2-06-2979/10 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik I. I töötajana ja T. T tööandjana sõlmisid töölepingu, mis kannab kuupäeva 01.07.2005 ja mille kohaselt kohustus töötaja perioodil 01.07.2005 kuni 31.12.2005 teostama sõiduautoga Eesti piires sõite 260 tundi kuus tasuga 150 krooni tunnis (puhtalt). 23.09.2005 esitas hageja Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse saamata töötasu 240 000 krooni saamiseks. 12.12.2005 otsusega rahuldas töövaidluskomisjon avalduse. 13.02.2006 esitas kostja kohtule avalduse asja edasi menetlemiseks kohtus ja vastuhagi 01.07.2005 lepingu tühisuse tunnustamiseks. Hageja lõpetas töötajana töölepingu ühepoolselt lepingu punkti 6.2 alusel 16.09.2005 pärast seda, kui talle olid välja maksmata juuli ja augusti töötasu. Vastavalt nimetatud punktis kokkulepitule pidi tööandja nimetatud alusel lepingu lõpetamise korral maksma töötajale hüvitusena töötasu kogu lepingu kehtivuse aja eest. Hageja palub mõista kostjalt välja kokku 216 273 krooni töölepingu seaduse (TLS) § 49 lg 2 alusel. Kostja hagi ei tunnista. Kostja suhtles juulis-augustis 2005 küll hagejaga, kuid tema taksoga sõitis vaid ühel korral ja tasus siis ka sõidu eest. Küll aga tegi hageja talle ettepaneku mingit kinnisvaraprojekti rahastada, millest kostja ja tema elukaaslane keeldusid. Samuti pöördus hageja kostja poole palvega laenu saada, mida aga muuhulgas rahaliste vahendite puudumise tõttu ei antud. Augustikuu lõpul 2005 tegi hageja kostjale ettepaneku sõlmida fiktiivne tööleping, mis hageja sõnade kohaselt pidi tema rahaprobleemid lahendama. Kostjal oli hagejast inimlikult kahju ja paberisse süvenemata allkirjastas lepingu. Hageja selle alusel kostjale tööd teinud ei ole. Vastuhagis palus kostja tunnustada 01.07.2005 kuupäeva kandva lepingu tühisust/kehtetust järgmistel alternatiivsetel alustel: 1) leping on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga ning tühine seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel; 2) leping oli näilik, sest pooled leppisid allkirjastamisel tegelikkuses kokku, et tehingul tegelikke, selles kirjasolevaid, tagajärgi ei ole; töölepingu sõlmimine pidi aitama hagejal lahendada mingeid rahaprobleeme ning hageja ei pidanudki kostja jaoks mingeid arusaamatuid sõitusid teostama; seega tehing tühine TsÜS § 89 lg-de 1 ja 2 alusel; 3) kostja tegi lepingu eksimuse tõttu, sest omas ebaõiget ettekujutust tegelikest asjaoludest; kostja ei adunud, et selle lepingu allkirjastamise tõttu saab hageja esitada tema vastu palganõude, mida pahatahtlikult plaaniski; kostja ei teadnud, et lepingu sõlmimise tegelikuks eesmärgiks hageja jaoks oli kostja vastu suure rahalise nõude esitamine; seega tehing kehtetu TsÜS § 92 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel; 4) samuti on vaidlusalune tehing kehtetu TsÜS § 94 lg 2 alusel, kuna hageja viis kostja tahtlikult eksimusse ja hoidis teda eksimuses, rääkides, et allkirja lepingule on vaja vaid formaalselt, et tal oleks võimalik lahendada oma rahalised probleemid suuruses 60 000

krooni; ka oleks hageja pidanud lepingu sõlmimisel kostjale teatama, et lepingu allkirjastamisel tekib tal formaalne õigus nõuda lepingu täitmist ning et seda ta teha ka kavatseb; 5) ka oli leping sõlmitud kostja poolt tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel; hageja kasutas ära kostja kogenematust ja heatahtlikkust, olles eelnevalt jätnud endast mulje kui suures rahahädas inimesest; kostja olnud kogenud seda, et hageja jutt võib olla esitatud ainult tema psühholoogiliseks mõjutamiseks; tegemist on äärmiselt ebasoodsate tingimustega, kui füüsiline isik kohustub maksma kuus 39 000 krooni netos ja lisaks maksud mingite arusaamatute sõitude eest; kostja ei tea, mis sõite hageja lepinguperioodil tegi, kuid võib arvata, et tegemist oli taksijuhiteenuste pakkumisega; kokkulepitud kuutöötasu on taksojuhi tasuna ebareaalselt suur; samuti on mõistusevastaselt suur kokkulepitud viivisemäär ja hüvitise suurus lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral punkti 6.2 alusel; TLS 27 lg 2 järgi ei tohi sellise töö nagu oli lepingu punktis 2.1 kokku lepitud tegemiseks määratud ajaga töölepingut sõlmidagi. Avaldusega 30.01.2006 tühistas hageja lepingu. Täiendava tehingu tühisuse alusena esitas kostja asjaolu, et ta oli tehingu allkirjastamisel alkoholijoobes, see tähendab otsusevõimetu. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Leping sõlmiti kostja initsiatiivil põhjusel, et kostjal oli vajalik seoses mingite kinnisvaraasjadega sõita palju ringi Tallinna ümbruses. Asjas on tähtis lepingu sõlmimise fakt ja asjaolu, et tööd tehti või oldi valmis tegema. Kõik kostja poolt tehingu kehtetuse alustena välja toodud asjaolud on tõendamata. Ka laskis kostja mööda kohtusse pöördumiseks ettenähtud 1-kuulise tähtaja. Samuti laskis kostja mööda lepingu tühistamiseks seaduses ettenähtud 4-kuulise tähtaja. Esimese astme kohtu otsus Kohus jättis rahuldamata nii hagi kui vastuhagi. Kohus leidis, et tõendamist ei leidnud ühegi kostja poolt nimetatud töölepingu tühistamise alust. Kostja väide, et pooled olid lepingu allkirjastamisel tegelikkuses leppinud kokku, et mingeid õiguslikke tagajärgi tegelikkuses lepingul ei ole, veenvat tõendamist ei leidnud. Hageja sellist kokkulepet selgesõnaliselt eitab, kostjal aga oma väidet tõendavad tõendid puuduvad. Tunnistaja lepingu allkirjastamise juures ei viibinud. Kostja nn valedetektori testi vastus küsimusele nr 4 küll lisab teatud määral veenvust kostja väitele, kuid ei tõenda seda. Seega ei ole tõendatud, et tegemist oleks näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. Muude tühistamise sätete rakendamiseks ei toonud kostja välja asjaolusid, millede alustel nende rakendamist kaaluda saaks. Kostja ise selgitas, et teab ja teadis ka suvel 2005, mida dokumendina tähendab tööleping ja oli nende vormistamisega oma MTÜS-s ka tegelenud. Seega pidi kostja dokumendile pealkirjaga „tööleping“ alla kirjutades saama aru, et vaatamata hageja väidetavatele kinnitustele võivad sel olla kehtivast seadusandlusest tulenevad õiguslikud tagajärjed. Kostja arvamus, et mingeid tagajärgi konkreetsest lepingust ei tulene, ei ole oluliseks eksimuseks TsÜS § 92 mõttes. Sarnaselt eeltoodule on tõendamata ka kostja väide nagu oleks hageja kasutanud tehingu tegemisel ära kostja raskeid asjaolusid TsÜS § 97 mõttes või petnud teda TsÜS § 94 mõttes. Isegi juhul, kui kostja oli lepingut allkirjastades alkoholijoobes, ei tõenda nimetatud asjaolu veel iseenesest selle ärakasutamist hageja poolt. Ka ei leidnud tõendamist alused tehingu heade kommete vastaseks tunnistamiseks. Eesti Vabariigis kehtib lepinguvabaduse põhimõte ning isikutel on õigus vastastikusel kokkuleppel sõlmida põhimõtteliselt igasuguseid lepinguid, rääkimata töölepingust. Tegemist oli kahe füüsilise isikuga, seega kahe võrdse poolega, kes vastastikusel kokkuleppel võisid sõlmida põhimõtteliselt mistahes lepingu. Tõendamist ei leidnud asjaolud, millised annaksid aluse lugeda vaidlusalust lepingut kas ebaõiglaseks või ebamoraalseks või taunitavaks või et sellega oleks muul viisil ühiskonnas kehtivaid moraalinorme jämedalt eiratud. Kohus leidis, et puuduvad alused vaidlusaluse tehingu tühisuse tunnustamiseks. Samas on tõendamata ka alused kostjal töötasu väljamaksmise kohustuse tekkimiseks. Sisuliselt puudub

vaidlus, et poolte vahel oli kokkulepe nimelt töölepingu (olgu näilise või mitte) allkirjastamiseks. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ja kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse ja haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Seega tulenevalt nii seaduses kirjapandust kui seaduse mõttest on töötajal õigus saada kokkulepitud tasu vaid tehtud töö eest. Ka vaidlusaluse lepingu punktides ei olnud kokku lepitud teisiti. Lepingu punkti 2.1 kohaselt oli hageja kui töötaja tööülesandeks „sõiduautoga sõitude teostamine ainult Eesti piires“. Muid tööüleandeid kokku lepitud ei olnud. Hageja väidet nagu oleks kokkulepitud tasu ka seisuaegade eest lepingus kirjapandu ei tõenda. Ka ei esitanud hageja ühtki tõendit lepingus kokkulepitud tööülesannete tegelikkuses täitmise (konkreetsete sõitude tegemise) kohta. Kostja on kogu kohtumenetluse aja eitanud kasvõi ühe sõidu tegemist hageja taksoga lisaks sõidule, mil nad koos elukaaslasega hagejaga tutvusid ja mille eest nad ka koheselt tasusid. Tõendamist ei leidnud hageja poolt pooltevahelise lepingu täitmine, seega ei ole tõendatud ka kostjal tasu maksmise kohustuse tekkimine. Kohus ei nõustunud hageja vastuväitega töövaidluskomisjoni otsuse edasi menetlemise avalduse esitamise tähtaja rikkumise osas kostja poolt. Töövaidluskomisjoni toimikust ei nähtu kostjale otsuse kätte andmise kuupäev. Seega puudub tõend kostja väite, et ta sai otsuse kätte 12.01.2006 kohtutäituri kaudu, ümber lükkamiseks. Avaldus asja edasiseks menetlemiseks esitati kohtusse 13.02.2006, seega kooskõlas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg-s 1 sätestatud tähtajaga. TsMS § 162 lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s.h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus on üheaegselt mõlema poole kahjuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. I. Ii apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus I. I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Maakohus on eksinud materiaalõiguslike normide tõlgendamisel. Puudub selgus, millist seadust on kohus kohaldanud, kui on lugenud samaaegselt töölepingu kehtivaks ja ei ole tuvastanud kehtivast lepingust tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Hageja seisukoht on, et 01.07.2005 sõlmis ta heas usus kostjaga töölepingu, mille sisuks oli tema vaba aja täielik hõivamine (p.3.1), s.t tal ei olnud õigust teha muid tegemisi ning ta oli kohustatud olema töölepingus näidatud ajal tööandja käsutuses. Töölepingu mõte ja eesmärk antud juhul ei olnud tingimata igapäevane ja hommikust õhtuni kestvate sõitude teostamine tööandja jaoks, vaid selleks valmisolek ning nende sõitude vajadusel ja tööandja vastaval korraldusel või ülesandel teostamine tööks lepinguga ettenähtud aegadel. Kui hageja ei oleks olnud seotud vaidlusaluse töölepinguga, võinuks ta oma aega sisustada teisiti ja tõepoolest sõidutada taksojuhina kliente, mida ta aga teha ei saanud. Töölepinguseaduse sätetest ja üldisest õiguslikust mõttest tulenevalt, on töölepingu puhul tegemist lepinguga, milles ühel poolel (tööandjal) lasub kohustus kindlustada töötajat kokkulepitud tööga ning andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi. Kohus on vastupidiselt TLS § 49 p-le l leidnud, et tööandjal lasub kohustus tasuda töötajale vaid tehtud töö eest kokkulepitud tasu. Sellest kohtu ebaõigest väitest tuleneks, et tööandja ise võib valida, millisel ajal tal töötajat tarvis on, ja maksta töötajale vastavalt tegelikult tehtud töötundidele, kuigi töötaja oli valmis ja ootas lepingujärgselt kõikidel ettenähtud töötundidel tööülesandeid. Seaduseandja näeb, vastupidiselt kohtu seisukohale, sellise kohustuse rikkumise eest ette ka õigusliku tagajärje. TLS § 38 kohaselt toob tööga mitte kindlustamine (tööle mitte lubamine) kaasa palga või hüvitise maksmise kohustuse sõltuvalt töötaja nõudest. Töötajal on õigus nõuda töölepingu täitmist ja kokkulepitud palka või hüvitust töölepingu täitmisest keeldumise eest

kolme kuupalga ulatuses. Hageja pidas end antud olukorras töölepingust kinnipidanuks ja luges õigustatult, et ta on tööle lubatud, täitis omapoolseid kohustusi ja nõudis tööandjalt lepingujärgset palka. Kostja ei ole tõendanud ja kohus ei ole tuvastanud, et hageja tööl ei oleks olnud või et ta ei oleks täitnud oma tööülesandeid. Vastupidi, tunnistaja ütlustega tuvastati, et viimane nägi korduvalt hagejat seismas kostja maja ees. Seega on leidnud kinnitust asjaolu, et hageja oh lepingus ettenähtud aegadel valmis töölepingu järgseid ülesandeid, s.t. tööandja korraldusi täitma. Töötajat ei saa süüdistada selles, et lepingu järgi ettenähtud sõite üldse ei olnud või ei olnud ajaliselt lepingus näidatud mahus. Tööandja on kohustatud tasuma töötajale samaväärset palka ka tööseisakute ajal (TLS § 66) ja vastutab materiaalselt, kui töölepingu tingimused muutuvad, s.h tööülesannete maht väheneb, seoses töö ümberkorraldamisega (TLS § 64). Kostja ei reageerinud mitte kuidagi hageja käitumisele, s.o tema maja ees seismisele ja valmisolekule tööandja lepingujärgseid korraldusi täita, vaatamata nende vahel sõlmitud töölepingule. Ta ei püüdnud ka lepingut peatada, lõpetada ega tühistada. Tühistamise avalduse tegi ta alles 30.01.2006, s.o ajal, mil töölepingul ajaliselt oleks juba tähtaeg pidanud niikuinii lõppema ja ühtlasi alles pärast seda, kui töövaidluskomisjon oli teinud oma otsuse. Kohus on hinnanud ka kogutud tõendeid ebaõigesti ja sellega tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ebamääraselt või ebaõigesti. Hageja taotleb ringkonnakohtul allpool kirjeldatud tõendeid uuesti hinnata ning tuvastada asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Kohus leidis, et kuna lepingu punkti 2.1 kohaselt oli hageja tööülesandeks „sõiduautoga sõitude teostamine ainult Eesti piires", siis muid tööülesandeid nagu kokku lepitud ei oleks olnudki ja hageja ei pidanudki saama tasu seisuaegade eest. Kohus pidas vajalikuks seisuaegade tasustamise tingimuse eraldi kokkulepet töölepingus. Kohus ei ole lepingu sätteid ja eesmärki hinnates arvestanud lepingupunktide 1.1, 2.1, 3.1 ja 5.1 koosmõju pooltevahelisele lepingu täitmise kohustustele kooskõlas seadusest tuleneva üldnormiga, et tööandja kohustuseks on töötaja kokkulepitud tööga kindlustamine. Siit tuleneb hageja arvates hoopis teistsugune järeldus: töötaja oli lepingu järgi kohustatud asuma tööle 01.07.2005 kell 8.00 ja täitma seejuures lepingus ettenähtud tööülesandeid, alluma tööandja juhtimisele ning kontrollile, täitma õigusakte. Punkt 2.1 konkretiseerib tööülesannete täitmise viisi (lepingus nimetatud sõiduautoga sõitude teostamine) ja töökoha piire (ainult Eesti piires). On üldiselt teadaolev tõsiasi, et töölepinguid koostab, vormistab tööandja ning esitab töötajale allkirjastamiseks. Seega ei saa töötaja vastutada töölepingu sõnastuse eest, vaid võib seda tõlgendada kooskõlas seadusega. Seadusest tulenevalt mitmetimõistetavuse puhul töölepingut tõlgendatakse töötaja kasuks, seda enam, et TLS üldnorm sätestab töötasu maksmise või selle hüvitamise kohustuse tööandjale sõltumata töölelubamise või töötamise faktist. Töölepingut seadusest erinevaks tõlgendamiseks, peaks lepingus üheselt ja sõnaselgelt olema sätestatud, et seisuaja eest ei ole tööandja kohustatud tasu maksma või töötasu makstakse vaid töötatud sõidutundide eest. Praktikas on Eesti Vabariigis ja Euroopa Liidus tavaks saanud, et autojuhi elukutset pidavad töötajad (kaugsõiduautojuhid, linnaliini- ja linnadevahelise transpordi juhid, juhtivate töötajate isiklikud autojuhid jt.) saavad tasu ka seisuaja eest. Kohus hindas hageja seletusi ebaobjektiivselt. Töötajana ei pea ta tõendama, et ta üldse on tööd teinud. Töötaja tugineb vaid töölepingu sõlmimise ja tööleasumise faktile. Kui tööandja leiab, et töötaja on halvasti või ei ole üldse tööd teinud või ei ole ilmunud või asunud tööle, siis lasub seadusest tulenevalt kohustus neid asjaolusid tõendada tööandjal seaduses sätestatud korras. Seaduses on sätestatud töötaja karistamise viisid ja distsiplinaarvastutuse kohaldamise kord. Kohus on ebaõigesti seadnud tõendamiskoormuse töötajast hagejale ja sellest tulenevalt ebaõigesti hinnanud hageja kui töötaja väiteid temapoolsete sõitude teostamise kohta Murastes, Tabasalus, Suurupis, Maardus, Muugal ja mujal paljasõnaliseks, ilma, et tööandja oleks tõendanud vastupidist.

Vastustaja T. Ti seisukoht T. T ei pea apellatsioonkaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. T. Ti apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus T. T esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotamise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega teha menetluskulude jaotus selliselt, et põhihagiga seotud menetluskulud jäetakse täies ulatuses I. Ii kanda ja vastuhagiga seotud menetluskulud jäetakse poolte endi kanda. Kostja leiab, et menetluskulude jaotus otsuses märgitud kujul ei ole põhjendatud. Maakohus jättis nii hagi kui vastuhagi rahuldamata, s.t sisuliselt oli kostja kohtule esitatud taotlus edukas, sest kostja ei pea hagejale tasuma 234 000 krooni. Kohus leidis, et 12 250 krooni riigilõivu tasumise puhul oli tegu kostja enda menetluskuluga, mis peab jääma tema enda kanda hoolimata esitatud taotluse edukusest. Võttes arvesse esitatud hagi ja vastuhagi esemeid ning seda, et tegelikkuses oli kostja osalemine menetluses edukas ja hageja osalemine ei olnud edukas, pidanuks kohus jaotama menetluskulud selliselt, et põhihagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja menetluskulud kanda hagejal TsMS § 162 lg 1 alusel. Vastuhagi osas aga tulnuks menetluskulud jätta poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel, sest hageja menetluskulude väljamõistmine kostjalt vastuhagi osas, oleks arvesse võttes jällegi vaidluse asjaolusid, olnud kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 11.12.2006 otsus tuleb tühistada kohtukulude jaotuse osas. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud ja kaebuses toodud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Harju Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata I. Ii hagi T. Ti vastu. Kuna kolleegium nõustub täiesti maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS §-st 654 lg 6 korrata. Hageja on kaebuses märkinud, et peale kostjaga töölepingu allkirjastamist, luges hageja ennast töölelubatuks ja asus töökohustusi täitma. Hageja seletuste kohaselt tegeles kostja kinnisvaraprojektidega ja tal oli saada mingi pärandus, millega seoses oli vaja teha sõite. Kostja on aga oma seletustes hageja tööle lubamist eitanud ja seletanud, et töölepingut sõlmides ei olnudki pooltel mingit kavatsust faktilise töösuhte tekkimiseks, et selle lepingu sõlmimise huvi oli vaid hagejal. Kostja on oma väiteid kinnitanud tunnistaja V. V ütlustega, mille kohaselt ei ole hageja tema elukaaslasele taksoteenust sõlmitud lepingu alusel osutanud. Nad on sõitnud hageja taksoga vaid ühel korral koos kostjaga ja selle eest ka tasunud. Hagejat on ta hiljem näinud seismas oma autoga nende elukoha lähedal taksopeatuses reisijaid ootamas. Hageja on nõudnud raha tunnistajatelt ja ka kostjalt. Mingeid krunte pole kostja otsinud ega ka pärandust saanud (t.l.115-116). Kohus arvestas tõendina ka kostja enda polügraafia testimise (nn valedetektor) tulemusi (t.l. 106-107). Hageja ei ole neid tõendeid ümber lükanud, vaid on lihtsalt jäänud paljasõnaliselt hagiavalduses toodud väidete juurde. Maakohus on põhjendatult suhtunud kriitiliselt ka hageja enda seletustesse, mis on antud erinevatel aegadel erinevalt ja otsuses toodud põhjendustel õigesti leidnud, et hageja ei ole kostja poolt esitatud tõendeid ümber lükanud, milledest nähtub, et hageja ei ole ise ilmutanud mingit soovi tööle asumiseks. Alates 01.01.2006 kehtiva TsMS-i 229 lg 2 alusel ei ole poole seletus tõendiks. Seega ei ole hageja kostja poolt esitatud tõendeid ümber lükanud ja tõendanud töösuhte faktilist tekkimist ega ka töötamist. Hageja küll väitis, et pidas päevikut sõitude kohta, kuid seda pole lisanud asja materjalide juurde.

Hageja on kaebuses ebatäpselt tunnistaja ütlustele viidanud. Tunnistaja ei ole oma ütlustes väitnud, et on näinud hagejat seismas nende maja juures, vaid on kinnitanud, et on hagejat näinud seismas tema maja vastas olevas taksopeatuses kliente ootamas (t.l.115). Ka on hageja ebaõigesti leidnud, et ta ei pea töötamist kostja juures tõendama. Kostja on tõendanud otsuses nimetatud tõenditega, et hageja ei pidanudki tööle asuma ja ise ei ilmutanudki mingit huvi tööle asumiseks ja et ta osutas jätkuvalt taksoteenust klientidele. Hageja pidanuks nimetatud tõendid ümber lükkama, kuid ta pole seda teinud. Ülaltoodu alusel on maakohus õigesti leidnud, et tööleping küll poolte vahel sõlmiti, kuid faktilist töösuhet selle alusel ei tekkinudki ja seda poolte vabal tahtel. Töötasu saab nõuda faktilise töösuhte tekkimise korral, mitte lihtsalt lepingu sõlmimisest, mida pooled täitma ei asunud. Seega ei anna kaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ja hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebus kohtukulude kindlaks määramiseks tuleb rahuldada menetlusnormide ebaõige kohaldamise tõttu. Vaidlus puudub selles, et maakohus oma 14.02.2006 määrusega kohustas kostja T. Tit tasuma hagi esitamisel kohtusse, kus hagejaks oli I. I, riigilõivu 12 250,00 krooni. T. T tasus riigilõivu 15.03.2006 maksekorralduse alusel (t.l.30). Kuid tulenevalt enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud riigilõivuseaduse (varasem RLS) § 16 lg 1 p-st 1 vabastatakse riigilõivu tasumisest hageja või kaebuse esitaja palga nõudmise, tööle või teenistusse ennistamise ning töölepingu lõpetamise või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagis või kaebuses. Sarnane on regulatsioon ka alates 1. jaanuarist 2007. a kehtiva RLS § 22 lg 1 p-s 1. Käesolevas asjas on hageja esitanud palga nõudmise ja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõude. Seetõttu ei pidanud hageja riigilõivu tasuma ning seda ei saa nõuda ka kostjalt ITLS § 24 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt. Kolleegiumi arvates on varasema RLS § 16 lg 1 p-s 1 ja RLS § 22 lg 1 p-s 1 nimetatud juhtudel tegemist nn automaatse ja lõpliku riigilõivu tasumisest vabastamisega/tasumiskohustuse puudumisega. Varasema RLS § 16 lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt puudutab see aga ainult hagejat ning seega tuleb kostjalt hagi rahuldamise korral riigilõiv välja mõista. Küll ei saa nõuda riigilõivu tasumist hagejalt, kui hagi jäetakse rahuldamata. RLS § 22 lg 1 p 1 sõnastuses ei mainita aga enam ainult hagejat. Seega ei saa kostjalt riigilõivu tasumist nõuda ka juhul, kui hagi rahuldatakse, samuti ei saa nõuda riigilõivu hagejalt, kui hagi jäetakse rahuldamata. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-139-06. Eeltoodu alusel tuleb kostja T. Tile tema poolt tasutud riigilõiv summas 12250,00 kr ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 1000,00 krooni riigieelarvest tagastada. Kostja kulutused õigusabile tuleb jätta hageja I. Ii kanda. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada.