Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. aprill 2007. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-463
Tsiviilasi
OÜ A hagi AS-i B vastu 82.737, 50 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Linnakohtu 5. detsembri 2005. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i B apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. märts 2007. a.
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant AS B (registrikood xxxxxxxx, aadress XX xx, Tallinn); lepinguline esindaja Marko Jaani Vastustaja OÜ A (registrikood xxxxxxxx, aadress XX xx, xxxxx Põlva)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tallinna Linnakohtu 5. detsembri 2005. a. otsus OÜ A hagis AS-i B vastu 82.737,50 krooni saamiseks.
2.Hagi rahuldada osaliselt. Mõista AS-ilt B OÜ A kasuks välja viivis 50.000 (viiskümmend tuhat)krooni ja kohtukulu 1050 (üks tuhat viiskümmend) krooni.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ja avaldusi ning taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
14.veebruaril 2005. a. esitas OÜ A Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i B vastu viivise 82.737, 50 krooni saamiseks Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a. otsusega kostjalt väljamõistetud võlasummalt 112.532, 25 krooni. Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega rahuldati OÜ A hagi OÜ C vastu osaliselt ja mõisteti nimetatult hageja kasuks välja 57.212, 30 krooni. Tsiviilasja arutamisel osales kolmanda isikuna kostja poolel ka AS B. Kohtuotsusega on tuvastatud, et OÜ A tegi 2001. a. sügisel Antsla-Sõmerpalu-Võru raudteelõigul võsalõikustöid OÜ A ja OÜ C vahel 28. septembril 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingu alusel lepingus kokkulepitud mahust 75% ulatuses ning kuna tellija ei täitnud oma lepingus kokkulepitud kohustusi tähtaegselt, oli töövõtjal õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates 10. veebruarist 2002. a. Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a. otsusega OÜ A hagis AS-i B vastu mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 112.532, 25 krooni. AS B on kohtuotsuse täitnud 14. jaanuaril 2005. a. Kohtuotsusega on tuvastatud, et OÜ A teostas alltöövõtu korras eelnimetatud raudteelõigul võsalõikustöid, kusjuures esialgne tööettevõtuleping oli sõlmitud 30. mail 2001. a. AS-i B ja OÜ D vahel. Nõude loovutamise lepingutega kõigepealt OÜ D ja OÜ E vahel 12. mail 2003. a. ning seejärel OÜ E ja OÜ A vahel 2. märtsil 2004. a. sai OÜ A nõude omanikuks AS-i B vastu. Nimetatud asjaoludest tulenevalt on kohus hagi kostja vastu rahuldanud. AS B ja OÜ D olid tööettevõtulepingu punktis 7. 2 kokku leppinud, et tööettevõtjal on õigus nõuda tellijalt kui süüdiolevalt poolelt tehtud töö eest tasumisega viivitamisel viivist 0, 2% päevas tähtaegselt tasumata summast, kuid mitte rohkem kui 7% sama lepingu punktis 3. 1 toodud lepingu kogumaksumusest. Kuivõrd sama lepingu punkti 7. 3 kohaselt on tellijal kohustus tasuda lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kvaliteetselt teostatud tööde eest, on tasumisele kuuluva viivise suurus perioodi eest
10.veebruarist 2002. a. kuni 14. jaanuarini 2005. a. 240.368, 90 krooni. Arvestades aga lepingus kokkulepitud viivise 7% piirmäära ja lepingu kogumaksumust 1.181.964 krooni, tuleb kostjalt välja mõista 82.737, 50 krooni. Kostja seisukoht Kostja vaidles hagile vastu. AS-i B ja OÜ D vahel sõlmitud tööettevõtulepingust ei tulene hagejale õigusi, kuna lepingu punkti 12. 2 kohaselt ei olnud lubatud lepingust tuleneva nõude loovutamine teise poole kirjaliku nõusolekuta. Nõude üleminek hagejale on vastuolus tööettevõtulepingu punktiga 12. 2 ja TsK § 216 lõikega 1 ning on seetõttu tühine. Samuti on hageja kaotanud oma nõudeõiguse kostja vastu hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Hageja ei esitanud viivise nõuet kostjale mõistliku aja jooksul ning pöördus nõudega kohtusse teadliku viivitusega, lootes sellega suurendada võlasummat. Alternatiivselt esitatud vastuväidete kohaselt leidis kostja, et Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus 10. veebruar 2002. a. ei ole temale siduv, sest nimetatud asjaolu on tuvastatud OÜ A ja OÜ C vahel
28.septembril 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingu kontekstist lähtuvalt, mitte AS-i B ja OÜ D vahel 30. mail 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingust lähtuvalt. Sellega seoses on hageja viivisearvestus ebaõige. Kostja hinnangul ei langenud ta lepingu täitmisel viivitusse, kuna kehtinud TsK § 369 lõige 1 ning tööettevõtulepingu punktide 6. 1 ja 7. 3 järgi toimus tehtud tööde eest tasumine üleandmise-vastuvõtmise akti ja arve alusel, mida ei ole vormistatud. Juhul, kui kohus peab viivise väljamõistmist põhjendatuks, tuleks TsK § 194 alusel viivist vähendada selle ülemäärase suuruse tõttu, võrreldes kreeditoril tekkinud kahjudega. Hagejal ei ole lepingu mittenõuetekohase täitmise tagajärjel kahju tekkinud või ei ole ta seda tõendanud. Hageja omandas nõude 2. märtsil 2004. a. OÜ-lt E 30.000 krooni eest ning lepingu täitmiseks maksis kostja 14. jaanuaril 2005. a. hagejale 112.532, 25 krooni, seega on hageja teeninud nõudelt 82.532, 25 krooni.
Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus rahuldas 5. detsembri 2005. a. otsusega hagi ja mõistis AS-ilt B OÜ A kasuks välja 82.737, 50 krooni viivist ning 8250 krooni kohtukulu. Kuna viivisenõude aluseks olev tööettevõtuleping oli sõlmitud enne 1. juulit 2002. a., tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid (VÕS RakS §-id 2 ja 11 ning § 12 lg. 2). Kostja ei saa TsMS § 94 lõikest 2 tulenevalt enam vaidlustada Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega ja Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a. otsusega tuvastatud asjaolusid, seega tuleb need lugeda tuvastatuks. Eelnimetatud otsustega on tuvastatud, et OÜ A tegi 2001. a. sügisel alltöövõtu korras Antsla-SõmerpaluVõru raudteelõigul võsalõikustöid OÜ A ja OÜ C vahel sõlmitud tööettevõtulepingu alusel lepingus kokkulepitud mahust 75% ulatuses ning töövõtjal oli õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates 10. veebruarist 2002. a. Töövõtja õigused ja lepingust tuleneva nõude on hageja omandanud 2. märtsil 2004. a. OÜ-lt E, kes omandas selle 12. mail 2003. a. OÜ-lt D. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta tähelepanuta kostja vastuväited, et hagejal puudub nõudeõigus ja viivisearvestus on ebaõige, kuna need asjaolud on juba jõustunud kohtuotsustega tuvastatud. AS B on väljendanud oma nõusolekut nõuete loovutamiseks
14.oktoobri 2003. a. kirjas hagejale. Hageja on esitanud viivisenõude mõistliku aja jooksul, s. o. 1 kuu ja 1 päev pärast seda, kui kostja oli täitnud Tallinna Linnakohtu otsuse, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja lepingutasu 112.532, 25 krooni. Viivise rakendamine sõltub võlgnikust enesest ehk sellest, kas võlgnik täidab lepingut nõuetekohaselt (TsK § 191). Seega ei ole hageja kostja suhtes rikkunud hea usu põhimõtet ega ole kaotanud oma nõudeõigust kostja vastu. Kostja taotlus viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud hagejal kahju puudumist ja hagetav viivis ei ole suurem kui põhivõlg. Kuivõrd viivise vähendamist taotles kostja, oli nimelt temal kohustus TsMS § 91 lõike 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne või et hageja ei ole raha maksmisega viivitamisest kahju saanud. Väide, et hageja teenis nõude omandamisest 82.532, 25 krooni vaheltkasu, ei ole õige, sest see oli tasu alltöövõtu eest, mille hageja teostas. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Kostja palub linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Väär on kaevatava kohtuotsuse seisukoht, et AS B andis kirjaliku nõusoleku AS-i B ja OÜ D vahel sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekuks kolmandale isikule. Selgituste andmist kolmandale isikule (OÜ A) 14. oktoobri 2003. a. kirjas ei saa tõlgendada lepingupoolte vahelise kokkuleppena. Samuti toimus nõude loovutamine OÜ-le A 2. märtsil 2004. a., s. t. kostja andis hagejale kirjalikke selgitusi enne, kui viimane oli nõude omandanud. Nõude üleminek oli vastuolus lepingu punktiga 12. 2 ja TsK § 216 lõikega 1 ning seetõttu tühine. Apellant ei nõustu esimese astme kohtuga selles, et ta ei ole tõendanud hagejal kahju puudumist, mis annab aluse väljamõistetava viivise vähendamiseks. Kohus on eksinud TsMS § 95 ja § 231 lõike 4 vastu, jättes oma järeldused põhjendamata ja tõendid õigesti hindamata. Kostja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega mõisteti OÜ-lt C OÜ A kasuks välja 57.212, 30 krooni ja Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a. otsusega mõisteti AS-ilt B OÜ A kasuks välja 112.532, 25 krooni. Viimatinimetatud summa on AS B hagejale 14. jaanuaril 2005. a. üle kandnud. Seega täitis kostja tõendamiskohustuse ja näitas ära, et hageja on omandanud nõude loovutamise lepinguga ning saanud kostja käest märkimisväärselt suurema summa, kui Võru Maakohus alltöövõtu tasuna tema kasuks välja mõistis. Hageja ise teostas alltöövõtuga ettenähtud töid 57.212, 30 krooni eest. See tähendab, et hageja ei ole raha maksmise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju saanud, vaid pigem
teeninud kasu. Linnakohus jättis analüüsimata ja arvesse võtmata võlgniku poolt kohustise täitmise ulatuse, kohustisest osavõtvate isikute varalise olukorra ja igasuguse muu tähelepanuvääriva kreeditori huvi (TsK § 194 lg. 1). Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus 10. veebruar 2002. a. ei ole kostjale siduv, sest kõnealune viivisearvestus puudutab OÜ C võlga OÜ A ees nende vahel 28. septembril 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingu alusel, mitte hagejale OÜ-ga D 30. mail 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingust tulenevaid kohustusi. Võru Maakohus ei tuvastanud AS-i B ja OÜ D vahelise töövõtusuhte asjaolusid ning seetõttu oli kostjal õigus vastu vaielda viivisearvestusele. Esimese astme kohus ei vastanud kostja sellekohastele vastuväidetele ega võtnud muuhulgas seisukohta kostja väite osas, et OÜ D ei ole kostjale tööettevõtulepingu nõuete kohaselt tööd üle andnud ega tööde eest arvet esitanud. Hageja esitatud õigusabikulude arvet nr. 25043 summas 3776 krooni ei tuleks arvestada, kuna 14. juuni 2005. a. eelistungil hageja esindaja ei viibinud. Järelikult ei oleks kohus võinud kostjalt õigusabikulu välja mõista rohkem, kui teises hageja esitatud kuludokumendis − Õigusbüroo F OÜ arves nr. xxxxx − näidatud 2832 krooni. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub oma õigusabikulu apellandilt välja mõista. Kõrgema astme kohtute varasemad seisukohad
20.märtsi 2006. a. otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu otsuse ja jättis OÜ A hagi AS-i B vastu rahuldamata.
15.novembri 2006. a. otsusega tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist (millal muutus kostja kohustus sissenõutavaks) ja kas ta ei ole tuvastatud asjaoludel minetanud õigust viivist nõuda. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on kostja vastu rahaline nõue ja kostja on selle täitmisega viivitanud. Hagejal sai tekkida kostja vastu nõudeõigus, kui peatöövõtja ja alltöövõtja loobusid omavahelistest nõuetest ja loovutasid kõik oma õigused ja kohustused kostja vastu hagejale. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 171 lõike 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kohtud on tuvastanud, et hageja on omandanud kostja vastu nõudeõiguse. Peatöövõtja loovutas tema ja kostja vahelisest tööettevõtulepingust tuleneva nõude 12. mail 2003. a. lepinguga OÜ-le E ja viimane loovutas oma nõude 2. märtsil 2004. a. hagejale. Samuti loobus alltöövõtja 15. jaanuaril 2004. a. kõigist nõudmistest peatöövõtja vastu, mis olid seotud nendevahelise 1. juuni 2001. a. tööettevõtulepinguga. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 167 lõike 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on VÕS § 113 lõike 1 järgi osa üldisest intressist ehk nn. viivitusintress. Ringkonnakohus leidis õigesti, et nõude loovutamine on tulenevalt VÕS § 166 lõikest 2 ja § 171 lõikest 2 kehtiv, kuid tugines alusetult oma põhjendustes VÕS RakS § 12 lõikele 3. Nii 1. juulini 2002. a. kehtinud TsK § 355 kohaselt kui ka VÕS § 635 lõike 1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele ja kostja ning peatöövõtja vaheline leping ei ole seega kestusleping. Hageja omandas nõude kostja vastu 2. märtsil 2004. a. lepingu alusel ja seega tuleb nõude loovutamise kehtivust hinnata võlaõigusseaduse sätete alusel sõltumata sellest, kas nõude loovutamise alusleping (30. mai 2001. a tööettevõtuleping) oli kestusleping või mitte. VÕS § 166 lõike 2 kohaselt ei kehti kolmandate isikute suhtes võlgniku ja võlausaldaja kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse. Võru Maakohtu 26. mai 2003. a. otsusega tuvastatud viivitusse sattumise aeg ei ole vaidlusaluses asjas pooltele siduv, sest see
tuvastati alltöövõtja suhtes. Ringkonnakohus tuvastas kostja ja peatöövõtja 30. mail 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingule tuginedes, et hagejal tekkis õigus nõuda viivist alates
8.jaanuarist 2002. a., s. o., kolme päeva möödumisel, arvates 4. jaanuarist 2002. a., mil peatöövõtja sai kätte kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta. Ringkonnakohus viivitusse sattumise aja tuvastamisel menetlusõiguse norme ei ole rikkunud. Hageja tugineb oma nõudes 30. mai 2001. a. tööettevõtulepingule, mille sõlmisid kostja ja peatöövõtja. Vastavalt VÕS RakS §-dele 2 ja 11 ning § 12 lõikele 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja arvestas viivist ka aja eest pärast 1. juulit 2002. a., sest tööettevõtuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a TsK ei välistanud kahjustatud poole õigust nõuda leppetrahvi (trahvi, viivist), kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teatanud teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samuti ei olnud ta kohustatud nõudma teiselt lepingupoolelt viivist koos põhivõlgnevusega. Samas tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsÜS §-ga 108: viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lõike 2 järgi olla aluseks kostja vastutuse määra vähendamisele. Asjas on kindlaks tehtud, et hageja esitas viivise väljamõistmise nõude kohtusse 15. veebruaril 2005. a., s. o. veidi vähem kui aasta pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu tulenevalt 2. märtsi 2004. a. lepingust. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja pöördus kostja poole viivise saamiseks alles 19. jaanuaril 2005. a., kuid analüüsimata on hageja 3. märtsil 2004. a. kostjale esitatud pretensioon (tl. 65), milles hageja nõuab kostjalt põhivõla tasumist ja märgib, et vastasel korral hakkab ta tasumata summalt arvestama intressi 0, 5% päevas alates 17. märtsist 2004. a. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud seadusesätete alusel hinnata, kas ja millises määras on hagejal tuvastatud asjaoludel nõudeõigus kostja vastu viivise saamiseks. Vastavalt TsMS § 693 lõikele 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule kohustuslikud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus tuleb tühistada ning uue otsusega tuleb hagi rahuldada osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 50.000 krooni. Vaidlust ei ole selle üle, et 30. mail 2001. a. sõlmitud tööettevõtulepingus leppisid AS B ja peatöövõtja OÜ D kokku, et viimane teeb Antsla-Sõmerpalu-Võru raudteelõigul võsalõikustöid. AS D sõlmis 1. juunil 2001. a. selle töö tegemiseks alltööettevõtulepingu OÜ-ga C, kes omakorda sõlmis selle töö tegemiseks 28. septembril 2001. a. alltööettevõtulepingu OÜ-ga A. Võru Maakohus tuvastas 26. mai 2003. a. otsusega OÜ A ja OÜ C vahelises vaidluses, kus kolmanda isikuna kostja poolel osales ka AS B, et OÜ A tegi töid 75% ulatuses kokkulepitud mahust, et tal on õigus saada OÜ-lt C 75% kokkulepitud tasust summas 55.117, 80 krooni ja et alates 10. veebruarist 2002. a. on OÜ C hagejale tasu maksmisega viivitanud; viivisena mõistis kohus OÜ-lt C hageja kasuks välja 2094, 50 krooni (tl. 7 – 13). 2. jaanuaril 2002. a. lõpetas AS B ühepoolselt peatööettevõtulepingu OÜ-ga D.
15.jaanuaril 2004. a. loobus OÜ C kõigist nõudmistest OÜ D vastu seoses 1. juuni 2001. a. alltöövõtulepinguga. Tallinna Linnakohus rahuldas 7. jaanuari 2005. a. otsusega OÜ A hagi AS-i B vastu, mõistes viimaselt hageja kasuks välja 112.532, 25 krooni tasuna OÜ-ga D sõlmitud peatööettevõtulepingu järgi. Linnakohus tuvastas, et OÜ D loovutas AS-iga B sõlmitud peatööettevõtulepingust tulenevad nõuded 12. mail 2003. a. OÜ-le E, kes omakorda loovutas need 2. märtsi 2004. a. lepinguga hagejale, aga samuti, et nõude loovutamise lepingud on kehtivad (tl. 14 – 16). Vaidlust ei ole, et Tallinna Linnakohtu otsusega väljamõistetud summa tasus kostja hagejale 14. jaanuaril 2005. a. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on hageja rahalise nõude täitmisega viivitanud. Pooled vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ja ega hageja ole kaotanud õigust viivist nõuda.
Lahendatava hagi viivise saamiseks ajavahemiku eest 10. veebruarist 2002. a. kuni
14.jaanuarini 2005. a. esitas hageja 14. veebruaril 2005. a. Hagejal sai tekkida kostja vastu nõudeõigus ajast, mil OÜ D ja OÜ C loobusid omavahelistest nõuetest ja loovutasid kõik oma õigused ja kohustused AS-i B vastu hagejale, seega 2. märtsist 2004. a. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 167 lg. 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile, viivis on aga VÕS § 113 lg. 1 järgi osa üldisest intressist ehk viivitusintress. Samas ei ole põhjendatud hageja väide, nagu ei saaks OÜ D poolt enne nõude üleminekut tehtud toimingud mõjutada hageja õigust nõuda viivist tööde eest tasumisega viivitamise eest. VÕS § 171 lg. 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kolleegium leiab, et OÜ-l D tekkis tema ja AS-i B vahel 30. mail 2001. a. sõlmitud peatööettevõtulepingu alusel töö eest tasu saamise õigus kolme päeva möödumisel AS-i B poolt lepingu lõpetamise tahteavalduse kättesaamisest 4. jaanuaril 2002. a., seega alates 8. jaanuarist 2002. a. Nimetatud lepingu punkti 7. 3 järgi, kui töövõtja viivitab tööde lõpetamisega üle 10 kalendripäeva, on tellijal õigus leping ühepoolselt lõpetada, teatades töövõtjale lepingu lõpetamise ajast; sel juhul pidi tellija töövõtjale kvaliteetselt tehtud tööde eest tasuma, vormistades selle vastava üleandmise-vastuvõtmise aktiga kolme tööpäeva jooksul peale lepingu lõpetamise teatise kättesaamist. Seega oli AS B oma tasu maksmise kohustuse täitmisega alates 8. jaanuarist 2002. a. viivituses. AS-i B ja OÜ D vahel 30. mail 2001. a. sõlmitud peatööettevõtulepingu punktis 7. 2 lepiti kokku, et lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel on poolel õigus nõuda süüdiolevalt poolelt viivist 0, 2% päevas tähtaegselt tasumata summast või mitte ajakohaselt üleantud tööde maksumusest iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 7% punktis 3. 1 toodud lepingu kogumaksumusest. Hagisummaks ongi 7% lepingu punktis 3. 1 toodud lepingu kogumaksumusest 1.181.964 krooni. Vastavalt Riigikohtu ettekirjutusele tuleb hageja viivisenõue lahendada TsK alusel nii
1.juulile 2002. a. eelneva kui järgneva aja eest sellest tulenevalt, et tööettevõtuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a. TsK § 191 järgi loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. TsK ei välistanud kahjustatud poole õigust nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist ei teatanud teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samuti ei kohustanud seadus kahjustatud poolt nõudma teiselt lepingupoolelt viivist koos põhivõlaga. Samas tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada kuni 1. juulini 2002. a. kehtinud TsÜS §-ga 108, mille kohaselt tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. Viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitletav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg. 2 järgi olla aluseks kostja vastutuse määra vähendamisele. Hageja esitas viivise väljamõistmise nõude kohtusse 15. veebruaril 2005. a., seega veidi vähem kui aasta pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu tulenevalt 2. märtsi 2004. a. lepingust. Pretensiooniga 112.532, 25 krooni maksmiseks talle loovutatud nõude alusel pöördus hageja kostja poole 3. märtsil 2004. a. (tl. 65), seega järgmisel päeval pärast nõude omandamist. Pretensioonis palus hageja kostjal teatada oma vastus nõudele hiljemalt
17.märtsiks 2004. a., hoiatades kostjat, et sellest kuupäevast alates hakkab ta arvestama intressi 0, 5% päevas veel tasumata summalt. Kolleegium leiab, et pretensioonis teatas hageja kostjale kavatsusest viivist nõuda, kuid hea usu põhimõttega kooskõlas ei ole teavitada kostjat kavatsusest nõuda viivist pretensioonile vastamiseks ettenähtud tähtpäevale järgneva aja eest ning esitada kohtusse hagi viivise nõudmiseks ka sellele tähtpäevale eelneva kahte aastat ületava ajavahemiku eest. Samuti oli eksitav pretensioonis märgitud viivisemäär, sest lepingu kohaselt oli selleks 0, 2% tasumata summast päevas. Kui lähtuda hageja poolt pretensioonis
märgitud tähtpäevast, siis ei saaks viivisesumma ületada 67.968, 12 krooni (112.532, 25 x 0, 2% x 302 viivitatud päeva ajavahemikul 17. märtsist 2004. a. 14. jaanuarini 2005. a.). Hageja ise on samas tuginenud asjaolule, et esitas kostjale viivisenõude 19. jaanuaril 2005. a. (tl. 59), seega pärast kostja poolt põhinõude täitmist ja üle kolme aasta pärast kostjapoolse viivituse algust. Selles nõudes on hageja esitanud omapoolse üksikasjaliku viivisearvestuse (tl. 68). Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja õiguseelnejad oleksid enne hagejale nõude loovutamist kostjalt viivist nõudnud või teda viivise nõudmise kavatsusest teavitanud. Eespooltoodud põhjendusel mõjutavad OÜ D ja OÜ E kui hageja õiguseelnejate poolt enne nõude üleminekut tehtud või tegemata jäetud toimingud hageja õigust nõuda viivist tööde eest tasumisega viivitamise eest. Seega ei ole viivisenõude suuruse üle otsustamisel oluline mitte üksnes see, millal hagejal tekkis võimalus kostjalt viivist nõuda ja millal hageja nimetatule viivisenõude esitas, vaid ka see, milliseid tegusid hageja õiguseelnejad selleks tegid. Arvestades asjaolu, et esmakordselt teatati kostjale kavatsusest viivist nõuda 3. märtsil 2004. a., seega ligi 2 aastat ja 2 kuud pärast viivituse algust, hagi viivise väljamõistmiseks esitati aga rohkem kui kolm aastat pärast viivituse algust, kusjuures põhikohustus oli selleks ajaks täidetud, peab kolleegium võimalikuks vähendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat viivisesummat TsK § 229 lg. 2 alusel 50.000 kroonini. Kolleegium leiab, et viivisenõude üle otsustamisel ei ole oluline see, millises ulatuses on hagejale makstud põhikohustuse täitmise eest või millise summa kulutas nimetatu kostja vastu nõuete omandamiseks. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, nagu ei kehtiks nõude loovutamine tulenevalt asjaolust, et lepingu pooled on selle välistamises kokku leppinud, sest see on vastuolus VÕS § 166 lõikega 2. Pooltevahelises suhtes on esimese astme kohtu jõustunud otsusega asjakohaste nõude loovutamise kehtivust ka tunnistatud. Kuna tuvastatud on, et kostjal oli kohustus maksta peatööettevõtulepingu järgset tasu ja et ta oma kohustuse täitmisega viivitas, siis ei ole viivise üle peetava vaidluse lahendamiseks oluline see, millistel asjaoludel jäi AS-i B ja OÜ D vahelises suhtes akt tehtud tööde eest tasumiseks vormistamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a. kehtinud TsMS 60 lg. 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Hagi 82.737, 50 krooni väljamõistmiseks rahuldatakse summas 50.000 krooni, seega 60% ulatuses. Kostjal tuleb sellest tulenevalt hagejale hüvitada hagiavalduselt tasutud riigilõivust 5250 kroonist samuti 60% ehk 3150 krooni. Kuna hagi jääb 40% ulatuses rahuldamata, tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 5250 kroonist 40% ehk 2100 krooni. Nimetatud vastastikku väljamõistetavad summad on võimalik tasaarvestada, selle tulemusena tuleb kostjal hüvitada hagejale riigilõivust 1050 krooni. Arvestades rahuldatud ja rahuldamata jäetud nõudeosade vahekorda, TsMS § 61 lg. 1 punktis 1 sätestatud õigusabikulude hüvitamise piirmäära, mis on 5% nõude rahuldatud osast hagejale ja 5% nõude rahuldamata jäetud osast kostjale, aga ka asjaolu, et esimese astme kohtu 14. juuni 2005. a. eelistungile hageja ei ilmunud, leiab kohus, et kummagi poole õigusabikulu tuleb jätta tema enda kanda.
Margo Klaar
Urmas Reinola
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.