostja laenu kokkulepitud tähtajal so hiljemalt 12.11.2003.a. ei tagastanud. Vastavalt laenulepingu punktile 1.2 kohustus kostja tasuma laenult intressi 100 krooni päevas ja punktile 1.3 viivist 0,5 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja esindaja on kostjale korduvalt saatnud võla tasumise nõudeid. Kostja pole võlgnevust tasunud ega esitanud ka omapoolseid ettepanekuid võla tasumiseks. Hagi esitamisel arvestas hageja intressi ajavahemiku eest 12.11.2003.a. kuni 14.09.2006.a. s.o 1082 päeva eest summas 108 200 krooni, kuid nõudis kostjalt lisaks põhivõlale 11 200 krooni intressivõla 60 000 krooni ulatuses väljamõistmist. Kohtumenetluse käigus ( 14.mail 2007.a. kohtuistungil) loobus hageja intressi nõudmisest ja palus kostjalt välja mõista lisaks 11 200 krooni suurusele põhivõlale viivise 60 000 krooni, kuigi arvestatuna ajavahemiku eest 12.11.2003.a. kuni 14.05.2007.a. on viivis tegelikult suurem. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista kokku 71 200 krooni, jättes menetluskulud täielikult kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja tunnistab hageja nõuet osaliselt. Kostja väitel tegelik hagejalt saadud laenusumma oli 3000 krooni. Kuigi eelmenetluse väitis kostja, et võttis 12.09.2003.a. hagejalt laenu kasiinos, kinnitas kostja 14.05.2007.a. kohtuistungil, et laenu võtmine toimus kuni paar kuud varem kasiinos mängimise käigus, kuid laenuleping vormistati kirjalikult 12.09.2003.a. Kostja kinnitab, et sõlmis hagejaga tõepoolest kirjaliku laenulepingu 11 200 krooni kohta, kuid selle lepingu sõlmimise tingimused ei olnud ausad ja heade kommetega kooskõlas. Hageja poolt kostjalt 71 200 krooni nõudmine on ilmselgelt pahatahtlik ning esitatud eesmärgiga alusetult rikastuda. Tegemist on liigkasu võtmise eesmärgil sõlmitud lepinguga, mis pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja andis kostjale kasiinos mängimiseks kaenu, kui viimane oli ebakaines olekus. Eelmenetluse käigus esitatud väitest, et hagejal oli samas koheselt olemas kirjalik laenuleping, kostja kohtuistungil loobus. Kuid kostja jäi seisukohale, et hageja kasutas ära kostja kogenematust, rasket olukorda ja hetkelist ebaratsionaalset seisundit. Hageja oli teadlik kostja raskest majanduslikust olukorrast ( perekonna purunemine, alkoholsõltuvus, mängusõltuvus). Kostja kirjutas laenulepingule alla, et saaks mõneks ajaks hagejast lahti. Kostja leiab, et laenuleping on tühine TsÜS § 97 kohaselt, sest on sõlmitud isiku rasket olukorda, kogenematust, sõltuvussuhet ära kasutades ning eesmärgiga alusetult rikastuda. Peale selle leiab kostja, et kuna laenulepingus märgitud summa ei vasta tegelikkusele ja on liigkasuvõtjalik, et on see tühine ka TsÜS § 86 kohaselt kui heade kommetega vastuolus olev leping. Kostja võtab omaks, et 3 000 krooni on tema poolt hagejale tagastamata ja on nõus selle summa tagastama. Kostja on nõus ka teatud viivise lisandumisega laenusummale, kuid mitte hageja nõutud suuruses. Kostja leiab, et kui viivise suurus ületab põhivõlgnevuse juba mitmekordselt, läheb sellise viivise nõudmine vastuollu hea usu põhimõttega. Kostja palub viivist vastavalt VÕS §-le 113 lg 8 ja §-le 162 alandada. Lähtudes põhivõla suurusest 3000 krooni on kostja nõus viivist maksma kuni 7000 krooni ulatuses. Juhul kui kohus loeb laenusummaks siiski 11200 krooni, on kostja nõus viivist maksma kuni 5000 krooni ulatuses. Ka leiab kostja, et hageja ei ole kostja käitumise tõttu kannatanud. Ei saa pidada mõistlikuks, et 3 000 krooni õigeaegse tasumata jätmisega tekkis 71 200 krooni ulatuses kahju. Hageja sellekohased väited, et ta on mingeid kulutusi võla sissenõudmisega kandnud, on paljasõnalised ja tõendamata. Ka leiab kostja, et hageja poolt nõutava summa tasumine viiks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda ning oleks kostjat ebamõistlikult koormav.

2 (8)

Kostja on ka käesoleval ajal raskes majanduslikus olukorras – elatub juhutöödest ja peab tasuma pangalaene. Kuigi eelmenetluse käigus kostja väitis, et pole hageja esindaja võlateatisi pole kätte saanud, kinnitas kostja kohtuistungil, et sai paar võlateatist siiski kätte. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Laenulepingust nähtuvalt ( koopia tl 35-37) laenas kostja 12.09.2003.a. hagejalt 11 200 krooni tagasimaksmise tähtajaga 12.11.2003.a. ( laenulepingu p 1.1). Laenulepingu punkti 1.2 kohaselt pidi laenusaaja maksma laenuandjale intressi arvestusega 100 krooni päevas alates laenusumma laenusaajale üleandmisele järgnevast päevast kuni laenu täieliku tagasimaksmiseni. Peale selle on pooled laenulepingu punktis 1.3 kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja intressi kooskõlas lepinguga, peab laenusaaja tasuma laenuandjale viivist 0,5 % tasumata summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kostja ei ole ka sisuliselt vaidlustanud, et on 12.09.2003.a. eespoolkirjeldatud tingimustele vastava laenulepingu sõlminud ja sellele ka alla kirjutanud. Kuid kostja põhilise vastuväite kohaselt oli tegelik hagejalt laenatud rahasumma 3000 krooni, mitte lepingus näidatud 11200 krooni. Kohtu arvates on selline kostja vastuväide paljasõnaline ega lükka ümber kirjalikus laenulepingus toodut. Hageja ei ole kostja väidet kinnitanud. Laenulepingu lõpuosas on kostja oma allkirjaga kinnitanud, et on raha 11200 krooni kätte saanud. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit ümber lükkamaks seda, et summa laenulepingus ei vasta tegelikkusele. Kostja on ka oma kirjalikus vastuses möönnud, et tal ei ole võimalik seda millegagi tõendada ( tl 43). Samas toodud kostja väide selle kohta, et laen anti üle sularahas ilma kirjaliku kokkuleppeta, on väär. Hageja esitatud 12.09.2003.a. laenuleping ongi poolte kirjalik kokkulepe ja selles on kostja kinnitanud 11 200 krooni saamist. Kas raha üleandmine toimus 12.09.2006.a. või enne seda, pole kohtul kostja ebajärjekindlate selgituste tõttu olnud võimalik täpselt tuvastada. Hageja kinnitusel toimus raha üleandmine lepingu sõlmimisel hageja elu- või töökohas. Kostja on eelmenetluses väitnud, et raha üleandmine ja lepingu sõlmimine toimus ühel ajal ja seda kasiinos. Kohtuistungil kostja kinnitas, et raha 3000 krooni oli eelnevalt üle antud kasiinos ja lepingu vormistamine toimus hiljem hageja töökohas. Kohtu hinnangul asja otsustamise seisukohalt pole ka määravat tähtsust, kus ja millal hageja kostjale raha üle andis. Laenu saamist summas 11 200 krooni on kostja kinnitanud oma allkirjaga laenulepingus ja kohtumenetluse käigus pole vastupidine ( et laenusumma oleks olnud väiksem) tõendamist leidnud. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte laenuleping oleks TsÜS § 86 mõttes tühine kui heade kommetega vastuolus olev tehing. Kostja väite kohaselt on leping heade kommetega vastuolus, kuna ei kajasta tegelikku laenusummat ja on liigkasuvõtjaliku iseloomuga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.10.2002.a. otsuses asjas 3-2-1-80-02 on märgitud: „Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Õiguskord ei taga selliste tehingute kehtivust ja näeb TsÜS § 66 lg 5 kohaselt ette kohustuse tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks. Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 Kohus tunnistab TsÜS § 74 alusel tehingu kehtetuks, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja et ta oli sunnitud sellise tehingu tegema raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Kuna TsÜS § 74 nõuab kolme koosseisulise elemendi üheaegsust, ei piisa laenulepingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks lugemiseks üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel

3 (8)

ja selle ärakasutamine.“ Maakohtu arvates on eeltoodud seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas, kus tehing on tehtud võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. Nagu kohus eespool tuvastas, on pole kostja väide lepingusse märgitud summa tegelikkusele mittevastavusest millegagi tõendatud. Seega puudub alus lugeda tehingut tühiseks üksnes seetõttu, et lepingusse märgitud summa ei ole õige. Kostja väited tehingu tegemisest raskete asjaolude ärakasutamise tõttu ei anna kohtu arvates samuti alust lugeda tehingut tühistatuks. Hageja leiab, et kostjal puudub alus tehingu tühistamiseks, samuti pole kostja kinni pidanud tühistamise korrast ja tähtajast. Kohus nõustub hageja sellise seisukohaga. Kostja, erinevalt küll eelmenetluse käigus väidetust, kohtus kinnitas, et kirjaliku laenulepingu sõlmimise ajal so 12.09.2003.a. ei olnud ta alkoholi tarvitanud ja lepingu allakirjutamine ei toimunud kasiinos mängimise käigus. Kostja poolt esile toodud asjaolud ( raske perekondlik olukord, alkohol- ja mängusõltuvus) ei ole kohtu hinnangul küll sellisteks rasketeks asjaoludeks, mis võiks antud juhul olla aluseks tehingu tühistamisele VÕS § 97 alusel. Kui isegi lähtuda kostja väitest, et ta oli hagejalt 3000 krooni saanud juba kuni paar kuud varem ja 12.09.2003.a. toimus üksnes laenulepingu kirjalik vormistamine, siis kohtu hinnangul ei saanud mängusõltuvus ega alkoholsõltuvus lepingu allkirjastamise ajal küll kuidagi kostjat mõjutada, sest ta ei olnud sellel hetkel ei alkoholijoobes ega kasiinos mängimas. Kostja on ka ise kohtule kinnitanud, et ta tahtis hagejast sel hetkel lihtsalt lahti saada. Väidetav raske perekondlik olukord ( kostja väitel lahkuminek elukaaslasest) ei ole kohtu hinnangul kuidagi seoses vaidlusaluse tehingu tegemisega. Peale selle ei ole kostja kinni pidanud tehingu tühistamise korrast ega tähtaegadest, millised on sätestatud TsÜS §-des 98 ja 99. VÕS § 98 lg 1 kohaselt tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kostja kohtus kinnitas, et enne kohtumenetluse algust ta sellist avaldust K. I. teinud ei ole. Kostja palus lugeda tehingu tühistamise avalduseks tema kohtusse esitatud vastust hagile. Kostja on tõesti juba oma esimeses vastuses hagile ( kohtule saabunud 13.02.2007.a.) esile toonud TsÜS §-de 86 ja 97 kohaldamisele viitavaid asjaolusid. Isegi kui lugeda kostja vastuses toodut tühistamise avalduseks, oli selle avalduse esitamise ajaks möödunud nii TsÜS §-s 99 lg 1 p 1 kui isegi TsÜS §-s 99 lg 2 nimetatud tähtaeg. TsÜS § 99 lg 1 p 1 kohaselt võib tehingu raskete asjaolude ärakasutamise korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. VÕS § 99 lg 2 kohaselt hoolimata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Kui tehingu tühistamise aluseks on ähvardus või vägivald, pikeneb käesolevas lõikes sätestatud tähtaeg kümne aastani. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaks tehingu tegemisele ähvarduse või vägivalla mõjul. Tulenevalt VÕS §-st 396 lg 1 laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus leiab, et 12.09.2003.a. laenulepinguga on tõendatud, et kostja on hagejalt saanud 11 200 krooni laenu. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et laen ( sh ka isegi kostja poolt õigeksvõetud 3000 krooni ulatuses) on hagejale käesoleva ajani tagastamata. Kostja omaksvõtuga loeb kohus tõendatuks, et laen on hagejale tagastamata. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS §-s 108 lg 1 on

4 (8)

sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna on kostja rikkunud laenulepingust tulenevat kohustust laen poolte kokkulepitud tähtajaks so 12.11.2003.a. tagastada, tuleb tagastamata laenu katteks 11 200 krooni kostjalt hageja kasuks VÕS §-de 396 lg 1, 76 lg 1, 108 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista. Pooled olid laenulepingus kokku leppinud kostja nii intressi kui viivise maksmise kohustuses ( laenulepingu punktid 1.2 ja 1.3). Kuigi hagiavalduses nõudis hageja üksnes laenulepingu punktist 1.2 tuleneva intressi tasumist, muutis hageja 14.05.2007.a. kohtuistungil oma kõrvalnõude intressi asemel viivise nõudeks ja esitas uue võlaarvestuse, mille kohaselt ajavahemiku 13.11.2003.a. kuni 14.05.2007.a. eest on arvestuslik viivis 70 616 krooni. Kuigi võlaarvestuses on näidatud maksetähtajaks 13.09.2003.a. ja viivitatud päevadeks 1321 krooni, tuleneb viivise summast 70 616 krooni, et hageja on viivist arvestanud tegelikule maksetähtpäevale järgnevast päevast so 13.11.2003.a. 1261 päeva eest ( 11 200 x 0,005 x 1261 = 70616). Oma seisukohta selles, kas laenulepingu punktis 1.3 märgitud viivise määr 0,5 % on ülemäära suur või mitte, kostja kohtuistungil avaldada ei osanud. Samas oli kostja siiski seisukohal, et hageja poolt nõutav viivis 60 000 krooni ulatuses on ülemäära suur ja palus seda vähendada. Kohus leiab, et kuna kostja laenu lepingus ettenähtud tähtajaks so 12.11.2003.a. ei tagastanud, on hageja poolt alates 13.11.2003.a. kuni 14.05.2007.a. so 1261 päeva eest viivise arvestamine 0,5 % tasumata summast päevas so viivisena kokku 70 616 krooni iseenesest põhjendatud ja kooskõlas VÕS §-ga 113 lg 1 ja pooltevahelise laenulepingu punktiga 1.3. VÕS § 113 lg 1 kuni 27.12.2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja võlgnikult, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, nõuda viivitusintressi (viivis) kuni käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud suuruseni. Kui lepinguga on ette nähtud suurema intressi maksmine, kui on sätestatud käesoleva seaduse §-s 94, võib nõuda ka sama suurt viivist. VÕS §-s 94 lg 1 kuni 27.12.2003.a. kehtinud redaktsioonis oli sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕSRakS § 14 kohaselt kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga loeti võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 nimetatud intressimääraks 7% aastas, kui ei ole kokku lepitud teistsuguses intressimääras. VÕS § 113 lg 1 alates 27.12.2003.a. kuni 01.01.2006.a. kehtinud redaktsiooni kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 alates 27.12.2003.a. kuni käesoleva ajani kehtivas redaktsioonis on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 käesoleval ajal kehtivas kolmandas lauses on sätestatud, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

5 (8)

Seega nii 12.09.2003.a. lepingu sõlmimise ajal kui hiljem on VÕS §-des 94 lg 1 ja 113 lg 1 sätestatu lubanud nii intressis kui viivitusintressis (viivises) pooltel kokku leppida. Üksnes tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS §-s 415 lg 1 sätestatud piirangud viivise nõudmiseks. Vaidlusaluse lepingu puhul pole aga tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS §-s 402 toodud mõistes. Kohus, erinevalt hageja esindajast, on seisukohal, et 12.09.2003.a. laenulepingus kokkulepitud viivis 0,5 % tasumata summalt päevas on kõrgem VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud seadusjärgsest viivise määrast. Intressimäär VÕS § 94 sätestatu järgi arvestatuna on ajavahemikul 01.01.2004.a. kuni 30.04.2004.a. olnud 7 % ja alates 01.05.2004.a. kuni 01.01.2007.a. olnud vahemikus 2-3,5 % ( alus: Eesti Panga intressimäära avaldamise teated Ametlikes Teadaannetes). Seega viivisemääraks päevas VÕS § 113 lg 1 järgi arvestatuna on kuni 30.04.2004.a. olnud 0,04 ( 14 : 364), 01.05.2004.a. kuni 30.12.2005.a. 0,02 ( 9 : 364), 01.01.2006.a. kuni 30.06.2006.a. 0,04 ( 9 . 364), 01.01.2006.a. kuni 30.06.2006.a. 0,03 ( 9,25 : 364), 01.07.2006.a. kuni 30.12.2006.a. 0,03 ( 9,75 : 364) ja alates 01.01.2007.a. käesoleva ajani 0,03 ( 10,50 : 364). Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale ( 22. 10.2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02; 14.06.2005.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-66-05), et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse leppetrahvinõude sissenõudmisel ei ole aga siiski piiramatud. Kohtul on VÕS §-st 162 lg 1 tulenevalt võimalus ebamõistlikult suurt leppetrahvi vähendada leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. VÕS § 113 lg 8 kohaselt on §-s 162 sätestatu kohaldatav ka viivise vähendamisel. Riigikohtu 14.06.2005.a. otsuses tsiviilasjas 32-1-66-05 on märgitud, et samas otsuses väljendatud põhimõtted viivise olemuse ja viivise vähendamise kohta kehtivad üldiselt ka leppetrahvi või viivise nõudmisel võlaõigusseaduse järgi ja nende suuruse vähendamisel VÕS § 113 lg 8 või § 162 järgi. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui viivise vähendamist taotleb kostja, on nimelt tema kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne. Erandiks on viivise nõudmine suuremas sulatuses kui põhivõlg. Sel juhul tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Samas lahendis on riigikohus rõhutanud, et ainuüksi kahju puudumine võlausaldajal ei õigusta viivisenõude rahuldamata jätmist, kuid võib olla aluseks viivisenõude vähendamisele. Leppetrahvi alandamine on kolleegiumi arvates kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Hageja K.Ilm on nõudnud rahalise kohustuse täitmisega viivituse eest viivist põhivõlast oluliselt suuremas ulatuses, kusjuures viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Tuginedes Riigikohtu seisukohtadele leiab maakohus, et põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada hagejal. Kuid hageja ei ole kohtu arvates tõendanud põhivõlast tunduvalt suurema viivisenõude põhjendatust. Hageja on viidanud sellele, et laenu tagasimaksmata jätmise tõttu on ta kandnud kulutusi laenu tagasinõudmiseks õigusbüroo poole pöördumisega ( 14.05.2005.a. kohtuistungil esitatud võlaarvestuses on märgitud kahju 3422 krooni), kuid see summa jääb tunduvalt alla nõutava viivise suuruse. Riigikohtu 14.06.2005.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 on märgitud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise hõlbustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Hageja K.Ilm ei ole menetluse kestel esile toonud ühtegi asjaolu,

6 (8)

mis tõendaks, et tal oleks viivise väljamõistmiseks peale kahju hüvituse saamise mingi muu tähelepanuvääriv huvi. Maakohus leiab, et kostja nõudel tuleb väljamõistetavat viivisesummat VÕS §-dele 113 lg 8 ja § 162 tuginedes vähendada. Samas leiab kohus, et põhjendatud ei ole viivise vähendamine alla põhivõla suuruse, kuna kostja ei ole tõendanud, et viivis põhivõla suuruses oleks ebaproportsionaalne. Kohus arvestab seda, et kostja ei ole mitme aasta jooksul midagi ette võtnud hageja ees oleva kohustuse täitmiseks, vaatamata sellele, et kostja oli hageja esindaja võlateatisi juba 2004.a. alguses kätte saanud. Kostja kinnitas kohtule, et on töövõimeline ja elatub juhutöödest. Seega on hagejal sissetulekuid olnud, millest võlga tasuda. Kostja kinnitas ka kohtule, et on võtnud pangast tarbimislaene. Seega võttis kostja endale täiendavaid rahalisi kohustusi vaatamata sellele, et võlg hagejale oli veel tasumata. Hageja on füüsiline isik, kellel laenude andmine ja tagasinõudmine eeldatavasti pole põhitegevuseks. Märkimisväärseks tuleb pidada hageja huvi saada oma raha tagasi ja ühtlasi ka mõistlikku hüvitust tagastamisega viivituse eest. Kohus peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et hageja ei viivitanud kostjalt võla tagasinõudmisega, sest pöördus lühikese aja jooksul pärast tagastamise tähtaja möödumist laenu tagasinõudmiseks vajalikuks asjaajamiseks inkassoteenuseid osutava äriühingu poole. Kostja poolt esile toodud majanduslik olukord pole kohtu hinnangul küll selline, miks annaks alust vähendada viivist kostja poolt soovitud ulatuseni. Kostja on töövõimeline ja kinnitas kohtule, et tema ülalpidamisel teisi isikuid ei ole. Seetõttu pole alust arvata, et laenu ja viimase ulatuses viivise maksmisel satuks kostja majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda. Kohus peab põhjendatuks hageja kasuks viivise välja mõista põhinõude ulatuses so 11 200 krooni. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks laenu ja viivise katteks välja 11 200 + 11 200 so 22 400 krooni. Käesolevas otsuses esitab kohus vastavalt TsMS §-le 173 lg 1 menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS-s 163 lg 1 on sätestatud, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldamata osa on rahuldatud osaga võrreldes tunduvalt suurem, peab kohus põhjendatuks menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise osaga. Seega jätab kohus hagi rahuldatud osa suurusest tulenevalt 31,5 % kõigist hageja menetluskuludest kostja kanda ning hagi rahuldamata jäänud osa suurusest tulenevalt 68,5 % kõigi kostja menetluskuludest hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramist võib menetlusosaline nõuda TsMS §-s 174 sätestatud korras. Kohus peab vajalikuks muuta käesoleva tsiviilasja hinda. TsMS §-s 136 lg 4 on sätestatud, et tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust võib kohus muuta kuni asja sisulise lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. Kohtu hinnangul ei ole tsiviilasja hinna muutmine pooltele üllatuslik, sest sellele võimalusele on kohus juhtinud poolte tähelepanu juba eelmenetluse käigus ( kohtu 21.03.2007.a. kiri – tl 30) ja ka 14.05.2007.a. kohtuistungil. Käesoleva hagi on kohus võtnud 07.12.2006.a. menetlusse, aktsepteerides hageja poolt põhinõudelt tasutud riigilõivu suurust 1000 krooni, millest järeldus, et hageja luges tsiviilasja (hagihinnaks) põhinõude 11 200 krooni, arvestamata kõrvalnõude suurust. TsMS § 133 lg 2 kohaselt võib hagihinda arvutades arvestada kõrvalnõudeid mõistlikus ulatuses, kui kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem või sellega võrdne. Riigikohus on 29.01.2007.a. otsuses tsiviilasjas 3-2-1-137-06 märkinud, et TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõuded, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet

7 (8)

ületavas osas tervikuna. Kuna hageja kõrvanõude suurus ületab tunduvalt põhinõuet, peab kohus põhjendatuks käesoleva tsiviilasja hinna määramisel arvestada hagihinna sisse hageja viivise nõude põhinõuet ületavas ulatuses so 60 000- 11 200 so 48 800 krooni ulatuses. Seega hagihinnaks ehk tsiviilasja hinnaks käesolevas asjas on TsMS §-st 134 lg 1 tulenevalt 11 200 ( põhinõue) + 48 800 (viivised) so 60 000 krooni. Tulenevalt TsMS §-st 139 lg 3 ja riigilõivuseaduse lisas 1 toodud määradest kuulub seega käesolevas tsiviilasjas tasumisele riigilõivuna 3250 krooni. Hagi esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 1000 krooni. Seega on asjas riigilõivu tasutud ettenähtust vähem ja kohus lahendab pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist riigilõivu väljamõistmise küsimuse TsMS §-s 179 sätestatud korras lähtudes eespoolkirjeldatud menetluskulude jaotusest poolte vahel.

Kohtunik Rita Kulberg

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.