Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
A OÜ hagi Paldiski Logistikapark OÜ ja Osaühingu Riigiressursside Keskus vastu põhivõla 265 000 euro, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A OÜ kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
265 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja A OÜ, esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Arsi Pavelts Kostjad Paldiski Logistikapark OÜ (registrikood 11255542) ja Osaühing Riigiressursside Keskus (registrikood 10175373), mõlema esindaja vandeadvokaat Teele Viilup
Asja läbivaatamise kuupäev
3. november 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-21639 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.
Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada A OÜ-le 9. juunil 2014 kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 2650 (kaks tuhat kuussada viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A OÜ (hageja) esitas 31. mail 2012 Harju Maakohtule hagi Paldiski Logistikapark OÜ (kostja I) ja Osaühingu Riigiressursside Keskus (kostja II) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 265 000 eurot, intress 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmise päevani ja viivis 265 000 eurot ning kuni põhinõude täitmiseni 0,2% põhinõudest päevas. Hageja nõue tuleneb kostjate 20. juunil 2008 OÜ-le Atelier Gurman väljastatud võlatunnistusest.
Võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja jõustub juhul, kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna võlatunnistuse punktis (C) märgitud tingimustel. Kostja I kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008 ning sellest kuupäevast võlatunnistus ka jõustus. Võlatunnistusega võtsid kostjad solidaarse kohustuse tasuda 265 000 eurot, millest 200 000 eurot tuli tasuda hiljemalt 1. juunil 2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009. Intressi 12% summast kohustusid kostjad tasuma alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmiseni ja viivise määraks oli märgitud 0,2% päevas. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud.
2.Kostjad ei tunnistanud hagi. Hageja ei ole tõendanud nõudeõigust kostjate vastu. Hageja on esitanud kohtule võlatunnistuse, mille pooleks ta ei ole. Võlatunnistus on näilik. Initsiatiiv võlatunnistuse vormistamiseks tuli AS TKE Grupp pankrotitoimkonna liikmelt härra Jakersonilt, kes pani kostjad olukorda, kus kinnistut Lõuna 6b Paldiskis ei olnud pankrotipesast teisiti võimalik omandada kui võlatunnistust andes. Lepiti kokku, et võlatunnistuse tõttu rahalisi raskusi kandma ei peaks. Kolme aasta jooksul ei nõudnud OÜ Atelier Gurman kordagi võlgnevuse tasumist ning ei ole võlatunnistuse järgseid arveid esitanud. Võlatunnistuses saadud teenuseid ei ole kostjad saanud ega teenuse osutajaga kordagi kohtunud. OÜ-l Atelier Gurman puudusid 2008.–2009. a majandusaasta aruande järgi tegevus ja töötajad, alates 2010 ei ole majandusaasta aruannet üldse esitatud. Tegemist ei ole tegelikke teenuseid osutava äriühinguga. 8. novembri 2013. a istungil esitasid kostjad ka hagi aegumise vastuväite.
3.Harju Maakohus jättis 25. novembri 2013. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt väljastasid kostjad 20. juuni 2008. a võlatunnistuse järgi OÜle Atelier Gurman (võlausaldaja) võlatunnistuse eesmärgiga luua iseseisev kohustus seni eksisteerinud õigussuhete muutmiseks vaieldamatuks õigussuhteks. Võlatunnistuse kohaselt osutas võlausaldaja kostjatele mitmeid (sh kinnisvaraga seotud) teenuseid, sh leiti kostjate vajadustele sobiv objekt Lõuna 6b Paldiskis. Sellega, et kostja I kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse, loeti võlausaldaja kohustused kostjate ees täielikult ja nõuetekohaselt täidetuks. Võlatunnistus jõustus juhul, kui kostja I on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Kostjad kohustusid vastuvaidlematult tasuma hagejale tema esitatud arvete alusel 265 000 eurot, millest 200 000 eurot tuli tasuda 1. juuniks 2009 ja 65 000 eurot 1. septembriks 2009. Alates 31. märtsist 2009 pidid kostjad tasuma intressi 12% aastas ja kohustuste täitmata jätmise korral viivist 0,2% päevas. Kostja I kanti Paldiski linnas asuva Lõuna 6b kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 9. juulil 2008. Kostjad vaidlustavad hageja nõudeõigust. Hageja märgib hagis, et on võlausaldaja õigusjärglane, kuid hagi lisana märgitud hageja õiguseellase kirjalikku kinnitust nõude hagejale loovutamise kohta esitanud ei ole. Menetluse käigus esitas hageja nõude loovutamise kohta kinnituse, mille kohaselt OÜ Atelier Gurman kinnitab, et on võlatunnistusest tuleneva nõude hagejale loovutanud. Kinnitus on digitaalselt allkirjastatud 15. aprillil 2013. Seega on nõue hagejale loovutatud alates
15.aprillist 2013, sest nõude varasema loovutamise kohta ei ole tõendeid esitatud. Hagi on esitatud
31.mail 2012. Hagi esitamise hetkel ei olnud hagejal kostjate vastu nõudeõigust. Samas on
praeguseks nõudeõigus kostjate vastu tõendatud ning asjaolu, et hagi esitamise hetkel ei olnud hagejal nõudeõigust, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus leidis, et ka konstitutiivne võlatunnistus võib olla näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustu hagejaga, et võlatunnistusega sooviti ümber kujundada juba eksisteerivaid õigussuhteid. Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mida ei ole veel täidetud. Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud teenuste osutamine Lõuna 6b kinnistu osas. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada juba eksisteerivate õigussuhete ümberkujundamise kokkuleppeks ega seega konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille aluseks olevatele õigussuhetele vastuväidete esitamise õiguse oleksid kostjad minetanud. Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu omandamiseks. Kinnistu omandamisel on võlatunnistuse järgi keskne koht, kuna kinnistusraamatu kande järgselt võlatunnistus jõustus ning tekkis seega ka tasu maksmise kohustus. Kinnistu on aga omandatud AS-lt TKE Grupp (pankrotis) 20. juunil 2008 lepinguga ning müük toimus pankrotimenetluses enampakkumisega (I kd, tl 132–152). Veenvad on kostjate väited, et võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus vajadus. Pankrotimenetluses on toimunud enampakkumine ning võlausaldajal ei ole siin mingeid teenuseid osutada. Võlausaldaja, s.o OÜ Atelier Gurman 2007.–2008. a majandusaasta aruande kohaselt ei olnud võlausaldajal 2008. a-l töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta. Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist (mis võlatunnistuses märgitud hinnaga teenused kahtlemata on), vaid on märgitud, et 2008. a-l tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. Tegevuskulud olid 395 krooni (asutamiskulud ja pangateenused), mis oli ka võlausaldaja majandusaasta kahjumiks. 2009. a majandusaasta aruande järgi oli tegevuse eesmärk samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine ning tegevuskulud olid 0 krooni, s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele teenuste osutamisele ja vastavale äritegevusele. Arvestades asjaolusid, et võlatunnistuses rõhutatakse kinnistu omandamisega seotud teenuse olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse omanikukandest, kinnistu omandamiseks pankrotimenetluses puudub vajadus osutada teenuseid ning teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit majandustegevust, leidis maakohus, et võlatunnistus on näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle tehinguga kaasa tuua. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Kuivõrd võlatunnistus on tühine, puudub vajadus selle edasiseks kvalifitseerimiseks. Samuti puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumisest.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
5.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. mai 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, muutis maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Seadus ei keela võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohast võlatunnistust sõlmida tingimuslikult, s.o seada tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine sõltuvusse tulevikus tekkivast tingimusest. Edasilükkava tingimuse seadmine ei anna iseenesest alust väita, et tegemist ei saanud olla abstraktse kohustustehinguga ehk konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku, et kostjad annavad OÜ-le Atelier Gurman võlatunnistuse, mille kehtivus ei sõltu selle andmise aluseks olnud suhtest, s.o konstitutiivse võlatunnistuse. See nähtub võlatunnistuse preambulist, mille kohaselt kostjad väljastavad võlatunnistuse eesmärgiga luua sellega iseseisev kohustus VÕS § 30 lg 1 mõttes (nn konstitutiivne võlatunnistus) poolte vahel seni eksisteerinud õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks. Preambuli punktis D väljendasid võlatunnistuse pooled, et võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ja suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest. Võlatunnistuse punktis 1 võtsid kostjad endale kohustuse maksta võlausaldajale 265 000 eurot, sealhulgas 200 000 eurot 1. juuniks 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt 1. septembriks 2009, ning tasuda lepingu punkti 4 järgi intressi 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuse täitmise tähtpäeva saabumiseni „vastuvaidlematus korras". Võlatunnistuse punktis 8 on pooled kokku leppinud, et varasemad lepingud ja neist tulenevad kohustused jäävad kehtima paralleelselt võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse andmise aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, mille kohaselt pooltevahelist võlatunnistust ei saa pidada konstitutiivseks seetõttu, et võlausaldaja ei olnud oma väidetavaid kohustusi võlatunnistuse andmise hetkeks lõpuni täitnud. Võlatunnistuse välja andnud pool võib juhul, kui võlatunnistusega loodud kohustust majanduslikus mõttes ei ole, esitada võlausaldaja vastu nõude (hagi) võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Sellist nõuet ei ole kostjad OÜ Atelier Gurman vastu esitanud. Ebaõiged on ka maakohtu järeldused võlatunnistuse näilikkuse ja seeläbi TsÜS § 89 lg 2 järgi tühisuse kohta. Sellest, et kostjate huvi oli omandada enampakkumisel olev kinnistu ja selleks puudus vajadus neile teenuseid osutada ning et OÜ-l Atelier Gurman tehingu sõlmimise ajal majandustegevust ei toimunud, ei saa kuidagi välja lugeda, et võlatunnistuse pooled olid võlatunnistuse sõlmimisel kokku leppinud, et võlatunnistusest ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi, kuna nad tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Praegusel juhul tuleb aga hagi rahuldamata jätmise põhjuseks lugeda nõude aegumist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostjad nõudsid juba maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele märkisid, et jäävad kõikide oma
maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde, ning aegumise kohaldamist nõudis nende esindaja ka apellatsioonikohtu istungil. Maakohus, leides, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik, s.o tühine, jättis kostjate aegumise vastuväite tähelepanuta, osutades, et aegumise vastuväite analüüsimiseks puudub vajadus. Võlatunnistuse kohaselt muutusid sellest tulenevad nõuded 200 000 euro ja intressi osas sissenõutavaks 1. juunil 2009 ja 65 000 euro ja intressi osas
1.septembril 2009. Kolmeaastane aegumistähtaeg lõppes seega vastavalt 1. juunil 2012 ja
1.septembril 2012. Hageja, olemata võlatunnistuse järgi õigustatud isikuks, esitas hagi võlatunnistuse järgi võlgnetava saamiseks 31. mail 2012. Samast võlatunnistusest tuleneva nõude esitas OÜ Atelier Gurman 1. juunil 2012 (ringkonnakohtu otsuses ekslikult märgitud 2016) (tsiviilasi nr 2-12-2012). OÜ Atelier Gurman oli õigustatud hagi esitama (õige hageja), kuid tema hagi jäeti maakohtu 11. detsembri 2012. a määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu). Seega OÜ Atelier Gurman poolt hagiavalduse esitamine ei peatanud nõude aegumist ja hetkeks, kui OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale, s.o 15. aprilliks 2013 oli nõuete aegumistähtaeg möödunud. Kuivõrd õigustamata isiku poolt hagi esitamine ei peata aegumist, tuleb järeldada, et hagi on tervikuna aegunud (TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud) ja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb rahuldada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud aegumist kohaldades selgitamiskohustust ja teinud üllatusliku otsuse. Kostjad esitasid aegumise vastuväite esimest korda maakohtu viimasel istungil. Istungiprotokollist ei nähtu, et aegumist oleks sisuliselt arutatud. Ka ringkonnakohtu istungil aegumise kohta (sh aegumise võimaliku peatumise üle) sisulist arutelu ei toimunud. Selle rikkumise tõttu ei esitanud hageja tõendit, millest nähtub, et nõue oli talle loovutatud juba enne hagi esitamist
31.mail 2012 (dokument on digitaalallkirjastatud 31. mail 2012 kell 17.36.46 (s.o 5 tundi enne hagiavalduse esitamist), mitte 15. aprillil 2013, nagu leidis ringkonnakohus (OÜ Atelier Gurman kinnitusest ei nähtu, millal on nõue hagejale loovutatud). Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi esitamise seisuga (31. mai 2012) ei olnud hageja võlatunnistusest tuleneva nõudega õigustatud isikuks ja et õigustatud isikuks oli OÜ Atelier Gurman. Juba OÜ Atelier Gurman esitatud hagist nähtub, et 1. juuni 2012. a seisuga oli OÜ Atelier Gurman nõude loovutanud. Ka teises tsiviilasjas viitas kostja II sellele (1. märtsil 2013 esitatud avalduses), et OÜ Atelier Gurman on vaidlusaluse nõude kolmandale isikule loovutanud. Ringkonnakohus on väljunud vaidluse piiridest ja rikkunud dispositiivsuse põhimõtet. Kostjad ei tuginenud asjaolule, et hagi oli aegunud seetõttu, et hageja omandas nõude alles 15. aprillil 2013.
Kostjad esitasid istungiprotokollist nähtuvalt üksnes abstraktse aegumise vastuväite seda põhjendamata. Pooled ei ole ka välja toonud asjaolu, et OÜ Atelier Gurman esitatud hagi jäeti läbi vaatamata, samuti pole pooled selle kohta tõendeid esitanud. Ringkonnakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 3 ja 4. Isegi kui leida, et nõue loovutati hagejale alles 15. aprillil 2013, ei oleks vähemalt 65 000 euro suurune nõue aegunud, kuna OÜ Atelier Gurman esitas 9. augustil 2012 kostjate vastu võlatunnistusele tuginedes pankrotiavaldused. Seega peatus võlatunnistusest tuleneva nõude aegumine kostjate vastu pankrotiavalduse menetlemise ajaks. Mõlema pankrotiavalduse alusel on kostjate suhtes pankrotiavalduse menetlus algatatud. Tsiviilasjas nr 2-12-31094 lõppes pankrotiavalduse menetlus 28. detsembril 2013, mil jõustus ringkonnakohtu vastavasisuline määrus. Aegumise peatumine lõppes seega 29. detsembril 2013. TsÜS § 168 lg-st 2 tulenevalt aegus hageja teise osamakse nõue 28. veebruaril 2014, s.o kaks kuud pärast nõude aegumise peatumise lõppemist (koostoimes TsÜS § 136 lg-ga 4). Ka 200 000 euro suurune osa nõudest ei ole aegunud, kuna OÜ Atelier Gurman andis kostjatele 31. mail 2012 täiendava kümnepäevase tähtaja, millega aegumine TsÜS § 167 lg 2 järgi peatus. Seega peatus aegumine kümneks päevaks, s.o 10. juunini 2012. TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest. Aegumise peatumine lõppes 13. juunil 2012. Koostoimes TsÜS § 136 lg-ga 3 pidi hageja nõude esimene osamakse aeguma 13. augustil 2012, st pärast pankrotiavalduste esitamist.
8.Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.
10.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas ringkonnakohtu poolt otsuses aegumisele tuginemine oli hagejale üllatuslik.
11.Toimiku materjalidest nähtub, et kostjad tuginesid aegumisele esimest korda maakohtu istungil (II kd, tl 118), kus kostjate esindaja märkis: „Esitan aegumise vastuväite." Istungi protokollist ei nähtu, et aegumise üle oleks istungil arutatud. Maakohus viitas seejärel oma otsuses, et kuivõrd võlatunnistus on tühine, puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumise kohta. Apellatsioonkaebuse esitas hageja ning vastuses apellatsioonkaebusele kostjad otseselt aegumisele ei viidanud, kuid märkisid: „Vastustajad jäävad kõigi maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde ning leiavad, et Apellandi hagiavaldus ja apellatsioonkaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata." Otsesõnu tugineti aegumisele ringkonnakohtu 8. aprilli 2014. a istungil, kus kostjate esindaja märkis: „Taotleme uuesti aegumise kohaldamist, mida oleme ka maakohtus soovinud." (II kd, tl 192.) Edasi nähtub ringkonnakohtu istungi protokollist, et kohus on kohapeal nõu pidanud ja määras anda aegumise vastuväite kohta kohtu hinnang otsuses (II kd, tl 192). Seega ka ringkonnakohtu istungi
protokollist (II kd, tl 192) ei nähtu, et aegumist oleks põhjalikumalt arutatud või poolte seisukohta küsitud. Ringkonnakohus tugines seejärel oma otsuses aegumisele, viidates TsÜS § 146 lg-le 1 ning sellele, et kostjad nõudsid juba maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele märkisid, et jäävad kõigi maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde ning aegumise kohaldamist nõudis nende esindaja ka apellatsioonikohtu istungil. Kolleegium leiab, et iseenesest on aegumise vastuväide esitatud õigel ajal (vt ringkonnakohtus aegumise vastuväite esitamise õigeaegsuse kohta Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-136-10, p-d 14–16). Põhjendatud on aga hageja seisukoht, et ringkonnakohus tegi aegumist kohaldades hageja jaoks üllatusliku otsuse. Riigikohus on korduvalt leidnud, et kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Lisaks sellele on Riigikohus nt asjas nr 3-2-1-147-12 tehtud lahendis leidnud, et kui kohus teeb otsuse alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisele tuginedes, ilma et oleks aegumist alusetust rikastumisest tuleneva nõude kontekstis pooltega arutanud, teeb ta üllatusliku otsuse (vt Riigikohtu
4.detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-12, p 13). Õige on kassatsioonkaebuse väide, et asja materjalidest ei nähtu, et kohtud oleksid pooltega aegumisega seotud küsimusi arutanud, samuti ei nähtu, et pooled oleks ise aegumise kohta seisukohta avaldanud. Kuigi õige on kostjate väide, et kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2), siis kuna pooled aegumise kohta sisulisi väiteid kirjalikes dokumentides ei esitanud, oleks juhul, kui need istungil esitati, tulnud need TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. Nagu eelnevast nähtub, on kostjad esimest korda esitanud aegumise vastuväite maakohtu istungil (II kd, tl 118). Istungiprotokollist nähtub üksnes aegumise vastuväite esitamine. Ka ringkonnakohtu istungi protokollist (II kd, tl 192) ei nähtu, et aegumist oleks põhjalikumalt arutatud või poolte seisukohta küsitud. Seega olukorras, kus maakohus aegumise üle ei arutanud ja oma otsuses aegumise kohta ka seisukohta ei võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud andma hagejale võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht ja tõendid. Seda tegemata on ringkonnakohtu otsus hagejale üllatuslik.
12.Kolleegium leiab, et üllatuslik on ringkonnakohtu otsus ka osas, milles ringkonnakohus põhjendas nõude aegumist ka sellega, et OÜ Atelier Gurman loovutas võlatunnistusest tulenevad nõuded hagejale 15. aprillil 2013. Hageja ei ole enda väitel tuginenud sellele, et nõue oleks loovutatud talle alles 15. aprillil 2013, vaid viidanud sellele, et 15. aprillil 2013 allkirjastatud kinnitusega (II kd, tl 18–19) on OÜ Atelier Gurman kinnitanud talle nõude loovutamist. Hageja viitab kassatsioonkaebuses sellele, et on nõude omandanud hoopis 31. mail 2012, s.o enne hagi esitamist. Ringkonnakohus oleks pidanud pooltega nõude loovutamise aja üle arutama ja võimaldama pooltel esitada selle kohta oma seisukoht.
13.Ringkonnakohus on viidanud ka sellele, et kuna OÜ Atelier Gurman hagi jäeti maakohtu
11.detsembri 2012. a määrusega menetlusse võtmata (nõutava riigilõivu tasumata jätmise tõttu), ei peatanud OÜ Atelier Gurman poolt hagiavalduse esitamine nõude aegumist. Ka selles osas on hageja
põhjendatult leidnud, et tegemist on üllatusliku otsusega, kuna varem selle asjaolu üle ei arutatud. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 3 ja 4, mille kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
14.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, arvestades eespool toodut, pooltega nõude aegumist puudutavaid väiteid arutama, sh andma pooltele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid nõude loovutamise aja kohta, samuti arutama pooltega nõude aegumise võimalikku peatumist. Nõude aegumise juures tuleb arvestada, et tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses – aegumine loetakse TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu menetluses on hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12). TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka pankrotihoiatuse esitamise korral – vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17). TsÜS § 168 lg 2 kohaselt ei aegu nõue enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul.
15.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
16.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.