Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-103-16 Tartu, 24. märts 2017 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu Netica OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu Riigiressursside Keskus vastu 265 000 euro, intressi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639 Netica OÜ kassatsioonkaebus 265 000 eurot Hageja Netica OÜ, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Arsi Pavelts Kostja Paldiski Logistikapark OÜ Kostja Osaühing Riigiressursside Keskus, kostjate esindaja vandeadvokaat Leon Glikman 23. jaanuar 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
Netica OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ (kostja I) ja Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmise päevani ja viivis 265 000 eurot ning kuni põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas. Hagiavalduse kohaselt väljastasid kostjad 20. juunil 2008 OÜ-le Atelier Gurman (AG) võlatunnistuse, mille eesmärgiks oli luua iseseisev kohustus võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes ning muuta seni eksisteerinud õigussuhted vaieldamatuks. Poolte varasemad õigussuhted märgiti võlatunnistuse preambulisse. Muuhulgas on preambulis selgitatud, et AG ja tema nimel ja korraldusel tegutsenud või temaga seotud isikud osutasid kostjatele mitmesuguseid teenuseid kostjate nõudmisi rahuldava kinnisvara leidmiseks ja võlgnike jaoks soodsatel tingimustel omandamiseks. Lisaks on võlatunnistuses märgitud, et sellega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ega suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest. Võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja
pidi jõustuma juhul, kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna võlatunnistuses märgitud tingimustel. Kostja I kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008. Võlatunnistusega võtsid kostjad AG ees solidaarse kohustuse tasuda 265 000 eurot, intressi ja viivist. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud. Hageja omandas nõude loovutamise teel.
2.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad leidsid, et hageja ei ole nõudeõigust tõendanud. Võlatunnistus on näilik. Võlatunnistuses märgitud teenuseid ei ole kostjad saanud. Initsiatiiv võlatunnistuse vormistamiseks tuli AS TKE Grupp pankrotitoimkonna liikmelt härra Jakersonilt, kes pani kostjad olukorda, kus kinnistut Lõuna 6b Paldiskis ei olnud pankrotipesast teisiti võimalik omandada kui võlatunnistust andes. AG-l ei ole tegelikku majandustegevust, sest äriühingul puudusid aastatel 2008 kuni 2009 tegevus ja töötajad, alates 2010. aastast ei ole majandusaasta aruannet esitatud. Kostjatel puudus igasugune vajadus AG teenuste järele. Võlatunnistuse tekstist tuleneb, et hagiavalduses nõutav summa sisaldab ka käibemaksu, kuid AG ei ole käibemaksukohuslane.
3.Harju Maakohus jättis 25. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt viidatakse võlatunnistuses kohustusele, mida ei ole veel täidetud. Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud Lõuna 6b kinnistuga seotud teenuste osutamine. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada konstitutiivseks võlatunnistuseks. Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu omandamiseks. Võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus vajadus. Pankrotimenetluses enampakkumisel ei olnud mingeid teenuseid vaja osutada. Võlausaldajal ei olnud 2008. aastal töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta. Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist, vaid on märgitud, et 2008. aastal tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. 2009. a tegevuse eesmärgid olid samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine, s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele teenuste osutamisele ja vastavale äritegevusele. Arvestades, et võlatunnistuses rõhutatakse kinnistu omandamisega seotud teenuse olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse omanikukandest, kinnistu omandamiseks pankrotimenetluses ei ole vaja osutada teenuseid ning teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit majandustegevust, on võlatunnistus näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle tehinguga kaasa tuua. Seega on võlatunnistus tühine.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutis
maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus leidis, et hagi on tervikuna aegunud. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
6.Riigikohus tühistas 3. detsembri 2014. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus tegi aegumist kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse.
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2015. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 265 000 eurot, intressi 7453 eurot 97 senti, viivise 530 000 eurot ja otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivise 0,2% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest, aga mitte rohkem kui 265 000 eurot.
8.Riigikohus tühistas 18. novembri 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei ole võlatunnistuse olemust otsuses üheselt mõistetavalt tuvastanud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega, ja sellest ning muudest asjaoludest tulenevalt hindama, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. märtsi 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, muutes selle põhjendusi. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest, et kohus oleks võlatunnistust hinnanud VÕS § 29 reeglite järgi. Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaksid kostjate tahtele allkirjastada konstitutiivne võlatunnistus. Pooltel oli ühine eesmärk saada tehingust majanduslikku kasu. Igat liiki võlatunnistuse puhul saab eeldada majanduslikku huvi. Seega ei ole võimalik sellest lähtudes anda hinnangut võlatunnistuse liigile. Asjaolude põhjal ei ole võimalik tuvastada poolte ühist eesmärki, mis oleks jäänud saavutamata, kui konstitutiivset võlatunnistust ei oleks antud. Võlatunnistus saab olla antud nõude maksmapaneku lihtsustamiseks, mille puhul puudub võlgnikul aga üldjuhul soov end õiguslikult siduda ehk tal puudub tahe sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Seega ei ole vaidlusalune võlatunnistus käsitatav konstitutiivse võlatunnistusena. Deklaratiivse võlatunnistuse ülesanne on kinnitada olemasolevat kohustust. Apellatsioonimenetluses väitis hageja esimest korda, et AG osutas ostjale avalikul enampakkumisel vahendusteenust. Hageja ei ole esile toonud, milles vahendusteenuse osutamine seisnes. Kostjad ei saanud ümber lükata hageja umbmääraseid väiteid ja tõendada negatiivset asjaolu, et tegelikult teenuseid ei osutatud. Kostjad põhistasid teenuste mitteosutamist sellega, et AG ei olnud tegutsev ettevõte, et mingeid teenuseid
neile ei osutatud ja võlatunnistus sõlmiti vaid skeemi realiseerimiseks TKE pankrotimenetluses. Hagejal tulnuks kostjate väited ümber lükata ja põhistada, milliseid teenuseid osutati ja kuidas AG vastavad nõudeõigused teenuste osutamise eest omandas. Hageja ei ole seda teinud. Seetõttu ei ole võimalik väita, et kostjatel on võlatunnistusest tulenev kohustus tasuda hagejale põhivõlgnevus. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et pooled sõlmisid kompromissilepingu. Põhjendatud ei ole ka kostjate väited, et tehing oli näilik. Aegumistähtaja jooksul nõude ja arvete esitamata jätmine või võlatunnistuses nõude koosseisus käibemaksu näitamine ei anna iseenesest alust pidada tehingut näilikuks. Menetluses ei leidnud tõendamist kostjate väited Jakersoni väljapakutud skeemi kohta.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ebaõige ringkonnakohtu käsitlus deklaratiivsest võlatunnistusest. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata asjaolud, millest nähtub, et kostjad on võlatunnistuse andmisega loobunud võlale vastuväidete esitamisest. Deklaratiivse võlatunnistuse üheks keskseks tunnuseks on, et sellega loobub võlgnik võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud deklaratiivse võlatunnistusega kaasnevat tõendamiskoormise ümberpöördumist. Sellises olukorras peab võlgnik võlatunnistuses märgitud kohustuste puudumist tõendama. Kostjad olid ringkonnakohtu hinnangul kohustuste puudumist vaid põhistanud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik tõendamiskoormise ümberpööramine hagejale vaid juhul, kui kostja on kolmandast isikust võlausaldaja pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu otsus on tõendamiskoormise jagamise osas üllatuslik. Kohus ei ole asjaolusid ja tõendamiskoormise jaotust pooltega arutanud. Ringkonnakohus on põhjendamatult hagejale ette heitnud, et ta ei ole tõendanud, et võlatunnistuse andmine aitas kostjatel ära hoida kahju tekkimise, milles kahju seisnes ja kui suur oleks olnud tekkida võiv kahju. Ringkonnakohus on jätnud andmata sisulise hinnangu võlatunnistuse dokumendile, analüüsimata igakülgselt ja terviklikult kirjalikku kokkulepet ja võlatunnistuse eesmärki. Vaidlusalune võlatunnistus on konstitutiivne. Konstitutiivses võlatunnistuses kokku leppimise tahet kinnitab võlatunnistuse preambul ja ka teised lepingupunktid. Kostjad ei esitanud võlatunnistuse konstitutiivsust ümberlükkavaid tõendeid. Kohtu põhjendused deklaratiivse võlatunnistuse tuvastamisel ei tugine ühelegi kohtu tuvastatud asjaolule ega tõendile. Lisaks anti võlatunnistus ka kostjate endi sõnul ühiste eesmärkide saavutamiseks, st kostjale I kinnistu üleandmiseks ja kostjatele varalise kahju tekkimise vältimiseks. Võlatunnistuseta ei oleks neid eesmärke saavutatud.
11.Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
12.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja koosseisus tekkinud põhimõtteliste eriarvamuste tõttu ning kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks
31.oktoobril 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
14.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ringkonnakohus kvalifitseeris võlatunnistuse õigesti deklaratiivseks ning kohaldas õigesti deklaratiivse võlatunnistuse õiguslikke tagajärgi. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled enam küsimuste üle, kas nõue on aegunud ning nõude loovutamine hagejale kehtiv. Ringkonnakohus leidis otsuses, et tõendatud ei ole ka tehingu näilikkus (ringkonnakohtu otsuse pd 26-28). Kumbki pool ei ole seda järeldust vaidlustanud. Seetõttu lähtub eelviidatud ringkonnakohtu järeldusest ka Riigikohus.
15.Ringkonnakohus on poolte väiteid ja tõendeid hinnates asunud seisukohale, et puudub alus kvalifitseerida võlatunnistus konstitutiivsena. Hageja leiab, et ringkonnakohus on võlatunnistuse kvalifitseerimisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, sh jaganud valesti tõendamiskoormise. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohtu põhjendused võlatunnistuse kvalifitseerimisel on vastuolulised ning tõendamiskoormise jagamine ekslik.
16.Kolleegium selgitab esiteks, et Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik eristada kahte liiki konstitutiivset võlatunnistust. Esiteks võib konstitutiivseks võlatunnistuseks olla leping, mille pooled sõlmivad mingi majandusliku või muu eesmärgi saavutamiseks olukorras, kus nendevahelises suhtes algset kohustust ei ole, kuid nad soovivad sellele asjaolule vaatamata tekitada ühele võlatunnistuse poolele varalise kohustuse (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Teisalt võib võlatunnistus olla konstitutiivne ka siis, kui sellega soovitakse olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). See tähendab, et lisaks konstitutiivsele võlatunnistusele võib olla poolte vahel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13).
17.Ringkonnakohus tuvastas, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus võlatunnistuse sõlmimiseta ei oleks poolte taotletud eesmärk saavutatav, ning tegemist ei ole konstitutiivse
võlatunnistuse sõlmimisega olukorras, kus poolte vahel algset kohustust ei ole (ringkonnakohtu otsuse p-d 21-22). Seega oli ringkonnakohtus asja lahendamise aluseks asjaolu, et poolte vahel oli varasem nn algne kohustus.
18.Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Kuid samamoodi ei anna alati alussuhtele viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28; 18. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-15, p 14). Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Eelnev ei tähenda, et võlatunnistuse pealkiri ja sõnastus oleksid tähtsusetud. Kui võlatunnistuse tekstis on väljendatud poolte tahe luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus kõrvuti algse kohustusega või viidatud sellele, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis on need olulised asjaolud, mida kohus ei saa VÕS § 29 kohaselt võlatunnistuse tõlgendamisel põhjenduseta arvestamata jätta.
19.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole kõikidele asjas tähtsatele asjaoludele nõuetekohaselt hinnangut andnud. Ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, miks ei tõenda iseseisva sõltumatu kohustuse võtmist võlatunnistuses märgitu, mille järgi varasemaid õigussuhteid võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivuse juures ei arvestata ja võlatunnistuse sisu ning kohustuse suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest, kuigi ringkonnakohus viitas nendele võlatunnistuse punktidele (ringkonnakohtu otsuse p-d 13-16). Asudes seisukohale, et võlatunnistuse sõnastus ei ole määrav, asus ringkonnakohus tuvastama poolte ühist eesmärki võlatunnistuse allkirjastamisel. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest võib kokkuvõttes järeldada, et ringkonnakohus tuvastas poolte ühise majandusliku eesmärgi (ringkonnakohtu otsuse p-d 17, 22), sealjuures siiski vahepeal vastuoluliselt märkides, et poolte taotletud eesmärk ei ole üheselt tuvastatav (ringkonnakohtu otsuse p 20). Võlatunnistuse kvalifitseerimise konstitutiivsena välistas ringkonnakohus aga seetõttu, et pole võimalik väita, et sellise majandusliku eesmärgi saavutamine oli võimalik üksnes konstitutiivse võlatunnistuse andmisega (ringkonnakohtu otsuse p 22). Selliselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et konstitutiivne võlatunnistus ei pea olema alati suunatud ühise eesmärgi saavutamisele olukorras, kus pooltevahelises suhtes algset kohustust ei ole, vaid võib olla suunatud ka võla tunnistamisele (vt otsuse p 16). Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohus võlatunnistusele antud kvalifikatsiooni nõuetekohaselt põhjendanud, rikkudes TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 4. Kuivõrd võlatunnistuse kvalifikatsioonist võib sõltuda asja lõpplahendus, siis tuleb asi menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu uueks läbivaatamiseks saata tagasi ringkonnakohtule.
20.Asunud seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, on ringkonnakohus jaotanud
vääralt tõendamiskoormise. Kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, siis tuleb ringkonnakohtul arvestada deklaratiivse võlatunnistuse andmisega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmisel kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14613, p 24; vastuväidetest loobumise kohta vt täpsemalt otsuse p 23).
21.Ringkonnakohus on ekslikult hagejale ette heitnud, et ta ei tõendanud kostjatele teenuste osutamist. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal (Riigikohtu 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2106, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11). Ringkonnakohus leidis, et kostjad on põhistanud, et neile ei osutatud teenuseid (ringkonnakohtu otsuse p 23). Hageja on õigesti viidanud, et põhistamine (TsMS § 235) ja tõendamine ei ole TsMS-i tähenduses kattuvad mõisted (vt ka Riigikohtu 13. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-07, p 11). Seetõttu üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata.
22.Hageja on kassatsioonkaebuses leidnud, et tulenevalt hea usu põhimõttest võib tõendamiskoormis deklaratiivse võlatunnistuse puhul uuesti hagejale üle minna vaid juhul, kui kostja on kolmandast isikust võlausaldaja pankrotimenetluses. Kui võlgnik on tõendanud nõude puudumisele viitavad asjaolud, on tõendamiskoormise ümberpööramise eelduseks, et tõendamist vajav asjaolu on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu
12.märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Eriti pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ja tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26). Kolleegium rõhutab, et eelviidatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine võibki olla põhjendatud peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel. Praeguses asjas ei ole kostjad menetluses esitanud selliseid erandlikke asjaolusid, millega saaks põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks.
23.Ringkonnakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades jätnud välja selgitamata, kas ja millistest vastuväidetest kostjad võlatunnistuse andmisega loobusid. Lisaks ei selgitanud kohus pooltele deklaratiivse võlatunnistuse puhul vastuväidetest loobumisel kohalduvat tõendamiskoormise jaotust. Ka seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Seda, kas ja millistest vastuväidetest on võlgnik võlatunnistuse andmisel võla sissenõudmise lihtsustamiseks loobunud, tuleb hinnata iga kord vastavalt asjaoludele. Ka vastuväidetest loobumist hinnates tuleb lähtuda VÕS §-st 29 ning eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ja eesmärgist, lepingueelsete läbirääkimiste asjaoludest, poolte huvidest jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Üldjuhul saab eeldada, et võlgnik on loobunud kohustuse täitmisest keeldumist võimaldavatest vastuväidetest, mida võlgnik võlatunnistuse andmise ajal teadis või pidi teadma. Seetõttu saab võlgniku eeldatavalt lugeda loobunuks eelkõige sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st asjaolud, mis olid võlatunnistuse andmisel vaidluse all ning mille alusel võlgnik võlga tunnistas (nt kohustuse rikkumine või rikkumise olulisus, põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja võlausaldajale tekkinud kahju vahel, kahju suurus). Samuti on võimalik pärast nõude aegumist loobuda õigusest tugineda aegumise vastuväitele (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24;
21.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 49). Välistatud ei ole loobumine ka võlatunnistuse andmisest hilisematest võimalikest vastuväidetest, kui seadus seda võimaldab (vt otsuse p 25). Sellisel juhul peab see aga kolleegiumi arvates olema sõnaselgelt võlatunnistuses kirjas. Üldjuhul ei ole sellises olukorras tegemist vastuväidetega, mida võlgnik võlatunnistuse andmisel pidi teadma.
24.Selleks, et saaks eeldada loobumist vastuväidetest, mida võlgnik teadis või pidi teadma, peab hageja tõendama, et kostja võlatunnistuse andmise ajal vastuväitest teadis või pidi teadma (vt VÕS § 15 lg 4). Kui hageja ei tõenda võlgniku vastuväitest teadmist või teadma pidamist, siis ei saa vastuväitest loobumist ka eeldada. Kui hageja on oma tõendamiskoormise täitnud, siis on kostjal kohustus tõendada poolte kokkulepe, et kostja ei loobunud vaidlusalusest vastuväitest.
25.Vaatamata eeltoodule ei saa deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobuda õigusest tugineda lepingu tühisusele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel (Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18). Seega ei saa pooled ka sõnaselgelt kokku leppida, et võlgnik ei saa deklaratiivse võlatunnistuse allkirjastamise järel tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele.
26.Põhimõtteliselt on asjaolusid arvestades ka võimalik, et võlatunnistuse andmisega võlgnik vastuväidetest ei loobunud, vaid kinnitas võla olemasolu. Sellise võlatunnistuse andmise tagajärjeks on üksnes tõendamiskoormise ümberpööramine (vt otsuse p 20). Samuti katkestab sellise kinnituse andmine aegumise (TsÜS § 158).
27.Kolleegium märgib obiter dictum'i korras, et igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi alati tähendada võlgniku tahet end lepinguliselt siduda eelkirjeldatud võlatunnistuste
tähenduses (vt otsuse p-d 16 ja 20). See tähendab, et võlgnik võib mitteõigustehingulise tunnistusega vaid möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust. Sellise kinnituse andmine võib aga katkestada aegumise (TsÜS § 158) ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta.
28.Kohtud tuvastasid, et AG (hageja õiguseellane) ja kostjad sõlmisid võlatunnistuse 20. juunil 2008. Kostja I omandas AS TKE Grupp pankrotivarast 3. märtsil 2008 lõppenud enampakkumiselt kinnistu, mille üleandmiseks sõlmiti asjaõigusleping 20. juunil 2008 (ringkonnakohtu otsuse p 18). Kostjad on vaidlustanud lepingu olemasolu ja teenuse osutamise, väites, et neil ei olnud võlatunnistuses viidatud teenuseid vaja, sest kinnistu omandati pankrotimenetluses enampakkumisel ning võlatunnistuse allkirjastamata jätmisel oli neil oht kanda kahju (ringkonnakohtu otsuse p 19). Hageja esitas ringkonnakohtule oma seisukoha selle kohta, millistest vastuväidetest on kostjad võlatunnistuse andmisega loobunud (IV kd, tl-d 14-15). Ringkonnakohus ei ole andnud hageja väidetele hinnangut. Kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusalune võlatunnistus on deklaratiivne, siis tuleb ringkonnakohtul vastavalt hageja väidetele ja tõenditele hinnata, kas kostjad teadsid või pidid teadma võlatunnistuse allkirjastamisel kohtumenetluses esitatud vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid), ning seejärel anda kostjatele vajadusel võimalus vastuväidetest loobumise eelduse ümberlükkamiseks.
29.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
30.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.