Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu Riigiressursside Keskus vastu 265 000 euro, intressi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 25. novembri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Netica OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
265 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Netica OÜ (registrikood 10978534), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Arsi Pavelts Kostja I (vastustaja I): Paldiski Logistikapark OÜ (registrikood 11255542) Kostja II (vastustaja II): Osaühing Riigiressursside Keskus (registrikood 10175373) Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 29. mail 2017, millel osalesid poolte lepingulised esindajad
RESOLUTSIOON
Tühistada Harju Maakohtu 25. novembri 2013 otsus. Teha uus otsus, millega hagi rahuldada osaliselt järgmiselt:
2.1.Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ (registrikood 11255542) ja Osaühing Riigiressursside Keskus (registrikood 10175373) solidaarselt hageja Netica OÜ (registrikood 10978534) kasuks välja põhivõlg 224 576,27 eurot ja sellelt summalt viivis 224 576,27 eurot.
2.2.Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing Riigiressursside Keskus solidaarselt hageja Netica OÜ kasuks täiendavalt välja põhivõlg 40 423,73 eurot tingimustel, et vähemalt ühele kostjatest esitatakse käibemaksuseadusest tulenevatele nõuetele vastav arve 20. juuni 2008 võlatunnistuse preambuli punktides (A) ja (B) märgitud teenuste eest, millel on kajastatud käibemaks vähemalt summas 40 423,73 eurot, ja arve kättesaamisest on möödunud vähemalt 30 päeva.
2.3.Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing Riigiressursside Keskus solidaarselt hageja Netica OÜ kasuks välja viivis punktis 2.2
märgitud põhivõla summalt alates samas otsuse täitmise tingimuseks seatud arve kättesaamisele järgnevast 31. päevast määraga 0,2% päevas, aga kokku mitte enam kui punktis 2.2 märgitud põhivõla summa.
2.4.Mõista kostjatelt Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühing Riigiressursside Keskus solidaarselt hageja Netica OÜ kasuks välja intress 7 453,97 eurot.
2.5.Jätta rahuldamata Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu Riigiressursside vastu viivise 265 000 eurot nõudes perioodi eest enne hagiavalduse esitamist, samuti viivise nõudes summas 40 423,73 eurot menetluse aja eest ja viivise nõudes alates otsuse jõustumisest, välja arvatud punktis 2.3 välja mõistetud tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise summa. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Jätta rahuldamata hageja 5. juuni 2017 taotlus ringkonnakohtu 29. mai 2017 istungi protokolli parandamiseks ja lisada hageja vastuväiteid protokollile. Mitte menetleda hageja 19. juuni 2017 taotlusi asja arutamise uuendamiseks ja täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Kõik senised menetluskulud jätta poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Netica OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ (kostja I) ja Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates
31.märtsist 2009 kuni kohustuste täitmise päevani ning viivis 265 000 eurot ja tulevikus sissenõutavaks viivis põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: − kostjad väljastasid 20. juunil 2008 OÜle Atelier Gurman (edaspidi „võlausaldaja“) võlatunnistuse, mille eesmärk oli luua iseseisev kohustus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes ja muuta seni eksisteerinud õigussuhted vaieldamatuks; − poolte varasemad õigussuhted märgiti võlatunnistuse preambulisse, sh selgitati, et võlausaldaja ja tema nimel ja korraldusel tegutsenud või temaga seotud isikud osutasid kostjatele mitmesuguseid teenuseid kostjate nõudmisi rahuldava kinnisvara leidmiseks ja nende jaoks soodsatel tingimustel omandamiseks; 2 (16)
− lisaks on võlatunnistuses märgitud, et sellega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ega suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest; − võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja pidi jõustuma juhul, kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse Paldiskis aadressil Lõuna tn 6B asuva kinnistu (edaspidi „kinnistu“) omanikuna võlatunnistuses märgitud tingimustel. Kostja I kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008; − võlatunnistusega võtsid kostjad võlausaldaja ees solidaarse kohustuse tasuda põhivõlg 265 000 eurot, samuti intressi ja viivist. Põhivõlg tuli tasuda kahes jaos: 200 000 eurot hiljemalt 1. juunil 2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009. Intressi tuli maksta neilt summadelt 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni tasumise tähtpäeva saabumiseni. Viivise määraks lepiti 0,2% päevas ja piirati viivise vähendamise taotluse esitamise õigust. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud; − hageja omandas nõude võlausaldajalt loovutamise teel.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu, nende vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: − hageja ei ole nõudeõigust tõendanud; − võlatunnistus on näilik, selles märgitud teenuseid ei ole kostjad saanud ja neil puudus igasugune vajadus võlausaldaja teenuste järele; − initsiatiiv võlatunnistuse vormistamiseks tuli kinnistu endise omaniku AS TKE Grupp (edaspidi „endine omanik“) pankrotitoimkonna liikmelt, kes pani kostjad olukorda, et kinnistut ei ole pankrotipesast teisiti võimalik omandada kui võlatunnistust andes; − võlausaldajal ei ole tegelikku majandustegevust, sest äriühingul puudusid aastatel 2008 – 2009 tegevus ja töötajad, alates 2010. aastast ei ole majandusaasta aruannet esitatud; − võlatunnistuse tekstist tuleneb, et hagiavalduses nõutav summa sisaldab käibemaksu, kuid võlausaldaja ei ole käibemaksukohustuslane ega ole esitanud kostjatele arvet; − nõue on aegunud.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis 25. novembri 2013 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mis ei ole veel täidetud. Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli võlatunnistuses märgitud võlausaldaja kohustusena kinnistuga seotud teenuste osutamine. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma kohustusi lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada konstitutiivseks. Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid kinnistu omandamiseks. Võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest selleks puudus vajadus. Pankrotimenetluses enampakkumisel ei olnud mingeid teenuseid vaja osutada. Võlausaldajal ei olnud 2008. aastal töötajaid ja tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta. Tema 2008. aasta majandusaasta aruanne ei kajasta suuremahuliste teenuste osutamist, vaid tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. Järgmise aasta tegevuse eesmärgid olid turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine, st tegevust ei toimunud. Kokkuvõtvalt ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded teenuste osutamisele ega vastavale äritegevusele. 3 (16)
Neil asjaoludel on võlatunnistus näilik, st pooltel ei olnud soovi tuua sellega kaasa õiguslikku tagajärge. Seega on võlatunnistus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2 järgi tühine.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: − otsusest ei selgu, millele tuginedes peab konstitutiivse võlatunnistuse kohustuslik element olema olemasolevate õigussuhete ümberkujundamise kokkulepe ja kas võlatunnistuse andmise hetkel on võlatunnistuses viidatud aluskohustus juba täidetud; − maakohus jättis tehingu sisu välja selgitamata, võlatunnistus on olemuselt konstitutiivne, aga selle preambul on deklaratiivne. Preambuli eesmärk oli välistada kostjate vastuväited seoses teenuste saamise ja kohasusega; − võlatunnistus ei ole näilik, selle preambuli punktides (A), (B), (C) ja (E) on kostjad kinnitanud teenuste saamist ja vastuvõtmist; − maakohtu hinnang võlausaldaja majandusaasta aruandele on meelevaldne. Teadmata, milles teenused seisnesid, ei ole kohtul võimalik põhjendatult hinnata, kas, millal ja mil viisil tuli tehinguid aruannetes kajastada. Teisalt ei saa välistada võlausaldaja võimalikku minetust aruande koostamisel. Võlatunnistuse preambuli punkti (A) kohaselt toimus teenuse osutamine ka kolmandate isikute poolt. Maakohus ei põhjendanud, kui palju töötajaid vajas võlausaldaja teenuste osutamiseks; − vara avalikul enampakkumisel ostjale vahendusteenuse osutamine on tavapärane. Maakohus rikkus nõuet märkida, mille põhjal jõudis ta järeldusele, et vahendusteenuse mittevajalikkus on üldtuntud asjaolu. Samuti ei võimaldanud maakohtus pooltel avaldada selle asjaolu kohta seisukohti; − nõuded ei ole aegunud; − võlatunnistusest tulenevad nõuded kuuluvad täitmisele, olenemata arve esitamisest.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
6.Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, tehing ei ole ka näilik, aga hageja nõuded on aegunud. Riigikohus tühistas 3. detsembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus kohaldas hageja nõude suhtes aegumist üllatuslikult. Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015 otsusega maakohtu otsuse asudes seisukohale, et võlatunnistus ei ole näilik ja nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 265 000 eurot, intressi 7 453,97 eurot, viivise 530 000 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,2% päevas otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
4 (16)
Riigikohus tühistas 18. novembri 2015 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole võlatunnistuse olemust otsuses üheselt mõistetavalt tuvastanud. Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata, muutes otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus leidis, et võlatunnistuse olemuse tuvastamine on keerukas, kuid see tuleb liigitada deklaratiivseks. Hageja nõue jäi siiski tõendamatuse tõttu rahuldamata. Ühtlasi sedastas ringkonnakohus, et võlatunnistus ei vasta kompromissi tunnustele. Riigikohus tühistas 24. märts 2017 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse järgi ei vaidle pooled enam tehingu näilikkuse, hagejale nõudeõiguse loovutamise ega nõude aegumise küsimustes. Ringkonnakohtu lahendile heitis Riigikohus ette ebaselgust võlatunnistuse määratlemisel ja selgitas, milliste tunnuste järgi saab lugeda võlatunnistuse deklaratiivseks või konstitutiivseks. Kui võlatunnistus on deklaratiivne, siis jaotas ringkonnakohus valesti tõendamiskoormise.
7.Asja uuel läbivaatamisel arutas ringkonnakohus vaidlust pooltega 29. mai 2017 istungil. Pooled olid üksmeelsed, et praeguseks ei ole enam vaidlusalused tehingu näilikkuse, hagejale nõudeõiguse loovutamise ega nõude aegumise küsimused. Hageja täpsustas istungil, et ta soovib viivise väljamõistmist 265 000 eurot kohtusse pöördumisele eelnenud aja eest, samas summas menetluse aja eest, st kuni lahendi tegemiseni, ja alates otsuse jõustumisest määraga 0,2% päevas põhivõla summalt. Mõlemad pooled avaldasid, et intressi nõude ulatusest ja arvutuskäigust saavad nad aru nii nagu kajastatud ringkonnakohtu 17. aprilli 2015 otsuses, st hageja soovib saada intressina kokku 7 453,97 eurot. Hageja esitas 5. juunil 2017 taotluse istungi protokolli parandamiseks, millele kostjad vaidlesid vastu. Lisaks esitas hageja 19. juunil 2017 taotluse asja arutamise uuendamiseks ja koos sellega ühe täiendava dokumentaalse tõendi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Apellatsioonkaebus on edukas osaliselt. Maakohus leidis, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik. Ringkonnakohus ei nõustu kummagi järeldusega, mistõttu on põhjendatud maakohtu otsuse tervikuna tühistamine.
9.Vaidlusalune võlatunnistus (I kd tl 15–17) on konstitutiivne võlatunnistus, täpsemalt: paralleelselt senisele kohustusele sõltumatu võlakohustuse loomisele suunatud võlatunnistus. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
9.1.Võlatunnistus võib olla konstitutiivne mh siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt käesolevas asjas 24. märtsil 2017 tehtud Riigikohtu otsuse p 16, samuti selles viidatud 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20, ja 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Sellisel juhul võib poolte vahel lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele olla veel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus.
9.2.Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §s 29 sätestatut (vt käesolevas asjas 5 (16)
24.märtsil 2017 tehtud Riigikohtu otsuse p 16, samuti selles viidatud 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).
9.3.Mõlema kostja poolt 20. juunil 2008 allkirjastatud võlatunnistuse preambuli punkti (A) alusel tuvastab ringkonnakohus, et kostjad kinnitasid võlatunnistust andes neile teenuste osutamist. Teenusteks olid kaasabi andmete kogumisel ja töötlemisel, endise omaniku juhtimis- ja järelevalveorganite liikmetega läbirääkimiste pidamine, õigusnõustamine ja kinnistu omandamisega seonduvate kostjate kulude ja riskide maandamine. Ühtlasi kinnitasid kostjad, et teenuseid osutasid võlausaldaja ja temaga seotud isikud. Määratleti teenuste osutamise aeg, milleks oli pool aastat enne võlatunnistuse andmist, st 2008. aasta esimene pool.
9.4.Võlatunnistuse preambuli punkti (B) alusel tuvastab ringkonnakohus, et kostjad kinnitasid teenuste osutamise eesmärgi saavutamist. Punktist (C) nähtub, et võlatunnistuse väljastamise päeval sõlmiti kostja I ja kinnistu müüja vahel leping tingimustel, mis vastas nende isikute soovidele, samuti pidi leping sisaldama kinnistamisavaldust. Pooled on praeguseks ka üksmeelsed, et kinnistu omandamisele suunatud asjaõiguskokkulepe ja kinnistamisavaldus allkirjastati enne võlatunnistuse andmist. Preambuli punkti (C) ning võlatunnistuse sisulise osa punktide 2 ja 3 järgi saab ringkonnakohus lisaks tuvastada, et teenuste osutamise lugesid kostjad lõplikult teostatuks ja kõik eesmärgid saavutatuks kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna, kusjuures kinnistu vabastatakse punktis (C) viidatud koormatistest, ja kostja I saavutab müüja pankrotimenetluses soovitud tulemi.
9.5.Eelnevast järeldub, et võlatunnistuse andmise ajaks oli kostjatele osutatud teenuseid, mille eest neil eeldatavasti tuli tasuda. Punktis 10 kinnitasid kostjad, et võlatunnistuse andmine ei kahjusta nende huve. See oleks sisutu, kui kostjad oleksid kinnitanud suurema rahasumma tasumise kohutust olukorras, kus nad pole saanud samas dokumendis kirjeldatud teenuseid. Punktis 11 kinnitasid kostjad, et neile ei ole teada asjaolusid, mis võiks anda alust võlatunnistust vaidlustada või kehtetuks tunnistada. Ka sellest järeldub, et võlatunnistusega võetud kohustused vastasid majanduslikult ratsionaalselt tegutsevate kostjate tahtele. Tasumise kohustusele viitab nii võlatunnistuse keskne kokkulepe (punkt 1), aga ka preambuli punkt (E), mille kohaselt võlausaldaja oli nõus arvestama kostjate finantsplaanide ja üldlevinud turutingimustega. Seega oli võlatunnistuse eesmärk lihtsustada võlausaldajal seni osutatud teenuste eest tasu sissenõudmist. Preambuli punktid (A) ja (D) viitavad sellele, et varasem teenuste eest tasumise kohustus või ka muud rahalised kohustused võisid olla killustatud, sest teenuseid osutasid mitmed isikud ja poolte erinevatest õigussuhetest võis olla tekkinud vastastikkuseid kohustusi.
9.6.Lisaks järeldub tuvastatud asjaoludest, et poolte, aga eelkõige kostjate tahe oli luua sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjate tasumise kohustus oleks enne olnud olemas sedavõrd selgena, sh summaliselt määratletuna. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooltel oleks enne võlatunnistuse koostamist olnud kokkuleppeid teenuste eest tasumise tähtaja kohta või tasu jaotamiseks erinevate teenuseosutajate vahel. Võlatunnistuse punktist 8 nähtub, et poolte senised õigused ja kohustused jäävad kehtima paralleelselt võlatunnistusega loodud kohustusega. Võlatunnistuse tekst tervikuna (eelkõige aga preambuli kolmas lõik ja punkt (C), sisulise osa esimene lõik ja punkt 1) viitavad sellele, et kostjad avaldasid loobumise muudest vastuväidetest peale võlatunnistuses märgitu.
9.7.Võlatunnistuse liigi (ja kehtivuse) üle otsustamisel ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, on tegelikult olemas. VÕS §s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu 6 (16)
võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas (Riigikohtu 19. oktoobri 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29). Neil kaalutlustel ei oma tähtsust, kas võlausaldajal oli 2008. aastal või muul ajal aktiivset majandustegevust.
9.8.Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus (üksi) ei ole määrava tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 kolmas lõik, ja selles viidatud 17. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).
9.9.Poolte käitumisest võlatunnistuse andmisel ega sellele eelneval ajal ei saa teha eeltoodust erinevat järeldust. Pooled on üksmeelsed, et kõik kinnistu omandamiseks vajalikud toimingud, sh kinnistamisavalduse koostamine ja esitamine, viidi lõpule enne võlatunnistuse allkirjastamist. Seetõttu ei ole loogiline ega usutav kostjate väide, et endise omaniku pankrotitoimkonna liige pani kostjad olukorda, et ilma võlatunnistust andmata ei ole võimalik kinnistut omandada. Kostjad ei kirjeldanud ka konkreetselt, mil viisil oleks saanud kinnistu omandamine olla takistatud, kui endise omaniku pankrotimenetluses oli enampakkumine edukalt läbi viidud (I kd tl 147–152) ja asjaõiguskokkulepe (I kd tl 132–146) sõlmitud ning kinnistamisavaldus esitatud.
9.10.Asjaõigusseaduse § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks üldjuhul nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe ja kande tegemine kinnistusraamatusse. Pankrotiseadusest ei tulene, et pankrotitoimkond saab takistada kinnistusraamatus kande tegemist juba esitatud kinnistamisavalduse alusel. Seega ei saa võlatunnistuse dokumendi allkirjastamisel olla muud tähendust, kui kostjate tegeliku tahte avaldamine.
9.11.Kokkuvõtvalt soovisid kostjad 20. juuni 2008 võlatunnistusega olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Selline võlatunnistus vastab VÕS § 30 lg 1 tunnustele, st on konstitutiivne.
9.12.Võlatunnistusena pealkirjastatud dokument ei sisalda hageja nõuete lahendamisel tähtsust omavas osas muid lepinguid. Teatavad deklaratiivsed avaldused ei muuda võlatunnistust tervikuna deklaratiivseks. Lepingul ei ole kompromissi ega kinkelepingu tunnuseid, sest sellest ei nähtu vastastikuste järeleandmiste tegemine ja kõnealuses dokumendis on kirjeldatud vastastikkused kohustused, st üks võlasuhte pool ei teinud sooritust ilma vastusooritust saamata. Eespool pdes 9.3–9.5 märgitud kaalutlustel ei ole see teenuste osutamise leping.
10.Järgmiseks tuvastab ringkonnakohus võlatunnistusega võetud kohustused ja nende täitmise nõude üldised eeldused.
10.1.Võlatunnistusega võtsid kostjad endale mh järgmised kohustused: − tasuda võlausaldajale arvete alusel 265 000 eurot, mis sisaldab käibemaksu ja tuleb maksta osadena: 200 000 eurot 1. juuniks 2009 ja 65 000 eurot 1. septembriks 2009; − maksta eeltoodud summadelt intressi alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmise tähtpäevade saabumiseni;
7 (16)
− maksta võlatunnistusest tulenevate kohustuste nõuetekohaselt täitmata jätmise korral viivist määraga 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni täitmiseni.
10.2.Võlatunnistus oli tingimuslik, selle punkti 2 kohaselt jõustus võlatunnistus juhul, kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna. Vaidlustamata asjaoludel on see tingimus täidetud ja see nähtub ka kinnistusraamatu väljavõttest (I kd tl 18–21).
10.3.Lisaks sisaldas võlatunnistus klauslit, et osasummat 65 000 eurot ei tule vähemalt osaliselt tasuda, kui saabuvad võlatunnistuse punkti 3 alapunktides 3.1–3.3 loetletud sündmused. Nende sündmuste esinemisele kumbki pool ei tugine.
10.4.Võlatunnistuse p 9 järgi vastutavad kostjad võlatunnistusega võetud kohustuste täitmise eest solidaarselt. VÕS § 65 lg 1 kohaselt võib nõuda täitmist neilt mõlemalt, sh ühise hagiga.
10.5.Võlausaldaja loovutas võlatunnistusest tuleneva nõudeõiguse hagejale (II kd tl 18–19). Praeguseks ei ole poolte vahel enam vaidlust, et loovutus on kehtiv ja hageja on vastavalt VÕS § 164 lgle 2 astunud senise võlausaldaja asemele.
10.6.Kuna võlatunnistus on jõustunud ja sellest tulenevat võlga vähendada võiv sündmus ei ole saabunud, siis tuleb kostjatel võlatunnistusega võetud kohustused täita ja hageja saab nõuda täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel, v.a osas või ulatuses, milles kostjate mõni vastuväide on edukas.
11.Kostjate vastuväidetest tuleb esmalt käsitleda neid, mis võiksid välistada võlatunnistusest tulenevate kohustuste täitmise nõudmise tervikuna. Koos nende vastuväidetega saab ringkonnakohus kontrollida võlatunnistuse tühisust ja nõude võimalikku vastuolu hea usu põhimõttega.
11.1.Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (Riigikohtu 18. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21; kokkuvõtvalt vt ka 12. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 12 kolmas lõik, ja selles viidatud 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23).
11.2.Kui pooled on sõlminud konstitutiivse võlatunnistuse, peab võlgnik sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 18 esimene lõik, samuti selles viidatud 24. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 17. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10, ja 6. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Vastuhagi saab esitada ka tingimuslikuna (Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 42 esimene lõik). Käesolevas asjas kostjad vastuhagi ei esitanud.
11.3.Konstitutiivne võlatunnistus võib olla seaduses sätestatud alustel tehinguna tühine või tühistatav (Riigikohtu 23. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 16). Algselt tuginesid kostjad võlatunnistuse näilikkusele, aga on praeguseks sellekohasest väitest loobunud. Kuna tehingu tühisuse aluseid peab kohus hindama omal algatusel, siis märgib ringkonnakohus siiski, et võlatunnistus ega muud tõendid ei viita sellele, nagu oleks pooled kokku leppinud, et nende tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest nad tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega ei ole võlatunnistus näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi. Samuti ei esine muid tühisuse aluseid ja kostjad ei ole võlatunnistust tühistanud. 8 (16)
11.4.Lisaks võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-16, p 27 teine lõik). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha sõltumata poolte õiguslikest väidetest (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 32-1-43-13, p 14, ja selles viidatud 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lgst 1 tulenevalt peavad pooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat (Riigikohtu 16. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11 teine lõik, ning selles viidatud 20. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14, ja 7. novembri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16). Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (Riigikohtu 15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12 neljas lõik, ja selles viidatud 17. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Ringkonnakohus ei tuvasta asjaolusid, mille järgi ei vastaks võlatunnistuses märgitud kohustuse täitmise nõudmine lepingu olemusele või eesmärgile. Samuti ei ole sellise nõude esitamine vastuolus seaduse ega ühiskonna moraalistandarditega. Hageja ega võlausaldaja ei ole käitunud vastuoluliselt, sest alates 30. maist 2012 on nad nõudnud põhivõla, intressi ja viivise maksmist. Kuna kostjatelt nõutakse selle kohustuse täitmist, mis nad ise endale võlatunnistusega võtsid, siid ei ole hageja nõude eesmärk kostjatele kahju tekitamine. Võlatunnistusega lubatud kohustuse täitmise nõudmine ei ole seega üldiselt vastuolus hea usu põhimõttega (põhivõlga ületava viivise kohta vt siiski järgnevas p 17.5). Samuti ei saa hagejale ette heita oma nõude maksmapanemist aegumistähtaja lõpus. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 10, ja selles viidatud 15. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12, aga ka juba varasemast praktikast 3. juuni 2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Selliseid erandlikke asjaolusid käesoleval juhul ei esine.
11.5.Eelnevast järeldub, et kostjad ei ole esitanud või ei ole edukad vastuväidetega, mis puudutavad võlatunnistust tervikuna. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asjaolusid, mis takistaks hageja nõude maksmapanemist alustel, mida kohus peab kontrollima omal algatusel.
12.Lisaks väidavad kostjad, et kohustus või osa sellest ei muutunud sissenõutavaks, neil on õigus keelduda täitmisest ja viivist tuleks vähendada või hea usu põhimõttest tulenevalt piirata. Konstitutiivses võlatunnistuses kokku lepitud intressi- ja viivisenõuete osas sõlmitud kokkulepete kehtivuse kohta ja viivise vähendamiseks saab kostja esitada kohtumenetluses vastuväite (vt Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41 esimene lõik, ja selles viidatud 17. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Samuti on kostjal, kellelt nõutakse võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmist, võimalik üldises korras tugineda 9 (16)
sellele, et kohustus ei ole muutunud sissenõutavaks või esitada täitmisest keeldumise vastuväide. Kirjeldatud vastuväiteid saab ringkonnakohus hinnata järgnevas põhi- (järgnevas pd 13–15), intressi- (p 16) ja viivisenõude (p 17) lahendamisel.
13.Põhivõlana nõuab hageja 265 000 euro maksmist, vastav kohustus tuleneb võlatunnistuse punktist 1. Sama punkti alapunktides märgitud tasumise tähtpäevad on möödunud. Kostjad tuginevad üldise vastuväitena põhivõla osas sellele, et neile ei ole esitatud arvet, mis võlatunnistuse teksti järgi on võla sissenõutavuse eeldus.
13.1.Arve esitamata jätmisele tuginesid kostjad juba maakohtu menetluses (kostjate
8.märtsi 2013 hagivastuse p 3.6). Siinjuures ei oma tähtsust, et kostjad tõid vastava asjaolu esile seoses näilikkuse vastuväitega, piisav on asjaolu esile toomine ja sellele tuginemine.
13.2.Ainuüksi asjaolu, et üks pool ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta teist poolt tema lepingujärgsest kohustusest. Arve esitamisel võib lepingu täitmise seisukohalt olla oluline tähtsus juhul, kui ilma arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata ning selle suurusjärk selgub alles arve esitamisel (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-05, p 18). Nõude sissenõutavus on seotud arvete esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokku lepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu 27. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-44-15, p 12). Lisaks võib lepingus kokku lepitud või seaduse järgi nõutava teate esitamata jätmine anda osal juhtudel aluse keelduda oma kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 14; kokkuvõtvalt 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p 18 kolmas lõik). Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et VÕS §d 5, 76 ja 81 jätavad nõude sissenõutavuse kokkuleppimise poolte pädevusse. Kui võlatunnistuse allkirjastab ainult kohustatud isik (nagu käesoleval juhul), siis saab ta selles ka sõnastada võla sissenõutavuse tingimused.
13.3.Raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p 2 kohustab raamatupidamiskohustuslast kõiki oma majandustehinguid dokumenteerima. RPS § 7 lg 1 alates 1. jaanuarist 2017 kehtiv sõnastus näeb ette, et raamatupidamise algdokument on tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama kompetentsele ja sõltumatule osapoolele tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Juhul, kui teiseks tehingupooleks on raamatupidamiskohustuslane, siis peab teenuse osutamise kohta esitatud arve RPS § 7 lg 3 järgi mh sisaldama arve numbrit või muud identifitseerimistunnust ja tehingupooli identifitseerida võimaldavaid andmeid. Võlatunnistuse andmise ja sellest tulenevate kohustuste täitmise tähtpäevade ajal kehtis RPS § 7 lg 1 sõnastuse kohaselt oli raamatupidamise algdokument majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel pde 1, 2 ja 5 järgi pidid olema dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev ning tehingu osapoolte nimed. Nii kehtiva kui ka varem kehtinud õiguse järgi arve kui algdokumendi eelnevas loetletud kohustuslikud tingimused ei olnud võlatunnistuse dokumendiga täidetud. Võlatunnistusest ei nähtu üheselt, kes on teenuse osutaja, samuti puudub sellel selge identifitseerimisnumber või üldse viide numeratsioonile, mis arvete puhul on nõutav.
13.4.Võlatunnistuse ps 1 sisaldub selge avaldus, et tasumine toimub arve alusel. Võlatunnistuse sõnastust tuleb mh RPS viidatud norme arvesse võttes tõlgendada nii, et arve esitamine oli võla sissenõutavuse eeldus. Ilma RPS nõuetele vastava arveta ei oleks kumbki kostja saanud majandustehingut korrektselt kirjendada. Puuduvad tõendid, et kostjad oleksid olnud valmis tasuma 265 000 eurot ilma arvet kui raamatupidamise algdokumenti saamata.
13.5.Võlausaldaja esitas 30. mail 2012 mõlemale kostjale arve nr 4/2012, milles sisaldus mh põhivõla summa 265 000 eurot (ei sisaldanud käibemaksu, II kd tl 20–23). Arvetes märkis võlausaldaja oma arvelduskonto numbri. Hageja ei toonud esile arve varasemat esitamist. Võlatunnistuse dokumendis puuduvad andmed selle kohta, kuidas tuleks rahaline kohustus võlausaldajale täita, samuti ei toonud hageja esile, et ta oleks enne 30. maid 2012 edastanud 10 (16)
kostjatele põhivõla tasumist võimaldavad andmed. Kostjad on arved praeguseks kätte saanud (hiljemalt kohtumenetluses, vt selle kohta täpsemalt järgnevas p 17.1). Seega on põhivõla sissenõutavuse eelduseks olev arve esitatud.
14.Siiski ei muutunud 30. mai 2012 arve kostjale I esitamisega sissenõutavaks kogu summa 265 000 eurot, vaid sellest 224 576,27 eurot, mida ringkonnakohus põhjendab järgnevalt.
14.1.Kostjate vastuväide arve esitamise kui võla sissenõutavuse eelduse kohta jaguneb kahte ossa. Üldist sissenõutavuse eeldust käsitles ringkonnakohus eelmises ps 13 ja leidis, et see on täidetud. Kostjad tõid siiski eraldi esile, et nõutav summa sisaldab käibemaksu, aga neile ei ole esitatud käibemaksuga arvet, mh ilmselt seetõttu, et võlausaldaja ei olnud käibemaksukohustuslane. Menetluse kestel on kostjad täpsustanud, et neil on õigus keelduda vähemalt käibemaksule vastava osasumma tasumisest, kuna käibemaksuseaduse (KMS) nõuetele vastavat arvet ei ole esitatud. Eelneva põhjal tuleb lugeda kostjate vastuväide käibemaksu osasumma kohta esitatuks VÕS § 110 lg 5 alusel.
14.2.Võlatunnistuse punktis 1 avaldatakse 265 000 euro suuruse summa kohta, et see „summa sisaldub mh. käibemaksu“. Nii sõnastatud avaldusest saab üheselt järeldada, et kostjad olid valmis tasuma võlausaldajale 265 000 eurot arvestusega, et summas sisaldub käibemaks. Käibemaks on riiklik maks, mis lisatakse müügihinnale ja mis ei seetõttu ei kuulu põhimõtteliselt müüjale. Ainuüksi müüja poolt käibemaksu arvestamise ja riigile maksmise spetsiifiline kord ei muuda käibemaksu olemust (Riigikohtu 2. detsembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, pd 16 ja 18). Tulenevalt käibemaksu kui lisanduva väärtuse maksu olemusest (KMS § 1 lg 2) tähendab see, et kostjad arvestasid võimalusega saada käibemaksu osasumma tagasi sisendkäibemaksuna (KMS § 29 lgd 1 ja 3) ja nende tegelik kulu on üksnes ilma käibemaksuta osasumma ehk nn netosumma. Võlatunnistuse sisust ega poolte käitumisest ei ole võimalik teha kostjate tahte kohta muud järeldust. Eelkõige ei saa võlatunnistust tõlgendada hageja soovitud viisil, et kostjate kohustus ei sõltu käibemaksu osasummat kajastava arve esitamisest.
14.3.KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha sama seaduse §s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. KMS § 37 lg 7 pd 8–10 näevad mh ette, et arvele tuleb märkida teenuse hinda ilma käibemaksuta, maksustatav summa maksumäärade kaupa ja tasumisele kuuluv käibemaksusumma. Neile tingimustele vastava arve esitamist ei ole hageja esile toonud.
14.4.Käibemaksu osasumma määramiseks tuleb lähtuda KMS sätetest. Teenuse osutamine maksustatakse KMS § 1 lg 1 p 3 järgi üldjuhul käibemaksuga. Ringkonnakohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kuna hagetav kohustus tekkis võlatunnistusest, siis ei tule selles avaldatud summalt käibemaksu maksta. Vastavalt ringkonnakohtu järeldusele otsuse ps 9.11 soovisid kostjad võlatunnistusega olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse kõrvuti algse kohustusega. Sellisel juhul ei tule võlatunnistust kui tehingut maksuõiguslikult sisustada alustehingust erinevalt. Ka võlatunnistuse teksti järgi on selge, et majanduslik toiming, mille eest võlatunnistusega tunnistatud rahasumma võlgnetakse, on teenuse osutamine. KMS § 11 lg 1 järgi on teenus saadud päeval, mil esimesena tehti üks järgnevatest toimingutest: teenuse osutamine või makse osaline või täielik laekumine. Vaidlustamata asjaoludel ei ole kostjad seni teenuste eest tasunud, st tuleb lähtuda teenuste osutamise ajast. Ringkonnakohus tuvastas eespool ps 9.3, et see on 2008. aasta esimene pool. Enne 1. juulit 2009 kehtinud KMS § 15 lg 1 järgi oli võlatunnistuses kirjeldatud teenuste puhul käibemaksu määr 18%. Seega jaguneb 265 000 euro suurune summa nn netosummaks 11 (16)
14.5.Eespool ps 13 märgitud põhjendustel ei ole kosjatel alust keelduda netosumma 224 576,27 eurot tasumisest ja selles osas saab ringkonnakohus hagi tingimusteta rahuldada.
15.Kuna p-s 14 toodud kaalutlustel ei saa hagi käibemaksusumma osas tingimusteta rahuldada, aga samas on hagejal p-s 13 märgitu tõttu põhimõtteliselt õigus nõuda ka käibemaksusumma tasumist, kui see muutub sissenõutavaks, siis tuleb kõnealuses osas hagi rahuldada tingimuslikult.
15.1.Üldjuhul võib olla piisav mõista kohustatud isikult välja kogu summa koos käibemaksuga ja sedastada, et jõustunud kohtuotsuse alusel on tal õigus nõuda käibemaksu kajastava arve esitamist (nii nt Riigikohtu 19. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 12 esimene lõik). Käesolevas asjas ei ole see siiski piisav, sest võlausaldaja on lõppenud ja kumbki pool ei ole toonud esile tema üldõigusjärglust. Samas ei saa välistada, et käibemaksu sisaldava arve saab esitada mõni muu isik, kellele on viidatud võlatunnistuse preambuli punktides (A) ja (B).
15.2.Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 19 lg 1 sätestab, et kui täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest, võib täitetoimingutega alustada pärast selle tähtaja lõppemist või tähtpäeva või tingimuse saabumist. Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 110 lg 5 alusel esitatud vastuväide annab käesoleval juhul alust mõista käibemaksu osasumma 40 423,73 eurot kostjatelt välja tingimuslikult TMS § 19 lg 1 tähenduses. Selleks tuleb täpsustada, millised on selle summa tasumise tingimused.
15.3.Esimene tingimus on KMS nõuetele vastava arve esitamine võlatunnistuse preambuli punktides (A) ja (B) kirjeldatud teenuste eest. Arve peab kajastama käibemaksu vähemalt summas 40 423,73 eurot, sest eelmises ps 14 märgitu kohaselt on kostjatel õigus see osasumma sisendkäibemaksuna tagasi saada. Kuna võlatunnistuse järgi osutati teenuseid mõlemale kostjale, siis ei ole vahet, kummale kostjale vastav arve esitatakse. Arve esitamiseks ei ole piisav selle koostamine ja saatmine, vaid see peab ka jõudma vähemalt ühe kostjani.
15.4.Teine tingimus on ajaline. Arve esitamise järel peab kostjatel olema mõistlik võimalus sellega tutvuda ja korraldada arve alusel käibemaksule vastava osasumma tasumine. Pooled ei ole kokku leppinud eraldi tasumise tähtaega olukorraks, kui võlatunnistuse ps 1 märgitud arvet ei esitata enne samas märgitud tasumise tähtpäevade saabumist. Sellises olukorras on põhjendatud lähtuda VÕS § 821 lg1 ps 1 sätestatud eeldusest, st kõnealune osasumma tuleb maksta 30 päeva jooksul alates arve jõudmisest vähemalt ühe kostjani.
16.Intressi nõue rajaneb võlatunnistuse punktil 4. Selle kohaselt tuli osasummadelt 200 000 eurot (tasumise tähtajaga 1. juunini 2009) ja 65 000 eurot (tasumise tähtajaga kuni
1.septembrini 2009) maksta intressi alates 31. märtsist 2009 kuni tasumise tähtpäevadeni. VÕS § 94 lg 1 näeb samuti ette võimaluse, et võlgnetavalt rahalt tuleb maksta intressi vastavalt poolte kokkuleppele.
16.1.Otsuse eelmistes punktides põhinõude summa jagamine neto- ja käibemaksu summaks ei mõjuta intressi nõuet. Võlatunnistuse preambuli punkti (E) kohaselt lähtusid pooled tasumiskohustuse edasilükkamisel kostjate finantsplaanidest ja turu üldistest tingimustest. Seega teenisid võlatunnisuse punktid 1 ja 4 koosmõjus eesmärki, et kostjatel on võimalik täita rahaline kohustus hiljem. Sellise aja eest on põhjendatud ja majanduslikult mõttekas leppida kokku intressi tasumises. Siinjuures ei oma tähtsust, kas ja millal muutus 265 000 euro suurune võlasumma sissenõutavaks, sest intressi kokkulepe käsitles aega kuni võla sissenõutavaks muutumiseeni. 12 (16)
16.2.Pooled olid 29. mai 2017 kohtuistungil üksmeelsed, et intressi summa arvutamisel on kohane lähtuda ringkonnakohtu 17. aprilli 2015 otsuses esitatud arvutustest.
16.3.Summalt 200 000 eurot tuleb intressi arvestada 31. märtsist – 1. juunini 2009, st 63 päeva eest summas 4 141,62 eurot ( ≈ 200 000 × 12% × 63 : 365). Summalt 65 000 eurot tuleb intressi arvestada 31. märtsist – 1. septembrini 2009, st 155 päeva eest summas 3 312,35 eurot ( ≈ 65 000 × 12% × 155 : 365). Kokku on intress 7 453,97 eurot ( = 4 141,62 + 3 312,35).
16.4.Kostjad ei esitanud eraldi vastuväiteid intressi nõudele, seega saab ringkonnakohus nõude rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks intressina 7 453,97 eurot.
17.Viivise nõue jaguneb kolme ossa: viivis kuni hagi esitamiseni (järgnevas p 17.1), viivis menetluse ajal (hagi esitamisest kuni lahendi tegemiseni, p 17.2) ja viivis alates lahendi jõustumisest (pd 17.3–17.5).
17.1.Hageja nõue viivise saamiseks kuni hagi esitamiseni ei ole edukas. Ringkonnakohus tuvastas, et võlg, täpsemalt sellest osasumma 224 576,27 eurot muutus sissenõutavaks 30. mai 2012 arve esitamisega. Hagi esitati 31. mail 2012 ja hageja ei ole tõendanud, et kostjad või neist vähemalt üks oleks saanud eelmise päeva arve kätte enne hagi esitamist. Võlatunnistuse punkt 5 ja VÕS § 113 lg 1 võimaldavad nõuda viivist üksnes summalt, mille tasumisega kostjad olid viivituses. Kuna hagi esitamise ajaks ei olnud kostjad veel tasumisega viivitusse sattunud, siis ei ole neil kohustust eelneva perioodi eest viivist maksta.
17.2.Viivise nõue menetluse aja eest on põhjendatud rahuldatud põhivõla summa ulatuses. Vaidluse lahendamiseks on piisav tuvastada, et kostjad said arved nr 4/2012 kohtu vahendusel kätte, kui hageja edastas selle 17. aprilli 2013 ekirja manusena. Sama kuupäeva istungi protokollist nähtub, et kostjate esindajale olid hageja saadetud lisad teada. Kostjad olid hiljemalt alates 18. maist 2013 viivituses osasumma 224 576,27 eurot tasumisega (vt eespool p 15.4). Tänase otsuse tegemiseni on viivitus kestnud 1 497 päeva, st 0,2% päevamääraga moodustab viivis 299,4% võla summast ( = 1 497 × 0,2%). Hageja on põhjendatult piiranud kõnealuse perioodi viivise nõuet põhivõla summaga, st vastavalt põhivõla nõude rahuldamise ulatusele tuleb menetluse aja eest mõista kostjatelt välja ka viivis 224 576,27 eurot.
17.3.Otsuse jõustumise järgse aja eest tuleb viivise nõue rahuldada üksnes osas, mis käsitleb käibemaksu osasummat (järgnevas p 17.4). Ülejäänud osas ei ole täiendava viivise nõue põhjendatud, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega (p 17.5).
17.4.Eespool pdes 14 ja 15 toodud kaalutlustel peavad kostjad maksma 40 423,73 eurot pärast nõuetekohase arve esitamist. Puudub mõistlik põhjus, miks ei tuleks sellelt võlalt maksta pärast sissenõutavaks muutumist viivist võlatunnistuse punktis 5 märgitud määraga. Ringkonnakohus põhjendas ps 15.4, et vastav võlg muutub sissenõutavaks 30 päeva möödumisel alates arve kättesaamisest, st viivist tuleb maksta alates 31. päevast. Ka selle osasumma puhul on viivise nõue piiratud põhivõla vastava osasummaga, st 40 423,73 euroga.
17.5.Hea usu põhimõtte üks funktsioon on välistada võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Selle järgi kaotab võlausaldaja mh tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune, vt pikemalt eespool p 11.4, samuti Riigikohtu 10. oktoobri 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 27 teine lõik). Viivise nõue võib olla vastuolus hea usu põhimõttega pigem erandlikel asjaoludel (nt Riigikohtu 10. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas 13 (16)
nr 3-2-1-128-14, p 11, samuti seal viidatud varasem praktika), aga see vastuolu võib hõlmata nõuet ka üksnes osaliselt (Riigikohtu 13. märtsi 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-09, p 15). Võlatunnistuse punktist 5 nähtub, et kostjad sisuliselt loobusid viivise vähendamise taotluse esitamise õigusest. Samas oli võlatunnistuse andmise ajaks kujunenud juba pikemaajaline kohtupraktika, mille kohaselt põhivõlast suuremat viivist kohtud üldjuhul välja ei mõista, kui viivist nõudev pool ei tõenda oma suuremat kahju (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18). Preambuli punkti (E) ja sisulise osas punkti 4 järgi oli võlatunnistuse eesmärk arvestada kostjate majanduslike võimaluste ja finantsplaanidega. Võlatunnistuse sisust ei saa teha järeldust, et kostjad olid valmis tasuma viivist suuremas summas kui põhivõlg. Hageja ei lükanud ümber kostjate väidet, et hageja (ega võlausaldaja) ei teavitanud kostjaid viivise nõudmise kavatsusest enne hagi esitamist. Lisaks tuleb võtta arvesse, et käesoleval juhul põhjustasid hageja menetluslikud sammud olulist viivitust hagi kostjatele kättetoimetamisega. Toimikust ei nähtu, et kostjad oleksid saanud hagi esitamisest teada enne maakohtu 19. novembri 2012 määrust, millega neile määrati tähtaeg hageja määruskaebusele vastamiseks. Selleks ajaks oli möödunud enam kui kolm aastat mõlemast võlatunnistuse punktis 1 märgitud tähtpäevast. Tervikuna võimaldas hageja ja võlausaldaja käitumine kostjatel vähemalt teataval määral eeldada, et neilt ei nõuta kas üldse võla tasumist või vähemalt ei pea nad vastutama maksmisega viivitamise eest. Hagiavalduse ps 1.7.3 märkis hageja, et ta ei pea vajalikuks nõuda käesolevas menetluses kogu kokkulepitud viivisekohustuse täitmist ja piirdub põhinõudele võrdse viivisenõude esitamisega. Lisaks käsitlesid viivise nõuet hagiavalduse õiguslike põhjenduste p 2.1.8 ja resolutsiooni p 3. Kummaski ei avaldanud hageja selgelt, kas ta nõuab viivist alates hagi esitamisest, otsuse tegemisest või näiteks otsuse jõustumisest. Asja esimest korda läbivaatamisel ringkonnakohtus lähtus hageja ka ise sellest, et soovib viivise väljamõistmist üksnes põhivõla summas. Vähemalt teataval määral on hageja käitumine viivise nõude esitamisel olnud vastuoluline. Neil asjaoludel on põhivõlast suurema viivise nõudmine käesoleval juhul vastuolus hea usu põhimõttega, sest see ei vasta võlatunnistuse eesmärgile ega selles avalduva lepingulise õigussuhte olemusele, poolte käitumisele ega kohtupraktika kaudu ühiskonnas väljakujunenud standarditele. Kuna põhivõlast suurema viivise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega, siis jääb hagi selles osas rahuldamata. Eraldi ei ole vaja käsitleda samale tulemusele suunatud kostjate taotlust viivise vähendamiseks, mille esitamise võimalused on paratamatult piiratud nii tulenevalt võlatunnistuse punktist 5 kui ka taotluse maakohtus esitamata jätmisest.
18.TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada ka kõik veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on lahendamata hageja 5. juuni 2017 taotlus 29. mai 2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks ning 19. juuni 2017 taotlused asja arutamise uuendamiseks ja täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus jätab hageja taotlused rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt.
18.1.Protokoll kajastab õigesti ja piisavalt istungi käiku ning vastab TsMS § 50 lgs 1 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohtu istungi protokolli eesmärk ei ole sõna-sõnalt taasesitada esindajate sõnavõtte, samuti ei esitanud hageja istungil TsMS § 50 lg 2 alusel taotlust mingi konkreetse sõnavõtu protokollimiseks. TsMS § 53 lg 4 teise lause kohaselt lisatakse hageja vastuväited protokollile.
18.2.TsMS § 330 lg 3 kohaselt menetleb kohus pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid TsMS §s 331 sätestatud juhul ja korras. Ringkonnakohus leiab, et see säte kohaldub ka pärast kohtuistungit esitatud avalduste ja taotluste osas. 14 (16)
TsMS § 331 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval juhul on selge, et hageja 19. juuni 2017 taotlustel lahendamine põhjustaks menetluse viibimist, sh otsuse tegemise edasilükkamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud ega põhistanud mõjuvat põhjust asja arutamise uuendamise ega sellega seoses uue tõendi vastuvõtmise taotluse esitamisel. Kostjad tõid käibemaksuga seonduvad väited esile juba 8. märtsi 2013 hagivastuses ja kõik pooled on seda temaatikat ka käsitlenud. Võlausaldaja lõppemise asjaolu üle pole pooled vaielnud, aga ka see on kostjatel piisava selgusega esile toodud hiljemalt apellatsioonimenetluses. Seega olid hagejale juba piisavalt vara teada need võimalikud vaidlusküsimused, mille selgitamiseks pöörduda võlausaldaja varasema seadusliku esindaja poole. Sama temaatika käsitlemine ringkonnakohtu istungil ei ole mõjuv põhjus TsMS § 331 lg 1 tähenduses. TsMS § 437 p 1 sätestab, et kohus võib asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Seega saaks kohus asja arutamise uuendamise siiski otsustada ka ilma vastava taotluseta. Ringkonnakohus sellist viga ei tuvasta. Hageja 19. juuni 2017 taotluse ja selle lisade elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid hagejale tagastada. Kuna hageja taotluse lisa võib olla oluline menetluslikust aspektist, siis jätab ringkonnakohus ka selle väljatrüki toimikusse, aga ei arvesta sellega asja sisulisel lahendamisel.
19.Lõpuks käsitleb ringkonnakohus hagi rahuldamise ulatust ja sellest sõltuvat menetluskulude jaotust.
19.1.Põhivõlana nõudis hageja algusest peale 265 000 euro maksmist. Intressi nõue on ringkonnakohtu istungil esitatud täpsustuse kohaselt 7 453,97 eurot. Lisaks täpsustas hageja samal istungil, et soovib oma viivise nõude käsitlemist summana 265 000 eurot aja eest kuni hagi esitamiseni + 265 000 eurot menetluse aja eest + 0,2% põhivõlalt alates otsuse jõustumisest. Kuigi käesoleva asja hinna määramisel ei kohaldu alates 1. juulist 2012 kehtiv TsMS § 133 lg 2, siis on võimalik selle sätte abil hinnata hageja nõude kogusummat. Järgides selle normi mõtet ja hageja enda esitatud põhjendusi viivise nõuete summalise piiramise kohta, tuleb otsuse tegemisest edasiulatuva aja eest nõutava viivise summaks lugeda samuti 265 000 eurot. Kokku esitas hageja seega nõudeid summas 1 067 453,97 eurot ( = 4 × 265 000 + 7 453,97).
19.2.Edukaks saab samade reeglite järgi pidada hagejate nõuet summas 537 453,97 eurot ( = 2 × 224 576,27 + 2 × 40 423,73 + 7 453,97). Nõuete rahuldamise ulatus tervikuna on ca 50% ( ≈ 537 453,97 : 1 067 453,97).
19.3.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Siinjuures saab kohus hinnata ka poolte menetluslikku käitumist (vt nt Riigikohtu
27.märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 18 neljas lõik) ja peab kulude jaotust otsustades tagama, et see oleks õiglane (ibid, p 17 kolmas lõik). Kuigi nõuete lõikes on nende rahuldamise ulatus erinev, siis ei anna see alust jaotada ka kulusid nõuete kaupa, sest poolte kulud on nõuete kaupa raskesti eristatavad (Riigikohtu 1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-21-34-16, p 38 teine lõik). Käesoleva menetluse üheks eripäraks on poolte seisukohtade pidev muutumine ja algsete vaidlusküsimuste laiendamine kaebemetluste käigus.
15 (16)
19.4.Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust, poolte menetluslikku käitumist ja seniseid kaebemenetlusi, peab ringkonnakohus kokkuvõttes põhjendatuks jätta poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 viimase alternatiivi järgi poolte endi kanda. Vastavalt TsMS § 173 lgle 1 otsustab ringkonnakohus kõigi seniste (sh maa- ja Riigikohtu) menetluskulude jaotuse. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
16 (16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.