Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Võlatunnistus väljastati edasilükkava tingimusega ja jõustub juhul, kui kostja I kantakse kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna võlatunnistuse punktis (C) märgitud tingimustel. Kostja I kanti kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna 9. juulil 2008 ning sellest kuupäevast võlatunnistus ka jõustus. Võlatunnistusega võtsid kostjad solidaarse kohustuse tasuda 265 000 eurot, millest 200 000 eurot tuli tasuda hiljemalt 1. juunil 2009 ja 65 000 eurot hiljemalt 1. septembril 2009. Intressi 12% summast kohustusid kostjad tasuma alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuste täitmiseni ja viivise määraks oli märgitud 0,2% päevas. Kostjad ei ole oma kohustusi täitnud.

kostjate vastu tõendatud ning asjaolu, et hagi esitamise hetkel ei olnud hagejal nõudeõigust, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus leidis, et ka konstitutiivne võlatunnistus võib olla näilik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustu hagejaga, et võlatunnistusega sooviti ümber kujundada juba eksisteerivaid õigussuhteid. Võlatunnistuses viidatakse kohustusele, mida ei ole veel täidetud. Nimelt seati raha maksmise kohustus (ja kogu võlatunnistuse kehtivus) sõltuvusse kinnistusraamatu kandest. See kanne oli võlatunnistuse allakirjutamise hetkeks veel tegemata. Seejuures oli võlausaldaja võlatunnistuses eraldi välja toodud kohustusena märgitud teenuste osutamine Lõuna 6b kinnistu osas. Kuna võlausaldaja ei olnud veel oma väidetavaid kohustusi lõpuni täitnud, ei saa võlatunnistust pidada juba eksisteerivate õigussuhete ümberkujundamise kokkuleppeks ega seega konstitutiivseks võlatunnistuseks, mille aluseks olevatele õigussuhetele vastuväidete esitamise õiguse oleksid kostjad minetanud. Võlatunnistuse kohaselt on võlausaldaja eelkõige osutanud kostjatele teenuseid Paldiski 6b kinnistu omandamiseks. Kinnistu omandamisel on võlatunnistuse järgi keskne koht, kuna kinnistusraamatu kande järel võlatunnistus jõustus ning tekkis seega ka tasu maksmise kohustus. Kinnistu on aga omandatud AS-lt TKE Grupp (pankrotis) 20. juunil 2008 lepinguga ning müük toimus pankrotimenetluses enampakkumisega (I kd, tl 132-152). Veenvad on kostjate väited, et võlausaldaja tegelikult mingeid teenuseid ei osutanud, sest nende teenuste osutamiseks puudus vajadus. Pankrotimenetluses on toimunud enampakkumine ning võlausaldajal ei ole siin mingeid teenuseid osutada. Võlausaldaja, s.o OÜ Atelier Gurman 2007.-2008. a majandusaasta aruande kohaselt ei olnud võlausaldajal 2008. a-l töötajaid ning tema juhatus koosnes ühest liikmest, kes tegutses tasuta. Samuti ei ole majandusaasta aruandes märgitud suuremahuliste teenuste osutamist (mis võlatunnistuses märgitud hinnaga teenused kahtlemata on), vaid on märgitud, et 2008. a-l tegeleti uue tegevusvaldkonna leidmisega. Tegevuskulud olid 395 krooni (asutamiskulud ja pangateenused), mis oli ka võlausaldaja majandusaasta kahjumiks. 2009. a majandusaasta aruande järgi oli tegevuse eesmärk samuti turu-uuringud ja tegevusvaldkonna otsimine ning tegevuskulud olid 0 krooni, s.o tegevust ei toimunud. Seega ei viita võlausaldaja majandusaasta aruanded suuremahulisele teenuste osutamisele ja vastavale äritegevusele. Arvestades asjaolusid, et võlatunnistuses rõhutatakse kinnistu omandamisega seotud teenuse olulisust ning tasumise kohustus seatakse sõltuvusse omanikukandest, kinnistu omandamiseks pankrotimenetluses puudub vajadus osutada teenuseid ning teenuse osutajal ei toimunud tegelikult mingit majandustegevust, leidis maakohus, et võlatunnistus on näilik, s.o pooltel ei olnud soovi õiguslikku tagajärge selle tehinguga kaasa tuua. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Kuivõrd võlatunnistus on tühine, puudub vajadus selle edasiseks kvalifitseerimiseks. Samuti puudub vajadus analüüsida kostjate väiteid aegumisest.

maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Seadus ei keela võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohast võlatunnistust anda tingimuslikult, s.o seada tehingust tulenevate õiguste ja kohustuste tekkimine sõltuvusse tulevikus tekkivast tingimusest. Edasilükkava tingimuse seadmine ei anna iseenesest alust väita, et tegemist ei saanud olla abstraktse kohustustehinguga ehk konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohtu hinnangul leppisid pooled kokku, et kostjad annavad OÜ-le Atelier Gurman võlatunnistuse, mille kehtivus ei sõltu selle andmise aluseks olnud suhtest, s.o konstitutiivse võlatunnistuse. See nähtub võlatunnistuse preambulist, mille kohaselt kostjad väljastavad võlatunnistuse eesmärgiga luua sellega iseseisev kohustus VÕS § 30 lg 1 mõttes (nn konstitutiivne võlatunnistus) poolte vahel seni eksisteerinud õigussuhte muutmiseks vaieldamatuks. Preambuli punktis D väljendasid võlatunnistuse pooled, et võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivus, sisu ja suurus ei sõltu pooltevahelistest varasematest õigussuhetest. Võlatunnistuse punktis 1 võtsid kostjad endale kohustuse maksta võlausaldajale 265 000 eurot, sealhulgas 200 000 eurot 1. juuniks 2009 ning 65 000 eurot hiljemalt 1. septembriks 2009, ning tasuda lepingu punkti 4 järgi intressi 12% aastas alates 31. märtsist 2009 kuni kohustuse täitmise tähtpäeva saabumiseni „vastuvaidlematus korras". Võlatunnistuse punktis 8 on pooled kokku leppinud, et varasemad lepingud ja neist tulenevad kohustused jäävad kehtima paralleelselt võlatunnistusega. Konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevatele nõuetele ei saa esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse andmise aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele. Seega on ebaõige maakohtu põhjendus, mille kohaselt pooltevahelist võlatunnistust ei saa pidada konstitutiivseks seetõttu, et võlausaldaja ei olnud oma väidetavaid kohustusi võlatunnistuse andmise hetkeks lõpuni täitnud. Võlatunnistuse välja andnud pool võib juhul, kui võlatunnistusega loodud kohustust majanduslikus mõttes ei ole, esitada võlausaldaja vastu nõude (hagi) võlatunnistuse tagasiandmiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Sellist nõuet ei ole kostjad OÜ Atelier Gurman vastu esitanud. Ebaõiged on ka maakohtu järeldused võlatunnistuse näilikkuse ja seeläbi TsÜS § 89 lg 2 järgi tühisuse kohta. Sellest, et kostjate huvi oli omandada enampakkumisel olev kinnistu ja selleks puudus vajadus neile teenuseid osutada ning et OÜ-l Atelier Gurman tehingu sõlmimise ajal majandustegevust ei toimunud, ei saa kuidagi välja lugeda, et võlatunnistuse pooled olid võlatunnistuse sõlmimisel kokku leppinud, et võlatunnistusest ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi, kuna nad tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Praegusel juhul tuleb aga hagi rahuldamata jätmise põhjuseks lugeda nõude aegumist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostjad nõudsid juba maakohtus aegumise kohaldamist, vastuses apellatsioonkaebusele märkisid, et jäävad kõikide oma maakohtus esitatud seisukohtade ja väidete juurde, ning aegumise kohaldamist nõudis nende esindaja ka apellatsioonikohtu istungil. Maakohus, leides, et võlatunnistus ei ole konstitutiivne ja on näilik, s.o

tühine, jättis kostjate aegumise vastuväite tähelepanuta, osutades, et aegumise vastuväite analüüsimiseks puudub vajadus. Võlatunnistuse kohaselt muutusid sellest tulenevad nõuded 200 000 euro ja intressi osas sissenõutavaks 1. juunil 2009 ja 65 000 euro ja intressi osas

kinnitanud talle nõude loovutamist. Hageja viitab kassatsioonkaebuses sellele, et on nõude omandanud hoopis 31. mail 2012, s.o enne hagi esitamist. Ringkonnakohus oleks pidanud pooltega nõude loovutamise aega arutama ja võimaldama pooltel esitada selle kohta oma seisukoht. Ringkonnakohus on viidanud ka sellele, et kuna OÜ Atelier Gurman hagi jäeti maakohtu

Aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud isiku poolt nõude rahuldamiseks hagi esitamisega. Hagi esitati 31. mail 2012, seega enne kolmeaastase aegumistähtaja möödumist. Hageja oli hagi esitamise hetkel õigustatud isik TsÜS § 160 lg 1 tähenduses. Nõue loovutati enne hagi esitamist, mida tõendab digiallkirjastatud kinnitus nõude loovutamise kohta. Kostjate väide, et hagi tuleks jätta rahuldamata seetõttu, et kostjatele ei ole esitatud arveid, pole põhjendatud. Kostjad esitasid nimetatud vastuväite alles apellatsioonimenetluses, maakohtus tuginesid kostjad arvete mittesaamisele kui asjaolule, mis kinnitab tehingu näilikkust. Kostjad ei tuginenud varasemas menetluses sellele, et nad keeldusid kohustuste täitmisest põhjusel, et neile pole arveid esitatud. Arve mittesaamine ei anna õigust keelduda raha maksmisest. Võlatunnistuses oli selgesti ja üheselt märgitud, et kostjatel tuleb raha maksta kindlateks kuupäevadeks. Võlatunnistust ei saa mõista selliselt, et kokkulepitud rahasumma tuleb kindlaksmääratud kuupäevadeks tasuda üksnes juhul, kui selle kohta esitatakse enne arve. Arvete mitteesitamine ei saanud põhjustada täitmise võimatust (VÕS § 108 lg 1). Kostjad pole kohtu ette toonud ka selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja või hageja eriõiguseellane oleks põhjustanud arvete esitamata jätmisega vastuvõtuviivituse ning et arvete mitteesitamine oleks tingitud võlausaldaja vastuvõtuviivitusest. Hagejatel on õigus nõuda kostjatelt 265 000 euro suuruse põhivõla tasumist (vastav kohustus võlatunnistuse p-s 1). Kohustuse sissenõutavus ei sõltu arve esitamisest. Asjaolu, et võlatunnistuses on märgitud, et summa sisaldab käibemaksu, ei tähenda, et kostjatel võiks lasuda väiksema summa tasumise kohustus. Hagi tuleb osaliselt rahuldada ka intressi nõudes. Kostjatelt tuleb välja mõista intressina 7453 eurot 97 senti. Kostjad ei esitanud maakohtus viivise vähendamise taotlust, seetõttu ei saa ringkonnakohus viivist vähendada. Hagiavaldusest ei saa järeldada, et hageja oleks piiranud oma viivisenõuet selliselt, et ta põhivõlga ületavas osas viivist ei nõua. Oma protsessuaalses taotluses palus hageja viivist põhivõla ulatuses perioodi eest kuni hagi esitamiseni ja sealt edasi protsendina 0,2% põhivõlast iga viivitatud päeva eest. Väide, et viivisenõue tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et hageja enne kohtusse pöördumist kordagi viivist ei nõudnud, ei anna alust jätta viivisenõue rahuldamata. Ka see väide, et hageja ei ole arveid esitanud, ei saa olla viivise välja mõistmata jätmise aluseks, sest kostjad pole tõendanud, et nad jätsid arved tasumata põhjusel, et neile ei olnud arveid esitatud. Kostjate esitatud asjaolud ei anna alust pidada viivisenõuet hea usu põhimõtte vastaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

sõltuvuses teenuse osutamises seisnevast kausaalvõlasuhtest. Tegemist sai olla vaid deklaratiivse võlatunnistusega. Olematut võlakohustust ei saanud ümber vormistada võlatunnistuseks. Vahendusteenuseid polnud pankrotimenetluses toimuva enampakkumise puhul vaja. Ringkonnakohus jaotas tõendamiskohustuse vääralt. Tehing oli näilik. Tehing oli TsÜS § 87 alusel tühine. Võlatunnistusega kohustuse võtmine pankrotitoimkonna liikme kasuks on ebaseaduslik. Pankrotivara ostjalt pole lubatud nõuda enam raha, kui on enampakkumise aktis ette nähtud. Kohus oleks pidanud tuvastama tehingu tühisuse TsÜS § 86 alusel vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga. Kohus pole hinnanud asjaolusid TsÜS § 86 alusel. Pooled leppisid kokku, et makse toimub käibemaksu sisaldava arve alusel. „Arve alusel" tähendab, et maksekohustuse tekkele eelneb arve. Kohus pole tuvastanud, et hageja oleks kostjaid teavitanud viivise nõudmise kavatsusest enne hagimaterjalide kättetoimetamist kostjatele, mis toimus ligi kolm aastat pärast põhinõude sissenõutavaks muutumist, mistõttu oleks kohus pidanud jätma viivisenõude TsÜS § 138 ja VÕS § 6 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus pole tuvastanud kahju olemasolu, seega puudus alus välja mõista põhisummast mitu korda suuremat viivist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

võimalikku peatumist (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p-d 1112, 14). Sellest juhisest ongi ringkonnakohus põhjendatult lähtunud, arvestades ka aegumise peatumist puudutavaid hageja väiteid ja tõendeid.

võlatunnistuse allkirjastamise ajal oleks selle poolte tegelik tahe olnud suunatud muule kui võlatunnistuses kirjeldatud raha maksmise kohustuse kinnitamisele. Samuti on ringkonnakohus viidanud otsuse p-s 11, et see, kui kinnisasja vahendusteenust oleks osutatud oluliselt väiksemas mahus või kui vastavat teenust ei osutatud, ei välista, et kostjad ja hageja eriõiguseellane ei oleks võinud kinnisasja vahendustasus kokku leppida. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste p 12 järgi ei toonud kostjad kohtu ette mitte ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et kostjatega sarnane mõistlik isik oleks võinud eeldada, et pooled lepivad kokku milleski muus kui kostjate suhtes raha maksmise kohustuse loomises. Ringkonnakohtu viitest VÕS §-le 30, mis reguleerib konstitutiivset võlatunnistust, võiks järeldada, et ringkonnakohtu arvates allkirjastasid hageja eriõiguseellane ja kostjad konstitutiivse võlatunnistuse. Samas viitavad ringkonnakohtu põhjendused kostjate tõendamiskoormuse kohta (et kostjad pole tõendanud, et võlatunnistuses sätestatud kohustusi pole) ja viide asjaolule, et tuleb lähtuda eeldusest, et kostjatel on teenuse osutamise lepingust tulenevad raha maksmise kohustused, pigem sellele, et ringkonnakohus lähtub deklaratiivse võlatunnistuse eeldusest ja sellest tulenevast tõendamiskoormusest. Ringkonnakohus pole ka viidanud, et vastuväiteid võlatunnistusele oleks saanud esitada vaid vastuhagiga, mille esitamine on vajalik konstitutiivse võlatunnistuse puhul. Ringkonnakohus on ka otsuse põhjenduste p-s 24 märkinud, et kostjad ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis saaks tingida võlatunnistuses kajastatud kohustuse olemasolust lähtumise eelduse mittearvestamist. Sellest võiks samuti järeldada, justkui peaks ringkonnakohus võlatunnistust deklaratiivseks. Seega ei ole ringkonnakohus võlatunnistuse olemust otsuses üheselt mõistetavalt tuvastanud. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Jättes tuvastamata võlatunnistuse olemuse, on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 4, sest tuvastamata on asja lahendamiseks olulised asjaolud. Kuna kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12414, p 28). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega, ja sellest ning muudest asjaoludest tulenevalt hindama, kas hageja nõue on põhjendatud või mitte. Ringkonnakohus peab võtma uuesti seisukoha ka muude esitatud väidete kohta.

Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.